Obsah (11)

§ 231§ 123§ 133§ 162§ 168§ 173§ 174§ 651§ 456§ 438§ 652

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtunikud Imbi Sidok-Toomsalu, Ele Liiv, Indrek Parrest Otsuse tegemise aeg ja koht 20.04.2016, Tallinn Tsiviilasja number 2-13-34319 Ts

§ 231lõike 4 alusel eelnimetatud asjaolud tõendatuks.

1. Poolte vahel on vaidlus selles, kas kostja peab hüvitama hageja poolt nõutud kahju, lähtudes liiklusõnnetuse toimumise ajal kehtinud LKindlS § 48 lõike 2 punktis 4 sätestatust. Kostja on seisukohal, et kuivõrd hagejale tekitatud materiaalne kahju on põhjustatud sõiduki Audi A6 vastutava kasutaja ja sõiduki otsese valdaja ja ka eelmise (tegeliku) omaniku LA poolt, tuleks kahju hüvitamise nõue esitada LA vastu. Kostja on avaldanud, et on sõiduki Audi A6 omanik vaid seetõttu, et LA võttis internetikeskkonnas www.autokiirlaen.ee laenu 10.10.2012 ja sai seda mootorsõiduki Audi A 4 tagatisel. Laenu saamiseks pidi LA müüma tema omandis oleva sõiduki kostjale 1 euroga. Samal päeval toimus omandiõiguse ümbervormistamine. Vaatamata sellele jäi sõiduk endiselt LA otsesse valdusesse ja kasutusse. Eeltoodud asjaolude tõendamiseks on kostja esitanud ka tõendid (so müügileping, üleandmise-vastuvõtmise akt, sõiduki tehniline pass, laenuleping; t lk 163, 164-165, 166, 167-170, I kd).
2. Kohtu hinnangul on kostja poolt esitatud asjaolud seonduvalt sõiduki omandi ja valdussuhtega küll põhimõtteliselt tõendatud, kuid selle alusel ei saa asuda seisukohale, et kostja vabaneb kahju hüvitamise kohustusest. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 138 lõige 2 käesoleval juhul kohaldamisele ei kuulu, kuna hageja on esitanud nõude LKindlS-i alusel. Kostja on ise võtnud endale riski võimaliku vastutuse osas seonduvalt sõiduki müügitehinguga.
3. LKindlS § 48 lõike 2 punkti 4 kohaselt on kindlustusandjal õigus esitada tagasinõue kahju tekitanud sõiduki valdaja või omaniku vastu, kui sõidukit juhtinud isik ei omanud vastava kategooria sõiduki juhtimise õigust või sõidukijuhtimise õigus oli peatatud või sõiduki juhtimine oli üle antud vastava kategooria sõiduki juhtimise õiguseta isikule. Seega, nimetatud sätte alusel on hagejal õigus esitada tagasinõue kas sõiduki valdaja või omaniku vastu. Kostja on esitanud vastuväite, et hageja ei ole põhistanud, millistel põhjustel ta ei esitanud nõuet kahju tekitaja isiku vastu, kuigi talle oli teada kahju tekitaja isik. Kohtuistungil on hageja selgitanud, et LA-le saadeti samuti kirjalik nõue, kuid teda ei õnnestunud kätte saada. Seega esitas hageja seadusest tulenevalt nõude kostja kui auto omaniku vastu (t lk 1pöördel, III kd). Kohtu hinnangul on kindlustusandjal õigus valida, kelle vastu ta tagasinõude esitab, st seadus annab võimaluse tagasinõude esitamiseks ka sõiduki omaniku vastu, mida kindlustusandja käesoleval juhul on kasutanud. Seega ei oma käesoleval juhul primaarset tähtsust asjaolud, 4 kas ja mil viisil hageja on kasutanud enda õigust esitada nõue sõiduki valdaja vastu.
4. Kostja on seisukohal, et tema ei andnud sõidukit üle juhtimisõiguseta isikule ning et tema ei pidanud kontrollima, kas isikul on juhtimisõigus või mitte. Kostja eeldas isikul juhtimisõiguse olemasolu. Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-35-14 (punktis 14) on tehtud viide lahendi nr 3-2-177-05 punktile 14, mille kohaselt LKindlS § 48 lõike 2 punkti 4 alusel ei teki omanikul vastutust siis, kui ta ei ole sõiduki juhtimist juhtimisõiguseta isikule üle andnud ning lahendi nr 3-2-1-35-14 punktis 15 on väljendatud seisukohta, et „LKindS § 48 lõige 2 punkt 4 ei sätesta kindlustusandja kasuks tagasinõuet sellise isiku vastu, kes ise deliktiõiguslikult ei vastutaks selle tegevuse/tegevusetuse eest, millega viidatud säte seostab tagasinõude. Nt juhul, kui sõiduki juhtimise üleandmine vastava kategooria sõiduki juhtimise õiguseta isikule ei tooks kaasa deliktiõiguslikku vastutust üleandjale, ei oleks võimalik üleandja vastu tagasinõuet LKindS § 48 lõike 2 punkti 4 alusel esitada.“
