← Eesti

2-12-41203/111

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Kohtukoosseis Eesistuja Gaida Kivinurm, liikmed Margo Klaar ja Tiit Kollom Otsuse tegemise aeg ja koht 03.05.2016, Tal

§ 15lg 1 alusel).

24.09.1999 maa müügilepingu alusel erastas hageja ostueesõiguse alusel XXX asuva maatüki ning hagaja kanti kinnistu omanikuna kinnistusraamatusse 11.02.

  2. Maa erastamise ja kinnistamise järgselt muutus XXX elamu maatüki oluliseks osaks. Kuivõrd hageja ja kostja vahelised abielusuhted olid lõppenud hiljemalt alates
  3. aasta juunist ja hageja omandas kõnealuse kinnistu pärast abielusuhete lõppemist, 2

(13)kuulub nimetatud kinnistu hageja lahusvara hulka ning hageja on olnud kinnistu ainuomanik nii abielu ajal, kui ka pärast abielu lõppemist.
  1. Kuna käesoleval juhul on kostja kaotanud oma 1/3 mõttelise osa XXX elamust kui vallasasjast, siis peab hageja tasuma kostjale õiglase hüvitise omandi kaotamise eest (Riigikohtu 22.12.2009 otsus asjas nr 3-2-1-141-09 p-d 14 ja 15).
  2. Hageja palub ühisvara jagada järgnevalt: -tuvastada kinnistu asukohaga XXX, Pärnu kuulumine hageja lahusvara hulka; -määrata kostjale hüvitis 1/3 XXX, Pärnu kinnistu oluliseks osaks olevate ehitiste väärtusest. Hageja palus jätta menetluskulud kostja kanda.
  3. Vastuseks kostja vastuväidetele märkis hageja järgmist. Kostja väited abielusuhte olemasolu kohta poolte vahel alates
  4. aasta juunikuust kuni abielu lahutamiseni on ebaõiged ja iga mõistliku kõrvalseisja jaoks mitteusutavad. Hageja ei lahkunud Tallinnasse ettekäändel, et ta läheb elatist teenima, vaid põhjusel, et kostjal tekkis teine suhe. Hageja hinnangul toimus
  5. aastal selline muutus poolte suhetes, mille alusel võib konstateerida, et abielu ei vastanud sellest ajast enam ei abielusuhte objektiivsetele kriteeriumitele ega ka abikaasade ootustele.
  6. Oma poegade ja laste ema käekäigu vastu on hageja ka lahkumise järgselt regulaarselt huvi tundnud. Seda tõendavad hageja poolt saadetud õnnitluskaardid. Lahkumise järgselt saadetud õnnitluskaartidele ja kirjadele ei ole kostja kunagi vastanud, mis hageja hinnangul tõendab, et kostja oli hageja oma elust välja tõrjunud ega soovinud temaga mingeid kontakte. Pooled kohtusid pärast hageja lahkumist Tallinnasse kuni abielulahutuse asja eelistungini vaid ühel korral, seda kostja korraldamisel ja põhjusel, et hageja kirjutaks XXX asuva kinnistu poja nimele.
  7. Hageja ei eita, et ta volitas kostjat teda esindama XXX elamu juurde kuuluva maa ostueesõigusega erastamisel. Volituse andmine tulenes asjaolust, et maa erastamisega seotud dokumendid saadeti aadressil XXX ja erastamismenetlus toimus Pärnus. Volikirja tegemine oli kostja idee ja initsiatiiv ning selle tegemine kooskõlastati hageja mäletamist mööda telefoni teel poja kaudu. Sellise volituse andmine ja esinduse teostamine ei tõenda aga abielusuhte olemasolu poolte vahel. Hageja tasus tõesti maa ostu eest 6900 EVP-krooni. Nähtuvalt hageja EVP-krooni kontost oli tal EVP-kroone vaid
  8. Maa erastamiseks oli vaja aga 7500 EVP-d. Hageja ostis kostjalt vajaliku koguse EVP-sid. Samas tunnistab hageja, et ta ei ole EVP-de eest kostjale tasunud, kuna hilisemalt on kostja keeldunud hagejalt raha vastu võtmast nii EVP-kroonide eest, kui ka muude erastamismenetluses kantud kulude eest.
  9. Maamaksu tasumine kostja või poeg OP poolt on toimunud põhjusel, et maamaksu teated laekusid vaid aadressile XXX. Seega ei olnud hagejale teada, kui palju ta maamaksu tasuma peab. Sel teemal suhtles hageja oma poja OP-ga, kellele on ta korduvalt kinnitanud, et soovib tasutud maamaksu hüvitada, kuid sellega ei nõustutud. Alles pärast avalduse tegemist Maksu- ja Tolliametile
  10. aastal on hageja edaspidiselt saanud maamaksuteated kätte Tallinnas ning tasunud maamaksu ise. Hageja hinnangul ei ole maamaksu tasumine abielusuhte olemasolu tõendav asjaolu. On loomulik, et isik(ud) tasuvad maamaksu kinnistu eest, kui nad kasutavad (tasuta) seda oma eluruumina.
  11. Kirjade ja õnnitluskaartide saatmine, käsundi alusel asjaajamine ja maamaksu tasumine ei ole ei eraldi ega kogumis käsitletavad isikutevahelise suhtlemise selliste tunnustena, millised annaksid aluse väita, et poolte vahel eksisteeris abielusuhe. Seda iseäranis olukorras, kus kõik abielusuhte (abielulise kooselu) tavapärased tunnused täielikult puudusid. Kostja vastuväited hagile 3
(13)
  1. Kostja hagi ei tunnistanud, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
  2. Hageja ja kostja on omandanud XXX kinnistu abielu ajal, mis on seega poolte ühisvara. Kostja ei soovi kaasomandi lõpetamist hageja poolt välja pakutud viisil.
  3. Hageja lahkus perekonna juurest
  4. aastal, et Tallinnasse tööle asuda. Hageja ei toetanud oma peret, kuid käis aeg-ajalt pere juures, jätmaks muljet, et ta elab seal ja kasvatab lapsi ning on õnnelikus abielus kostjaga. Kostja oli kuni viimase aastani, mil hageja esitas avalduse abielu lahutamiseks, teadmise juures, et just nii nende abielu kulgebki. Kostja lahkus ettekäändel, et ta läheb perele elatist teenima, kuid tegelikkuses ta peret rahaliselt ei toetanud. Kuna pooltel ei olnud ühist rahakotti ning kostja pidas majapidamist ülal, siis ei pööranud kostja sellele ka suurt tähelepanu. Olgugi, et hageja töötas Tallinnas, oli kodu pooltel ühine ja hageja läks ja tuli koju millal soovis. Hagejale oli ka varasemalt iseloomulik see, et ta ei toetanud oma perekonda rahaliselt ega tundnud huvi nende käekäigu vastu, seetõttu ei olnud hageja lahkumises Tallinnasse midagi erilist, et seda saaks käsitleda abieluliste suhete lõppemisena.
  5. Hageja volitas 04.12.1998 kostjat kui oma abikaasat end esindama asjaajamistes XXX kinnistu suhtes tehtavates erastamistoimingutes. Kostja asuski tegema abikaasa korraldusel erinevaid toiminguid ühise kodu ja eluaseme erastamiseks. Maa ostuks EVP-de andmine toimus 21.05.1999 kostja arvelt. Kinnistamisprotsessis osales ka poeg OP, tasudes maa kinnistamise riigilõivu 18.12.
