← Eesti

3-15-2923/12

Obsah (7)§ 184§ 182§ 116§ 108§ 109§ 253§ 252

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtunik Kohtuasi Menetlusosalised Asja läbivaatamine 3-15-2923 2. mai 2016 Kadri Palm XXe (X) kaebus

§ 184lg 3).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

§ 182lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (

§ 116

lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab 3-15-2923 menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (

§ 116lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. Maksu- ja Tolliamet (MTA) kohustas
  2. septembri
  3. a maksuotsusega nr 12.23/026437-13 XXt tasuma tulumaksu summas 33 390 eurot (I kd, tl-d 21-25).
  4. XX esitas
  5. oktoobril 2015 MTA-le vaide, milles palus maksuotsuse kehtetuks tunnistada (I kd, tl-d 26p-34).
  6. MTA jättis
  7. oktoobri
  8. a vaideotsusega nr 6-1/3043-2 XXe vaide rahuldamata (I kd, tl-d 41p-45).
  9. XX esitas
  10. novembril 2015 Tartu Halduskohtule kaebuse MTA
  11. septembri
  12. a maksuotsuse ja
  13. oktoobri
  14. a vaideotsuse tühistamiseks (I kd, tl-d 1-13). Koos kaebusega esitas kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse. Kaebaja palus kohtul peatada
  15. septembri
  16. a maksuotsuse täitmise kuni praeguses haldusasjas lõpliku kohtulahendi jõustumiseni.
  17. MTA palus
  18. novembri
  19. a seisukohas jätta esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata, alternatiivselt märkis MTA, et juhul kui kohus peab esialgse õiguskaitse kohaldamist põhjendatuks, palub MTA jätta endale õiguse teha maksukorralduse seaduse (MKS) § 130 lg 1 p-des 1−5 sätestatud täitetoiminguid (I kd, tl-d 52-53).
  20. Tartu Halduskohus võttis
  21. novembri
  22. a määrusega kaebuse menetlusse ja peatas esialgse õiguskaitse korras MTA
  23. septembri
  24. a maksuotsuse nr 12.2-3/026437-13 täitmise kuni praeguses haldusasjas lõpliku kohtulahendi jõustumiseni selliselt, et MTA-le jäi maksuotsuse täitmise tagamiseks õigus teha vajaduse korral MKS § 130 lg 1 p-des 1-5 sätestatud täitetoiminguid (I kd, tl-d 64-66).
  25. MTA esitas
  26. detsembril 2015 vastuse kaebusele, milles palus jätta kaebuse rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda (I kd, tl-d 69-73).
  27. Tartu Halduskohus otsustas
  28. veebruari
  29. a määrusega vaadata haldusasja läbi kohtuistungil (I kd, tl 184). Kohtuistung toimus
  30. märtsil 2016 (I kd, tl-d 198-203).
  31. Kaebaja esitas
  32. aprillil ja
  33. aprillil 2016 kohtule lõplikud seisukohad ja menetluskulude nimekirja (II kd, tl-d 7-13, 27). Ka vastustaja esitas
  34. aprillil ja
  35. aprillil 2016 kohtule lõplikud seisukohad (II kd, tl-d 1-4, 30-31). MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
  36. Kaebaja hinnangul on maksuotsus ja vaideotsus õigusvastased ning kuuluvad tühistamisele. Kaebaja põhjendab oma seisukohti kokkuvõtvalt järgmiselt. 1) Kaebaja on ostnud XX kinnistu oma säästude, elukaaslase ja perekonnaliikmetelt saadud summade eest ning seda ka tõendanud maksumenetluses. See on leidnud tõendamist ka maksuhalduri kogutud tõendite põhjal. XX on täinud maksumenetluse vältel nii kaasaaitamiskohustust kui ka temal lasuvat tõendamiskoormist. 2 3-15-2923 2) Kaebaja on selgitanud ja andnud maksumenetluses ütlused, et majaostuks kasutas ta oma isiklikke sääste summas 19 000 eurot, mis koosnevad osaliselt pärandina saadud varast, mis tulumaksuseaduse (TuMS) § 15 lg 4 p 1 alusel tulumaksuga maksustamisele ei kuulu. 3) MTA on tuvastanud, et XXel on olnud arvestatav palgatulu, millelt on juba korra tulumaks tasutud ja riigile laekunud. 4) Kaebaja on selgitanud, et ta on saanud perekond XX (oma õetütrelt XX ja tema abikaasalt XX) laenu summas 35 000 eurot. Laen ei ole tulu, vaid kohustus – laenusumma arvelt ei suurene laenusaaja vara, sest laenusumma tuleb laenuandjale tagastada. 5) TuMS § 19 lg 3 p 6 sätestab, et tulumaksuga ei maksustata füüsiliselt isikult saadud kingitusi. Maksumenetluses on tõendatud, et XX sai 45 000 eurot oma elukaaslaselt XX viimase säästud kinkena (XX on kogunud summa töötasust, pensionist, millelt on tulumaks kinni peetud ning õelt kinkena pärandist ilma jäämise kompensatsioonina), 5000 eurot oma õelt XX (kogutud töötasust ja pensionist, millelt on tulumaks kinni peetud) ja 30 000 eurot perekonnaliikmelt XX (pensionist kogutud summad, millelt on tulumaks kinni peetud). Maksuhaldur on otsustanud kingitud summad tulumaksuga maksustada, rikkudes seeläbi TuMS § 19 lg 3 p-i
  37. 6) Maksuhaldur on rikkunud tulumaksuga topeltmaksustamise keeldu, asudes tulumaksuga veelkordselt maksustama XXe ja kinkijate töötasude ja pensionite summasid, mis on deklareeritud, millelt on tulumaks kinni peetud ning riigile laekunud. 7) Vaidlustatud maksuotsus on õigusvastane, kuna ei vasta õiguspärase haldusakti nõuetele. Maksuhaldur ei ole täitnud motiveerimiskohustust ega loogiliselt sidunud tõendatud faktilisi asjaolusid õigusliku motivatsiooniga. Kaebaja on selgitanud ja tõendanud maja ostuks kulunud summade päritolu ja see on leidnud tõendamist ka maksumenetluse käigus maksuhalduri poolt tõendite kogumise tulemusena. 8) Maksuhaldur ei ole kaalunud, kas maksusumma määramine hindamise teel on vajalik ja põhjendatud. Kaalutlusõiguse teostamisel ei ole järgitud kehtivaid õigusnorme. Maksusumma määramine hindamise teel ei ole põhjendatud. 9) Maksuotsuses puuduvad maksusumma määramise metoodika ja viited tõenditele, mille põhjal on maksusumma suurus kujunenud. Hindamise käik ja selle tulemi kujunemine on arusaamatu ja ebaselge. 10) Kõikide kohtumenetluses ülekuulatud tunnistajate ütlused kinnitavad kaebuses välja toodud asjaolusid ja seisukohti ning mh ka asjaolusid, mis ei ole poolte vahel vaidluse all olnud. 11) Kaebaja ei ole tunnistajaid mõjutanud ega neid kallutanud ning sellised väited maksuhalduri poolt ei ole mitte ainult kohatud, vaid ka tõendamata. Perekond XX tekkinud tüli põhjuseid on kaebaja selgitanud ja need ei muuda ülejäänud tunnistajate ütlusi ebausaldusväärseks, sh kontekstis, kus maksuhaldur ise peab võimalikus seda, et tunnistajatel olid rahalised säästud, mida kaebajale anda. 12) Maksuhalduri seisukohtadega tutvumise järgselt soovib kaebaja rõhutada, et MTA ei vaidlustagi oma seisukohtades fakti, et tunnistajatel oli raha, mida kaebajale anda. Maksuhaldur ei väida, et tunnistajatel ei olnud üldse kogutud raha, vaid väidab, et neil ei olnud MTA 3 3-15-2923 hinnangul kogutud nii suures summas raha. Kaebaja hinnangul on eeltoodul vaidluse resultaadile oluline tähendus (sh maksu määramisel metoodika valikul) – maksuhaldur peab kaebajale raha andnud isikutel rahaliste säästude olemasolu võimalikuks, kuid ei täpsusta, millises summas säästude olemasolu peab MTA eluliselt usutavaks. 13) Maksuhalduri väited, et 10-20 aastat tagasi tekkinud üüritulu ja nt XX poolt elektroonikaseadmete parandamisest saadud tasu kuulub
  38. a maksustamisele tulumaksuga, on vastuolus nii MKS-ist tuleneva maksu määramise aegumise sätetega kui ka Riigikohtu praktikaga (Riigikohtu
  39. juuni