5. Eelnevalt on kohus tuvastanud ja lugenud tõendatuks, et sõidukit juhtinud isikul LA-l puudus liiklusõnnetuse toimumise hetkel juhtimisõigus. Liiklusseadus (LS) paneb mootorsõiduki omanikule keelu lubada mootorsõidukit juhtima isikut või anda juhtimist üle isikule, kellel puudub vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõigus ning sätestab vastutuse märgitud keelu rikkumise eest (LS § 90 lõige 2 ja § 202 lõige 1). Seega rikkus kostja temale seadusega pandud keeldu ja lubas sõidukit juhtima isiku, kellel puudus vastava kategooria juhtimise õigus. Kohtu hinnangul on läbi seadusest tuleneva keelu omanikul kohustus kontrollida, kas isik, keda on sõidukit juhtima lubatud, omab vastavat õigust, st kas tal on juhtimisõigus sel hetkel, kui talle juhtimise õigus on faktiliselt üle antud ja ka jätkuvalt sel ajal, kui ta sõidukit kasutab. Kohtu hinnangul ei ole veenev kostja esitatud väide, et kostjal puudus kohustus kontrollida LA-l sõiduki juhtimisõiguse olemasolu. Selline kohustus on kohtu hinnangul järeldatav LS § 72 lõikest
6. Märgitud sättest nähtub, et kui mootorsõiduki omanik annab sõiduki kasutada teisele isikule, peab ta mootorsõiduki kasutamise ajal ja teise isiku poolt mootorsõiduki kasutamise lõppemisest arvates kuue kuu jooksul säilitama ning liiklusjärelevalve teostaja või kohtu nõudmisel esitama järgmised andmed: 1) mootorsõidukit kasutanud isiku ees- ja perekonnanimi; 2) mootorsõidukit kasutanud isiku aadress; 3) mootorsõidukit kasutanud isiku sünniaeg või isikukood; 4) mootorsõidukit kasutanud isiku juhiloa number. Kuna LS 72 lõige 2 paneb omanikule kohustuse säilitada ja esitada pädeva asutuse nõudmisel sõidukit juhtinud isiku tuvastamist võimaldavad andmed, mh juhiloa numbri, siis peaks sõiduki omanik veenduma enne sõiduki kolmandale isikule kasutada andmist selles, et kolmandal isikul on olemas juhiluba ja/või juhtimisõigus. Kostja võis teoreetiliselt eeldada, et LA-l oli juhtimisõigus, kuid see ei vabasta kostjat vastutusest, kui tuvastatakse vastupidised asjaolud. Kostja võttis endale ise riski võimaliku vastutuse osas, kui ei täitnud seadusest tulenevalt omaniku kohustust kontrollida, kas LA-l on sõiduki juhtimise õigus. Kui sõiduki omanik rikub keeldu ja lubab sõidukit juhtida isikul või annab juhtimise üle isikule, kellel puudub vastava kategooria juhtimisõigus, ja viimane põhjustab sõidukit juhtides kahju toonud liiklusõnnetuse, jääb sõiduki omaniku kanda risk vastutada kolmandale isikule tekitatud kahju eest. Seega toob käesoleval juhul kaasa kostja poolt juhtimisõiguseta isiku LA lubamine sõidukit juhtima vastutuse kostjale ning hagejal on õigus LKindlS § 48 lõike 2 punkti 4 alusel nõuda kostjalt liikluskahju hüvitamist.
7. Kostja vastuväide, et ta ei ole hagejalt saanud hagiavalduses märgitud 21.06.2013 tagasinõudekirja e-maili ega posti teel, on kohtu hinnangul ümber lükatud hageja poolt esitatud tõendiga, so e-kirja saatmist tõendav väljatrükk ning e-kirja ID (t lk 73-77, I kd). 21.