  6. Lisaks ainuisikulisele majandamisele, maksude maksmisele ja kinnistu heakorra ning säilimisele tehtud kulutustele ja vaevale, on kostja kulutanud erastamisprotsessis maa erastamiseks 8700 EVP krooni ja hageja 6900 EVP-krooni. Kostja maksis 1999 –
  7. aastate eest maamaksu XXX kinnistu eest. Need maksed tegi kostja teadmises, et elatakse abielulistes suhetes, kus vara on ühine. Seega ei olnud abielulised peresuhted lõppenud veel ka
  8. aastal. Alles siis, kui hageja pöördus abielulahutuse avaldusega kohtusse, sai kostja teada, et nende abielu on lõppenud, millega kostja ei tahtnud kuidagi ka nõustuda. Abielu lahutamise menetluses püüdis kostja veel hagejaga leppida, kuid tulutult.
  9. Pärast hageja elamaasumist Tallinnasse suhtlesid abikaasad edasi. Selle tõendamiseks esitas kostja hageja poolt kostjale erinevatel aegadel saadetud õnnitluskaardid. Hageja saatis kirju/kaarte ning kostja vastas neile suuliselt. Esitatud kirjavahetused tõendavad hageja pidevat soovi abielus püsida ja seda veel paremaks muuta. Kostja vastuhagi
  10. Kostja esitas 22.01.2014 Pärnu Maakohtule vastuhagi ja 22.01.2015 vastuhagi täpsustuse hageja vastu ühisvara jagamiseks.
  11. Vastuhagi ja selle täpsustuse kohaselt palub kostja jagada ühisvara järgnevalt: -jagada hageja nimel olevad hoiused ja väärtpaberid poolte vahel võrdselt ja lugeda ½ osas tuvastatuks hageja nõusoleku andmine ½ hoiuse eseme ja ½ osas väärtpaberite eseme ülekandmiseks hagejalt kostjale; -jagada hageja nimele registreeritud ja tema poolt abikaasa nõusolekuta võõrandatud sõidukid selliselt, et jätta sõidukid ja nende võõrandamisest saadud tulu hageja ainuomandisse ja panna hagejale kohustus kompenseerida kostjale enamsaadu arvel hüvitisena ½ sõidukite turuväärtusest jagamise hetkel, milleks on 3225 eurot; -jagada XXX kinnistu selliselt, et jätta kinnistu kostja ainuomandisse ja panna kostjale kohustus kompenseerida hagejale enamsaadu arvel hüvitis, millest arvata maha lahusvara arvel tehtud kulutused 2300 euro suuruses summas ning lugeda tuvastatuks 4
(13)hageja nõusoleku andmine kinnistusraamatu kandemuudatuse tegemiseks, millega kustutada kanne hageja kohta ja kanda kinnistusraamatusse siis asja omanikuna kostja.
  1. Sõidukite koosseisu aluseks on maanteeameti vastuse (II kd, tl 167) loetelu, v.a üks amortiseerunud ja mahakantud sõiduk ning selle taga keskmine turuväärtus, mis omakorda tugineb kostja poolt esitatud Auto-24 kajastatud keskmistel turuväärtustel (III kd, tl 5-8): sõiduauto Opel Omega Caravan – 1950 eurot; haagisealmu Solifer 2500 eurot; sõiduauto Opel Omega - 800 eurot; veoauto Gaz 52 – 1200 eurot. Kokku sõidukite turuväärtus: 6450 / 2 = 3225 eurot.
  2. Kuna kostja on kirjeldanud, kuidas hageja ei võtnud osa maja ja kinnistu säilitamiseks tehtavatest kulude kandmisest, siis on põhjendatud vara jätmine kostjale selles ulatuses, millised on tehtud tema lahusvara arvel ja pärast abieluliste suhete lõppemist. Nendeks kulutusteks, mis tuleb poolte ühisvarast välja arvata on: kõrvalhoones, s.t köögis täielikult uuesti ehitatud soojamüür koos pliidiga – 350 eurot; II korrusel on täielikult renoveeritud ahi – 250 eurot; kõrvalhoone katus renoveeritud - 700 eurot; vahetatud on I korruse köögi ja II korruse tubade aknad – 550 eurot; vahetatud õuepoolse sissekäigu uks - 750 eurot; sanitaarremont ja jooksvad säilimiseks tehtud kulutused -veetorustiku renoveerimine - 330 eurot. Hageja vastuväited vastuhagile
  3. Hageja vaidles vastuhagile vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda.
  4. Hageja arvates ei ole pooltel midagi (s.o hoiused ja väärtpaberid) jagada, mistõttu on esitatud nõuded ainetud. Mis puutub sõidukitesse, siis saaks vastuhagi väidete õigsuse korral olla ühisvaraks vaid Opel Omega Caravan. Teised Maanteeameti 16.06.2014 vastuses nimetatud sõidukid ei kuulu käesoleval ajal hagejale – need olid registrist kustutatud, kas enne abielusuhte lõppemist või omandatud ja võõrandatud pärast abielusuhte lõppemist
  5. aastal. Kuna sõiduauto Opel Omega Caravan on hageja poolt omandatud
  6. aastal (enne uue PKS kehtima hakkamist) ja seega pärast abielusuhete lõppemist, on ka selle sõiduki puhul tegemist hageja lahusvaraga. Seega ei ole Maanteeameti 16.06.2014 kirjas nimetatud ühegi sõiduki puhul tegemist poolte vahel jagamisele kuuluva (ühis)varaga. Isegi juhul, kui kostja poolt esitatud tõend sõidukite väärtuse kindlakstegemiseks oleks vastuvõetav, ei saaks kohus sellele hageja hinnangul rajada oma järeldusi kohtuotsuse tegemisel sõidukite väärtuse osas. Näiteks ei ole Opel Omega, haagis Solifer ja GAZ 52 puhul esitatud samaväärsete (sh sama aasta) mudelite eeldatavaid turuväärtusi. Vastuhagis nõutud lahusvara arvel tehtud kulutused (2300 eurot) on tõendamata, samuti ei ole selliseks nõudeks õiguslikku alust. Esimese astme kohtu otsus
  7. Pärnu Maakohtu 14.10.2015 otsusega hagi rahuldati ja jagati poolte ühisvara selliselt, et tuvastati kinnistu asukohaga XXX, Pärnu kuulumine hageja lahusvara hulka ning määrati kostjale hüvitis 1/3 kinnistu oluliseks osaks olevate ehitiste väärtusest summas 13 666,67 eurot ning mõisteti nimetatud hüvitis välja hagejalt kostja kasuks. Maakohus jättis vastuhagi rahuldamata. Maakohus jättis menetluskulud poolte endi kanda.
  8. Hageja on õigesti viidanud Riigikohtu lahendile tsiviilasjas nr 3-2-1-36-11, mille p-s 18 öeldakse järgmist: „Asjaolule või toimingule, mis on tekkinud või tehtud enne
  9. juulit 2010, tuleb PKS § 210 lg 2 järgi kohaldada asjaolu tekkimise või toimingu tegemise ajal kehtinud seadust, kui muudest rakendussätetest ei tulene teisiti. Kolleegium leiab, et viidatud sätteid koosmõjus hinnates saab järeldada, et enne 5
(13)
  1. juulit 2010 tehtud tehingu alusel omandatud eseme kuulumine abikaasade ühis- või lahusvara hulka tuleb kindlaks teha enne
  2. juulit 2010 kehtinud perekonnaseaduse sätete alusel, sest
  3. juulil 2010 jõustunud perekonnaseaduses puudub säte, mille järgi tuleks abikaasade ühis- ja lahusvara määrata pärast
  4. juulit 2010 eseme omandamise ajast sõltumata kindlaks
  5. juulil 2010 jõustunud perekonnaseaduse sätete järgi.“ Ajavahemikus 01.01.1995 - 01.07.

