← Eesti

3-13-2036/100

Obsah (7)§ 215§ 213§ 116§ 165§ 122§ 108§ 109

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Villem Lapimaa, liikmed Kaire Pikamäe ja Ruth Plaks Otsuse tegemise aeg ja koht 13.04.2016, Tallinn Haldusasja nu

§ 215lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (

§ 213lg 1 p 5, § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada Riigikohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (

§ 116

lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (

§ 116lg 6).

3-13-2036 ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. Maksu- ja Tolliamet (MTA) määras 17.03.2010 maksuotsusega nr 12.2-3/7137-24 AS-ile Koskel täiendavalt tasumiseks käibemaksu summas 5 355 975 krooni (342 309,19 eurot). Käibedeklaratsiooni kohaselt on AS Koskel perioodil 01.07.2006–31.12.2006 teinud tehinguid OÜ-ga Lapreta. Nimetatud perioodil on OÜ Lapreta väljastanud AS-ile Koskel müüdud kauba eest (suhkur, kurgid, kabatšokid, makaronid) arveid kokku summas 37 881 797 krooni. Seejuures samal ajal kui AS Koskel ostis OÜ-lt Lapreta suhkrut, AS Koskel ka müüs OÜ-le Lapreta suhkrut. OÜ Lapreta arvete alusel arvestas AS Koskel sisendkäibemaksu summas 5 778 579 krooni. AS Koskel on OÜ Lapreta arvelduskontodele kandnud kokku 38 275 207 krooni ja 22 610 eurot. AS Koskel ei esitanud maksuhaldurile peale arvete muid dokumente, mis kajastaksid tehinguid OÜ-ga Lapreta. Kontrolli käigus selgunud asjaolusid ja tõendeid kogumis hinnates asus maksuhaldur seisukohale, et AS Koskel on vormistanud kaupade soetamise läbi OÜ Lapreta eesmärgiga vähendada tasumisele kuuluvat käibemaksu. OÜ-d Lapreta kasutati üksnes võltsarvete väljastamiseks. Tegelikkuses ei müünud OÜ Lapreta ASile Koskel kaupa ning ülekanded OÜ-le Lapreta ei ole tehtud dokumentides märgitud kauba eest. OÜ Lapreta omakorda ei soetanud kaupa OÜ-lt Osment. AS Koskel soetas kauba otse Leedu äriühingutelt.
  2. AS Koskel (alates 16.05.2011 OÜ Koskel; edaspidi OÜ Koskel) esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse maksuotsuse tühistamiseks. Halduskohus jättis kaebuse 20.03.2012 otsusega haldusasjas nr 3-10-1122 rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohus jättis 24.01.2013 otsusega OÜ Koskel apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Riigikohus ei võtnud OÜ Koskel kassatsioonkaebust ringkonnakohtu otsuse peale menetlusse.
  3. Maksu- ja Tolliamet kohustas 28.06.2013 vastutusotsusega nr 13-7/135-16 AF ja VT solidaarselt tasuma OÜ Koskel maksuvõlga summas 342 309,19 eurot. OÜ Koskel ei ole tasunud maksuotsusega määratud maksuvõlga ning ka maksuhalduri täitetoimingute tulemusel ei ole õnnestunud maksuvõlga enam kui kahe aasta jooksul sisse nõuda. OÜ Koskel kaebuses haldusasjas nr 3-10-1122 nõustusid kohtud maksuhalduriga, et OÜ-d Koskel on põhjust kahtlustada maksupettuses osalemises. OÜ Koskel ei ole korraldanud oma raamatupidamist raamatupidamise seaduses sätestatud korras ning äriühingu raamatupidamisandmeid ei saa pidada usaldusväärseks. VT oli OÜ Koskel juhatuse liige vahemikus 30.03.2001–27.10.
  4. VT allkirjastas äriühingu majandusaasta aruandeid ning tegutses äriühingu tegevjuhina. Ka OÜ Koskel töötajate ütlustest nähtub, et VT korraldas aktiivselt äriühingu majandus-tegevust. VT tegevus OÜ Koskel juhatuse liikmena on toonud kaasa äriühingule maksuvõla tekkimise. Maksuhalduril on põhjendatud kahtlus, et VT on osalenud maksupettuses, kajastades äriühingu raamatupidamisarvestuses OÜ Lapreta väljastatud võltsarveid. OÜ Koskel juhatuse liikmed andsid äriühingu töötajale JL-le korralduse vormistada Leedu äriühingutelt ostetud kauba soetus läbi OÜ Lapreta. OÜ Koskel töötajad tegutsesid juhatuse liikmete korralduste alusel ning samuti pidi viimastel olema ülevaade äriühingu kulutustest, sh sidekuludest seoses töötajate kõnedega Leedu mobiilivõrku. VT oli OÜ Koskel tegevjuhina teadlik sellest, et äriühing ei soetanud kaupu OÜ-lt Lapreta, kuna vastavalt tema juhistele tegelesid OÜ Koskel töötajad OÜ Lapreta nimel hankijatelt kauba ja transpordi tellimise, soetamise korraldamise ning kauba vastuvõtmisega. Seega oli VT teadlik, et OÜ Lapreta väljastatud arved ei kajastanud tegelikkuses toimunud tehinguid. Kajastades OÜ Koskel raamatupidamises OÜ Lapreta väljastatud võltsarveid ning jättes äriühingu rahalised kohustused tähtaegselt täitmata, rikkus VT maksukorralduse seaduse (MKS) § 85 lg-t 4 ning § 8 lg-t
  5. Kui VT oleks täitnud temal 2

