Obsah (5)

§ 424§ 73§ 50§ 16§ 56

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 14. aprill 2016, Tallinn kirjalikus menetluses Kohtuasja number 1-15-10991 Kohtukoosseis Eesistuja Sten Lind,

§ 424järgi Apelleeritud kohtuotsus Pärnu Maakohtu 9.

veebruari 2016 otsus Apellant kaitsja Prokurör Ülle Tamm Süüdistatav Andrei Rappu Kaitsja isikukood 36907290314, elukoht XXX, Eesti Vabariigi kodanik, XXX, emakeel eesti keel, töökoht: M OÜ, XXX, karistamata, kohaldatud tõkend elukohast lahkumise keeld. Kristjan Nõges RESOLUTSIOON Apellatsioon rahuldada osaliselt. Tühistada Pärnu Maakohtu

1. veebruari 2016 otsus osas, millega mõisteti 348,27 euro suurused riigi õigusabi kulud täies ulatuses välja Andrei Rappult. Jätta riigi õigusabi kulud 219,2 euro ulatuses riigi kanda. Ülejäänud osas jätta Pärnu Maakohtu otsus muutmata. Apellatsioonimenetluse kulud, s.t määratud kaitsja tasu 120 eurot jätta riigi kanda. Edasikaebamise kord 1 Ringkonnakohtu otsuse peale on võimalik esitada kassatsioon. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
2. Pärnu Maakohtu
3. veebruari
4. a otsusega mõisteti Andrei Rappu süüdi

§ 424järgi ja teda karistati 9-kuulise vangistusega.

Kuna kohus arutas kriminaalasja lühimenetluses, vähendas kohus A. Rappule mõistetud vangistust KrMS § 238 lg 2 alusel 1/3 võrra, s.o 6 kuuni.

§ 73lg 1 ja 3 alusel jättis maakohus A.

Rappule mõistetud karistuse täitmisele pööramata tingimusel, et A. Rappu ei pane 18-kuulise katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu.

§ 50lg 1 p 1 alusel võttis kohus A.

Rappult lisakaristusena 6 kuuks ära mootorsõiduki juhtimise õiguse. Maakohus mõistis A. Rappult riigi tuludesse välja sundraha 645 eurot ja määratud kaitsjale makstud tasu 348,27 eurot. Kohus määras, et menetluskulud tuleb tasuda kuumaksetena 12 kuu jooksul. A. Rappu mõisteti süüdi selles, et ta juhtis 11.novembril 2015 kella 11.59 ajal Hiiu maakonnas Pühalepa vallas Partsi-Kuri tee

