← Eesti

3-16-665/10

Obsah (4)§ 121§ 252§ 201§ 44

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Villem Lapimaa, liikmed Oliver Kask ja Ruth Plaks Määruse tegemise aeg ja koht 09.05.2016, Tallinn Haldusasja number 3-16-665 Haldusas

§ 121lg 4, § 235 lg-d 1 ja 3).

Ringkonnakohtu määruse peale ei saa esitada määruskaebust osas, millega jäeti muutmata halduskohtu määrus esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata jätmise kohta (

§ 252lg 7).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. RP esitas Keila Vallavalitsusele kolm avaldust temale Lohusalu külas kuuluva elamu juurde maa ostueesõigusega erastamiseks: 14.03.1995 ca 17,5 ha, 25.11.1996 ca 5 ha ja 06.05.1997 ca 17 ha ulatuses. Keila Vallavalitsuse 26.03.2002 korraldusega nr 369 võimaldati RP-l erastada ostueesõigusega elamu juurde Keila vallas Lohusalu külas maaüksus Nordi 4 (Lohusaare maaüksuse detailplaneeringu alusel) suurusega 7220 m
  3. Keila Vallavalitsuse 16.04.2002 korraldusega nr 493 "Katastriüksuse moodustamine, sihtotstarbe ja maa maksustamishinna määramine" määrati muu hulgas Nordi 4 maaüksusega piirneva, RP poolt erastamiseks taotletud maa sihtotstarbeks sotsiaalmaa. 3-16-665
  4. Tallinna Halduskohtu 11.12.2002 otsusega rahuldati RP kaebus ja tühistati Keila Vallavalitsuse 26.03.2002 korraldus nr
  5. Kohus leidis, et kaebajale kuuluv elamu asub hajaasustusega alal ning elamu juurde ostueesõigusega maa erastamisel maa suuruse ja piiride määramisel ei olnud nõutav detailplaneeringu olemasolu. Riigikohus jättis 03.04.2007 otsusega asjas nr 3-3-1-6-05 Tallinna Halduskohtu 11.12.2002 otsuse jõusse.
  6. Keila Vallavolikogu kehtestas 13.10.2005 otsusega nr 259/1005 valla üldplaneeringu, mille kohaselt on Lohusalu poolsaar tiheasustusala.
  7. Keila Vallavalitsus tegi 16.08.2007 korraldusega nr 894 RP-le ettepaneku määrata erastatava maa suuruseks 4000 m
  8. RP esitas 27.09.2007 Tallinna Halduskohtule kaebuse Keila Vallavalitsuse 16.08.2007 korralduse nr 894 tühistamiseks ja Keila Vallavolikogu 13.10.2005 otsuse nr 259/1005 tühistamiseks osas, millega laiendati tiheasustusala ning moodustati kaitstava loodusobjekti piirkond ca 17 ha suurusele maa-alale, mille ostueesõigusega erastamist taotleb RP 06.05.1997 esitatud avalduse alusel (haldusasi nr 3-071894). 02.11.2009 määrusega lubas kohus menetlusse astuda RP pärijatel EP-l, EL-l ja VP-l. Kohtuasja menetlus on peatatud poolte vahel käivate kompromissläbirääkimiste tõttu.
  9. Keila Vallavalitsus algatas 27.09.2012 Lohusalu küla osalise detailplaneeringu, mille eesmärgiks on üldplaneeringu täpsustamine tulenevalt vajadusest määrata Lohusalu külas tihe- ja hajaasustuse piirid ning maakasutus- ja ehitustingimused.
  10. Keila Vallavalitsus määras 09.12.2015 korraldusega nr 721 Lohusalu külas EL, EP ja VP ühisomandis oleva elamu juurde maa ostueesõigusega erastamise eesmärgil sellele elamule 45 100 m2 suuruse teenindusmaa ning määras sellele maatulundusmaa sihtotstarbe. Ühtlasi tühistati Keila Vallavalitsuse 16.04.2002 korraldus nr 493 ja 16.08.2007 korraldus nr
  11. Korralduse põhjendustes märgiti, et haldusasjas nr 3-07-1894 peetud läbirääkimised on viinud teemaplaneeringu koostamiseni, mille kohaselt on 28.10.2015 EP-ga kokku lepitud teemaplaneeringu eskiis erastatava maa-alaga 4,5 ha.
  12. KK esitas 05.04.2016 Tallinna Halduskohtule kaebuse Keila Vallavalitsuse 09.12.2015 korralduse nr 721 tühistamiseks. Kaebuse kohaselt on vaidlusalune maa olnud aastaid kohaliku kogukonna kasutuses mereäärse metsapargina. Maa-ala korras hoidnud ja kasutanud elanike avalduse alusel oli maa sihtotstarbeks määratud sotsiaalmaa. 13.10.2005 üldplaneeringu kohaselt on tegemist eriti väärtusliku puhkemetsa alaga, millel on kõrge keskkonnakaitseline tähtsus. 27.09.2012 algatatud detailplaneeringu eskiisi avalikul arutelul 09.03.2016 asuti eskiisi põhjendama vaidlustatud korraldusega, ehkki see on kehtestatud vaid ühe menetlusosalisega peetud läbirääkimiste tulemusel. Haldusakti andmise aluseks olevaid kaalutlusi pole sisuliselt avaldatud. Oluliselt on rikutud planeerimise põhimõtteid. Tiheasustusalas tohib MaaRS § 7 lg 51 kohaselt erastada vaid õiguspärases kasutuses olnud maad ning 4,5 ha ületab seda oluliselt (kümneid kordi rohkem kui erastati ümbruses asuvate hoonete elanikele). Koos kaebusega taotles kaebaja ka korralduse kehtivuse ja täitmise peatamist esialgse õiguskaitse korras.
  13. Tallinna Halduskohus tagastas 07.04.2016 määrusega kaebuse halduskohtumenetluse seadustiku (

