) § 25 lg 1 alusel õigus maksustatavast tulust laenuintresse maha arvata. Samuti selgitas MTA TN-le, et tal on võimalus korrigeerida eluasemelaenu intressisummat vastavalt korteri eluasemena kasutatud ajale. MTA selgitas 22.01.2015 e-kirjas (I kd, tl 13), et laenuintresside mahaarvamise õigus tekib isikul üksnes selle aja eest, millal isik reaalselt kasutab eluruumi enda eluasemena. Maksuhaldur soovitas TN-l deklaratsiooni parandada.
lg-st 1 ei tulene, et laenuga soetatud objekt peab maksustamisperioodil olema kasutatav isiku elukohana ehk kohana, kus isik alaliselt või peamiselt elab. Mõistet „elukoht“ kasutatakse ka
lg 5 p-s 1 ja p-s 7 ja
See, et seadusandja ei ole
lg-s 1 kasutanud mõistet „elukoht“, vaid „eluase“, viitab seadusandja tahtele neid mõisteid eristada. Neid mõisteid eristab ka Riigikohus asjas nr 3-3-1-51-12. Arvestades, et MTA hinnangul on oluline eluruumi kasutamisviis ning asjaolu, kas isik reaalselt kasutas seda 2
aastast. Sõnastuse muutmisest hoolimata ei ole seadusandja pidanud vajalikuks seada piirangut, mille kohaselt on mahaarvamisõiguse tekkimise eelduseks eluaseme kasutamine oma elukohana. 3) MTA lähenemise juures ei ole eluasemelaenuintresside mahaarvamisel tagatud isikute võrdne kohtlemine, sest ühe isikute grupi (eluaset ajutiselt välja üürinud omanikud) suhtes on seadust tõlgendatud märkimisväärselt ebasoodsamalt kui teiste isikute gruppide (maatüki soetamiseks või ehitise püstitamiseks laenu võtnud isikud) jaoks. 4) MTA tõlgendus eeldab, et MTA-l on reaalne võimalus kontrollida, kas ja millises ulatuses isik kasutab eluruumi enda elukohana. Vastasel korral on ebasoodsatesse tingimustesse asetatud need isikud, kes täidavad nõuetekohaselt seadust ning kelle suhtes on MTA-l võimalik lihtsamalt andmeid kätte saada. 5)
Kaebaja on soetanud eluruumi enda eluasemeks ja seda sel otstarbel kasutanud kuni välislähetusse asumiseni ning soovib kasutada edaspidigi. Kaebaja on jätkuvalt Eesti resident ning tulenevalt kaebaja diplomaatilisest staatusest ei loeta kaebaja eluruumi asukohariigis tema püsivaks elukohaks. Kaebaja viibib (eelduslikult) kuni 31.08.2015 pikaajalises välislähetuses ning sellel ajal säilivad kõik tema õigused ja kohustused Eestis. Aadress XXX, Tallinn on kaebaja ainsaks kehtivaks kontaktaadressiks Eestis. Seal asub endiselt tema vara, kaebaja ja tema abikaasa on korteriühistu aktiivsed liikmed. MTA kodulehel oleva selgituse kohaselt säilib laenuintresside mahaarvamise õigus, kui lisaks laenusaajale kasutavad eluruumi laenusaaja pereliikmed ning juhul, kui laenusaaja viibib oma elukohast ajutiselt eemal haiguse või ametilähetuse tõttu. 6) On arusaamatu, mille alusel algas intressi arvestus juba 02.07.2014, kui MTA poolt maksuotsuse tegemise aluseks olnud sättele anti uus õiguslik hinnang alles jaanuaris 2015. 7. MTA palus kaebusele esitatud vastuses (II kd, tl 49-51) jätta kaebus rahuldamata. 1)
lg-s 1 sätestatud maksusoodustuse saamiseks ei piisa üksnes laenu võtmise eesmärgist soetada endale eluase. Laenuga soetatud eluaseme kasutamist enda eluasemena tuleb iga maksustamisperioodi lõikes hinnata eraldi ning juhul, kui isik ei kasuta laenuga soetatud eluaset mingil ajal enda eluasemena, kaotab ta
lg-s 1 sätestatud õiguse selle eluaseme soetamiseks võetud laenu intresside tulust mahaarvamiseks. Vastasel korral piisaks maksusoodustuse saamiseks eluaseme lühiajalisest kasutamisest enda eluasemena, et tagada maksusoodustus kogu laenuperioodiks. See poleks kooskõlas sätte eesmärgiga soodustada endale eluaseme soetamist. Ka õigusteooria kohaselt on intresside mahaarvamise oluliseks eelduseks, et elamut või korterit kasutatakse enda eluasemena ning kui eluase seisab tühjalt või seal majutatakse muid isikuid (olgu tasu eest või tasuta), siis intresside mahaarvamise õigust ei teki. 2) Määrav pole, et kaebaja peab korteriomandit jätkuvalt enda eluasemeks ning elukoha vahetus on tema jaoks ajutine ja tingitud perekondlikest põhjustest. Elukoha vahetusega muutus kaebaja 3