  40. a otsus asjas nr 3-3-1-49-03). 14) Asjaolu, et XX kinnistu omanik vahetus, ei muuda XXe poolt kinnistu ostmist enda ja pereliikmetelt saadud raha eest ebausaldusväärseks. Selle põhjuseid on selgitanud XX ja see (kinnistu omaniku vahetumine) ei ole maksu määramisel relevantne. Kinnistu on XXe poja nimel ehk teisisõnu kinnistu on jäänud peresse ja kinnistut kasutavad nii XX koos oma elukaaslasega kui ka XX oma perega.
  41. Vastustaja palub jätta XXe kaebuse rahuldamata, esitades kokkuvõtvalt järgmised seisukohad. 1) Kaebaja arvates ei ole maksuhalduri poolt maksuotsuse motiveerimisel kasutatud hinnangud „väheusutav“, „ei ole tõenäoline“, „ei ole eluliselt usutav“ õiguspärase haldusakti tunnuseks, kuid vastustaja sellega ei nõustu. Riigikohus on korduvalt väljendanud seisukohta, et ütluste ja seletuste usaldusväärsuse kontrollimisel on oluline muu hulgas hinnata ka neis väljendatud asjaolude "elulist usutavust" ehk seda, milline on ütlustes ja seletustes kajastuvate asjaolude üldine tõenäosus. 2) Kriminaalasja nr 15210000009 materjalidest nähtub, et
  42. jaanuaril 2015 on XXe õetütar XX ning viimase elukaaslane XX esitanud Politsei- ja Piirivalveametile avaldused kriminaalmenetluse alustamiseks selle kohta, et XXe tütar XX on survestanud XX ja XX MTA-le valeandmete esitamisele, et viimased avaldaksid, justkui oleks XX andnud XX 35 000 eurot suulise lepingu alusel. XX kinnitab oma avalduses, et ei tema ega keegi teine tema perekonnas ei ole kunagi andnud XX ega kellelegi tema lähedastest raha. 3) Vastustaja ei pea usutavaks kaebaja väidet, justkui oleks kuriteoteade ajendatud enam kui paarkümmend aastat tagasi alguse saanud ja järjepidevast perekondlikust konfliktist T. Xega, XX emaga. Kaebaja sellesisuline väide on ilmses vastuolus tema väitega, et on saanud perekond XXilt laenu. XXu ja XXu kirjavahetuse algusest ei nähtu XXu ega XXu poolt kirjapandust midagi sellist, mis viitaks konfliktile. Samuti nähtub kirjavahetusest, et XXu poolne survestamine viib XXu selleni, et ta hoiatab XXut, et edaspidise tülitamise korral pöördub XX politseisse. Tähelepanu tuleb pöörata asjaolule, et kaebaja ei ole ei vaides ega ka kaebuses esitanud väidet, et XXu poolt politseile edastatud dokumendid, sh XXu saadetud kirjad, oleksid võltsitud. XXu kirjadest avaldub selgelt soov, et XX ja XX esitaksid maksuhaldurile valeandmeid. Eeltoodu kinnitab, et kaebuses esitatud väited, nagu oleks XX esitanud valekaebuse, on põhjendamatud. Juhul, kui XX oleks tegelikkuses raha XXule või XXele andnud, siis puudunuks XXul vajadus saata XXule ja XXile juhiseid selle kohta, milliseid seletusi viimased peaksid andma. Võttes arvesse, kuidas XX survestas täditütart, et tema elukaaslane XX annaks tõendi XXele raha andmise kohta, on usutav, et sarnaselt on tõendite saamiseks toimitud ka teiste isikute puhul, kes nüüd maksuhaldurile ja kohtule XXele raha andmist kinnitavad. Seda seisukohta toetavad isikute põhjendused raha päritolu osas – suguvõsa fond, pärandus, leitud kuldmündid, aastatepikkune kogumine – kõik nimetatud väited vastavad 4 3-15-2923 juhistele, mida XX andis XXule, et viimane oskaks põhjendada, kust on XXele andmiseks raha saanud: „Raha panite kokku, aitasid esivanemad, vennad, isa võis sulle, X jätta nt paarkümmend tuhat (võimalus tuvastada 0). Mida napisõnalisem, seda parem.“. 4) Kuna XX on XXut survestanud, et viimase elukaaslane XX esitaks maksuhaldurile mittetõeseid andmeid, seab see tõsise kahtluse alla ka raha saamise XX, XXlt ning XX, olgugi, et viimased on raha andmist kinnitanud. Vastustaja jääb maksuotsuses märgitud seisukohale, et kõik maksuhaldurile eriarvamusega esitatud kinnituskirjad ja seletused on vormistatud XXe ja tema tütre XXu initsiatiivil. Kuna kaebaja lähikondsed on nii emotsionaalselt kui majanduslikult huvitatud maksumaksjale soodsast lahendist maksumenetluses, on maksumaksjal võimalik korraldada tõendite tagantjärgi loomine. 5) Väidetavalt andis XX XXele raha eesmärgiga kasutada seda tema lapselapselaste (s.o ka XX lapselaste) elujärje parandamiseks ja neile paremate elutingimuste võimaldamiseks. XXe vaides ja kaebuses on märgitud, et maja soetati selleks, et sellesse saaksid elama asuda XX ja tema tütre pere. Kaebaja on vastava väite esitamisel eksitanud nii kohut kui maksuhaldurit, sest kontrolli käigus kogutud tõenditest nähtuvalt on maja juba
  43. märtsil 2014 kingitud XXe pojale XX. Lepingu sõlmimisel on XX kinnitanud, et ta ei vaja ka lepingu esemele isikliku kasutusõiguse seadmist, kuivõrd tal on teine eluase. Kaebaja enda kinnitusel maksab maja kulutuste eest XX. Eeltoodu muudab ebausaldusväärseks kaebaja põhjendused XXlt raha saamise kohta, sest XXu puhul ei ole tegemist XX alaneja sugulasega. Samuti näitab see, et XX on teadlikult andnud maksuhaldurile valeinformatsiooni maja kasutamise osas. 6) XX ja tema tütre XX. Sookase ütlustes raha andmise kohta on oluline vastuolu. Nimelt XX väitel viibis tema tütar XXele raha andmise juures, samas kui XX. Sookask seda ei kinnita, väites, et tema raha andmise juures ei olnud. Ei ole eluliselt usutav ka see, et XX ei andnud väidetavalt aastate kogutud raha, mis moodustas ligi 70% tema pensionist, ning lisaks ka kogu
  44. aastal toimunud kinnistu müügist saadud tulu lähisugulasele, s.o enda lapselapsele, vaid sisuliselt võõrale isikule. XX ütlused põhjustest, miks andis ta raha just XXele, on ebaveenvad. XX vastuste põhjal võib väita, et XX oli ütluste andmise osas juhendatud. 7) Kaebaja väitel on ta saanud oma õelt XXlt 5000 eurot maja eest tasumiseks. Maksuhaldur on XX pangakonto andmeid arvesse võttes leidnud, et kontole laekunud sissetulek (pension) kasutatakse makseteks ja võetakse välja. Vastustaja ei nõustu kaebajaga, et maksuhaldur on seega tuvastanud, et XXl oli sularaha, mida koguda ja õele kinkida. Maksuhaldur on asunud seisukohale, et väited XXlt raha saamise kohta on ebausutavad. Kaebaja väidab kaebuses, et XXl ei ole laenukohustusi. Vastustaja vaidleb kaebaja väitele vastu, XX ei ole sellist väidet maksuhaldurile esitanud. Küll nähtub aga XX pangakonto väljavõttest, et ta tasus
  45. aastal nii püsimaksega krediitkaardi makseid, kui ka laenumakset Koduliising OÜ-le. On ebausutav, et isik, kellel on suures summas sääste, võtab laenu või kasutab krediitkaarti, tasudes kasutatud krediidilt intressi. 8) Vastustaja märgib, viidates XX pangakonto väljavõttele, et samal ajal kui XXl oli enda väitel kodus suures summas sularaha, tegi ta makseid krediitkaardiga, makstes selle kasutamise eest intressi. On ebausutav, et isik, kellel on sellises ulatuses sääste, kasutab krediitkaarti, makstes raha kasutamise eest peale. XXl on endal 7 last ja 4 lapselast, mistõttu ei ole tõenäoline, et ta andis kogu aastate jooksul enda ja abikaasa palgast ja pensionist kogutud raha kasutamiseks XXele, mitte alanejatele sugulastele. Lisaks nähtub XX pangakonto väljavõttest ja tema ütlusest, et lapsed maksavad ka väikeses summas antud raha talle tagasi. XX pangakonto väljavõttest nähtuvalt teeb ta igakuiselt laenu tagasimakseid seoses kortermaja remondiga. 5 3-15-2923 Kuigi XX väitel maksab laenu tema tütar, laenumakseid tehakse XX pangakontolt. On eluliselt ebausutav, et suure pikaajalise kohustuse olemasolul andis XX säästud õele. 9) Deklareeritud palgatulust ega varade müügist ei saanud tekkida vahendeid kinnistu ostusumma (159 000 eurot) säästmiseks. Samuti ei ole kaebaja esitanud ka muid tõendeid peale enda seletuse 19 000 euro säästmise kohta, mida kaebaja väidab. Statistikaameti andmed leibkonna keskmiste sissetulekute kohta ning finantsinspektsiooni andmed üldise säästmise kohta, ei tõenda säästude olemasolu kaebajal. 10) Kuigi maksuhaldur küsis XXe käest korduvalt andmeid väidetava 19 000 euro säästmise kohta, sh esivanematelt mahajäänud vara ja pärandvara kohta, jättis XX maksuhalduri sellekohastele küsimustele vastamata. Seega on kaebaja, rikkudes kaasaaitamiskohustust, jätnud esitamata teabe, mis võimaldaks maksukohustuslase seletuses esitatud väidet 19 000 euro säästmise kohta kontrollida. Ka maksuhaldurile esitatud vaides ei ole kaebaja maksuhalduri küsimustele vastanud. Kuigi vaides ja kaebuses märgitu kohaselt oli XX oma isa XXe ainupärijaks ning päritud vara koosnes rahast summas 12 525 krooni ja isale kuulunud vallasasjadest, siis nähtub vaidele lisatud