§ 123

kohaselt tsiviilasja hinna arvestamisel võetakse aluseks hagi või muu avalduse 5 esitamise aeg.

§ 133kohaselt hagihind arvutatakse põhinõude ja kõrvalnõuete järgi.

Seadustiku §-s 367 sätestatud kõrvalnõude hagihinna arvutamisel liidetakse hagi esitamise seisuga arvestatud viivise summale summa, mis vastab ühe aasta eest arvestatud viivise summale. Hagihind käesolevas asjas on 9077.83 eurot (so hageja poolt täpsustatud kahjunõude suurus, t lk 103-104, I kd), kuna hageja viivise nõuet kohus menetlusse ei võtnud (t lk 194-195, II kd). 22.

§ 162

lõike 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

§ 168

lõike 4 kohaselt kui hageja loobub hagist või võtab selle tagasi, kannab ta kostja menetluskulud, välja arvatud juhul, kui ta loobub hagist või võtab selle tagasi seetõttu, et kostja on nõude pärast hagi esitamist rahuldanud. 23.

§ 173

lõigete 1 ja 2 kohaselt asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, mh määruses, millega hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus lahendatakse või hagi või hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus jäetakse menetlusse võtmata või läbi vaatamata või asja menetlus lõpetatakse. Menetluskulude jaotus tuleb kohtulahendis märkida ka siis, kui menetlusosalised seda ei taotle. Lõike 4 kohaselt menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. Kohtu hinnangul tuleb menetluskulud jätta 95,38% ulatuses kostja kanda ja 4,62% (hageja poolt loobutud nõue 327.83 eurot moodustab hageja lõplikust nõudest 7 100 eurost 4,62%) ulatuses hageja kanda ning kolmanda isiku kulud jätta tema enda kanda. 24.

§ 174

lõike 4 kohaselt kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras. Kaebuse lahendamisel maakohtu kohtuotsuse või asja lõpetava määruse peale, millega maakohus menetluskulusid kindlaks ei määranud, kõrgema astme kohus menetluskulude rahalist suurust kindlaks ei määra. Maakohus määrab käesolevas tsiviilasjas menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist. Apellatsioonkaebus