Hoolimata sellest, et kaebaja elab ajutiselt teises elukohas ametilähetuses oleva erialadiplomaadi abikaasana, puudub tal intresside mahaarvamise õigus, sest kaebaja sai korteri eest üüritulu ega kasutanud laenuga finantseeritud korterit vaidlusalusel perioodil sihipäraselt. 6) Kaebaja ei ole taotlenud korralduse nr 9-1.4/004779 täitmise peatamist esialgse õiguskaitse korras. 8. Tallinna Halduskohus jättis 07.08.2015 otsusega kaebuse rahuldamata. 1) MTA 30.01.2015 korraldus on õiguspärane. Vastustaja on õigesti kohustanud kaebajat deklaratsiooni parandama, lähtudes eluaseme kasutamise tegelikust otstarbest.
lg 1 kohaldamise eelduseks on selle sõnastusest nähtuvalt, et tegemist oleks enda eluasemega. Kuna kaebaja ei kasutanud deklareeritaval perioodil kõnealust korterit enda ega oma perekonnaliikmete eluasemena, ei saa seda eluruumi üürilepingu kehtivuse ajal käsitada eluasemena kaebaja enda tarbeks (tema koduna). Krediidiasutuse nõustumine üürileandmisega ei kujuta endast hinnangut eluaseme kasutusotstarbele
Määrav on tegelik kasutuseesmärk. Ka Riigikohus on haldusasjas nr 3-3-1-51-12 kinnitanud, et intresside mahaarvamise õiguse kasutamiseks on oluline eluruumi tegelik kasutamine eluasemena. Vahetegu mõistete „elukoht“ ja „eluase“ vahel ei ole asjas määrav. Samuti ei ole
lg 1 kohaldamisel määrav see, et kõnealuse korteri aadress on kaebaja registrijärgne aadress. Riigikohtu otsusest haldusasjas nr 3-3-1-51-12 (p 10) tuleneb, et ühe aadressi märkimine mistahes ametlikus dokumendis või registris ei välista, et isik kasutab samal ajal elukohana ka mõnel teisel aadressil asuvat eluruumi. Maksustatavast tulust mahaarvamiste tegemisel ei oma tähendust kaebaja aktiivne tegevus korteriühistu liikmetena. Korteriühistu liikmeks oleval korteriomanikul on ühistu liikme õigused ja kohustused sõltumata sellest, kas ta konkreetses korteris elab või mitte. 2)
lg 1 eesmärgi juurde kuulub maksukohustuslast soodustava sätte kuritarvituste välistamine. Säte ei ole eesmärgipärane olukorras, kus laenuvõtja ega tema perekonnaliikmed ei kasuta eluasemelaenuga enda eluasemeks soetatud eluruumi oma eluasemena, vaid seda kasutatakse muul otstarbel (sh üürile andmiseks). See tõlgendus ei piira ülemääraselt isiku õigust soodustusele, sest intresside mahaarvamine on piiratud vaid ajal, mil isik ise eluaset sätte eesmärgile vastavalt ei kasuta. Tulumaksukohustus kujuneb iga-aastaselt deklareeritavate tulu ja mahaarvamiste põhjal ning vastab seetõttu tegelikule olukorrale ehk eluasemelaenuga soetatud eluaseme kasutusele. 3) MTA tõlgendus
Erialakirjanduses on juba 2000. aastal avaldatud seisukoht, et
lg 1 alusel ei ole intresside mahaarvamine lubatav olukorras, kus korterit või maja ei kasutata eluasemena, vaid selles majutatakse isikuid, ning seda isegi juhul, kui see toimub tasuta. 5) Kuigi kaebaja vaidlustas 30.01.2015 korralduse halduskohtus, oli tal kohustus seda kui kehtivat haldusakti täita, mistõttu on maksuotsuses korraldusele tuginemine õiguspärane. 6) MTA on maksuotsuses õigesti viidanud intressi tasumise kohustusele. Maksukorralduse seaduse (MKS) § 115 lg-st 1 tulenevalt ei seondu intressiarvutuse algus mitte maksukohustuse aluseks olevale õigusnormile tõlgenduse andmisega, vaid seadusest tuleneva maksukohustuse tekkimisega. Kuivõrd
lg 3 kohaselt oli kaebaja kohustatud tasuma tulumaksu juurdemakse hiljemalt 01.07.2014, algas intressi arvestus alates 02.07.
