← Eesti

3-14-51522/21

Obsah (8)§ 212§ 215§ 213§ 223§ 116§ 165§ 200§ 108

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Oliver Kask ja Kaire Pikamäe Otsuse tegemise aeg ja koht 4. veebruar 2016, Tallinn Haldus

§ 212

lg 1 teises lauses sätestatud juhul (

§ 212lg 1).

Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (

§ 215lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

§ 213lg 1 p 5).

Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus 3-14-51522 kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (

§ 223lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (

§ 116

lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (

§ 116lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. Maksu- ja Tolliamet (MTA) viis AS Ekast suhtes läbi
  2. a detsembri kuni
  3. a veebruarikuu käibedeklaratsioonidega esitatud käibemaksu tagastusnõuete ning
  4. a aprilli- ja detsembrikuu ning
  5. a jaanuari- ja veebruarikuu käibemaksu arvestuse ja deklareerimise ning tasumise õigsuse kontrolli.
  6. MTA otsustas 18.06.2014 maksuotsusega nr 12.2-3/21456-18 (I kd, tl 10-24) vähendada AS Ekast poolt maksustamisperioodide
  7. a aprilli- ja detsembrikuus ning
  8. a jaanuari- ja veebruarikuus deklareeritud sisendkäibemaksu kogusummas 74 287,51 eurot, jätta rahuldamata AS Ekast poolt
  9. a jaanuarikuu käibedeklaratsiooniga esitatud käibemaksu tagastusnõue summas 12 408,26 eurot ja
  10. a veebruarikuu käibedeklaratsiooniga esitatud käibemaksu tagastusnõue summas 24 926,96 eurot ning nõuda tagasi alusetult
  11. a aprillikuu käibedeklaratsioonil deklareeritud ja maksuhalduri poolt ettemaksukontole vabastatud käibemaksusumma 7257,42 eurot ja
  12. a detsembrikuu käibedeklaratsioonil deklareeritud ja maksuhalduri poolt ettemaksukontole vabastatud käibemaksusumma 15 663,70 eurot. Sama maksuotsusega kohustati AS-i Ekast tasuma alusetult tagastatud käibemaksu summas 22 921,12 eurot. Maksuotsusega määrati ja kohustati tasuma AS Ekast poolt
  13. a detsembris,
  14. a jaanuaris ja veebruaris deklareeritud käibelt tasumisele kuuluvat käibemaksu summas 14 031,17 eurot. Maksuotsuse põhjendused olid järgnevad. AS Ekast soetas OÜ-lt Constancia Pallasti tn 50 korterihoonestusõigused, mille reaalosadeks on hoone neljandal korrusel paiknevad eluruumid (korterid) nr 14, 15, 16, 17 ja 18, tehingu hinnaks oli 443 989 eurot, sh käibemaks 73 998,17 eurot. 28.02.2014 asjaõiguslepingu kohaselt oli tegemist eluruumidega. Kinnistu andmetel on Pallasti 50 kinnistu sihtotstarbeks 100% elamumaa. AS Ekast lisas 20% määraga käibemaksu Valts OÜ-le väljastatud Pallasti 50 eluruumide üüri arvetele, ehkki käibemaksuseaduse (KMS) § 16 lg 3 p-s 1 on sätestatud sõnaselge piirang eluruumi üürile käibemaksu lisamise keelamiseks. AS-l Ekast puudus õigus Pallasti 50 korterite üürimisel sisendkäibemaksu mahaarvamiseks, kuna tegemist on eluruumidega. AS Ekast ei esitanud kontrolli käigus ühtegi objektiivset tõendit soetatud eluruumide sihtotstarbe või tegeliku kasutusotstarbe muutmise kohta. AS Ekast kinnitas kontrolli käigus, et plaanib ruumid anda rendile äripindadena, maksustades neid käibemaksuga ja esitas selle kohta 20.05.2014 vastavasisulise teate. Samas ei sisustatud ega kasutatud ruume kontori- ega eluruumidena. Kasutusele võtmata uute ruumide puhul ei ole võimalik üheselt määratleda, kas tegemist on elu- või äriruumiga, kuni neid ei ole reaalselt vastavaks sisustatud ega kasutusele võetud. Asjaolu, et rendilevõtja võib olla äriühing, ei tähenda, et renditavaid ruume hakatakse rentniku äritegevuses kasutama. Eluruume võidakse rentida ka juhatuse liikme elukohaks, pakkudes talle seeläbi erisoodustust. Kasutamata ruumide rentimisel saab arvesse võtta üksnes kinnistusraamatu kannet. Kontrolli käigus esitatud rendilepingutes Valts OÜ-ga ja hiljem Kotka-1KV OÜ-ga on AS Ekast nimetanud Pallasti 50 kortereid mitteeluruumideks, s.h sõlminud maaklerlepingud Uus Maa Äripinnad OÜ-ga ja OÜ-ga Astarot, leidmaks korteritele üürnikud juriidiliste isikute seast. Siiski ei ole kontrolli käigus tõendatud, et keegi tegelikkuses kortereid äripinnana kasutama hakkab. Peale 2

