Obsah (5)

§ 180§ 184§ 182§ 116§ 108

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Kohtunik Tallinna Halduskohus Kristjan Siigur Otsuse avalikult teatavakstegemine 3. mai 2016, Tallinn Haldusasja number Haldusasi 3-16-170 A.E.u kaebus Tallinna

§ 180, § 181 lg 1).

Vastuseks teise menetlusosaliste poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (

§ 184

). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

§ 182lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (

§ 116

lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (

§ 116lg 6).

KAEBAJA NÕUE JA PÕHJENDUSED

1. A.E. esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotleb Tallinna Vanglalt 300 euro suuruse hüvitise välja mõistmist mittevaralise kahju eest, mis põhjustati talle seoses tema kinni pidamisega ebainimlikes tingimustes kartserikambris nr 77 ajavahemikul 3.-
2. novembrini
3. Kaebaja selgitab, et kambris oli jahe, ent vaatamata korduvatele pöördumistele ei antud talle paksemat tekki, samuti oli talle antud padi lödi ega võimaldanud 1 normaalselt magada, kambris oli väga niiske, mis nähtus ka selle seintelt kooruvast ja kobrutavast värvist ning kambris paiknenud laua ja pingi vaheline kaugus oli selline, et normaalselt seal kirjutada võimalik ei olnud. Kaebaja toob ka välja, et kambri tuulutamine oli põhimõtteliselt võimatu, sest õhuakna avamisel hakkas seal veel külmem ning kuivõrd kambrisse ei langenud aknast loomulikku valgust, pidi seal viibija kogu päevase aja taluma kunstlikku päevavalguslambi valgust, mis hakkas päeva lõpuks häirima nägemist. Kaebaja hinnangul ei tagatud talle ka liikumist vabas õhus, sest jalutusboks oli isegi veel väiksem kui kamber. Kaebaja heidab vanglale ette, et viimane on, vaatamata CPT soovitustele, jätkanud kartserihoone kasutamist, olles väga hästi teadlik, et sealsed tingimused eluruumidele esitatavatele nõuetele ei vasta. VASTUSTAJA SEISUKOHT
4. Tallinna Vangla peab A.E.u kaebust põhjendamatuks ning taotleb selle rahuldamata jätmist. Vastustaja leiab, et kartserikambrite tingimused vastavad vähemalt miinimumnõuetele ning ka konkreetses kambris nr 77 oli justiitsministri
5. novembri 2000 määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (edaspidi VSkE) § 7 lõikes 4 ette nähtud sisustus. Vastustaja selgitab, et varasemaga võrreldes oli ajal, mil kaebaja vaidlusaluses kambris viibis, eemaldatud osa aknaid katvatest metalltõketest, ent turvalisuse kaalutlusel nende akende eest täielik eemaldamine ei oleks olnud võimalik. Samuti selgitab vastustaja, et kambris oli tagatud elutegevuseks vajalik kunstvalgustus. Vastustaja hinnangul ei vasta tõele kaebaja väited värvi koorumise kohta, arvestades, et
6. aasta märtsis selliseid märke kambris polnud ning vahepeal pole kambrit remonditud. Vastustaja selgitab, et kaebajale kartseris kasutamiseks antud teki ja padja väljavahetamiseks ei olnud põhjust. Kambri õhutemperatuuri osas selgitab vastustaja, et kambrite temperatuuri jälgitakse pidevalt ning külmal ajal köetakse kambreid igapäevaselt. Jalutusboks on vastustaja väitel 245x180 cm suurune, ent õigusaktid ei sätesta selle miinimumsuurust. Igal juhul leiab vastustaja, et kaebajale ei saanud tekkida sellist kahju, mis peaks kuuluma rahas hüvitamisele: isegi kui kambri tingimused olid ebamugavad, viibis kaebaja seal vaid lühiajaliselt. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