1. Apellant on seisukohal, et esimese astme kohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi ning sellest tulenevalt kuulub Harju Maakohtu otsus tühistamisele ning ringkonnakohtul on võimalik teha käesolevas asjas uus otsus, millega jätta vastustaja kahju hüvitamise nõue rahuldamata.
2. 14.05.2013 kehtinud LKindlS § 48 lõike 2 punkti 4 sisustamisel ei saa lähtuda üksnes asjaolust, et nõude võib esitada nii sõiduki valdaja kui omaniku vastu, vaid lähtuda tuleb konkreetse olukorra asjaoludest. Veelgi enam, et omaniku vastu nõude esitamine on viidatud sätte alusel võimalik üksnes juhul, kui sõiduki juhtimine oli üle antud vastava kategooria sõiduki juhtimise õiguseta isikule.
3. Kehtiva LKindlS § 83 sätestab, et enne käesoleva seaduse jõustumist toimunud kindlustusjuhtumile kohaldatakse enne käesoleva seaduse jõustumist kehtinud liikluskindlustuse seadust. Seega kohaldub vaidlusalusele kahjujuhtumile enne kehtiva LKindlS-i jõustumist kehtinud seadus. Kahjujuhtumi toimumise ajal tulenes LKindlS § 48 lõike 2 punktist 4, et kindlustusandjal on õigus esitada tagasinõue kahju tekitanud sõiduki 6 valdaja või omaniku vastu, kui sõidukit juhtinud isik ei omanud vastava kategooria sõiduki juhtimise õigust või sõidukijuhtimise õigus oli peatatud või sõiduki juhtimine oli üle antud vastava kategooria sõiduki juhtimise õiguseta isikule. Maakohus on küll antud sätte tõlgendamisel ja sisustamisel püüdnud lähtuda Riigikohtu praktikast, kuid on jätnud tähelepanuta olulise asjaolu. Nimelt ei ole apellant kunagi valdust kahjujuhtumi põhjustanud sõiduki üle omanud ega saanud sellest tulenevalt seda ka teisele isikule üle anda. Viidatud sättest tulenevalt on omaniku vastutuse eelduseks asjaolu, et omaniku poolt on sõiduki juhtimisõigus üle antud.
4. Maakohus on möönnud, et esitatud tõenditest lähtuvalt võib asuda seisukohale, et apellant ei ole kunagi omanud tegelikku võimu avarii põhjustanud Audi A6 üle ning valdus selle sõiduki üle ei ole apellandil kunagi olnud. VÕS § 208 lõige 1 sätestab, et asja müügilepinguga kohustub müüja andma ostjale üle olemasoleva, valmistatava või müüja poolt tulevikus omandatava asja ning tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja aga kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna rahas ja võtma asja vastu. Üleandmise kohustust saab lugeda täidetuks, kui asja valdus on üle läinud ostjale. Valduse mõiste on sisustatud asjaõigusseaduse (AÕS) §-s 32, millest tulenevalt on valdus tegelik võim asja üle. Kuigi tavapäraselt tuleneb müügilepingust asja üleandmise kohustus ostjale, on pooltel VÕS-i alusel võimalik kokku leppida ka VÕS §-s 209 sätestatust erinevates üleandmise aegades. AÕS § 36 lõike 1 kohaselt omandatakse valdus tegeliku võimu saamisega asja üle või abinõude üle, mis võimaldavad tegelikku võimu asja üle. Sama sätte teise lõike kohaselt piisab valduse omandamiseks senise valdaja ja omandaja kokkuleppest, kui omandaja suudab teostada tegelikku võimu asja üle.
5. 10.10.2012 apellandi ja LA vahel sõlmitud müügilepingust ja üleandmise-vastuvõtmise aktist ning laenulepingu nr 1210101831 punktist 3.18 selgub, et tagatisvara, so Audi A6, jääb kuni laenulepingust tulenevate kohustuste kohase täitmiseni laenusaaja otsesesse valdusesse ja kasutusse. Seega omandas apellant sõiduki Audi A6 üle üksnes kaudse valduse AÕS § 37 mõistes. Viimane sätestab, et kaudne valdus omandatakse asja väljanõudeõiguse loovutamisega omandajale, kui asja võõrandaja ise või kolmas isik jääb asja valdama. Eeltoodust tulenevalt ei saa olla vaidlust selles, et sõiduki valdust ehk sõidukit kui vallasasja ei ole kunagi apellandile üle antud.
6. LKindlS § 48 lõike 2 punktist 4 tulenevalt on omaniku vastutuse eelduseks sõiduki juhtimisõiguse ehk otsese valduse üleandmine. Olukorras, kus apellandil ei ole kunagi sõiduki otsest valdust olnud, ei saa ka tema anda üle sõiduki juhtimist vastava kategooria sõiduki juhtimise õiguseta isikule. Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-35-14 (punktis 14) on tehtud viide lahendi nr 3-2-1-77-05 punktile 14, mille kohaselt LKindlS § 48 lõike 2 punkti 4 alusel ei teki omaniku vastutust siis, kui ta ei ole sõiduki juhtimist juhtimisõiguseta isikule üle andnud. Seega ei ole ka käesoleval juhul võimalik lugeda apellanti sõiduki juhtimisõigust üle andnud isikuks, kui tegelikult puudus tal asja üle tegelik võim ning see oleks tal vastavalt laenulepingu nr 1210101831 punktile 3.11 tekkinud alles siis, kui LA jätab 14 kalendripäeva möödumisel tähtpäevaks tasumata graafikujärgsed maksed.
7. Ülaltoodust tulenevalt on apellant seisukohal, et kohus on ebaõigesti tõlgendanud kohaldamisele kuuluvat LKindlS § 48 lõike 2 punkti
