← Eesti

2-15-9530/25

Obsah (7)§ 368§ 423§ 5§ 236§ 173§ 168§ 427

2-15-9530 KOHTUMÄÄRUS Kohus Pärnu Maakohus Kohtunik Tambet Grauberg Määruse tegemise aeg ja koht 11. veebruar 2016.a, Pärnu kohtumaja Tsiviilasja number 2-15-9530 Tsiviilasi Andres-Kenno Õunap'i hagi

§ 368

lg 1 tähenduses hageja õigustatud huvi esitada kohtule kostja vastu hagi õigussuhte olemasolu või puudumise tuvastamiseks. 14.10.2015.a. esitas hageja täpsustatud hagiavalduse ja taotluse täitemenetluse peatamiseks. 14.10.2015.a. jättis Pärnu Maakohus hagi tagamise taotluse rahuldamata. 14.10.2015.a. võttis Pärnu Maakohus hagiavalduse menetlusse ja alustas eelmenetlust. 08.12.2015.a. eelistungil kohus määras menetlustähtajad, mille järgi võisid kohtumenetluse pooltel esitada seisukohti, taotluseid hiljemalt 30.12.2015.a. ja vastuväiteid võis esitada teise poole seisukohtade suhtes kuni 06.01.2016.a. mis oli ka eelmenetlust lõpetavaks tähtajaks. Kostjate seisukoht Kostjad on 05.11.2015.a. esitanud kohtule seisukoha, mille järgi jääb arusaamatuks hageja käsitlus laenulepingu 27.05.2008 lisast tuleneva kohustuse mittetagatusest hüpoteegiga. Vastavalt hüpoteegilepingu p-s 2.2.1 sisalduvale tagatiskokkuleppele on hüpoteegiga tagatud mh laenulepingu lisadest tulenevad kohustused. Vastab tõele Hageja väide, et kinnistul toimus kindlustusjuhtum, kuid Kostjad ei nõustu Hageja ülejäänud väidete ja nõuetega. Tegelikkuses kuna Hageja kindlustusjuhtumi toimumise hetkeks kinnistul asuvat hoonet kindlustanud ei olnud, tegi seda Kostja 1, ehk siis kindlustusjuhtumi toimumise hetkel kehtivast kindlustuslepingus oli nii kindlustusvõtjaks kui ka soodustatud isikuks Kostja 1. Seega ei olnud Hageja kindlustuslepingu pooleks ja ei saa seetõttu võlaõiguslikule lepingule tugineda. Ehk siis, kuna Hageja ei olnud kindlustusvõtjaks ega soodustatud isikuks, ei ole tal ka õigust tugineda kindlustushüvitise valele määramisviisile või hüvitise suurusele. Kohtumääruse põhjendused Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (edaspidi