§ 14lg 1 järgi oli abielu kestel abikaasade omandatud vara abikaasade ühisvara.

Sama seaduse § 15 lg 1 sätestas, et abikaasa lahusvara on tema omandis enne abiellumist olnud vara, samuti tema poolt abielu kestel kinke või pärimis teel omandatud vara ning vara, mille see abikaasa on omandanud pärast abielusuhete lõppemist. Ühisvara jagamise osas märkis sama seaduse § 18 lg 2, et kui ühisvara jagamise ajal abikaasade abielusuhtes lõppenud ei ole, määratakse ühisvara kindlaks jagamise aja seisuga. Kui ühisvara aga jagatakse pärast abielusuhete lõppemist, määratakse ühisvara (koosseis) kindlaks abielusuhete lõppemise aja seisuga.

  1. Hageja on õigesti märkinud, et kuivõrd kinnistu moodustamisega muutusid hooned maa oluliseks osaks, ei oma nende omandiõiguse senine jaotus enam tähtsust. Kuna kõigi nimetatud tehingute ajal oli poolte vahel kehtiv abielu, peab hageja hagi põhjendamiseks ümber lükkama PKS § 14 lg-st 1 tuleneva eelduse – tõendama, et abielulised suhted olid kinnistu omandamise ajaks lõppenud. Kohus leidis, et hageja on oma väiteid piisava veenvusega tõendanud ja seda järgmiste põhjenduste tõttu.
  2. Esmalt märkis kohus, et kohtupraktikas (nt Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-15711 p 6) on leidnud kinnitust põhimõte, et abielusuhete lõppemine kuni 01.07.

§ 15

lg 1 ja § 18 lg 2 tähenduses eeldab sellist muutust abikaasade suhetes, mille alusel võib konstateerida, et abielu ei vasta enam abikaasade ootustele ega toimi nii, nagu abikaasad selle kujundasid, ning et abikaasad on selle faktiliselt lõpetanud. Seejuures on oluline abikaasadevaheliste suhete kogum, mitte selle üks külg.

  1. Pooled ei elanud alates
  2. aasta suvest koos ning nende vahel puudus vastastikune kontakt kuni abielulahutuse menetluseni 2011.aastal. Nimetatud asjaolu on leidnud tõendamist nii OP, HP, hageja, kui ka RR ütlustega. Poolte ühised pojad on selgitanud (aastat täpsustamata/mäletamata), et isa asus tööle Tallinnasse, käies kodus vaid nädalavahetustel ning mingist ajast alates ei käinud isa kodus ka enam nädalavahetustel. Hageja ise on Tallinnasse elama/tööle asumise aja osas andnud vande all erinevaid seletusi ja aastaarve (1994-1998 kõik aastaarvud), aga siiski kinnitanud, et pärast
  3. aasta jaanipäeva ei ole mingeid abielulisi suhteid abikaasaga olnud. Hageja ütlusi kohtuistungil aitab selgitada psühhiaatri antud teatis, mille kohaselt on hageja läbielatud peaaju infarkti tõttu küll võimeline end selgelt ja arusaadavalt väljendama, kuid ärevussituatsioonis (milleks kohtuistung võib kahtlemata olla) võib ta sattuda segadusse ja tema kognitiivsed funktsioonid saavad häiritud. Sellest ei saa aga kohtu arvates teha järeldust, et hageja ütlused ei oleks menetluskõlbulikud, vaid neid tuleb eelkõige täpsete aastaarvude osas vaadelda kooskõlas teiste tõenditega. RR on kohtule andnud selgeid ütlusi, et hakkas hagejaga Tallinnas
  4. aasta sügisel koos elama ja sellest saab samuti teha järelduse, et hageja lahkus Pärnust pere juurest Tallinnasse elama samal aastal. Kohus märkis, et abielu üks osa on kahtlemata abieluline kooselu, mis kohustab pooli vastastikuseks lugupidamiseks ja toetuseks. Sellist kooselu aga poolte vahel pärast
  5. aasta suve olnud ei ole, HP on andnud ütlusi, et temale teadaolevalt on ema ja isa kohtunud pärast
  6. aastat kuni tema väljakolimiseni
  7. aastal XXX elamus ühel korral. OP on selgitanud, et pärast seda, kui isa oli läinud, perekondlikke koosolemisi enam ei olnud. Kindlasti ei saa vastastikuseks kontaktiks lugeda mõnda telefonikõnet poolte vahel 6

