← Eesti

1-13-11703/113

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht

  1. aprill 2016, Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-13-11703 Kohtukoosseis Aarne Sarjas, Maarika Kuusk, Mati Kartau Vaidlustatud kohtulahend Tartu Maakohtu (Tartu kohtumaja)
  2. märtsi
  3. a määrus vangistusest tingimisi enne tähtaega elektroonilise valve alla vabastamata jätmise kohta Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Süüdimõistetu Peeter Kangro (isikukood 36805252778) kaitsja vandeadvokaat Robert Sarv, määruskaebus RESOLUTSIOON Jätta Tartu Maakohtu
  4. märtsi
  5. a määrus muutmata ja Peeter Kangro kaitsja Robert Sarve määruskaebus rahuldamata. Edasikaebamise kord KrMS § 384 lg 2 ja § 387 lg 1 kohaselt võib määrusele esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule prokuratuur, advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel teised kohtumenetluse pooled 15 päeva jooksul alates päevast, mil isik sai vaidlustatud määrusest teada või pidi teada saama. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  6. Peeter Kangro tunnistati Tartu Maakohtu
  7. juuni
  8. a otsusega süüdi KarS § 275 järgi ja talle mõisteti karistuseks 3 kuud vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust Tartu Maakohtu
  9. juuli
  10. a otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o 3 aasta 8 kuu vangistuse võrra, mõistes P. Kangrole kohtuotsuste kogumis liitkaristuseks 3 aastat 3 kuud 8 päeva vangistust. Riigikohus tunnistas
  11. märtsi
  12. a otsusega P. Kangro süüdi võimuesindaja laimamises seoses tema ametikohustuste täitmisega KarS § 275 järgi ja mõistis karistuseks 2 kuud vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati 2 kuu pikkust vangistust Tartu Maakohtu
  13. juuli
  14. a otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o 3 aasta 8 päeva vangistuse võrra ja mõisteti P. Kangrole kohtuotsuste kogumis liitkaristuseks 3 aastat 2 kuud ja 8 päeva vangistust. Kinnipeetava karistusaeg algas
  15. juunil 2014 ja lõpeb
  16. septembril
  17. Võimalus vangistusest tingimisi ennetähtaegseks vabanemiseks elektroonilise valve alla avanes P. Kangrol
  18. jaanuaril
  20. Tartu Maakohtu
  21. märtsi
  22. a määrusega jäeti P. Kangro vangistusest tingimisi enne tähtaega elektroonilise valve alla vabastamata. 2.1 Kaheksa korda kriminaalkorras karistatud P. Kangro kannab esimest reaalset vangistust liitkaristusena narkootilise aine suures koguses ebaseadusliku käitlemise ja levitamise eest, tapmise ja vanglas toime pandud võimuesindaja laimamise eest. Varem on teda karistatud huligaansuste, alkoholijoobes juhtimise ja varguste eest. Toimepandud kuritegude dünaamika on olnud vahelduv. Kuritegude toimepanemise soodusteguriks on olnud alkoholi kuritarvitamine, kriminaalne käitumine, mõtlemine ja hoiakud. P. Kangrol on mitmeid kehtivaid distsiplinaarkaristusi. Viimati karistati teda