Juhul, kui õigusnorm oleks üheselt selge, poleks MTA-l olnud vajalik koostada pikka selgitust koos eluliste näidetega. Seadusandja tahe peab selgelt väljenduma õigusaktis, mitte haldusorgani täpsustustes. 2)
lg 1 tõlgendamisel on oluline välja selgitada, mida hõlmab endas mõiste „eluase“. Mõiste „eluase“ erineb oma sisu poolest selgelt mõistest „elukoht“. Seadusandja on eesmärgipäraselt kasutanud
Riigikohtu seisukohtadest haldusasjas nr 3-3-1-52-12 tuleneb, et mõiste „eluase“ on laiema tähendusega kui „elukoht“ ning „eluase“ hõlmab ka sellist eluruumi, mida isik ei kasuta alaliselt või peamiselt elamiseks. On arusaamatu, miks ei või kaebajale kuuluv ja tema poolt soetatud eluase olla ajutiselt teiste isikute elukohaks.
lg 1 (1996 kehtinud
lg 2) ajalooline eesmärk on olnud kinnisvaraturu arengu ja eluruumide eraomandisse ostmise soodustamine. 3) Kaebaja on täitnud laenu sihipärase kasutamise tõendamise kohustuse esmakordsel laenuintresside deklareerimisel, esitades MTA-le nõutud dokumendid, sh ostu- ja laenulepingu. Tõendada tuleb laenu sihipärast kasutamist, milleks on eluaseme soetamine.
-ist ei tulene ühtegi viidet sellele, et isik peab hiljem tõendama eluaseme kasutamist elukohana. 4) MTA poolt
lg-le 1 antud hinnang laiendab õigusnormis sätestatud piirangute loetelu viisil, mida isikul ei ole võimalik normi lugemisel ette näha. Seaduse tekstis ei ole viidatud eluaseme hilisemale kasutamisele. Mahaarvamise õiguse tekkimise kriteeriumiks on laenu kasutamine eluaseme soetamiseks, mitte juba soetatud kinnisasja hilisem kasutamine. Seega räägib õigusnorm laenu kasutamise eesmärgist, mitte eluruumi tegelikust kasutuseesmärgist. Ka
seletuskirjas ei ole kasutatud mõistet „elukoht“ ega sätestatud 5
kommenteeritud väljaandes, ei tugineta seda tehes kohtupraktikale ega seaduse seletuskirjale. 5) Üksikisikul ei ole võimalik eeldada, et seaduses kasutatud väljend „endale eluasemeks soetamine“ tähendab eluruumi kasutamist oma elukohana. Samuti ei ole üksikisikul võimalik aru saada, et eluruumi välja üürimisel kaotab isik laenuintresside mahaarvamise õiguse. Selline piirang peab tulenema selgelt seadusest ning võimaldama isikul oma tegevust planeerida. Kaebajal oleks olnud võimalik oma elukorraldus teisiti korraldada, kui ta oleks olnud teadlik, et
Kaebajal ei tekkinud e-maksuameti kaudu tuludeklaratsiooni täitmisel veateadet ega tõrget seoses samaaegselt üüritulu ja laenuintresside deklareerimisega. Isikul on võimalik esitada tuludeklaratsioon ka üüritava kinnisvara aadressi märkimata. Seega ei tekigi MTA-l üldjuhul võimalust kontrollida, kas sama kinnistu osas on kasutatud ka eluasemelaenu mahaarvamise õigust. MTA tõlgendus
lg-le 1 on tekkinud alles jaanuaris 2015 ning selle ajani ei olnud isikul võimalik teada, et MTA tõlgendab sätet erinevalt. Halduskohtu viidatud tulumaksuseaduse kommenteeritud väljaanne ei ole osa seadusloomest ega anna edasi seadusandja mõtet. Järjepidevuse puudumisele MTA lähenemises viitab ka see, et kaebaja deklareeris ka
lg 1 räägib laenu kasutamise eesmärgist, on kaebaja sisuliselt nõustunud sellega, et maksusoodustuse saamiseks on oluline, et laenu kasutataks eesmärgipäraselt, s.o eluruumi/eluaseme soetamiseks, ning eluaset peab kasutama enda tarbeks. Maksuhalduri tõlgendus
Väljend „enda eluasemeks“ on keskmisele inimesele arusaadav selliselt, et eluaset tuleb kasutada enda otstarbeks, mitte anda tasu eest kasutamiseks kolmandatele isikutele. Seetõttu ei ole MTA tõlgendus vastuolus ka õigusselguse ja õiguskindluse põhimõtetega. 2) Asjakohatud on kaebaja väited, et maksuhalduri tõlgendus
Riigikogus
lg-t 1 tuleb tõlgendada selliselt, et elamu või korteri soetamiseks võetud laenu korral võib isik tasutud laenuintressid maksustatavast tulust maha arvata vaid tingimusel, et ta on laenuobjektiks olevat eluruumi kalendriaasta kestel kasutanud ise seal elamiseks. 13.