(12)3-13-2036 lasuvaid juhatuse liikme kohustusi õiguskuulekalt, ei oleks OÜ-l Koskel tekkinud maksuvõlga, mida äriühing ei suuda tasuda. AF oli OÜ Koskel juhatuse liige vahemikus 30.03.2001–03.01.
  1. AF allkirjastas koos VTiga OÜ Koskel majandusaasta aruandeid aastatel 2001–
  2. Maksuhalduril on põhjendatud kahtlus, et AF on osalenud maksupettuses. AF andis koos VT-iga äriühingu töötajatele korraldusi ning oli seega kursis töötajate tegevusega ja sellega, et OÜ Lapreta väljastatud andmed ei kajasta tegelikkuses toimunud tehinguid. Võltsarvete kajastamisest sai kasu äriühing, mitte selle töötajad. AF rikkus MKS § 85 lg-t 4 ja § 8 lg-t
  3. Kui AF oleks täitnud temal lasuvaid juhatuse liikme kohustusi õiguskuulekalt, ei oleks OÜ-l Koskel tekkinud maksuvõlga, mida äriühing ei suuda tasuda.
  4. AF ja VT esitasid MTA-le vaided vastutusotsuse kehtetuks tunnistamiseks. MTA jättis 28.08.2013 vaideotsusega nr 6-1/1648-2 AFi ja 28.08.2013 vaideotsusega nr 6-1/1647-2 VTi vaide rahuldamata.
  5. AF ja VT esitasid Tallinna Halduskohtule ühise kaebuse MTA 28.06.2013 vastutusotsuse tühistamiseks. 1) Kaebajad ei kasutanud äriühingu raamatupidamises tegelikke majandustehinguid mittekajastavaid arveid. Tehingud OÜ-ga Lapreta toimusid reaalselt. Seega ei tekkinud OÜ-le Koskel ka maksuvõlga. Maksuotsuses on tehtud arvutusviga. Vastutusotsusest ei selgu, milline seos on Leedu mobiilivõrku helistamisel kaebajate tegevuse ja vaidlusaluste tehingutega. Majandusaasta aruannete allkirjastamine ei ole seotud maksukohustuse tekkimisega. Kaebajate tegevuse ja väidetava maksuvõla tekkimise vahel puudub põhjuslik seos. Haldusasjas nr 3-101122 ei tuvastanud kohus, et OÜ Koskel raamatupidamine ei olnud nõuetekohaselt korraldatud. Kaebajatele ei tagatud õigust ärakuulamisele. 2) VT ei olnud seotud maksuotsuse aluseks olevate tehingutega. Nende tehingute tegemisel esindas OÜ-d Koskel AF. Asjaolust, et VT oli OÜ Koskel tegevjuht, ei saa automaatselt järeldada, et ta pidi olema teadlik teise juhatuse liikme tehtud tehingutest. VT tegeles sisuliselt vaid tolliküsimustega ning oli teadlik vaid nendest tehingutest, mida tema tegi äriühingu nimel. OÜ Koskel endise töötaja JL seletustest ei saa järeldada, et VT oli seotud vaidlusaluste tehingutega. Seda, et VT ei tegelenud äriühingus tehingute sõlmimisega, kinnitab ka OÜ Koskel endise töötaja AK selgitus. VT ei andnud töötajatele korraldusi. AF äraolekul täitis VT vaid tema korraldusi. VT ja AF vahel oli sõlmitud vastutuskokkulepe. MTA ei ole tõendanud tahtlust või rasket hooletust VT tegevuses. MTA ei kuulanud VT-t vastutusmenetluses üle, ehkki VT soovis anda selgitusi. MTA-st helistati kaebajale ja teatati, et tal ei ole vaja tulla. 3) Vastustaja ei ole tõendanud oma väidet, et AF kasutas OÜ Koskel raamatupidamisarvestuses tegelikke tehinguid mittekajastavaid arveid. Sellel, et AF andis töötajatele korraldusi, ei ole põhjuslikku seost maksuvõla tekkimisega. AF ei teavitatud tema suhtes toimuvast maksumenetlusest ega kuulatud teda selle menetluse käigus üle, ehkki MTA-l olid olemas AF ja tema esindaja kontaktid. 4) MTA oleks pidanud vastutusotsuses ja vaideotsustes analüüsima maksuotsuse tegemise asjaolusid. Maksuotsusest ei selgu, kuidas puutuvad OÜ-sse Koskel raha liikumine OÜ Lapreta arvelduskontol või OÜ Osment. OÜ-l Lapreta oli suur käive ja hea ärimaine. OÜ Koskel oli teinud OÜ-ga Laprenta pikka aega koostööd ning tal ei olnud põhjust kahelda selle äriühingu usaldusväärsuses. MTA seisukoht, et OÜ Koskel oleks pidanud tegema tehingud otse Leedu äriühingutega, on põhjendamatu ja demokraatlikus riigis lubamatu. MTA tuvastas, et kaubad olid reaalselt olemas ning jõudsid lõpptarbijateni. Suhkrut müünud Leedu ettevõtted ei kinnitanud maksuhaldurile, et nad tegid tehingud OÜ-ga Koskel. Leedu ettevõtetele tasus suhkru eest OÜ Lapreta, mitte OÜ Koskel. Sellest, et OÜ Lapreta juhatuse liikmed väitsid, et nad ei mäleta vaidlusalustest tehingutest midagi, ei saa järeldada tehingute mittetoimumist. OÜ 3
(12)3-13-2036 Lapreta juhatuse liikmete seletused ei ole usaldusväärsed. Maksuhaldur ei ole tuvastanud, et OÜ Lapreta on jätnud vaidlusalustelt tehingutelt käibemaksu tasumata, mistõttu on põhjendamatu piirata OÜ-l Koskel sisendkäibemaksu mahaarvamist. Samuti oleks tulnud arvestada sellega, et kaupade lõpptarbija on ostetud kaupadelt tasunud käibemaksu. OÜ Koskel töötajad osutasid OÜ-le Lapreta kaasabi kaupade kiireks ja tõrgeteta saabumiseks Eestisse, kuid ei teinud tehinguid OÜ Lapreta nimel. Kaebajal polnud piisavalt raha Leedust suures koguses kauba ostmiseks. OÜ Lapreta sai aga tänu oma suurele käibele pangast faktooringut, mis võimaldas tal osta suures koguses kaupa. Seetõttu soetatigi kaup OÜ Lapreta vahendusel.
  1. Maksu- ja Tolliamet vaidles kaebusele vastu ning palus jätta see rahuldamata. 1) Vastutusotsusega on tõendatud, et VT ja AF osalesid OÜ Koskel juhtimises ning olid teadlikud, et OÜ Lapreta väljastatud arved ei kajasta tegelikkuses toimunud tehinguid. Kui isik on teadlik, et tehinguid ei ole toimunud, kuid kajastab vastavaid arveid oma raamatupidamises, on tegemist tahtliku tegevusega. Kui VT ja AF ei oleks OÜ Koskel raamatupidamises OÜ Lapreta arveid kajastanud, ei oleks äriühingul maksuvõlga tekkinud. JL selgitusest võib järeldada, et mõlemad juhatuse liikmed andsid talle korraldusi seoses OÜ-d Lapreta puudutavate tehingutega. JL ja AK ütlusi koos hinnates on tõenäoline, et vaidlusalustest tehingutest olid teadlikud mõlemad juhatuse liikmed. Osa arvetest, mille OÜ Koskel väljastas OÜ-le Lapreta, on allkirjastanud VT. See asjaolu kummutab VT väite, et tema ei tegelenud OÜd Lapreta puudutavate tehingutega ega teadnud neist midagi. 2) Maksuhaldur on juba vaideotsustes põhjendanud, miks ta leiab, et kaebajate õigust ärakuulamisele ei ole vastutusmenetluses rikutud. 3) Faktooringu sisuks on krediidiasutuse (faktoori) poolt kauba müüjale, mitte ostjale laenu andmine. OÜ Koskel kajastas perioodil juuli kuni detsember 2006 oma raamatupidamises nii soetust OÜ-lt Lapreta kui ka müüki samale äriühingule. Arvetele, mida OÜ Koskel OÜ-le Lapreta väljastas, on märgitud, et nõue on loovutatud AS-ile SEB Ühisliising. Samas arvetel, mida OÜ Lapreta väljastas OÜ-le Koskel, sellist märget ei olnud ning arve eest tuli tasuda OÜle Lapreta. Seega kasutati faktooringut üksnes nende tehingute finantseerimisel, kus AS Koskel müüs kaupa OÜ-le Lapreta, mitte aga nende tehingute puhul, kus OÜ Lapreta müüs kaupa OÜle Koskel.
  2. Tallinna Halduskohus jättis 07.09.2015 otsusega AF ja VT kaebuse rahuldamata ning menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. 1) Vastutusotsus on materiaalselt ja formaalselt õiguspärane. Kohus nõustus maksuotsuses, vastutusotsuses ning kohtumenetluses esitatud maksuhalduri seisukohtadega. Kaebajad ei ole esitanud selliseid väiteid ja tõendeid, mida vastustaja või kohtud haldusasjades nr 3-10-1122 ja 3-10-2869 juba käsitlenud ei ole. Kohus ei pidanud