1. kilomeetril mootorsõidukit Jeep Grand Cherokee registreerimisnumbriga XXX XXX joobeseisundis olles. Nimelt mõõdeti tõendusliku alkomeetriga Dräger Alcotest 7110 EST tema väljahingatavas õhus alkoholikontsentratsioon 1,24 mg/l ± 0,12 mg/l kohta. Seega oli alkoholikontsentratsioon tema väljahingatavas õhus vähemalt 1,12 mg/l kohta. Mõistetud karistust põhjendades märkis kohus, et A. Rappu süü on keskmisest suurem – tegu on toime pandud otsuse tahtlusega ja A. Rappu juhtis auto seisundis, kus häiritud olid reaktsioonikiirus ja koordinatsioon. Ta juhtis mootorsõidukit nii ebakindlalt, et see äratas tähelepanu kaaskodanikus, kes sellest politseile teatas ja tänu millele ohtlik juht liiklusest kõrvaldati. Kohus leidis, et karistust kergendavad asjaolud puuduvad. A. Rappu avaldatud kahetsust ei pidanud kohus siiraks, kuna A. Rappu püüdis oma ütlustega luua vale ettekujutust teo toimepanemise asjaoludest ja seeläbi vähendada oma süüd. Kohus leidis, et ei esine ka karistust raskendavaid asjaolusid. Kuna A. Rappu on eelnevalt karistamata isik, pidas kohus põhjendatuks tema karistamist alla sanktsiooni keskmise määra jääva vangistusega. Samal põhjusel pidas kohus võimalikuks jätta vangistuse tingimisi täitmisele pööramata. Maakohus leidis, et lisakaristusena tuleb A. Rappult võtta ära juhtimisõigus. Põhjustena nimetas kohus eelkõige A. Rappu joobeastet ja sellest tingituna tema seisundit mootorsõiduki juhtimise 2 ajal. A. Rappu juhtis sõidukit joobest tingituna nii ebakindlalt, et seda märkas ka kaaskodanik, kes sellest politseile teatas. Samuti pidas kohus oluliseks, et A. Rappu pani kuriteo toime tahtlikult, autos oli lahtine alkoholipurk ja kinnipidamisel ta tunnistas politseiametnikule, et tarvitas alkoholi ka juhtimise ajal. Kohus leidis, et need asjaolud näitavad erilist hoolimatust kaasliiklejate turvalisuse suhtes ja tingivad lisakaristuse kohaldamise. Menetluskulude kohta märkis kohus, et vastavalt KrMS § 180 lg-le 1 hüvitab süüdimõistva otsuse korral need süüdimõistetu. Kaitsja taotles kohtuistungil, et tema sõidukulud jäetaks riigi kanda. Seda põhjendas ta A. Rappu majandusliku olukorraga, aga ka sellega, et A. Rappu ei ole süüdi, et Hiiumaal ei ole advokaate. Kohus märkis, et kohtule ei ole esitatud tõendeid, et A. Rappule käiks menetluskulude hüvitamine ilmselt üle jõu. Seetõttu ei pidanud maakohuspõhjendatuks osade menetluskulude riigi kanda jätmist. Küll pidas kohus põhjendatuks menetluskulude ositi tasumise võimaldamist.
2. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni A. Rappu kaitsja, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist A. Rappult juhtimisõiguse äravõtmise osas ning lisakaristuse kohaldamata jätmist või kergema lisakaristuse kohaldamist. Samuti taotleb kaitsja, et tema sõidukulusid ei mõistetaks välja A. Rappult, vaid jäetaks need riigi kanda. Apellant leiab, et mõistetud lisakaristus ei vasta kuriteo raskusele ega süüdimõistetu isikule. Kaitsja märkis, et viitas maakohtu menetluses Riigikohtu seisukohtadele, mis käsitlevad lisakaristuse kohaldamist joobes juhtimise korral. Riigikohtu seisukohtadest ei tulene, et lisakaristuse kohaldamata jätmine joobes juhtimise puhul peaks olema erandlik. Lisakaristust tuleb kohaldada üksnes juhul, kui põhikaristus ei ole piisav karistamise eesmärgi täitmiseks, s.t kui on alust arvata, et lisakaristuse kohaldamata jätmisel jätkab isik samalaadsete kuritegude toimepanemist. Maakohus põhjendas lisakaristuse kohaldamist kuriteo asjaoludega, kuid ei selgitanud, kuidas need näitavad, et süüdistatav võib jätkata samalaadsete süütegude toimepanemist. Apellant märgib, et A. Rappu joove ei olnud suur. Varem kehtinud regulatsiooni järgi oleks tegemist olnud keskmise joobega. Teiseks märgib apellant, et joobes juhtumine ongi karistatav ainult tahtliku teona ning sellise teo toimepanemisega kaasneb alati ka seisund, mis väljendub füsioloogiliste võimete häirituses. Seega hõlmab

