) § 67 p 1 rikkumise eest, s.o vanglateenistuse ametniku seadusliku korralduse eiramise eest 2 ööpäevaks kartserisse paigutamisega. R.S. esitas 21.12.2015 Tallinna Vanglale vaide distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja peale. 21.01.2016 vaideotsusega nr 5-15/15/ 363782 jättis Tallinna Vangla vaide rahuldamata. 1 3-16-198
p 1 kohaselt on kinnipeetav kohustatud täitma vangla sisekorraeeskirja nõudeid ja alluma ametnike seaduslikele korraldustele.
lg 1 kohaselt on võimalik õigusaktide nõuete rikkumise eest kohaldada distsiplinaarkaristust. 12. Justiitsministri 05.09.2011 määruse nr 44 „Järelevalve korraldus vanglas“ § 38 lõike 3 kohaselt on vanglateenistuse ametnik kohustatud kontrollima, et kinnipeetav manustab ravimi. Kaalutlusõigust, kas kontrollida kinnipeetavapoolset ravimi manustamist või mitte, vanglaametnikel ei ole. 2 3-16-198 Tallinna Vangla kodukorra p-i 20.7 kohaselt annavad kinnipeetavale ravimeid vangla ette nähtud aegadel osakonna valvurid. Kinnipeetavad on kohustatud ravimid manustama kohe vanglaametniku juuresolekul, avama ametnikule manustamise kontrollimiseks korralikult suu ja vajadusel liigutama keelt. Kinnipeetavalt tuleb nõuda ravimi manustamiseks vajaliku joogi olemasolu, et tagada ravimi manustamine (alla neelamine) koheselt. Ravimi manustamisest keeldumisel edastab valvur info meditsiiniosakonnale, kes otsustab ravikuuri jätkamise vajaduse ja teeb vastava märke tervisekaarti. Sätte eesmärk on tagada, et kinnipeetavad manustaksid neile antavad ravimid ning tarvitaksid neid üksnes arsti poolt ette nähtud eesmärgil ja viisil. Vastupidine olukord kujutaks endast julgeolekuriski nii kinnipeetavale endale kui teistele vanglas viibivatele isikutele. Kodukorra regulatsioon on vajalik, et vältida ravimite kogumist ja vältida nende kasutamist selleks mitte ettenähtud viisil. Valvur pidi kontrollima, et ravim on manustatud ning seda saab kontrollida vaid suu avamisega, et veenduda, kas kinnipeetav ei säilita tabletti suus. Tabletti on võimalik suus säilitada. Tallinna Vangla kodukord on kehtestatud
lg 3 alusel ning selles reguleeritakse täpsustavalt
-s, VSkE-s ja teistes õigusaktides sätestatud ning vangistusega seotud otsuste täideviimise üldist korda ja korraldust Tallinna Vanglas. Kaebaja ei ole Tallinna Vangla kodukorra punkti 20.7 vaidlustanud.
lg-s 1 toodud karistuste loendamise järjekord ei ole distsiplinaarkaristuse määramisel siduv – kinnipeetavale on võimalik määrata raskeim distsiplinaarkaristus juba esmakordsel distsiplinaarsüüteo toimepanemisel. Kaebajale süüks pandav tegu on käsitletav raske rikkumisena. Kuigi kaebajal varasemalt distsiplinaarkaristused puudusid, siis leidis karistuse määraja lähtudes rikkumise raskusest, et leebema karistuse määramine, kui kartserisse paigutamine, ei ole põhjendatud, sest teised karistused ei oleks eesmärgipärased. Haldusorganil on kinnipeetavate distsiplinaarkorras karistamisel lai kaalutlusruum. Käskkirjast nähtub, et on kaalutud erinevate karistusliikide ning toime pandud teo raskuse vahel ja peetud mõõdukaks määrata 2 ööpäevaks kartserisse paigutamine. Arvestades, et maksimaalne kartserikaristuse määr on 45 ööpäeva, siis ei saa järeldada, et 2 ööpäevaks kartserisse 3 3-16-198 paigutamine on saavutatava eesmärgi suhtes ebaproportsionaalne ega arvesta tema isikut, rikkumise asjaolusid või muud. Vastustaja hinnangul ei ole karistuse määraga kinnipeetava õigustesse sekkumine liiga ulatuslik ega ka intensiivne. Samas on määratud karistus proportsionaalne õigusrikkumisega ja võib olla piisavalt tõhus hoidmaks ära uusi distsipliinirikkumisi kinnipeetava poolt ning seeläbi teeks kaebaja karistusest ka vajalikud järeldused ning sunniks ennast alluma õigusnormiga ettekirjutatud kohustusele. 15. Kokkuvõtvalt on vastustaja seisukohal, et vanglaametniku poolt kaebajale antud korraldus oli õiguspärane. Distsiplinaarmenetlus on läbi viidud kehtiva korra kohaselt ning kaebaja süü on õigesti tuvastatud. Distsiplinaarkaristus on määratud pädevus- ja menetlusreegleid järgides. Määratud karistus on vastavuses kaebaja poolt toime pandud rikkumistega. KOHTU SEISUKOHT 16. Analüüsinud menetlusosaliste seisukohti ning poolte esitatud tõendeid kogumis, leiab kohus, et R.S.i kaebus tuleb jätta rahuldamata. Kohus põhjendab seda järgmiselt. 17. Vangistusseaduse (
