← Eesti

3-16-56/9

Obsah (4)§ 5§ 4§ 10§ 3

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kadriann Ikkonen Otsuse tegemise aeg ja koht 29. aprill 2016, Tallinn Haldusasja number 3-16-56 Haldusasi PromoStar OÜ kaebus Talli

) § 2 lg 1 kohaselt kehtestatakse kohalik maks (sh reklaamimaks –

§ 5

p 5, § 10) valla- või linnavolikogu poolt maksumäärusega, mis peab vastama

§ 4nõuetele.

Muu hulgas peab maksumääruses olema määratud maksuobjekt (

§ 4lg 1 p 2).

Reklaamimaksuga maksustamisele kuuluvate kuulutuste ja reklaami ning nende paigutuskohtade loetelu, samuti reklaamimaksu soodustuste ja vabastuste andmise tingimused ja korra kehtestab volikogu (

§ 10lg-d 2, 6).

Reklaami määruse (20.12.2015 redaktsioonis) § 3 p 17 kohaselt ei maksustata reklaamimaksuga välireklaamikandja konstruktsioonielementide tähistust välireklaamikandja omanikule ja otsesele valdajale registreeritud kaubamärgi, nime ning kontaktandmete, sealhulgas domeeninimega.

  1. Kohus nõustub vastustaja hinnanguga, et vaidluse all olevate maksuobjektide eesmärgiks tuleb pidada PromoStar OÜ klientide arvu suurendamist ehk tegemist on oma iseloomult reklaamiga. Plakatilt nähtub informatsioon, milles teavitatakse avalikkust PromoStar OÜ pakutavatest kaupadest ja teenustest (võimalus tellida standardseid helkureid ning reklaami). Tiheda liiklusega tänavatele paigutatud suuremõõtmelised treileritele paigaldatud tahvlid, millel on eksponeeritud äriühingu ärinimi, logo, samuti nähtuvad pakutavad kaubad ning teenused, tuleb pidada reklaamiks, sest tahvli iseloom tervikuna osutab sellele, et soovitakse saavutada ka selliste inimeste tähelepanu, kes ei oleks vastava tahvlita huvitatud kaebaja poolt pakutava kauba/teenuse ostmisest (s.o tahvli eesmärk on isikute käitumise suunamine ostma PromoStar OÜ poolt pakutavat helkurit ning tellima PromoStar OÜ-lt reklaami). Seega reklaamib kaebaja iseenda kaupu ja teenuseid.
  2. KaMS § 3 kohaselt on kaubamärk tähis, millega on võimalik eristada ühe isiku kaupa või teenust teise isiku samaliigilisest kaubast või teenusest. Seega kaubamärk sisaldab mittekaubanduslikku teavet. Absoluutsed õiguskaitset välistavad asjaolud sätestab KaMS §
  3. Nimetatud paragrahvi lg 1 p 2 alusel ei saa õiguskaitset tähis, millel puudub eristusvõime, kaasa arvatud üksik stiliseerimata täht, üksik stiliseerimata arv või üksik värv. Kohus nõustub vastustajaga, et plakatilt nähtuv lause „Telli oma logoga HELKUR helkurid.ee“ ja helkurikujutis on laialt levinud ning seda kasutavad ka teised ettevõtjad. Erinevus seisneb üksnes selles, et helkuril on kujutatud kaebaja logo. Teadaanne, 7

