← Eesti

3-15-455/28

Obsah (11)§ 212§ 215§ 213§ 223§ 116§165§ 62§ 201§ 200§ 108§ 109

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Maret Altnurme ja Villem Lapimaa Otsuse tegemise aeg ja koht 31. märts 2016, Tallinn Hald

§ 212lg 1).

Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (

§ 215lg-d 1 ja 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

§ 213lg 1 p 5).

Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (

§ 223lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (

§ 116

lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab 3-15-455 menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (

§ 116lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. Maksu- ja Tolliamet (MTA) kontrollis 18.10.2013 korralduse nr 12.2-3/18730-1 alusel PP kui füüsilise isiku tulumaksu arvestamise, deklareerimise ja tasumise õigsust maksustamisperioodidel 2009–2012 ning vormistas kontrolli käigus tuvastatud asjaolude kohta 01.09.2014 kontrollakti nr 12.2-3/018730-
  2. PP esitas kontrollaktile 01.10.2014 omapoolsed vastuväited, milles taotles maksumenetluse peatamist (vt lahendid nr 3-3-1-5608, p 20; nr 3-3-1-62-08, p 9) kuni lõpliku lahendi jõustumiseni kriminaalasjas nr 13700000163, leides, et PP on enese mittesüüstamise privileegist tulenevalt õigustatult keeldunud maksumenetluses dokumentide ja selgituste esitamisest.
  3. Maksu- ja Tolliamet kohustas 30.10.2014 maksuotsusega nr 12.2-3/018730-16 PPd tasuma maksustamisperioodide 2009–2012 eest tulumaksu 178 136,18 eurot, mis koosneb 175 542,09 euro ulatuses tulumaksust muult tulult, millelt ei ole tulumaksu kinni peetud (sh
  4. a eest 88 913,69 eurot;
  5. a eest 34 702,11 eurot;
  6. a eest 7644,21 eurot;
  7. a eest 44 282,08 eurot), ning 2594,09 euro ulatuses alusetult tagastatud tulumaksust (sh
  8. a eest 1045,79 eurot;
  9. a eest 837,88 eurot;
  10. a eest 710,42 eurot). PP on kontrollitaval perioodil saanud muud tulu kokku 848 267,73 eurot järgmiselt: 1) sularaha sissemaksed PP arvelduskontodele kogusummas 496 288,85 eurot; 2) sularaha sissemakse EP arvelduskontole summas 615 000 krooni (39 305,66 eurot); 3) OÜ-le Kvintessents laenu ja intressi sularahas tagastamine summas 30 750 eurot; 4) Midfield OÜ-le sularahas laenu andmine kogusummas 12 364,98 eurot; 5) Linderin Grupp OÜ-lt laenu saamine summas 269 558,24 eurot, mida ei ole Town Centre OÜ-le tagastatud. Maksusumma on määratud maksukorralduse seaduse (MKS) § 94 lg 1 järgi hindamise teel, sest maksu määramiseks vajalikud kirjalikud tõendid on puudulikud. PP on MKS § 64 lg 1 p 6 alusel keeldunud maksumenetluses selgituste ja dokumentide esitamisest ning ei ole esitanud maksuhaldurile oma tulude ja kulude kontrollimiseks mitte ühtegi dokumentaalset tõendit. Seetõttu on maksumenetluses tähendust omavate asjaolude väljaselgitamiseks kasutatud kolmandatelt isikutelt saadud teavet ja dokumente. MKS ei näe ette õiguslikku alust maksumenetluse peatamiseks ning olukorras, kus maksumenetluse käigus on kogutud kõik maksu määramiseks vajalikud tõendid, oleks maksu määramisega viivitamine vastuolus MKS § 10 lg-s 3 toodud menetlusökonoomika põhimõttega. MTA hinnangul on käesoleval juhul maksu määramiseks vajalikud tõendid kogutud. Kui kriminaalmenetluses tuvastatakse hiljem uued asjaolud, mis seavad kahtluse alla jõustunud maksuotsuse õigsuse, on maksukohustuslasel õigus taotleda maksuotsuse muutmist või kehtetuks tunnistamist vastavalt MKS § 102 lg-le
  11. Maksuhalduri käsutuses on PP, EP ja Midfield OÜ arvelduskonto väljatrükid (millelt nähtuvad sularaha sissemaksed, ülekanded Linderin Grupp OÜ-lt ja ülekanded Linderin Grupp OÜ-le), OÜ Kvintessents sularaha üleandmise-vastuvõtmise akt (millelt nähtub, et PP tagastas osa laenust sularahas) ning PP ja Linderin Grupp OÜ vahel sõlmitud laenuleping ja selle muutmise kokkulepped ning Linderin Grupp OÜ nõude Town Centre OÜ-le loovutamise kinnitus. Maksuhaldur loeb PP ja EP arvelduskontodele sissepandud sularaha, Midfield OÜ-le laenuna antud sularaha, OÜ-le Kvintessents sularahas tagastatud laenu ja intressi ning 2