§424

koosseisule vastav tegu alati ka hoolimatust kaasliiklejate suhtes, kuid selline hoolimatus on niigi juba sanktsioneeritud põhikaristuse näol. Apellant ei nõustu ka sellega, et A. Rappu käitumises esinenud hoolimatusele annab täiendava mõõtme see, et rikkumist märkas ka politseid teavitanud kaaskodanik ning see, et A. Rappu autos oli lahtist alkoholi, mida A. Rappu olevat tarvitanud ka sõitmise ajal. Esiteks ei saa süüdistatava käitumist taunida teiste isikute käitumise pinnal. Teiseks on üldteada, et alkoholi tarvitamise mõju ei avaldu koheselt pärast tarvitamist, mistõttu olnuks hoopiski taunitavam, kui Andrei Rappu olnuks tarbinud kogu asjaomase alkoholikoguse enne rooli istumist. Veel märgib apellant, et mõistetud lisakaristus sisaldab täiendavat kaudset „karistust“. Nimelt peab isik, kellelt on mootorsõiduki juhtimisõigus karistusena ära võetud vähemalt kuueks 3 kuuks, LS § 129 lg 1 selle taastada üksnes juhul, kui ta sooritab edukalt liiklusteooriaeksami. See toob A. Rappule kaasa täiendavad väljaminekud. Kriminaalasja materjalidele lisatud A. Rappu keskmise päevasissetuleku ja elatustaseme teatise kohaselt on tal üks ülalpeetav ning sellest tulenevalt on tema keskmine päevasissetulek negatiivne. Seega on ilmne, et A. Rappul puuduvad juhtimisõiguse taastamiseks vajalikud rahalised vahendid, mistõttu avaldaks Pärnu Maakohtu poolt määratud lisakaristus oma mõju ka pärast karistuse kandmist. Kaitsja leiab veel, et maakohus jättis põhjendamatult rahuldamata kaitsja taotluse menetluskulude osaliselt riigi kanda jätmiseks. Kaitsja taotles kohtuistungil, et kohus jätaks KrMS § 180 lg 3 alusel kaitsja sõidukulud riigi kanda. Apellant pidas seda põhjendatuks lähtuvalt nii süüdistatava majanduslikust olukorrast kui ka asjaolust, et süüdistatav ei tohiks kanda täiendavaid kulusid seetõttu, et riik ei ole taganud Hiiumaal kohalikku õigusabi. Maakohus leidis, et esitatud pole tõendeid, mille kohaselt oleks A. Rappu majanduslik olukord selline, et menetluskulude hüvitamine käiks tal ilmselt üle jõu. Kriminaalasja materjalide hulgas on aga A. Rappu keskmise päevasissetuleku ja elatustaseme teatis, mis on kohtuistungi protokolli kohaselt ka avaldatud. Teatise kohaselt on A. Rappul üks ülalpeetav ning sellest tulenevalt on tema keskmise päevasissetuleku suurus -2,01 eurot.

