Obsah (19)

§ 423§ 428§ 168§ 162§ 163§ 3§ 439§ 207§ 369§ 651§ 456§ 657§ 654§ 652§ 230§ 351§ 5§ 442§ 171

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ulvi Loonurm, Imbi Sidok-Toomsalu, Indrek Soots Otsuse tegemise aeg ja koht 29.12.2015, Tallinn Kohtuasja number 2-12-43630

§ 423

lg 2 p 2 alusel, kuna hagejal on olemas täitedokumendid ja kostja I vastu on juba alustatud kaks täitemenetlust laenulepingutest L060021587 ja L

1. Hageja ja kostja I sõlmisid hüpoteegi seadmise lepingud eelnimetatud laenulepingutest tulenevate rahaliste kohustuste täitmise tagamiseks ning 19.08.2010 esitas hageja kohtutäiturile täitmisavalduse, milles palus pöörata hüpoteegilepingud laenulepingutest tulenevate nõuete täitmiseks täitmisele. Alternatiivselt palus kostja I jätta hagi rahuldamata. Tõendamata oli laenulepingute ülesütlemine ja kostjate vastu sissenõutavaks muutunud nõuete olemasolu. Hageja ei esitanud tõendeid laenulepingute 8.10.2009 ülesütlemisavalduste kostjatele kättetoimetamise kohta. Hageja rikkus jämedalt vastutustundliku laenamise põhimõtet, andes kostjale I laenu, mida kostja I ilmselgelt ei suutnud teenindada. Hageja pidi aru saama, et kui laene väljastatakse laene tagavatest hüpoteekidest rohkem, ei ole võlgniku makseraskuste korral laen tagatistega tagatud. Hageja sõlmis lepingud eesmärgiga teadlikult kahjustada kostjat I. Sisuliselt väljastas hageja kostjale I laenu mitte viimase maksevõime tagatisel, vaid seetõttu, et koos laenulepingute sõlmimisega panditi hageja kasuks kaks kinnistut. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisega ning VÕS § 14 lg 2 ja KAS § 83 lg 3 eiramisega, tekitas hageja kostjale I rahalise kahju, mistõttu VÕS § 101 lg 3 alusel peab hageja ise vastutama oma kohustuste rikkumisega seonduvate negatiivsete tagajärgede eest. Kostja I kahjuks oli hageja väidetav nõue 351 621 eurot 85 senti, mille kostja I tasaarvestab hageja nõudega. Kostja I taotles viivisenõude osas aegumise kohaldamist. Juhul kui kohus leiab, et hagejal on kostja I vastu vaidlusaluste laenulepingute alusel sissenõutavaks muutunud viivisenõue, taotles kostja I VÕS § 113 lg 8 alusel viivise vähendamist mõistliku suuruseni. Maakohtu otsus
2. Maakohus lõpetas 10.07.2015 otsusega menetluse hagis kostja I vastu põhivõla 115 euro 42 sendi, intressi 5122 euro 79 sendi, teenustasu tagatisvara kindlustamata jätmise eest 191 euro 73 sendi, viivise 27 400 euro 99 sendi ning edasise viivise saamiseks. Kohus lõpetas menetluse hagis kostjate vastu solidaarselt põhivõla 39 euro 54 sendi, intressi 5226 euro 23 sendi, teenustasu tagatisvara kindlustamata jätmise eest 255 euro 73 sendi, viivise 54 428 euro 34 sendi ning edasise viivise saamiseks. Kohus jättis rahuldamata hagi solidaarselt kostjate vastu põhivõla 127 910 euro 5 sendi saamiseks ning rahuldas hagi osaliselt, mõistes kostjalt I hageja kasuks välja põhivõla 2280 eurot 26 senti. Kohus jättis menetluskulud 99,35% ulatuses hageja kanda ja 0,65% ulatuses kostja I kanda. Kostja II menetluskulud jäid hageja kanda. Kohus mõistis hagejalt kostja I kasuks välja menetluskulud 2481 eurot 94 senti. Hageja peab kostja I kasuks tasuma menetluskuludelt viivist otsuse jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Maakohus võttis hageja osalise loobumise hagist vastu ja lõpetas menetluse

§ 428lg 1 p 3 ja § 429 lg 1 alusel.

