Riigikohus on leidnud kohtuasjas nr 3-2-1-13612 (p 16), et
ei välista käendajate kokkulepet võlausaldajaga, et igaüks neist käendab põhivõlgniku kohustust mingis osas ja seega vastutavad nad igaüks käendatud kohustuse osa eest osavõlgnikena
Käenduslepingutest järelduvalt vastutavad kostjad hageja ees osavastutuse põhimõttel ning seega on hagejal õigus nõuda kummaltki kostjalt 100 000 euro tasumist. Lisaks vastutab kumbki kostja hageja ees üksnes solidaarselt põhivõlgniku PJV-ga, mitte aga solidaarselt teise käendajaga. Kostja I ei ole tõendanud lepingust taganemise materiaalsete eelduste esinemist ega selgitanud, millest täpsemalt hageja poolt PJV-le loovutatud nõude mittekehtivus või ebaselgus tuleneb. Puudub alus kahelda lepingu esemeks olnud nõude kehtivuses selle PJV-le loovutamise hetkel. Võlgnevus hageja ees oli kajastatud OÜ Sillen Konsultatsioonid 2010.a majandusaasta aruandes. Lepingu punktis 6.2 leppisid pooled üheselt kokku, et PJV poolt lepingust taganemise eelduseks on hagejale eelnevalt täiendava tähtaja andmine kohustuse täitmiseks vastavalt
§-le 114. Sellist täiendavat tähtaega ei ole PJV hagejale andnud ning seega oli lepingust taganemine võlgniku poolt
Isegi kui PJV-l oleks olnud lepingust või seadusest tulenev alus taganemiseks, ei teinud PJV seda mõistliku aja jooksul ning oli seega taganemisõiguse kaotanud
Hageja loovutas nõude PJV-le 25.01.2011 sõlmitud lepingu alusel, taganemisavalduse tegi PJV aga alles 25.01.
Sõltumata eeltoodust on PJV taganemisavaldus tagajärjetu, kuna PJV soovis lepingust taganeda osaliselt, s.o nõude loovutamise lepingust, mis ei ole seaduse kohaselt lubatav. Hageja tahe lepingu sõlmimisel oli müüa OÜ Sillen Konsultatsioonid osa koos nõudega ning PJV tahe oli osta hagejalt nimetatud osa koos nõudega. Lepingu esemeks olnud OÜ Sillen Konsultatsioonid osa moodustas 100% OÜ Sillen Konsultatsioonid osakapitalist ning nõue moodustas ca 99% kõikidest OÜ Sillen Konsultatsioonid kohustustest. Asjaolu, et pooled käsitlesid osa ja nõuet sisuliselt ühe jagamatu lepingu esemena, nähtub selgelt ka lepingu regulatsioonist. PJV taganemisavaldus on tagajärjetu ka kohtu poolt seatud käsutuskeelu tõttu. PankrS § 20 sätestatud käsutuskeelu eesmärk on laiemalt kõigi selliste võlgniku tehingute ja toimingute keelamine, mis võivad mõjutada võlgniku vara koosseisu või suurust. Sellest tulenevalt ei saanud PJV esitada 25.01.2013 taganemisavaldust ilma oma ajutise halduri nõusolekuta ning selle puudumisel on taganemisavaldus tühine tulenevalt PankrS § 20 lg-st 2 ja § 36 lg-st 2. 3
lg-s 2 on loetletud juhtumid, kus käendaja ei või esitada vastuväidet, kuid sealhulgas ei ole nimetatud olukorda, millest tulenevalt kostja I ei saaks vastuväidet esitada. Seega ei ole hageja viide asjakohane. Käenduslepingutes puudub ka viide
