Obsah (7)

§ 654§ 651§ 232§ 442§ 164§ 652§ 238

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tsiviilasja number 2-10-31473 Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 11. märts 2016, Tallinn Kohtukoosseis Kohtunikud Ülle Jänes, Margo Klaar, Indre

§ 654lg 22): Hagi ja vastuhagi rahuldada osaliselt.

Jagada JR ja SFR ühisvara järgmiselt:

1. Jätta JR ainuomandisse sõiduk Hyundai Santa Fe numbrimärgiga XXX XXX ja järelhaagis Variant numbrimärgiga XXX XX, koguväärtuses 10 864,98 eurot.
2. Jätta SFR ainuomandisse kinnistu Tallinnas XXX (registriosa number XXXXXXXX), väärtusega 333 000 eurot; OÜ S osa, väärtusega 2556,56 eurot; laenukohustus Nordea Bank Finland Plc ees 120 385 eurot.
3. Mõista SFR-lt JR kasuks välja omandi kaotamise eest rahaline hüvitis 34 342,33 eurot. Poolte menetluskulud jätta tervikuna nende endi kanda. Keelduda poolte esitatud täiendavate tõendite tsiviilasja juurde võtmisest (lisatud hageja poolt 29.10.2015 ja 25.01.2016 esitatud menetlusdokumentidele ning kostja poolt 02.11.2015 ja 18.02.2016 esitatud menetlusdokumentidele). Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib vandeadvokaadi vahendusel esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest alates. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Asjaolud ja hageja nõue JR esitas 04.10.2010 Harju Maakohtule SFR vastu hagi ühisvara jagamiseks. Hagiavalduse kohaselt olid pooled abielus 09.09.2003 kuni 08.09.
4. Pooled omandasid abielu ajal OÜ S osa väärtusega 2556,56 eurot, mille omanikuna on registrisse kantud kostja, Tallinnas XXX asuva kinnisasja väärtusega 464 637,68 eurot, kostja pangakontol oleva raha ning kohustuse Nordea Bank Finland Plc (pank) ees. Hageja palus jagada ühisvara, jättes kostjale osaühingu osa, kinnistu XXX ja kohustuse panga ees ning mõista kostjalt hageja kasuks välja hüvitisena pool kinnistu väärtusest ja kostja pangakontol olevast rahast, vähendades seda poole pangalaenu tagastamata osa võrra. Asja menetlemise käigus loobus hageja kostja pangakontodel oleva raha jagamisest ning palus jagada ühisvara poolte vahel võrdselt. Hageja soovis jätta endale sõiduauto ja selle järelhaagise koguväärtusega 10 866 eurot. Hageja palus jätta kostjale kinnistu XXX hinnaga 390 000 eurot, osaühingu osa ja laenukohustuse panga ees 120 385 eurot. Sellest tulenevalt on poolte ühisvara väärtuseks 283 037 eurot, millest kummagi abikaasa osa on 141 518,50 eurot. Seega peab kostja maksma hagejale rahalist hüvitist enamsaadu arvel 130 652,50 eurot. Korteriomand Tallinnas XXX on hageja lahusvara ega kuulu poolte ühisvara hulka. Kostja vastuväited Kostja esitas 24.09.2012 kohtule vastuhagi ühisvara jagamiseks. Vastuhagi kohaselt on lisaks hageja esitatule poolte ühisvaraks Tallinnas XXX asuv korteriomand väärtusega 50 000 eurot ning sõiduauto Hyundai Santa Fe ja järelhaagis Variant väärtusega 10 864,98 eurot. Kostja palus jätta selle vara hageja ainuomandisse. Kostja nõustus, et tema ainuomandisse jääb XXX kinnisasi ja tema kanda laenukohustus panga ees ning palus mõista hagejalt kostja kasuks välja enamsaadud ühisvara arvel 25 362,28 eurot. Enne hagejaga abiellumist säästetud raha eest ostis kostja 21.07.2004 hoonestamata kinnisasja XXX hinnaga 110 535,20 eurot. Kostja lahusvara müügist saadud rahast, abielueelsetest säästudest ja pangalaenust kulutati maja ehitamiseks kokku 361 223,24 eurot. Kostja palus mõista hagejalt välja kostja lahusvara arvel ühisvara omandamiseks tehtud kulutused 205 030,60 eurot. 