(13)sedavõrd pika ajal jooksul. Asjaolust, et hageja saatis 2000, 2001 ja
  1. aastatel pulma- vm tähtpäevadeks abikaasale kaarte, ei tähenda kohtu hinnangul seda, et tegemist oli vastastikuse kontaktiga või suhete taastamisega. Vaidlust ega tõendeid ei ole selle kohta, et kostja selliseid kaarte vm viisakusavaldusi abikaasale ise ei teinud, puuduvad tõendid selle kohta, et ta üldse neile reageerinud oleks. Kuigi selget tõendamist ei ole leidnud hageja väited kostja ja UE lähedaste suhete kohta, aitavad hageja esitatud fotod UE ja HP kohta ning OP veebikeskkonnas geni.com ema partnerina märgitud U siiski mõista põhjuseid, miks kostja ei olnud huvitatud abikaasa saadetule vastamisest või temaga suhtlemisest/suhete taastamisest. Selles mõttes ei oma tähtsust hageja enda selgitused kaartide saatmise kohta – olgu need lahendamise, lahutuse või armastuse märgiks saadetud – või hageja enda
  2. aastal väidetavalt antud selgitused (HP ütlused), et võiks olla tore elada hagejaga XXX asuvas majas.
  3. Hageja alustas pärast
  4. aasta suve Tallinnas kooselu RR-ga. Suhe kestis 5,5 aastat. Nimetatud asjaolu on leidnud kinnitust RR ütlustega, aga ka OP ütlustega, kes külastas isa sel ajal RR korteris Mustamäel. Tegemist on olulise asjaoluga poolte abieluliste suhete jätkumise võimalikkuse hindamisel, sest kuigi põhimõtteliselt on võimalik olla paarisuhtes ka mitme isikuga (nt teist suhet varjates), oli hageja ja RR vahel kooselu igapäevase ühise majapidamise ja üritustel käimisega. Selline suhe kostjaga aga hagejal puudus. Ka pärast selle kooselu lõppu
  5. aasta kevadel (RR ütlused) ei toimunud mingit märkimisväärset muudatust pooltevahelistes suhetes, sh hageja ei naasnud elama kostja juurde ega tihendanud temaga suhteid. Hageja elas pärast seda Tallinnas haagissuvilas, kus mitmel korral külastas teda RR, kes kinnitas, et teise naisterahvaga suhet ei olnud hageja käitumisest või elupaigast lähtuvalt võimalik aru saada.
  6. Pooltel puudusid vähemalt
  7. aasta suvest ka varalised suhted. Kohus märkis, et lisaks abielulisele kooselule, vastastikusele lugupidamisele ja toetusele, on abielu üheks iseloomustavaks tunnuseks ka perekonna vajaduste rahuldamine, ühine koduse majapidamise korraldamine ja sissetuleku kasutamine pere huvides. Poolte ühiste poegade ütluste kohaselt ei ole selliseid suhteid nende mäletamist mööda peres üldse olnud, isal ja emal oli eraldi rahakott, majapidamisega tegeles ema, ka O ja HP kirjeldatud mitmete üürnike võtmine XXX elamusse (sh UE) oli isa initsiatiiv ning üürisuhteid nendega korraldas isa pere teadmata. Kostja on ise oma menetlusdokumentides selgitanud, et hageja ei aidanud ülal pidada puudega poega (OP) ja kogu XXX elanud pere toetus üksnes tema rahakotile. Selline faktiline varalahusus iseloomustab kohtu hinnangul pigem abieluliste suhete puudumist. Asjaolud, et hageja volitas kostjat maa erastamisega tegelema ja kostja ning OP on tasunud riigilõivu ja/või maamaksu, kohtu eelnevaid järeldusi ei muuda. Hageja on õigesti märkinud, et nõusoleku andmine erastamistoimingute tegemiseks ei taasta ega tee üksiku aspektina olemasolevaks abielulisi suhteid. On mõistlik, et eemal (Tallinnast) olnuks töötades ja elades hagejal keeruline nende asjadega Pärnus tegeleda, mistõttu oli mõistlik, et asjaajamisega tegeleb kostja kui tegelikkuses elamut kasutav/valdav isik.
  8. Ka on kostja ise abielulahutuse menetluses läbi oma esindaja märkinud, et pooled läksid lahku
  9. aastal ning
  10. aastal oli suhe juba kaks aastat lõppenud.
  11. Eelnevat kogumis hinnates on leidnud kohtus tõendamist, et poolte abielulised suhted kuni 01.07.

§ 15lg 1 ja § 18 lg 2 mõttes olid 1997.

aasta suvest lõppenud. Seega tuleb hagi rahuldada. Kostjale tuleb välja mõista rahaline hüvitis. Kohus on asjas määranud ekspertiisi nii kinnistu kui sellel asuvate hoonete väärtuse kindlakstegemiseks ning kuigi kostja vaidlustas ekspertiisi selle mõningate ebatäpsuste osas, ei vaielnud ta vastu eksperdi rahalistele hinnangutele ning seega 7