) § 121 lg 2 p 1 alusel (määruse resolutsiooni p 1) ning jättis esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata (määruse resolutsiooni p 2). Maareformi käigus ehitisele teenindusmaa määramine pole planeerimisseaduse (PlanS) tähenduses käsitatav planeeringu kehtestamise otsusena, mille vaidlustamise õigus oleks igaühel. PlanS §-dest 54, 94, 123, 141 tulenevalt on igal isikul õigus vaidlustada otsus planeeringu kehtestamise kohta. Sellise otsusena saab käsitada planeerimisseaduse alusel vastu võetud haldusakti, mitte aga mistahes muud maakorraldust või maa kasutamist 2

(5)3-16-665 puudutavat otsust. Vaidlusalune korraldus ei riku kaebajale üldplaneeringust tulenevaid õigusi. Kõnealune üldplaneering ei välista korraldusega määratud teenindusmaa kuulumist eraomandisse ega 45 100 m2 suuruse kinnistu moodustamist, samas ei mõjuta selle maa määramine ühe ehitise teenindusmaaks ning sellele maatulundusmaa sihtotstarbe omistamine otseselt väljakujunenud keskkonda. Üldplaneeringus märgitu, et Lohusalu mereäärsed metsad täidavad puhkemetsade funktsioone ning tegemist on puhkepotentsiaali omava piirkonnaga, ei luba teha järeldust, et vaidlusaluse maa erastamine oleks välistatud. Ehitise teenindusmaa määramine ja sellele maale maatulundusmaa sihtotstarbe määramine ei anna ka luba ehitamiseks, kruntideks jagamiseks vms. Niisiis ei saa üldplaneeringust tuleneda kaebaja subjektiivset õigust sellele, et vaidlusalune maatükk jääks riigi või kohaliku omavalitsuse omandisse või ka tingimusteta avalikku kasutusse. Kaebaja võrdlus linnapargiga ning kohtuasjas nr 3-06-188 tehtud otsuses käsitletud asjaoludega ei ole kohane. Kaebusest ega selles viidatud materjalidest ei nähtu, et vaidluse all olev maa-ala oleks avalikus kasutuses olnud samaväärselt linnapargiga, samuti tulenesid viidatud kohtuasjas käsitletud juhtumil Tallinna linna üldplaneeringust palju konkreetsemad piirangud, kui praegusel juhul Keila valla üldplaneeringust. Osundatud kohtuasjas oli põhiküsimuseks liiga suure hoone ehitamine, millega kaasnes piirkonnas varasemaga võrreldes oluliselt suurem asustustihedus. Praegusel juhul ei tekita vaidlusaluse maa tulevane võimalik erastamine vaidlustatud korralduses näidatud piirides selliseid mõjutusi. Kuigi keskkonnaga seotud küsimustele mõju avaldava haldustegevuse vaidlustamisel on kaebeõigus muude avaliku õiguse valdkondadega võrreldes avaram, ei ole see siiski piiramatu. Kaebeõigust saaks antud juhul jaatada, kui üldplaneeringust tuleneks kaebajale mingisugune konkreetne subjektiivne õigus, mille teostamise vaidlustatud korraldus välistaks. Praegusel juhul see nõnda ei ole. Nõustuda ei saa ka sellega, et sisuliselt on vallavalitsus asunud vaidlusaluse otsusega kehtestama planeeringut. Maa ostueesõigusega erastamist reguleerivad õigusaktid ei nõua maa ostueesõigusega erastamise eeltoimingute tegemise või maa erastamise eeldusena detailplaneeringu kehtestamist ka tiheasustusega alal. Otsusega maa ostueesõigusega erastamise kohta ei määrata kindlaks neid küsimusi, mis kuuluvad lahendamisele detailplaneeringuga. Kaebaja ei saa vaidlusalust korraldust ilmselgelt vaidlustada ka võrdse kohtlemise põhimõttele tuginedes. Kaebaja õigust võrdsele kohtlemisele võiks kõnealune otsus mõjutada juhul, kui kaebajal oleks subjektiivne õigus nõuda vaidlusalust maad enda omandisse või samaväärne õigus nõuda, et see poleks üldse eraomandis. Sellist subjektiivset õigust kaebajal pole. Ainuüksi see, et teistele piirkonnas asuvate ehitiste omanikele võimaldati omal ajal märksa väiksemate maatükkide erastamist, ei anna õigust vaidlustada kõnealust korraldust. Kui kaebaja olnuks seisukohal, et näiteks talle võimaldati maa erastamist põhjendamatult vähe, oleks ta pidanud omal ajal vaidlustama need haldusaktid, millega otsustati talle maa erastamine. Kuivõrd kaebus kuulub tagastamisele, ei saa kaebajal olla esialgse õiguskaitse vajadust ning seetõttu tuleb esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata jätta. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 10. KK esitas 12.04.2016 halduskohtu 07.04.2016 määruse resolutsiooni p 1 peale halduskohtu kaudu ja p 2 peale otse ringkonnakohtule määruskaebused, milles palus halduskohtu määruse mõlemad punktid tühistada ning teha uued määrused, millega kaebus menetlusse võtta ja esialgse õiguskaitse taotlus rahuldada. Üldplaneering näeb ette, et vaidlusalune ala on tiheasustusala ja avalikus kasutuses. Eraldi on selgelt rõhutatud, et tiheasustusala tähendab tiheasustusala maareformi seaduse tähenduses 3