(11)3-15-455 Linderin Grupp OÜ-lt laenu saamise osas, mida käesolevaks ajaks ei ole Town Centre OÜ-le tagastatud, PP deklareerimata tuluks, sest PP ei ole maksuhaldurile esitanud vastupidiseid tõendeid ning neid ei ole võimalik koguda ka maksuhalduril endal. PP on teinud oma arvelduskontole sularaha sissemakseid, kandnud läbi EP oma kontole raha, tagastanud OÜ-le Kvintessents sularahas laenu ning andnud Midfield OÜ-le sularahas laenu tuvastamata allikatest. Samuti loeb maksuhaldur PP deklareerimata tuluks summa, mis on saadud väidetava laenuna Linderin Grupp OÜ-lt ning mida ei ole Town Centre OÜ-le tagastatud. PP muu tulu, mille ta on sularahas arvelduskontodele pannud või laenuna väljastanud või väidetava laenuna saanud, saab olla jäetud deklareerimata vaid tahtlikult, sest PP-l oli olemas sularaha, millelt ta ei olnud makse tasunud. Seega kohaldub tulumaksu määramisel viieaastane aegumistähtaeg.
  1. Maksu- ja Tolliamet rahuldas 22.01.2015 vaideotsusega nr 6-1/2499-6 PP vaide osaliselt ja tunnistas MTA 30.10.2014 maksuotsuse nr 12.2-3/18730-16 kehtetuks osas, milles PP kohustati
  2. a eest tasuma tulumaksu summas 56 607,23 eurot laenutehingutelt Linderin Grupp OÜ-ga. Ülejäänud osas jäeti vaie rahuldamata.
  3. PP esitas 23.02.2015 Tallinna Halduskohtule kaebuse MTA 30.10.2014 maksuotsuse nr 12.2-3/018730-16 tühistamiseks ning MTA kohustamiseks vaadata uuesti läbi PP 01.10.2014 taotlus maksumenetluse peatamiseks. Seoses menetletava kriminaalasjaga (puudutab perioodil 2009–2013 toimunud tehinguid) on kaebaja maksumenetluses õigustatult tuginenud enese mittesüüstamise privileegile, sest MTA-le esitatavad selgitused ja tõendid võiksid olla kasutatavad kaebaja vastu kriminaalmenetluses. Sellistel asjaoludel on maksuotsuse tegemine ebaseaduslik ning MTA oleks pidanud maksumenetluse peatama. Maksuhaldur kohaldas menetluse peatamise otsustamisel kaalutlusõigust ebaõigesti, jättes kaebaja huvid sisuliselt tähelepanuta. Maksuotsus on ka sisuliselt põhjendamatu ning kaebaja tahtluse osas motiveerimata. EP on kinnitanud, et tegi oma kontole sularaha sissemakse isiklikest säästudest. Maksuhaldur ei ole kogunud piisavalt tõendeid EP sissetulekute kohta ega viidanud ka õiguslikule alusele, mille põhjal saaks ühe isiku arvelduskontole selle isiku poolt tehtud sissemakse lugeda teise isiku tuluks. Kaebaja on pikka aega olnud aktsionär majanduslikult edukates äriühingutes AS Idea AD, OÜ Idea PR ja Starline Invest OÜ, millest enne
  4. aastat saadud dividendid võimaldasid teha kõnealuseid sularahamakseid. Samuti müüs kaebaja
  5. aastal kinnistu Tartus 200 000 euroga, millest 170 000 eurot tasus ostja sularahas. Selle kinnistu oli kaebaja ostnud 250 000 euroga, mistõttu ei saanud ta kinnistu võõrandamisest kasu. Kaebaja hoidis oma sääste kodus ja hiljem hoiulaegastes.
  6. Maksu- ja Tolliamet vaidles kirjalikus vastuses kaebusele vastu ning palus selle jätta rahuldamata. Kaebaja esitatud uued tõendid ja nendel põhinevad väited ei ole asjakohased, sest tõendid on esitatud hilinenult. Maksumenetluses jättis kaebaja vastavad tõendid tahtlikult esitamata ega ole põhjendanud, miks ta on need siiski esitanud kohtumenetluses, kuigi kriminaalmenetlus ei ole lõppenud. Maksumenetluse peatamiseks puudus õiguslik alus ning peatamine seadnuks ohtu avaliku huvi, sest maksude määramine ja sissenõudmine võiks aegumise tõttu muutuda võimatuks. Kaebaja poolt tõendite mitteesitamine ei saa takistada maksumenetluse lõpuleviimist. Maksuhaldurile ei ole alust heita ette uurimispõhimõtte rikkumist, kui maksukohustuslane ei andnud maksuhaldurile tema valduses olevat teavet.
  7. Tallinna Halduskohus rahuldas 08.06.2015 otsusega PP kaebuse osaliselt, tühistas MTA 30.10.2014 maksuotsuse EP-ga tehtud tehingute osas ning jättis ülejäänud osas kaebuse rahuldamata. Samuti mõistis halduskohus vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulu 150 eurot, jättes ülejäänud osas menetluskulud poolte endi kanda. 3
(11)3-15-455 Kohus nõustub maksuhalduri seisukohtadega maksumenetluse peatamise taotluse osas (vt maksuotsuse lk 2 ja vaideotsuse p-d 12-13) ning

§165lg 2 alusel neid ei korda.

Menetluse peatamise kaalumisel tuleb arvestada konkreetse haldusmenetluse eripära. Maksumenetluse eesmärgiks on maksude arvestamise ja tasumise kontroll ning maksuvõlgade sissenõudmine. Kuna maksumenetluse eesmärgiks on avalikes huvides maksude määramine ja sissenõudmine, on maksuhaldur kohustatud maksu määrama ja sisse nõudma, kui selleks esinevad seaduses sätestatud alused. Menetluse peatamise tulemuseks ei saa olla aegumistähtaja möödumise tõttu kaebajale maksu määramata jätmine. Vastustaja on pidanud kaebaja tuginemist enese mittesüüstamise privileegile lubatavaks ega ole kohaldanud tema suhtes sanktsioone kaasaaitamiskohustuse täitmiseks. Sellele vaatamata, kui maksuhaldur on kogunud piisavalt teavet maksude arvestamise ja tasumise ebaõigsuse kohta, on ta kohustatud olemasolevate tõendite kogumi alusel maksu määrama. Seega ei olnud maksumenetluse peatamata jätmine õigusvastane. Kaebaja esitas maksuotsuse peale esitatud vaidega täiendavaid tõendeid ning vaideotsuses ei ole vastustaja tõendite vastuvõtmisest keeldunud, vaid on neid sisuliselt hinnanud. Seetõttu ei saa kohus jätta neid tõendeid kõrvale ka kohtumenetluses. Kohtumenetluses on kaebaja esitanud veel uusi tõendeid, mida ta ei esitanud maksu- ega vaidemenetluses (kaebuse lisad 11, 12, 15, 16 ja 26). Lisad 11, 12 ja 26 ei ole praeguses vaidluses asjassepuutuvad ning need jäävad

§ 62lg-te 2 ja 6 alusel arvestamata.