(9)3-14-51522 AS-le Ekast 07.05.2014 kontrolli käigus tehtud järelduste tutvustamist esitatud uued lepingud ja tõendid ei ole käsitletavad usaldusväärsetena ja on ilmselgelt fabritseeritud üksnes maksuhaldurile mulje jätmiseks, et tegemist ei ole eluruumide, vaid äriruumidega.
  1. AS Ekast esitas Tallinna Halduskohtule 18.07.2014 kaebuse MTA 18.06.2014 maksuotsuse nr 12.2-3/21456-18 tühistamiseks ning vastustajale ettekirjutuse tegemiseks vaadata kaebaja
  2. a jaanuarikuu ja veebruarikuu käibedeklaratsioonides esitatud tagastusnõue uuesti läbi. AS-l Ekast on õigus sisendkäibemaksu mahaarvamiseks Pallasti 50 korterite mitteeluruumina kasutusele võtmise korral. Kaebaja on esitanud piisavalt tõendeid oma kavatsuse kohta võtta korterid mitteeluruumidena kasutusele. Ükski õigusakt ei sätesta täpsemalt, mis aja jooksul peab äriruumi üürnik olema pinnad sihtotstarbeliselt kasutusele võtnud. Korterihoonestusõiguste omandiõiguse üleandmise asjaõiguslepingud olid sõlmitud alles 28.02.
  3. Seejärel hakkas kaebaja kortereid ka koheselt välja üürimiseks vastavasse seisukorda viima, tellides ruumidesse esmalt köögikommunikatsioone. Maksuhaldur viis ruumides läbi vaatluse korterite olemuse hindamise kohta aga juba 20.03.
  4. Eluliselt on mõistetav, et selleks hetkeks ei pruukinud kaebaja olla viinud kortereid veel lõplikult äriruumidena kasutatavasse seisundisse. Samuti peaks olema eluliselt mõistetav, et üürnikud ei olnud vaadeldavaks hetkeks jõudnud ruume reaalselt täielikult kasutusele võtta, kuna üürilepingute sõlmimise ja maksuhaldur kontrollivaatluse vahel oli lühike aeg. Kaebaja 28.08.2014 esitatud fotodest nähtub, et ühtki eluruumi ei ole eluruumina kasutusele võetud, vaid need on sisse seatud selliselt, et neid saaks hakata kasutama kontoritena. Lisaks tõendavad seda ka kahe üürnikuga sõlmitud üürilepingud. Vastustaja pidanuks võtma arvesse kaebaja majandustegevuse üldist iseloomu ja varasemat tegevust. Kaebaja on tegelenud pikalt äripindade väljaüürimisega ning otsustus soetada pinnad äriruumidena väljaüürimise eesmärgil oli kaalutletud. Maksuhaldur tugineb oma kontrollaktis paljasõnalisele oletusele, et kuna korterid asuvad korterelamu neljandal korrusel, siis ei ole AS Ekast poolt korterite kasutusse võtmine äriruumidena väljaüürimise eesmärgil eluliselt usutav. Maksuhalduri seisukohad, et kaebaja pidanuks arvestama, et võib-olla ei hakkagi kõik tulevased korterite üürnikud pindu kasutama äripindadena või võib-olla teised korteriomanikud korterelamus ei ole ruumide äripindade kasutamise poolt, ei ole asjakohased. Maksuhaldur ei saa asuda hindama kaebaja tegevust võimalike tulevikus toimuvate sündmuste pinnalt. Puuduvad mistahes viited, et kaebaja võiks võtta ruumid kasutusele eluruumidena. Maksuhaldur on tuginenud vaid faktile, et korterite näol on kinnistusraamatu andmete kohaselt tegemist eluruumidega ning neid ei ole veel kontori- ega eluruumidena kasutusele võetud. Nimetatud väide on ebaõige ja muu hulgas vastuolus ka Euroopa Liidu kohtupraktikaga (Euroopa Kohtu 22.03.2012 otsus kohtuasjas C-153/11, p 41). KMS § 29 lg-t 1 tuleb tõlgendada selliselt, et omandatud korterite maksustatava käibe tarbeks kasutamist tuleb hinnata kõiki asjaolusid arvesse võttes (s.h nii kaebaja senist majandustegevust kui ka konkreetseid korterite mitteeluruumidena väljaüürimisele suunatud toiminguid silmas pidades) ja seda ei saa teha viivitamata pärast kinnisasjade omandamist. KMS § 32 lg 4 ei välista maksumaksja õigust KMS § 29 lg 1 alusel maha arvata eluruumide soetamisel koheselt kogu sisendkäibemaksu summat.
  5. Maksu- ja Tolliamet palus jätta kaebuse rahuldamata ning jäi 18.06.2014 maksuotsuses nr 12.2-3/21456-18 toodud seisukohtade juurde. Pallasti 50 korterite sihtotstarbeks on märgitud eluruum ning KMS § 29 lg-st 1 koosmõjus KMS § 16 lg 3 p-ga 1 tuleb eeldada 3