§ 165lg-le 2 tuginedes vajalikuks vastustaja põhjendusi üle korrata.

Vastustaja on tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses õigesti hinnates teinud individuaalselt kindlaks mõlema juhatuse liikme süü ning on oma seisukohti piisavalt põhjendanud. Vastustaja on näidanud, et lisaks AF-le oli ka VT teadlik, et OÜ Lapreta ei ole OÜ-le Koskel kaupa müünud ning OÜ Lapreta arved ei kajastanud tegelikkuses toimunud tehinguid. 2) Maksuotsuse üle toimunud vaidluses ei tuvastanud kohtud, et maksumenetluses oleks esinenud rikkumisi, mis võisid mõjutada asja otsustamist. Seega asjaolu, et AF-lt kui kolmandalt isikult ei võetud maksumenetluses seletust, ei saanud viia ebaõige vastutusotsuse tegemiseni. Vastustaja tegi piisavalt jõupingutusi, et kaebajatega kontakti saada ning neile arvamuse ja vastuväidete esitamiseks vastutusotsuse projekt kätte toimetada. Kaebajatel oli igal ajal võimalik tutvuda maksuhalduri juures maksutoimikus säilitatavate dokumentidega. 4

(12)3-13-2036 MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES 8. AF ja VT paluvad apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega nende kaebus rahuldada. 1) Maksuotsuses tehtud arvutusvea tõttu on maksusumma määratud valesti, mistõttu ei saa kaebajatele vastutusotsust teha. Kohus, kohaldades vaid MKS § 150 lg-t 1 ja jättes kohaldamata sama paragrahvi lõike 2, rikkus poolte võrdsuse printsiipi. Tuginemine

§ 165lg-le 2 on küsitav, kuna vastutusotsus on motiveerimata.

Kaebajad jäävad kõigi halduskohtus esitatud seisukohtade juurde ning paluvad ringkonnakohtul neid väiteid uuesti hinnata. 2) Kaebajaid ei kaasatud haldusmenetlusse. Kohus ei selgitanud, milline õiguslik tähendus on asjaolul, et vastustaja väidetavalt üritas nendega ühendust võtta. Kohtuotsusest ei selgu, millisele õigusnormile tuginedes on halduskohus leidnud, et maksuhaldur tegi piisavalt jõupingutusi, et saada kaebajatega kontakti. Kohus ei arvestanud sellega, et AF-ga suheldi probleemideta seoses teise äriühinguga, ega sellega, et VT vastas ametnikele, kuid temaga ei võetud hiljem enam ühendust. Samuti jättis kohus tähelepanuta, et mõlemal kaebajal oli volitatud esindaja, kellega vastustajal oli võimalik kontakteeruda. Kohtuotsusest ei selgu, kas haldusmenetlus üldse toimus ja kui toimus, siis millised menetlustoimingud selles läbi viidi. Kohus rajas oma otsuse valedele andmetele, mida pole kontrollitud. Kohus ei arvestanud sellega, et kaebajad said nende suhtes toimuvast vastutusmenetlusest teada mitte maksuhaldurilt, vaid juhuslikult, selle alustamise hetkest tunduvalt hiljem. Samuti jättis kohus tähelepanuta, et vastutusotsuses ei ole tuvastatud kummagi juhatuse liikme süüd individuaalselt, vaid on tehtud üksnes sisult sarnased järeldused. Vastutusotsuses ei ole iga juhatuse liikme kohta eraldi välja toodud, milliseid kohustusi ja millal ta väidetavalt on rikkunud ja milliste tõenditega see on tõendatud. Kohus ei arvestanud sellega, et VT tegelikkuses ei juhtinud ettevõtet. 3) Halduskohtu otsusest ei selgu, milliseid tõendeid kohus hindas. Kohtu seisukoht, et kaebajad ei ole esitanud uusi tõendeid, on ekslik. Haldusasjas nr 3-10-1122 ei uurinud kohus OÜ Koskel poolt täiendavalt esitatud tõendeid. Praeguses asjas esitasid kaebajad need tõendid uuesti, kuid kohus ei võtnud neid vastu, leides, et tõendid on esitatud hilinenult. Samas menetles kohus asja pärast kõnealuste tõendite esitamist veel umbes 1 aasta ja 7 kuud. Lisaks ei rahuldanud kohus kaebajate taotlust nõuda vastustajalt välja haldusmenetluse toimik, võimaldades vastustajal kohtule esitada vaid vastustaja seisukohalt asjassepuutuvad tõendid. Seda, milline tõend on asjassepuutuv, peab aga hindama kohus. Muu hulgas jättis vastustaja kohtule esitamata tõendid, mis kinnitavad faktooringulepingu olemasolu ja mis olid vastustajal olemas. Vastavad tõendid esitasid kaebajad kohtule ise 22.04.2015. Kaebajad paluvad ringkonnakohtul võtta asja juurde 17.–20.02.2014 Tallinna Halduskohtule esitatud tõendid halduskohtule esitatud alustel ja põhjustel. 9. Maksu- ja Tolliamet vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta see rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. 1) Kaebajate viide MKS § 150 lg-le 2 on asjakohatu, kuna asjas ei ole selliseid tõendeid, mida valdab ainult maksuhaldur. Kuna maksuhaldur on asjas kogutud tõenditele tuginedes teinud nõuetekohaselt motiveeritud vastutusotsuse, on tõendamiskoormus läinud üle kaebajatele. Kaebajate väite, et maksuotsuses on arvutusviga, on kohus juba haldusasjas nr 310-1122 ümber lükanud. 2) Põhjendamatu on kaebajate spekulatsioon, et haldusmenetlust üldse ei toimunudki. Vastutusmenetlus algas 04.11.2010 halduskohtule täitmist tagavate toimingute sooritamiseks 5