(13)lähtus kohus hüvitise määramisel nimetatud aktist. 11.05.2015 koostatud akti järelduste kohaselt on kinnistu turuväärtus 07.05.2015 seisuga 64 000 eurot, hoonestamata kinnistuna 23 000 eurot. Seega on hoonestuse väärtus 41 000 eurot ning 1/3 kaotatud osa eest tuleb määrata kostjale hageja arvel hüvitis 13 666,67 eurot.
  1. Maakohus jättis kostja vastuhagi rahuldamata. Kuna abielulised suhted lõppesid
  2. aasta suvel ning sel ajal ei kuulunud hagejale vastuhagis nimetatud varana kinnistut, hoiuseid, sõidukeid ega väärtpabereid (vastused pankadest ja Maanteeametist; II kd, tl 132-178), v.a järgmine vara: -
  3. aasta GAZ 52 registreerimismärgiga XXXXXX. Sõiduki omaniku vahetus on toimunud 27.11.1997, arvestades Maanteeameti tõendit (II kd, tl 167) oli sõiduk hageja omanduses enne
  4. aastat. Samas puuduvad tõendid nimetatud sõiduki väärtuse kohta praegusel ajal ehk ühisvara jagamise seisuga; - 4 HP Investeerimisfondi osakut (EE3600001681), mis nähtub Swedbank AS (II kd, tl 170) ja Eesti Väärtpaberikeskuse (III kd, tl 54) tõendist. Osaku nimiväärtus oli
  5. aastal 10 Eesti krooni, praeguse aja vääringus tõendid nende kohta puuduvad. Kuivõrd kõnealuse vara väärtuse kohta tõendeid esitatud ei ole, ei saa kohus nende arvel ka hagejalt täiendavat hüvitist kostja kasuks välja mõista. Kostja nimetatud GAZ 52 väärtus 1200 eurot on paljasõnaline väide ja hageja seda omaks võtnud ei ole.
  6. Mis puutub vastuhagi nõudesse tehtud parenduste osas XXX kinnistul asuvale elamule, siis tegemist ei ole PKS sätete alusel jagatava ühisvaraga. Sisuliselt on kostja teinud kulutusi võõrale asjale, millise nõude alused saaksid tuleneda võlaõigusseadusest ning sellist hagi kostja esitanud ei ole. Pealegi puuduvad tõendid tehtud kulutuste väärtuse kohta, mida kostja on ka ise tunnistanud. Asjaolu, et vastuhagis nimetatud tööde tegemine on tunnistajate O ja HP antud ütlustega kinnitamist leidnud, ei tähenda, et tõendatud oleks nende tööde väärtus. Kuludokumente ei ole kostjal säilinud.
  7. Maakohus jättis menetluskulud poolte endi kanda (TsMS § 164 lg 1). Apellatsioonkaebus
  8. Kostja palub apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ja rahuldada vastuhagi. Kostja palub enda vande all ülekuulamist.
  9. Kostja vaidlustab kohtuotsuse PKS § 210 lg 2 ja § 37 lg 3, § 14 lg 1, § 18 lg 1 ja AÕS kaasomandi lõpetamise kohta käivate sätete ning TsMS § 436 lg-te 1,2,3,4 ja § 232 lg 2 rikkumise tõttu. Kohus on jätnud tõendid valikuliselt hindamata ja juhindunud otsuse tegemisel vaid siseveendumuse konteksti sobitunud tõenditest. Kohtu järeldused ei vasta asjas kogutud tõenditele.
  10. Hageja ei ole tõendanud, et abielulised suhted olid kinnistu omandamise ajaks lõppenud. Kostja ei nõustu, et poolte abielulised suhted lõppesid alates
  11. aasta jaanipäevast. Tülid ja hageja ärasõidud olidki abikaasade poolt kujundatud peresuhete kindel kogumi osa. Kohtul tuleb sisustada suhete kogum abielu ajal ja väidetava lõppemise järel. Kohus oleks pidanud sisustama, kas
  12. aasta jaanipäeva tüli ja Tallinnasse tööle minek erines ajast, kui pooled olid veel hageja väitel abielus ja hageja töötas Tallinnas. Kohus on meelevaldselt dateerinud hageja alalise lahkumise aastasse 1997, kuigi see aastaarv ei ole poolte ühiste poegade ütlustega tõendatud. Poolte pojad kinnitasid kohtuistungil hoopis, et isa oli nende mäletamist mööda pidevalt ära, isegi elas eraldi ka siis, kui ta Pärnus tööl käis, näiteks XXX tänaval, sest abielu oli tüliderohke ja ainult isa perest eemaloleku ajad olid perele rahuajad. Seega oli selles peres algusest peale korralduslikult nii, et hageja elas võimalikult palju eemal. Põhjuseks oli tema vägivaldne ja konfliktne iseloom. 8
(13)
  1. Kohus märkis ekslikult, et „hageja ise on Tallinnasse elama/tööle asumise aja osas andnud vande all erinevaid seletusi ja aastaarve (1994-1998 kõik aastaarvud), aga siiski kinnitanud, et pärast
  2. aasta jaanipäeva ei ole mingeid abielulisi suhteid abikaasaga olnud.“ Kostja hinnangul sisaldab juba kohtu enda järelduses vastuolu. Nimelt ei teadnud hageja ühtegi daatumit, aga kohus asus seisukohale, et tuletatud aastaarv on
  3. Hageja on vande all andnud segaseid ütlusi ning sellised ütlused ei saa olla tõendiks selle kohta, et poolte abielu lõppes
  4. aastal. Kohus leidis ebaõigesti, et hageja ütlused on menetluskõlbulikud. Kohus on ka ise menetluses vastupidist väitnud - „Kohus märgib protokollist arusaamise huvides, et kohtu hinnangul ei ole hageja päris adekvaatselt võimeline vastama küsimustele ega taju ka täpselt küsimuste sisu.“
  5. Hageja on läbi elanud peaaju infarkti. Hageja esindaja on öelnud, et haigus, mida hageja on põdenud on ilmselgelt märgi jätnud. Hagejal tekib mõttekramp ja segadus. Samuti on esindaja kohtuistungil öelnud, et ta ei pea võimalikuks hagejale kõiki küsimusi esitada, sest orienteerumine aastaarvudes ei ole kättesaadav.
  6. Kostja hinnangul on hageja segastest ütlustest võimalik järeldada vaid, et pooled suhtlesid omavahel ning hageja suhtles poegadega ja seda pikema perioodi vältel, millele lisandusid volitused ning kaardid ja kirjad teemal, et abielu kestab ning vaid suhe vajab lappimist ning probleemid lahendamist.