Kostja taotluse hagi läbivaatamata jätmiseks jättis kohus rahuldamata. Hageja nõudis võlgnevust laenulepingute alusel, kuid täitemenetluses on täitmisel notariaalselt tõestatud kokkulepped, mis näevad ette kinnisasja omaja kohustuse alluda kohesele sundtäitmisele hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamiseks. Kinnisasjad on täitemenetluses hinnatud ja ei taga kõiki hageja laenulepingutest tulenevaid nõudeid. 8.06.2006 sõlmisid hageja ja kostja I laenulepingu L060021587, millega anti kostjale I laenu 70 347 eurot. Laenu kasutamise otstarve oli Talli kinnistu asukohaga Audru vald, Papsaare küla, Pärnu maakond ostmine. Laenu tagastamise lõpptähtaeg oli 10.05.

1. Intressimääraks 3 oli 6 kuu Euribor + 3% aastas. 3.10.2006 sõlmitud lisakokkuleppega nr 1 suurendati laenusummat 44 767 euro võrra, s.o 115 114 euroni. 20.02.2007 lisakokkuleppega nr 2 suurendati laenusummat 26 860 euro võrra, s.o 141 974 euroni. Laenusaaja tagastas 26.10.2007 osaliselt laenu ennetähtaegselt 22 333 eurot 40 senti. 20.02.2007 sõlmisid hageja ning kostja I ja II laenulepingu L070006459, millega anti kostjatele kui kaaslaenusaajatele laenu 241 738 eurot. Laenu kasutamise otstarve oli korteriomandi Pärnus asukohaga Kerese 11-2 ost. Laenu tagastamise lõpptähtaeg oli 10.02.
2. Intressimääraks oli 6 kuu Euribor + 0,6% aastas. Kostja I väitel ei toimetatud laenulepingu ülesütlemise teateid kostjatele kätte ja laenulepingut ei öeldud nõuetekohaselt üles. Hageja väitel puudusid küll tõendid laenulepingute ülesütlemise teadete kostjatele saatmise kohta ja kättesaamise kohta, kuid nõue muutus sissenõutavaks hiljemalt hagi kättetoimetamisega kostjatele ning kuna kostja I osas on käimas täitemenetlus, kus oli sundtäitmise lubamatuks tunnistamise vaidlus samade lepingute pinnalt, on ka täitemenetluses ülesütlemise teated kätte saadud. Hageja esitas kohtule laenulepingute erakorralise ülesütlemise teated, mis mõlemad kandsid kuupäeva 8.10.
3. Ülesütlemise avaldustest ei saanud järeldada, et need jõudsid kostjateni. Lepingu ülesütlemine kui kujundusõigus realiseerub lepingut lõpetada sooviva poole vastava tahteavalduse jõudmisel vastaspooleni (VÕS § 195 lg 1, TsÜS § 69 lg 1). Leping saab lõppeda vaid mõlema kaaslaenaja suhtes korraga ajast, mil mõlemale oli esitatud nõuetekohane ülesütlemise avaldus (vt Riigikohtu 2.04.2014 otsus kohtuasjas nr 3-2-1-190-13, p-d 22-24). Hageja väide, et kostjad said lepingute ülesütlemise teated kätte vähemalt kohtumenetluses ei omanud tähtsust. Lepingu ülesütlemise teadetes oli märgitud, et võla mittetasumisel hiljemalt 29.10.2009 öeldakse leping erakorraliselt üles 30.10.
4. Hagi esitati 2012.a-l, kostja II sai hagi perekonnaliikme kaudu kätte 21.12.2012 ja kostja II sai hagi kätte 23.09.
5. Lepingut ei saanud üles öelda kohtumenetluses, s.o peale hagi esitamist tagasiulatuvalt (vt Riigikohtu 28.11.2012 otsus kohtuasjas nr 3-2-1-139-12, p 16). Sellisel juhul ei vastaks lepingute ülesütlemine VÕS § 416 lg 1 nõuetele, kuna ei antud vähemalt kahenädalast tähtaega laenu tasumiseks ja laenulepingute ülesütlemise aeg ei olnud selge. Tarbijakrediidilepingu ülesütlemise avaldus peab olema tingimusteta ja tarbija jaoks üheselt arusaadav, mh lepingu ülesütlemise kuupäeva ja laenusumma tingimusteta tasumise nõude osas (vt 3-2-1-190-13, p 25). Seega ei öelnud hageja laenulepinguid kehtivalt üles ja laenusumma tasumise nõue ei ole