(12)3-13-2036 taotluse esitamisega. Maksuhaldur väljastas vastutusmenetluses korraldused AF-le, VT-le ja OÜ Koskel endistele töötajatele. Maksuhaldur üritas vastutusotsuse projekti kaebajatele korduvalt kätte toimetada. Maksuhaldur edastas vastutusotsuse VT-le tema registrijärgsele aadressile XXX, Tallinn. VT ise kinnitab, et sai vastutusotsuse kätte. Samale aadressile edastas maksuhaldur vastutusmenetluse käigus ka korralduse teabe andmiseks ja teatise vastutusotsuse projekti kohta, kuid mõlemad saadetised tagastati maksuhaldurile hoiutähtaja möödumisel. Kõikidel juhtudel jäeti postkasti teade, mille alusel oli VT-l võimalik kirjale ise postiasutusse järele minna. Asjaolu, et VT seda ei teinud, näitab, et ta ei tundnud menetluse vastu huvi. Alust on arvata, et isik hoidis teadlikult menetlusest kõrvale. 3) Vastutusotsuses on mõlema juhatuse liikme puhul individuaalselt välja toodud tema vastutuse eeldused. Mõlemad juhatuse liikmed on rikkunud deklareerimis-, tasumis- ja tagamiskohustust, mille tulemusena tekkis OÜ-l Koskel maksuvõlg. Mõlema juhatuse liikme puhul on tuvastatud süü vorm – tahtlus. VT väide, et ta ei ole ettevõtte juhtimises osalenud, on paljasõnaline. VT andis 15.06.2009 maksuhaldurile OÜ-de Lapreta ja Koskel väidetavalt toimunud tehingute kohta täpseid selgitusi. Seega pidi ta tehingutega kursis olema. 4) Halduskohus jättis õigesti rahuldamata kaebajate taotlused kogu haldustoimiku väljanõudmiseks ja haldusasja nr 3-10-1122 toimiku asja juurde võtmiseks, kuna kaebajad ei põhjendanud vastavaid taotlusi. Vastustaja ei nõustu kaebajate väidetega tõendite valikulise esitamise kohta. MTA on esitanud kõik vastutusotsuse aluseks olevad dokumendid. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 10. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust halduskohtu otsuse tühistamiseks. 11. Kaebajad esitasid kaebuses taotluse vastustajalt kogu haldustoimiku väljanõudmiseks ning haldusasja nr 3-10-1122 toimiku asja juurde võtmiseks. Halduskohus kohustas 15.10.2013 kaebuse menetlusse võtmise määruses (I kd, tl 93-95p) vastustajat esitama kirjalik seletus koos asjasse puutuvate tõenditega. Halduskohus jättis kaebajate taotlused 08.01.2014 määrusega (I kd, tl 186-186p) rahuldamata, leides, et kaebajad ei ole oma taotlust põhjendanud ning kõik asjasse puutuvad tõendid on vastustaja juba kohtule esitanud. Kohus selgitas, et kui vastustaja on jätnud kohtule esitamata mõne olulise tõendi, saavad kaebajad taotleda vastava tõendi väljanõudmist. Ringkonnakohus nõustub kaebajatega, et halduskohus oleks pidanud vastustajalt välja nõudma kogu haldusmenetluse toimiku.

§ 122

lg 2 p 4 kohaselt nõuab kohus vastustajalt välja haldusmenetluse toimiku või haldusmenetluses kogutud dokumendid. Seda, millised tõendid on vaidluse lahendamisel asjakohased, otsustab kohus. Teadmata, milliseid tõendeid on haldusmenetluses kogutud, ei saa kohus seda otsustust teha. Praegusel juhul jättis kohus tõendite asjakohasuse küsimuse sisuliselt vastustaja otsustada. Seda, et vastustaja 20.12.2013 esitatud tõendid ei olnud asja lahendamiseks piisavad, kinnitab asjaolu, et 06.04.2015 esitas vastustaja kohtule hulgaliselt täiendavaid tõendeid. Kaebajad palusid apellatsioonkaebuses ringkonnakohtul vastu võtta nende esindaja poolt 17.– 20.04.2014 halduskohtule esitatud tõendid, mille vastuvõtmisest halduskohus keeldus. Ringkonnakohus rahuldas 06.04.2016 kohtuistungil kaebajate taotluse. Ringkonnakohus märgib, et halduskohtu menetluslikud minetused tõendite kogumisel ei tingi vältimatult asja saatmist esimese astme kohtule uueks arutamiseks. Ringkonnakohus hindab kaebajate 17.– 20.04.2014 esitatud tõendeid ise. Samuti leiab ringkonnakohus, et praegusel juhul ei tingi halduskohtu otsuse tühistamist see, et halduskohus ei nõudnud vastustajalt välja kogu 6