(9)3-14-51522 nende kasutamist eluruumidena. Maksumenetluse käigus läbiviidud vaatlused ja seletused ei kinnita nende eluruumide kasutamist äriruumidena. Ka ei ole kaebaja tõendanud oma vastupidiseid väiteid hilisemas kohtumenetluses. Kaebaja on soovinud luua aluse korterite omandamise tehingute järgselt rendilepingute sõlmimisega sisendkäibemaksu mahaarvamiseks. Maksumenetluses tuvastatud asjaolud annavad piisava aluse kahelda esitatud kasutuslepingute hilisemas täitmise tahtes. Käibe maksustamine ei sõltu ettevõtja tegevusvaldkonnast, vaid on seotud konkreetse tehinguga. Olukorras, kus maksumenetluses on tuvastatud, et eluruume ei ole ühekski muuks otstarbeks kasutatud, ei ole tõsiseltvõetav kaebaja kavatsus korteriomandite kasutamiseks ettevõtluses ning sellest lähtuvalt puudub alus ka sisendkäibemaksu mahaarvamiseks. KMS § 16 lg 3 p 1 keelab eluruumi rendi käibemaksustamise. Isiku kavatsus võtta eluruumid käibele mitteeluruumidena ning selle kajastamine käibemaksuarvestuses ei välista maksuhalduri õigust tehinguid vastavalt majanduslikule sisule maksustada. Kui korteri valmimisel võetakse see kasutusele kontorina, antakse rendile kontorina või osutatakse majutusteenust külaliskorterina, siis on maksumaksjal õigus korteriomandi soetamisel tasutud sisendkäibemaks maha arvata KMS § 32 lg 4 alusel vastavalt korteri tegelikule kasutusele 10 aastase korrigeerimisperioodi jooksul (mitte koheselt korteriomandi soetamisel kogu käibemaksu summa, vaid igal aastal 1/10 käibemaksu summast). 5. Tallinna Halduskohus jättis 02.02.2015 otsusega AS Ekast kaebuse rahuldamata ja poolte menetluskulud nende endi kanda. Maksuhaldur ei ole otsuses tuginenud sellele, kas kaebaja on maksuhaldurit õigeaegselt enne käibe toimumist teavitanud kirjalikult käibemaksu lisamisest. Kuigi kaebaja on esitanud teate ruumide äriruumina üürile andmise kohta 20.05.2014 (II kd, tl 25) ehk pärast kontrollitavate maksuperioodide lõppu, ei ole maksuhaldur nimetatud teatise esitamise õigeaegsust hinnanud, vaid on tuginenud sellele, et tegemist on eluruumidega, mille suhtes KMS § 16 lg 3 p 1 alusel teatise esitamise alusel käibemaksu lisamine on välistatud. Eeltoodust tulenevalt kontrollib kohus üksnes maksuhalduri seisukohta, et vaidlusalused ruumid on eluruumid, mille rendist tekkinud käive on maksuvaba. Maksuotsuses on nõustutud kaebaja käsitlusega, mis tugineb võlaõigusseaduse (VÕS) kommentaaridele, et eluruum on korter, mis on kasutatav alaliseks elamiseks, äriruum aga majandus- või kutsetegevuses kasutatav ruum. Tegemist on asjakohase määratlusega. Erinevalt VÕS kommentaarides märgitust leiab kohus, et avaliku õiguse kohaldamisel, s.h maksuõigussuhtes ei ole küsimuse lahendamisel, kas pooled soovisid üürida elu- või äriruumi, määrav üksnes poolte tahe. Vastasel juhul muutuks sisutuks maksuhalduri kohustus tõlgendada tehingut või toimingut vastavalt selle tegelikule majanduslikule sisule (MKS § 84). Juhul, kui maksuhaldur tuvastab tõendite kogumi alusel, et tegelikult ei antud üürile äriruumi, vaid eluruumi, tuleneb sellest, et tegemist oli maksuvaba käibega. Maksuotsuses ei ole välistatud, et kaebaja võiks tulevikus vaidlusaluseid kortereid äriruumidena üürile anda ja vastavalt sisendkäibemaksu korrigeerida. Oluline on see, kas kaebaja üüris vaidlusaluseid ruume kontrolliperioodil muude ruumide kui eluruumidena välja. Kui kaebaja üüris kontrolliperioodil välja vaidlusaluseid ruume nii, et tal ebaõnnestus nende ruumide üürimine muude ruumidena kui eluruumidena, ei ole tegemist maksustatava käibega. Ainuüksi asjaolu, et kaebaja kavatses neid üürida äriruumidena, kuid äriruumidena üürimine ei ole objektiivselt tõendatav, ei anna alust käsitleda ruumide üürimist nende sihtotstarbe liigist (eluruum) erinevalt. 4
(9)3-14-51522 Kohus nõustub täielikult maksuotsuses analüüsituga, et tõendatud ei ole korterite tegelik kasutuselevõtt äriruumidena ning üürisuhte poolte esitatud asjaolud, selgitused ja tõendid on vastuolulised. Maksuotsusest nähtuvad asjaolud üksikult ei tõenda seda, et ruume ei kasutatud äriruumidena, kuid maksuhaldur on kogunud kokku arvestatava kogumi tõendeid, millest nähtuvad asjaolud viitavad üksnes sellele, et kortereid ei kasutatud äriruumina. On üldteada asjaolu, et sugulus- või muude usaldussuhete tõttu omavahel tuttavate isikute vahel on suurem võimalus leppida kokku tehingute kujundamises tegelikkusele mittevastaval viisil kui võhivõõraste puhul. Ühtegi muud võimalikku eluliselt usutavat tõlgendust, mis võimaldaksid asjaolude kogumi alusel teha teistsuguse järelduse, ei nähtu. Kuigi kontrollitav periood piirdub 2014. a veebruarikuuga, on maksuhaldur viinud läbi täiendava vaatluse 03.06.2014 (I kd, tl 125), arvestanud kogutud maaklerlepinguid ja uue üürniku Kotka-1 KV OÜ majandustegevuse sisu ja seoseid kaebajaga. Kohus nõustub maksuhalduri järeldustega (maksuotsuse lk 16-18, osad 1.7-1.8), et ka neist tõenditest ei nähtu kaebajale kuuluvate korterite kasutamist äripinnana 2014. a jaanuaris ja veebruaris ega korda neid