2 Maakohtu otsuse põhjendused Harju Maakohus rahuldas 10.01.2014 otsusega nii hagi kui vastuhagi osaliselt ning jättis menetluskulud poolte endi kanda. Maakohus jättis hageja ainuomandisse sõiduauto ja selle järelhaagise koguväärtusega 10 864,98 eurot ning kostja ainuomandisse kinnisasja XXX väärtusega 330 000 eurot, osaühingu osa väärtusega 2556,56 eurot ja kostja kanda laenukohustuse 120 385 eurot. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja omandi kaotamise eest hüvitise 102 153,29 eurot. Maakohtu otsuse kohaselt ei vaidle pooled ühisvara koosseisu üle, v.a korteriomand XXX, mille kuulumist ühisvarasse hageja ei tunnistanud. Pooled vaidlevad XXX asuva kinnisasja väärtuse üle ning kas ühisvara on omandatud kostja lahusvara arvel. Kohus asus seiskohale, et XXX asuva korteriomandi omandas hageja 12.07.2010 kinkelepingu alusel, mistõttu on see hageja lahusvara. Kinnisasja XXX väärtuse hindamiseks määratud ekspertiisi ja lisaekspertiisi kohaselt on kinnisasja väärtus 330 000 eurot. Kostja ei ole tõendanud asjaolusid, mille alusel saaks ühisvara jagamisel kalduda kõrvale poolte võrdsusest. Kostja tõendas, et ta võõrandas 2004.a oma maja Taanis, kaks autot ja väärtpaberid. Tehingutest saadud raha laekus kostja pangakontole. Samas ei nähtu, et kostja oleks saadud raha kulutanud XXX kinnisasja ostuks ja maja ehitamiseks. Kinnisasi osteti 21.07.2004 hinnaga 110 535,20 eurot. Selle ostmiseks oli kostja sõlminud 15.07.2004 laenulepingu, mille alusel andis pank kostjale laenu 141 628 eurot. Laenusummat suurendati 15.09.2005 ja 12.10.2006 kokku 54 964 euro võrra. Kokku sai kostja pangalt laenu 196 592 eurot. Kinnisasi XXX on ostetud poolte abielu ajal pangalaenu ja poolte ühise panuse arvel ning see on nende ühisvara. Kostja ei ole tõendanud, et kinnisasi osteti ja maja ehitati tema lahusvara arvel. Poolte ühisvara tuleb jagada vastavalt poolte tahtele, s.o hageja ainuomandisse tuleb jätta sõiduauto ja järelhaagis ning kostja ainuomandisse kinnisasi XXX ja osaühingu osa, kostja kanda tuleb jätta ka laenujääk. Poolte ühisvara väärtus on 346 421,54 eurot, millest tuleb maha arvata laenukohustus 120 385 eurot. Arvestades asjaoluga, et abikaasade osad ühisvara jagamisel on võrdsed, on kummalgi poolel õigus varale väärtusega 113 018,27 eurot. Kuna hagejale jääb vara 102 153,29 euro võrra vähem, peab kostja maksma hagejale hüvitise 102 153,29 eurot. Apellatsioonkaebus Kostja palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega vastuhagi rahuldada. Kostja hinnangul luges maakohus alusetult XXX korteriomandi hageja lahusvaraks. Korteriomandi kinkeleping on näilik ja seega tühine. Korteri ostis enne abielu lõppemist kostja. Maakohus eksis ka laenujäägi suuruse kindlaksmääramisel. Kuigi kostja esitas tõendid selle kohta, et poolte abielusuhete lõppemise aja seisuga oli laenujääk 133 625 eurot, leidis maakohus põhjendamatult, et laenujääk oli 120 385 eurot. Maakohus leidis valesti, et poolte võrdsuse põhimõttest ei ole alust kõrvale kalduda. Kostja on tõendanud, et kinnisasi osteti ja maja ehitati tema lahusvara arvel. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja palus jätta maakohtu otsuse muutmata. Maakohus leidis põhjendatult, et ühisvara jagamisel ei ole alust kalduda kõrvale poolte võrdsusest. Hageja oli kogu abielu kestel poolte osaühingu juhatuse liige. Kostja ei oleks ilma hageja aktiivse osaluseta suutnud osaühingut tegevuses hoida. Tõendatud on see, et XXX elamu ehitamist korraldas hageja. Hageja esitas taotluse suurendada väljamõistetavat hüvitist 16 500 euro võrra, sest kinnisasja väärtus on suurenenud. Menetluse edasine käik 3 Tallinna Ringkonnakohus jättis 18.06.2014 otsusega kostja apellatsioonkaebuse rahuldamata ning maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata, muutes osaliselt põhjendusi. Ringkonnakohus jättis rahuldamata JR taotluse suurendada maakohtu poolt temale väljamõistetud rahalist hüvitust 16 500 euro võrra. Apellatsioonimenetluse kulud jäeti poolte endi kanda. Riigikohus tühistas 17.02.2015 otsusega ringkonnakohtu otsuse osas, milles ringkonnakohus jättis muutmata maakohtu otsuse osas, millega SFR-lt mõisteti JR kasuks välja omandi kaotamise eest hüvitise 102 153,29 eurot ning jaotati menetluskulud. Selles osas saadeti asi uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Riigikohtu otsusest tulenevalt määras ringkonnakohus pooltele tähtaja esitada täiendavaid seisukohti ja vajadusel tõendeid. 29.10.2015 esitas hageja täiendava seisukoha, millele lisas tõendid, mis tõendavat hageja väiteid selle kohta, et hageja osales abikaasade ühisvara omandamises (29.02.2012 maakohtule esitatud taotlus koos lisadega, väljatrükk OÜ S registrikaardist, väljatrükk OÜ S pangaarvest ajavahemikus 14.06.2010 - aprill 2014). 02.11.2015 esitas kostja oma seisukohad ja lisas tõendid (OÜ S registrikaart, JR 23.07.2010 hagiavaldus ülalpidamise nõudes ja tema igakuiste kulutuste kalkulatsioon 31.10.2011). Ühtlasi märkis kostja, et soovib asja läbivaatamist kohtuistungil. 25.01.2016 esitas hageja taotluse täiendavate tõendite esitamiseks, mille kohaselt tõendavad need tõendid asjaolu, et pooltel oli peale äriühingust saadavate tulude kasutada ka Taanist saadavad kostja märkimisväärsed sissetulekud. 03.02.2016 tegi kohus pooltele ettepaneku esitada oma seisukohad vastaspoole tõendite osas ning juhtis kostja tähelepanu tema hilinenult esitatud taotlusele kaebuse läbivaatamiseks kohtuistungil. 18.02.2016 esitas kostja täiendava seisukoha, muuhulgas märkides, et on nõus kaebuse läbivaatamisega kirjalikus menetluses. Ühtlasi lisas kostja oma menetlusdokumendile hulgaliselt tõendeid. Lisaks esindaja esitatud menetlusdokumendile esitas ka kostja ise oma kirjaliku seisukoha, lisades ka sellele täiendavaid tõendeid, nende hilist esitamist põhjendamata. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused Tsiviilkolleegium, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada osas, millega SFR-lt mõisteti välja JR kasuks omandi kaotamise eest rahaline hüvitis 102 153,29 eurot. Tühistatud osas peab ringkonna-kohus võimalikuks teha uue otsuse ning mõista SFR-lt hageja kasuks välja omandi kaotamise eest hüvitise 34 342,33 eurot. Menetluskulude jaotuse muutmiseks ei ole ringkonnakohtu hinnangul alust. Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt. Tulenevalt Riigikohtu lahendist on esimese ja teise astme kohtu otsused ülejäänud osas jõustunud. Vastavalt