(12)3-13-2036 haldustoimikut ja OÜ-lt Koskel revisjoni käigus ära võetud raamatupidamisdokumente, ega võtnud asja juurde haldusasja nr 3-10-1122 toimikut. Ringkonnakohus jõuab allpool tõendeid analüüsides järeldusele, et need on piisavad OÜ Koskel maksukohustuse tuvastamiseks. Kaebajad peavad ise teadma, mis dokumendid OÜ-lt Koskel revisjoni käigus ära võeti ning said seega nimetada ja võimalusel kohtule esitada konkreetseid tõendeid, mis nende arvates asja lahendamisel olid olulised, kuid mida vastustaja kohtule ei esitanud. Niisamuti ei ole kaebajad nimetanud konkreetseid tõendeid, mis sisalduvad maksutoimikus või haldusasja nr 3-10-1122 toimikus ning mida ei ole praeguses asjas esitatud, kuid mis on asja lahendamisel olulised. Apellatsioonkaebuse taotluste juures pole palutud (peale 17.–20.04.2014 esitatud tõendite), et ringkonnakohus koguks tõendeid, mille kogumisest halduskohus keeldus.
  1. Kaebajate 17.–20.02.2014 esitatud tõendite kohta märgib ringkonnakohus järgmist. Kaebajad soovisid nende dokumentidega tõendada, et tehingud OÜ Koskel ja OÜ Lapreta vahel toimusid reaalselt ning ühtlasi seda, et AF täitis juhatuse liikme kohustusi nõuetekohaselt ja VT ei olnud vaidlusaluste tehingutega seotud. Suurema osa kõnealustest tõenditest moodustavad arved, arve-saatelehed ja pangakonto väljavõtted, kuid kaupade olemasolus OÜ Koskel poolt kolmandatele isikutele edasimüügil, samuti arvete olemasolus ja nende alusel tasumises ei olegi pooltel vaidlust olnud. Ka suurem osa ülejäänud tõendeid (sh kasumi- ja müügiaruanded, üürilepingud, käibedeklaratsioonid, laoarvestus, OÜ Lapreta maksuvõlgade tõend) ei puuduta praeguses asjas vaidluse all olevaid asjaolusid. Samuti tuleb märkida, et kõik esitatud tõendid tegelikult ei kinnita kaebajate väiteid. Näiteks OÜ Koskel arvetel nr 8025 (II kd, tl 65p) ja 8027 (II kd, tl 66) suhkru müügil OÜ-le Lapreta on arve väljastanud OÜ Koskel esindaja allkirjad erinevad. Kui võrrelda neid allkirjakujusid OÜ Koskel esindajate allkirjadega majandusaasta aruannetel, nähtub, et arvel nr 8025 on AF ja arvel nr 8027 on VT allkiri (vt ka otsuse p 17). Seega ei kinnita kõnealused tõendid, et VT-l ei olnud mingit seost OÜ Koskel ja OÜ Lapreta vaheliste tehingutega. Lisaks ilmneb ka teisi OÜ Koskel arveid uurides, et kord on arve väljastanud AF, kord VT. Asjaolu, et VT allkirjastas sageli OÜ Koskel väljastatud arveid, kindlasti ei kinnita VT väidet, et tema ei tegelenud OÜ Koskel majandustegevusega. Eeltoodut arvestades ei saa ka pidada usutavaks, et VT ei teadnud midagi vastupidistest tehingutest, s.o OÜ-lt Lapreta suhkru ostmisest. Lisaks ei kinnita OÜ Koskel arveldusarvete väljavõtted kaebajate väidet faktooringu kasutamise kohta kaupade ostul OÜ-lt Lapreta (vt otsuse p 16).
  2. Kaebajad leiavad, et vastutusotsus (I kd, tl 24-40) on õigusvastane esiteks seetõttu, et OÜle Koskel tehtud maksuotsus (I kd, tl 113-128) oli põhjendamatu. Kaebajate väitel toimusid tehingud OÜ-de Lapreta ja Koskel vahel reaalselt. Ringkonnakohus selle seisukohaga ei nõustu. Haldusasjas nr 3-10-1122 jättis halduskohus 20.03.2012 otsusega rahuldamata OÜ Koskel kaebuse 17.03.2010 maksuotsusele. Halduskohus asus haldusasjas nr 3-10-1122 maksuhalduriga nõustudes seisukohale, et OÜ-de Lapreta ja Koskel vahelised tehingud olid näilikud ning tegelikud tehingud toimusid OÜ Koskel ja Leedu äriühingute vahel. OÜ Lapreta väljastatud võltsarveid oma raamatupidamises kasutades pani OÜ Koskel toime maksupettuse. Ühtlasi on sellisel juhul tegemist raamatupidamise mittenõuetekohase korraldamisega. Ringkonnakohus nõustus 24.01.2013 otsuses halduskohtu otsuse põhjendustega. Kuna praeguses asjas ei ole kaebajad esitanud uusi väiteid või tõendeid, mis viitaksid maksuotsuse õigusvastasusele ja mida kohtud haldusasjas nr 3-10-1122 ei käsitlenud, ei ole ringkonnakohtul põhjust asuda maksuotsuse õiguspärasuse suhtes haldusasjas nr 3-10-1122 tehtud otsustega võrreldes erinevale seisukohale. Ringkonnakohus peab siiski vajalikuks eraldi käsitleda faktooringulepinguga seonduvat, kuna kaebajad on seda praeguses asjas eriliselt rõhutanud. Väide, et kaubad soetati OÜ Lapreta kaudu põhjusel, et OÜ-l Koskel polnud kauba eest tasumiseks piisavalt raha, OÜ-l Lapreta aga oli selle tarbeks sõlmitud faktooringuleping krediidiasutusega, esitati ka haldusasjas nr 3-10-
  3. Halduskohus leidis 20.03.2012 otsuses, et faktooringut on kasutatud nende tehingute puhul, kus 7