) § 3401 lg 2 alusel, kui kohtu määratud tähtpäevaks puudusi ei kõrvaldata, jäetakse juba menetlusse võetud avaldus läbi vaatamata. Selle kohta tehtud maakohtu või ringkonnakohtu määruse peale võib esitada määruskaebuse, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Määruskaebuse kohta tehtud ringkonnakohtu määruse peale ei saa Riigikohtule edasi kaevata, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kohus on 08.12.2015.a. toimunud eelistungil hagejale selgitanud, et hageja ei ole põhjendanud tuvastushagi esitamiseks nõutavat õigustatud huvi olemasolu, samuti on hagiavalduses esitatud kohtule ebaselgeid ja vastukäivad asjaolusid. Kohus andis tähtaja kuni 30.12.2015.a. nõude ja hagi aluseks olevate faktiliste asjaolude esitamiseks. 1. Hageja on palunud kohtul tuvastada Estemare OÜ ja kostja I AS Swedbank vahel 19.02.2007.a. sõlmitud laenulepingu nr. * ja laenulepingu lisast nr 1 tulenev põhinõude ja kõrvalnõuete puudumine hageja suhtes, sest hageja ja kostja I vahel 19.02.2007.a. (tarbija)käendusleping on hageja hinnangul tühine. Kohtumenetluse poolte vahel ei ole vaidlust selles, et OÜ Estemare ja kostja I vahel on 19.02.2007.a. sõlmitud laenuleping nr. *, mille kohaselt andis Kostja I OÜ-le Estemare laenulimiiti summas 38 346 eurot (tagastamise tähtaeg 19.02.2014.a.). Hageja ja kostja I on laenu tagamiseks 19.02.2007.a. sõlminud hüpoteegi seadmise lepingu ja asjaõiguslepingu. Lepingu punkt 2.1 alusel seati kostja I kasuks lepingu esemele esimesele järjekohale hüpoteek hüpoteegisummaga 1 miljon krooni (63 911,60€), millega olid tagatud laenulepingust tulenevad nõuded OÜ Estemare vastu, samuti nõuded hageja vastu, mis tulenevad kostjaga I sõlmitud ja tulevikus sõlmitavatest võlaõiguslikest lepingutest. Laenulepingu nr * 27.05.2008.a. lisa nr 1 kohaselt muutsid Estemare OÜ ja Kostja I laenulimiiti summale 35 680 eurot. Hageja leiab, et võttes arvesse asjaolu, et lepinguga on Hageja eraisikuna taganud Estemare OÜ laenu ja tulevikus tekkida võivaid kohustusi, on tegemist füüsilise isiku kohustuste osas tegemist tingimusliku käendamisega Võlaõigusseaduse (VÕS) § 142 lg 2 mõistes. Kohus on 08.12.2015.a. 3 2-15-9530 eelistungil selgitanud hagejale, et asjaõigusleping nr *, mis on sõlmitud 19.02.2007.a. ei ole käendusleping, so on asjaõiguslik leping, millega on seatud hageja kinnistutele hüpoteek. Hageja pidi kohtule esitama sisulised asjaolud asjaõiguslepingu alusel, mida ta ei teinud. Kohus nõustub kostjate seisukohaga, et käesolevas asjas ei ole vaidluse all käendusleping, vaid hüpoteegi seadmise leping ja sellest tulenevad kohustused. VÕS § 143 lg 1 alusel kohustub käenduslepinguga käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Antud juhul on aga sõlmitud asjaõigusleping Asjaõigusseaduse § 325 lg 1 tähenduses, millega hüpoteegipidaja (kostja I) kasuks on kinnistu omanik (hageja) seadnud lepingu esemele esimesele järjekohale hüpoteegi ning igakordse omaniku kohustusega alluda kohesele sundtäitmisele hüpoteegiga tagatud nõuete rahuldamiseks. Ka ei ole laenulepingu näol tegemist tarbijakrediidiga, kuna laenusaajaks oli äriühing (VÕS § 402). Asjakohased ei ole hageja viited tarbijakrediidi sätetele, seega puudub hagejal õigustatud huvi nn (tarbija)käenduse tühisuse tuvastamiseks, sest sellist lepingut ei ole sõlmitud (

§ 423lg 2 p 1).