7. Leian, et A.E.u kaebus ei ole põhjendatud ja tuleb rahuldamata jätta. Riigivastutuse seaduse § 9 lg 1 kohaselt võib inimene nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist muuhulgas süüliselt väärikuse alandamise eest. Inimväärikust alandavaks kohtlemiseks võib olla ka kinni pidamine ebainimlikes vangistustingimustes. Kaebuses esitatud kirjelduste ning Tallinna Vangla kirjalikule seletusele lisatud fotode põhjal saab vaidlusaluse kartserikambri nr 77 tingimusi, milles kaebajat 10 päeva jooksul kinni peeti, pidada ebamugavateks, ent mitte rohkem. Arvestades, et kaebaja pidi nimetatud tingimustes viibima vaid lühiajaliselt ning sedagi tema enda õigusvastase käitumise eest talle määratud distsiplinaarkaristuse kandmiseks, ei saanud need tingimused kaebajale põhjustada sellist kahju, mis saaks kuuluda rahas hüvitamisele isegi juhul, kui möönda, et kõnealused tingimused igakülgselt nõuetele ei vastanud. Vangla kinnipidamistingimustest põhjustatud ebameeldivusi ja kannatusi, mis ei ole samas põhjustanud kannatanule vahetut füüsilist valu või tervisekahju, saab nende lühiajalise kestuse korral hüvitamist õigustava inimväärikuse alandamisena käsitada vaid juhul, kui need on oluliselt intensiivsemad kui käesoleva asja puhul. See, et distsiplinaarkaristusena 10 päevaks kartserisse paigutatud kinnipeetaval on seal magades külm või et seal on ebapiisavalt päevavalgust vms asjaolud ei ole sellise intensiivsusega, et õigustaksid rahalise hüvitise välja 2 mõistmist. Vaidlusalusel juhul olid kinnipidamistingimused vähemalt minimaalset inimväärsed ning ebamugavustunne ja kannatused, mida kaebaja neis tingimustes viibimise tõttu taluma pidi, ei olnud ebamõistlikult koormavad ega ületanud kinnipeetavale toime pandud distsiplinaarsüüteo eest määratud karistusega paratamatult kaasnevate piirangute lubatud määra.
8. Vaidlusaluse kambri temperatuuri kohta ajal, mil kaebaja seal viibis, konkreetsed andmed puuduvad, ent eluliselt pole usutav, et kambris oli sedavõrd talumatult külm, et seal viibimine kaebaja inimväärikust alandav oleks olnud. Vaidlust pole selles, et kõnealune kamber oli ühendatud keskküttesüsteemiga ning seal oli küttekehana radiaator. See, et sügisesel või ajal, kui ööpäevane välisõhu keskmine temperatuur on võrdlemisi kõrge, ent ööd külmad, on keskküttega kivihoonetes siseõhutemperatuur tavapärasest veidi madalam ning õhk tundub rõskem, on tavaline ja enamasti paratamatu. Inimväärikust alandavate kinnipidamistingimustena tuleks kõne alla see, kui ruumi temperatuur ilmselgelt ei vasta kinnipeetava riietusele ning tingib pideva külmatunde. Antud juhul ei ole usutav, et see nõnda oli. See, et kaebaja pidi jaheduse tõttu magama riietes, ei ole käsitatav inimväärikuse alandamisena, seda isegi juhul, kui kambri temperatuur ei olnud pidevalt vähemalt +18 kraadi. Magamine ka 15-17-kraadise õhutemperatuuriga toas on võimalik ning reaalsuses tegelikult paljudele vananenud või puuduliku küttesüsteemiga hoonetes elavate või ka majanduslikus kitsikuses olevate Eesti inimeste jaoks talvisel ajal igapäevane. Kaebaja pidi selles väidetavas jaheduses viibima 10 päeva jooksul, kusjuures talle neis tingimustes viibimise kestus ja ka põhjus olid talle algusest peale teada. Seega kamber võis olla jahe, ent tegemist ei olnud sellise ebamugavusega, mis oleks käsitatav kaebaja jaoks hüvitamise kuuluva kahjuna.
9. Mis puutub sellesse, et kaebajale antud padi ja tekk ei vastanud tema soovidele, siis tuleb tähele panna, et mingisuguseid konkreetseid nõudeid ei ole kinnipeetavale antavale padjale ega tekile õigusaktides sätestatud. Sellest tulenevalt ei saa kinnipeetav ka esitada mistahes konkreetseid nõudmisi padja suurusele, kõvadusele vms parameetritele. Kaebaja ei ole väitnud, et talle antud padi oleks olnud purunenud või muul moel nii kahjustunud, et selle sihipärane kasutamine võimatu oli. On ilmne, et erinevate inimeste eelistused padja pehmuse, tugevuse ja