← Eesti

1-16-626/15

Obsah (12)§ 238§ 322§ 233§ 342§ 34§ 285§ 63§ 61§ 175§ 180§ 185§ 337

1-16-626 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 14. aprill 2016, Tallinn Kriminaalasja number 1-16-626 Kohtukoosseis Meelika Aava, Ivi Kesküla ja An

§ 238lg 2 kohaselt vähendati mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra ja karistuseks mõisteti 6 kuud vangistust. Kar

S § 65 lg 2 alusel suurendas kohus mõistetud karistust Harju Maakohtu

  1. oktoobri
  2. a otsuse järgi mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o 2 aasta 5 kuu 27 päeva võrra ning mõistis liitkaristuseks 2 aastat 11 kuud 27 päeva vangistust alates
  3. veebruarist
  5. A. Orik tunnistati süüdi selles, et tema tahtlikult
  6. veebruaril 2015 kella 23:30 paiku Tallinnas XXX korteris isikuna, kes on varem toime pannud KarS § 121 järgi kvalifitseeritava kuriteo, lõi oma elukaaslast ML korduvalt käte ja jalgadega, mille tagajärjel kannatanu tundis füüsilist valu ja sai tervisekahjustuse – hematoomi parema käe randmel. Oma tahtliku tegevusega pani A. Orik toime KarS § 121 lg 2 p 2 ja 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo – teise inimese tervise kahjustamise ja valu tekitava kehalise väärkohtlemise, mis see on toime pandud lähisuhtes ja korduvalt.
  7. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni kaitsja vandeadvokaat M. Viira, kes taotleb kohtuotsuse tühistamist ja uue otsusega A. Oriku õigeksmõistmist. Kaitsja vaidlustab A. Oriku süü kuriteo toimepanemises, kuna kohus otsuse tegemisel ei ole arvestanud kannatanu enda käitumist, samuti on ilmnenud uued asjaolud. Kannatanu sisenes
  8. veebruaril 2015 A. Oriku elukohta, olles alkoholijoobes ja käitudes väljakutsuvalt. A. Orik soovis, et ML lahkuks, kuid viimane riietas end lahti ning ignoreeris A. Oriku nõudmist. Tekkinud konflikti käigus hakkas kannatanu karjuma ja küünistas A. Orikut kaelast, mistõttu oli A. Orik tema taltsutamiseks sunnitud kasutama jõudu. Kannatanu kehavigastuste päritolu ei ole selge, kuna kannatanu pidavat alkoholijoobes olles kergesti kukkuma. A. Orik väidab, et kannatanu kehavigastused ei olnud tema tekitatud, välja arvatud muljumine käel, mis tulenes vajadusest kannatanu agressiivsust ohjeldada. A. Orik tunnistas kohtuistungil küll süüd kuriteo toimepanemises, kuid seda hädakaitse seisundis, kuna tegemist oli sündmusega, kus A. Orik oli rahuliku ja kainena oma kodus. Kannatanu sisenes tema korterisse joobeseisundis, lärmas ja oli agressiivne. Vägivalla kasutamise A. Oriku poolt oli kannatanu oma käitumisega ise esile kutsutud ning A. Oriku tegevus oli proportsionaalne kannatanu tegevusele. A. Orik väitis pärast kohtuistungit kaitsjale, et ML on alkohoolik, kes on lubanud ta "kinni panna", sest A. Orik ei ole nende suhtest huvitatud. Kannatanu on tema suhtes käesoleva kriminaalmenetluse algatamiseks esitanud valekaebuse. Ta on teinud seda varemgi, mille tõttu kannatanu enda suhtes on algatatud kriminaalmenetlus. Kriminaalasja menetlus prokuratuuri loal lõpetati ning ML on 2

(6)määratud kriminaalhooldusele. A. Oriku palvel edastab kaitsja need dokumendid koos apellatsiooniga ringkonnakohtule. 4.