§ 165lg 2 alusel.

Asjaolust, et kaebaja soovib ruumide üürimist juriidilistele isikutele, ei tulene järeldust, et ruumid on edaspidi kasutuses äriruumidena, sest juriidilised isikud võivad kasutada ruume ka eluruumina (edasi üürimiseks, töötajate majutamiseks). Vaidlusaluseid kortereid üüriti välja juba

  1. a jaanuaris ja veebruaris. Maksuhalduri poolt märtsikuu teises pooles läbi viidud vaatlusest ei nähtu korterite kasutamist ei eluruumile ega äriruumile iseloomulikul viisil. Maksuotsuses on ka täiendavalt põhjendatud, miks on alust arvata, et äripinnana väljaüürimine oli kunstlik ja poolte tegelik tahe üürilepingu sõlmimisel ei olnud suunatud äripinna üürimisele. Olulised vastuolud nii üürniku antud kinnitustes ruumide olukorra, asendusruumide vajaduse ja maksumenetluses hiljem esitatud dokumentide vahel kinnitavad maksuhalduri kahtlust, et nii dokumendid kui ka selgitused on suures osas ebausaldusväärsed ja nende maksumenetluses esitamise eesmärgiks oli tõendada kaebajale soodsat seisukohta. Kaebaja tavapärane äritegevus ei saa olla asjas määravaks kaalutluseks tehingu sisu hindamisel, vaid see võiks üksnes toetada maksuhalduri järeldust. Praeguses asjas on maksuhaldur toonud välja asjaolud, mille tõttu ei ole eluliselt usutav, et äripinna üürimine toimus. Kui maksuhaldur on tuvastanud, et konkreetsel juhul äripinna üürimist ei toimunud, ei oma asjas tähtsust ka see, et kaebaja tavapäraseks tegevuseks on äripindade üürimine. Olukorras, kus kinnistu ja sellel asuva korteri kasutamise sihtotstarbe kohta puuduvad muud usaldusväärsed andmed, s.h ei ole usaldusväärsed ka üürilepingu poolte esitatud andmed, on kohane lähtuda maa ja ehitise sihtotstarbest vastavalt avalikes registrites kajastatule ja hoone üldisest otstarbest. Avalike registrite kohaselt on tegemist elamumaaga ja hoone ise on korterelamu. Maksuhaldur on õigesti käsitlenud vaidlusaluseid ruume eluruumidena. Maksuhalduri seisukoht ei ole vastuolus Euroopa Kohtu 22.03.2012 otsuse kohtuasjas C153/11 p-ga
  2. Maksuhaldur on kõiki asjakohaseid fakte arvestanud ning leidnud, et puuduvad tõendid, mis kinnitaksid vaidlusalusel perioodil korterite kasutamist äritegevuseks. Kohus nõustub kaebajaga, et maksuhalduri seisukoht, et kaebaja pidanuks arvestama, et võibolla ei hakkagi kõik tulevased korterite üürnikud pindu kasutama äripindadena või võib-olla teised korteriomanikud korterelamus ei ole ruumide äripindade kasutamise poolt (maksuotsuse lk 20), ei ole asjakohane. Samas ei moodusta need põhjendused maksuotsusest määravat osa, vaid on üksnes maksuhalduri täiendavad märkused. Seetõttu ei too nende kaalutluste väljatoomine kaasa maksuotsuse tühistamist. 5