suuruse osas on erinevad, ent vangla ei pea selliste individuaalsete soovidega arvestama, iseäranis mitte kartserikambris, mis on ette nähtud vanglas toime pandud rikkumiste eest määratud karistuste kandmiseks. Kui konkreetne padi tundub liiga madal (läbivajuv või lödi), on võimalik see pooleks murda ja ongi kohe kaks korda parem. Samamoodi on tekiga: teki suurus ega paksus ei ole reguleeritud. Kaebaja on vaid üldsõnaliselt märkinud, et talle antud tekid olid räbaldunud, täpsustama, mis neil tekkidel siis viga oli. See, kui kinnipeetavale kambrisse antaval tekil on pidevast kasutamisest tekkinud kulumisjäljed võibolla ka mõned pisikesed augud siin-seal ei ole inimväärikust alandav. Hüvitamist nõudva inimväärikuse alandamisega oleks tegemist, kui tekk oleks nii katki, et see ühe tervikuna ei kata normaalselt ära magavat inimest. Kaebaja pole väitnud, et see nii oli ja see pole ka usutav. Kaebuse kohaselt nõudis kaebaja seejuures teki välja vahetamist, ent ei nähtu, et ta oleks nõudnud lisatekki, mille saamine oleks võib-olla võimalik olnud.
10. Mis puudutab ventilatsiooni, siis pole vaidlust selles, et kartserikambris oli avatav ja suletav õhutusava. Seega ruumi tuulutamine võimalik. See, et külma ilmaga õhuakna avanedes sisetemperatuur langeb ega taastu kohe, on paratamatu. See aga ei tähenda, et kambri ventileerimise võimalust ei olnud. See, et kambris oli rõske, on, nagu juba eelpool märgitud, usutav, ent ebausutav on, et õhuniiskus oli selline, mis kujutas 10-päevase viibimise korral 3 talumatut ebamugavust. See, et kohast või teisest värv seintelt lahti oli, on pigem ilu probleem ega anna mingit kinnitust väitele, et tegemist oli talumatult niiske ruumiga. Vangla esitatud fotodelt nähtub, et vähemalt valdavas osas ruumi seintest kaebaja kirjeldatud värvi koorumist ja kobrutamist ei esinenud.
11. Mis puutub valgustusse, siis on vastustaja esitatud fotodelt nähtuva põhjal usutav, et tegelikult mingit päevavalgust selles kambris suurt polnud, küll oli aga piisav tehisvalgus. Vangistusseaduse (VangS) §-st 45 ei tulene, et kambris olev aken peab tagama päevasel ajal kambri piisava valgustatuse loomuliku valgusega. Iseäranis ei saa see olla nõutav kartserikambri puhul. Piisav valgustus VangS § 45 lg 1 tähenduses tähendab valgustust, mis võimaldab kambris viibival kinnipeetaval tegeleda seal lubatud tegevustega. Selle võib tagada nii loomuliku valgusega, kunstliku valgustusega või nende koosmõjus. See, et päev läbi päevavalguslambiga valgustatud toas viibides silmad ära väsivad, on usutav, iseäranis, kui selle päeva jooksul palju lugeda või muud silmadele koormavat teha, ent see ei tähenda, et isiku sellises kambris hoidmine kujutaks endast inimväärikust alandavat kohtlemist. Silmade väsimise korral on võimalik silmad mõneks ajaks sulgeda. Seega võib pideva kunstliku valgusega kambris viibimine olla ebamugav, ent see pole inimväärikust alandav.
12. Vaidlust pole selles, et kõik VSkE § 7 lõikes 4 sätestatud sisustuselemendid olid kartserikambris olemas. See, et kirjutamine oli põranda külge kinnitatud pinkide ja laua omavahelise kauguse tõttu (eriti lühemat kasvu inimesele) ebamugav, on vangla poolt esitatud foto põhjal usutav, ent kindlasti polnud see võimatu ning iga natukese aja järel sirutusharjutusi tehes ei saanud ka neis tingimustes kirjutamine tekitada mingit talumatut ebamugavustunnet. Jalutusboks oli tõepoolest pisike, ent VangS § 651 lõikest 3 ei tulenegi, et kartserisse paigutatud kinnipeetaval peaks olema võimalik jalutada – norm näeb ette võimaluse viibida vabas õhus. Vabas õhus viibimine ei pea tähendama isegi mitte ühest küljest täielikult väliskeskkonnast eraldamata ruumi, vaid piisab sellest, kui tegemist on kohaga, mis on väliskeskkonnast sedavõrd eraldamata, et välisõhk sinna vabalt pääseb. Vastustaja poolt esitatud jalutusboksi kirjelduse ning lisatud foto kohaselt vastas kõnealune jalutusboks sellele tingimusele – sinna oli tagatud välisõhu vaba juurdepääs.
