Obsah (8)

§ 232§ 429§ 657§ 656§ 442§ 436§ 658§ 173

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tsiviilasja number 2-14-55123 Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 5. mai 2016, Tallinn Kohtukoosseis Margo Klaar (eesistuja), Ele Liiv ja Kaupo P

§ 232

lg 1, § 442 lg 8), jättes põhjendamata menetluses kogutud tõendite arvestamata jätmist.

1. XXX kinnistu on omandatud ainult kostja lahusvaraga sooritatud tehingu alusel, mistõttu ei kuulu XXX kinnistu poolte ühisvara hulka. Kostja on seisukohal, et tema poolt esitatud tõenditega ja tema vande all antud ütlustega on tõendatud, et XXX kinnistu on omandatud 100% apellandi lahusvara arvel.
2. Maakohus on kaevatava otsuse ja selles sisalduvate arvutuste tegemisel juhindunud vaid vastustaja poolt esitatud tõenditest ning ei põhjendanud, miks ta ei arvesta apellandi vande all antud ütlustega, millega on kinnitamist leidnud, et kinnistu aadressil XXX erastati vaid apellandi lahusvara arvel. Vahendid selleks sai apellant talle lahusvarana kuulunud XXX korteri müügist. Maa erastati küll abielu ajal, kuid apellandile kuulunud EVP-de eest.
3. Samuti pole kohus arvesse võtnud kostja vande all antud seletusi ja kohtuistungil ülekuulatud tunnistaja JR ütlusi ega põhjendanud tunnistaja ütluste arvestama jätmist seoses XXX asuva korteriomandi ostmisega kostja lahusvara arvel.
4. Kostja on jätkuvalt seiskohal, et asjas saab arvestada enne 1.07.2010 kehtinud PKS § 19 lg-s 2 sätestatud abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumise aluseid, mis on kehtiva kohtupraktikaga kooskõlas. Riigikohus on kohtuasjas nr 3-2-1-156-14 leidnud, et kuna ühisvara jagamise hagi esitati maakohtule alates
5. juulist 2010 kehtiva perekonnaseaduse kehtivuse ajal, tuleb poolte ühisvara jagada PKS § 210 lg 1 ja § 211 alusel kehtiva seaduse kohaselt, kuid kooskõlas PKS § 210 lg-s 2 sätestatuga tuleb ühisvara koosseisu kindlaksmääramisel lähtuda vara omandamise ajal, s.o enne
6. juulit 2010 kehtinud perekonnaseadusest. Samuti saab arvestada enne
7. juulit 2010 kehtinud PKS § 19 lg-s 2 sätestatud abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumise aluseid. Kolleegium on varem avaldanud, et PKS § 210 lg 2 alusel saab määrata enne
8. juulit 2010 kehtinud 6 perekonnaseaduse järgi nii eseme kuulumise ühisvara hulka kui ka arvestada ühisvara jagades abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumise aluseid juhul, kui ese omandati ja kõrvalekaldumise alus tekkis enne
9. juulit 2010 (RKTKo 3-2-1-31-14 p 14). Käesoleval juhul ei ole vaidlust selles, et abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumise alused tekkisid enne
10. juulit
11. See asjaolu on ka tõendatud.
12. Maakohus rikkus kaevatava otsuse tegemisel oluliselt menetlusõiguse norme (

§ 429

lg 1), jättes võtmata hageja hagist osaliselt loobumist määrusega vastu ja lahendades faktiliselt loobutud nõude kohtuotsuses. Hageja soovis oma hagiavalduses jagada ka sõiduauto LADA reg.märk XXX XXX turuhinnaga 2000 eurot. 08.09.2015 kohtuistungil loobus hageja oma nõudest sõiduki osas. Hageja osaline hagist loobumine on protokollitud. Kohtuotsusega aga jagas kohus selles osas samuti poolte ühisvara (mis faktiliselt ei kuulu ühisvara hulka, mistõttu loobuski hageja esitatud nõudest), arvutades ebaõigesti enam saadud vara arvel hüvitise summa. Vastus apellatsioonkaebusele 32. Hageja palus jätta maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu põhjendused 33. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et vaidlustatud maakohtu otsus tuleb