§ 322

lg 3 kohaselt esitas prokurör seisukoha kaitsja apellatsiooni kohta, milles palub jätta kohtuotsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Apellandi taotlusele, vaadata kriminaalasi läbi kirjalikus menetluses, prokurör vastu ei vaielnud. Prokurör ei nõustu kaitsja seisukohaga, et maakohus pole arvestanud süüdistatava A. Oriku ütlustega selle kohta, et ta oli sunnitud kasutama jõudu kannatanu tegevuse tõttu, see oli tingitud hädakaitse seisundist ning oli proportsionaalne ründele. Süüdistatava väidet, et kannatanu alustas konflikti, karjus ja küünistas süüdimõistetut, ei toeta muud kogutud tõendid. Naaberkorteris elavad tunnistajad MP ja LN on oma ütlustes viidanud, et esmalt hakkasid kõrvalasuvast korterist kostuma just meesterahva häälel karjumist sõimusõnade näol ja pärast seda naisterahva hüüded „Ära tee!“. Samuti kostusid tunnistajate sõnul mütsatused, mis kõlasid nagu visatakse või pekstakse kedagi vastu seina. Samuti on kohus arvesse võtnud kannatanul tuvastatud vigastuste arvu ja iseloomu. Käesolevas süüdistusasjas on kriminaalmenetlust alustatud mitte kannatu ML kuriteoteate alusel, vaid tunnistajate poolt tehtud politsei väljakutse alusel ning menetluse käigus kannatanu ML poolt antud ütlused on olnud täielikult kokkulangevad teiste kogutud tõenditega, välja arvatud süüdistatava ütlustega. Seega kannatanu ML ütluste usaldusväärsuses puudub alus kahelda. Prokurör leiab, et maakohus on korrektselt hinnanud kõiki tõendeid võttes arvesse nende usaldusväärsust, elulist usutavust, omavahel haakuvust ja ka süüdimõistetu varasemat elukäiku ning süüdimõistva otsuse näol teinud seadusliku ja korrektse järelduse. Vastuseks kaitsja poolt esitatud dokumentidele on prokurör esitanud omapoolsed dokumendid, mis tema hinnangul kaitsja väiteid kummutab. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT 5. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja kaitsja apellatsiooni väidetega ning prokuröri seisukohaga, leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta muutmata, kuna see on seaduslik ja põhjendatud. Kaitsja apellatsioon tuleb jätta rahuldamata. 5.1 Kaitsja esitas süüdistatava palvel koos apellatsiooniga ringkonnakohtule koopia kriminaalmenetluse lõpetamise määrusest ja Tallinna Vangla kutsest ML-le tulla kriminaalhooldusele. Vastuseks sellele esitas prokurör koos seisukohaga omapoolsed dokumendid, mis kaitsja väiteid tema hinnangul kummutavad. Vastuseks kaitsja taotlusele võtta koos apellatsiooniga vastu ka tema poolt lisatud täiendavad tõendid, kohtukolleegium selgitab, et

§ 233

lg 1 kohaselt süüdistatava ja prokuratuuri taotlusel võib kohus kriminaalasja lahendada tunnistajaid, asjatundjaid ja eksperte välja kutsumata lühimenetluses kriminaaltoimiku materjali põhjal. Selgitades varasemas praktikas lühimenetlusega seonduvaid küsimusi, on Riigikohtu kriminaalkolleegium

  1. novembri
  2. a otsuses nr 1-1-79-10 märkinud, et tulenevalt lühimenetluse eripärast, s.o asjaolust, et lühimenetluses lahendab kohus kriminaalasja kriminaaltoimiku materjalide pinnalt, ei ole kohtumenetluses enam võimalik esitada täiendavaid tõendeid. Sellest tulenevalt on lühimenetluses läbi vaadatud kriminaalasja puhul täiendavate tõendite 3