  46. juuli
  47. a välja antud seadusjärgse pärimisõiguse tunnistusest, et K. Xe pärandvara koosnes mitte rahast, vaid vastavalt RKO arvestuskaardile nr 78420004090 K. Xele välja arvestatud tööaastatest 12 525 krooni väärtuses. Kaebaja väitel müüs XX pärandvara hulka kuulunud EVP-d
  48. a ca 2000 euro eest, samas tõendeid selle kohta esitatud ei ole, rääkimata sellest, et
  49. a kehtis maksevahendina eesti kroon ning et
  50. a oli ühe EVP-krooni turuväärtus kordades väiksem kui üks eesti kroon. Seega ei saanud kõnealuse pärandvara müügist saadud rahasumma ümberarvestatuna eurodesse kuidagi küündida isegi 1000 euroni, vaid pidi tõenäoliselt jääma paarisaja euro piiresse. Väidetavate vallasasjade ning nende müügist saadud summade kohta puuduvad aga igasugused andmed. Väide vallasasjade müügist laekunud ca 15 000 euro kohta on paljasõnaline ja kontrollimatu, arvestades, et maksuhalduri asjakohastele küsimustele pärandvara koosseisu kuulunud vara ning selle müügi kohta on XX jätnud maksumenetluses vastamata. 11) Kaebuses väidetakse, et osa kinnistu ostuks kasutatud vahenditest pärinevad XXele kuulunud korteri kolmandatele isikutele tasu eest kasutada andmisest perioodil 1996- 2006, mille eest XX sai tasu kokku ca 1000 eurot aastas ning millest XX hoidis valdava osa alles. Samas jätab kaebaja tähelepanuta, et tulenevalt MKS § 94 lg 1 kolmandas lauses sätestatust peab maksukohustuslane maksukohustusest vabanemiseks tõendama, et kulutused on tehtud varem maksustatud või mittemaksustatavate tulude arvel. Väidetavat üüritulu, mis on maksustatav tulu, kuid mida kaebaja pole deklareerinud ega seega sellelt tulumaksu tasunud, ei saa arvestada maksukohustust vähendava asjaoluna. 12) Väidetavast elektroonika parandamisest saadud tulu ei ole X deklareerinud, seega on väide sellisest tulust paljasõnaline ning isegi kui väide tulu saamisest vastab tegelikkusele, on sellisel juhul tegemist varem mittemaksustatud tuluga. XX raha andmist kinnitas ka tema õde XX. XXi varasemate seletuste ja istungil antud ütluste kohaselt oli XX pensionist kogutud 15 000 eurot. Tema väitel oli suurem osa XX pensionist kogunenud pangakontole, kodus võis olla umbes ¼ ulatuses sellest summast. XX on maksuhaldurile seletust andes esitanud tõenditena ka pangaautomaadi väljatrükid XX pangakonto jäägi kohta. Viimane väljatrükk on tehtud mais 2008 ning sellest nähtuvalt oli pangakonto jääk 25 939 krooni. Nimetatud summale vastab eurodes summa 1658 eurot. Võttes arvesse XXi kohtuistungil antud ütlusi, et pangakontol oli XX kogutud rahast põhiosa ning sularahas oli kodus ca ¼ summast, võis maksuhalduri hinnangul XX olla rohkem ca 2000 eurot, mistõttu on väide 15 000 eurost põhjendamatu. Teine osa rahast, mille XX XXale väidetavalt andis, olevat pärinenud talu taastamiseks kogutud 6 3-15-2923 rahast. Vastustaja on maksuotsuses põhjalikult selgitanud ka enda seisukohta, miks ei pea usaldusväärseks ega usutavaks väidet, et perefondi raha anti XXale. Vastustaja jääb nende seisukohtade juurde, ega pea vajalikuks neid siinkohal korrata. XXa väide raha andmisest XXele ei ole eluliselt usutav põhjusel, et kuigi väidetavalt andis X olulise osa kinnistu soetamiseks vajaminevast rahast ja maja soetati kasutamiseks ühise elukohana, ei ole X kinnistu omanik, ei ela soetatud majas ning ei ole ka teadlik, miks on tema säästude eest soetatud maja kingitud XXe pojale, XXule. 13) Kaebaja väited maksusumma määramise aegumisest ei ole asjakohased, kuna maksuotsusega ei ole maksuhaldur maksustanud mitte üüritulu, mida kaebaja väidab aastatel 1996-2006 saanud olevat, vaid maksustanud varjatud tuluallikatest saadud muu tuluna kulutuse summa, mis ületab tema deklareeritud tulusid ning mille puhul pole tõendatud, et need kulutused on tehtud varem maksustatud või mittemaksustatavate tulude või saadud laenude arvel. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
  51. Kaebaja esitas kohtule kaebuse MTA
  52. septembri
  53. a maksuotsuse nr 12.2-3/02643713 ja
  54. oktoobri
  55. a vaideotsuse nr 6-1/3043-2 tühistamiseks. Vaidlustatud maksuotsusega kohustati kaebajat tasuma tulumaksu summas 33 390 eurot. Maksuhaldur leidis, et kuna XX ei esitanud ühtegi usaldusväärset tõendit, millest tal võis tekkida sularaha kinnistu ostmiseks, siis on maksuhaldur veendunud, et
  56. a oli XXel võimalik soetada kinnistu vaid varjatud tulusid kasutades. Maksuotsuse andmise õiguslikud alused olid MKS § 92 lg 1 p 2, § 94 ning § 95 lg
  58. Kaebaja selgitab kokkuvõtlikult, et kinnistu asukohaga XX XX, XX alevik, XX vald, XX (XX kinnistu) osteti järgnevate rahaliste vahendite eest: 1) XXe eluajal kogutud isiklikud säästud 19 000 eurot, tema esivanematest temale mahajäänud vara summas 15 000 eurot, ja perioodil 1996 –
  59. a XXele kuuluva korteri üürimisest saadud summadest 10 000 eurot. 2) XXe elukaaslase XXa poolt kogutud säästudest 45 500 eurot (millest 10 350 eurot oli XXa pangakontol ja ülejäänud sularahas) ja 25 000 eurot sai X perekondliku kokkuleppe alusel. Perekondliku kokkuleppe alusel saadud 25 000 eurost ca 15 000 eurot pärineb XX emalt XX (XX kogunenud pension) ja ca 10 000 eurot on X saanud XXilt ühisest remondifondist (mis on kogunenud pereliikmete palgatulust ja pensionist). 3) õe XX poolt antud 5000 euro eest, mille XX on kogunud oma palgatulust ja pensionist. 4) perekonnaliikme XX poolt antud 30 000 euro eest, mis on kogunenud XX poolt
  60. a temale kuulunud kinnistu müümisest laekunud summast (kinnistu müügihind oli 10 226 eurot) ja pensionist, mida XX sai tütre juures elades säästa. 5) sugulaste – perekond XX poolt antud summa (35 000 euro) arvelt.
  61. Maksuhaldur on lugenud XXe seletused, nagu ka tema lähikondsete XXa, XXi, XX, XX ja XXu antud seletused, ebausaldusväärseteks.
  62. Hinnanud poolte väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid kogumis ja vastastikkuses seoses, leiab kohus, et esitatud kaebus on põhjendamata ja see tuleb jätta rahuldamata. Kohus leiab, et maksuhaldur on lähtunud asjakohastest õigusaktidest ning teinud menetluses kogutud tõenditest õiged järeldused. Kohus nõustub maksu- ja vaideotsuse põhjendustega ning 7 3-15-2923 halduskohtumenetluse seadustiku (