§ 657

lg 1 p 3 alusel tühistada menetlusõiguse normi olulise rikkumise ja materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise tõttu ning asi tuleb saata uueks läbivaatamiseks samale maakohtule. Maakohus ei ole otsust seaduse kohaselt olulises osas põhjendanud ja ringkonnakohtul ei ole võimalik puudust kõrvaldada (

§ 656lg 1 p 5, § 436 lg 1).

Samuti on maakohus rikkunud tõendite igakülgse hindamise kohustust (

§ 232lg 1).

PL apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt. 34. Õige on apellandi väide, et maakohus on lahendanud nõude, millest hageja on loobunud. Maakohus on ebaõigesti leidnud, et pooltel ei ole vaidlust sõiduauto kui ühisvara jagamise osas. Toimikust nähtuvalt on kostja hageja nõudele sõiduauto osas vastu vaielnud, põhjendades, miks on sõiduauto kostja lahusvara (kd I tl 185-186). Hageja esindaja loobus 21.04.2015 kohtuistungil nõudest, mis on seotud sõiduautoga (kd I tl 196). Sõiduauto osas nõudest loobumist ei ole hageja ka tagasi võtnud, vaid on 08.09.2015 ja 01.12.2015 toimunud kohtuistungitel oma osalist loobumist kinnitanud (kd II tl 3, tl 12). Seega on maakohus väljunud hagi piiridest ja lahendanud nõude, millest hageja on loobunud. Kohus ei ole lahendanud hagist osalist loobumist eraldi määrusega ega otsuses, rikkudes

§ 442

lg 5, mis näeb ette, et otsuse resolutsiooniga tuleb lahendada mh kõik seni lahendamata taotlused.

1. Kolleegium nõustub apellandiga, et maakohus on kohaldanud osaliselt vääralt materiaalõigust. Maakohus on õigesti leidnud, et ühisvara jagamise nõudele kohaldub kehtiv perekonnaseadus ning ühisvara koosseisu kindlaksmääramisele vara soetamise ajal kehtinud perekonnaseadus. Ebaõige on aga maakohtu seisukoht, et kuna ühisvara jagamisel kohaldatakse kehtiva perekonnaseaduse sätteid, siis ei ole võimalik kohaldada enne kehtiva perekonnaseaduse jõustumist kehtinud redaktsioonis sätestatud abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumise aluseid. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et kehtiva PKS § 210 lg 2 järgi saab määrata enne
2. juulit 2010 kehtinud perekonnaseaduse järgi nii eseme kuulumise ühisvara hulka kui ka arvestada ühisvara jagades abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumise aluseid juhul, kui ese omandati 7 ja kõrvalekaldumise alus tekkis enne
3. juulit 2010 (vt nt RKTKo 3-2-1-156-14 p 10, 3-2-1-31-14 p 12). Seega on käesoleval juhul võimalik kalduda ühisvara jagamisel kõrvale abikaasade osade võrdsusest. Leides, et enne
4. juulit 2010 kehtinud PKS § 19 lg 2 p 3, millele kostja tugineb, ei ole käesoleval juhul kohaldatav, on maakohus kohaldanud vääralt materiaalõigust, jättes asjakohase sätte kohaldamata, ja on rikkunud otsuse põhjendamise kohustust (

§ 436

lg 1) ja tõendite igakülgse hindamise kohustust (

§ 232lg 1).