1. Prokurör leiab apellatsioonile esitatud vastuses, et apellatsioon tuleks jätta rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata. Pärnu Maakohtu mõistetud karistus vastab A. Rappu süü suurusele. Maakohus on otsuses üksikasjalikult käsitlenud karistuse mõistmise aluseid ning mõistetud karistust igakülgselt põhjendanud. Prokurör märgib, et lisakaristus ei täida ainult üld- vaid ka eripreventiivseid eesmärke. Ta nõustub, et lisakaristus ei tohi olla ülemäära pikk, kuid leiab, et A. Rappule mõistetud lisakaristust liiga pikaks pidada ei saa. Samas on prokurör seisukohal, et lisakaristuse kohaldamata jätmiseks peavad esinema erandlikud asjaolud. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
2. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu mõistetud lisakaristus on õiguspärane ja põhjendatud. 4.1 Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus mingil moel läinud lisakaristuse kohaldamisel vastuollu apellatsioonis viidatud Riigikohtu lahendites toodud juhtnööridega selle kohta, millal on juhtimisõiguse äravõtmine lisakaristusena põhjendatud. Tähelepanu tuleb pöörata sellele, et mõlemad Riigikohtu otsused, millele apellant viitab, käivad väärtegude (mootorsõiduki juhtimine seisundis, kus juhi vere või väljahingatava õhu alkoholisisaldus ületab lubatud piirmäära, kuid jääb alla joobe piirmäära) ehk kergemaliigiliste süütegude kohta. Seejuures ei ole isegi väärteo puhul välistatud juhtimisõiguse äravõtmine esmakordse rikkumise eest (vt Riigikohtu 13.12.2013 otsus väärteoasjas nr 3-1-1-122-13, p 11). A. Rappu on aga pannud toime kuriteo, s.t raskema süüteo. 4 Õige on apellandi väide, et lisakaristuse kohaldamiseks ei ole piisav üksnes abstraktne võimalus, et isik võib taas panna toime samalaadse süüteo. Kohus peab lisakaristuse mõistmisel näitama, millistele asjaoludele tuginevalt ta sellise ohu olemasolu tuvastatuks loeb. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus seda nõuetekohaselt teinud. Ka ringkonnakohus peab oluliseks eelkõige A. Rappu suhteliselt suurt joovet koos sellega, et ta tarbis alkoholi ka juhtimise ajal. Sellise käitumisega näitas ta selgelt, et ei hooli joobes juhtimise keelust. Selline suhtumine omakorda annab alust arvata, et ta võib ka edaspidi sarnaseid süütegusid toime panna. 4.2 Apellatsioonis leitakse, et maakohus on põhjendamatult pidanud A. Rappu joovet suureks. Nagu kaitsja on ise tõdenud, ei eristata õigusaktides juhi joobe astmeid. Eelnev ei tähenda, et joobe raskus ei omaks

§ 424

tähenduses tähtsust.

§ 424

kontekstis on alkoholijoobe raskus on üks olulisemaid tegureid, mis mõjutab isiku süü suurust. Alkoholijoobe puhul eeldatakse, et mida suurem on juhi joove, seda suurem on oht, et ta ei ole võimeline liiklusolusid täpselt tajuma ning sõidukit vajaliku kindlusega juhtima. Seega mida suurem on isiku väljahingatava õhu alkoholisisaldus, seda suuremaks tuleb lugeda tema süüd. A. Rappu väljahingatavas õhus oli alkoholi vähemalt 1,12 mg/l kohta. Vastavalt LS § 69 lg-le 2 loetakse mootorsõidukijuht alkoholijoobes olevaks, kui tema väljahingatavas õhus on alkoholi 0,75 milligrammi ühe liitri kohta või rohkem. Seega ületas tema väljahingatava õhu alkoholisisaldus tunduvalt piiri, millest alates juht alkoholijoobes olevaks loetakse. Maakohus ongi A. Rappu joovet võtnud arvesse tema süü suuruse hindamisel. Maakohtu otsuses on märgitud: „Kohus leiab, et A. Rappu süü on keskmisest suurem – tegu on toime pandud otsuse tahtlusega ja A. Rappu juhtis auto seisundis, kus häiritud olid reaktsioonikiirus ja koordinatsioon. A. Rappu juhtis mootorsõidukit nii ebakindlalt, et see äratas tähelepanu kaaskodanikus, kes sellest politseile teatas ja tänu millele ohtlik juht liiklusest kõrvaldati.“ Ringkonnakohtu hinnangul on maakohtu antud hinnang A. Rappu süü suurusele igati korrektne. Oluline on see, et käesoleval juhul ei näita seda, et A. Rappu ei olnud võimeline autot liikluses vajaliku kindlusega juhtima, ainult tema väljahingatava õhu alkoholisisaldus. Nagu maakohus märkis, oli A. Rappu sõidustiil nii ebakindel, et see oli teistele liiklejatele näha – A. Rappu joovet kontrolliti põhjusel, et politseile teatati tema ebakindlast sõidustiilist. Viimase asjaoluga seoses on kaitsja märkinud, et süüdistatava teo etteheidetavus ei või sõltuda teiste isikute käitumisest. Ringkonnakohus leiab, et see argument on asjakohatu. Maakohus ei ole A. Rappu süü hindamisel lähtunud kõrvalise isiku käitumisest, vaid A. Rappu enda ebakindlast sõidustiilist. Lõpuks ei saa märkimata jätta, et A. Rappu rikkumist ei iseloomusta kergena ka kaitsja apellatsioonis esitatud viide varasemale regulatsioonile. Nagu kaitsja ise on märkinud, et varem kehtinud regulatsiooni järgi oleks A. Rappu joobe puhul olnud tegemist keskmise – mitte aga kerge – joobega. 4.3 Kaitsja märgib, et joobes juhtumine ongi karistatav ainult tahtliku teona. See, et