  1. Hageja poolt kohtule pärast eelistungit 31.12.2015.a. esitatud seisukohas leitakse, et asjaõigusleping on tühine, sest tehing on tehtud olulise eksimuse mõjul. Asjaõiguslepinguga seati hageja varale hüpoteek 1 000 000 EEK, mis tagas kahe erineva isiku laene, sh hageja enda laene. Hagejale pakuti notari juures lepingu sõlmimisel hüpoteegi suurendamist oma võimaliku tuleviku laenu katteks. Jäeti aga hagejale selgitamata, et kui ta laenu ei võta, siis saab kostja I kasu suuremast hüpoteegist, kuna see võimaldab suuremaid kõrvalnõudeid. Hageja leiab et sellega viidi teda teadlikult eksitusse ja eksiti ka heade äritavade vastu, sest sisuliselt sai 600 000 EEK laenust 1 000 000 EEK tagasimakse kohustus. Kostjad ei andnud 08.12.2015.a. toimunud eelistungil nõusolekut hagi muutmiseks. Menetlusse võetud hagiavalduses ei ole hageja osutanud asjaolule, et tehing on tehtud olulise eksimuse mõjul. Hageja 31.12.2015.a. esitatud asjaolud vajavad veelkordset selgitamist, sest vaatamata kohtu poolt eelistungil antud selgitusele ei ole hageja 31.12.2015.a. ammendavaid seisukohti ja tõendeid esitanud. Seega ei võimalda hageja esitatud faktiväited muudetud hagi lahendada kiiremini ega ka säästlikumalt, seetõttu ei anna kohus hagejale nõusolekut hagi muutmiseks. Teiseks, ei saaks arvestades hageja väidet, et teda on eksitusse viidud hüpoteegi suurendamise läbi, sest see ei ole kaasa toonud hageja õiguste rikkumist. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 92 lg 1 kohaselt on eksimus ebaõige ettekujutus tegelikest asjaoludest. Hageja on 31.12.2015.a. seisukohas märkinud, et varale seati hüpoteek 1 000 000 EEK, mille ülesandeks on tagada kahe erineva isiku laene (sh hageja), kuid nende nõuete suurust eraldi leping ei täpsusta. 19.02.2007.a. hüpoteegi seadmise lepingu p. 2.
  2. kohaselt omanik (hageja) hüpoteegipidaja (kostja I) kasuks lepingu esemele esimesele järjekohale hüpoteegi hüpoteegisummana 1 miljon krooni, millega on tagatud kõik nõuded OÜ Estemare ja omaniku vastu, mis tulenevad sõlmitud ja tulevikus sõlmitavatest võlaõiguslikest lepingustest. Kohus leiab, et notariaalselt tõestatud lepingus on väga detailselt kirjas, milliseid nõudeid hüpoteegiga tagatakse; „kõik nõuded“ saab tähendada ainult seda, et hüpoteegiga on tagatud kõik olemasolevad ja tulevikus tekkivad nõuded. Keskmisele mõistlikule inimesele pidid olema lepingu sõlmimise asjaolud ja õiguslikud tagajärjed arusaadavad, seega ei ole ka neid asjaolusid, mis oleksid ilmselt eksitavad. Hageja ei ole märkinud, et tal oleks olnud vaimutegevuse ajutise häire või muu asjaolu tõttu seisundis, mis välistas tema võime õigesti hinnata seda, kuidas tehing mõjutab tema huve, mis tooks kaasa vajaduse tuvastada tema otsustusvõimetus lepingu allkirjastamisel (TsÜS § 13 lg 1). Kohus leiab, et hageja õiguste rikkumine ei ole hagi alusena toodud faktilistele asjaoludele tuginedes üldse võimalik, seetõttu tuleb hagi jätta läbivaatamata (

§ 423lg 2 p 1).