(12)3-13-2036 OÜ Lapreta müüs kaupa OÜ-le Koskel, kuid puuduvad igasugused tõendid selle kohta, et OÜ Lapreta, müües kaupa OÜ-le Koskel, oleks loovutanud oma nõude faktooringulepingu alusel krediidiasutusele (otsuse p 26). Vastustaja viitas oma 06.04.2015 seisukohas Lapreta OÜ arvetele (V kd, tl 31-35p), mille kohaselt tuli OÜ-l Koskel tasuda OÜ Lapreta kontole. Kui kaupade eest tasumiseks oleks kasutatud faktooringut, oleks arvel märgitud, et tasuda tuleb faktoorile (krediidiasutusele) – nagu OÜ Koskel arvetel OÜ-le Lapreta. Kaebajate esitatud faktooringulepingu 1019F lisakokkulepped (V kd, tl 98-99) puudutavad vaid tehinguid, kus OÜ Koskel oli müüja (lepingus Loovutaja) ja OÜ Lapreta ostja (lepingus Maksja). Sellise faktooringulepingu kohta, mis on sõlmitud OÜ Lapreta ja krediidiasutuse vahel ning mille kohaselt OÜ Lapreta loovutab oma nõude OÜ Koskel vastu krediidiasutusele, ei ole ka praeguses menetluses tõendeid esitatud. OÜ Koskel pangakonto väljavõtted (II kd, tl 10-36 ja 91-114p; III kd, tl 207-228; IV kd, tl 45-120) sellise faktooringulepingu olemasolu ei kinnita. Nimelt nähtuvad väljavõtetelt vahemikus 01.07.2006–31.12.2006 tasumised OÜ-le Lapreta, milles vaidlust ei ole. Faktooringu kasutamise korral aga ei oleks OÜ Koskel tasunud mitte OÜle Lapreta, vaid faktoori rollis olevale krediidiasutusele (AS-ile SEB Ühisliising). Väljavõtetel kajastuvad vaid laekumised faktooringulepingu 1019F alusel, mis aga puudutab tehinguid, kus OÜ Koskel müüs kaupu OÜ-le Lapreta. Lisaks seab asjaolu, et OÜ-l Koskel oli faktooringusuhe krediidiasutusega, kus OÜ Koskel loovutas oma nõude OÜ Lapreta vastu krediidiasutusele, tõsise kahtluse alla kaebajate väite, et kehvade majandusnäitajate tõttu ei olnud OÜ-l Koskel endal võimalik faktooringut saada. Seega tuleb nõustuda halduskohtu seisukohaga haldusasjas nr 3-10-1122, et OÜ Koskel seletus tehingute majandusliku loogika kohta faktooringulepingu kaudu on ebausutav. Eeltoodut arvestades on asjakohatu apellatsioonkaebuse väide, et OÜ Koskel esitas juba maksumenetluses kõik faktooringulepingu olemasolu kinnitavad tõendid, ja kaebajate etteheide maksuhaldurile, et see ei esitanud vastavaid tõendeid kohtule. Ringkonnakohus märgib, et ka väite arvutusvea kohta maksusumma määramisel on halduskohus 20.03.2012 otsuses ümber lükanud (otsuse p 28). Ringkonnakohus nõustub halduskohtu nende põhjendustega. Kokkuvõttes tuleb asuda seisukohale, et kaebajate väited maksuotsuse õigusvastasuse kohta on tervikuna põhjendamatud. 14. Kohtupraktika kohaselt on vastutusotsuse tegemise peamised eeldused järgmised: 1) juhatuse liige on tahtlikult või raskest hooletusest rikkunud oma kohustusi; 2) rikutud on kohustust tagada maksukorralduse seadusest ja maksuseadustest tulenevate rahaliste ja mitterahaliste kohustuste tähtaegne ja täielik täitmine; 3) sellise kohustuse rikkumise tõttu on tekkinud maksuvõlg (vt nt Riigikohtu lahendeid asjades nr 3-3-1-41-05 (p 12-13) ja 3-3-1-4314 (p 10)). Maksuhaldur võib vastutusotsuses viidata maksuotsuses tuvastatud asjaoludele või seal esitatud tõenditele (vt Riigikohtu lahendeid asjades nr 3-3-1-17-13 (p 17) ja 3-3-1-23-12 (p 25)). Praegusel juhul ongi maksuhaldur seda teinud, viidates maksuotsuses välja toodud maksupettuses osalemise kahtlusele ja äriühingu raamatupidamise ebarahuldavale korraldamisele. 15. Vastutusotsuses tuleb tuvastada iga juhatuse liikme süü individuaalselt (vt nt Riigikohtu lahendeid asjades nr 3-3-1-41-05 (p 13) ja 3-3-1-43-14 (p 12)). Vaidlustatud vastutusotsuses on eraldi kirjeldatud AF ja VT tegevust ning leitud, et kumbki on temal lasuvaid juhatuse liikme kohustusi rikkunud tahtlikult ning mõlema juhatuse liikme tegevuse ja maksuvõla tekkimise vahel esineb põhjuslik seos. Tahtlus on seotud eeskätt subjektiivsete tunnustega – teadlikkus käitumise õigusvastasusest ja sellise tagajärje soovimine. MKS § 40 lg-s 1 nimetatud tahtluse puhul peab seaduslik esindaja mõistma, et ta rikub sama seaduse paragrahvis 8 nimetatud kohustusi (Riigikohtu lahend asjas nr 3-3-1-17-13, p 14), samuti peab seaduslikul esindajal olema soov neid kohustusi rikkuda (Riigikohtu lahend asjas nr 3-3-1-43-14, p 16). 8
(12)3-13-2036 Ringkonnakohus leiab, et mõlema juhatuse liikme süüd on vastutusotsuses piisavalt põhjendatud.
  1. AF ei ole eitanud, et ta tegeles aktiivselt äriühingu juhtimisega ja töötajatele korralduste andmisega ning oli teadlik tehingutest OÜ-ga Lapreta. Seega oli AF teadlik sellest, et OÜ Lapreta arved ei kajasta tegelikkuses toimunud tehinguid. Neid arveid äriühingu raamatupidamises kajastades aitas AF teadlikult kaasa maksupettusele, mille eesmärgiks oli tekitada OÜ-le Koskel alusetu käibemaksu tagastusnõue. Maksupettus on oma iseloomult tahtlik tegevus, mistõttu pole maksupettuse puhul kahtlust, et seaduslik esindaja on teadlik, et ta rikub MKS §-s 8 nimetatud kohustusi ning tal on soov neid kohustusi rikkuda. Seega on õige maksuhalduri järeldus, et AF rikkus MKS § 85 lg-st 4 ja § 8 lg-st 1 tulenevaid kohustusi tahtlikult.
  2. VT väidab, et tema ei kontrollinud äriühingu majandustegevust ning vaidlusaluste tehingute tegemisel tema ei osalenud. VT väitis 17.02.2014 menetlusdokumendis (IV kd, tl 28-30), et tema ja AF vahel oli sõlmitud vastutuskokkulepe OÜ-s Koskel teostatava majandustegevuse kohta. Kohtule ei ole sellist kokkulepet aga esitatud. Samas ka juhul, kui vastutuskokkulepe oli olemas, ei tooks see kaasa VT vabanemist vastutusest. Esiteks ei saa ringkonnakohtu väljakujunenud praktika kohaselt äriühingu juhatuse liikmete vahelised kokkulepped tööülesannete jaotuse kohta võtta üheltki juhatuse liikmelt MKS § 8 lg-s 1 sätestatud maksuseadusest tulenevate kohustuste täitmise tagamise kohustust. Mõistlik juhatuse liige peab pidevalt täitma teiste juhatuse liikmete ning alluvate töötajate juhendamise ja