muutunud sissenõutavaks. Laenulepingu L070006459 järgi oli põhivõlg lepingu ülesütlemise teate saatmise kuupäevaga 2172 eurot 25 senti ja vastavalt laenumaksete aruandele tehti 17.05.2012, s.o enne hagi esitamist tagasimakse 111 403 eurot 3 senti. Seega olid kostjad lepingu ülesütlemise kuupäevaga põhivõla tasunud ja ülejäänud võlanõue ei ole muutunud sissenõutavaks. Lepingu ülesütlemine ei olnud kehtiv ja vastavalt lepingu p-le 5.2 ei saadetud igakuuliste maksete suuruse kohta hageja poolt kostjatele teateid. Lepingu L060021587 järgi oli põhivõlg lepingu ülesütlemise teate saatmise kuupäevaga 2395 eurot 67 senti ja vastavalt laenumaksete aruandele ei olnud kostja I põhivõlga hagi esitamise seisuga tasunud. Seega muutus laenuvõla põhinõue 2280 eurot 26 senti sissenõutavaks ja kuulus kostjalt I hageja kasuks väljamõistmisele. Ülejäänud võlanõue ei ole muutunud sissenõutavaks. Lepingu ülesütlemine ei olnud kehtiv ja vastavalt lepingu p-le 5.2 ei saadetud igakuuliste maksete kohta hageja poolt kostjale teateid. Kostja I väide, et põhivõlg oli aegunud, ei olnud põhjendatud. Laenu tasumine pidi toimuma igakuuliste maksetena ja võlg tekkis perioodil jaanuar 2009 – oktoober
6. TsÜS § 154 järgi algas aegumistähtaeg 31.12.
7. Kuna hagi esitati 27.10.2012, ei olnud nõue aegunud. 4 Õiged olid kostja I väited, et hageja ei järginud laenu andmisel vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kostjale I anti laenulepingu L060021587 järgi laenu 141 974 eurot. 8.06.2006 väljastati esmane laen 70 347 eurot, 3.10.2006 anti laenu juurde 144 767 eurot ja 20.02.2007 suurendati laenu 26 860 eurot. Laenu andmisel märgiti sissetulekuks 8800 krooni kuus. Pangakontolt nähtus vaid ühel korral palga maksmine OÜ-st Lend Invest 8000 krooni. Pangakontolt nähtusid kostja I enda tehtud sularaha sissemaksed ja ülekanded 3000 krooni, 5000 krooni, 13 000 krooni, 15 000 krooni, 20 000 krooni. Need maksed ei olnud regulaarsed ja ei tõendanud kindlat sissetulekut. Laenu tagasimaksed järjest suurenesid ja laenu anti juurde. Hageja selgitas, et laenu andmisel oli kostja I sissetulek 8800 krooni ja laenumakse suurus 7942 krooni, laenusumma suurendamisel oli tagasimakse suurus 13 159 krooni ja kostja I sissetulek 16 000 krooni kuus. Hageja ei osanud öelda, kas sissetuleku suuruse osas dokumenti küsiti. Siis sõlmiti veel üks laenuleping ja tagasimakse oli 15 098 krooni kuus ja teise laenulepingu järgi pidid kostjad tagasi maksma 17 214 krooni kuus. Seega olid laenu tagasimaksed suuremad kui kostja I sissetulekud ja vastutustundliku laenamise põhimõtet ei järgitud. Hageja loobus kõrvalnõuetest ja kostjale I ei tekkinud vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisega kahju põhivõla ulatuses. Kostja I sai laenusumma endale, laen anti kinnisvara ostmiseks ja kostjal I on kinnisvara. Seega ei olnud kostjal I nõuet, mida väljamõistetava põhivõlaga tasaarvestada. Hagi kuulus kostja I osas rahuldamisele sissenõutavaks muutunud laenusumma osas, s.o 2280 eurot 26 senti. Hagist loobutud osas jäävad menetluskulud hageja kanda (

§ 168lg 2).

Hagi kostja II vastu ei kuulunud rahuldamisele ja tema osas jäid menetluskulud hageja kanda (

§ 162lg 1).

Kuna hagihind oli 351 621 eurot 85 senti ja hageja nõue kostja I vastu kuulus rahuldamisele summas 2280 eurot 26 senti, jäid menetluskulud hageja kanda 0,65% ulatuses ja kostja I kanda 99,35% ulatuses (

§ 163lg 1).

