← Eesti

3-14-51503/113

Obsah (9)§ 212§ 215§ 213§ 223§ 116§ 201§ 200§ 108§ 109

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Maret Altnurme ja Villem Lapimaa Otsuse tegemise aeg ja koht 31. märts 2016, Tallinn Hald

§ 212lg 1).

Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (

§ 215lg-d 1 ja 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

§ 213lg 1 p 5).

Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (

§ 223lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (

§ 116

lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab 3-14-51503 menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (

§ 116lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. Tallinna Vangla inspektor-kontaktisik kohaldas 15.05.2014 käskkirjaga nr 512 kinnipeetav GB suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid (vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramine, spordisaali kasutamise keelamine ja eraldatud lukustatud kambrisse paigutamine) tagasiulatuvalt alates 14.05.
  2. GB oli 09.05.2014 vastu, et kambrisse nr 39 paigutatakse uus eestlasest kinnipeetav. GB ütluste ja Tallinna Vangla julgeolekuosakonnale laekunud info kohaselt on GB olnud viimasel ajal negatiivselt meelestatud oma kambrikaaslaste ja kaaskinnipeetavate suhtes, mistõttu ei ole turvaline tema hoidmine avatud sektsioonis koos teiste kinnipeetavatega ning ohus võisid olla nii tema enda kui teiste isikute elu, tervis ja julgeolek.
  3. Tallinna Vangla jättis 18.07.2014 vaideotsusega nr 5-15/14/14677-5 GB vaide rahuldamata. Tallinna Vangla 24.07.2014 käskkirjaga nr 1155 lõpetati GB suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine alates 24.07.
  5. GB esitas 30.06.2014 Tallinna Halduskohtule kaebuse, mille lõplikuks nõudeks jäi tühistada Tallinna Vangla 15.05.2014 käskkiri nr 512 (vt ka Riigikohtu 13.11.2014 otsus nr 33-1-44-14, p-d 10-12). Vaidlustatud käskkiri on üldine ja selles puuduvad konkreetsed põhjendused. Vanglateenistus ei võta kinnipeetavate kambritesse paigutamisel arvesse nende omavahelist sobivust.
  6. Tallinna Vangla vaidles kirjalikus vastuses kaebusele vastu ning palus selle jätta rahuldamata. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine on ennetav meede (vt Riigikohtu 20.04.2011 otsus nr 3-3-1-94-10; 02.06.2010 otsus nr 3-3-1-33-10) ja vangla ei pea ootama, millal satub julgeolek reaalselt ohtu. GB negatiivne meelestatus ning kaaskinnipeetavate survestamine kambrist lahkumiseks ohustavad julgeolekut, sest konfliktidega võivad tekkida isikutele rasked kehavigastused. GB 31.12.2013 kinnitatud riskihindamisest nähtub, et tegemist on vägivallakuritegusid toime pannud kõrgohtliku isikuga, kes on ohuks nii avalikkusele kui ka konkreetsetele inimestele (sh tuttavatele). Vangla võib täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist võtta arvesse isiku suhtes tehtavates edasistes otsustes, kuna see iseloomustab isiku käitumist. Vanglateenistus paigutab isikuid kambrisse lähtuvalt vabade kohtade olemasolust ja teabest võimalike julgeolekuohtude kohta, mitte rahvuse põhjal. Pärast julgeolekuabinõude kohaldamise lõpetamist 24.07.2014 ei paigutatud kaebajat tagasi kambrisse nr 39, vaid kambrisse nr
  8. Tallinna Halduskohus rahuldas 13.04.2015 otsusega GB kaebuse ja tühistas Tallinna Vangla 15.05.2014 käskkirja nr
  9. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine ei ole distsiplinaarkaristus ja nende kohaldamine ei eelda tingimata rikkumise toimepanemist (vt Riigikohtu 02.06.2010 otsus nr 3-3-1-33-10, p 12). Kinnipeetavate õigusi intensiivselt piiravate meetmete kasutamiseks ei piisa samas üksnes abstraktse julgeolekuohu tuvastamisest (vt Riigikohtu 23.05.2013 otsus nr 3-3-1-19-13, p 23), vaid vangla peab põhjendama kahtlust, et kaitstavat õigushüve võidakse kahjustada ning kohaldatav meede on vajalik ja proportsionaalne (vt Riigikohtu 14.03.2012 otsus nr 3-3-1-80-11, p 16). Vangla ei ole esitanud andmeid selle kohta, et ajavahemikul 09.05.2014–14.05.2014 oli kaebaja ja uue kinnipeetava vahel kokkupõrkeid. GB 09.05.2014 kasutatud väljend, et 2