) § 165 lg 2 alusel neid kõiki ei korda, märkides kaebusele vastuseks järgmist.

  1. Maksuotsusest nähtuvalt on maksuhaldur tuginenud maksuotsuse tegemisel MKS § 94 lg-le 1, mille kohaselt maksuhaldur võib tuvastada tasumisele kuuluva maksusumma määramise aluseks olevad asjaolud hindamise teel. Maksusumma määramist hindamise teel on Riigikohus korduvalt selgitanud (nt halduskolleegiumi
  2. juuni
  3. a otsus asjas nr 3-3-1-15-13, p 19;
  4. oktoobri
  5. a otsus asjas nr 3-3-1-42-13, p-d 12-18;
  6. detsembri
  7. a otsus asjas nr 3-3-1-54-13, p-d 22-26;
  8. detsembri
  9. a otsus asjas nr 3-3-1-49-13, p-d 18-20;
  10. märtsi
  11. a otsus asjas nr 3-3-1-65-13, p-d 21-22 ja
  12. juuni
  13. a otsus asjas nr 3-3-1-33-14, p 15).
  14. MKS § 94 lg 1 kohaselt on hindamine lubatud, kui maksu määramiseks vajalikud kirjalikud tõendid on puudulikud, ebapiisavad, mitteusaldusväärsed, hävinud või kadunud ja muude tõenditega ei ole võimalik maksukohustuse aluseks olevaid asjaolusid tuvastada. MKS § 94 lg 1 sõnastus "maksuhaldur võib" ei tähenda maksuhalduri õigust teha suvaotsus, vaid eeskätt pädevust ja volitust otsustada maksusumma määramine ka hindamise teel. Hindamine on lubatud ka juhul, kui füüsilisest isikust maksumaksja kulud ületavad tema deklareeritud tulusid ning maksumaksja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et need kulutused on tehtud varem maksustatud või mittemaksustatavate tulude või saadud laenude arvel. Kaebajale määrati tulumaks MKS § 94 lg 1 alusel hindamise teel, kuna tema kulud ületasid maksuhalduri hinnangul deklareeritud tulusid ning ta ei esitanud maksuhalduri arvates usaldusväärseid tõendeid selle kohta, et kulutused on tehtud laenude või varasemal perioodil säästetud maksustatud tulude arvel. Kui kulud ületavad deklareeritud tulusid ning ei ole tõendatud, et need kulutused on tehtud varem maksustatud või mittemaksustatavate tulude või laenude arvel, loetakse tulusid ületav kulu samuti sama maksustamisperioodi maksustatavaks tuluks. Eeltoodust tulenevalt ei nõustu kohus kaebajaga, et ainuüksi XXa ja XXe konto väljavõtted kinnitavad, et hindamise teel maksusumma määramine ei ole põhjendatud ja MTA poolt säästude ning kinnistu ostmiseks säästude kasutamise eitamine on alusetu.
  15. Kui füüsilise isiku kulud ületavad maksustamisperioodil saadud tulu, peab isik tõendama kulutuste tegemist laenu või tulude arvel, mis ei kuulu tulumaksuga maksustamisele või mida on juba maksustatud. MKS § 94 lg 1 kolmandast lausest tuleneb ka tõendamiskoormus, mille kohaselt peab maksumaksja tõendama, et ta tegi kulutused allikate või laekumiste arvelt, mis ei kuulu tulumaksuga maksustamisele. Kui maksumaksja ei esita kooskõlas tal lasuva tõendamiskoormusega küllaldaselt tõendeid vastupidise kohta, eeldatakse seadusest tulenevalt, et kaebaja on tulu teeninud samal perioodil, mil ta kandis maksuhalduri poolt tuvastatud kulud.
  16. Selles asjas on kaebaja esitanud küll maksuhaldurile seletused väidetavate raha saamise allikate kohta (enda säästud ning lähikondsetelt saadud kinked ja laenud), kuid maksuhaldur on lugenud kaebaja seletused ebausaldusväärseteks, nagu ka tema lähikondsete seletused. Haldusasjas toimunud kohtuistungil andsid X, XX, XX, XX ja XX ka tunnistajatena ütlused. Vastustaja leiab, et kuigi isikud kinnitasid XXe väiteid raha saamises asjaoludest, ei ole ütlused usaldusväärsed ega anna alust maksuotsuses väljendatud seisukoha muutmiseks. Kohus nõustub vastustaja seisukohtadega. Arvestades maksuotsuses (I kd, tl-d 22-25) käsitletud asjaolusid, tuleb ka kaebaja lähikondlaste antud seletusi ja kohtuistungil antud ütlusi lugeda mitteusaldusväärseteks. Seejuures ei oma maksustamise seisukohalt tähtsust, mis põhjustel kinnistu soetati. 8 3-15-2923
  17. Kaebaja on selgitanud, et ostis XX kinnistu oma eluajal kogutud isiklike säästude 19 000 euro arvelt. Samuti oli kaebaja esivanematest temale mahajäänud vara summas 15 000 eurot ja perioodil 1996 –
  18. a XXele kuuluva korteri üürimisest saadud summad 10 000 eurot.
  19. Kuigi maksuhaldur küsis XXe käest korduvalt andmeid väidetava 19 000 euro säästmise kohta, sh esivanematelt mahajäänud vara ja pärandvara kohta, jättis kaebaja maksuhalduri sellekohastele küsimustele vastamata. Seega on kaebaja, rikkudes kaasaaitamiskohustust, jätnud esitamata teabe, mis võimaldaks maksukohustuslase seletuses esitatud väidet 19 000 euro säästmise kohta kontrollida. Ka maksuhaldurile esitatud vaides ei ole kaebaja maksuhalduri küsimustele vastanud. Kuigi vaides ja kaebuses märgitu kohaselt oli XX oma isa XXe ainupärijaks ning päritud vara koosnes rahast summas 12 525 krooni ja isale kuulunud vallasasjadest, siis nähtub vaidele lisatud
  20. juuli
  21. a välja antud seadusjärgse pärimisõiguse tunnistusest, et K. Xe pärandvara ei koosnenud rahast, vaid vastavalt RKO arvestuskaardile nr 78420004090 K. Xele välja arvestatud tööaastatest 12 525 krooni väärtuses (I kd, tl 37p). Kaebaja väitel müüs XX pärandvara hulka kuulunud EVP-d
  22. a ca 2000 euro eest, samas tõendeid selle kohta esitatud ei ole, rääkimata sellest, et
  23. a kehtis maksevahendina eesti kroon ning et
  24. a oli ühe EVP-krooni turuväärtus kordades väiksem kui üks eesti kroon. Seega ei saanud kõnealuse pärandvara müügist saadud rahasumma ümberarvestatuna eurodesse kuidagi küündida isegi 1000 euroni, vaid pidi tõenäoliselt jääma paarisaja euro piiresse. Väidetavate vallasasjade ning nende müügist saadud summade kohta puuduvad aga igasugused andmed. Väide vallasasjade müügist laekunud ca 15 000 euro kohta on paljasõnaline ja kontrollimatu, arvestades, et maksuhalduri asjakohastele küsimustele pärandvara koosseisu kuulunud vara ning selle müügi kohta on XX jätnud maksumenetluses vastamata. Kohus märgib, et kaasaaitamiskohustuse nõuetekohaseks täitmiseks ei piisa, et kaebaja on olnud maksuhalduri jaoks telefonitsi ja kirja teel kättesaadav.