Hageja menetluskulud olid riigilõiv 3200 eurot, millest 0,65%, s.o 20 eurot 80 senti kuulus kostjalt I väljamõistmisele hageja kasuks. Kostja I esitas menetluskulude nimekirja ja palus hagejalt välja mõista 2855 eurot 12 senti. Kostja I lepingulise esindaja tunnitasuks oli 100 eurot + km. Kostja I kinnitas, et ta ei ole käibemaksukohustuslane. Hageja kostja I menetluskuludele vastuväiteid ei esitanud. Maakohus leidis, et esitatud menetluskuludest ei olnud põhjendatud 20.03.2015 ja 15.06.2015 kulud menetluskulude nimekirja koostamiseks kokku 156 eurot (vt Riigikohtu 11.11.2014 määrus kohtuasjas nr 3-2-1-77-14, p 12). Samuti ei olnud põhjendatud menetluskulu 17.06.2015 istungil osalemine 3,5 h, kuna istung kestis 2 h. Põhjendatud kulu oli 240 eurot. Kokku oli kostja I põhjendatud menetluskulud 2519 eurot 12 senti (2855,12–156-180), millest 99,35%, s.o 2502 eurot 74 senti kuulus hagejalt kostja I kasuks väljamõistmisele. Seega nõudeid tasaarvestades kuulus hagejalt kostja I kasuks väljamõistmisele menetluskulud 2481 eurot 94 senti (2502,74-20,80). Kostja I apellatsioonkaebus 5. Kostja I palub apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada kostjalt I 2280 euro 26 sendi väljamõistmist ja menetluskulude jaotust puudutavas osas. Kostja I palub teha uue otsuse, millega jätta hagi

§ 423lg 2 p 2 alusel läbivaatamata või alternatiivselt jätta hagi rahuldamata.

Menetluskulud palub kostja I jätta maa- ja ringkonnakohtus hageja kanda ning mõista hagejalt välja menetluskulud kostja I kasuks. Hagi oleks tulnud

§ 423

lg 2 p 2 alusel jätta läbivaatamata

§ 3lg 1 kohase õiguskaitsevajaduse selge puudumise tõttu.

Kohtuotsus on põhjendamatu osas, milles kohus mõistis kostjalt I hageja kasuks välja 2280 eurot 26 senti. Hagejal on juba täitedokumendid, kuna kostja I ja hageja sõlmisid hüpoteegi seadmise lepingud laenulepingust tulenevate nõuete 5 tagamiseks. Tagatisvara väärtuseks on ca 52 500 eurot. Ühtlasi on kostja I vastu alustatud kaks täitemenetlust laenulepingutest tulenevate nõuete täitmiseks. Maakohus väljus hagi osalisel rahuldamisel hagi piiridest, rikkudes

§ 439ja § 5 lg-t 1.

Hagi tulnuks jätta rahuldamata. Hageja on hagi aluses tuginenud asjaolule, et hageja nõue tuleneb laenulepingu ülesütlemisest. Kui kohus tuvastas, et lepingut ei öeldud nõuetekohaselt üles, ei saanud kohus hagi rahuldada põhjendusel, et väidetavad kuumaksed olid enne lepingu ülesütlemist sissenõutavaks muutunud ja tasumata. Kuna kohus rahuldas põhjendamatult hagi osaliselt, tuleb menetluskulud jätta tervikuna hageja kanda. Hageja apellatsioonkaebus 6. Hageja palub apellatsioonkaebuses maakohtu otsus tühistada osas, millega hagi jäeti rahuldamata ja jaotati menetluskulud ning teha uus otsus, millega hagi rahuldada ja mõista kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja 127 910 eurot 5 senti ja mõista kostjalt I hageja kasuks välja 109 465 eurot 89 senti. Hageja palub jätta menetluskulud kostjate kanda. Maakohus kohaldas ebaõigesti VÕS § 416 lg-t 1, hindas ebaõigesti tõendeid ja tuvastas ebaõigesti asjaolusid. Kohus leidis ekslikult, et laenulepinguid ei ole üles öeldud ja et tähtsust ei oma lepingute ülesütlemise teadete kättesaamine kohtumenetluses. Kostjad ei ole menetluses vastu vaielnud, et nad ei ole ülesütlemise teatisi kätte saanud. Alles hilisemates vastuväidetes tõi kostja I esile, et hageja pole tõendanud nõude olemasolu ega selle sissenõutavaks muutumist. Samas ei oleks kohus saanud hagi rahuldamata jätta kostja II suhtes (

§ 207lg 2).