(6)3-14-51503 kinnipeetav siia ei jää, võis olla teise tähendusega, kui seda märgib vangla. Vastustaja ei ole toonud välja intsidente, mis annaksid alust arvata, et eesti keelt kõneleva kinnipeetava paigutamine samasse kambrisse vene keelt kõnelevate kinnipeetavatega tekitab konflikte või viib vägivalla kasutamiseni. Samuti puuduvad tõendid, et GB oleks olnud negatiivselt meelestatud teiste (vene keelt kõnelevate) kambrikaaslaste suhtes või kaebajal olnuks uue kambrikaaslasega konflikte. Kaebaja on pikemat aega avaldanud teiste arvamustest lahknevaid seisukohti, kuid seni ei ole tema suhtes mingite meetmete või abinõude rakendamist kaalutud. Kohtule esitatud materjalidest (KAIRI andmebaasi 14.05.2014 väljavõte, MV 09.05.2014 ettekanne, SK 14.05.2014 õiend) ei nähtu, et GB oleks reaalselt kujutanud ohtu teiste kinnipeetavate või enda elule ja tervisele. Tallinna Vangla on 15.05.2014 käskkirjas tuginenud kaebaja negatiivsele meelestatusele oma kambrikaaslaste suhtes, mitte tema kõrgohtlikkusele, varasematele rikkumistele või käitumisele. Käskkirjast ei nähtu GB ohtlikkuse põhjendatust ja julgeolekuabinõude kohaldamise kestusega seonduvaid kaalutlusi, sh julgeolekuabinõude kohaldamise lõpetamise aluseks olevaid selgeid asjaolusid. Sõltumata asjaolust, kas GB kuulati enne täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist ära, on vaidlustatud käskkiri õigusvastane olulise põhjendamispuuduse ja kaalutlusvea tõttu. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
  1. Tallinna Vangla palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega jätta kaebus rahuldamata. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisel oli Tallinna Vanglale teada, et GB on kambrisse nr 39 uue kinnipeetava paigutamise suhtes negatiivselt meelestatud, kaebaja on hinnatud kõrgohtlikuks ja kuuel korral seitsmest on teda karistatud vägivallakuritegude eest, kaebaja probleemideks on toimetulek vanglas ja usalduse kaotus ning 15.05.2014 seisuga oli kaebajal 13 kehtivat distsiplinaarkaristust (sh 15.07.2011 käskkirjaga nr 938 kaaskinnipeetava vastu vägivalla kasutamise eest ja 03.08.2011 käskkirjaga nr 1027 vanglaametnikuga suheldes agressiivse kehakeele kasutamise eest). Igasugune kinnipeetavate negatiivset meelestatust õhutav käitumine ohustab vangla julgeolekut ning sellise käitumise takistamiseks ja selle võimalike tagajärgede ärahoidmiseks ja ennetamiseks oli kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine põhjendatud. Vanglal oli piisavalt põhjendatus kahtlus, et GB asub oma seisukohti kaitsma ka füüsiliselt ja võib uue kinnipeetava kambrist nr 39 vahendeid valimata välja visata. Vangla aktiivne tegevus on õigustatud, et minimaliseerida ründe võimalikkus. Vanglateenistus paigutab isikuid kambritesse lähtuvalt vabade kohtade olemasolust ja hinnates teavet võimalike julgeolekuohtude kohta. Olukord, kus kambris varem viibinud kinnipeetav ei ole nõus kambrisse uue kinnipeetava paigutamisega, ei peaks olema kinnipeetavate ümberpaigutamise põhjuseks. Julgeolekuabinõude kohaldamine oli proportsionaalne ja vajalik ning nende kohaldamine lõpetati 24.07.2014, kui perioodilise ülevaatuse käigus leiti, et julgeolekuabinõude kohaldamist tinginud asjaolud on ära langenud.