(9)3-14-51522 MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
  1. AS Ekast palub apellatsioonkaebuses Tallinna Halduskohtu 02.02.2015 otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega tema kaebus rahuldada ning mõista AS Ekast kasuks välja menetluskulud. Kohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse norme ja oluliselt rikkunud kohtumenetluse norme, mis on viinud ebaõige otsuse tegemiseni. Kohus on ebaõigesti kohaldanud KMS § 29 lg-t
  2. KMS § 29 lg 1 kohaldamine ei sõltu sellest, kas ruumide näol on tegemist asjaõigusliku sihtotstarbe poolest eluruumidega või mitteeluruumidega, vaid põhiküsimus seisneb selles, mis otstarbel on maksumaksja ruumid soetanud: kas maksustatava või maksuvaba käibe tarbeks. Kohtuotsus on tehtud valel eeldusel, et KMS § 29 lg 1 kohaldamise puhul on otsustava tähendusega ruumide asjaõiguslik sihtotstarve, mitte omandatud ruumide kasutamise eesmärk. Kohus on ebaõigesti kohaldanud MKS § 59 lg-t
  3. Kohus ei ole omistanud mingit tähendust asjaolule, et AS Ekast majandustegevus koosnebki peamiselt tootmis- ja äripindade välja üürimisest. Sisuliselt ei ole kohus neid andmeid pidanud tõendiks MKS § 59 lg 1 mõistes. Äriühingu majandustegevuse iseloom ja ajalugu on ülioluline tõend, mida ei saa arvestamata jätta või arvestada vaid juhul, kui see toetab maksuhaldurile kasulikku järeldust. Kohtuotsuses on ebaõigesti jäetud kõik AS Ekast ettevõtluse olemust avavad olulised tõendid kõrvale ning hindamata. Halduskohus ei ole tõlgendanud õiguslikku ebaselgust maksumaksja kasuks. Kohus on ekslikult asunud seisukohale, et küsimus õigusselguse kohta tähendab tõendamisküsimust. KMS § 29 lg-t 1 tuleb tõlgendada viisil, mis ei piiraks põhjendamatult AS-l Ekast omandatud ruumide pealt tasutud käibemaksu sisendkäibemaksuna maha arvamist. Maksuotsuses ja kohtuotsuses on ebaõigesti asutud seisukohale, et kuna äsja omandatud ruumid on kinnistusraamatu andmete kohaselt eluruumide otstarbega ja neid ei ole veel mitteeluruumidena täielikult kasutusele võetud, siis juba ainuüksi see välistab sisendkäibemaksu mahaarvamise õiguse. See ei ole KMS § 29 lg 1 mõte ega kooskõlas Riigikohtu 03.04.200 otsuses nr 3-3-1-4-00 väljendatud seisukohaga. Kohtuotsus on puudulikult motiveeritud. Kaebuses on rõhutatud, et sisendkäibemaksu mahaarvamiseks piisab sellest, et tõsise kavatsusega arendati tegevust, mis oleks tulevikus tekitanud maksustatava käibe. Kohtuotsuses ei ole seda põhimõttelist väidet käsitletud ega ümber lükatud. Samuti pole otsuses põhjendatud, miks ei ole ükski AS Ekast poolt ruumide mitteeluruumidena üürimisele suunatud toiming usaldusväärne ja miks kaalub antud juhul ruumide asjaõiguslik sihtotstarve üles kõik muud kogutud tõendid. Motiveerimispuudusele lisaks on kohtuotsus ka vastuoluline.
  4. Maksu- ja Tolliamet palub kirjalikus vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja menetluskulud AS Ekast kanda. Vastustaja nõustub halduskohtu otsuse seisukohtadega. Vastustaja leiab jätkuvalt, et esmatähtis on faktiline kasutus ning kui seda pole, kehtib korteri registreerimisel eluruumina ka eluruumina kasutamise eeldus, kuni faktiline kasutus ei tõenda vastupidist. Kohus ei ole KMS § 29 lg-t 1 vääralt kohaldanud. Vastustaja ei nõustu AS Ekast käsitlusega, et KMS § 29 lg 1 kohaldamine ei sõltu sellest, kas ruumide näol on tegemist asjaõigusliku sihtotstarbe poolest eluruumidega või mitteeluruumidega, vaid põhiküsimus seisneb selles, mis otstarbel on maksumaksja ruumid soetanud. Selline käsitlus muudaks mõttetuks KMS § 16 lg 3 p 1, mis otsesõnu keelab eluruumide käibemaksuga maksustamise. 6
(9)3-14-51522 Apellatsioonkaebusest nähtub, et AS Ekast peab enda tavapäraseks äritegevuseks tootmis- ja äripindade välja üürimist. Praeguses asjas on tegemist eluruumidega, mille kohta puuduvad vastupidised tõendid. Maksuotsuse andmise hetke seisuga ei tuvastatud eluruumidega seoses mistahes äritegevust. Viide Riigikohtu 03.04.200 otsusele nr 3-3-1-4-00 ei ole asjassepuutuv, sest erinevalt viidatud lahendist ei maksustata AS-i Ekast mitmekordselt ega piirata tema õigusi suvaliselt, vaid selleks annab aluse KMS § 16 lg 3 p 1. Õigusselgusetus ei saa seisneda pelgalt selles, et maksukohustuslane maksuhalduriga ei nõustu. Alusetu on apellandi väide, et halduskohus on jätnud kohtuotsuse põhjendamata ega ole hinnanud tõendeid. Kohus on lähtunud maksuotsuse andmise hetkeks tuvastatud asjaoludest. Halduskohtu otsus on kontrollitav, lisaks on halduskohus tuginenud