§ 424

näeb ette vastutuse ainult tahtliku joobes juhtimise eest, ei tähenda, et subjektiivne süüteokoosseis joobes juhtimise eest karistuse mõistmisel tähtsust ei oma. Vastavalt

§ 16

5 lg-le 1 eristatakse tahtluse liikidena kavatsetust, otsest ja kaudset tahtlust. Need omakorda näitavad isiku suhtumist toimepandud teosse. Seetõttu sõltub vastavalt

§ 56lg-le 1 karistuse aluseks olev isiku süü muuhulgas ka tahtluse liigist.

S.t otsese tahtlusega toime pandud tegu on taunitavam kui kaudse tahtlusega toimepandu. 4.4 Maakohus tuvastas selle, et A. Rappu väljahingatava õhu alkoholisisaldus ületas selgelt piirmäära, alates millest loetakse isik joobes olevaks. Samuti oli tema sõidustiil ebakindel. Ka asus maakohus seisukohale, et A. Rappu pani kuriteo toime otsese tahtlusega. Neist asjaoludest tulenevalt ei saa rääkida väga väiksest süüst. Nagu eespool märgitud, leiab ringkonnakohus sarnaselt maakohtule, et A. Rappu käitumine näitab muuhulgas ohtu, et ta võib sarnaseid süütegusid ka edaspidi toime panna. Seetõttu on maakohus põhjendatult kohaldanud lisakaristust. 4.5 Vastavalt

§ 50

lg 1 p 1 võib kohus liiklusalase kuriteo eest võtta mootorsõiduki juhtimisõiguse ära kuni kolmeks aastaks. Maakohus võttis A. Rappult juhtimisõiguse ära kuueks kuuks. Seega ettenähtud karistusraami arvestades on tegemist pigem lühiajalise juhtimisõiguse äravõtmisega. Maakohus pidas A. Rappu süüd pigem keskmist ületavaks ja ringkonnakohus nõustus selle hinnanguga. Samas jäävad nii maakohtu mõistetud põhi- kui lisakaristus tunduvalt alla sanktsiooni keskmise määra. Seega ei saa rääkida sellest, et lisakaristus oleks ebaproportsionaalselt karm. 4.6 Kaitsja leiab, et juhtimisõiguse äravõtmisel kuueks kuuks karistatakse A. Rapput täiendavalt sellega, et ta peab juhtimisõiguse tagasisaamiseks sooritama edukalt liiklusteooriaeksami. Ringkonnakohus märgib, et kohus otsustab juhtimisõiguse äravõtmise kohaldamise ja selle pikkuse üle

§ 56lg-s 1 nimetatud asjaoludele tuginedes.