  2. GB vaidleb kirjalikus vastuses (sh 29.06.2015 ja 23.11.2015 täiendustes) apellatsioonkaebusele vastu ning palub selle jätta rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Kaebaja minevik ei saa õigustada tema negatiivset kujutamist. Tallinna Vanglas viibivad paljud eestlased ja venelased vägisi samades kambrites, sest neid ei paigutata teistesse kambritesse ümber kohtade puudumise tõttu või põhjusel, et nad ei sobi kokku kinnipeetavatega, kellega samas kambris on kohti. Vanglateenistujad provotseerivad konflikte ning ka 09.05.2014 intsidenti olid kaasatud kõik kambris nr 39 viibinud isikud, kuigi selles süüdistatakse ainult kaebajat. Enne uue kinnipeetava paigutamist viibis kambris nr 39 samuti eestlane, kes oli teiste kinnipeetavate võimu all. Ajavahemikul 09.05.2014–14.05.2014 oli kambris nr 39 uus eestlasest kinnipeetav ja keegi teda ei puutunud. Kinnipeetavate 3
(6)3-14-51503 omavahelisest sobivusest kambris sõltub isikute emotsionaalne, psühholoogiline ja füüsiline tervis ning heaolu, seega kujutab uue sobimatu eestlase paigutamine kambrisse endast vangla vägivalda inimese suhtes, eriti kui vangla leiab, et kaebaja on ohtlik. GB ja operatiivtöötaja SK vahel ei ole 24.07.2014 vestlust toimunud. Samuti ei ole operatiivtöötaja kohtunud kambri nr 39 kinnipeetavatega ega nendega toimunud intsidendist rääkinud. Praegu viibib kaebaja samas kambris kahe eestlasega ning igasugused probleemid puuduvad. Vangla esitatud ja 14.05.2014 registreeritud anonüümkirja allikas ning selles toodud andmed on kontrollimata. Tallinna Vangla viidatud riskihindamised on tehtud vanade andmete põhjal ja seetõttu aegunud. Kaebaja ei ole kedagi peksnud ja 15.07.2011 käskkirjas nr 948 sisalduv info on vale. Distsiplinaarkaristuste määramise kohta antud 16.10.2013 käskkiri nr 9-1525 ja 31.10.2015 käskkiri nr 1591 on tühistatud vastavalt Tallinna Halduskohtu 30.04.2014 otsusega nr 3-1370142 ja 10.02.2014 otsusega nr 3-13-
  1. Omavaheline sõimlemine on vanglas tavaline. Täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldati kaebaja suhtes kättemaksu eesmärgil ning sellega on õõnestatud kaebaja tervist ja psüühikat. GB ei karda operatiivtöötajaid ning vaidleb ja tülitseb nendega, mistõttu teda laimatakse. Tallinna Vangla 15.05.2014 käskkirja nr 512 andis kontaktisik ja üksuse juht, kellel ei olnud selleks pädevust (vt Riigikohtu 23.05.2013 nr 3-3-119-13, p 17; Tallinna Halduskohtu 18.11.2015 nr 3-15-2388, p 11). Kinnipeetav tuleb ära kuulata, eriti kui võetakse vastu otsus isiku kahjuks. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  2. Ringkonnakohus leiab, et Tallinna Vangla apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Halduskohtu vaidlustatud otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks või tühistamiseks puudub alus.