(10)et PromoStar OÜ-lt on võimalik tellida helkureid, ei erista kaebajat teistest ettevõtetest. Seega eelnevat arvesse võttes ei laiene kohtu hinnangul antud juhul õiguskaitse registreeritud kaubamärgile, millest tulenevalt ei ole teabe maksustamine reklaamimaksuga välistatud. Kohus nõustub vastustajaga ka selles, et kaebaja on püüdnud vältida kaubamärgi registreerimisega teabe, mida saab käsitada reklaamina, reklaamimaksuga maksustamist.
  1. Õige ei ole kaebaja hinnang, et vastustajal puudub õigus subjektiivselt hinnata, milline kaubamärk on reklaami määruse alusel maksustatav, milline mitte. Vastav kohustus tuleneb vastustajale juba KaMS §-st 9 (vt otsuse punkti 31). Lisaks ei nähtu reklaami määruse § 3 p-st 17, et säte välistab vastutajal haldusmenetluse seaduse §-s 4 sätestatud diskretsiooni kohaldamise.
  2. Kohus ei nõustu kaebajaga, et vastustaja on tõlgendanud kaebusega seonduvat reklaamimaksu määruse § 3 p-i 17 erinevalt võrreldes kaebajale edastatuga. Kaebaja on lisanud kaebusesse pildid ning kaebajale vastustaja poolt edastatud informatsiooni. Kaebaja poolt viidatud ühelt fotolt nähtub reklaamikandja BBA-media kirje ning logoga. Teisel fotol on ehitise katusele paigaldatud reklaamkandja, millel esineb viide interneti aadressile: www.prismameedia.ee. Vastustaja poolt on kaebajale selgitatud, et piltidel olevad reklaamid ei ole maksustatavad reklaamimaksuga, juhul kui antud kaubamärgid kuuluvad välireklaamikandja omanikule või valdajale. Eelnevast nähtub, et vastustaja ei ole kaebajale väitnud, et nimetatud reklaamkandjaid ei ole maksustatud, vaid välja on toodud üksnes vastav võimalus. Lisaks erinevad fotodelt nähtuv vaidlustatud korralduses toodust olulisel määral. Käsitletud reklaamkandjatelt nähtub üksnes logo või internetiaadress. Nendel ei sisaldu RekS § 2 lg 1 p-s 3 sätestatud tunnuseid, st reklaamikandjatelt ei ole võimalik saada informatsiooni ettevõtete tegevusalade kohta ega selle kohta, millised tooteid või teenuseid müüakse. Vastustaja selgituste kohaselt on praktikas levinud, et välireklaamikandjate omanikud paigaldavad välireklaamikandjale oma kontaktandmed ja kaubamärgi selle olemasolu korral väikeses kirjas ning vähemsilmatorkaval kuhul ning teavet ei ole vaja eemaldada, kuna see ei takista teabekandjal teabe eksponeerimist. Kaebajale kuuluvad vaidlusalused reklaamkandjad sisaldasid vastavat teavet kogu reklaamkandja ulatuses. Vastustaja ei ole vaidlustatud korralduses ega ka hilisemates menetlustes väitnud, et reklaampinna konstruktsiooni ei ole võimalik eesmärgipäraselt kasutada, st konstruktsioonile lisada reklaame. Küll aga tuleb kaebajal täiendava reklaami lisamiseks korralduses kirjeldatud kaebaja poolt registreeritud kaubamärk kinni katta või eemaldada, kuna kaubamärki on kujutatud terve konstruktsiooni ulatuses. Lisaks kohustus kaebaja vaidlusalustele konstruktsioonidele üürilepingu punkti 2.2.3 kohaselt kasutama ainult oma ettevõtte kohta käiva välireklaami eksponeerimiseks, mida ta antud juhul vastustaja ja kohtu hinnangul ka tegi. Seega oli vastustaja poolt õigustatud järeldada, et reklaamkandja sisaldab kaebajat reklaamivat teavet. Asjaolu, et kaebaja on reklaami kaubamärgina registreerinud, ei välista reklaamimaksu tasumise vajadust.
  3. Kohus tuvastas eelnevalt, et kaebaja kohustus tasuma vaidlusaluses korralduses nimetatud maksuobjektide nr 1 ja nr 2 eest reklaami määruse § 10 lg-s 1 sätestatud reklaamimaksu. Järgnevalt hindab kohus, kas vaidlustatavast korraldusest on võimalik üheselt aru saada, milliseid toiminguid on kaebaja kohustatud sooritama. Vaidlustatavast korraldusest nähtuvalt andis ettevõtlusamet PromoStar OÜ-le korralduse puuduste kõrvaldamiseks reklaamimaksu maksudeklaratsioonis, kuna tuvastas kaebaja poolt 9.05.2015 esitatud deklaratsioonis puudused. Korraldus on antud põhjusel, et PromoStar OÜ eksponeerib korralduses nimetatud asukohtades reklaami alates jaanuarist 2015 (maksuobjekt 1) ja alates
  4. oktoobrist 2015 (maksuobjekt 2). Tallinna Ettevõtlusameti Kohalike maksude osakonna peaspetsialisti poolt teavitati kaebajat 17.04.2015, et alates
  5. nädalast kuni kirja vormistamiseni on aadressil Kristiine ristmik, Sõpruse pst ja Tulika tn nurgal eksponeeritud reklaami eest reklaamimaksu deklaratsioonid esitamata ning kirja tuli käsitada meeldetuletusena deklaratsioonide esitamise vajaduse kohta MKS § 85 lg 3 mõttes. Seega on vastustaja vaidlustatud korralduses juhtinud kaebaja tähelepanu puudustele. Kirjeldatud on, millistel kaebaja poolt eksponeeritavatel teabekandjatel on reklaami eksponeeritud ning märgitud, et reklaami ei ole nõuetekohaselt deklareeritud. 8
(10)35. Kaebaja on deklareerinud reklaami Sõpruse pst T1 pindalaga 4 m2 03.03-06.03.2015 ja 06.05.25.05.2015 eest. Pärnu mnt T9 reklaami deklareeris kaebaja pindalaga 4 m2 perioodi 26.1026.11.2015 eest. Seega on vaidlusalust reklaami deklareeritud valitud päevadel ja ebaõige pindalaga.