8. Nimetatust ei tulene omaniku vastutust kindlustusandja ees üksnes omanikuks olemise asjaolust. Apellant möönab, et olles sõiduki omanik, kaasnevad sellega teatavad kohustused ja õigused, kuid üheks selliseks kohustuseks ei ole vastutus selle eest, kes sõidab apellandi kaudses valduses oleva sõidukiga. 7
9. Ka maakohtu viide LS § 72 lõikele 2 on käesoleval juhul meelevaldselt seotud formaalselt omanikuks olemisega. Maakohus ei hinnangud ega arvestanud, et käesoleval juhul ei ole apellant sõidukit teisele isikule kasutada andnud, vaid sõiduk jäi LA otsesesse valdusesse ning apellant omandas vaid sõiduki kaudse valduse. LS § 72 lõige 2 paneb kohustused mootorsõiduki omanikule, kes annab mootorsõiduki kasutada teisele isikule. Veelgi enam, käesoleval juhul oli vastavalt laenulepingule nr 1210101831 ja sõiduki tehnilisele passile LA näol tegemist vastutava kasutajaga, kelle kohustused LS-i kohaselt on samalaadsed sõiduki omanikuga. Nimetatule tuginedes on apellant seisukohal, et vastutava kasutaja puhul ei ole omanikul LS § 72 lõikes 2 nimetatud nõuete täitmise kohustust.
10. AÕS § 92 lõike 1 kohaselt tekib vallasomand vallasasja üleandmisega, kui võõrandaja annab asja valduse üle omandajale ja nad on kokku leppinud, et omand läheb üle omandajale. Käesoleval juhul ei tekkinud tegelikult apellandil omandit LA-le kuuluva sõiduki üle. Apellant ei ostnud LA-lt sõidukit, vaid sõlmis ostu-müügi lepingu laenu tagatiseks. Laenu andmise käigus sõlmitud müügileping ei sisalda endas lepingupoolte tegelikku tahet anda sõiduk LA omandist apellandi omandisse, vaid müügilepingu eesmärk oli laenu tagamine. Apellant on seisukohal, et apellandi poolt ei toimunud sõiduki omandamist asjaõiguslikus mõttes.
11. Samuti on apellandi hinnangul oluline hinnata varasemat regulatsiooni ja käesoleval ajal kehtiva regulatsiooni erisusi ja regulatsiooni muutmise põhjendust. Maakohus on tuginenud 14.05.2013 kehtinud LKindlS § 48 lõike 2 punktile. Nimetatud regulatsioon kehtis 25.03.2004 kuni 30.09.
12. Juba vaidlusaluse kahjujuhtumi toimumise ajal oli Riigikogule esitatud käesoleval ajal kehtiva LKindlS-i eelnõu. Käesoleval ajal sellesisulist nõuet kindlustusandja sõiduki omaniku vastu esitada ei saa ning kindlustusandjal on nõudeõigus eelkõige sõidukijuhi vastu. Vastavalt kehtiva LKindlS § 53 lõike 2 punktile 3 on kindlustusandjal õigus esitada tagasinõue sõidukijuhi vastu, kui sõidukijuht põhjustas kindlustusjuhtumi seetõttu, et ta juhtis sõidukit LS § 90 lõike 1 punktides 1 või 2 nimetatud mootorsõiduki juhtimise keeldu eirates. Seletuskirjas on märgitud, et sellise tagasinõude aluse korral peab sõidukijuhi põhjustatud liiklusavarii olema põhjuslikus seoses sellega, et sõidukijuhil puudus juhtimisõigus, st avarii on põhjustatud seetõttu, et juhil puudusid vajalikud teadmisedoskused, kuidas sõidukit juhtida või kuidas sõidukiga liikluses käituda. Eelnõu regulatsioon on varasemalt kehtinud seaduses sätestatust kitsam ning tagasinõudele on pandud ülempiir. Kuigi seletuskirjast ei tulene selget põhjendust, miks välistati regressnõue sõiduki omaniku vastu, võib eelnõust järeldada, et seadusandja hinnangul on olnud ebakohaseks kohustata kahju hüvitama isikut, kes ise ei saanud kahju tekkimist mõjutada. Arvestades, et seadusandja on alates 01.10.2014 pidanud vaidlusaluse nõude asjaolude puhul nõudeõiguse tekkimisel oluliseks põhjusliku seose tuvastamist liiklusavarii ja sõidukijuhul juhtimisõiguse puudumise vahel, ei saagi sõiduki omanik sellise nõude puhul kahju eest vastutada.
13. Käesolevas vaidluses tuleb arvestada muutunud regulatsiooniga põhjusel, et see on apellandi kui kindlustussuhtes nõrgema poole suhtes soodustavam. Apellandi suhtes on ebaõiglane, kui ta peaks enam kui aasta peale regulatsiooni radikaalset muutmist vastutama kindlustusandja kui kindlustuslepingu alusel kindlustusmakseid saava isiku ees (LKindlS § 12). Apellant on seisukohal, et eeltoodust tulenevalt on esimese astme kohus ebaõigesti sisustanud ja kohaldanud 14.05.2013 kehtinud LKindlS § 48 lõike 2 punkti 4 ja LS § 72 lõiget 2 ning jätnud kohaldamata kehtiva LKindlS § 53 lõike 2 punkti
14. Vastustaja seisukoht 8
15. Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu põhjendused
16. Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohus rikkus asja lahendamisel oluliselt menetlusõiguse norme ja kohaldas ebaõigesti materiaalõiguse norme, mistõttu tuleb 26.10.2015 otsus vaidlustatud osas tühistada. Ringkonnakohus saab teha ise uue otsuse, millega jätab vaidlustatud osas hagi rahuldamata. Uue otsuse tegemisel tuleb jaotada uuesti ka menetluskulud. Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele. 38.