§ 201

lg 4 alusel märgib ringkonnakohus, et nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ja järgib neid ega pea seetõttu vajalikuks kõiki halduskohtu põhjendusi üle korrata. 9. Vangistusseaduse (VangS) § 69 lg 1 kohaselt kohaldatakse täiendavaid julgeolekuabinõusid kinnipeetavale, kes süstemaatiliselt rikub VangS või vangla sisekorraeeskirja nõudeid, kahjustab oma tervist või on suitsiidi- või põgenemiskalduvustega, samuti kinnipeetavale, kes on ohtlik teistele isikutele või vangla julgeolekule. Täiendavaid julgeolekuabinõusid võib kohaldada ka raske õiguserikkumise ärahoidmiseks. Täiendavate julgeolekuabinõude kasutamine otsustatakse kaalutlusõiguse alusel. Haldusmenetluse seaduse § 4 lg 2 kohaselt tuleb kaalutlusõigust teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. VangS § 69 lg-s 1 nimetatud aluse esinemisel on vanglal õigus otsustada, kas julgeolekuabinõu kohaldamine on vajalik, ja valida selleks seaduses ettenähtute seast sobiv meede. Ühelt poolt peab vangla lähtuma sellest, et haldusorganil on kohustus kaitsta riigi kontrolli all olevate isikute elu ja kohaldada ennetavaid meetmeid kinnipeetud isikute kaitseks, teiselt poolt ei tohi täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldada piisava põhjenduseta, sest konkreetse kinnipeetava suhtes on tegemist täiendava piiranguga, mis peab olema vastavuses proportsionaalsuse põhimõttega (vt Riigikohtu 25.09.2006 otsus nr 3-3-1-49-06, p 12). Kohus ei saa haldusorgani asemel hinnata kohaldatud täiendavate julgeolekuabinõude otstarbekust, kuid kohtul on kohustus kontrollida, kas vastustaja järgis täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldades diskretsiooni piire ning kas kaalutlusõigust teostati kooskõlas õiguse üldpõhimõtetega ja arvestati olulisi asjaolusid ning kaaluti põhjendatud huve (vt Riigikohtu 13.11.2009 otsus nr 3-3-1-63-09, p 17). Kohtul peab olema võimalik kontrollida vangla turvalisusriske puudutavate väidete tõelevastavust (vt Riigikohtu 17.06.2010 otsus nr 3-3-1-95-09, p 29). 4