Lisad 15 ja 16 on vaidemenetluses kogunud juba maksuhaldur ise, mistõttu puudub nende kõrvalejätmiseks alus. Kuigi kaebaja on tuginenud MKS § 64 lg 1 p 6 alusel enese mittesüüstamise privileegile seoses kriminaalasja nr 13700000163 menetlemisega, ei sõltu MKS § 150 lg 1 järgi kaebajal lasuv tõendamiskoormus sellest, kas ta on maksumenetluses enese mittesüüstamise privileegile tuginenud või mitte. Seega on tõendamiskoormus kaebajal. Seejuures ei saa maksukohustuslane asuda maksuhalduri järeldusi ümber lükkama ja tõendeid esitama temale sobival ajal, vaid ta peab kaasaaitamiskohustust täitma maksumenetluses. Maksukohustuslane saab vaide- või kohtumenetluses edukalt tugineda maksumenetluses esitamata jäetud maksukohustust vähendavale tõendile üksnes juhul, kui tõendite esitamata jätmine ei olnud tingitud tahtlusest või hooletusest (vt lahend nr 3-3-1-32-09). Enese mittesüüstamise privileegile tuginemine peab olema heauskne ja järjepidev ega tohi olla meelevaldne või suvaline (vrd lahend nr 3-1-1-85-07). Meelevaldsusele ja suvalisusele viitab seegi, kui ilma asjaolude olulise muutuseta otsustab isik privileegist vaide- või kohtumenetluses osaliselt või täielikult loobuda. Kui maksukohustuslane on tuginenud enese mittesüüstamise privileegile ning selle aluseks olev asjaolu ei ole ära langenud, on isikul vaide- ja kohtumenetluses võimalik sisuliselt tugineda üksnes maksuotsuse vähesele põhjendatusele, maksuotsuse analüüsi puudulikkusele ja muudele menetluslikele rikkumistele, kuid mitte enam enda poolt esitatavatele tõenditele (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 15.11.2013 otsus nr 3-11-2695). Olukorras, kus kaebaja on maksumenetluses tuginenud enese mittesüüstamise privileegile ja sellest hiljem loobub, võib tagajärjeks olla see, et kaebajal ei õnnestu enam õigeaegselt esitada kõiki tõendeid, mille esitamine maksumenetluses oleks olnud võimalik. Lisaks on Riigikohus 22.10.2007 otsuses nr 3-1-1-57-07 leidnud, et maksumenetluses kaasaaitamiskohustuse raames antud selgituste (või dokumentide) kasutamine tõendina selgitusi või tõendeid esitanud isiku vastu on vastuolus põhiseaduse § 22 lg-st 3 ja kriminaalmenetluse seadustiku § 34 lg 1 p-st 1 tuleneva süüdistatava õigusega mitte olla sunnitud aitama kaasa enda (või oma lähedaste) poolt toime pandud kuriteo tõendamisele. Sealjuures ei ole nende selgituste või tõendite kasutamine isiku tahte vastaselt lubatav ka siis, kui isik on jätnud kasutamata võimaluse tugineda enese mittesüüstamise privileegile. Kohtumenetluses on vaidluse all järgmised maksuotsuses kajastatud episoodid: 4

(11)3-15-455 – – – – sularaha sissemaksete tegemine PP arvelduskontodele; sularaha sissemakse EP (kaebaja isa) arvelduskontole; OÜ-le Kvintessents laenu ja intressi sularahas tagastamine; Midfield OÜ-le laenu sularahas andmine. Kaebaja ei ole dividendide saamist vaide- ega kohtumenetluses piisavalt tõendanud, sest dokumentidest ei nähtu dividendide kaebajale tegelik laekumine. PŠ ütlused ja kaebaja kulutuste analüüs kinnitavad maksuhalduri järeldust kaebaja säästude vähesuse kohta. Kaebaja ei ole tõendanud säästude olemasolu ja allikat ning seda ei tõenda ka hoiulaegaste logid. Täiendavad tõendid Tartus asunud kinnistu hinna kohta esitas kaebaja alles 21.04.2015 kohtumenetluses ehk olulise hilinemisega, kusjuures tõendite varasemaks esitamiseks puudusid igasugused takistused. Pärast vaidemenetluse lõppu koostatud dokumendid on küll lubatavad, kuid need ei tõenda kaebaja poolt väidetavaid asjaolusid, mistõttu jäävad need

§ 62lg-te 2 ja 6 alusel arvestamata.