  7. Kostja märgib, et poolte abielusuhete kogumisse ei kuulunud vastastikune lugupidamine ja toetus, nagu maakohus otsuses ekslikult on märkinud. Vastastikune lugupidamine ja toetus ei kuulunud abielu suhete kogumisse ei enne ega pärast abieluliste suhete lõppemist. Suhete kogum, mille hageja kujundas abikaasade suhetes on: lugupidamatus, teineteisest võõrdumine koheselt laste sünni järel, kostjapoolne laste ülalpidamine ja majapidamise eest hoolitsemine ajal, kui hageja mööda erinevaid elukohti ringi reisis. Seega ei tugine kohtu järeldused kogutud tõenditele, vaid kohtu siseveendumusele, kuidas kohtu arvates peaks abielulised suhted toimima.
  8. Mis puudutab hageja kooselu teise naisega, siis ei saa välistada topeltsuhet abielu ajal või lugeda topeltsuhte algust automaatselt abielu lõppemise ajaks, eriti veel olukorras, kus ka see kõrvalsuhe lõppes üle kümne aasta enne abielu lahutamise soovi avaldamist. Kohus ei ole kummutanud kostja väidet, et kooselu teise naisega ei eelda abielu lõppemist. Kostja hinnangul ei soovinud hageja abielu lahutada enne, kui esitas sellesisulise avalduse kohtule
  9. aastal, mitu aastat pärast kooselu lõppemist ka viimase partneriga.
  10. Seoses HP ütlusega märkis kostja, et HP on selgelt väljendanud teadmatust vanemate suhete detailide kohta ja ei välista, et vanemad kohtusid pärast
  11. aastat.
  12. Kohus ei ole sisustanud seda, miks ei saa pidada vastastikusteks kontaktideks suhteid kirja ja telefoni teel. Nii see just poolte vahel oli ja nii abielu toimis. Miks muidu ei esitanud kostja hageja vastu elatise nõuet, kui lapsed oli 14- ja 17-aastased. On ebausutav, et kostja ei oleks esitanud hagi elatise saamiseks, kui ta oleks teadnud, et abielulised suhted on lõppenud, arvestades eriti kostja kehva majanduslikku seisu.
  13. Kostja tegi hageja korraldusel erinevaid toiminguid ühise kodu ja eluaseme erastamiseks ning maksis maamaksu. Kostja ei oleks seda teinud, kui ta oleks arvanud, et abielulised suhted on läbi.
  14. Kostja avaldas soovi olla vande all üle kuulatud. Seda taotlust kohus ei rahuldanud, koheldes pooli äärmiselt ebavõrdselt ja olles seega erapoolik. Kostja soovis oma väiteid seoses õnnitluskaartidega vande all tõendada. Õnnitluskaartidest sai kostja järeldada, et peresuhted toimivad. Jääb arusaamatuks, miks ei oma kohtu hinnangul tähtsust hageja poolt saadetud kirjad ja kaardid. 9
(13)
  1. Kostja suhet UE-ga ei ole aset leidnud. Ka kohus on ise otsuses märkinud, et hageja väited kostja ja UE lähedaste suhete kohta ei ole tõendamist leidnud. Selles osas ei ole kohus hinnanud OP ütlusi. Vastustaja seisukoht
  2. Hageja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Hageja palub jätta rahuldamata kostja taotluse tema vande all ülekuulamiseks. Ringkonnakohtu põhjendused 50 Tsiviilkolleegium, kuulanud ära poolte seletused ja tutvunud tsiviilasja materjaliga, leidis, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada tõendite väära hindamise tõttu. Ringkonnakohtul on võimalik teha tühistatud osas uus otsus, millega ringkonnakohus jätab hagi rahuldamata ja rahuldab osaliselt vastuhagi. 51 Pooled vaidlevad eelkõige selle üle, kas Pärnus, XXX kinnisasi kuulub abikaasade ühisvara või hageja lahusvara hulka. 52 Hageja on esitanud oma nõude ühisvara jagamiseks 12.10.2012, s.o ajal, mil varaühisuse lõpetamist sätestas 01.07.2010 jõustunud perekonnaseadus. PKS § 210 lg 1 kohaselt laieneb see seadus üldjuhul kõigile perekonnaõiguslikele suhetele, mis on tekkinud sama seaduse jõustumise hetkeks. Abikaasade varaliste suhete kohta täpsustab PKS § 211 erisättena, et enne 01.07.2010 sõlmitud abielude puhul kohaldatakse neile suhetele 01.07.2010 jõustunud perekonnaseadust, kui enne selle seaduse jõustumist sõlmitud abieluvaraleping ei näe ette teisiti. Maakohus kohaldas viidatud sätteid õigesti, kui asus seisukohale, et alates kehtiva perekonnaseaduse jõustumisest tuleb poolte ühisvara jagada kehtiva seaduse kohaselt. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga ka selles, et PKS § 210 lg 2 järgi tuleb poolte ühisvara koosseisu kindlaksmääramisel lähtuda vara omandamise ajal kehtinud seadusest, s.o enne 01.07.2010 kehtinud perekonnaseadusest. Viidatud sätte järgi kohaldatakse asjaolule või toimingule, mis on tekkinud või tehtud enne 01.07.2010, asjaolu tekkimise või toimingu tegemise ajal kehtinud seadust, kui seaduse teistest sätetest ei tulene teisiti. 53 Kuna XXX kinnisasi omandati enne 01.07.2010, tuleb selle ühis-või lahusvaraks tunnistamisel juhinduda enne 01.07.2010 kehtinud perekonnaseadusest. Kehtinud PKS § 14 lg 1 järgi oli abielu kestel abikaasade omandatud vara abikaasade ühisvara. Sama seaduse § 15 lg 1 sätestas, et abikaasa lahusvara on tema omandis enne abiellumist olnud vara, samuti tema poolt abielu kestel kinke või pärimis teel omandatud vara ning vara, mille see abikaasa on omandanud pärast abielusuhete lõppemist. Maakohus määras õigesti tõendamiskoormise, leides, et kuna maa omandamise tehingute ajal oli poolte vahel kehtiv abielu, peab hageja hagi põhjendamiseks ümber lükkama PKS § 14 lg-st 1 tuleneva eelduse – tõendama, et abielulised suhted olid kinnistu omandamise ajaks lõppenud. Ringkonnakohtu arvates asus maakohus aga ebaõigele seisukohale, et hageja on oma väiteid piisava veenvusega tõendanud. Ringkonnakohus maakohtu poolt tõenditele antud hinnanguga ei nõustu. 54 Maakohus tuvastas hageja vande all antud seletuse ja tunnistajate OP, HP ja RR ütlustega, et pooled ei elanud alates
  3. aasta suvest koos ning nende vahel puudus vastastikune kontakt kuni abielulahutuse menetluseni 2011.aastal. Ringkonnakohtu arvates viidatud tõendid sellisteks järeldusteks alust ei anna. Kostja väidetel läks hageja Tallinnasse tööle juba 1995.aastal, mitte ei lahkunud perekonna purunemise tõttu ja