Ka ei tulene seadusest piirangut, et kohtusse esitatud nõue ei võiks muutuda osaliselt sissenõutavaks peale hagi esitamist (

§ 369

). Ülesütlemisavalduse hilisem kättesaamine ei muuda seda olematuks ainuüksi seetõttu, et neis olevad tähtajad on ebamõistlikud või möödunud. Vaidlust ei olnud selles, et kostjad oleksid soovinud lepingut täita või läbirääkimisi pidada, et neile ülesütlemiskirjas antud tähtaeg oleks liialt lühike või möödunud. Mõistetamatu on kostjate soov saavutada olukord, kus hagi jääks rahuldamata, kuna lepinguid ei ole üles öeldud. Nimetatu tooks kaasa vaid uue hagi esitamise. Isegi kui asuda seisukohale, et laenulepingud on kehtivad, on kohus põhjendamatult rahuldanud hagi vaid ulatuses, milles oli välja toodud põhiosavõlgnevus ülesütlemiskirjade koostamise seisuga. Hageja on igakuuliste maksete kohta kostjatele teateid saatnud ja kostjad on lepingust tulenevaid kohustusi täitnud kuni 2009 alguseni ning lepingu mitteülesütlemise korral oleks pidanud kostjad jätkama samade maksete tegemist, mitte ei vabanenud maksete tegemisest üldse. Lepingu L060021587 laenumaksete tasumise aruandest tuleneb, et intressi ja laenu makse kokku oli lepingu ülesütlemise ajal 780 eurot 45 senti, lepingu nr L070006459 vastav makse oli lepingu ülesütlemise ajal 736 eurot 40 senti. Kohus oleks pidanud hagi osalise rahuldamise korral vähemalt arvestama uute lisanduvate lepingujärgsete maksetega alates novembrist 2009 kuni otsuse tegemiseni 10.07.2015, seega kokku 69 kuu eest 53 851 eurot 5 senti lepingu L060021587 alusel ja 50 811 eurot 60 senti lepingu L070006459 alusel. Vastused apellatsioonkaebustele 7. Kostja I palub jätta hageja apellatsioonkaebus rahuldamata, menetluskulud hageja kanda ja mõista hagejalt kostja I kasuks välja kostja I menetluskulud. 8. Hageja palub jätta kostja I apellatsioonkaebus rahuldamata, maakohtu otsus hagi osalise rahuldamise ja menetluskulude osaliselt kostja I kanda jätmise osas muutmata. Menetluskulud palub hageja jätta kostja I kanda. 6 9. Kostja II seisukohta apellatsioonkaebuste osas ei esitanud. Ringkonnakohtu seisukoht 10. Vastavalt

§ 651

lõikele 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtuotsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kohtuotsust ei ole vaidlustatud osas, milles maakohus menetluse lõpetas ja

§ 456lg 4 kohaselt on otsus selles osas jõustunud (resolutsiooni p-d 1 ja 2).

Apellatsioonikohus vaatab otsuse läbi hageja apellatsioonkaebuse alusel osas, milles kohus jättis hagi kostjate vastu 127 910 euro 5 sendi saamiseks rahuldamata ja kostja II apellatsioonkaebuse alusel osas, millega temalt 2280 eurot 26 senti laenulepingu järgse võlgnevuse katteks välja mõisteti. Ringkonnakohus, kuulanud ära menetlusosaliste esindajate seisukohad ja tutvunud asja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta

§ 657lg 1 p 1 alusel muutmata ja apellatsioonkaebused rahuldamata.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ning

§ 654lg-st 6 tulenevalt ei korda neid.

Ringkonnakohus võtab

§ 652

lg 1 p 1 kohaselt apellatsioonkaebuste läbivaatamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puudub kahtlus vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ning ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Asjas ei vaielda selle üle, et hageja oli sõlminud kostjaga I 8.06.2006 (lisakokkulepped 3.10.2006, 20.02.2007) laenulepingu ja kostjatega sõlminud 20.02.2007 laenulepingu, milliste alusel anti laenu vastavalt Audru vallas asuva Talli kinnistu ja Pärnus Kerese 11-2 asuva korteriomandi ostmiseks. Laenu tagastamise tähtaeg oli vastavalt 10.05.2026 ja 10.02.