(6)esitamine välistatud ka apellatsioonimenetluses, välja arvatud juhul, kui need puudutavad menetlusõiguse rikkumist maakohtu poolt (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  1. veebruari
  2. a otsus nr 3-1-1-91-07 ja
  3. märtsi
  4. a otsus nr 3-1-1-2-10). Kuna apellatsioonile lisatud kriminaalmenetluse lõpetamise määrus ja Tallinna Vangla kutse ei viita kriminaalmenetlusõiguse rikkumisele maakohtus ning sellele asjaolule ei viidata ka apellatsioonis, siis jätab kohtukolleegium need dokumendid tähelepanuta. Samal põhjusel jätab kohtukolleegium tähelepanuta prokuröri poolt esitatud dokumendid. 5.2 Esmalt märgib kohtukolleegium, et kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus maakohtul. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Riigikohtu kriminaalkolleegium on
  5. detsembri
  6. a otsuses nr 3-1-1-107-12 korranud oma varem avaldatud seisukohta, et kui erinevad kohtud hindavad tõendeid ning nendest tehtavaid järeldusi olulisel määral erinevalt, peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viivad enda koostoimes või ka eraldivõetult maakohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. Praeguses asjas nähtub maakohtu otsusest, et A. Oriku süüditunnistamisel tegi maakohus kindlaks, et tegu, mille toimepanemises süüdistatavat süüdistati, on toime pandud, selle teo pani toime süüdistatav ja see tegu sisaldab kuriteokoosseisu, mis on ette nähtud KarS § 121 lg 2 p-des 2,
  7. Samuti tuvastas kohus, et puuduvad teo õigusvastasust välistavad asjaolud ja süüdistatav on selle kuriteo toimepanemises süüdi. Eeltoodu tõttu on A. Oriku süüditunnistamiseni viinud mõttekäigu kujunemine kohtukolleegiumi hinnangul kohtuotsuse pinnalt jälgitav ja nõuetekohaselt põhjendatud. Kohtukolleegium leiab, et nii kaitsja apellatsiooni väidete kui maakohtu otsuses sisalduva tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida veenvaid argumente maakohtu süüdimõistva kohtuotsuse tühistamiseks ja uue otsuse tegemiseks. Maakohus on kohtukolleegiumi arvates olnud tõendite hindamises ning oma siseveendumuse kujunemise kajastamisel piisavalt põhjalik, mistõttu kohtukolleegium ei pea vajalikuks

§ 342

lg 3 p-s 1 sätestatud õigust kasutades vajalikuks korrata maakohtu otsuses esitatud põhjendusi. Lisaks eelnevale viitab kohtukolleegium siinjuures Riigikohtu kriminaalkolleegiumi varasemale seisukohale, et kaebust läbi vaatav kohus ei pea andma vastuseid kõigile apellatsioonis toodud väidetele, millele maakohus on oma otsuses ammendavalt ja põhistatult vastanud ning millega ringkonnakohus nõustub (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

  1. detsembri
  2. a otsus asjas nr 3-1-1-113-13,
  3. aprilli
  4. a otsus asjas nr 3-1-1-23-11 ja
  5. detsembri
  6. a otsus asjas nr 3-1-1-92-11). 5.3 Kaitsja heidab maakohtule ette, et kohtuotsus rajaneb vaid joobnud kannatanu ML valeütlustel. Tegelikult hoopis ML ründas A. Orikut, mistõttu süüdistatav oli sunnitud end kaitsma. A. Orik viibis hädakaitseseisundis ning ründe tõrjumisega hädakaitsepiire ei ületanud. Kohtukolleegium märgib siinjuures, et

§ 34

lg 1 p 1 ja § 35 lg 2 kohaselt on kahtlustataval ja süüdistataval õigus anda ütlusi või keelduda ütluste andmisest.