§ 651

lg-le 1 hindab ringkonnakohus maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, milles Riigikohus ringkonnakohtu varasema otsuse tühistas ning saatis uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Riigikohtu 17.02.2015 otsusega on maakohtu otsus käesolevas tsiviilasjas jõustunud osas, millega JR ainuomandisse jäeti sõiduauto Hyundai Santa Fe ja järelhaagis Variant väärtusega kokku 10 864,98 eurot ning SFR ainuomandisse XXX kinnisasi väärtusega 333 000 eurot ja OÜ S osa väärtusega 2556,56 eurot, samuti osas, millega jäeti SFR kanda laenukohustus Nordea Bank Finland Plc ees 120 385 eurot. Seega tuleb 4 ringkonnakohtul hinnata maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, millega SFRlt mõisteti JR kasuks välja omandi kaotamise eest hüvitis 102 153,29 eurot ning jaotati menetluskulud. Seega on tsiviilasja läbivaadatavas osas vaidluse all eelkõige asjaolu, millistest vahenditest soetati poolte ühisvara ning kas on alust selle jagamisel kalduda kõrvale poolte võrdsusest. Kuna ühisvara jagamise hagi esitati kohtule alates 01.07.2010 kehtiva perekonnaseaduse kehtivuse ajal, tuleb poolte ühisvara jagada PKS § 210 lg 1 ja § 211 alusel kehtiva seaduse kohaselt, kuid kooskõlas PKS § 210 lg-s 2 sätestatuga tuleb ühisvara koosseisu kindlaksmääramisel lähtuda vara omandamise ajal, s.o enne 01.07.2010 kehtinud perekonnaseadusest. Seega saab asjas arvestada enne 01.07.2010 kehtinud PKS § 19 lg-s 2 sätestatud abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumise aluseid. PKS § 210 lg 2 alusel saab määrata enne 01.07.2010 kehtinud perekonnaseaduse järgi nii eseme kuulumise ühisvara hulka kui ka arvestada ühisvara jagamisel abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumise aluseid, kui ese omandati ja kõrvalekaldumise alus tekkis enne 01.07.