1. Vasturääkivalt maakohtu (kolleegiumi arvates ebaõigele) seisukohale, et kuni
2. juulini 2010 kehtinud PKS § 19 lg 2 p 3 ei kohaldu, hindas maakohus siiski (vähemalt osaliselt) kostja väiteid selle kohta, et XXX kinnistu oli omandatud kostja lahusvara arvel. Maakohus on üksnes üldsõnaliselt väitnud, et kostja esitatud dokumentidega ei ole piisavalt tõendatud, et kostja omandas XXX kinnistu oma lahusvara arvelt. Kolleegium nõustub apellandiga ja leiab, et maakohus on rikkunud oluliselt menetlusnorme, sh tõendite igakülgse hindamise kohustust (

§ 232

lg 1) ja kohtuotsuse põhjendamise kohustust (

§ 442lg 8).

Muuhulgas ei ole maakohus hinnanud kostja esitatud tõendeid (sh kostja vande all antud ütlusi ja tunnistaja ütlusi) ega põhjendanud nende tõendite arvestamata jätmist. 37. Maakohus on ka ebaõigesti määratlenud vaidluse eseme, leides, et peale XXX kinnistu ei ole teise kahe ühisvara jagamise nõude eseme (s.o XXX korteri ja XXX korteri) osas poolte vahel vaidlust ühisvarasse kuuluvuse üle. Kolleegium juhib tähelepanu sellele, et oma esialgses vastuses hagile kostja küll tunnistas hagi osaliselt ja nõustus hagejaga, et korteriomandid kuuluvad poolte ühisvara hulka, kuid oma hilisemas vastuses kostja väitis, et XXX korter on soetatud kostja lahusvara arvel (kd I tl 165 jj). Kohus on jätnud nende väidetega arvestamata. XXX korteriomandi osas kostja selgitas, et korteri 31.07.1996 ostu-müügileping sõlmiti küll poolte abielu ajal (24.05.1996), kuid korter soetati kostja lahusvara arvel. Oma väidete tõendamiseks on kostja esitanud dokumentaalseid tõendeid, andnud ütlusi vande all ja tuginenud tunnistaja ütlustele. Maakohus ei ole põhjendanud selles osas kostja esitatud tõendite arvestamata jätmist. 38.

§ 658

lg 2 järgi on ringkonnakohtu otsuses, millega tühistatakse apellatsioonkaebusega vaidlustatud otsus, maakohtule asja uuel läbivaatamisel kohustuslikud üksnes ringkonnakohtu esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel. Seetõttu puudub ringkonnakohtul käesoleval juhul vajadus ja mõistlik põhjendus hinnata tõendeid ning tuvastada asjaolusid (vt ka RKTKo 3-2-1-42-14 p 14). Maakohtule on käesoleval juhul siduv ringkonnakohtu seisukoht, et käesolevas asjas on kohaldatav ka enne

1. juulit 2010 kehtinud PKS § 19 lg 2 p
3. Maakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel lahendada hageja osaline hagist loobumise avaldus. Maakohtul tuleb ka hinnata poolte esitatud väiteid ja tõendeid ühisvara jagamisel abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumise aluse kohta (kostja viidatud enne
4. juulit 2010 kehtinud PKS § 19 lg 2 p 3), andes vajadusel pooltele võimaluse esitada täiendavaid tõendeid. Kolleegium juhib tähelepanu ka sellele, et kui maakohus peaks jõudma seisukohale, et XXX kinnistu oli soetatud kostja lahusvara arvelt ning nimetatud kinnistu osas on alus kalduda kõrvale abikaasade osade võrdsusest ühisvaras, siis sellisel juhul tuleb kohtul lahendada hageja alternatiivne nõue kalduda kõrvale abikaasade osade võrdsusest ühisvaras ka XXX korteri osas (kd I tl 140). 8
5. Maakohtu otsuse tühistamise ja asja uueks läbivaatamiseks tagastamise tõttu tuleb

§ 173lg 3 kohaselt jätta menetluskulude jaotus maakohtu otsustada.

/allkirjastatud digitaalselt/ Margo Klaar /allkirjastatud digitaalselt/ Ele Liiv /allkirjastatud digitaalselt/ Kaupo Paal 9