§ 285

lg 3 kohaselt pärast prokuröri esinemist küsib kohtunik, kas süüdistatav on süüdistusest aru saanud ja kas ta tunnistab end süüdi. Süüdistatava ütlus on üheks tõendiliigiks

§ 63

lg-s 1 toodud loetelus.

§ 61kohaselt ei ole ühelgi tõendil, seega ka süüdistatava ütlusel, ette kindlaksmääratud jõudu. Kohus hindab tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. 4

(6)

§ 63

lg 1 kohaselt on süüdistatava ütlus tõend ja seda tuleb arvestada, kui tõend on usaldusväärne. Tõendi usaldusväärseks tunnistamisel on kohtul võimalik hinnata, kas süüdistatava ütlused on järjepidevad või sisaldavad vastuolusid, kas kohtus ja kohtueelsel uurimisel antud ütlused on vastuolulised, kas ütlusi muudetakse ristküsitluse käigus, kas ütlustes on vastuolu kannatanu ja tunnistaja ütlustega või teiste kogutud tõenditega, kas ütlused on eluliselt usutavad. Kohtuotsuses saab tugineda vaid usaldusväärsetele tõenditele, mida kohus hindab

§ 61lg 2 kohaselt.

Seega ei tähenda süüdistatava poolt oma süü eitamine automaatselt seda, et ta tuleb talle esitatud süüdistuses õigeks mõista. Kohus hindab süüdistatava ütlusi kogumis teiste tõenditega oma siseveendumuse kohaselt ning teeb seejärel süüdi- või õigeksmõistva kohtuotsuse. Kohtukolleegium viitab siinjuures Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

  1. aprilli
  2. a otsuses nr 3-1-1-19-05 ja
  3. septembri
  4. a otsuses 3-1-1-77-05 väljendatud seisukohale, et tõendi usaldusväärsus on küsimus sellest, millise kaalu omistab talle tõendi hindaja, kõrvutades ja analüüsides seda koostoimes teiste asjas kogutud tõenditega. Apelleeritud kohtuotsuses on maakohus kohtukolleegiumi hinnangul piisava põhjalikkusega motiveerinud, miks ta loeb kannatanu ML ütlused usaldusväärseks ning miks ta süüdistatava A. Oriku ütlustesse kriitiliselt suhtub. Tegelikult A. Orik kannatanule vigastuste tekitamist ja valu põhjustamist ei eitagi. Ta märgib vaid, et tegi seda enesekaitseks. Maakohus süüdistatava sellise väitega ei nõustunud ja sellega ei nõustu ka ringkonnakohus. Asjaolu, et kannatanu oli sellel õhtul alkoholijoobes ja võis oma sõnadega A. Orikut solvata, ei saa olla õigustuseks tema suhtes füüsilist vägivalda tarvitada. Tunnistajate MP ja LN ütlustest nähtub, et esmalt hakkasid kõrvalasuvast korterist kostma just meesterahva karjumist sõimusõnade näol ja pärast seda naisterahva hüüded „Ära tee!“. Samuti kostusid mütsatused, mis kõlasid nagu visatakse või pekstakse kedagi vastu seina. Praeguses asjas on kriminaalmenetlust alustatud mitte kannatu ML kuriteoteate, vaid tunnistajate poolt politseile tehtud väljakutse alusel. ML ütlused on kooskõlas, tunnistajate ütlustega ja temal fikseeritud tervisekahjustusega. Maakohtu istungil on kannatanu väitnud, et ta on süüdistatavaga leppinud ning ei soovi tema karmi karistamist. Vaatamata sellele on ta jäänud tema suhtes tarvitatud vägivalla osas kindlaks kohtueelsel uurimisel antud ütlustele. Seega puudub kohtukolleegiumi hinnangul alus kannatanu ML ütluste usaldusväärsuses kahelda. 5.4 Kohtukolleegium märgib, et KarS § 121 lg-s 1 sätestatud kehaline väärkohtlemine on koosseisutüübilt alternatiiv-aktiline süüteokoosseis. Selle süüteokoosseisu objektiivne koosseis sisaldab kahte alternatiivset tegu – tervise kahjustamist ning valu põhjustavat kehalist väärkohtlemist. Esimene vastab teodelikti tunnustele, teine eeldab aga koosseisulise tagajärjena füüsilist valu. Tervise kahjustamine on tegu, mis seisneb organismi anatoomilise või füsioloogilise funktsiooni häires, haiguses või muus pataloogilises seisundis, seega konkreetses tagajärjes avalduvas vigastuses. Tervisekahjustuse kui tagajärje eristamine raskusastmete järgi on vajalik KarS § 121 lg 1 ja lg 2 p 1 piiritlemiseks. Seega kannatanul tervisekahjutuse esinemise korral on KarS § 121 objektiivne koosseis täidetud ning tagajärjena füüsilise valu tundmist eraldi tuvastama ei pea. Praeguses kriminaalasjas on süüdistuse kohaselt A. Orikule ette heidetud ML-le tervisekahjustuse tekitamist verevalumi näol, mis juba üksinda täidab KarS § 121 lg 1 koosseisu. Lisaks sellele märgitakse süüdistuses, et korduv käte ja jalgadega löömine põhjustas kannatanu ML-le füüsilist valu. Maakohus leidis, et A. Orikule süüdistuses ette heidetud teod on tõendamist leidnud ning süüd ja õigusvastasust välistavad asjaolud puuduvad. Kohtukolleegium nõustub selle seisukohaga. Kuna A. Orikut on juba varem samalaadse kuriteo toimepanemise eest kohtu poolt karistatud ning ta pani kuriteo toime oma elukaaslase suhtes, siis on maakohus A. Oriku põhjendatult süüdi tunnistanud KarS § 121 lg 2 p 2,3 järgi. 5