Kohus nõustub TM-lt raha saamise tõendamatuse osas maksuhalduri vaideotsuses toodud järeldusega. Maksuhalduri põhjendus tahtluse olemasolu kohta on küll napp, aga ammendav. Kaebaja poolt tulu deklareerimata jätmine ei saaks tuvastatud asjaolusid arvestades olla midagi muud kui tahtlik tegevus. Tulu deklareerimise kohustus on üldteada nõue, mis ei saa kaebajale olla teadmata. Eeltoodust tulenevalt ei saa kaebaja tugineda ka hooletusele. Maksuotsus ei ole siiski piisavalt põhjendatud EP-ga tehtud tehingutelt tulumaksu määramise osas. Sisuliselt on vastustaja tuginenud sellele, et EP kontole raha kandmine on näilik tehing, kuid otsuses ei ole tuginetud MKS § 83 lg-le 4 ega näidatud ära maksueelist, samuti viidatud õiguslikule alusele, mille tõttu loetakse EP kontole tehtud sissemakse kaebaja tuluks. Tulu võis varjata ka EP, kelle tegevus ei ole aga omistatav kaebajale. Kuna maksuhalduri kahtlus, et EP kontole tehtud sissemaksed on kaebaja tulu, ei ole piisavalt põhjendatud, ei ole selles osas kaebajale tõendamiskoormus üle läinud ja maksuotsus tuleb vastavas osas tühistada. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 7. PP palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada osas, milles kaebus jäeti rahuldamata, ning teha asjas uus otsus, millega tema kaebus rahuldada ja tühistada MTA 30.10.2014 maksuotsus. Apellant ei vaidlusta halduskohtu otsust osas, mis puudutab maksumenetluse peatamata jätmist, enese mittesüüstamise privileegi kasutamise õiguspärasust, EP-ga seotud tehingute osas maksuotsuse tühistamist ning osade kaebaja esitatud tõendite asjassepuutumatuteks hindamist (01.12.2014 kaebuse lisad 11, 12 ja 26; 21.04.2015 menetlusdokumendi lisad 5 ja 6). Vaidlusaluses osas on halduskohus rikkunud oluliselt kohtumenetluse norme, jättes olulised tõendid arvestamata. Samuti ei ole kohus hinnanud tõendeid vastastikku ja nende kogumis. Lisaks kohaldas halduskohus vääralt materiaalõigust, tõlgendades enese mittesüüstamise printsiipi vastuolus selle eesmärgiga. Apellant ei nõustu halduskohtu seisukohaga 21.04.2015 esitatud tõendite lubamatuse osas. Kaebaja ei ole rikkunud üldist kohtumenetluses tõendite esitamise korda (

§ 62

lg 1), sest halduskohus võimaldas esitada täiendavaid menetlusdokumente kuni 11.05.2015. Ebaõige on halduskohtu tõlgendus, mille kohaselt tähendab enese mittesüüstamise privileegi kasutamine haldusmenetluses, et tõendid jäeti esitamata tahtlikult või hooletusest (vt lahend nr 3-3-1-47-07, p 12). Apellant ei jätnud maksumenetluses tõendeid esitamata tahtlikult ega hooletusest, vaid MKS § 64 lg 1 p-s 6 sätestatud enese mittesüüstamise privileegi kasutamise tõttu ei olnudki tal kohustust tõendeid maksumenetluse käigus esitada (st puudus kaasaaitamiskohustus). Enese mittesüüstamise privileegi kasutamise õiguspärasust on 5