  4. aastal poolte suhetes midagi ei muutunud. Hageja ei ole sellele vastu vaielnud, et Tallinnasse tööleminek toimus
  5. aastal, 1997.aastat seob hageja 10
(13)kostja ja UE lähedaste suhete tekkimisega, mis pole aga ringkonnakohtu arvates tõendatud. Ka maakohus on otsuses tuvastanud, et selget tõendamist ei ole leidnud hageja väited kostja ja UE lähedaste suhete kohta. Maakohus märkis, et hageja on ise Tallinnasse elama/tööle asumise aja osas andnud vande all erinevaid seletusi ja aastaarve ajavahemikul 1994-
  1. Maakohus leidis, et hageja segased ja vastuolulised väited on seotud tema tervisliku seisundiga läbielatud peaaju infarkti tõttu, millest ei saa aga teha järeldust, et hageja ütlused ei oleks menetluskõlbulikud, vaid neid tuleb eelkõige täpsete aastaarvude osas vaadelda kooskõlas teiste tõenditega. Ringkonnakohus sellise käsitlusega ei nõustu. Hageja vande all antud ütlusi tuleb vaadelda tervikuna ja neist ei saa välja noppida ainult sobilikke detaile. Ringkonnakohtu arvates ei saa hageja vande all antud ütlusi usaldusväärse tõendina arvestada, eelkõige maakohtu poolt vahetult ütluste andmise ajal protokolli kantud järgmise märkuse tõttu: „Kohus märgib protokollist arusaamise huvides, et kohtu hinnangul ei ole hageja päris adekvaatselt võimeline vastama küsimustele ega taju ka täpselt küsimuste sisu“ (III kd, lk 85). Poolte ühine poeg OP on tunnistajana ütlusi andes isa äramineku kohta väitnud järgmist: „ Peresuhted olid kogu aeg pingelised juba väiksest saadik. See seisnes vägivallas, et sain mina kere peale ja sai ema kere peale. Ma olin vist 17, kui isa Tallinnasse tööle läks. Ta käis juba ennem ära. Lätis, Leedus, Venemaal tööl. Oli nädalate kaupa ära ja siis tuli jälle koju. Ennem Tallinnat elas ta ka XXX tn, Pärnus. Täpselt ma ei tea, miks ta seal XXX elas, aga ma arvan, et see oli kooseluga seotud, ei tea, kui pikalt ära oli. Ei tea, millal täpselt Tallinna läks. Jään vastuse võlgu, millal isa enam Tallinnast tagasi ei tulnud. Olen isa pärast lahkumist näinud Pärnus paar korda ja Tallinnas paar korda. Isa ikka lootis, et saab koju tagasi tulla ja kõik saab korda. Lahutuse juttu pole kunagi olnud, muljet ka ei jäänud. See, et isa erinevates kohtades elas, oli loomulik. (III kd, lk 86,87). Poolte teine poeg HP on andnud järgmisi ütlusi: „Keeruline on kirjeldada ema-isa läbisaamist. Isa käis tihti kaugemal tööl, Venemaal, Tallinnas. Ma ei tea aastat, millal isa Tallinnasse kolis, väga palju aastaid tagasi. Mul on mõnes mõttes mäluauk, ma ei tea isast midagi, mälestusi pole. Ta oli tihti ära. See oli normaalne. Alati on koduseid toimetusi teinud ema, ostis süüa, asjatas ja majandas. Isa oli tööl ja ema kodus. Lahutust ma ei oodanud. Oli perioode, kus isa käis tööl ja külastas kodu nädalalõppudel. Mingi hetk oli nii, et isa ei käinud enam nädalalõppudel ka. Ei tea, mis ajal selline elukorraldus tekkis (III kd, lk 88). Tunnistaja RR on andnud järgmisi ütlusi: “Koos hakkasime elama
  2. aasta novembris, elasime minu kodus 3-toalises korteris. Ma usun, et H abikaasa teadis minu olemasolust. Ma arvan, et H rääkis ise oma abikaasale. Elasime koos kuskil
  3. aasta kevadeni. Edasi H läks ära, läks elama teise kohta. Tüli meil ei olnud. Ja suhtleme H-ga ikka aeg-ajalt. Tegemist oli paarisuhtega. H ei elanud kooselu ajal kuskil mujal ega olnud pikemalt ära. See on ainult arvamus, et H abikaasale meie suhtest rääkis“ (III kd, lk 115,116). Eeltoodu põhjal ei nähtu ringkonnakohtu hinnangul tunnistajate ütlustest poolte abieluliste suhete lõppemine
  4. juuni 1997, nagu väidab hageja. Asjaolu, et hageja elas Tallinnas ja kostja Pärnus ning pooled omavahel tihedalt ei suhelnud, samuti ajutine kooselu teise naisega, ei tähenda ringkonnakohtu arvates iseenesest abielu lõppemist, kui pooled ise oma abielu purunenuks ei pea. Perekonnasuhted võivad tegelikkuses olla palju keerulisemad, kui on ühiskonnas väljakujunenud tõekspidamised. Maakohtu järeldus, et tähtpäevadeks abikaasale kaartide saatmine ei tähenda seda, et tegemist oli vastastikuse kontaktiga või suhete taastamisega, on iseenesest õige, kuid maakohus ei ole hinnanud kohtule esitatud kaartite sisu. Ajal, mil hageja elas koos RR-ga, saatis ta kostjale järgmise sisuga kaarte: „Ükskõik kus olen, ükskõik mida teen, ikka mõtlen ma sinule ja ootan, et helistad“; „Kallis Ü. Täna on meie päev, meie 11
(13)pulmapäev. Ei miski suuda lahutada meid, sest käidud tee on küllalt pikk“. 22.02.2001 kirjutas hageja kostjale „Elus juhtub, et on aegu, kus on kõik korras ja siis taas on kõik segamini. Loodan, et saame ikka koos olles segadustest üle ja taas võime minna homsele vastu armastuse ja lootuse ja usuga taas leitud teineteisega“. 2 aastat hiljem kirjutab hageja „Armastus sinu vastu ei ole kustunud, vaid ootab, millal kangus kaob“. Nendest kirjadest saab ringkonnakohtu arvates teha ühese järelduse, et hageja uskus abielu jätkumisse. 55 Ringkonnakohtu arvates ei pidanud kostja selliste kirjade valguses