(6)Eeltoodut arvesse võttes leiab kohtukolleegium, et kaitsja apellatsiooni väited A. Oriku õigeksmõistmiseks süüdistuses KarS § 121 lg 2 p 2,3 järgi põhjust ei anna. 6. A. Oriku kaitsja on taotlenud apellatsioonimenetluses õigusabi osutamisega seotud kulude hüvitamist summas koos käibemaksuga 96 eurot. Menetlustoiminguteks on taotluses märgitud kohtuotsusega tutvumine ja analüüs, süüdistatavaga kohtumine ja apellatsiooni koostamine.

§ 175

lg 1 p 4 näeb ette, et menetluskuluks on määratud kaitsjale määratud tasu ja kulud kuni nende põhjendatud ja vajalikus ulatuses.

§ 180

lg 11 kehtestab, et menetluskulude määramisel arvestab kohus hüvitamise otsuse tegemisel menetluskulude tekkimise aluseid ja asjaolusid. Kohtukolleegium leiab, et kaitsja taotlus on põhjendatud ja kooskõlas

§ 175

lg 1 p-s 4 ettenähtuga ning kuulub rahuldamisele.

§ 185

lg 2 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses jäetakse maakohtu otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides apellatsioon on esitatud. Seega jäävad praeguses asjas apellatsioonimenetluse kulud süüdistatava A. Oriku kanda. 7. Eeltoodu alusel ja juhindudes

§ 337lg 1 p-st 1 jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu 26.

veebruari

  1. a kohtuotsuse A. Oriku suhtes muutmata ja kaitsja apellatsiooni rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ Parandatud 18.04.2016 määrusega RESOLUTSIOON Asendada Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
  2. aprilli 2016 kohtuotsuse nr 116-626 resolutiivosas ja kohtuotsuse põhiosa punktis 1 nimi „Pärnu Maakohus“ nimega „Harju Maakohus“. Määrus on lahutamatuks osaks Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
  3. aprilli 2016 kohtuotsusele nr 1-16-
  4. 6

(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.