13. See, et Tallinna Vangla olmetingimused ei vasta kõigile rahvusvahelisel tasandil aktsepteeritavatele nõuetele, on üldteada. Kaebaja viidatud CPT raportis anti tõepoolest soovitus Tallinna Vangla kartserite blokk viivitamatult kasutusest kõrvaldada. Selles aruandes esitatud ettepaneku näol ei ole tegemist siduva korraldusega. Kuigi Eesti täitevvõimu ülesanne on korraldada muuhulgas vanglate töö nii, et kinnipeetavate põhiõigused oleksid tagatud, ei saa nõuetele mittevastavate kinnipidamistingimuste tuvastamise korral sellise organisatsiooni nagu CPT poolt, olla vältimatuks tagajärjeks vangla või selle osa sulgemine. See muudaks vanglate töö ning avaliku korra kaitsmise võimatuks. Ka Vabariigi Valitsus on vastuseks CPT raportile selgitanud järgmist: "Arvestades Tallinna Vangla võimalusi, ei ole võimalik lõpetada hoone kasutamist täielikult ning Tallinna Vangla püüab olemasolevate vahendite ulatuses tagada hoone kambrite elamisväärsed tingimused". Loogiline on vastustaja selgitusest nähtuv, et kartseribloki kasutusest välja arvamine muudaks kartserikaristuste määramise võimatuks, see omakorda takistaks aga oluliselt vangla julgeoleku tagamist.
14. Kartserikambri tingimustest rääkides ei ole minu hinnangul põhjust mööda vaadata ka sellest, et kartserisse paigutamise näol tegemist on täiendava karistusmeetmega kinnipeetava suhtes, kes õiguskuulekalt ei käitu. See tähendab seda, et kartserisse ei satu kinnipeetav 4 juhuslikult ning sinna sattumist on võimalik vältida, käitudes vanglas õiguskuulekalt, alludes korraldustele ning järgides distsipliini. Sellega ei saa õigustada ükskõik milliseid olmetingimusi või kohtlemist (nt. piinamist) kartseris viibimise ajal, küll aga tõstab see oluliselt kõrgemale piiri, millest suuremad ebameeldivused on käsitatavad inimväärikust alandava kohtlemisena ning õigustavad rahalist hüvitamist. Inimene, kes ei austa kehtestatud reegleid, sh. vangla kui omamoodi mikroühiskonna eduka ja eesmärgipärase toimimise ja selle julgeoleku tagamise eesmärgil kehtestatud distsipliininõudeid, ei saa inimväärikuse argumendile tuginedes nõuda, et talle pakutavad tingimused oleksid samaväärsed eluosakonna omadega. Kinnipeetavate poolt vangladistsipliini järgimine on vangla turvalisuse seisukohast ülioluline, mis tähendab muuhulgas seda, et distsiplinaarkaristused peavadki endast kujutama piisavalt tõsiseid ebamugavusi, et kinnipeetaval oleks stiimul sellist karistust vältida ning õiguskuulekalt käituda. Kartserikaristuse ainus sisu ei ole rikkuja eraldamine üksindusse, vaid ka tema muude olmetingimuste halvendamine. Ja lisaks sellele, kui rääkida inimväärikusest kui universaalsest kategooriast, siis on raske mööda vaadata ka sellest, et turvalisuse ning heaolu tase, mis kaebajale ka Tallinna Vangla kartserikambris tagatud oli, ei ole sugugi kättesaadav maailmas, ka mitte Eestis, väga paljudele inimestele, kes on põhjusel või teisel sattunud raskesse olukorda, ent pole kunagi toime pannud selliseid tegusid, mis oleks ühiskonna silmis õigustanud neilt vabaduse võtmist. 11.

§ 108lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kaebuse rahuldamata jätmisega on otsus tehtud kaebaja kahjuks. Vastustaja pole taotlenud enda kasuks menetluskulude välja mõistmist, seega jäävad poolte kulud poolte endi kanda. /allkirjastatud digitaalallkirjaga/ Kristjan Siigur kohtunik 5