(5)3-16-665 ning et metsad tiheasustusalal jäävad avalikku kasutusse. See kinnitab, et vaidlustatud alal on võimalik määrata erastamiseks teenindusmaa senise õigusliku kasutuse piirides (MaaRS § 7 lg 51). Üldplaneering tekitab isikule subjektiivse nõudeõiguse vaidlustada sellega vastuolus olev haldusakt. Kaebaja elamumaa muutmine saareks keset teist elamut teenindavat maatulundusmaad on piisavas puutumuses isiku kodukohaga. Tal on subjektiivne õigus sellise otsuse vaidlustamiseks ja keskkonnatundliku ala kaitsmiseks maakorralduse muudatuse kahjulike mõjude eest. Kohtupraktikas (3-06-188) on leitud, et põhiseadus loob isikule subjektiivse õiguse nõuda avalikult võimult keskkonna säästmist vähemalt neil juhtudel, kui kahjustamine mõjutab tema elukeskkonda. Teenindusmaa määramine erastamiseks on teemaplaneeringu küsimus. Seda kinnitavad vaidlustatud korralduse enda põhjendused. Teemaplaneeringu eskiisi p 1.1 kohaselt on teemaplaneeringu eesmärk mh “maa omandiküsimuste lahendamine“ ning teemaplaneeringu eskiisi avaliku arutelu 09.03.2016 protokoll kohaselt oligi teemaplaneeringu põhjapoolse osa algatamine üksnes „seotud maa omandiküsimustega“ ning selle „peamine ülesanne oligi maa omandiküsimuste lahendamine põhjapoolsel alal“. Eskiisis on erastatava maa suuruse kohta pakutud kolm varianti, kuid vaidlustatud korralduses on ära otsustatud variant 4,5 ha. Praegusel juhul mitte ei täpsustata maa sihtotstarvet, vaid muudetakse see vastupidiseks, st kogukonda ja loodust teenindav maa muudetakse ühte elamut ja tema omaniku tulu teenindavaks maaks, st maaks, mis koormab, mitte ei teeninda kogukondlikku elu ja loodust kodukohas. Selline muutus kahjustab keskkonda või loob reaalse ohu selleks. Senise üldkasutatava sotsiaalmaa sihtotstarbe muutmine maatulundusmaaks puudutab tiheasustusala elanikke. Eriti intensiivselt puudutab see kaebajat, kuna teenindusmaaks määratud ala hakkab 360° ulatuses ümbritsema kaebaja krunti. Eraldiseisvalt tuleneb kaebaja subjektiivne nõudeõigus vastustaja 16.04.2002 korraldusest nr 493, millega vaidlusaluse maa sihtotstarbeks määrati sotsiaalmaa. See korraldus võeti vastu sisuliselt kohaliku elanikkonna ühisavalduse (78 allkirja) tulemusel. Otsene ja piisava mõjuga puutumus kaebaja õigustega on ilmselge. Sellise maakorralduse planeerimisega tekitatakse maakorralduslik konflikt, mis on tulevikus konstantne oht õiguste pidevaks konkurentsiks ja nende üle vaidlemiseks (läbipääsemine, tarastamine, mitmesugused kasutused jne). See ei ole kooskõlas planeerimise üldiste nõuetega (PlanS § 8 ja § 10). Vaidlusalune maa on olnud avalikus kasutuses, kohalikud elanikud on seda kasutanud mereäärse metsapargina, sh jalutamiseks, mere äärde pääsemiseks, tervisespordi tegemiseks, marjade ja seente korjamiseks. Kaebaja on valla teadmisel ja nõusolekul teinud maa-alal mitmesuguseid töid, nt koristustööde tellimine, tormimurru kõrvaldamine, liiklusmärgistuse korraldamine, puude istutamine, valgustuse korrastamine metsarajal jne. Kaebajal on õigus nõuda, et maakorralduses lähtutaks võrdse kohtlemise põhimõttest. Kõigile puudutatud kohalikele elanikele määrati elamu teenindusmaa senise õiguspärase kasutuse piirides ning praeguses asjas tehakse seda erastajale kümme korda suuremas mahus. See on põhjendamatu ebavõrdne kohtlemine. 11. Keila vald palub jätta määruskaebus rahuldamata. Kaevatav korraldus ei riku kaebaja KK õigusi või vabadusi. Kaebaja on viidanud teemaplaneeringule, kuid teenindusmaa määramist ja menetluses olevat teemaplaneeringut tuleb vaadelda lahus. Kehtiv üldplaneering ega ka menetluses olev teemaplaneering ei välista seni reformimata riigimaa kuulumist eraomandisse. Just planeeringud määravad maa edasise kasutamise võimalused ehk kui palju ja kas üldse on võimalik muuta väljakujunenud elukeskkonda. 4
(5)3-16-665 Kaebaja leiab, et teenindusmaaks määratud maid on kasutatud kogukonna maadena, mis muudetakse ühte elamut ja tema omaniku tulu teenindavaks maaks. Selle küsimuse saab lahendada juba algatatud planeerimismenetluses. Maa omandiõigus ei välista maa tervikuna või osaliselt kasutamist senises harjumuspärases otstarbes. Teisalt on tegemist tiheasustusalaga, kus isikul tuleb leppida võimalusega, et teda ümbritsev elukeskkond võib aja jooksul muutuda. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 12. Halduskohtu 07.04.2016 määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust määruse tühistamiseks. Nõustudes halduskohtu määruse põhjendustega, ei pea ringkonnakohus vajalikuks neid