  25. Kaebuses väidetakse, et osa kinnistu ostuks kasutatud vahenditest pärinevad XXele kuulunud korteri kolmandatele isikutele tasu eest kasutada andmisest perioodil 1996 – 2006, mille eest XX sai tasu kokku ca 1000 eurot aastas ning millest kaebaja hoidis valdava osa alles. Samas jätab kaebaja tähelepanuta, et tulenevalt MKS § 94 lg 1 kolmandas lauses sätestatust peab maksukohustuslane maksukohustusest vabanemiseks tõendama, et kulutused on tehtud varem maksustatud või mittemaksustatavate tulude arvel. Vastustaja hinnangul ei saa väidetavat üüritulu, mis on maksustatav tulu, kuid mida kaebaja pole deklareerinud ega seega sellelt tulumaksu tasunud, arvestada maksukohustust vähendava asjaoluna. Kohus nõustub vastustaja seisukohaga.
  26. Kaebaja sõnade kohaselt on XX kinnistu ostetud ka XXe elukaaslase XXa poolt kogutud säästudest 45 500 eurot (millest 10 350 eurot oli XXa pangakontol ja ülejäänud sularahas) ja 25 000 eurot sai X perekondliku kokkuleppe alusel. Perekondliku kokkuleppe alusel saadud 25 000 eurost ca 15 000 eurot pärineb XX emalt XX (XX kogunenud pension) ja ca 10 000 eurot on X saanud XXilt ühisest remondifondist (mis on kogunenud pereliikmete palgatulust ja pensionist).
  27. Tunnistajana ülekuulamisel väitis X kohtule, et tema sularaha säästud pärinevad 20 aasta pikkusest säästmisest, seejuures on ta enda väitel saanud kasu ka hobi korras elektroonika parandamisest (I kd, tl-d 200-200p). Lisaks sai ta väidetavalt 25 000 eurot õelt, nimetatud summa koosnes XXa ema XX pensionist ja osaliselt maamaja remondifondi kogutud rahast. Kohtu hinnangul on vastustaja põhjendatult juhtinud kohtu tähelepanu asjaolule, et väidetavast elektroonika parandamisest saadud tulu ei ole X deklareerinud, seega on väide sellisest tulust paljasõnaline ning isegi kui väide tulu saamisest vastab tegelikkusele, on sellisel juhul tegemist 9 3-15-2923 varem mittemaksustatud tuluga. Maksustatavaid tulusid, mida pole deklareeritud ega nendelt tulumaksu tasutud, ei saa arvestada maksukohustust vähendava asjaoluna.
  28. XXale raha andmist kinnitas kohtus ka tema õde XX (I kd, tl 201-201p). XXi varasemate seletuste ja istungil antud ütluste kohaselt oli XX pensionist kogutud 15 000 eurot. Tema väitel oli suurem osa XX pensionist kogunenud pangakontole, kodus võis olla umbes ¼ ulatuses sellest summast. XX on maksuhaldurile seletust andes esitanud tõenditena ka pangaautomaadi väljatrükid XX pangakonto jäägi kohta. Viimane väljatrükk on tehtud mais 2008 ning sellest nähtuvalt oli pangakonto jääk 25 939 krooni (1658 eurot). Võttes arvesse XXi kohtuistungil antud ütlusi, et pangakontol oli XX kogutud rahast põhiosa ning sularahas oli kodus ca ¼ summast, võis maksuhalduri hinnangul XX olla rohkem ca 2000 eurot, mistõttu on väide 15 000 eurost põhjendamatu. Kohus nõustub vastustaja järeldusega. Teine osa rahast, mille XX XXale väidetavalt andis, olevat pärinenud talu taastamiseks kogutud rahast. Kohus nõustub maksuhalduri järeldustega, et seletused perefondi säästude kasutamise kohta XXe kinnistu soetamiseks ei ole usutavad.
  29. XXa väide raha andmisest XXele ei ole eluliselt usutav põhjusel, et kuigi väidetavalt andis X olulise osa kinnistu soetamiseks vajaminevast rahast ja maja soetati kasutamiseks ühise elukohana, ei ole X kinnistu omanik, ei ela soetatud majas ning ei ole ka teadlik, miks on tema säästude eest soetatud maja kingitud XXe pojale, XXule.
  30. Kaebaja väitel on ta saanud oma õelt XXlt 5000 eurot XX kinnistu eest tasumiseks. Kohtuistungil tunnistajana üle kuulatud XX selgitas, et „Andsin sularahas. Võtan raha alati välja automaadist. Raha oli kogunenud enda ja abikaasa säästudest. /---/ minu igakuised sissetulekud võimaldavad mul raha säästa, majapidamiskulud on väikesed on aiamaa ja söögi peale läheb vähe raha. Elan koos abikaasaga, tema on ka pensionär, pere igakuisetest kuludest jääb raha üle. Säästud kogunesid pensionist ja palgast. /---/ Mul on endal seitse last, kõik on täiskasvanud, ja neli lapselast.“ (I kd, tl-d 199p-200). Maksuhaldur on XX pangakonto andmeid arvesse võttes leidnud, et kontole laekunud sissetulek (pension) kasutatakse makseteks ja võetakse välja (I kd, tl-d 163-166). Kohus ei nõustu kaebaja väitega, et maksuhaldur on tuvastanud, et XXl oli sularaha, mida koguda ja õele kinkida. Maksuhaldur on asunud seisukohale, ja kohus nõustub sellega, et väited XXlt raha saamise kohta on ebausutavad. Kaebaja väidab kaebuses, et XXl ei ole laenukohustusi, kuid XX pangakonto väljavõttest nähtub, et ta tasus
  31. aastal nii püsimaksega krediitkaardi makseid (püsimaksega krediitkaadi lepingu põhiosa ja intress), kui ka laenumakset Koduliising OÜ-le (I kd, tl-d 163166). Krediitkaardi kasutamisest intressikohustuse tekkimine näitab krediitkaardivõla olemasolu. On ebausutav, et isik jätaks täitmata isiklikud kohustused ja tasudes sellest tulenevalt intressi, samal ajal andes kogu raha õele.
  32. XXl on endal 7 last ja 4 lapselast, seega on ebausutav, et ta kogus 14-15 aasta jooksul 5000 eurot ja andis kõik oma aastate jooksul kogutud säästud õele. Lisaks on tal endal ka rahalised kohustused (remondiga seoses ühistu poolt võetud laen), mis nõuavad regulaarset täitmist. Kuigi kaebaja väidab, et neid kohustusi täidab XX tütar, on kohustused ilmselgelt seotud ka XX isikuga, sest kohustusi täidetakse tema pangakontolt.
  33. Kaebaja väidab, et XX kinnistu ostmiseks andis 30 000 eurot ka perekonnaliige XX, kellele oli raha kogunenud
  34. a temale kuulunud kinnistu müümisest laekunud summast (kinnistu müügihind oli 10 226 eurot) ja pensionist, mida XX sai tütre juures elades säästa. XX on kohtus tunnistajana andnud ütlused, mille kohaselt nägi XXele raha üleandmist pealt tema tütar (I kd, tl 199). XX tütar XX. XX on aga kohtus tunnistajana ülekuulamisel väitnud, et tema Xele raha 10 3-15-2923 andmise juures ei olnud (I kd, tl 199). Seega on XX ja tema tütre XX. XX ütlustes raha andmise kohta oluline vastuolu. Sularaha summa suurust arvesse võttes on ebausutav, et XX ja XX. XX mäletaksid selle üleandmise asjaolusid sedavõrd erinevalt. Kohus nõustub vastustaja hinnanguga, et XX ütlused põhjustest, miks andis ta raha just XXele, on ebaveenvad.
  35. Vastustaja on seisukohal, et XX vastuste põhjal võib väita, et XX oli ütluste andmise osas juhendatud. Nimetatud nähtub sellest, et XX väitis korduvalt, et andis raha lapselaste heaoluks, kuid kaebaja esindajale vastates väitis, et XX ei rääkinud talle, milleks tal raha vaja oli (I kd, tl 199). XXe vaides ja kaebuses on märgitud, et maja soetati selleks, et sellesse saaksid elama asuda XX ja tema tütre pere. Kontrolli käigus kogutud tõenditest nähtuvalt on maja juba