(6)3-14-51503
  1. VangS § 69 lg 2 p-de 1, 3 ja 4 kohaselt on lubatud täiendavateks julgeolekuabinõudeks muu hulgas kinnipeetava vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramine, kehakultuuriga tegelemise keelamine ja eraldatud lukustatud kambrisse paigutamine. Igasuguste täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks tuleb haldusorganil tuvastada meetme rakendamise proportsionaalsus (vrd Riigikohtu 14.03.2012 otsus nr 3-3-1-80-11, p 16). Tallinna Vangla on 15.05.2014 käskkirjas nr 512 (I kd, tl 33-33p) viidanud GB negatiivsele meelestatusele, teiste kinnipeetavate moraalsele väljapressimisele ja sellele, et väidetavalt kaebaja ütles, et uus kinnipeetav kambrisse ei jää. GB varasemale käitumisele, distsiplinaarkaristustele ja iseloomustusele (riskihindamisele) tuginemist võib erandina pidada põhjendatuks ka ilma käskkirjas esitatud selge viiteta (vt Riigikohtu 29.11.2012 otsus nr 3-31-29-12, p 20; 14.12.2012 otsus nr 3-3-1-33-12, p 16), kuivõrd tegemist oli 15.05.2014 käskkirja koostamise ajal vanglale teada olnud hinnangute ja dokumentidega.
  2. Tallinna Vangla on 15.05.2014 käskkirjas põhjendanud täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist konkreetselt GB isikuomaduste ja käitumisega vanglas (vt Riigikohtu 17.06.2010 otsus nr 3-3-1-95-09, p 22). VangS § 6 lg 1 kohaselt on vangistuse eesmärk muu hulgas kinnipeetava rehabiliteerimine ja tema suunamine õiguskuulekale käitumisele. Seega on täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisel ja isiku käitumise hindamisel tarvilik arvestada GB käitumist läbi aja ning tema suhtlusmustrite võimalikku muutumist. GB distsiplinaarkaristuste väljavõttest (II kd, tl 179-180) nähtuvalt on kaebajal järjepidevalt probleeme üldtunnustatud viisakusreeglite järgimisega ja ametnike käsklustele allumisega, kuid pärast Tallinna Vangla 15.07.2011 käskkirjas nr 938-d ja 03.08.2011 käskkirjas nr 1027 (II kd, tl 175-178) kajastatud intsidente ei ole kohtule esitatud materjalide kohaselt kinnipeetav kasutanud konfliktide lahendamiseks ja kaaskinnipeetavate või vanglaametnike suhtes füüsilist vägivalda. Kaebaja käitumise ja suhtumise muutumise võimalikkuse möönmine põhjendab GB ohtlikkuse hindamisel lähtumist esmajoones
  3. aasta individuaalsest täitmiskavast ja riskihindamise ankeedist (I kd, tl 158-159; juurdepääsupiiranguga köide, tl 4-5), mitte aga Murru Vanglas 07.08.1996–08.09.2006 koostatud iseloomustusest ja individuaalse täitmiskava materjalidest (II kd, tl 122-133). Vaidluse korral peab vangla tõendama, et meetme kohaldamine oli vajalik ning leebemate meetme kohaldamine (sh kinnipeetava vanglasisene ümberpaigutamine) ei oleks piisavalt kõrvaldanud väidetavat ohtu vangla julgeolekule või isikutele (vt Riigikohtu 14.03.2012 otsus nr 3-3-1-80-11, p 16).
  4. Kohtule ei ole esitatud tõendeid, mis põhjendaksid veenvalt Tallinna Vangla kahtlust, et GB võinuks hakata kambrisse nr 39 paigutatud uut eestlasest kinnipeetavat vägivalda kasutades kambrist välja viskama. Tallinna Vangla 15.05.2014 käskkirjast nr 512 nähtub, et GB suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist on põhjendatud sisuliselt üksnes GB üldise negatiivset meelestatust õhutava käitumisega (sidumata seda ühegi konkreetse sündmusega, kus kaebaja oleks näiteks õhutanud kaaskinnipeetavaid allumatusele) ja eesmärgiga vähendada sellest tulenevat julgeolekuohtu vanglas. Samas nähtub asja materjalidest, et tegemist on kaebaja pikaajalise ja muutumatu hoiakuga ning kohtule ei ole äratuntav, kuidas võimaldaks kaebaja vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramine, spordisaali kasutamise keelamine ja tema eraldatud lukustatud kambrisse paigutamine saavutada eesmärki vähendada GB negatiivset meelestatust. Vangla poolt ennetavate julgeolekuabinõude kasutamiseks peab esinema konkreetne mõjuv põhjus, mida vaidlusalusest käskkirjast ei nähtu. Kohtule esitatud operatiivteabest ei ole võimalik järeldada mingit olukorra olulist muutumist ja konfliktiohu suurenemist 14.05.2014, võrreldes olukorraga, mis tekkis juba 09.05.2014, mil kambrisse nr 39 paigutati uus eestlasest kinnipeetav. Kokkuvõttes nõustub ringkonnakohus halduskohtu järeldusega, et Tallinna 5
(6)3-14-51503 Vangla ei kohaldanud 15.05.2014 käskkirjaga nr 512 GB julgeolekuabinõusid kooskõlas VangS § 41 lg 2 ja § 69 lg 1 nõuetega. suhtes täiendavaid
  1. VangS § 69 lg-st 4 tulenevalt kohaldab täiendavaid julgeolekuabinõusid vanglateenistus. Inspektor-kontaktisik tegutses 15.05.2014 käskkirja allkirjastades üksuse juhi ülesannetes ja täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine on VangS § 69 lg 4 ning justiitsministri 30.11.2000 määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ § 11 lg 1 kohaselt üksuse juhi pädevuses. Seega on põhjendamatu kaebaja väide, et inspektor-kontaktisikul ei olnud pädevust täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldada.
  2. Eelneva põhjal ja

§ 200

p 1 alusel tuleb Tallinna Vangla apellatsioonkaebus jätta rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 13.04.2015 otsus muutmata. 15.

§ 108

lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

§ 109

lg 1 järgi tuleb menetluskulude väljamõistmiseks kohtule esitada menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid, mille esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. GB ega Tallinna Vangla ei ole esitanud ringkonnakohtule andmeid apellatsioonimenetlusega seotud kulude kandmise kohta, mistõttu jäävad menetlusosaliste võimalikud menetluskulud apellatsiooniastmes

§ 109lg 1 alusel nende endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ Maret Altnurme Villem Lapimaa Virgo Saarmets 6

(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.