§ 201lg-le 4 ja § 203 lg-le 2 tuginedes korrata.

13.

§ 44

lg 1 järgi võib kaebusega halduskohtusse pöörduda isik üksnes oma õiguse kaitseks. Kohus peab väidetavalt rikutud seadust või muud õigusakti tõlgendades hindama, kas selles sisalduv säte kaitseb vaid avalikke huve või ka üksikisiku huve. Kui säte kaitseb vähemalt avalike huvide kõrval ka isiku huve, tuleneb sättest isiku subjektiivne õigus nõuda sättest kinnipidamist (Riigikohtu erikogu 20.12.2001 määrus haldusasjas nr 3-3-1-8-01, p 22). MaaRS § 7 lg 51, mille rikkumist kaebaja vallale ette heidab, ei kaitse naabruskonna elanike, sh kaebaja huve senise elukeskkonna säilimisele, vaid avalikku huvi, et eraisik ei rikastuks alusetult avaliku võimu kandja omandis oleva vara arvelt, samuti sama vara erastamisest või tagastamisest huvitatud isikute huve. Kohtupraktikas ei ole aktsepteeritud seisukohta, et üldplaneering tekitab isikule subjektiivse nõudeõiguse vaidlustada sellega vastuolus oleva haldusakti. Seni riigi omandis oleva maa erastamine ei too vältimatult kaasa muudatusi metsa keskkonnaseisundis, mistõttu ei ole riivatud ka kaebaja keskkonnaalaseid õigusi. Kaebaja viidatud haldusasjas nr 3-06-188 tunnustati naabri kaebeõigust põhjusel, et ehitamine mõjutas oluliselt kaebaja senist elukeskkonda. Maa erastamine ei too vahetult kaasa sääraseid mõjutusi. Kaebajal on õigus vaidlustada kohtus kehtestatavat teemaplaneeringut, mitte aga maa erastamist kolmandatele isikutele. Kaebajal on õigus esitada ka avaldus maavanemale kohaliku omavalitsuse üksuse haldusakti seaduslikkuse üle järelevalve teostamiseks. /allkirjastatud digitaalselt/ Oliver Kask /allkirjastatud digitaalselt/ Villem Lapimaa /allkirjastatud digitaalselt/ Ruth Plaks 5

(5)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.