1. Riigikohus on oma praktikas väljendanud seisukohta, et kui abikaasade abielusuhted lõppesid enne 01.07.2010, saab varasuhte lugeda lõppenuks alates sellest ajast. Praegusel juhul ei vaielnud pooled selle üle, et nende abielulised suhted lõppesid 01.06.
2. Ühisvara jagamisel palus kostja PKS § 19 lg 2 p 3 alusel kalduda kõrvale abikaasade osade võrdsusest, kuna tema väitel osteti kinnisasi XXX ja ehitati maja tema lahusvara arvel, kasutades selleks ühtlasi ka pangalaenu. Maakohus leidis, et kostja ei ole oma väiteid tõendanud, sest kuigi kostja on tõendanud, et ta võõrandas 2004.a oma vara ja tehingutest saadud raha laekus tema pangakontole, ei nähtu, et kostja oleks seda raha kulutanud vaidlusaluse kinnisasja ostmiseks ja maja ehitamiseks. Tuvastades kinnisasja ostuhinna ja pangalaenu suuruse, järeldas maakohus, et kuna kostja ei ole tõendanud, et kinnisasi omandati ja maja ehitati tema lahusvara arvel, omandati kinnisasi poolte abielu ajal pangalaenu ja poolte ühise panuse arvel. Kolleegium leiab, et maakohtu selline seisukoht on vastuolus kohtule esitatud tõenditega. Õige on maakohtu seisukoht, et kohaldub enne 01.07.2010 kehtinud perekonnaseadus. Viidatud PKS § 19 lg 2 sätestab, et kohus võib kalduda kõrvale abikaasade osade võrdsusest mh juhul, üks abikaasa ei ole mõjuvate põhjusteta osalenud oma sissetuleku või tööga ühisvara omandamisel (lg 2 p 2) või kui ühisvara on omandatud ühe abikaasa lahusvara arvel (lg 2 p 3). Praegusel juhul on kostja tuginenud eelkõige väitele, et poolte ühisvara on omandatud kostja lahusvara arvel. Kuna poolte ühisvara koosseisu ega esemelise jaotuse üle ei ole enam vaidlust (sh laenukohustuse suuruse ja kostja kanda jäämise osas), siis sellest tulenevalt on käesolevas tsiviilasjas jagamise objektiks ühisvara koguväärtusega 226 036,54 eurot (10 864,98 + 333 000 + 2556,56 – 120 385). Otsustamaks, kas SFR-lt JR kasuks omandi kaotamise eest hüvitise 102 153,29 euro väljamõistmine on põhjendatud, tuleb kolleegium võtta seisukoht selles osas, kas on alust kalduda ühisvara jagamisel kõrvale abikaasade osade võrdsusest. SFR väidab, et XXX kinnistu soetamine ja sellele maja ehitamine on toimunud tema lahusvara arvelt. Kostja arvestuse kohaselt, mida ta kordab ka oma apellatsioonkaebuses, kulutati kinnisasja soetamiseks kokku ca 475 000 eurot, millest moodustas pangalaen 196 529 eurot ning kostja vara müügist saadud vahendid (s.o lahusvara) moodustasid 278 302 eurot. Kolleegium on seisukohal, et apellandi väiteid kinnistu soetamiseks (maatüki ostmiseks ja maja ehitamiseks) kulutatud summade kohta ei saa arvestada ühisvara jagamisel, sest vara väärtuse määramisel tuleb lähtuda selle turuväärtusest, küll aga saab seda arvestada poolte panuse hindamisel. Juba 09.05.2011 vastuses hagile on kostja selgitanud (tl 110-119, I köide), et kogu abikaasade ühisvara on omandatud kostja abielueelse vara müügist laekunud vahendite, tema abielueelsete säästude ja sissetulekute arvel ning et hageja panus perekonna ülalpidamisse ja ühisesse tegevusse 5 on olnud minimaalne. Samas dokumendis on kostja kirjeldanud lähemalt, millise vara müügist ja millistest allikatest on ta saanud vahendeid vara soetamiseks. Kostja, elades eelnevalt Taani Kuningriigis, omas maja, autot ja kardinate tootmisega tegelevat ettevõtet XXX. Kostja väitel müüs ta enne Eestisse tulekut kogu oma vara, s.o maja, auto ja väärtpaberid, ning kogutud säästude eest ostis Tallinnas XXX asuva hoonestamata kinnistu, kuhu ehitas nii eelnevaid sääste kui pangalaenu kasutades elamu. Sisulisi vastuväiteid eeltoodud käsitlusele ei ole hageja esitanud. Maakohus on kaevatavas otsuses üksnes üldsõnaliselt möönnud, et kostja ei ole oma väiteid veenvalt tõendanud ning jätnud rahuldamata kostja taotluse ühisvara jagamisel abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumiseks. Kolleegium nõustub apellandiga ja leiab, et abikaasade võrdsuse printsiibist kõrvalekaldumise osas on maakohus rikkunud oluliselt menetlusnorme, sh tõendite igakülgse hindamise kohustust (

§ 232

lg 1) ja kohtuotsuse põhjendamise kohustust (

§ 442lg 8).