Poolte tahteks ei olnud käendajatelt vastuväidete kasutamise võimaluse äravõtmine, mis ilmneb ka käenduslepingud koostanud ning tõestanud notari antud selgitustest. PJV-l oli õigus taganeda 25.01.2011 lepingust osaliselt (nõude loovutamise lepingu osas), sest osaühingu osa müügilepingut ning nõude loovutamise lepingut ei saa käsitelda ühe jagamatu lepingu esemena. Antud tehingu raames saab eristada mitut eri tehinguliiki ja tehingu tühisest osast eraldi tehingu osa (osaühingu osa müügitehing) oleks tehtud ka ilma tühise osata. Kostja II seisukoht Kostja palus jätta hagi rahuldamata. Kostja ei nõustu hagejaga, et käenduslepingute punkti 15 kohaselt vastutab käendaja 25.01.2011 lepingust tulenevate põhivõlgniku PJV kohustuste täitmise eest ka juhul, kui põhivõlgnik esitab hageja nõudele vastuväite, sh kohustuste lõppemise või vähenemise vastuväite või lepingu kehtetuse, tühisuse või taganemise vastuväite. Kostja II on seisukohal, et viide
lg-le 2 on asjakohatu, kuna nimetatud sättes on loetletud juhtumid, kus käendaja ei või esitada vastuväidet ning sealhulgas ei ole nimetatud olukorda, millest tulenevalt kostja II ei saaks vastuväidet esitada. Ka käenduslepingutes puudub viide
Kostja hinnangul ei ole õige hageja käsitlus, mille kohaselt põhivõlgniku vastuväide ei anna käendajatele alust käenduslepingutest tulenevate kohustuste täitmisest keelduda, kuna see ei vasta poolte tahtele käenduslepingu sõlmimisel. Poolte tahteks ei olnud käendajatelt vastuväidete kasutamise võimaluse äravõtmine. Notar selgitas, et käendajal on kõik seadusest tulenevad käendajale kuuluvad üldised vastuväited ning et käendus on aktsessoorne kõrvalkohustus. Käendusleping kehtib tingimusel, et kehtib põhikohustus. Kui puudub põhikohustus, siis ei saa 4
Kostjale II teadaolevalt esitas põhivõlgnik PJV 25.01.2013 hagejale taganemisavalduse, milles taganes hageja ja PJV vahel 25.01.2011 sõlmitud lepingus sisalduvast nõude loovutamise lepingust. Taganemisavalduses on viidatud Harju Maakohtu 17.10.2012 kohtumäärusele tsiviilasjas nr 2-12-36529. Asjaolu, et tegelikult ei antud hageja poolt põhivõlgnikule üle kehtivat ning selget nõuet OÜ Sillen Konsultatsioonid vastu, selgus alles tsiviilasja nr 2-12-36529 raames. 25.01.2013 taganemisavalduse esitamine on otseselt ja üheselt seotud tsiviilasjas nr 2-12-36529 tuvastatud asjaoludega ning 17.10.2012 kohtumäärus on antud asjas olulise tähtsusega tõendiks. Kui PJV-le oleks taganemisavalduse aluseks olevad asjaolud olnud varem teada, siis PJV ja OÜ Benefit Holding ei oleks sõlminud nõude loovutamise lepingut ning OÜ Benefit Holding ei oleks esitanud avaldust OÜ Sillen Konsultatsioonid pankroti väljakuulutamiseks. Nõude olemasolu ning kehtivuse üle puudus vaidlus kuni pankrotiavalduse esitamiseni. Põhivõlgnikule jäi arusaamatuks, kas hageja poolt loovutatud nõude aluseks peaks olema 03.11.2010 sõlmitud kohustuse ülevõtmise kokkulepete lisa või mingi laenuleping. PJV-l oli õigus 25.01.2011 lepingust taganeda osaliselt (nõude loovutamise lepingu osas), sest osaühingu osa müügilepingut ning nõude loovutamise lepingut ei saa käsitelda ühe jagamatu lepingu esemena. Antud tehingu raames saab eristada mitut eri tehinguliiki ja tehingu tühisest osast eraldi tehingu osa (osaühingu osa müügitehing) oleks tehtud ka ilma tühise osata. PJV pankrotihaldur Andrias Palmits allkirjastas 21.11.2014 heakskiidu 25.01.2013 lepingust taganemise avaldusele. Antud juhul lõppes käendusega tagatud kohustus 25.01.2013 taganemisavalduse alusel.
lg 2 alusel puudub põhivõlgnikul kohustus täita vaidlusalust 25.01.2011 lepingut ning tasuda hagejale viimast ostuhinna osa 200 000 eurot.