§ 165lg 2 alusel varasematele maksuhalduri järeldustele.

Halduskohtu otsus ei ole vastuoluline. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 8. Ringkonnakohus on seisukohal, et halduskohtu otsuse muutmiseks või tühistamiseks puudub alus. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega ega korda neid halduskohtumenetluse seadustiku (

) § 201 lg 4 alusel. Ringkonnakohus märgib apellandi väidetele vastuseks järgmist.

  1. Apellant on seisukohal, et halduskohus on kohaldanud ebaõigesti KMS § 29 lg-t 1, kui kohus leidis, et viidatud sätte kohaldamine sõltub sellest, kas ruumide näol on tegemist asjaõigusliku sihtotstarbe poolest eluruumidega või mitteeluruumidega. Apellandi väitel seisneb põhiküsimus selle sätte kohaldamisel hoopis selles, mis otstarbel on maksumaksja ruumid soetanud: kas maksustava või maksuvaba käibe tarbeks. Kohus nõustub põhimõtteliselt apellandiga selles, et KMS § 29 lg 1 kohaldamisel tuleb muu hulgas silmas pidada ka eesmärki, milleks ruumid on soetatud ning lähtuda ei saa üksnes nende ruumide asjaõiguslikust määratlusest. Kuid vale on apellandi arusaam, nagu olekski halduskohus vaid viimasest lähtunud. Halduskohus on õigesti asunud seisukohale, et kui maksukohustuslase eesmärk anda ruumid rendile äriruumidena (maksustatav käive) ei ole realiseerunud (on tõendamata), siis sõltumata sellest eesmärgist tuleb maksuhalduril lähtuda tekkinud faktilisest olukorrast kontrolliperioodil ja tõlgendada tehingut vastavalt selle tegelikule majanduslikule sisule MKS § 84 kohaselt (halduskohtu otsuse p 7). Halduskohus on põhjendatult osutanud otsuse p-s 8, et maksuotsuses ei ole välistatud, et kaebaja võiks tulevikus vaidlusaluseid kortereid äriruumidena üürile anda ja vastavalt sisendkäibemaksu korrigeerida (maksuotsuse lk 21 viimane lõik), kuid kui kaebaja üüris kontrolliperioodil välja vaidlusaluseid ruume nii, et tal ebaõnnestus nende ruumide üürimine muude ruumidena kui eluruumidena, ei ole tegemist maksustatava käibega. Teisisõnu ei ole halduskohus maksustatava või maksuvaba käibe määratlemisel juhindunud üksnes ruumide asjaõiguslikust otstarbest, vaid viidanud, et juhul, kui muud tõendid ei kinnita ruumide äriruumidena rendile andmist kontrollitaval perioodil, on ruumide ja ehitise kohta kinnistusraamatust, ehitisregistrist ning Maa-ameti maaregistrist nähtuvad andmed asjakohased tõendid. Ringkonnakohus nõustub selle seisukohaga.
  2. Järgmiseks heidab apellant halduskohtule ette MKS § 59 lg 1 ebaõiget kohaldamist, leides, et halduskohus ei ole apellandi ettevõtluse olemust (tavapäraseks tegevuseks on äripindade üürimine) ilmestavaid tõendeid arvesse võtnud. Ka see apellandi väide ei vasta tõele. Halduskohus ei ole otsuse p-s 10 välistanud apellandi tavapärase ettevõtluse andmeid teiste tõendite hulgast, vaid on tõendite analüüsiga (otsuse p 9) seonduvalt viidanud, et kui tõenditest nähtuvalt konkreetsel juhul äripinna üürimist ei toimunud, ei oma asjas tähtsust ka 7