Seega määravad selle, kui pikk lisakaristus mõista, isiku süü ja karistuse preventiivsed eesmärgid. Maakohus leidis (ning ringkonnakohus nõustus selle seisukohaga), et A. Rappu puhul annavad need põhjust kuueks kuuks juhtimisõiguse ära võtmiseks. Liiklusteooriaeksami peavad liiklusseaduse kohaselt tegema kõik, kellelt on lisakaristus 6-12 kuuks ära võetud. Tegemist on haldusõigusliku meetmega liiklusohutuse tagamiseks. Eksami sooritamise kohustuse eesmärk on tagada see, et liikluses osalevad ainult liiklusnõudeid tundvad juhid. Vajaduse selle kontrollimiseks, kas isik tunneb liiklusnõudeid, tingib ühest küljest see, et ta on pannud toime liiklusalase kuriteo, s.t raske liiklusalase õigusrikkumise, teisest küljest aga see, et, ta ei võinud 6 kuu jooksul mootorsõidukit juhtida. Kuna tegemist on üldise kohustusega, ei saa rääkida sellest, et juhtimisõiguse äravõtmine 6 kuuks oleks just A. Rappule eksami tegemise kohustuse tõttu erandlikult raske karistus. 6

1. Kaitsja taotleb sedagi, et maakohtumenetluses tekkinud menetluskulud jäetaks osaliselt riigi kanda. Vastavalt KrMS § 180 lg-le 1 kannab süüdimõistva otsuse puhul menetluskulud reeglina süüdimõistetu. Selle, millistel juhul võib kohus menetluskulud osaliselt jätta riigi kanda, sätestab sama paragrahvi kolmas lõige. KrMS § 180 lg 3 näeb ette, et kohus jätab menetluskulud riigi kanda juhul, kui nende hüvitamine ilmselt käib süüdimõistetule üle jõu. Muid aluseid menetluskulude riigi kanda jätmiseks kriminaalmenetluse seadustik ette ei näe. Seega ei anna kaitsja sõidukulude riigi kanda jätmiseks alust see, et riigi õigusabi osutas Tartus tegutseva büroo advokaat. Samas nõustub ringkonnakohus kaitsjaga selles, et menetluskulude osaliseks riigi kanda jätmiseks annab alust A. Rappu varaline olukord. Maakohus on otsuses märkinud: „Kohtule ei ole esitatud tõendeid, et A.Rappu majanduslik olukord oleks selline , et menetluskulude hüvitamine tal ilmselt üle jõu käiks.“ See väide ei pea paika. Nagu kaitsja on märkinud, on kriminaaltoimikus teatis kahtlustatava keskmise päevasissetuleku ja elatustaseme kohta (toiml. 17). Seega oli kohtule esitatud dokument, mille eesmärk oli anda teavet just A. Rappu majandusliku seisukorra kohta. Mingil juhul ei välista sellele dokumendile tuginemist menetluskulude väljamõistmise otsustamisel asjaolu, et tegemist on menetleja kogutud tõendiga. Selle teatise kohaselt oli A. Rappu aastanetosissetulek
2. aastal 529 eurot ja tema päevasissetulekuks koguni negatiivne -2,01 eurot. Mingeid muid tõendeid selle kohta, et tegelikult ei ole A. Rappu majanduslik olukord nii raske, esitatud ei ole. Seega tuleb lugeda tõendatuks kaitsja väide, et A. Rappu ei ole võimeline menetluskulusid täies ulatuses tasuma. Kaitsja on taotlenud menetluskulude riigi kanda jätmist tema sõidukulude ulatuses ning ringkonnakohus rahuldab selle taotluse. Seega tuleb jätta menetluskulud 219,2 euro ulatuses riigi kanda.
3. Eelnevast tulenevalt rahuldab ringkonnakohus apellatsiooni osaliselt ning tühistab KrMS § 337 lg 1 p 4 ja § 338 p 3 alusel maakohtu otsuse osas, millega mõisteti A. Rappult menetluskulud välja täies ulatuses. Ringkonnakohus jätab maakohtumenetluses tekkinud menetluskulud osaliselt riigi kanda. Muus osas jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata. Kuna ringkonnakohus tühistab osaliselt maakohtu otsuse, jäävad vastavalt KrMS § 185 lg-le 1 riigi kanda ka apellatsioonimenetluse kulud (riigi õigusabi kulu 120 eurot). /allkirjastatud digitaalselt/ Sten Lind Pavel Gontšarov Orvi Tali 7