Kostja II käenduskohustus on lõppenud käendusega tagatud kohustuse lõppemisega. Maakohtu otsuse põhjendused Harju Maakohus rahuldas 30.03.2015 otsusega hagi, mõistes hageja kasuks mõlemalt kostjalt välja 100 000 eurot. Menetluskulud jättis kohus võrdsetes osades kostjate kanda ning mõistis hageja kasuks mõlemalt kostjalt välja 2422,50 eurot. Maakohtus vaidlesid pooled selle üle, kas kostjatel tuleb käenduslepingutest tulenev kohustus täita olukorras, kus põhivõlgnik on hageja ja PJV vahel 25.01.2011 sõlmitud nõude loovutamise lepingust taganenud. Kostjad ei eita käenduslepingute sõlmimist ega nende kehtivust. Kostjad ei ole vaidlustanud ka asjaolu, et nad vastutavad käenduslepingute alusel põhivõlgnikuga sõlmitud lepingust tulenevate põhivõlgniku kohustuste täitmise eest osavõlgnikena, s.t et tegemist ei ole kaaskäendajatega (
). Maakohtu hinnangul on käenduslepingute punkt 1.5 on kooskõlas
lg 2 esimese lausega, mille kohaselt ei või käendaja esitada vastuväidet, mida põhivõlgnik võib käendusega tagatud nõudele esitada, kui käenduslepingu eesmärk seisneb võlausaldajale tagatise andmises ka põhivõlgniku poolt vastuväite esitamise puhuks. Pooled (hageja ja mõlemad käendajad) on käenduslepingute punktis 1.5 kokku leppinud, et käendajad vastutavad võlgnike kohustuste täitmise eest ka juhul, kui võlgnik esitab võlausaldaja nõudele taganemise vastuväite. 5
lg-le 1 kohustub käenduslepinguga käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Kooskõlas
lg-ga 1 vastutavad kohustuse rikkumise korral põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada.
lg 2 esimese lause kohaselt vastutab käendaja käendatava kohustuse eest täies ulatuses. Käesoleval juhul tuleb kostjate kohustus käenduslepingute punktist 2.1. Menetlusökonoomilistel kaalutlustel, kontrollides kas taganemisavalduse esitamisega olid täidetud nii formaalsed kui materiaalsed eeldused, analüüsis kohus kostjate vastuväiteid, arvestades põhivõlgniku taganemisavaldust, juhul kui möönda, et kostjad saaksid käenduskohustuse täitmata jätmisel tugineda põhivõlgniku poolt taganemisavalduse esitamisele. Kohtu hinnangul ei ole kostjad tõendanud, et põhivõlgnik PJV oleks taganemisavalduse esitanud õigeaegselt, kuna mistahes ebaselgused loovutatud nõude kehtivuse või suuruse osas pidid PJVle ilmnema oluliselt varem, s.o. hiljemalt pärast lepingu sõlmimist järgmiseks seadusest tuleneva majandusaasta aruande tegemise hetkeks. Seega on põhivõlgnik minetanud
Põhivõlgnik ei ole kooskõlas
Taganemisavalduses märgib põhivõlgnik, et hageja ei ole PJV-le andnud üle kehtivat ja selget nõuet OÜ Sillen Konsultatsioonid vastu. Taganemisavalduse kohaselt on võlgnikule arusaamatu, milline leping on loovutatud nõude aluseks. Seega tulnuks PJV-l anda hagejale täiendav tähtaeg loovutatud nõude aluse selgitamiseks ja vajadusel täiendavate tõendite esitamiseks.