) § 63 lg 1 sätestab kinnipeetavale distsiplinaarkaristuse kohaldamise aluse, milleks on vangistusseaduse, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süüline rikkumine. Distsiplinaarmenetluse algatamiseks ja distsiplinaarkaristuse määramiseks on vangla õigesti tuvastanud, kas kinnipeetav on toime pannud distsiplinaarsüüteo, st kas on täidetud vastav teokoosseis ning määranud õigesti õigusakti ja sätte, mida kinnipeetava tegevus rikkus, milles tegevus seisnes ning kinnipeetava tahtluse. Tallinna Vangla 04.12.2015 käskkirjaga nr 52/1625 on kaebajat karistatud
p-i 1 rikkumise, s.o vanglateenistuse ametniku seadusliku korralduse täitmata jätmise eest. Vaidlust ei ole asjaolus, et kaebaja jättis vanglateenistuse ametniku korralduse täitmata. Korralduse kohaselt pidi kaebaja pärast ravimi manustamist avama suu, kuid seda ta ei teinud. 18. Kaebaja leiab, et määratud karistus oli põhjendamatu ja määratud karistus ei ole proportsionaalne. 19.
p 1 kohaselt on kinnipeetav julgeoleku tagamiseks kohustatud täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele. Tallinna Vangla kodukorra p-i 20.7 kohaselt annavad kinnipeetavale ravimeid vangla ette nähtud aegadel osakonna valvurid. Kinnipeetavad on kohustatud ravimid manustama kohe vanglaametniku juuresolekul, avama ametnikule manustamise kontrollimiseks korralikult suu ja vajadusel liigutama keelt. Kinnipeetavalt tuleb nõuda ravimi manustamiseks vajaliku joogi olemasolu, et tagada ravimi manustamine (alla neelamine) kohe. Ravimi manustamisest keeldumisel edastab valvur info meditsiiniosakonnale, kes otsustab ravikuuri jätkamise vajaduse ja teeb vastava märke tervisekaarti. Justiitsministri
Tulenevalt Vangla kodukorra p-st 20.7 on kinnipeetav kohustatud ravimid manustama kohe vanglaametniku juuresolekul ja avama vanglaametnikule manustamise kontrollimiseks suu. Seega olenemata sellest, kas kaebaja pidas talle antud korraldust õiguspäraseks, tuli korraldus täita (vt nt
Üksnes kaebaja subjektiivne hinnang, et ravimi manustamine on tema enda ning mitte vangla julgeoleku huvides, ei ole asjakohane. Ka see, et kaebaja väitel ei ole tableti hilisem hoiustamine võimalik, kuna see on suus juba (osaliselt) sulanud, ei oma käesoleval juhul tähtsust. Praegusel juhul on vaidluse all vanglateenistuse ametniku korralduse täitmata jätmine ning mitte sellise töökorralduse põhjendatus ja otstarbekus. Kuivõrd kaebajat karistati korraldusele allumatuse eest, ei oma vaidlusaluse käskkirja õiguspärasuse hindamisel tähendust asjaolu, et tegemist oli valuvastase ravimiga. Kaebaja subjektiivne hinnang valuvaigisti vähesest ohutusest on asjakohatu. Distsiplinaarkaristuse määr ei saa sõltuda sellest, millise omadusega ravimi manustamisel kinnipeetav korraldusele ei allu. Samas saab märkida, et vanglas kehtivat töökorraldust ei saa ilmselgelt pidada põhjendamatuks, kuna kohtule teadaolevalt on Eesti kinnipidamisasutustes olnud korduvalt juhtumeid, kus läbiotsimise käigus avastatakse manustamisjälgedega tablette, mistõttu ongi kodukorraga võetud tarvitusele meetmed, kuidas vanglas olukorda kontrolli all hoida. Kodukord järgib seejuures kõigi kinnipeetavate huve, st et iga kinnipeetav peab olema hoitud ka selle eest, et tabletid ei satuks kontrollimatult käibesse. Mistahes ravimi sattumine jäägina (nii poolik kui terve tablett) võõraste isikute kätte, võib tekitada ohtliku olukorra, kuna kogutud ravimid nt ka kogumis, mis keegi võib enda kätte jätta, võivad osutuda