  1. Poolte vahel ei ole vaidlust, et 17.06.2014.a. toimus kahjujuhtum nr *, mille käigus toimus hüpoteegiga koormatud * kinnistul asuvas hoones põleng. Kostja I sai kahjujuhtumi tagajärjel kompensatsiooni 38 000 eurot ning tasaarveldas kompensatsiooni ulatuses oma nõude Hageja vastu. Hageja aga ei nõustu sellise kompensatsiooni summaga, leides, et kompensatsioon on alusetult väike ja kompensatsiooni määramise viis ei ole seaduslik, sest hageja hinnangul tuleb hüvitatava kahju suuruse leidmisel arvesse võtta ehitise endisele kujule taastamise maksumust. 4 2-15-9530 Kindlustushüvitis summas 38 000 eurot ei võimalda ehitist taastada. Kuna hageja ja kostja II ei suuda tekkinud kahju suuruses kokku leppida, palub hageja kahju suuruse määramist kohtu poolt VÕS § 489 lg 2 alusel. Kostjad on hagejale vastu vaielnud, leides, et kuna hageja kindlustusjuhtumi toimumise hetkeks kinnistul asuvat hoonet kindlustanud ei olnud, tegi seda kostja I, ehk siis kindlustusjuhtumi toimumise hetkel oli kehtivast kindlustuslepingus kindlustusvõtjaks kui ka soodustatud isikuks kostja I (kodukindlustuspoliis 17.01.2014.a. nr *). Ei ole vaidlust, et hageja ei ole kindlustuslepingu pooleks, kostja aga leiab, et hagejal ei ole seetõttu ka õigust tugineda kindlustushüvitise valele määramisviisile või hüvitise suurusele. Hageja leiab, et tal on õigus nõuda hoonete taastamist või kokkuleppel osapoolte vahel, kelleks on ka hageja, nõustuda kindlustushüvitisega, milles tuleneb hageja hinnangul tema õigustatud huvi hagi esitamiseks. Kohus leiab, et hageja ei ole kindlustuslepingu pooleks, seetõttu ei saaks hageja ka nõuda lepingupoolena VÕS § 489 lg 2 alusel tekkinud kahju suuruse määramist kohtu poolt. VÕS § 463 lg 1 alusel, kui kindlustatud on kolmanda isikuga seotud kindlustusriski, on kolmandal isikul õigus nõuda kindlustusandjalt täitmist ja kõiki sellega seotud õigusi. Kolmas isik ei või neid õigusi käsutada ilma kindlustusvõtja nõusolekuta. Kohus leiab, et hageja on käesoleval juhul kolmandaks isikuks, sest kindlustatud on tema, kui kolmanda isikuga seotud kindlustusrisk. Sama paragrahvi
  2. lõike järgi võib kindlustusvõtja aga kolmandale isikule kindlustuslepingust tulenevaid õigusi oma nimel käsutada, mh kindlustatud isiku nõude kindlustusandja vastu sisse nõuda, nõudest loobuda või sellega tehinguid teha. Kostjad on 08.12.2015.a. eelistungil kohtule avaldanud, et kostjad on teadlikud, et taastamisväärtus on kõrgem. Kostja I ei esitanud kostja II vastu nõuet suurema hüvitise saamiseks. Kohus leiab, et kostja I AS Swedbank võis oma nõuet käsutada, et loobuda suuremast hüvitisest, mida ta oleks saanud kostjalt II Swedbank P&C Insurance AS-lt nõuda. Seega ei ole kohtu hinnangul hagejal võimalust nõuda ka kolmanda isikuna kahju suuruse kindlaksmääramist, sest kostja I on vastavast nõudest kostja II vastu kahju hüvitamise suurendamiseks loobunud. Hageja leiab, et kindlustuslepingust tuleneb tema õigustatud huvi hagi seoses sellega, et Mets Viktor elab käesoleval ajal Hageja renditud pinnal *. Peale kahjujuhtumit pöördus hageja kostja 1 ja kostja 2 poole palvega leida kahjujuhtumis elukoha kaotanud Viktor Mets asenduspind ja ta põlenud majast umber kolida, mida näeb ette Swedbank P&C Insurance ASi kodukindlustuse tingimused 13 01.04.2013, kuid kostjad keeldusid sellest ja hageja oli sunnitud nende kohustuse ise täitma. Kohus leiab, et nimetatud asjaolu, et hageja pidi Viktor Metsale leidma teise elukoha, ei ole asjas tähtsust omav küsimus. Hagejal ei ole eeltoodud põhjendustel õigust kostjalt II kindlustusjuhtumi järgselt kahju hüvitamist nõuda, seetõttu tuleb hagi jätta läbivaatamata

§ 423lg 2 p 2 alusel, sest hageja taotletavat eesmärki ei ole võimalik saavutada.

Kohus jätab rahuldamata hageja taotluse tõendite kogumiseks, so AS Swedbank (kostja I) ja Swedbank P&C Insurance AS-lt (kostja 2) kindlustusjuhtumijuhtumi nr * materjalide väljanõudmiseks, sest kohus jätab hagiavalduse läbivaatamata. 4. Kohtule 25.06.2015.a. esitatud hagiavalduse kohaselt ei või tarbijakrediidilepingute puhul võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda VÕA § 113 lg 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. Laenulepingu * punktis 2.15 on ette viivise määraks ette nähtud 0,15% päevas. Võttes aga arvesse, et tegemist ei ole tarbijakrediidilepinguga (vt põhjendusi määruse p. 1), siis on hageja nõue tarbijakrediidilepinguga ette nähtud viivise määra tuvastamiseks põhjendamatu, seetõttu puudub hagejal õigustatud huvi tuvastushagi esitamiseks (

§ 423lg 2 p 2).