  23. detsembril 2015 noomitusega tööst keeldumise eest. P. Kangro motivatsioon töötada on vangistuse jooksul olnud kõikuv. Varem on
  24. aastal vangistuses keevitaja kutse omandanud P. Kangro majandusabitöölisena tööhõives osalenud. Vanglast vabanedes on ehitaja, mööblitisleri ja FIE töökogemust omaval P. Kangrol olemas garanteeritud töökoht. Tal on garantiikiri ja tööleping OÜ-ga XXX. Neil on tema jaoks hooldustöölise ametikoht. Samas ei saa jätta tähelepanuta, et vaatamata töökogemuse olemasolule ja võimalusele endale töökogemusele vastav töökoht otsida, kannab P. Kangro liitkaristust muu hulgas narkokuriteo eest, mille ta pani toime majandusliku kasu saamise eesmärgil. Seega ei ole töökogemus ega sellest tulenev võimalus töökohta leida varem P. Kangrot kuritegude toimepanemisest hoiduma pannud. 2.2 P. Kangro lähivõrgustikku kuuluvad ema, vend, poeg ja kaks tütart, kellega ta suhtleb telefoni ja kirja teel. Viimati käisid ema ja lapsed pikaajalisel kokkusaamisel
  25. aasta märtsis. Abikaasaga on P. Kangro suhted katkenud, kuigi ametlikult ta lahutatud ei ole. Vabaduses suhtles ta ka kriminaalkorras karistatud isikutega, kellega pani koos toime kuritegusid. Käesoleval ajal suhtleb ta tihedalt kriminaalkorras karistatud R.P. ga, kellega tutvus Tartu Vanglas, ning viimase abikaasaga. Vabanemise korral oleks tal võimalik elama asuda R.P. naisele kuuluvasse kahekordsesse majja, mis sobib elektroonilise järelevalve seadme paigaldamiseks. Samas on seda elukohta hoolimata üürilepingu olemasolule ja sinna elama kolimise võimalikkusele peetud probleemseks just seetõttu, et sinna elama kolimisega kaasneb lävimine lisaks R.P. lähedastele ka kriminaalkorras karistatud R.P. endaga. 2.3 Positiivsena võib tuua välja, et P. Kangro on vangistuses osalenud „Agressiivsuse asendamise treeningus“ ning alates
  26. aasta detsembrist osaleb ta „Õiges hetkes“. Lisaks sellele on ta vanglas eksternina omandanud keskhariduse. Negatiivseks tuleb pidada, et kuigi P. Kangro karistatus, toimepandud kuritegude iseloom ja käitumine vangistuses viitavad nii emotsionaalsele kui ka füüsilisele vägivaldsusele ning vähesele enesekontrollile ja empaatilise mõtlemise puudumisele, katkestas ta
  27. aasta jaanuaris alustatud programmis „Viha juhtimine“ osalemise. Tema sõnul ei sobinud talle selles grupis osalejate vanus. 2.4 P. Kangro tarvitas enda sõnul vabaduses alkoholi mõõdukalt ning see ei takistanud tema igapäevaelu. Samas on ta alkoholijoobes pannud toime erinevaid kuritegusid, sealhulgas ka tapmise. Hoolimata sellest, et ta on väljendanud motivatsiooni probleemiga tegelemiseks ning läbinud vangistuses vastavasisulise sotsiaalprogrammi, on selle tulemuslikkus tänase päeva seisuga kaheldav. Seda seetõttu, et P. Kangro ise alkoholi tarvitamist enda jaoks probleemiks pidanud ei ole. Samuti on olemas andmed, et kõrgenenud enesehinnanguga P. Kangrol on probleeme oma vigade tunnistamisega ning ta ei näe vajadust enda muutmiseks.