Muuhulgas ei ole maakohus hinnanud kostja poolt maakohtule 18.11.2011 esitatud tõendeid. Lisaks on maakohus jätnud hindamata, kas esineb alus kalduda kõrvale abikaasade osade võrdsusest vastavalt PKS § 19 lg 2 p-le 2, s.o kui üks abikaasa ei ole mõjuvate põhjusteta osalenud oma sissetuleku või tööga ühisvara omandamisel. Ringkonnakohtu hinnangul on võimalik kõrvaldada maakohtu poolne rikkumine apellatsioonimenetluses, mistõttu teeb kohus ise selles osas uue otsuse. PKS § 19 lg 2 p-des 2 ja 3 nimetatud asjaolude tuvastamiseks hindab ringkonnakohus maakohtu poolt hindamata tõendeid. Kolleegiumi hinnangul ei kinnita esitatud tõendid maakohtu seisukohta, et XXX kinnistu on soetatud pangalaenu ja poolte ühise panuse arvel. Ringkonnakohus on seisukohal, et asjas esitatud tõenditega kogumis on tõendatud, et XXX kinnistu omandati ja elamu ehitati SFR lahusvara arvel ja pangalaenu abil. 15.07.2004 sõlmitud laenulepingu kohaselt oli laenu 141 628 euro eesmärgiks XXX elamu ehitamine (tl 167, I köide). Laenulepingu lisa nr 1 kohaselt suurendati laenusummat 179 975 euroni (tl 170, I köide). Laenulepingu lisa nr 2 kohaselt suurendati laenusummat 196 592 euroni (tl 172, I köide). Vaidlus puudub selle üle, et kinnistu ostmiseks kasutatigi sihtotstarbelist pangalaenu 110 535 euro ulatuses, mille SFR kandis kinnistu müüjale VS-le (18.11.2011 tõendite lisa 5). Pooled vaidlevad selle üle, millisest allikast pärinesid ülejäänud XXX soetamiseks kasutatud rahalised vahendid. SFR on selgitanud, et kulutused kinnistule olid ca 475 000 eurot, kuid laenu võeti pangalt vaid 196 592 eurot, kusjuures ülejäänud 278 302 eurot saadi SFR lahusvara müügist laekunud rahalistest vahenditest ja varasematest säästudest, mida oli kokku 215 988 eurot. Sisuline vaidlus puudub selle üle, et enne Eestisse elama asumist müüs kostja kogu oma Taanis asunud vara. Seda tõendavad kostja 18.11.2011 tõendid (lisad 1-5). Nimetatud tõenditest nähtub, et kostja Taani pangakontole on laekunud tema majas toimunud varguse kindlustushüvitis, maja müügist saadud tulu, osakute müügist saadud tulu ja auto müügist saadud tulu. Seega oli kostja pangakontodel kokku 215 988 eurot (18.11.2011 tõendid, lisad 1-5). 26.07.2004 kandis kostja VS pangakontole 1 729 500 krooni (XXX kinnistu müügihind vastavalt kinnistu ostu-müügilepingule - tl 206, I köide). Kostja Nordea panga arvelduskonto nr XXXXXXXXXXXX väljavõttelt perioodil 01.04.2003 - 02.06.2010 nähtub, et kostja tegi pidevalt makseid seoses XXX elamu ehitusega (18.11.2011 tõendite lisa 6). Kostja on esitanud ka maksete aluseks olevad arved (18.11.2011 tõendite lisa 6). Lisaks on kostja teinud makseid oma kontolt nr XXXXXXXXX. Lisas 7 on esitatud sularaha kviitungid. Kolleegium märgib, et lisades 6 ja 7 esitatud tabelid ei ole eraldi tõendusliku väärtusega, kuid nad kajastavad pangakonto väljavõtetelt nähtuvaid makseid ja nende aluseks olevaid arveid ning seega abistavad tõendite analüüsi. Hageja ei ole ka vaidlustanud asjaolu, et viidatud maksed on tehtud seoses XXX maja ehitusega. 