Menetlusse võetud hagiavalduses ei ole hageja osutanud asjaolule, et viivis on ebamõistlikult suur – hageja palus hagis „… vähendada viivisemäära seadusega lubatud määrani.“ Hageja on 06.01.2016.a. esitanud avalduse viiviste vähendamiseks, mille on oluliselt muutnud nii hagi asjaolusid kui ka hagieset, sest hageja soovib vähendada kosta I poolt täitmisele esitatud viivisenõuet. Kostjad ei andnud 08.12.2015.a. eelistungil nõusolekut hagi muutmiseks. 5 2-15-9530 Kohus leiab, et hageja 06.01.2016.a. kohtule esitatud seisukohad vajavad veelkordset selgitamist, sest vaatamata kohtu poolt eelistungil antud selgitustele ei ole hageja ammendavaid seisukohti kohtule esitanud. Hageja ei ole esitanud avaldust, millest nähtuks hageja kohustuse täitmise ulatus, kostja I õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslik seisund – nimetatud asjaolud vajaksid väljaselgitamist, sest hageja ei ole kohtu osundatud asjaoludele vajalikku tähelepanu pööranud. Kohtu hinnangul ei võimalda hageja esitatud faktiväited muudetud hagi lahendada kiiremini ega ka säästlikumalt, seetõttu ei anna kohus nõusolekut hagi muutmiseks. Kohus on eelistungil hagejale selgitanud, et tuvastushagi esitamisega ei ole võimalik hagiga soovitud eesmärgi saavutada, sh täitmiseks esitatud viivisenõude vähendamist. Täitemenetluse lõpetamiseks peab täitemenetlus olema TMS § 48 p 4 alusel tunnistatud lubamatuks. See on aga võimalik üksnes TMS § 221 lg-s 1 nimetatud hagi rahuldamise teel (vt RKTKo nr 3-2-1-113-10, p 10). Hageja ei ole esitanud hagi sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, sest hagis nimetatud nõuded käsitlevad üksnes õigussuhte olemasolu või selle puudumise tuvastamist. Hageja ei ole ka kohtu poolt antud täiendava tähtaja jooksul pärast eelistungit selgitanud, milles seisneb tema tuvastushuvi, jäädes selle juurde, et kohus vähendaks viivist, mida ei ole võimalik selles menetluses teha. Kohus leiab, et hageja A.-K. Õunapi hagiga ei ole taotletavat eesmärki võimalik saavutada ja hagi tuleb jätta läbi vaatamata (

§ 423lg 2 p 2).

Tulenevalt

§ 5

lg 1 menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest, seega tuleb hagejal endal esitada kohtule vajalikud seisukohad. Hagiavalduse lisas 7 on hageja esitanud kohtule kostja I 26.11.2014.a. kirja hagejale, mille järgi on laenulepingust tulenev nõue 48 135,72 EUR (s.h. põhiosa võlgnevus 24 067,86 EUR, viivis põhiosa võlgnevuselt 20 910,78 EUR, intresside võlgnevus 2 162,16 EUR, leppetrahvi võlgnevus 639,12 EUR, kindlustuse võlgnevus 355,80 EUR). Hageja ei ole kohtule selgitanud, miks ta ei saa ise tõendeid esitada ja taotleb kohtult tõendite kogumist (

§ 236lg 2).

Kohus jätab rahuldamata hageja taotluse kostja I kohustamiseks viivisearvestuse esitamiseks, sest hagejal on viivise suurus teada ja saaks ise esitada seisukohti, kas sellises suuruses esitatud viivis on põhjendatud. Asjas ei oma tähtsust tõik, et kõnealune kinnistu ei olnud mingil perioodil hageja valduses – see ei mõjuta viivise arvestamist, sest lepingus ette nähtud kohustusi see ei muuda. Menetluskulud

§ 173

lg 1 ja 2 kohaselt asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, muu hulgas määruses, millega hagita menetluse avaldus või hagi või hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus jäetakse menetlusse võtmata või läbi vaatamata või asja menetlus lõpetatakse. Menetluskulude jaotus tuleb kohtulahendis märkida ka siis, kui menetlusosalised seda ei taotle.

§ 168

lg 2 järgi kannab hageja menetluskulud, kui hagi jäetakse läbi vaatamata või kui menetlus lõpetatakse määrusega ja käesoleva paragrahvi lõigetest 3–5 ei tulene teisiti. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus menetluskulud hageja kanda. Kohus määras 08.12.2015.a. eelistungil kirjaliku menetluse ja taotluste esitamise tähtaja. Määratud tähtajaks ei esitatud kohtule menetluskulude hüvitamise taotlusi.

§ 427

alusel võib maakohtu määruse peale, millega hagi jäetakse läbi vaatamata, esitada määruskaebuse. /allkirjastatud digitaalselt/ Tambet Grauberg kohtunik 6

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.