Kohus on seisukohal, et lisaks puudus põhivõlgnikul õigus lepingust osaliseks taganemiseks. Kostjad ei ole selgitanud, mis põhjusel oleks pooled pidanud sõlmima osa loovutamise lepingu nõude loovutamise lepingut sõlmimata. Põhivõlgnikule müüdud OÜ Sillen Konsultatsioonid osa ja hageja nõue sama äriühingu vastu moodustasid ühe jagamatu lepingu eseme, mistõttu ei olnud lepingust taganemine üksnes nõude loovutamise osas lubatav. Asjaolu, et pooled käsitlesid osa ja loovutamise nõuet ühe jagamatu lepingu esemena, kinnitavad ka lepingu sätted, mille kohaselt ei ole lepingus toodud välja eraldi osa ja eraldi nõude müügihinda, vaid koguhind. Ka lepingu punktist 6.2 tuleneb põhivõlgniku õigus vastavate eelduste esinemisel taganeda üksnes lepingust tervikuna. Materiaalse eeldusena peab
mõttes taganemiseks olema seda õigustav põhjus, eelkõige oluline lepingurikkumine. Kostjate väitel taganes põhivõlgnik lepingust seetõttu, et hageja poolt lepingu alusel põhivõlgnikule loovutatud nõue OÜ Sillen Konsultatsioonid vastu ei olnud kehtiv ega selge. Nimetatud asjaolu tõendamiseks esitasid kostjad Harju Maakohtu 17.10.2012 määruse tsiviilasjas nr 2-12-36529, mida saab käesolevas asjas käsitleda dokumentaalse tõendina, kuna see ei ole hagejale siduv, kuivõrd hageja ei olnud tsiviilasjas nr 212-36529 menetlusosaline. Käesolevas menetluses saab siduvaks olla vaid tsiviilasjas nr 2-12- 6
lg 2 esimese lausega, mille kohaselt ei või käendaja esitada vastuväidet, mida põhivõlgnik võib käendusega tagatud nõudele esitada, kui käenduslepingu eesmärk seisneb võlausaldajale tagatise andmises ka põhivõlgniku poolt vastuväite esitamise puhuks. Poolte tahteks ei olnud käendajatelt vastuväidete kasutamise võimaluse äravõtmine, mis ilmneb ka käenduslepinguid koostanud ning tõestanud notari selgitustest. Apellant ei nõustu kohtu hinnanguga, et notari selgitustes sisalduvad seaduses sätestatud üldpõhimõtted. Kohtu seisukoha järgi kaotaksid notariaalaktile lisatud notari selgitused igasuguse mõtte. Lepingu tõlgendamisel tuleb arvestada notari selgitustega ning mingil juhul ei saa lepingu tõlgendamisel tugineda
lg-le 2, kuna nii käenduslepingus kui notari selgitustes puudub viide eelnimetatud sättele. Kostja I jääb seisukohale, et
lg-s 2 on loetletud juhtumid, kus käendaja ei või esitada vastuväidet ning sealhulgas ei ole nimetatud olukorda, millest tulenevalt kostja I ei saaks vastuväidet esitada. Seega on väär kohtu järeldus, et kostjad ei saa tugineda käenduskohustuse täitmata jätmisel vastuväitele, et põhivõlgnik on lepingust taganenud. Maakohus rikkus TsMS § 668 lg 1 mõttes oluliselt menetlusõiguse norme, jättes kostja I poolt esitatud õiguslikud väited, asjaolud ja tõendid põhjendamatult tähelepanuta. Eelnev on toonud kaasa ebaõige kohtulahendi. Kostja ei nõustu maakohtu seisukohaga, et antud juhul ei ole täidetud põhivõlgniku lepingust taganemise kehtivuseks taganemise formaalsed ning materiaalsed eeldused. Kostjad tõendasid, et 7
Kuna nõuete tasaarvestus toimus juba 20.10.2010, siis peale seda puuduste kõrvaldamiseks täiendava tähtaja andmisel ei oleks hageja saanud nõuet ennistada. Kostja ei nõustu maakohtuga, et põhivõlgnikul puudus õigus lepingust osaliseks taganemiseks. Kohus ei ole analüüsinud kostjate vastuväiteid selle kohta, et põhivõlgnikul oli õigus 25.01.2011 lepingust taganeda osaliselt (nõude loovutamise lepingu osas), sest vaidlusaluse tehingu raames saab eristada mitut eri tehinguliiki ja tehingu tühisest osast eraldi tehingu osa (osaühingu osa müügitehing) oleks tehtud ka ilma tühise osata kooskõlas TsÜS § 90 lg-ga 3. Kohus hindas tõendeid valikuliselt, jättes põhjendamata, miks ta ei arvesta tõendiga, mille kohaselt põhivõlgniku pankrotihaldur Andrias Palmits andis 21.11.2014 heakskiidu 25.01.2013 lepingust taganemise avaldusele.