  36. märtsil 2014 kingitud XXe pojale XXule (I kd, tl-d 81-84). Lepingu sõlmimisel on XX kinnitanud, et ta ei vaja ka lepingu esemele isikliku kasutusõiguse seadmist, kuivõrd tal on teine eluase (lepingu p 1.6.8, I kd, tl 82). Kaebaja kinnitusel maksab maja kulutuste eest XX (I kd, tl 110). Kohtu hinnangul muudab eeltoodu ebausaldusväärseks kaebaja põhjendused XXlt raha saamise kohta, sest XXu puhul ei ole tegemist XX alaneja sugulasega. Samuti näitab see, et XXe poolt antud ütlused maja kasutamise osas on vastuolulised, mis muudab tema ütlused ebausaldusväärseteks.
  37. Samuti jääb vastustaja seisukohale, et XX väide sellises ulatuses sissetuleku säästmisest ei ole usutav, eriti kui võtta arvesse igakuiseks kasutamiseks jäänud summat (keskmiselt 56 eurot). Kohus nõustub vastustajaga.
  38. Kaebaja on selgitanud, et XX kinnistu osteti mh perekond XX poolt antud 35 000 euro arvelt. Kohtu hinnangul ei ole raha saamine perekond XX tõendatud. Perekond XX kaebajale raha andmist ei kinnita – vastupidi, nad on selgelt väljendanud oma seisukohta, et mingit raha andmist toimunud ei ole. Kriminaalasja nr 15210000009 materjalidest nähtub, et
  39. jaanuaril 2015 on XXe õetütar XX ning viimase elukaaslane XX esitanud Politsei- ja Piirivalveametile avaldused kriminaalmenetluse alustamiseks selle kohta, et XXe tütar XX on survestanud XXut ja XXi MTA-le valeandmete esitamisele, et viimased avaldaksid, justkui oleks XX andnud XXule 35 000 eurot suulise lepingu alusel (I kd, tl-d 126-127). XX kinnitab oma avalduses, et ei tema ega keegi teine tema perekonnas ei ole kunagi andnud XXule ega kellelegi tema lähedastest raha.
  40. XXu ning XXi politseile esitatud avaldustele on lisatud XXu ja XXu vaheline ekirjavahetus (I kd, tl-d 128p-131) ning XXu kiri (saadetud XXule XX
  41. novembril 2014, I kd, tl 127p), milles on antud juhised selle kohta, missuguseid seletusi peaks nad maksuhaldurile andma, juhul kui küsitakse väidetavalt XXule antud raha kohta: „Vastavalt omavahelisele kokkuleppele on perekond XX andnud perioodil juuli-august 2013 kahel korral kokku 35000 eurot mulle, Xle. Mille jaoks, ei tea, pole oluline, küsisin, andsite, tegemist pole laenuga. See välistab küsimuse, mis puudutab raha tagastamist. Raha panite kokku, aitasid esivanemad, vennad, isa võis sulle, X jätta nt paarkümmend tuhat (võimalus tuvastada 0). Mida napisõnalisem, seda parem.“. Samuti oli lisatud ka teine kiri, mille XX pidanuks XXu antud juhiste järgi allkirjastama väidetava raha andmise kinnitusena (I kd, tl 128). XX on
  42. jaanuari
  43. a e-kirjaga saatnud XXule kinnituskirja uue versiooni, palvega saata see tagasi XXe meiliaadressile (I kd, tl-d 128p-129). Selle kinnituskirja versiooniga palub XX XXil kinnitada, et ta on 35 000 eurot andnud XXele laenuna ning et raha on kokku pandud esivanemate ja pereliikmete abil (I kd, tl 129p). Juhul, kui XX oleks tegelikkuses raha XXule või XXele andnud, siis puudunuks XXul vajadus saata XXule ja XXile juhiseid selle kohta, milliseid seletusi viimased peaksid andma. Samuti puudunuks tegeliku laenusuhte või ka kinke toimumise puhul XXul või XXil igasugune mõistlik põhjendus raha andmist varjata. 11 3-15-2923
  44. Kohus nõustub vastustajaga, et usutav ei ole kaebaja väide, justkui oleks kuriteoteade ajendatud enam kui paarkümmend aastat tagasi alguse saanud ja järjepidevast perekondlikust konfliktist. Kaebaja sellesisuline väide on ilmselges vastuolus tema väitega, et on saanud perekond XX laenu. Samuti ei nähtu XXu ja XXu e-kirjavahetuse algusest XXu ega XXu poolt kirjapandust midagi sellist, mis viitaks konfliktile, vastupidi – kirjavahetusest nähtub sõbralik perekondlik läbikäimine (I kd, tl-d 128p-129). Samuti nähtub
  45. jaanuari
  46. a e-kirjast, et XXu poolne survestamine viib XXu selleni, et ta hoiatab XXut, et edaspidise tülitamise korral pöördub ta politseisse (I kd, tl 130p). Vastavalt hoiatusele on XX ka käitunud.
  47. MKS § 59 lg 1 järgi on tõendid maksumenetluses kõik asjas kogutud andmed, sealhulgas maksukohustuslaselt, kolmandalt isikult, riigi-, valla- või linnaasutuselt saadud teave, dokumendid, asjad, vaatluse teel tuvastatud asjaolud ning eksperdiarvamus. Maksuhaldur otsustab, lähtudes talle seadusega pandud ülesannetest ning kaalutlusõigusest, milliseid tõendeid ta peab vajalikuks konkreetses asjas koguda. Seega on maksuhalduril maksumenetluses tõendite kogumisel ulatuslik kaalumisruum. Riigikohus on leidnud, et maksu- ja kriminaalmenetluses on võimalik vastastikku vahetada tõendusteavet ning kriminaalmenetluses kogutud tõendid võivad olla tõenditeks haldusmenetluses, kui nende tõendite lubatavust ei välista haldusmenetluse seadus või vastavat valdkonda reguleeriv muu menetlusseadus, näiteks maksukorralduse seadus (Riigikohtu üldkogu
  48. veebruari
  49. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-120-03, p 21; Riigikohtu halduskolleegiumi
  50. jaanuari
  51. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-2-03, p 10 ja
  52. novembri
  53. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-5401, p 1). Seega ei ole välistatud kriminaalasja materjalide kasutamine maksumenetluses. Kaebaja viidatud süütuse presumptsiooni põhimõte ei keela maksuhalduril kriminaalasja tõenditega arvestada, ega nendele tuginedes teha järeldusi maksumenetluses kogutud tõendite kohta.
  54. Kohus nõustub vastustajaga ka selles, et võttes arvesse, kuidas XX survestas täditütart, et tema elukaaslane XX annaks tõendi XXele raha andmise kohta, on usutav, et sarnaselt on tõendite saamiseks toimitud ka teiste isikute puhul, kes nüüd maksuhaldurile ja kohtule XXele raha andmist kinnitavad. Seda seisukohta toetavad tunnistajate põhjendused raha päritolu osas – suguvõsa fond, pärandus, leitud kuldmündid, aastatepikkune kogumine – kõik nimetatud väited vastavad juhistele, mida XX andis XXule, et viimane oskaks põhjendada, kust on XXele andmiseks raha saanud: „Raha panite kokku, aitasid esivanemad, vennad, isa võis sulle, Xjätta nt paarkümmend tuhat (võimalus tuvastada 0). Mida napisõnalisem, seda parem.“ (I kd, tl 127p).