6 Hageja väitel ei ole maja ehituseks kasutatud kostja lahusvara, vaid selleks kasutati pangalaenu 86 057 eurot, pooltele kuulunud äriühingust sissetulekuna saadud tulu 136 693 eurot ja hageja poolt katuse ostuhinnana tasutud 8166 eurot, kokku 230 916 eurot. Hageja on mh esitanud tõendeid selle kohta, et ta tegutses pooltele kuulunud äriühingus (tl 125-130, II köide). Samas on ka kostja võtnud vastu S OÜ tellimusi ja olnud kontaktisikuks (18.11.2011 tõendite lisa 10). Kostja ei vaidlustanud asjaolu, et ka hageja tegeles mõnda aega ettevõtte asjade ajamisega. Samas ei ole tõendamist leidnud, et äriühingust oleks saadud rahalisi vahendeid ja neid kasutati maja ehitamiseks hageja väidetud ulatuses. Pealgi, hageja väidetud kuue aasta jooksul (aprillist 2004 kuni 14.06.2010) ettevõtlusest saadud tulu 136 693 eurot, arvestades poolte väidetavat elustandardit, ei olnud elamiskuludeks kindlasti liigne. Seetõttu ei ole kolleegiumi alust kahelda selles, et SFR on XXX ehitamisega seotud kulud kandnud suures osas oma lahusvara arvel. Hageja tugines ka asjaolule, et kui kostja tegeles firma ja kinnistuga seotud rahalise poole korraldamisega, siis tema osales XXX kinnistu hoonestamisel omapoolse töise panusega (sh dokumentide vormistamine haldusorganites, igapäevase töö käigu jälgimine ja juhtimine, suhtlemine, materjalide valimine, ruumikujundus, küttesüsteemi paigalduse korraldamine), sest kostja ei valda eesti ega vene keelt (hageja 29.10.2015 täiendav seisukoht). Pooltel ei ole vaidlust selle üle, et hageja panustas oma rahalisi vahendeid summas 8166 eurot XXX hoone katuse ehituseks (tl 33, II köide). Kolleegiumi hinnangul ei muuda see aga eelnevalt tuvastatud asjaolu, et enamuses kasutati kinnisvara soetamiseks kostja lahusvaraks olevaid (abielueelse vara müügist saadud) rahalisi vahendeid. Arvestada tuleb siinkohal ka seda, et JR-l puudus abielu kestel igasugune töine sissetulek. Seega esineb ringkonnakohtu hinnangul alus kalduda ühisvara jagamisel kõrvale abikaasade osade võrdsusest vastavalt PKS § 19 lg 2 p-le 3. Seetõttu ei pea ringkonnakohus vajalikuks kohaldada PKS § 19 lg 2 p 2 ega analüüsida, millisel määral on hageja osalenud oma sissetuleku või tööga ühisvara omandamisel. Kostja taotleb apellatsioonkaebuses kalduda ühisvara jagamisel kõrvale abikaasa osade võrdsusest proportsioonis 80% : 20% tema kasuks. Kolleegiumi hinnangul, arvestades kõiki asjaolusid, on selline proportsioon igati õiglane. Samas ei pea ringkonnakohus võimalikuks rahuldada kostja kaebuses sisalduvat taotlust mõista hüvitis tema kasuks välja hagejalt. Kohus saab vara koosseisu ja maksumuse puhul lähtuda eelnevalt tuvastatud asjaoludest, samuti sellest, mis varaese kelle ainuomandisse jäi ning vastavalt sellele lahendada hüvitise küsimus. Praegusel juhul on ühisvara kogumaksumuseks 226 036,54 eurot (10 864,98 + 333 000 + 2556,56 – 120 385), millest hageja omandisse jäi vara maksumusega 10 864,98 eurot (sõiduauto ja järelhaagis). Eelmärgitud proportsiooni kohaselt on hageja osa ühisvaras seega 45 207,31 eurot (20% 226 036,54 eurost). Sellest tulenevalt on hagejal õigus saada omandi kaotuse eest kostjalt hüvitist 34 342,33 eurot (45 207,31 – 10864,98). Kolleegiumi hinnangul ei ole alust muuta maakohtu määratud menetluskulude jaotust. Kostja ei ole esitanud väiteid, mis annaksid alust