(11)3-15-455 aktsepteerinud nii vastustaja kui ka halduskohus. Seega ei ole alust väita, et apellandil puudus põhjus jätta temale kättesaadavad tõendid varasemalt esitamata. Ebaõige on halduskohtu viide, nagu olnuks apellandi poolt enese mittesüüstamise privileegile tuginemine pahauskne. Apellandile on olnud jätkuvalt oluline mitte väljastada MTA-le (ja seeläbi kriminaalasja menetlevale Kaitsepolitseiametile) teavet, mis ei oleks neile tema abita kättesaadav. PP esitas 21.04.2015 kohtule tõendid, mis on kriminaalasja menetlejale kättesaadavad teistest allikatest (tegemist on jõustunud lahendiga lõppenud tsiviilasja menetlusdokumentidega, mis on menetlejatele kättesaadavad kohtute infosüsteemi vahendusel). Seega on apellant esitanud üksnes dokumente, millega ta ei aitaks täiendavalt kaasa tema vastu suunatud kriminaalasja uurimisele. Apellandi heausksust kinnitab seegi, et ta taotles korduvalt maksumenetluse peatamist kuni kriminaalmenetluses tehtava lahendi jõustumiseni, pärast mida saanuks ta kaasaaitamiskohustust täita täiel määral. Põhjendamatu on ka halduskohtu seisukoht, et enese mittesüüstamise privileegi kasutamine peab olema järjepidev. Sellist nõuet kehtivast õigusest ega kohtupraktikast ei tulene. Enese mittesüüstamise privileegi kui üksikisiku õiguse kasutamise või mittekasutamise üle otsustab asjaomane isik ise ning tal on põhiseaduslik õigus otsustada, millal ja mil viisil teavet avaldada. Halduskohtu viide lahendile nr 3-1-1-8507 ei ole asjakohane, sest selles ei käsitletud enese mittesüüstamise privileegi, vaid üksnes kõrvaldamata kahtluste süüdistatava kasuks tõlgendamist. Erinevalt halduskohtu hinnangust kinnitab kriminaalmenetlusõigus, et enese mittesüüstamise privileegi kasutamine on täies mahus õiguse kandja otsustada ning selle rakendamise aeg ei mõjuta ühelgi viisil tõendi lubatavust (kuigi võib mõjutada tõendi usaldusväärsust). Olgugi, et maksumenetluses avaldatud teavet ei saa otseselt kasutada kaebaja vastu tõenditena kriminaalmenetluses, on maksumenetluses esitatavad tõendid kriminaalmenetluses siiski kasutatavad uurimise läbiviimiseks (vt lahend nr 3-1-1-120-03, p 17) ning neid saaks kriminaalmenetluse seadustiku § 289 lg 4 alusel kasutada ka süüdistatava ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks. Kokkuvõttes on 21.04.2015 esitatud tõendid lubatavad ja nende arvestamata jätmisel rikkus halduskohus oluliselt menetlusõigust. Vastupidise järelduse korral ei saaks maksumenetluses enese mittesüüstamise õigust kasutanud isik hiljem üldse esitada maksuotsuse suhtes tõenduslikke vastuväiteid. Dividendide saamist on kaebaja tõendanud dividende maksnud äriühingute majandusaasta aruannetega ja dividende maksnud äriühingute raamatupidaja kinnitusega. Seadus ei sätesta, et dividendi saamise tõendamiseks tuleks kasutada teatud liiki või teatud vormis tõendit. Majandusaasta aruannetes esitatud andmete õigsust saab eeldada ning aruanded (täpsemalt nende osa „Rahavoogude aruanne“) tõendavad üheselt dividendide väljamaksmist. Üldteadaolevalt makstakse dividende äriühingu osanikele/aktsionäridele vastavalt nende osaluste proportsioonile. Meelevaldne oleks eeldada dividendide maksmist kellelegi teisele või ka majandusaasta aruandes kajastatud dividendide (millelt on tasutud ka tulumaksu) välja maksmata jätmist. Majandusaasta aruannetest nähtuvad andmed ühtivad dividende maksnud äriühingute raamatupidaja kinnitusega. Halduskohus on ebaõigesti leidnud, et PP poolt PŠ-lt laenu tagasiküsimine ja saadud summa kasutamine isiklikeks kulutusteks kinnitab MTA järeldust kaebaja säästude vähesuse kohta. Tähtajatult antud laenu võib laenuandja igal ajal kahekuulise etteteatamisega tagasi nõuda. Isiklikke kulutusi on võimalik teha nii säästude arvelt kui ka väljaantud laenu tagastuse arvelt. Laenu tagasiküsimine ei välista säästude olemasolu ning säästude säilitamine on laenuandja jaoks riskivabam. Eluliselt on usutav, et hoiulaegaste olemasolu ja nende kasutamine tõendab säästude olemasolu. PP selgitas 01.12.2014 vaides, et müüs 2011. aastal Tartus asuva kinnisasja, mille eest tasus ostja TM kokku 200 000 eurot, sellest 170 000 eurot 21.03.2012 sularahas. TM väitis MTA6
(11)3-15-455 le, et ei ole sularaha apellandile kunagi üle andnud ning kokkulepitud ostuhind oli osaliselt (170 000 euro ulatuses) fiktiivne. PP selgitas 21.04.2015 menetlusdokumendis põhjalikult, miks on TM väited ebausaldusväärsed (sularahas 170 000 euro tasumist on TM kinnitanud 21.03.2012 ja 25.04.2014 notariaalsetes lepingutes ega ole seda asjaolu vaidlustanud ka tsiviilasjas nr 2-14-15689; TM esitas väited sularaha mitteüleandmise kohta alles pärast seda, kui apellant keeldus tema kohustuste kolmandat korda ajatamisest ning sularaha üleandmise fakti kinnitamine võiks TM-le endale tuua kaasa 35 700 euro suuruse maksukohustuse). MTA vaideotsuses toodud põhjendus TM ja tema abikaasa sissetulekute osas on paljasõnaline ja kontrollimata. Halduskohus jättis kõik viidatud asjaolud põhjendamatult tähelepanuta ning kuivõrd maksuhaldur ei olnud neid vaideotsuses analüüsinud, siis ei saanud kohus piirduda ka MTA seisukohtadega nõustumisega. PP tahtluse ja sellega seoses viieaastase aegumistähtaja kohaldamise osas jääb apellant kaebuse p-s 78 ja 21.04.2015 menetlusdokumendi p-des 44-46 esitatud seisukohtade juurde ning leiab, et maksuhalduri lakooniline motivatsioon ei saa endast kujutada haldusakti piisavat põhjendust.
  1. Maksu- ja Tolliamet vaidleb kirjalikus vastuses apellatsioonkaebusele vastu ning palub selle jätta rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Apellant on jätkuvalt seisukohal, et tema 21.04.2015 esitatud tõendid on lubatavad, kuid ei ole lükanud ümber halduskohtu poolt MKS § 102 lg 1 p-le 2 tuginemise õigsust. Vaidlusalust maksuotsust ei saa muuta õigusvastaseks ka see, et apellant jättis tõendid maksumenetluses esitamata enese mittesüüstamise privileegi kasutamise tõttu, st ei rikkunud iseenesest kaasaaitamiskohustust. Kriminaalmenetlus ei ole halduskohtumenetluse jooksul lõppenud ning apellant ei ole esitanud mõistlikku selgitust, miks ta ei saanud kaebusele lisatud tõendeid esitada juba maksumenetluses (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 15.11.2013 otsus nr 3-11-2695, p 25). Kuigi apellant ei vaidlusta maksumenetluse peatamata jätmist, leiab ta samas ikkagi, et maksumenetlus tulnuks peatada kuni kriminaalmenetluses tehtava lahendi jõustumiseni. Vastustaja rõhutab, et apellandil säilib võimalus taotleda pärast kriminaalmenetluse lõppu vajaduse korral maksuotsuse muutmist MKS §-de 101-103 alusel. Apellant ei ole senini suutnud veenvalt tõendada temale dividendiväljamaksete tegemist. Halduskohtu otsus on piisavalt põhjendatud ning vastustaja nõustub sellega täielikult. Apellatsioonkaebuses on suuresti korratud halduskohtule esitatud kaebuses toodud väiteid, mille osas jääb vastustaja oma varasemate (01.04.2015 ja 25.05.2015) seisukohtade juurde. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  2. Ringkonnakohus leiab, et PP apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Halduskohtu vaidlustatud otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks või tühistamiseks puudub alus.