kontrollimise kohustust, et vältida kolmandate isikute kahjustamist (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 04.04.2013 otsuse nr 3-10-1284 p 11 ja seal viidatud varasem praktika, samuti p 18; 24.10.2013 otsuse nr 3-11-2445 p 13). Teiseks – kuna praegusel juhul on maksuhaldur tuvastanud, et VT rikkus juhatuse liikme kohustusi tahtlikult, ei olegi vastutust piirava kokkuleppe olemasolu oluline. Väide, et VT OÜ Koskel majandustegevusega sisuliselt ei tegelenud, on ebausutav. Asjas kogutud tõendid näitavad, et VT oli teadlik OÜ Koskel ja OÜ Lapreta vahelistest tehingutest ning andis AF kõrval äriühingu töötajatele korraldusi. OÜ Koskel 2005–2008 majandusaastate aruannetele on ettevõtte tegevjuhiks märgitud VT ning kõikidel nimetatud aastate majandusaasta aruannetel on tema allkiri. VT väide, et ta tegeles OÜ-s Koskel sisuliselt vaid tolliküsimustega, on paljasõnaline ja ebaveenev. VT ei ole eitanud, et ta oli OÜ Koskel tegevjuht. Sellise ametipositsiooni puhul võib eeldada, et isik osaleb aktiivselt äriühingu majandustegevuses ning annab töötajatele korraldusi. VT esitas maksuhaldurile 15.05.2009 vastused küsimustele, mis puudutasid tehinguid OÜ-ga Lapreta (17.03.2010 maksuotsuse (I kd, tl 113-128) lk 17-18). Nendest vastustest nähtub, et VT oli tehingute olulisematest asjaoludest teadlik. OÜ Koskel endise logistiku JL 29.06.2012 seletuste (I kd, tl 183-184) kohaselt andsid talle korraldusi OÜ Koskel mõlemad juhatuse liikmed. JL 28.10.2009 seletuste (I kd, tl 160161) kohaselt saatis äriühingu „juhtkond, s.o VT“ tema juurde OÜ Lapreta juhatuse liikme AG, kellele ta pidi õpetama suhkruäri logistikat. Tellimusi Leedu äriühingutele edastas siiski JL ise, kuna AG-l ei tulnud see välja. OÜ Koskel endise laotöölise VG 09.11.2009 selgituste kohaselt olid tema ülemusteks AF ja VT (I kd, tl 163). Lisaks allkirjastas VT osa OÜ Koskel arvetest OÜ-le Lapreta – näiteks kattub OÜ Lapreta esindaja allkirjakuju arvetel nr 8027 (V kd, tl 26) ja 11081 (V kd, tl 29p) VT allkirjaga majandusaasta aruannetel ja faktooringulepingu lisakokkulepetel. Eeltoodust järeldub, et VT andis töötajatele korraldusi, osales aktiivselt äriühingu majandustegevuses ning oli seotud OÜ Lapreta ja OÜ Koskel vaheliste tehingutega. Sellest, et VT saatis AG JL poole, saab järeldada, et VT oli teadlik maksupettuse skeemist ja osales selles ka ise. Kuna VT oli teadlik OÜ Koskel ja OÜ Lapreta vaheliste tehingute tegelikust sisust, ei ole oluline, kas VT tegi OÜ Koskel nimel tehinguid OÜ-ga Lapreta. Asjas kogutud tõendid viitavad sellele, et maksupettusele aitasid kaasa mõlemad juhatuse liikmed. Sellest 9
(12)3-13-2036 tulenevalt leidis maksuhaldur õigesti, et VT rikkus tahtlikult MKS § 85 lg-st 4 ja § 8 lg-st 1 tulenevaid kohustusi.
  1. Nõustuda tuleb ka maksuhalduri seisukohaga, et AF ja VT tegevuse ning maksuvõla tekkimise vahel esineb põhjuslik seos. Maksuvõlg tekkis selle tõttu, et AF ja VT kajastasid OÜ Koskel raamatupidamises võltsarveid. Maksusumma tasumise kohustus tekkis valeandmetega deklaratsioonide esitamisest. AF ja VT ei taganud OÜ Koskel juhatuse liikmetena selle kohustuse täitmist, mistõttu oli maksuvõlg vastutusotsuse tegemise seisuga tasumata.
  2. Halduskohus on asjakohaselt viidanud MKS § 150 lg-le
  3. Nimetatud sätte järgi lasub maksukohustuslasel maksuteates või maksuotsuses määratud maksusumma vaidlustamise korral kohustus tõendada, et maksusumma määrati valesti. MKS § 150 lg 2 ei ole praegusel juhul asjakohane, kuna kaebajad ei ole nimetanud konkreetseid tõendeid, mida valdab ainult maksuhaldur, kuid mida viimane ei ole kohtule esitanud. Kuna maksuhaldur on piisavalt põhjendanud, et AF ja VT rikkusid tahtlikult juhatuse liikme kohustusi, ning esitanud oma seisukohti kinnitavad asjakohased tõendid, on tõendamiskoormus läinud kaebajatele üle. Kaebajad ei ole vastutus- ega kohtumenetluses esitanud tõendeid, mis veenvalt kummutaks maksuhalduri järeldused.
  4. Kaebajate väited ärakuulamisõiguse rikkumise kohta ei ole põhjendatud. Tallinna Halduskohus andis 09.11.2010 määrusega haldusasjas nr 3-10-2869 maksuhaldurile loa AF ja VT suhtes täitmist tagavate toimingute sooritamiseks (V kd, tl 102-105). 19.03.2012 esitasid AF ja VT oma esindaja vandeadvokaat A. Ratnikovi kaudu halduskohtu 09.11.2010 määrusele määruskaebuse (V kd, tl 52-54). Seega pidid AF ja VT hiljemalt selleks ajaks olema teadlikud nende suhtes toimuvast vastutusmenetlusest. 29.03.2012 tegi maksuhaldur AF-le ja VT-le korraldused teabe andmiseks vastutusmenetluses (V kd, vastavalt tl 58-59 ja 55-56). Maksuhaldur edastas nimetatud korraldused kaebajatele nii elektrooniliselt kui ka tähitud kirjana aadressidel, mille kaebajad ise olid 19.03.2012 määruskaebuses oma elukoha aadressina avaldanud. Mõlemal juhul tagastati korraldust sisaldav kiri maksuhaldurile hoiutähtaja möödumise tõttu (V kd, tl 57 ja 60). Nii vastutusotsuses kui ka vaideotsustes (I kd, tl 51-59 ja 60-68) on selgitatud, milliseid toiminguid tegi maksuhaldur, et tagada AF-le ja VT-le ärakuulamisõigus vastutusmenetluses. Maksuhaldur toimetas mõlemale juhatuse liikmele 29.11.2012 koostatud vastutusotsuse projekti tähitud kirjaga tema registrijärgsele aadressile, kuid saadetis tagastati maksuhaldurile hoiutähtaja möödumisel (V kd, tl 71-71p). 