ohtlikeks. Kinnipeetav, kes jätab ravimi võtmata või kelle kätte jääb ravim poolikult tarbitult, ei saa tagada, et see ei satuks nt tahtmatult teiste isikute kätte. Kui kinnipeetav ei soovi ravimit võtta, kuid samas ei tagasta seda ka ametnikule, võib tahtmatult tekitada olukorra, mil see satub teiste huvitatud isikute kätte. Kuna kaebajale oli ravim määratud manustamiseks, siis ei saaks ametnik ise otsustada, kas kaebaja võiks ravimi jätta manustamata, kuigi arst on selle määranud. Selles mõttes ei saaks ametnik ise muuta 5 3-16-198 ravikorraldust ja tal tuleb arsti ettekirjutust järgides kaebajale ravim anda ning kontrollida, et kaebaja selle tema juuresolekul ära tarbib. Niimoodi antud juhul ametnik talitas. Samas ei saa kaebajalt nõuda, et tema oskaks ise adekvaatselt hinnata, mis tegelikult toimub tema organismis, kui arst on määranud ravi ja seda ravi ei järgita. Ametnik ja kaebaja ei ole ise need spetsialistid, kes suudaks või peaks oskama konkreetsel juhtumil adekvaatselt hinnata ravimi toimet, kui see on kaebajale raviks määratud ja ravi jääb pooleli. Kaebaja inimväärikust ei saa alandada aga olukord, mil talle on spetsialist ravimi määranud ja ametnik selle ravi talle tagab ning kontrollib, et kaebaja eeskirjade kohaselt käitub. Ravimi manustamisest loobumine fikseeritakse ettenähtud korras ja kaebaja ravi ära jäämise ja muutmise otsustab arst ning kaebajal on temaga asja lahendades võimalik ravi osas muutusi saavutada. Seda õigust kaebajalt ei ole keegi ära võtnud. Kaebajat ei ole selliselt ravitud sunniviisiliselt ja seda ametniku süül. Antud juhul ei ole kaebaja ravimit ehk tabletti ametnikule tagastanud, vaid ta asus ravimit tarbima, mis tähendab, et ametnik pidi kontrollima, et kaebaja tarbib ravimit eeskirjades ettenähtud viisil ning et ta võimaldab ametnikul ka kontrollida, et ravim saab tarbitud. Kaebaja märgib ise, et ta võttis tableti suhu, see sattus märga keskkonda, seega ei olnud kaebaja ravist keeldunud ehk tegemist ei ole olukorraga, mil tulnuks fikseerida kaebaja keeldumine ravist. Kui kaebaja oleks keeldunud ravist, saanuks valvur saata info meditsiiniosakonda, kes teeb otsuse ravikuuri jätkumisest. Ravimi manustamine on toimunud, kui valvur saab kontrollida ja veenduda (ettenähtud korras), et manustamine ei jäänud pooleli. Kaebaja seda ei võimaldanud ehkki ta pani tabletid suhu ja jõi vett peale. Kaebajal ei ole esitatud mingit mõistlikku põhjust, miks ta ei lasknud ravimi manustamist lõpuni kontrollida. Kaebaja ei märgi, et ta avas suu ja liigutas keelt vms ehk tegi kõik endast oleneva, et ametnik saaks koheselt veenduda, et ravimid on manustatud ehk „alla neelatud“. Ilmselgelt ei ole objektiivselt võimalik ametnikul muudmoodi ravimi manustamist kontrollida, kui see kodukorras on märgitud. Ehk piltlikult väljendades ei ole ametniku silm röntgenaparaat, mis näeb kaebaja suus ja neelus toimuvat ehk seetõttu ongi visuaalne kontrollimine kõige efektiivsem vahend ning kodukorras on selle läbiviimine selgelt ja kontrollitavalt ära reguleeritud. See ei peaks kaebajale ülemääraselt keeruline mõista olema, mistõttu puudus igasugune mõistlik vajadus ise seada tingimusi, millal lugeda, et ametnik on saanud piisava kontrolli teostada. Kaebajal ei olnud õigust ega põhjust takistada ametniku tööd ja teha seda Kodukorras ettenähtud viisil. Ametnik ei täitnud eeltoodu tõttu pelgalt mingit läbimõtlemata kontrollifunktsiooni, vaid ta tagas ja pidi tagama kehtiva korra (sj ravi jätkumise) toimimise, mille eest tema antud ajal vastutas. Kohtu hinnangul on kaebaja selgitused ja ka täiendavad selgitused otsitud ning ei õigusta vangistusseaduse ega Tallinna Vangla kodukorra sätete rikkumist. Ükski kaebaja väide ei viita vaidlustatud käskkirja õigusvastasusele, samas on kaebaja ise korduvalt möönnud, et jättis korralduse täitmata. Seega ei saa kaebaja argumendid olla aluseks vaidlustatud käskkirja tühistamisele. 23.