§ 201

lg 4 alusel märgib ringkonnakohus, et nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ja järgib neid ega pea seetõttu vajalikuks kõiki halduskohtu põhjendusi üle korrata. 10. Kuivõrd apellant ei ole halduskohtu otsust vaidlustanud osas, milles kohus jättis rahuldamata tema kaebuse MTA kohustamiseks vaadata uuesti läbi PP 01.10.2014 taotlus maksumenetluse peatamiseks, puudub apellatsiooniastmes vajadus seda küsimust eraldi hinnata. Ringkonnakohus märgib siiski, et kuigi seaduses ei ole maksu- ega haldusmenetluse peatamist eraldi reguleeritud, ei saa sellest järeldada, et maksuhalduril puuduks maksumenetluse peatamiseks üldse õiguslik võimalus (milline seisukoht nähtub maksuotsuse lk-lt 2). Asjaolu, et MKS § 10 lg 3 (samuti HMS § 5 lg-d 2 ja 4) kohustab viima menetluse 7

(11)3-15-455 läbi tõhusalt ja viivituseta, ei välista põhimõtteliselt menetluse peatamist, kui selleks esineb kaalukas põhjus. Kuivõrd menetluse üksikasjad määrab haldusorgan kaalutlusõiguse alusel, siis on kaebaja iseenesest õigesti märkinud, et ka menetluse peatamise üle otsustab haldusorgan kaalutlusõiguse alusel ning peab seejuures arvesse võtma nii puudutatud isikute huve kui ka avalikke huve (mh tagamaks, et maksusumma ei jääks näiteks aegumise tõttu üldse määramata). Riigikohtu 16.12.2008 otsuses nr 3-3-1-56-08 (p 20) ja 14.01.2009 otsuses nr 3-3-1-62-08 (p 9) väljendatud seisukohad menetluse peatamise lubatavuse osas on asjakohased ka maksumenetluse puhul.
  1. MKS § 64 lg 1 p-st 6 tulenevalt on isikul õigus keelduda MKS §-de 60-63 alusel teabe andmisest ja tõendite esitamisest küsimustes, millele vastamine tähendaks tema enda või tema lähedase (MKS § 64 lg 1 p 5) õigusrikkumises süüditunnistamist. Viidatud sättest nähtub, et teabe andmisest ja tõendite esitamisest maksumenetluses ei saa keelduda üldistavalt, vaid kriminaalasja ja nõutava teabe või tõendite vahel peab olema seos (vt Riigikohtu 03.03.2011 määrus nr 3-4-1-15-10, p 27). Maksukohustuslane, kes tugineb MKS § 64 lg 1 p-le 6, peab sellele vaatamata esitama maksuhaldurile teabe ja tõendid, mis ei saa teda süüstada või mida ta tegelikkuses ei pea ennast süüstavaks. Kui isik valib enda kaitsmiseks kriminaalmenetluses n-ö totaalse vaikimistaktika ega esita sellest tulenevalt põhimõtteliselt ühtegi seisukohta või tõendit ka paralleelselt läbiviidavas maksumenetluses (isegi kui vastav teave või tõend oleks isiku kasuks), siis ei saa maksumenetluses kehtiva kaasaaitamiskohustuse täitmata jätmist lugeda MKS §-st 64 tulenevalt õigustatuks (vt Tallinna Ringkonnakohtu 15.11.2013 otsus nr 3-11-2695, p 25).
  2. PP 01.12.2014 vaidele lisatud täiendavate tõendite (EP 27.11.2014 selgitus; äriregistri väljavõte EP äriühingutega seotuse kohta; AS Idea AD, OÜ Idea PR ja Starline Invest OÜ majandusaasta aruanded; raamatupidaja kinnitus PP dividendide kohta; Tartus asuva kinnistuga seotud 08.04.2011 ostuleping ja sama kinnistu 21.03.2012 müügilepingu eellepingu muutmise leping; AS-s Swedbank hoiulaegaste üürilepingud ja logid) osas on halduskohus põhjendatult leidnud, et kuivõrd MTA 22.01.2015 vaideotsuses on neid sisuliselt hinnatud, siis puudub alus nende kõrvalejätmiseks ka kohtumenetluses. Kuigi MKS § 102 lg 1 p 2 piirab maksukohustuslase võimalusi tugineda maksukohustust vähendavatele tõenditele esmakordselt alles vaide- või kohtumenetluses, ei tulene sellest sättest maksuhaldurile siiski keeldu arvestada ka hilinenult esitatud tõenditega. Sealjuures juhul, kui vaideorgan võtab vastu alles vaidemenetluses esitatud tõendid või korraldab vaidemenetluses täiendavate tõendite kogumise, tuleb tal uusi tõendeid hinnata igakülgselt ja kogumis varasemate tõenditega ning ta ei saa tõendite pealiskaudset hindamist põhjendada väitega, et uurimiskohustus vaidemenetluses on madalam kui maksumenetluses. Sellele viitavad muu hulgas MKS § 147 lg-d 4 ja 5, mis võimaldavad täiendavat uurimist vajava vaide lahendamist tavapärasest pikema tähtaja jooksul, ning MKS § 148 lg 1 p 2, millest tuleneb vaideorganile pädevus teha vajaduse korral asjas ise uus sisuline otsus. Seega ei saa ka uurimis- ja tõendamiskohustuse määr olla sisuliselt erinev. Kui vaideorgan ei pea võimalikuks uusi tõendeid ise sisuliselt hindama hakata, saab ta MKS § 148 lg 1 p 3 alusel saata asja maksuhaldurile uueks otsustamiseks (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 05.04.2012 otsus nr 311-1080, p 13). Koos 23.02.2015 kaebusega esitas PP halduskohtule täiendavalt Kaitsepolitseiameti 17.12.2013 vaatlusprotokolli (sisaldab loetelu menetlejale üle antud Midfield OÜ raamatupidamisdokumentidest), MTA 05.12.2013 otsuse (Midfield OÜ revisjoni alustamise edasilükkamise kohta), MTA 17.04.2014 vaideotsuse (Midfield OÜ-le 06.03.2014 tehtud sunniraha tasumise korralduse peale) ning EP poolt vastavalt 17.10.1996 ja 27.03.2003 võõrandatud Tartus asuva korteri müügilepingu ja Luunja vallas asuva kinnistu 8