(9)3-14-51522 see, mis on kaebaja tavapäraseks äritegevuseks. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga ja lisab, et andmaks hinnangut sellele, kas konkreetne käive on maksustatav või maksuvaba, tuleb kõiki tõendeid hinnata kogumis ja vastastikuses seoses ning andmed äriühingu tavapärasest äritegevusest on üks hindamisele kuuluvatest asjaoludest teiste hulgas, millel ei ole kindlaksmääratud prevaleerivat mõju teiste tõendite ees. Seetõttu ei saa üksnes tähtsust omistada apellandi väitele, et vaidlusalused korterid soetati ettevõtluse tarbeks. Ettevõtlus ei ole samastatav maksustatava käibega, sest ettevõtlusest osa moodustab ka maksuvaba käive. KMS § 16 lg 3 p 1 kohaselt ei maksustata käibemaksuga eluruumi üürile, rendile või kasutusvaldusesse andmist. Halduskohtu tõendite analüüsile kohtuotsuse p-s 9 ei ole apellant etteheiteid teinud.
  1. Apellant leiab, et KMS § 29 lg-t 1 tuleb tõlgendada selliselt, et omandatud ruumide maksustatava käibe tarbeks kasutamist tuleb hinnata kõiki asjaolusid arvesse võttes, s.h nii apellandi senist majandustegevust kui ka konkreetseid ruumide mitteeluruumidena väljaüürimisele suunatud toiminguid silmas pidades. Apellant heidab halduskohtule ette, et halduskohus ei ole viidatud sätet nii tõlgendanud ning on tõlgendanud õigusliku ebaselguse maksukohustuslase kahjuks. Ringkonnakohtule jääb apellandi väide arusaamatuks, kuna halduskohus ei ole kohtuotsuses viidanud, et tegemist oleks õiguslikult ebaselge olukorraga ega ka tõlgendanud KMS § 29 lg-t 1 apellandist erinevalt. Nagu ringkonnakohus otsuse p-s 9 juba viitas, on halduskohus õigesti asunud seisukohale, et kui maksukohustuslase eesmärk anda ruumid rendile äriruumidena ei ole tõendatud, siis sõltumata sellest eesmärgist tuleb maksuhalduril lähtuda tekkinud faktilisest olukorrast kontrolliperioodil ja tõlgendada tehingut vastavalt selle tegelikule majanduslikule sisule MKS § 84 kohaselt. Halduskohus ei ole otsuses väljendanud seisukohta, nagu ei peaks maksustamisel arvestama kõigis asjas tähtsust omavate tõenditega. Ringkonnakohtule jäävad arusaamatuks ka apellandi väited sellest, nagu ei oleks halduskohus arvesse võtnud ruumide mitteeluruumidena väljaüürimisele suunatud toiminguid, märkimata konkreetselt, millised need toimingud olid. Asja materjalidest nähtuvalt ei olnud apellant seisuga 20.03.2014, mil toimus MTA vaatlus vaidlusalustes ruumides (vaatluse protokoll I kd tl 100-101 ja fotod II kd tl 103-123), teinud mitte mingisuguseid ettevalmistusi ruumide mitteeluruumidena rendile andmiseks ning veelgi enam, OÜ Kinnisvarabüroo Uus Maa 29.05.2014 vastuse (I kd tl 120) kohaselt ei olnud isegi selleks ajaks sõlmitud lepingut klientide leidmiseks nende ruumide rendile andmiseks. Vastavalt asja materjalidele tuli vaidlusaluseid kortereid juba alates 02.01.2014, mil sõlmiti korterite rendile andmise lepingud (II kd tl 1 jj), hakatama koheselt kasutama maksustatava käibe tarbeks. Sellistel asjaoludel ei oma mingit tähtsust see, millal korterid faktiliselt üle anti või millal sinna sisse oleks kolitud. Halduskohtule ei saa ette heita selliste tõenditega arvestamata jätmist, mida asjas esitatud ei ole.