§ 3

lg 1 järgi on kohalike maksude maksuhalduriks oma haldusterritooriumil valla- või linnavalitsus või muu maksumääruses sätestatud valla või linna ametiasutus, kes korraldab kohalike maksude kogumist.

§ 10

lg 5 p-de 1 ja 2 kohaselt on maksumaksja kohustatud esitama maksuhaldurile maksudeklaratsiooni, mille vormi ja esitamise tähtpäeva kehtestab volikogu, ning tasuma reklaamimaksu omavalitsuse eelarvesse volikogu poolt kehtestatud tähtajaks. Reklaamimaksu määruse §-s 5 on kehtestatud maksumäärad ning §-s 6 maksu arvutamist puudutavad sätted. Määruse § 7 lg-te 1 ja 2 kohaselt on maksustamisperiood kalendrinädalas, kalendrikuus, kalendrikvartalis või kalendriaastas mõõdetav ajavahemik, mil reklaami eksponeeritakse ning maksu tasutakse iga reklaami eksponeerimise päeva eest maksustamisperioodil. Sama paragrahvi lg 3 järgi tuleb maks tasuda sularahata arvelduse korras. Maksukohustuse puhul, mis tekib maksustamisperioodi eest alates

  1. jaanuarist 2014, on maksukohustuslane kohustatud maksu tasuma Maksu- ja Tolliametile (MTA). MTA ja ettevõtlusamet avaldavad veebilehel andmed, mis on vajalikud maksu tasumiseks. Kaebaja ei ole kohtule esitanud tõendeid selle kohta, et tema poolt on deklaratsioonid esitatud vaidlustatud korralduses ning sellele eelnenud Tallinna Ettevõtlusameti 30.04.2015 korralduses nr 5-1.5/203 nimetatud perioodidel, so alates 11.05.2014 maksuobjektide 1 ja 2 eest ning alates jaanuarist 2015 (maksuobjekt 1) ja alates
  2. oktoobrist 2015 (maksuobjekt 2). Kohtule esitatud fotodelt nähtuvalt on reklaame eksponeeritud vaidlustatud korralduses nimetatud perioodidel. Vastav asjaolu on fikseeritud ka 28.10.2015 vaatlusprotokollis nr 5-7.1/297, milles tuvastati, et Tallinnas Pärnu maanteel kahe sõidurea vahel asuval haljasalal Järve tänava vastas kahepoolne välireklaamkandja. Reklaam oli tänavalt hästi nähtav. Samuti on tuvastatud 29.10.2015 vaatlusprotokollis nr 5-7.1/300, et aadressil Sõpruse pst T1 Tallinn metallkonstruktsioonil ühepoolsel välireklaamkandjal eksponeeritav teave on hästi nähtav ja suunatud Kristiine ristmikul liiklejatele.
  3. Kohus märgib, et sarnaselt reklaamimaksu määruse sätetele tuleneb MKS § 88 lg-st 1, et deklaratsiooni alusel tasumisele kuuluva maksusumma arvutab maksukohustuslane. Sama sätte teisest lausest tuleneb aga, et maksuhalduril on õigus maksukohustuslase arvutatud summat kontrollida ning vajaduse korral määrata maksusumma käesoleva seaduse §-s 98 sätestatud tähtaja jooksul. Kohus lisab, et reklaamimaksu määruse § 7 lg 7 kohaselt määrab maksudeklaratsiooni esitamata jätmise korral tasumisele kuuluva maksusumma maksuhaldur vastavalt maksukorralduse seadusele. Ehkki maksuhalduril on õigus määrata maksudeklaratsiooni esitamata jätmisel maksuotsusega maksusumma (MKS § 95 lg 1), ei lõpeta see kohtu hinnangul maksukohustuslase kohustust maksudeklaratsioonid esitada (