  28. Maakohtu määruse peale esitas kaebuse P. Kangro kaitsja Robert Sarv, kes taotleb P. Kangro viivitamatut vabastamist ja Euroopa Kohtule eelotsusetaotluse esitamist. Kaitsja seisukohad on kokkuvõtlikult järgmised. 3.1 Maakohus ei ole vastanud P. Kangro põhiargumentidele, rikkudes EIÕK art 6 lg-t 1 ja KrMS § 3051 lg-t
  29. Asjaolu, et P. Kangro loobus kaitsja osalemisest kohtuistungil, ei tähenda, et ta oleks loobunud õigusest kaitsjale või kaitsja esitatud taotlustest. Valimisõiguse ja kandideerimisõiguse piiramine, millele P. Kangro oma taotluses tugines, on karistus, mille peab 2 kehtestama seadusandja karistusseaduses. Seejärel saab isiku suhtes karistust kohaldada üksnes õigusemõistmise volitustega institutsioon, kelleks ei ole kohalik omavalitsus ega valimiskomisjon. Kinnipeetavalt valimisõiguse või kandideerimisõiguse äravõtmine rikub topeltkaristamise keeldu. Jättes Euroopa Kohtult eelotsustuse küsimata, rikkus maakohus EÜ artiklit
  30. Siseriiklik kohus vabaneb kohustusest esitada Euroopa Kohtule eelotsusetaotlus vaid siis, kui Euroopa Kohus on kõnesolevat ühenduse õigusnormi juba tõlgendanud või ühenduse õiguse tõlgendamine on niivõrd selge, et põhjendatud kahtlus ei ole võimalik. 3.2 P. Kangrot on ligi kolm aastat peetud kinni ebainimlikes tingimustes, mis Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktika kohaselt on karistuslik erimeede, nn vangistus vangistuses (üksikvangistus). Vaatamata korduvatele P. Kangro pöördumistele ei ole ametivõimud astunud samme tema olukorra parandamiseks. Vastupidi, tema suhtes on kohaldatud põhjendamatuid distsiplinaarkaristusi. P. Kangrole ei ole üle kolme aasta võimaldatud kambrivälist mõtestatud tegevust ja ta on olnud ööpäevaringselt lukustatud kambris. Kaitsja taotleb, et kohus nõuaks Tartu Vanglalt välja andmed selle kohta, missugustes tingimustes on P. Kangrot alates tema kinnipidamisest hoitud ning kõik P. Kangro vanglale esitatud märgukirjad seoses CPT raportite ja konventsiooni artikkel 3 rikkumisega. P. Kangro kinnipidamise tingimused on ebainimlikud ega vasta konventsiooni artiklile
  31. 3.3 P. Kangrot on karistatud alandava ja ebainimliku karistusviisiga, s.o üksikvangistusega. P. Kangro on veetnud üksikvangistuses kokku üle kolme aasta, millest ühe aasta on ta viibinud üksikvangistuses järjest. Üksikvangistus on meede, mida kohaldatakse distsiplinaarkaristusena. Hoolimata karistuse kriminaalsest iseloomust, kuuluvad distsiplinaarkaristused vaidlustamisele halduskohtus. Selline kohtualluvuse muutmine on aga selgelt EIÕK artiklis 6 sätestatud põhiõiguste rikkumine. P. Kangrot on karistatud kriminaalõigusliku menetlusega menetluses, kus talle ei olnud tagatud kriminaalõiguslikud garantiid ja kus menetluse üle teostas järelevalvet mitte maa-, vaid halduskohus. P. Kangro suhtes on rikutud topeltkaristamise keeldu ka sellega, et tal ei ole võimaldatud osaleda Riigikogu, kohalike omavalitsuste volikogude kui ka Euroopa Parlamendi valimistel nii kandidaadi kui ka valijana. P. Kangro leiab, et ta on oma karistuse, mis on talle määratud ne bis in idem-põhimõtet rikkudes, tänaseks ära kandnud. P. Kangrot on korduvalt karistatud alandava ja piinava üksikvangistusega, mis on olnud eraldiseisev kriminaalõiguslik karistus, ja lisaks on P. Kangro jäetud korduvalt ilma valimisõigusest, millega P. Kangro loeb oma karistuse kantuks ja taotleb enda kohest vabastamist. 3.4 P. Kangro kaitsja esitab kaebuses rea küsimusi, mille kohta taotleb eelotsuse küsimist Euroopa Kohtult. Samuti taotleb kaitsja kohtult õigustloova akti, millega ei ole ette nähtud tõhusat siseriiklikku õiguskaitsevahendit või menetlust kinnipeetavale EIÕK artikliga 3 vastuolus olevate kinnipidamistingimuste kontrollimiseks ja eelviidatud sätte rikkumise korral kinnipeetavale õiglase hüvitise mõistmiseks, andmata jätmine. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
  32. Ringkonnakohus, tutvunud maakohtu määruse ja määruskaebusega, nõustub maakohtu seisukohaga ja leiab samuti, et P. Kangro vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamine ei ole põhjendatud. Vastuseks määruskaebuses esitatud väidetele selgitab ringkonnakohus järgnevat.