  2. Väär on apellandi seisukoht, et halduskohtu otsus on põhjendamata, kuna selles ei ole pööratud tähelepanu apellandi väitele, et sisendkäibemaksu maha arvamiseks piisab sellest, et tõsise kavatsusega arendati tegevust, mis oleks tulevikus tekitanud maksustatava käibe ega põhjendanud, miks ei ole ükski apellandi poolt ruumide mitteeluruumidena üürimisele suunatud toiming usaldusväärne. Nagu ringkonnakohus juba varasemalt märkis, on halduskohus esimesele küsimusele andnud hinnangu oma otsuse p-s 8, leides, et välistatud ei ole, et kaebaja võiks tulevikus vaidlusaluseid kortereid äriruumidena üürile anda ja vastavalt sisendkäibemaksu korrigeerida, kuid maksuotsusega kontrollitavaks perioodiks on kuni
  3. a veebruarikuu ning selle seisuga ei ole tõendeid tõsiseltvõetavast kavatsusest esitatud. Oluline ei ole, kas kaebaja on pärast kontrolliperioodi vaidlusaluseid ruume äriruumidena 8
(9)3-14-51522 üürile andnud ja käibelt käibemaksu arvestanud. Ringkonnakohus on otsuse p-s 11 nõustunud, et kontrolliperioodi osas ei ole esitatud tõendeid toimingute kohta, millest saaks järeldada maksukohustuslase kavatsust ruumide rendile andmiseks äriruumidena.
  1. Halduskohtu otsus ei ole vastuoluline. Apellant on kohtuotsusest kontekstivabalt välja valinud kaks eraldiseisvat väidet, mis üksteisega ei suhestu. Esimeses väites on kohus asunud seisukohale, et tulevikus asetleidvate asjaoludega, nagu kuidas hakkavad rentnikud ruume kasutama või kas teised majaelanikud on sellega nõus, ei pidanud maksuhaldur otsust tehes arvestama, kuna need asjaolud ei olnud kontrollieset arvestades asjakohased. Teises väites sedastas kohus, et asjaolust, et kaebaja soovib ruumide üürimist juriidilistele isikutele, ei tulene järeldust, et ruumid on edaspidi kasutuses äriruumidena, sest juriidilised isikud võivad kasutada ruume ka eluruumina (edasiüürides, töötajate majutamiseks). Ringkonnakohus ei näe halduskohtu väidetes vastuolu. Esimeses väites käsitles kohus tulevikus aset leida võivaid sündmusi, hinnates neid vaidluse kontekstis ebaolulisteks ning teises väites andis kohus hinnangu nii sõlmitud kui potentsiaalselt sõlmitavate rendilepingute raames, leides, et ainuüksi rendilepingu poolest (juriidiline isik) ei saa teha järeldust lepingu sisu üle.
  2. Apellatsioonkaebus on alusetu ja jääb

§ 200p 1 alusel rahuldamata ning halduskohtu otsus muutmata.

Apellant on apellatsiooniastmes kandnud menetluskulusid kokku 3000 eurot, sh riigilõiv 750 eurot ning kulutused õigusabile 2250 eurot. Menetluskulude kandmine selles summas on toimikusse esitatud dokumentidega (II kd tl 176-179) korrektselt tõendatud. Et aga apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad apellandi menetluskulud

§ 108lg 1 alusel tema enda kanda.

Vastustaja ei ole kohtule esitanud taotlust menetluskulude väljamõistmiseks vastaspoolelt. /allkirjastatud digitaalselt/ Maret Altnurme /allkirjastatud digitaalselt/ Oliver Kask /allkirjastatud digitaalselt/ Kaire Pikamäe 9

(9)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.