§ 651

lõike 1 kohaselt kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Apellatsioonkaebuse kohaselt vaidlustab kostja maakohtu lahendit osas, milles kohus hagi rahuldas ja jaotas menetluskulud. Seega

§ 456

lõike 1 alusel on maakohtu 26.10.2015 otsus jõustunud osas, milles maakohus menetluse lõpetas (vt otsuse resolutsiooni punkt 1). 39.

§ 438

lõike 1 kohaselt hindab kohus otsust tehes tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. Kolleegium nõustub maakohtuga selles, et hageja nõue kahju tekitanud sõiduki omaniku, kes ei olnud sõiduki valdajaks, vastu võib kuuluda rahuldamisele LKindlS § 48 lõike 2 punkti 4 (kindlustusjuhtumi toimumise ajal kehtinud redaktsioonis) alusel. Nimetatud sätte kohaselt oli kindlustusandjal õigus esitada tagasinõue kahju tekitanud sõiduki valdaja või omaniku vastu, kui 1) sõidukit juhtinud isik ei omanud vastava kategooria sõiduki juhtimise õigust või 2) sõiduki juhtimise õigus oli peatatud või 3) kui sõiduki juhtimine oli üle antud vastava kategooria sõiduki juhtimise õiguseta isikule. Käesolevas asjas on hageja nõuet esitades toonud esile, et kostja kui sõiduki omanik oli andnud sõiduki juhtimise üle kolmandale isikule, kel puudus vastava kategooria sõiduki juhtimise õigus. Seega saaks hageja nõue kuuluda rahuldamisele viidatud seaduse 3. alternatiivi alusel (Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-163-15, punkt 11; nr 3-2-177-05, punkt 14). Asjas puudub vaidlus, et liiklusõnnetuse ajal juhtis kostjale kuulunud sõidukit LA. Samuti, et LA-l puudus vastava kategooria sõiduki juhtimise õigus. 40. Maakohtus ei vaidlustanud kostja enda omandiõigust LA kasutuses olnud sõidukile kindlustusjuhtumi toimumise ajal. Apellatsioonkaebuse punktis 9.7 on kostja asunud esmakordselt seisukohale, et tegelikkuses temal omandiõigust LAiga sõlmitud tehingu alusel ei tekkinudki. Kolleegium jätab kostja uue väite

§ 652lõike 4 alusel tähelepanuta.

Apellant ei põhjendanud uue asjaolu alles apellatsioonimenetluses esitamise lubatavust. Ka on selline väide vastuolus kaebuse ülejäänud põhjendustega, mille puhul apellant ise lähtub eeldusest, et tema näol oli kindlustusjuhtumi toimumise ajal tegemist LA poolt juhitud sõiduki omanikuga (vt kaebuse punktid 9.3, 9.4, 9.5, 9.6).