  55. Kohus ei pea eluliselt usutavaks, et XX, XX ja X andsid kogu aastatepikkuse säästmise tulemusel kogutud raha kaebajale, olenemata sellest, et neil oli endal alanejaid sugulasi, kellele raha anda (kõik nimetatud isikud), või kohustusi, mille võtmine suure koguse sularaha olemasolul oli ebavajalik ja seetõttu ka ebausutav (XX). Ebaveenvaks muudavad raha andmise väite ka asjaolud, et kõik isikud hoidsid raha kodus sularahas, neil tegelikult puudub selge ülevaade, mida nende antud rahaga tehti, s.t nad ei ole kas üldse teadlikud, et soetatud kinnistu ei kuulu kaebajale (XX, XX), või ei tea, miks see on võõrandatud XXule (X). Kohus ei nõustu kaebajaga, et asjatundmatu on maksuhalduri väide selle kohta, et sugulussuhe ei muuda tõendit ebausaldusväärseks. Vastupidi, kuna tunnistajad on kaebaja lähikondsed, võivad nad olla huvitatud sellest, et asjaolud tuvastatakse kaebuse esitajale kasulikul moel.
  56. Kohus ei nõustu kaebajaga, et maksuotsuses puuduvad maksusumma määramise metoodika ja viited tõenditele, mille põhjal on maksusumma suurus kujunenud. Kohtu 12 3-15-2923 hinnangul on hindamise käik ja selle tulemi kujunemine arusaadav ja selge. Maksuhaldur on maksuotsuse p-s 2 toonud välja kaebaja sissetuleku perioodil 2008 –
  57. Maksuameti andmetel oli kaebaja esitanud residendist füüsilise isiku
  58. a tuludeklaratsiooni, milles deklareeris töötasu summas 8350 eurot 93 senti ja sellelt kinnipeetud tulumaksu 1258 eurot 4 senti (I kd, tl 21p). Samas oli kaebaja
  59. septembril 2013 soetanud 159 000 euro eest kinnistu aadressil XX (I kd, tl-d 76-80). Kuna kaebaja väited ja tõendid raha päritolu kohta olid maksuhalduri hinnangul ebausaldusväärsed, siis kujundas maksuhaldur kaebaja maksubaasi hindamise teel kulupõhiselt (I kd, tl 24p). Kuna maksuhaldur oli seisukohal, et kaebaja on saanud tulu, mis pärineb varjatud tuluallikatest ja kontrolli käigus ei ilmnenud tulu allikas, siis luges maksuhaldur summa 159 000 eurot muuks maksustatavaks tuluks, mille kaebaja on jätnud deklareerimata (I kd, tl 25). Seetõttu olid kaebaja tulud kokku
  60. a 167 350 eurot 93 senti (8350,93+159000) ning tasumisele kuuluv tulumaks 33 390 eurot (tulumaksu arvestuse muutus on kirjas maksuotsuse p-s 4, I kd, tl-d 25-25p). Kohus ei nõustu kaebajaga, et maksuhaldur on tulumaksu määranud alusetult.
  61. XX on füüsiline isik, kes ei ole füüsilisest isikust ettevõtja. Kuigi ettevõtjaks mitteoleval füüsilisel isikul ei ole iseenesest kohustust pidada oma tulude ja kulude kõikehõlmavat raamatupidamisarvestust (Riigikohtu
  62. oktoobri
  63. a otsus nr 3-1-1-57-07, p 10), on füüsilisel isikul tuludeklaratsiooni esitamise ning selles tulude ja kulude arvestuse näitamise kohustus. Kaebaja on pidanud vajalikuks märkida, et füüsilise isiku tuludeklaratsioonil ei ole kohta, kuhu märkida töötasust, pensionist, kinkest, pärandist kogunenud säästude summat või laenusummat. Kohus selgitab, et kuna tuludeklaratsioonis ei saa tõesti esitada suvalisi andmeid, peab füüsiline isik maksustamisperioodidel toimunud laekumiste ja väljamaksete kohta talletama teavet, mille alusel saaks maksuhaldur vajaduse korral kontrollida deklareeritud andmete õigsust. Maksumaksja peab sellise tulude ja kulude tõendamise vajadusega arvestama, sealhulgas väga suures ulatuses sularahas arveldamise korral. TuMS § 36 lg 2 kohaselt on maksumaksja kohustatud pidama tulude ja kulude arvestust sellisel viisil, et oleksid selgelt fikseeritud maksustatava tulu kindlaksmääramiseks vajalikud andmed. Maksumaksja on kohustatud samuti säilitama tulude ja kuludega seotud dokumente.
  64. Asjaolu, et iseseisva ettevõtlusega mittetegeleva füüsilise isiku arvestus- ja dokumenteerimiskohustus on minimaalne, võrreldes ettevõtja raamatupidamiskohustusega, ei tähenda, et füüsiline isik vabaneks MKS § 94 lg 1 kolmandas lauses sätestatud tõendamiskoormusest. Tõendamiskoormus on praeguses asjas MKS § 150 lg 1 alusel üle läinud maksukohustuslasele.
  65. Kaebuse esitaja etteheited maksuotsuse vastuolulisuse kohta ei ole põhjendatud. Maksuhaldur on piisava põhjalikkusega kontrollinud kõiki maksustamise seisukohast olulisi asjaolusid ning põhjendanud maksuotsuses igakülgselt oma seisukohti, andes hinnangu kaebuse esitaja poolt esitatud ning kolmandatelt isikutelt kogutud tõenditele, põhjendades seejuures oma seisukohta, miks teatud tõendeid ei saa pidada usaldusväärseteks. Maksuotsuses on samuti võetud seisukoht kaebuse esitaja võimalike säästude osas varasematest perioodidest, leides, et selliseid sääste ei saanud kaebuse esitajal olla. Kohtumenetluses ei ole kaebuse esitaja selliste säästude olemasolu tõendanud. Kaebuse esitaja ei ole viidanud ka ühelegi tõendile, mida maksuhaldur uurimispõhimõttest tulenevalt koguma oleks pidanud, ent mille ta kogumata jättis. Erinevalt näiteks kriminaalmenetlusest, kus süüdistaja ülesanne on tõendada isiku süü teo toimepanemises sõltumata sellest, kas või kui palju süüdistatav ise tõe tuvastamisele kaasa aitab või vastu töötab, siis maksumenetluses on uurimispõhimõte väga tihedalt seotud maksukohustuslase kaasaaitamiskohustusega. Käesoleval juhul ei saa väita, et kaebaja oleks oma kaasaaitamiskohustust nõuetekohaselt täitnud. Kohtu hinnangul on maksuhaldur piisava 13 3-15-2923 hoolsusega kontrollinud maksukohustuslase väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid ning võtnud nende osas nõuetekohase seisukoha. Vaidlust ei ole iseenesest ju ka selles, et kaebuse esitaja kulutused ületasid tema poolt kontrollitaval perioodil deklareeritud tulusid.
  66. Kaebaja on taotlenud ka MTA
  67. oktoobri
  68. a vaideotsuse nr 6-1/3043-2 tühistamist. Kuna kohus ei tühista käesolevas asjas vaidemenetluse esemeks olevat haldusakti, jääb rahuldamata ka kaebaja taotlus vaideotsuse tühistamiseks. Kohtu hinnangul ei ole vaidlustatud vaideotsus õigusvastane.
  69. Eeltoodud põhjustel jätab kohus XXe kaebuse MTA
  70. septembri
  71. a maksuotsuse nr 12.2-3/026437-13 ja
  72. oktoobri
  73. a vaideotsuse nr 6-1/3043-2 tühistamiseks rahuldamata. Kohtu hinnangul on maksuotsus nr 12.2-3/26437-13 ja vaideotsus nr 6-1/3043-2 seaduslikud ja põhjendatud ning puudub alus vaidlusaluste haldusaktide tühistamiseks. Maksuotsuses ja vaideotsuses tehtud järeldused põhinevad tõendite nõuetekohasel hindamisel kogumis ja vastastikuses seoses.
  74. Kaebaja on taotlenud menetluskulude 2915 euro väljamõistmist MTA-lt (II kd, tl 12p).