1. Hageja esitas 27.10.2012 Pärnu Maakohtule hagi laenulepingujärgse võlgnevuse nõudes, tuginedes asjaolule, et ta ütles 8.10.2009 laenulepingud üles, saates kostjale I laenulepingu erakorralise ülesütlemise teate P.Kerese 11-2 (I kd, lk 28) ja kostjale II teate Väike-Kuke 25-6 (I kd, lk 29) aadressile. Mõlema teate kohaselt paluti võlgnevus tasuda hiljemalt 29.10.2009 ja selleks ajaks võlgnevuse tasumata jätmisel ütles hageja lepingud erakorraliselt üles 30.10.
2. Apellandid on kaebustes korranud maakohtus esitatud väiteid ja neile kõigile on kohus piisava põhjalikkusega vastanud. Vastuseks hageja apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist. Maakohtus vaieldi selle üle, kas hageja on laenulepingud kehtivalt üles öelnud. Kuna kostjad hageja väidetega ei nõustunud, pidi hageja oma väiteid tõendama (

§ 230lg 1).

Maakohus on õigesti eelmenetluses jaganud tõendamiskoormuse ja selgitanud hagejale kohustust tõendada hagi aluseks olevat asjaolu, st et lepingud olid kehtivalt enne hagi esitamist üles öeldud. Selleks edastas maakohus 27.05.2015 hagejale kirja, milles

§ 351

lg 1 alusel täitis selgitamiskohustust ning juhtis hageja tähelepanu sellele, et kohtule ei ole esitatud ühtegi tõendit, kas kostjad on laenulepingute L060021587 ja L070006459 ülesütlemise teated kätte saanud ja millal (II kd, lk 8). Hageja oma väiteid ei tõendanud ja maakohus tuvastas õigesti, et hageja ei olnud lepinguid kehtivalt enne hagi esitamist üles öelnud. Hageja väitis maakohtus, et alternatiivselt ütles ta kostjatele lepingud üles hiljemalt hagimaterjalide kättetoimetamisega kohtumenetluse ajal. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et nimetatu ei oma praeguse asja lahendamisel tähtsust, sest lepinguid ei saanud üles öelda peale hagi esitamist tagasiulatuvalt. Hageja oma hagi ei ole muutunud, täiendanud 7 ega esitanud uut nõuet ning kohus sai tsiviilasja menetleda üksnes

§ 5kohaselt poolte esitatud asjaolude alusel.