1. Kolleegium nõustub kostjaga, et LKindlS § 48 lõike 2 punkti 4 (kindlustusjuhtumi toimumise ajal kehtinud redaktsioonis) alusel ei tekkinud sõidukit mittejuhtinud omanikul kindlustusandja ees tagasimaksekohustust, kui ei leidnud tuvastamist, et ta oleks sõiduki juhtimise juhtimisõiguseta isikule üle andnud. Nimetatud säte ei sätesta kindlustusandja kasuks tagasinõuet sellise isiku vastu, kes ise deliktiõiguslikult ei vastutaks selle tegevuse/tegevusetuse eest, millega viidatud säte seostab tagasinõuet. Deliktiõigusliku vastutuse rakendamiseks peab hageja tõendama kostja teo või tegevusetuse ja selle õigusvastasuse, kahju tekkimise ning põhjusliku seose kostja teo või tegevusetuse ja kahju tekkimise vahel. Kui hageja on tõendanud kahju õigusvastase põhjustamise kostja poolt, 9 vabaneb kostja vastutusest, kui tõendab endal süü puudumise. Riigikohus on lahendis nr 3-21-35-14 (punktides 14, 15) selgitanud, et omaniku teo õigusvastasus võib tuleneda nt VÕS § 1045 lõike 1 punktist 7 ja lõikest 3 ning LS § 202 lõikest 1, mis näeb ette rahatrahvi mh mootorsõiduki omanikule vastava kategooria mootorsõiduki juhtimise õiguseta isiku mootorsõidukit juhtima lubamise eest. Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et juhtimisõiguse üleandmine juhtimisõiguseta isikule on seadusest tuleneva kohustuse rikkumine ning et tegemist on kaitsenormiga ja sellisel juhul saab rääkida, et kostja sõiduki omanikuna rikkus oma lepinguvälist kohustust hageja kui võlausaldaja ees, kui lubas vastava kategooria mootorsõiduki juhtimise õiguseta isiku autot juhtima (vt Tallinna Ringkonnakohtu otsus tsiviilasjas nr 2-12-9448, punkt 11).
2. Kolleegium nõustub kostjaga, et käesolevas asjas hageja poolt esiletoodud eluliste asjaolude alusel ei ole võimalik tuvastada, et kostja oleks lubanud kolmandat isikut avarii põhjustanud sõidukit juhtima LS § 202 lõike 1 mõttes. Maakohus tuvastas kostja esitatud eluliste asjaolude ja esitatud dokumentaalsete tõendite alusel asjakohaselt, et kostja omandas sõiduki LAilt pooltevahelise laenulepingu tagatisena (AÕS § 94) ja sõiduki otsest valdust kostjale üle ei läinud. Kostja poolt esiletoodud asjaolud on tõendatud mh laenulepingu (t I kd lk 167) punktides 3.3-3.13 kokkulepituga. Hageja kostja väiteid ja tõendeid ümberlükkavaid väiteid/tõendeid ei esitanud. Eeltoodust tulenevalt on tõendatud kostja väide, et sõiduki otsest valdust, mis oleks teinud võimalikuks sõiduki juhtima lubamise LS § 202 lõike 1 mõttes, kostjale üle ei läinud. Seetõttu ei saanud kostja rikkuda omanikuna oma lepinguvälist kohustust hageja kui võlausaldaja ees ega põhjustada hagejale õigusvastaselt käesolevas tsiviilasjas hagetavat kahju. Samuti ei tulene maakohtu poolt viidatud LS § 72 lõikest 2 iseseisvat kaitsenormi VÕS § 1045 lõike 1 punkti 7 rakendamiseks. Isegi juhul, kui kostja oleks rikkunud viidatud sättest tulenevat andmete säilitamise ja esitamise kohustust, puuduks kostja rikkumise ja hageja poolt LKindlS § 48 lõike 2 punkti 4 alusel hagetava kahju tekkimise vahel põhjuselik seos.
3. Hagi rahuldamata jäämise ja apellatsioonkaebuse rahuldamise tõttu, samuti arvestades, et osaliselt loobus hageja maakohtus nõudest, jäävad maa- ja apellatsioonimenetlusest tingitud menetluskulud, sh kolmanda isiku kulud,

§ 162lõike 1, 167 lõike 1 ja § 171 lõike 1 alusel hageja/vastustaja kanda.

Hüvitamisele kuuluvate põhjendatud ja vajalike kulude rahalise suuruse määrab

§ 174

lõike 4 teisest lausest tulenevalt kindlaks maakohus pärast kohtuotsuse jõustumist. /allkirjastatud digitaalselt/ Ele Liiv /allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Parrest /allkirjastatud digitaalselt/ Imbi Sidok-Toomsalu 10