§ 108

lg 1 alusel kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

§ 109

lg 1 sätestab, et menetluskulude väljamõistmiseks esitatakse kohtule enne kohtuvaidlusi menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Kuna MTA ei ole kohtule esitanud kuludokumente ja menetluskulude nimekirja, jäävad menetluskulud poolte endi kanda. 45.

§ 253

lg 3 sätestab, et kohus tühistab esialgse õiguskaitse kohtuotsusega, kui kaebus jääb rahuldamata. Kohus tühistab esialgse õiguskaitse ka siis, kui esialgse õiguskaitse kohaldamise on otsustanud teine kohus, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti. Selle sätte alusel tühistab kohus esialgse õiguskaitse.

§ 252

lg 3 kohaselt jõustub esialgse õiguskaitse tühistamise määrus selle teatavakstegemisel, kui kohus ei määra teisiti. Kuna Tartu Halduskohtu

  1. novembri
  2. a jõustunud määrusega haldusasjas nr 3-15-2923 peatati MTA
  3. septembri
  4. a maksuotsuse nr 12.2-3/026437-13 täitmine kuni käesolevas asjas kohtulahendi jõustumiseni, jõustub ka esialgse õiguskaitse tühistamise otsus haldusasjas nr 315-2923 tehtud lõpliku kohtulahendi jõustumisel.
  5. Kohus peab siiski vajalikuks märkida, et juhul kui vaidlustatud maksuotsus jääb kohtuliku kontrolli tulemusena kehtima, tuleb kaebajal tasuda maksuotsusega nõutud ja veel laekumata summa ja lisaks kogunenud intress. Asja materjalidest nähtuvalt tekkis kaebajal maksuvõlgnevus vaideotsuse tegemisel. Sellest hetkest arvestatakse kaebajale tasumata maksusummalt intressi 0,06% päevas ning intressi arvestamine jätkub esialgse õiguskaitse kohaldamisest sõltumata ka kohtumenetluse ajal (vt MKS § 115 lg 1 ja § 117 lg 1). Hoolimata sellest, et vaidlustatud maksuotsus on kaebaja arvates õigusvastane, on kaebajal intressi suurenemise vältimiseks õigus võimaluse tekkimisel nõutud maksusumma MTA-le kohtumenetluse ajal tasuda ning maksuotsuse tühistamisel kohtu poolt tuleb MTA-l ebaõigesti määratud maksusumma kaebajale tagastada ning maksta selle eest kaebajale ka intressi (vt MKS § 116). Nõutud maksusumma tasumine enne praeguse vaidluse lõppemist ei tähenda maksuotsuse õiguspärasusega nõustumist. (allkirjastatud digitaalselt) Kadri Palm kohtunik 14 3-15-2923 15

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.