kohaselt kohaldatakse distsiplinaarvastutust kinnipeetava süülise tegevuse korral. Riigikohtu halduskolleegium selgitas
Määratav karistus peab olema proportsionaalne.
lg 3 kohaselt võetakse distsiplinaarkaristuse valikul arvesse 6 3-16-198 vangistuse täideviimise eesmärki. Ühe ja sama distsipliinirikkumise eest võib kohaldada ainult üht distsiplinaarkaristust. Vangistusseadus ei reguleeri täpsemalt, milliseid asjaolusid võib arvesse võtta distsiplinaarkaristuse määramisel.
lause alusel tuleb distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja põhjendada. 24. Kohtu hinnangul ei ole kaebajale määratud karistus ilmselgelt ebaproportsionaalne. Kaebaja ei ole palunud ravi ära jätta, ta pidi olema teadlik ravimi manustamise ja suu avamise korraldusest ning sellest, et kinnipeetavale annavad ravimeid vangla ettenähtud aegadel osakonna valvurid. Kui kinnipeetav ravimi manustamisest ei ole keeldunud, oli ametnik õigustatud ja kohustatud kontrollima ravimi manustamist kodukorras ettenähtud korras. Vanglateenistuse ametniku korralduse eiramine näitab kinnipeetava negatiivset suhtumist kehtivasse õiguskorda ning vangla on õigesti põhjendanud rikkumise raskust. Käskkirjas on põhjendatud karistuse määramist ning selgitatud, miks muud karistused ei täida karistuse eesmärki. Kaebaja ei ilmutanud kahetsust oma väärkäitumise üle, selgitustes õigustas oma tegevust asjakohatute ettekäänetega. Kaebajal oli võimalus rikkumine ära hoida. 25.
lg 1 p 4 võimaldab kinnipeetava kartserisse paigutada kuni neljakümne viieks ööpäevaks. Kaevatava käskkirjaga määrati kaebajale kahe ööpäevane kartserikaristus, mis on maksimaalse võimaliku karistusmääraga võrreldes madal. Kohus leiab, et käskkiri on antud kehtiva
Kaebajale määratud karistus on tema poolt toime pandud distsipliinirikkumisega proportsionaalne, haldusakt on kaalutlusvigadeta ning vorminõuetele vastav. Vaidlusaluse käskkirja andmisel on järgitud distsiplinaarmenetluse läbiviimise nõudeid. Kaebajat on teavitatud distsiplinaarmenetluse algatamisest, talle on antud võimalus seisukoha, tõendite ja vastuväidete esitamiseks. Ei vaielda selle üle, et kaebaja pani talle süüks arvatava teo toime. Seetõttu oli vanglal õigus kaebajat distsiplinaarkorras karistada. Karistamise vajalikkuse hindamisel ja karistuse valikul on lähtutud asjakohastest eesmärkidest. Vangla on kaalunud rikkumise asjaolusid ning rikkumisest tulenevaid tagajärgi. Ka peale kaebaja täiendavalt esitatud selgitustest nähtub, et vangla ei ole lähtunud asjakohatutest kaalutlustest ega jätnud midagi olulist tähelepanuta. Isiku karistamiseks peab tuvastama teo sisulist külge iseloomustavad asjaolud, eelkõige süü. Süüteo raskuse määravad ka nt isiku suhtumine süüteosse ja selle tagajärgedesse. Süüteo toimepanemise asjaoludena tuleb arvestada samuti olukorda, milles süütegu toime pandi. Süüteo kõigi asjaolude hinnangul kogumis on kohtule nähtuvalt vastustaja karistuse määramisel arvestanud kõigi oluliste asjaoludega. Karistus ei ole ilmses vastuolus rikkumise raskusega, kuna tegemist on vangla tingimustes raske rikkumisega ning kaebaja käitumine vajab muutmist. Seetõttu on vaidlustatav käskkiri ka karistuse määramise osas õiguspärane. 26. Kokkuvõtvalt on kohus seisukohal, et vaidlustatud Tallinna Vangla 04.12.2015 käskkiri nr 5-2/1625 on õiguspärane ja kaebaja poolt välja toodud asjaolud ei anna alust käskkirja tühistamiseks. Seega jätab kohus kaebuse täies ulatuses rahuldamata. 27. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kaebus jääb täies ulatuses rahuldamata, kannab menetluskulud kaebaja. Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud. Seega jäävad vastustaja võimalikud menetluskulud tema enda kanda HKMS § 118 lg 3 sätestab, et kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. 7 3-16-198 Eeltoodust tulenevalt jääb riigilõiv, mille tasumisest kohus kaebaja määrusega vabastas (15 eurot), Eesti Vabariigi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Karin Kalmiste kohtunik 8
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.