§ 164lg 2 alusel järeldada, et menetluskulude jaotus oleks kostja suhtes ebaõiglane.

Seega on põhjendatud jagada menetluskulud vastavalt

§ 164

lg-le 1, mille kohaselt hagilises abieluasjas ja põlvnemisasjas kannab kumbki pool oma menetluskulud ise. Arvestades, et apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt, jätab ringkonnakohus ka apellatsioonimenetluse kulud

§ 164lg 1 kohaselt poolte endi kanda.

Tõendite esitamise taotluste lahendamine Kolleegium keeldub vastu võtmast hageja 29.10.2015 ja 25.01.2016 menetlusdokumentidele ning kostja 02.11.2015 ja 18.02.2016 menetlusdokumentidele lisatud tõendeid. Seadusest tulenevalt on apellatsioonimenetluses võimalik vastu võtta uusi tõendeid vaid siis, kui esimese astme kohus on 7 nende vastuvõtmisest alusetult keeldunud või oli muul põhjusel tõendite esitamine takistatud. Ringkonnakohus tuvastab esimese astme kohtu otsuses tuvastamata asjaolusid ja hindab kohtuotsuses hindamata tõendeid üksnes piiratud juhtudel (

§ 652lg 3).

Igal juhul tuleb uue tõendi lubatavust poolel põhjendada, vastasel juhul jätab kohus tõendi tähelepanuta (

§ 652lg 4).

Praegusel juhul ei ole kumbki taotluse esitaja põhjendanud neid asjaolusid, mis võimaldaksid taotlusi rahuldada (osa tõendeid on juba toimikus olemas). Pealegi võtab kohus vastu vaid selliseid tõendeid, millel on vaidlusaluste asjaolude suhtes sisulist tõenduslikku tähendust. Poolte vaidluse ese on praeguseks taandunud eelkõige sellele, millistest vahenditest abikaasade ühisvara antud juhul soetati. Seda asjaolu esitatud tõendid ei tõenda, seega ei ole tegemist

§ 238mõttes asjakohaste tõenditega.

Nii ei tõenda hageja esitatud äriühingu pangakonto väljavõte seda, et selles märgitud laekumised tõendaksid tulu saamist ja selle kasutamist ühisvara soetamisel (maja ehitamiseks). Pealegi on tegemist uue väitega (asjaoluga), mida eelnevas menetluses ei ole arutatud ning mida seetõttu ei saa apellatsioonimenetluses arvestada (

§ 652lg 3).

Kostja on hageja uuele väitele ja tõendile vastu vaielnud ning esitanud omapoolsed tõendid (pangakonto väljavõtted), kinnitamaks tema vastuväidet, et tegemist ei ole äriühingust saadud tuluga, vaid rahaga, millega täideti kostja pangakonto kaudu äriühingu kohustusi (hageja esitatud väljavõte kajastab vaid laekumisi, makseid tarnijatele see ei kajasta). Kolleegiumi hinnangul ei võimaldaks need tõendid ka järeldada, milleks raha kasutati. Kostja isiklikule taotluse lisatud tõendid tuleb tagastada, elektrooniliselt esitatud tõendeid ei tagastata. /allkirjastatud digitaalselt/ Ü. Jänes /allkirjastatud digitaalselt/ M. Klaar /allkirjastatud digitaalselt/ I. Parrest 8