lg 1 on sõnastatud järgmiselt: „Residendist füüsilisel isikul on õigus maksustamisperioodi tulust maha arvata endale eluasemeks elamu või korteri soetamiseks võetud laenu või liisingu intress, mis on maksustamisperioodil tasutud lepinguriigiresidendist krediidiasutusele või sellise äriühinguga samasse kontserni kuuluvale finantseerimisasutusele, samuti mitteresidendist krediidiasutuse lepinguriigis registreeritud filiaalile. Samadel tingimustel võib tulust maha arvata ka elamu ehitamise eesmärgil maatüki soetamiseks võetud laenu või liisingu intressid.“ Ringkonnakohtu hinnangul viitavad sättes kasutatud sõnad „endale eluasemeks“ selgelt seadusandja tahtele näha ette maksusoodustus olukordadeks, kus isiku võetud laenukohustuselt makstava intressi ja laenuobjekti enda eluasemena kasutamise vahel on selge seos. Ka kaebaja on ise rõhutanud, et
Erinevalt kaebajast leiab kohus, et laenu eesmärki ei saa määratleda üksnes laenu võtmise aja seisuga, vaid laenu sihipärase kasutamise üle tuleb otsustada kogu laenuperioodi vältel. Tulenevalt
Seetõttu tuleb ka
4. peatükis sätestatud füüsilise isiku tulust tehtavad mahaarvamised teha kindlaks konkreetsel maksustamisperioodil esinenud eluliste asjaolude põhjal. Eluasemelaenu leping sõlmitakse enamikul juhtudel pikaks ajaks. Seega viiks kaebaja tõlgendus, mille kohaselt piisaks maksusoodustuse kohaldamiseks terve laenuperioodi vältel üksnes ühekordsest tõendamisest, et eluasemelaenu leping on sõlmitud ja soetatud objekti hakatakse kasutama eluasemena, ebamõistliku olukorrani, mis ületaks
lg-ga 1 soovitud eesmärke ja annaks maksumaksjatele laialdaselt võimalusi maksusoodustuse kuritarvitamiseks.
lg 1 sõnastusest järeldada seda, et sõna „eluase“ kasutamise võis tingida vajadus viidata selgemini laenu abil soetatud objektile. Kaebaja osutatud teistes sätetes (
lg-s 1 ning
15.
Tulenevalt nendest põhimõtetest peavad õigusnormid olema piisavalt selged ja arusaadavad, et üksikisikul oleks võimalik avaliku võimu organi käitumist teatava tõenäosusega ette näha ja oma käitumist reguleerida. Isik peab saama – kui tarvis, siis asjakohase nõustamise abiga – asjaolusid arvestades mõistlikul määral ette näha tagajärgi, mida teatud tegevus võib kaasa tuua. (Riigikohtu üldkogu otsus nr 3-4-1-5-02, p 31) See, et
Nii sätte eesmärk kui sõnastus viitavad selgelt sellele, et seadusandja on soovinud siduda maksusoodustuse kohaldamise sellega, kas 7
Seega on alusetud kaebaja väited, et talle ei olnud tema tegevuse tagajärjed piisava tõenäosusega ette näha. Olukorras, kus kaebajal oli võimalik täiendavat maksukohustust vältida, ei saa pidada õigusvastaseks ka maksukohustuse täitmata jätmise eest intressi määramist.
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.