§ 10

lg 5 p 1, reklaamimaksu määruse § 8 lg 1) ega välista ka maksuhalduri õigust anda MKS § 85 lg 3 alusel korraldusi deklaratsiooni esitamiseks. Samuti võimaldab MKS § 91 lg 1 maksuhalduril juhul, kui deklaratsiooni ei ole tähtpäevaks esitatud, määrata maksukohustuslasele deklaratsiooni esitamiseks tähtaja ja teha hoiatuse (MKS § 136), et deklaratsiooni maksuhalduri määratud tähtajaks esitamata jätmise korral võidakse tema suhtes rakendada sunniraha. Sunniraha ülemmäärad on sätestatud MKS § 91 lg-s 4, mille kohaselt ei või sama deklaratsiooni esitamiseks tähtaja määramisel esimesel korral rakendatav sunniraha ületada 1300 eurot ja teisel korral 2000 eurot ega kõigi rakenduskordade peale kokku 3300 eurot. Käesoleval juhul on Tallinna Ettevõtlusamet andnud 30.04.2015 korralduse nr 5-1.5/203 maksudeklaratsioonide esitamiseks sunniraha hoiatusega esimesel korral summas 500 eurot. Vaidlustatud korraldusega on kaebajale antud täiendav tähtaeg. Seega on korralduse andnud pädev haldusorgan, korraldus vastab haldusaktile esitatavatele nõuetele (MKS § 46), on piisavalt põhjendatud ja sunniraha hoiatuse tegemisel ei ole rikutud MKS §-des 91 ja 136 sätestatud nõudeid, mistõttu puudub vaidlustatud korralduse tühistamiseks ka formaalõiguslik alus. 9

(10)
  1. Kuivõrd vaidlusalune teave on käsitatav reklaamina ja reklaamimaksuga maksustatav, kaebaja on eksponeerinud reklaamina käsitatavat teavet vähemalt alates
  2. maist 2014 ning vaidlustatud korraldus on õiguspärane ka formaalses mõttes, lasub kaebajal kohustus esitada asjakohased maksudeklaratsioonid ning vastustajal on õigus nõuda deklaratsioonide esitamist sunniraha hoiatusel. Seetõttu on vaidlustatud korraldus õiguspärane ega kuulu tühistamisele. Kuna vaidlustatud korraldus on õiguspärane, puudub alus ka vaidlustatud vaideotsuse tühistamiseks.
  3. Tulenevalt eeltoodust jätab kohus kaebaja kaebuse rahuldamata. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud, mistõttu jäävad poolte menetluskulud nende endi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Kadriann Ikkonen kohtunik 10
(10)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.