  33. Maakohus arutas P. Kangro vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise küsimust KarS § 76 ning KrMS § 426 ja § 432 alusel. Selle käigus tuli kohtul hinnata KarS § 76 lg-s 4 loetletud asjaolusid ning nende valguses otsustada, kas kinnipeetava ennetähtaegne vangistusest vabastamine on põhjendatud või mitte. Määruskaebuses ei esita kaitsja maakohtu sellekohastele järeldustele ühtegi vastuväidet. Selle asemel on kaitsja asunud tõstatama 3 erinevaid küsimusi, mis ringkonnakohtu hinnangul on süüdimõistetu vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise taotluse lahendamisel täiesti asjakohatud. Kuna kaitsja argumendid ei oma ringkonnakohtu hinnangul P. Kangro vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise üle otsustamisel tähtust, ei pea kohus vajalikuks neile põhjalikult vastata. Lühidalt märgib kohus kaitsja väidete kohta järgmist.
  34. Kaitsja on asunud kaebuses väitma, et P. Kangrot on vangistuses hoitud ebainimlikes tingimustes. Talle ei ole üle kolme aasta võimaldatud kambrivälist mõtestatud tegevust ja ta on eranditult viibinud ööpäevaringselt lukustatud kambris. Tutvudes kinnipeetava kohta koostatud iseloomustusega, leiab ringkonnakohus esmalt, et selliste kaitsja väidete tõelevastavuses on alust tõsiselt kahelda. Nii nähtub iseloomustusest, et P. Kangrole on koostatud individuaalne täitmiskava, mida ta on täitnud vastavalt isiklikule motivatsioonile ja vangla võimalustele. Kinnipeetav on erinevatel ajavahemikel osalenud vangla tööhõives, läbinud erinevaid sotsiaalprogramme või alustanud nende läbimist ja seejärel loobunud, omandanud keevitaja kutse ning keskhariduse. Seega ei saa väita, et P. Kangrot oleks sunnitud vangistuses tegevusetult istuma.
  35. Teiseks juhib kohus tähelepanu sellele, et vangistustingimusi reguleerib vangistusseadus ning selle pinnalt tõusetunud vaidlused kuuluvad VangS § 11 järgi lahendamisele haldusmenetluse seaduses sätestatud korras. Sellega seoses jätab ringkonnakohus rahuldamata kaitsja taotluse tunnistada õigustloova akti, millega nähakse ette menetlus kinnipidamistingimuste vaidlustamiseks ja nende rikkumise korral õiglase hüvitise määramiseks, andmata jätmine põhiseadusevastaseks. Vastav menetluskord tuleneb haldusmenetluse seadusest. Kuivõrd süüdimõistetu kinnipidamistingimuste arutamine ei ole tema vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise taotluse menetlemise esemeks, jätab ringkonnakohus kaitsja vastavad seisukohad põhjalikuma tähelepanuta. Samuti jätab ringkonnakohus rahuldamata kaitsja taotluse nõuda Tartu Vanglalt välja andmed selle kohta, millistes tingimustes on P. Kangrot alates tema kinnipidamisest hoitud.
  36. Veel on kaitsja leidnud, et P. Kangro suhtes on rikutud ne bis in idem-põhimõtet ehk topeltkaristamise keeldu. Seejuures on kaitsja täiesti meelevaldselt asunud käsitlema valimisõiguse ja kandideerimisõiguse piiramist kriminaalse iseloomuga sanktsioonidena. Samuti on alusetu kaitsja seisukoht, mille kohaselt on P. Kangrole distsiplinaarkaristuste kohaldamine rikkunud topeltkaristamise keeldu. Ne bis in idem-põhiõigus on sätestatud PS § 23 lg-s 3 ja tähendab seda, et kedagi ei tohi teist korda kohtu alla anda ega karistada teo eest, milles teda vastavalt seadusele on mõistetud lõplikult süüdi või õigeks. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktikas on asutud ühesele seisukohale, et PS § 23 lg-s 3 sätestatud ne bis in idem-põhiõiguse kaitseala ei hõlma mitte üksnes kuritegusid, vaid ka haldusõiguserikkumisi (väärtegusid) ja teatud juhul ka distsiplinaarüleastumisi (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  37. veebruari
  38. a otsus nr 3-1-1-19-00;
  39. juuni
  40. a otsus nr 3-11-63-01;
  41. septembri
  42. a otsus nr 3-1-1-88-02). Samas laieneb ne bis in idem-põhiõiguse kaitseala üksnes sellistele õigusrikkumistele, mis on oma oluliste koosseisuliste tunnuste poolest kokkulangevad ja põhinevad ühel ja samal teol (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  43. septembri
  44. a otsus nr 3-1-1-88-02, p 7.4).