(11)3-15-455 asjaõiguslepingu. Vaidlust ei ole selles, et Midfield OÜ-d puudutavad dokumendid ei ole praeguses vaidluses asjassepuutuvad ning nendega ei saa tõendada ühtegi vaidluse all olevat asjaolu. EP poolt korteri ja kinnistu võõrandamist kajastavad lepingud kogus maksuhaldur vaidemenetluses ise (vt vaideotsuse p 14), mistõttu ei ole alust nende kõrvalejätmiseks ka kohtumenetluses.
  1. PP esitas 21.04.2015 halduskohtule uute tõenditena Tartu Maakohtu 16.04.2015 määrusega lõpetatud tsiviilasjas nr 2-14-15689 (PP hagi TM vastu 30 122,05 euro suuruse võlgnevuse väljamõistmiseks) esitatud järgmised menetlusdokumendid: PP 09.04.2014 hagiavaldus; 25.04.2014 kinnistu mõttelise osa müügileping, asjaõigusleping ja kinnistamisavaldus; PP 03.09.2014 avaldus hagist loobumiseks; TM 07.11.2014 seisukoht menetluskulude osas; TM 03.02.2015 vastuväide; Tartu Maakohtu 16.04.2015 määrus nr 214-
  2. Nende dokumentidega on kaebaja soovinud tõendada, et TM tasus tegelikkuses PP-le sularahas 170 000 eurot ja ei ole seda väidet tsiviilasjas ümber lükanud, kuigi väitis maksuhaldurile, et ta ei ole kaebajale sellist summat kunagi maksnud ja kinnistu müügihind 200 000 eurot oli üksnes fiktiivne. Halduskohus leidis (vt otsuse p 12), et juba enne vaidemenetluse lõppu olemas olnud täiendavad tõendid on esitatud mõjuva põhjuseta hilinenult, mistõttu on vastavad tõendid lubamatud. Pärast vaidemenetluse lõppu tekkinud tõendid ei ole omakorda asjakohased ja tuleb seetõttu jätta arvestamata. Käesolevas asjas on vaidluse all MTA 30.10.2014 maksuotsus (selle aluseks olnud kontrollakt vormistati 01.09.2014), mille peale PP esitas 01.12.2014 vaide, mis lahendati MTA 22.01.2015 vaideotsusega. Maksuotsuse peale esitati kaebus halduskohtule 23.02.
  3. Seega oli enamus 21.04.2015 esitatud uutest tõenditest PP-le kättesaadavad juba maksumenetluse kestel ning olukorras, kus apellatsioonkaebuses on selgelt rõhutatud, et ükski esitatud uutest tõenditest ei tähendanud sisuliselt kaebaja loobumist enese mittesüüstamise privileegi kasutamisest (st avalikus tsiviilasjas nr 2-14-15689 esitatud menetlusdokumendid oleksid kriminaalasja menetlejale olnud ka muul viisil kättesaadavad), puudub igasugune mõistlik põhjendus, miks kaebaja ei esitanud kõnealuseid dokumente juba maksumenetluses või hiljemalt vaidemenetluses. Seejuures saab kaebaja väidet TM poolt 170 000 euro sularahas tasumise kohta esitatud dokumentidest täiendavalt (s.o lisaks juba varasemalt esitatud 21.03.2012 sõlmitud eellepingu muutmise lepingu p-le 2.3) kinnitada üksnes 25.04.2014 sõlmitud notariaalne leping (vt lepingu p 4.2), mitte aga ülejäänud tsiviilasjas esitatud menetlusdokumendid, mis mingeid TM sellekohaseid kinnitusi ei sisalda. Eeltoodu põhjal on ringkonnakohus seisukohal, et halduskohus jättis PP 21.04.2015 menetlusdokumendile lisatud täiendavad tõendid asja lahendamisel õiguspäraselt arvestamata. Kuivõrd vaidemenetluses esitatud ja kogutud tõendeid ei ole PP maksukohustuse hindamisel kõrvale jäetud ning kohtumenetluses hiljem esitatud tõendite suhtes ei olnud kaebaja maksumenetluses tegelikkuses enese mittesüüstamise privileegile tuginenud, puudub vaidluse lahendamiseks vajadus võtta seisukohta küsimuse osas, kas MKS § 64 lg 1 p-le 6 tuginemine peab olema järjekindel või on maksumenetluses vaikimisõigust kasutanud isikul võimalik sellest ka hiljem loobuda (ilma et asjaolud oleksid märkimisväärselt muutunud) ning asuda järgnevas vaide- või kohtumenetluses piiranguteta esitama täiendavaid tõendeid oma maksukohustuse vähendamiseks.
  4. PP on väitnud aastatel 1998–2008 kokku 658 996,84 euro ulatuses dividendide saamist äriüingutest AS Idea AD (aastatel 1998–2007 kokku 329 775,79 eurot), OÜ Idea PR (aastatel 2005–2008 kokku 79 164,16 eurot) ja Starline Invest OÜ (aastatel 2006–2008 kokku 250 056,89 eurot). Maksuhaldur ja halduskohus on leidnud, et äriühingute majandusaasta aruanded ja raamatupidaja kinnitus ei ole piisavad tõendid, mille alusel saaks tuvastada 9
(11)3-15-455 viidatud suuruses dividendide apellandile tegelikku väljamaksmist, vaid esitatud dokumendid kajastavad üksnes dividendide arvestamist. Ringkonnakohus nõustub vastustaja ja halduskohtu hinnanguga, et PP poolt dividendide saamine näidatud summas ei ole asjakohaselt tõendatud. Seejuures ei ole apellandilt nõutud kindlat liiki või kindlas vormis tõendite esitamist, vaid tõendite esitamist konkreetse asjaolu kohta (s.o teatud summas dividendide tegelik väljamaksmine PP-le). Ringkonnakohus möönab, et äriühingu majandusaasta aruande osas „Rahavoogude aruanne“ kajastatakse alajaotises „Rahavood finantseerimistegevusest“ üksnes tegelikult väljamakstud dividende, mistõttu võib iseenesest pidada usutavaks, et PP-le on apellandi viidatud perioodil dividendiväljamakseid tõepoolest tehtud. Ainuüksi sellest ei saa siiski järeldada, et PP-l pidi varasemalt makstud dividendide arvelt olema aastatel 2009–2012 sääste, mida oma pangakontole kanda. PŠ on 26.02.2014 maksuhaldurile antud seletuses märkinud, et PP soovis