15.01.2013 avaldas maksuhaldur väljaandes Ametlikud Teadaanded teate AF-le ja VT-le vastutusotsuse projekti koostamise kohta (I kd, tl 179-180), kuid teadaandes antud kuupäevaks kumbki vastuväiteid maksuhaldurile ei esitanud. 01.03.2013 viisid maksuhalduri ametnikud läbi menetlustoimingu (protokoll I kd, tl 181-182) eesmärgiga toimetada vastutusotsuse projekt kaebajatele kätte. Ametnikud käisid AF juures aadressil, mille kasutamist oma kontaktaadressina on AF kohtumenetluses kinnitanud (halduskohtu 26.02.2015 kohtuistungi protokolli (V kd, tl 12-17), lk 2), samuti proovisid ametnikud AF ja tema abikaasat telefoni teel kätte saada, kuid tulutult. Ametnikud käsid VT juures tema kodusel (registrijärgsel) aadressil, kuid dokumente seal keegi vastu ei võtnud. Seejärel helistasid ametnikud VT-le ja tegid ettepaneku dokumentide kättetoimetamiseks kokku saada, kuid VT-le see ei sobinud. Vastutusotsus edastati mõlemale kaebajale tähitud kirjaga registrijärgsel aadressil. AF-le saadetud kiri tuli maksuhaldurile pärast hoiutähtaja möödumist tagasi (V kd, tl 72). VT-le edastatud kirja kättetoimetamise või tagastamise kohta maksuhaldurile mingit teadet ei jõudnud (vastustaja 06.04.2015 seisukoht, V kd, tl 21-24). MKS § 52 lg 1 kohaselt dokumendid, sealhulgas haldusaktid, kutsed ja teated antakse kätte allkirja vastu või toimetatakse kätte posti teel, elektrooniliselt või avaldatakse perioodilises 10
(12)3-13-2036 väljaandes. Maksuhaldur võib valida kättetoimetamisviiside vahel, kui seadusega ei ole sätestatud kohustuslikku kättetoimetamisviisi. MKS § 53 lg 1 järgi antakse maksuhalduri poolt kättetoimetamise korral dokument menetlusosalisele üle allkirja vastu teatisel, millele märgitakse ka dokumendi üleandmise aeg, vajaduse korral kellaajalise täpsusega. Menetlustoimingute tegemise ajal kehtinud MKS § 54 lg 1 (MKS kehtiva redaktsiooni § 53 1 lg 1) sätestas, et Eestis elavale füüsilisele isikule toimetatakse dokument posti teel kätte rahvastikuregistrisse kantud elukoha aadressil või isiku poolt maksuhaldurile teatatud aadressil. Kui füüsiline isik ei ole oma aadressi muutumisest teatanud, on maksuhalduril õigus saata dokument viimasel talle teadaoleval aadressil. Kaebajatele edastati korraldused ja vastutusotsuse projekt tähitud kirjaga. Kui adressaat ei viibi kohal, jäetakse talle tähitud kirja kohta teade postkasti. Kohtupraktika kohaselt on mõistlik eeldada, et väljastusteate jätmise järel pöördub adressaat kohe postiasutuse poole, sest tähitult saatmine viitab selgelt postisaadetise olulisusele (vt nt Riigikohtu lahendeid asjades nr 3-3-1-75-07 (p 15) ja 3-3-1-42-11 (p 11)). Ringkonnakohus nõustub halduskohtu hinnanguga, et maksuhaldur tegi mõistlikke pingutusi, et tagada kaebajatele ärakuulamisõigus. Ringkonnakohus ei näe ühtegi põhjust kahelda 01.03.2013 menetlustoimingu protokolli õigsuses. Kaebajatele anti piisavalt võimalusi ja aega vastutusmenetluses oma selgituste ja vastutusotsusele seisukohtade esitamiseks. Asjaolu, et kaebajad olid nende suhtes toimuvast vastutusmenetlusest pikka aega teadmatuses, ei ole neil takistanud hiljem oma õigusi kaitsmast. Eeltoodut arvestades tuleb nõustuda maksuhalduriga, et kaebajad ei tundnud menetluse vastu huvi ja ilmselt hoidsid menetlusest kõrvale. Sellises olukorras ei ole alust heita maksuhaldurile ette ärakuulamisõiguse rikkumist. Kaebajate väide, et MTA-st helistati neile ja teatati, et neil ei ole vaja tulla selgitusi andma, on paljasõnaline ja ebausutav. Liiatigi ei ole kaebajad nimetanud, mis asjaolusid oleksid nad vastutusmenetluses maksuhaldurile selgitanud või tõendanud, mis oleks võinud mõjutada vastutusotsuse sisu. 21. Kokkuvõttes märgib ringkonnakohus, et vastutusotsuse tegemise eeldused mõlema kaebaja suhtes olid täidetud. Vastutusotsus vastab MKS §-s 96, § 95 lg-tes 2-5 ja §-s 46 sätestatud nõuetele, sh on vastutusotsus piisavalt motiveeritud. Kaebajate kohtumenetluses esitatud tõendid ja väited ei anna alust vastutusotsuse tühistamiseks. Kuna kaebajate põhilisi vastuväiteid on vaideotsuses juba analüüsitud, võis halduskohus

§ 165

lg-le 2 tuginedes märkida, et nõustub maksuhalduri põhjendustega, neid kordamata. Halduskohus on kaebuse õigesti rahuldamata jätnud. Asjaolu, et halduskohus ei ole oma otsuses konkreetselt nimetanud kõiki tõendeid, mida ta asja lahendamisel hindas, ei ole praegusel juhul halduskohtu otsuse tühistamise aluseks. 22.

§ 108lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kuna ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata, jäävad apellantide menetluskulud

§ 108lg 1 alusel nende endi kanda.

MTA ei ole ringkonnakohtule menetluskulude kandmise kohta andmeid esitanud, mistõttu jäävad vastustaja võimalikud menetluskulud

§ 109lg 1 alusel tema enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ Villem Lapimaa /allkirjastatud digitaalselt/ Kaire Pikamäe /allkirjastatud digitaalselt/ Ruth Plaks 11

(12)3-13-2036 12
(12)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.