Hagi aluseks oli asjaolu, et laenulepingud olid 30.10.2009 üles öeldud (I kd, lk 2). Väär on hageja väide, mille kohaselt kostjad ei vaidlustanud maakohtus laenulepingute ülesütlemist. Toimiku materjalide kohaselt on kostjad korduvalt väitnud, et laenulepingu ülesütlemine ja hageja nõuete sissenõutavaks muutumine on tõendamata. Hageja tunnistas 4.06.2015 kohtule adresseeritud menetlusdokumendis, et tal puuduvad mistahes tõendid, millega tõendada laenulepingute ülesütlemist (II kd, 13-14). Järelikult on ka maakohus õiguspäraselt leidnud vaidlustatavas kohtuotsuses, et laenulepingute ülesütlemine enne hagi esitamist on tõendamata. Põhjendamatu on hageja väide, et kohus pidi hagi rahuldama kostja II suhtes, kuna viimane pole vaidlustanud laenulepingu ülesütlemist. Esiteks ei ole see kooskõlas asja materjaliga ja teiseks, kuna ühel laenulepingul oli kaks laenusaajat, siis sellise laenulepingu ülesütlemiseks tuli VÕS § 195 lg 4 teist lauset järgides toimetada ülesütlemisavaldus mõlemale kostjale kätte. Leping saab lõppeda vaid mõlema kaaslaenaja suhtes korraga ajast, mil mõlemale oli esitatud nõuetekohane ülesütlemise avaldus. Kuna maakohus tuvastas, et laenulepingut ei olnud enne hagi esitamist üles öeldud, ei saanud VÕS § 195 lg 4 alusel hagi rahuldada ka kostja II suhtes (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-190-13, p 24). Vastuseks kostja I apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. Nõustuda ei saa kostja I väidetega, et maakohus ületas nõude piire, kui kostjalt I 2280 eurot 26 senti välja mõistis. Hageja arvates oli kogu hagis nõutud summa muutunud sissenõutavaks. Maakohus sellega põhjendatult ei nõustunud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega, mille kohaselt oli laenulepingu L060021587 järgi põhivõla võlgnevus laenulepingu ülesütlemise teate saatmise kuupäeva seisuga 2395 eurot 67 senti ja vastavalt laenumaksete aruandele ei olnud kostja I põhivõlga hagi esitamise seisuga tasunud (I kd, lk 16, 18, 19). Seega oli muutunud sissenõutavaks laenuvõla põhinõue 2280 eurot 26 senti (põhivõlg 2395,67115,41, s.o kostja poolt tasutud ja hageja poolt loobutud summa). Tegemist on ainsa sissenõutavaks muutunud summaga, kuna laenulepingu ülesütlemine ei olnud kehtiv ja hageja ei tõendanud, et ta ülejäänud igakuiste maksete kohta oleks kostjale I arveid esitanud, milline nõue tulenes laenulepingu p-st 5.2. Laenulepingu p 5.2 sätestab, et laenusaaja tagastab pangale laenu ja tasub intresse osade kaupa annuiteetmaksetena alates 10.12.2007-10.02.2046 iga kalendrikuu 10. kuupäeval panga poolt lepingu alusel arvutatud ja laenusaajale teatatud summades (I kd, lk 22). Ekslik on kostja I apellatsioonkaebuse väide, mille kohaselt ületas maakohus hageja nõude osalise rahuldamisega hagi piire. Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga I selles, et maakohus oleks pidanud jätma hagi läbi vaatamata. Maakohus jättis kostja I taotluse asja läbivaatamata jätmise kohta õigesti rahuldamata, sest hageja nõudis võlgnevust laenulepingute alusel, mitte hüpoteegi realiseerimise nõude maksmapanekut hagimenetluses. Täitemenetluses on täitmisel notariaalselt tõestatud kokkulepped, mis näevad ette kinnisasja omaja kohustuse alluda kohesele sundtäitmisele hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamiseks, kuid hüpoteegilepingust ja kohtuotsusest tulenevate täitedokumentide olemus ja ulatus ei ole kattuv. Maakohtu otsuse järeldusele, et kinnisasjad on täitemenetluses hinnatud ja ei taga kõiki hageja laenulepingutest tulenevaid nõudeid, ei ole kostjad vastuväiteid esitanud. Ringkonnakohus ei tuvastanud menetlusnormide rikkumist maakohtu poolt asja lahendamisel ja otsus on kooskõlas

§ 442lg-ga 8 ning põhjendatud ja seaduslik.

8 Apellatsioonkaebuste rahuldamata jätmisel jäävad apellatsioonimenetluse kulud

§ 171lg 1 alusel apellantide endi kanda.

Vastustajal kostja II apellatsioonimenetluse kulud puuduvad. /allkirjastatud digitaalselt/ Ulvi Loonurm /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ Imbi Sidok-Toomsalu Indrek Soots Tühistatud osaliselt Riigikohtu 14.06.2016 otsusega RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu
2. detsembri 2015 otsus tsiviilasjas nr 2-1243630 osas, milles ringkonnakohus jättis muutmata Pärnu Maakohtu
3. juuli 2015 otsuse osas, milles maakohus jättis rahuldamata AS-i SEB Pank nõude ML-lt ja MK-lt solidaarselt 127 910 euro 5 sendi saamiseks, ning jättis lahendamata AS-i SEB Pank nõude ML vastu 109 465 euro 89 sendi saamiseks, samuti menetluskulude jaotuse osas. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata. Saata asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.
4. Tallinna Ringkonnakohtu
5. detsembri 2015 otsus tsiviilasjas nr 2-12-43630 on jõustunud osas, milles ringkonnakohus jättis muutmata Pärnu Maakohtu
6. juuli 2015 otsuse osas, milles maakohus lõpetas menetluse AS-i SEB Pank hagis ML vastu põhivõla 115 euro 41 sendi, intressi, teenustasu ning viivise saamiseks, samuti menetluse ASi SEB Pank hagis ML ja MK vastu solidaarselt põhivõla 39 euro 54 sendi, intressi, teenustasu ning viivise saamiseks ning mõistis ML-lt AS-i SEB Pank kasuks välja 2280 eurot 26 senti.
7. Kassatsioonkaebus rahuldada.
8. Tagastada Advokaadibüroo Kaevando & Partnerid OÜ-le AS-i SEB Pank eest kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon. 9