  1. aastal hageja nimel maa erastamistoimiguid tehes arvama, et poolte abielulised suhted on lõppenud ja poolte ühine kodu muutub nende toimingute tagajärjel hageja lahuvaraks. 04.12.2008, see on ajal, kui hageja väidetel olid abielu juba faktiliselt poolteist aastat tagasi lõppenud, volitas hageja just kostjat kui oma abikaasat enda nimel maa erastamistoiminguid tegema (I kd, lk 35). Maakohtu järeldus, et nõusoleku andmine erastamistoimingute tegemiseks ei taasta ega tee üksiku aspektina olemasolevaks abielulisi suhteid, põhineb tõendite pealiskaudsel hindamisel. Kostja ei täitnud maa erastamistoiminguid tehes mitte pelgalt hageja käsundit, vaid panustas ka ise, andes maa ostuks ka oma EVP-sid. Hageja väidetel ostis ta kostjalt EVP-sid, kui märgib ka ise, et ta pole kostjale nende eest tasunud. Hageja väidab paljasõnaliselt, et kostja on keeldunud hagejalt raha vastu võtmast nii EVP-kroonide eest, kui ka muude erastamismenetluses kantud kulude eest, kuid pole konkretiseerinud ei oma kokkulepet EVP-de väidetavaks ostmiseks ega raha pakkumise asjaolusid. Kostja väidetel tegutses ta teadmises, et teeb toiminguid ühise kodu ja eluaseme erastamiseks. Kostja on kogu aeg pidanud kinnistut endale kuuluvaks, seda hooldanud, remontinud, tasunud kõik maksud. Hageja ei ole mingilgi viisil enne abielulahutuse algatamist andnud kostjale teada, et peab nende ühist kodu oma lahusvaraks. Hageja väide, et kostja maksis maamaksu seetõttu, et maamaksuteatised saadeti XXX aadressil ja ta ei teadnud, kuhu maksu tasuda, näitab ringkonnakohtu arvates seda, et poolte varasuhted ei olnud lõppenud, majapidamisega oli kogu aeg tegelenud kostja ja tegeles sellega ka edasi. 56 Ebaõige on maakohtu järeldus, nagu oleks kostja abielulahutuse menetluses
  2. aastal poolte abielusuhete lõppemise
  3. aastal omaks võtnud. Kostja vaidles abielulahutamisele vastu. Kostja soovil andis maakohus pooltele leppimisaja. Kuna hageja leppida ei soovinud, siis abielu lahutati (I kd, lk 6). Kui kostja oleks kinnitanud abieluliste suhete lõppemist, siis ei oleks ta taotlenud leppimisaega ja kohus ei oleks saanud seda ka anda. 57 Eeltoodu alusel jõudis ringkonnakohus järeldusele, et antud asjas ei ole tõendamist leidnud, et poolte abielulised suhted oleksid lõppenud enne 01.01.2010, mil jõustus kehtiv perekonnaseadus. Seega on XXX kinnistu poolte ühisvara. PKS § 35 p 3 kohaselt varaühisus lõpeb kui abielu lahutatakse. Seega lõppes poolte varaühisus abielu lahutamisega 14.04.
  4. PKS § 37 lg 1 kohaselt varaühisuse lõppedes jagavad abikaasad ühisvara omavahel ja lg 3 kohaselt ühisvara jagatakse abikaasade vahel kaasomandi lõpetamise sätete kohaselt võrdsetes osades, kui ei ole kokku lepitud teisiti. 58 Hageja soovib kinnistu tema ainuomandisse jätmist. Kostja on esitanud vastuhagi, milles palub jätta kinnistu tema ainuomandisse. Vastuhagis soovis kostja jagada veel ka vallasvara ja soovis saada kompensatsiooni XXX tehtud parenduste eest. Maakohus jättis vastuhagi rahuldamata. Ringkonnakohtu istungil loobus kostja vallasvara jagamisest, kuid jäi kinnisasjale tehtud parenduste hüvitamise nõude juurde. Ringkonnakohtu hinnangul ei kuulu vastuhagi selles osas rahuldamisele. 12
(13)Ringkonnakohus jaotab poolte ühisvara varaühisuse lõppemise kuupäeva seisuga 14.04.2012 ja parendused kajastuvad jagatavas ühisvara väärtuses. 59 Maakohus tuvastas kinnistu kuulumise hageja lahuvara hulka, millega ringkonnakohus eelpooltoodud põhjendustel ei nõustu. Pooled vaidlevad selle üle, kumma poole ainuomandisse kinnistu jätta. Ringkonnakohtu arvates tuleb selles osas vastuhagi rahuldada ja kinnistu jätta kostja ainuomandisse. Ringkonnakohus lähtub seejuures sellest, et XXX on kostja ainus elukoht juba mitukümmend aastat. Viimased paarkümmend aastat on kostja üksinda kinnistu eest hoolt kandnud, taganud selle säilimise ja teinud parendusi. Hageja on olnud kinnistu suhtes äärmiselt ükskõikne ning pole seda ka elamiseks vajanud. Seega tuleb kinnistu jätta kostja ainuomandisse ning mõista temalt hageja kasuks välja rahaline hüvitis. 60 Vaidlust pole selles, et elamu vallasasjana enne maa erastamist oli 1/3 ulatuses hageja lahusvara. Kehtiva kohtupraktika kohaselt saab PKS § 210 lg 2 järgi enne 01.07.2010 kehtinud perekonnaseaduse järgi arvestada ühisvara jagades abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumise aluseid juhul, kui ese omandati ja kõrvalekaldumise alus tekkis enne 01.07.2010. Ringkonnakohus ei pea käesoleval juhul osade võrdsusest kõrvalekaldumist põhjendatuks, kuna asja materjalist nähtub, et viimased paarkümmend aastat on kostja üksinda kinnistu eest hoolt kandnud, taganud selle säilimise ja teinud parendusi. Kostja on vastuhagis esile toonud järgmised tööd: köögis uuesti ehitatud soojamüür koos pliidiga, II korrusel ahi renoveeritud, kõrvalhoone katus renoveeritud, vahetatud I korruse köögi ja II korruse tubade aknad, vahetatud õuepoolse sissekäigu uks, renoveeritud veetorustik. Selliste tööde tegemist kostja poolt kinnitasid ka tunnistajad OP ja HP (III kd, lk 87,88). Arvestades nii ühe kui teise poole panust, on ringkonnakohtu hinnangul õiglane jagada ühisvaraks olev kinnistu poolte vahel võrdsetes osades. 61 Pooled ei vaidle kinnistu väärtuse üle, milleks on 64 000 eurot. Seega tuleb kinnistu jätta kostja ainuomandisse, kohustada hagejat andma vastavad tahteavaldused kinnistusraamatu kande muutmiseks ja välja mõista kostjalt hageja kasuks hüvitis omandi kaotuse eest 32 000 eurot. 62 TsMS § 164 lg 1 alusel jätab ringkonnakohus nii maakohtu kui ringkonnakohtu menetluskulud poolte endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Gaida Kivinurm /allkirjastatud digitaalselt/ Margo Klaar /allkirjastatud digitaalselt/ Tiit Kollom 13
(13)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.