  45. Tutvudes kinnipeetava iseloomustuses kajastatud P. Kangrole vangistuse jooksul kohaldatud distsiplinaarkaristustega, puudub alus väita, et teda oleks distsiplinaarkorras karistatud samade tegude eest, mille alusel ta vanglakaristust kannab. Seega on ka need kaitsja väited alusetud. Puudub igasugune alus nõustuda P. Kangro seisukohaga, mille kohaselt on ta oma karistuse ne bis in idem-põhimõtte rikkumisest tulenevalt tänaseks ära kandnud – tema karistusaeg täitub alles
  46. septembril
  47. 4
  48. P. Kangro kaitsja kaebuses sisalduv taotlus, et ringkonnakohus esitaks kaitsja poolt välja toodud küsimustes eelotsusetaotluse Euroopa Kohtule, on ilmselgelt põhjendamatu. Euroopa Kohtult saab eelotsust küsida üksnes siis, kui menetletava asja lahendamise tulemus sõltub sellest, kuidas tõlgendada Euroopa Liidu õigusakte, või tekib kahtlus nende aktide kehtivuses. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole osa kaitsja küsimustest üldse seotud Euroopa Liidu õigusega, vaid on esitatud teatud hüpoteetilistele olukordadele Euroopa Kohtult abstraktse hinnangu saamiseks. Euroopa Kohus ei lahenda liikmesriikide kohtute esitatud hüpoteetilisi küsimusi (vt nt Euroopa Kohtu
  49. novembri
  50. a otsus kohtuasjas C-283/01, p-d 52-53 ja
  51. oktoobri
  52. a otsus kohtuasjas nr C-313/07, p 27). Samuti puudub alus asuda seisukohale, et P. Kangro vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise küsimuse arutamise tulemus saaks sõltuda kaitsja esitatud küsimustele Euroopa Kohtult saadud vastustest.
  53. Kuna kaitsja kaebus ei sisalda ühtki vastuväidet maakohtu määruses KarS § 76 lg-s 4 loetletud asjaoludele antud hinnangutele ning nende põhjal tehtud otsusele jätta P. Kangro vangistusest tingimisi ennetähtaegselt vabastamata, märgib ringkonnakohus lühidalt, et nõustub täielikult maakohtu määruses esitatud seisukohtadega. Maakohus on põhjendatult tuginenud P. Kangro korduvale kriminaalkorras karistatusele (sh narkootilise aine suures koguses ebaseadusliku käitlemise, tapmise ja vanglas toime pandud võimuesindaja laimamise eest) ja tema uute kuritegude toimepanemise riskiteguritele ning leidnud, et mõningad kinnipeetavat positiivselt iseloomustavad asjaolud (lähedaste olemasolu ja sotsiaalprogrammides osalemine) ei ole piisavad, õigustamaks tema vangistusest tingimisi ennetähtaegset vabastamist.
  54. Eelnevast lähtuvalt ja juhindudes KrMS §-st 390 ja § 337 lg 1 p-st 1 jätab ringkonnakohus vaidlustatud kohtumääruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata. /allkiri/ /allkiri/ /allkiri/ Aarne Sarjas Maarika Kuusk Mati Kartau 5

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.