  1. aasta aprilli lõpus, et PŠ tagastaks talle laenu kogusummas 1 000 000 krooni (63 911,65 eurot), sest tal oli endal seda raha tarvis. Olenemata sellest, et laenuandja võib tähtajatult antud laenu igal ajal ja tegelikku vajadust omamata tagasi nõuda, võib pidada usutavaks PP-ga pikaajaliselt ja tihedalt isiklikult läbi käinud PŠ hinnangut, et apellandil oli väljaantud laenusummat ilmselt vaja isiklikul otstarbel. Seejuures on PP sularaha sissemakseid oma pangakontodele teinud alates 28.08.2009 ning varasemalt kasutas vajalike kulutuste tegemiseks PŠ-lt 29.04.2009 ja 30.04.2009 saadud laenu tagastust ning EP-lt 04.05.2009 saadud laenu (summas 600 000 krooni). Pangas hoiulaegaste üürimine ja nende küllaltki sagedane külastamine (vähemasti teatud perioodidel on hoiulaegast avatud iganädalaselt, kuid on olnud ka paarikuiseid vahesid) võib küll viidata muu hulgas teatavate sularahas säilitatavate säästude olemasolule (kuna dokumentide või väärisesemete hoiustamise korral puuduks eeldatavasti vajadus hoiulaekaid kuigi tihti avada), kuid ei saa mingil moel tõendada võimalike säästude suurust. Kuigi osa pangakontodele tehtud sularaha sissemaksetest on toimunud samal päeval hoiulaegaste avamisega või ka järgmisel päeval, ei saa hoiulaegaste logide ja pangakonto väljavõtete võrdluse põhjal siiski üldistavalt järeldada, et nende toimingute vahel oli kindel seos. Erinevatel perioodidel on hoiulaekaid avatud sagedamini kui tehtud pangakontodele sissemakseid ja ka vastupidi.
  2. Tartus asuva kinnistu mõttelise osa (8/10) müügist ostja TM poolt PP-le sularahas 170 000 euro tasumine
  3. aastal ei ole usutavalt tõendatud. PP ja TM vahel 08.04.2011 sõlmitud eellepingus on müügihinnaks märgitud 31 995,82 eurot, kuid 21.03.2012 eellepingu muutmise lepingus ning 25.04.2014 müügi- ja asjaõiguslepingus seevastu 200 000 eurot, millest 170 000 eurot olevat TM tasunud PP-le
  4. aastal sularahas. TM on 06.01.2015 seletustes maksuhaldurile kinnitanud, et algselt lepiti ostuhinnaks kokku 32 000 eurot ning reaalselt tasus ta alles 25.04.2014 kinnistu eest 30 000 eurot, kusjuures hilisemates lepingutes märgiti müügihinnaks 200 000 eurot PP nõudel üksnes fiktiivselt. Muu hulgas selgitas TM, et tal pole olnud vahendeid, millest oleks saanud PP-le 170 000 eurot tasuda ja kinnistu ostmiseks võõrandas ta
  5. aasta alguses korteri, mille eest sai 34 000 eurot. Apellandi väited TM seletuste ebausaldusväärsusest ei ole põhjendatud. Olukorras, kus TM oli kinnistu 8/10 mõttelise osa omandamisest selgelt huvitatud (2/10 mõttelist osa samast kinnistust kuulus juba varasemast tema abikaasale ja kinnistu oli nende elukohaks), võis isik olla valmis müüja nõudel näitama müügihinda ka tegelikust suuremana. Samuti puuduvad mõistlikud põhjendused eellepingus kokkulepitud hinna rohkem kui kuuekordseks suurendamiseks, kusjuures
  6. aastal oli kinnistu turuväärtuseks tervikuna hinnatud ligikaudu 86 000 eurot ning võõrandamistehing puudutas üksnes 8/10 mõttelist osa kinnistust.
  7. Kokkuvõttes jagab ringkonnakohus eeltoodud nn sularahaepisoodide osas (sissemaksete tegemine pangakontodele ning OÜ-le Kvintessents laenu tagastamine ja Midfield OÜ-le laenu 10
(11)3-15-455 andmine) maksuhalduri ja halduskohtu hinnangut, et sularahamaksed olid tehtud PP selliste tulude arvelt, millelt ei olnud tulumaksu tasutud. PP tahtlust on vaidlusaluses maksuotsuses põhjendatud tõepoolest lakooniliselt, kuid olukorras, kus isik saab pidevalt suuri summasid ja kannab neid oma pangakontodele, ei ole mõistlikult võimalik väita, et ta ei saanud aru kohustusest saadud tulu perioodiliselt deklareerida. Tulude varjamine on tahtlik tegevus ja viieaastase aegumistähtaja kohaldamine seetõttu õiguspärane. 17. Eelneva põhjal ja

§ 200

p 1 alusel jääb PP apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 08.06.2015 otsus muutmata. 18.

§ 108

lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

§ 109

lg 1 järgi tuleb menetluskulude väljamõistmiseks kohtule esitada menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid, mille esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta.

§ 109

lg-st 2 juhindudes märgib ringkonnakohus, et PP on apellatsioonimenetluses tasunud riigilõivu 750 eurot ja kandnud õigusabikulusid 947,70 eurot. Kuivõrd apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad PP menetluskulud apellatsiooniastmes

§ 108lg 1 alusel tema enda kanda.

MTA ei ole menetluskulude kandmise kohta andmeid esitanud, mistõttu jäävad ka vastustaja võimalikud menetluskulud apellatsiooniastmes

§ 109lg 1 alusel tema enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ Maret Altnurme Villem Lapimaa Virgo Saarmets 11

(11)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.