mõttes peab taganemiseks olema seda õigustav põhjus, eelkõige oluline lepingurikkumine. Apellant rõhutab, et taganemisavalduses on tuginetud Harju Maakohtu 17.10.2012 kohtumääruse põhjendustele tsiviilasjas nr 2-12-36529. Seega lepingust taganemise aluseks on asjaolu, et hageja on oluliselt rikkunud 25.01.2011 lepingu punktis 1.4 ja 2.2.62 antud kinnitusi. Ebaõige on maakohtu järeldus, et tsiviilasjas nr 2-12-36529 ei ole tuvastatud, et nõuet ei eksisteerinud või et selle üle oli vaidlus lepingu sõlmimise ajal. Kostja II toetas kostja I 09.03.2015 taotlust asja arutamise uuendamiseks ning täiendavate tõendite asja materjalide juurde võtmiseks. Kohus jättis mõlema kostja taotlused rahuldamata. Apellant on jätkuvalt seisukohal, et pooli ei ole menetluse kestel koheldud võrdselt ning pooltele ei ole tagatud võrdne võimalus esitada väiteid ja tõendeid. Kohus on rikkunud menetlusõiguse norme, jättes kostjad ilma õigusest esitada täiendavaid tõendeid kooskõlas TsMS § 5 lg-ga 2, kuigi hageja hilinenult esitatud tõendid on kohus, vaatamata kostjate vastuväidetele, tsiviilasja juurde võtnud. Kostja II apellatsioonkaebus Kostja palub maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega jätta hagi rahuldamata või saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Kostja palub muuta maakohtu otsust ka menetluskulude jaotamise ja väljamõistmise osas ning jätta menetluskulud, sh apellatsioonimenetluse kulud, täies ulatuses hageja kanda. 8
lg 2 esimese lausega, mille kohaselt ei või käendaja esitada vastuväidet, mida põhivõlgnik võib käendusega tagatud nõudele esitada, kui käenduslepingu eesmärk seisneb võlausaldajale tagatise andmises ka põhivõlgniku poolt vastuväite esitamise puhuks. Kostja II märgib, et käsitlus, mille kohaselt põhivõlgniku vastuväide ei anna käendajatele alust käenduslepingutest tulenevate kohustuste täitmisest keelduda, ei ole õige, kuna see ei vasta poolte tahtele käenduslepingu sõlmimisel. Kohtu järeldused on meelevaldsed ning lepingu tõlgendamisel ei ole võimalik tugineda
lg-le 2, kuna nimetatud sättes on loetletud juhtumid, kus käendaja ei või esitada vastuväidet ning sealhulgas ei ole nimetatud olukorda, millest tulenevalt kostja II ei saaks vastuväidet esitada. Nõustuda ei saa kohtu antud tõlgendusega notari selgitustele, kuna notari selgitustel ei oleks sel juhul üldse mõtet. Apellant on lepingu tõlgendamisel jätkuvalt seisukohal, et koostoimes notari selgituses toodud punktidega 1.6 ja 1.8 kehtib käendusleping tingimusel, et kehtib põhikohustus ja kui lõpeb põhinõue, siis lõpeb ka käendus. Otsusest nähtuvalt ei ole täidetud põhivõlgniku lepingust taganemise kehtivuseks taganemise formaalsed eeldused. Nõustuda ei saa maakohtuga selles, et kostjad ei ole tõendanud, et põhivõlgnik PJV oleks taganemisavalduse esitanud õigeaegselt. Arusaamatu ning vastuoluline on kohtu seisukoht, et eluliselt on ebausutav, et väidetavad ebaselgused nõude kehtivuse või suuruse osas ilmnesid PJV-le alles 25.01.2013. Kostjal II ei olnud põhjust nõude kehtivuse või suuruse osas kahelda enne pankrotiavalduse esitamist tsiviilasjas nr 2-12-36529. Kohus leidis, et põhivõlgnik PJV ei ole kooskõlas
Kuna nõuete tasaarvestus toimus juba 20.10.2010, siis aastaid hiljem puuduste kõrvaldamiseks täiendava tähtaja andmisel ei oleks olnud soovitud tagajärgi, sest tasaarvestusega (20.10.2010) lõppenud nõuet ei ole võimalik ennistada ning tasaarvestatud nõude täitmiseks ei saa määrata tähtaega. Kohus jättis analüüsimata vastuväited, et põhivõlgnikul oli õigus 25.01.2011 lepingust taganeda osaliselt (nõude loovutamise lepingu osas), sest vaidlusaluse tehingu raames saab eristada mitut eri tehinguliiki ja tehingu tühisest osast eraldi tehingu osa (osaühingu osa müügitehing) oleks tehtud ka ilma tühise osata kooskõlas TsÜS § 90 lg-ga 3. Kohus analüüsis ja hindas tõendeid valikuliselt, mistõttu ei ole otsus seaduslik ega põhjendatud. Kostja esitas tõendina põhivõlgniku PJV pankrotihalduri 21.11.2014 heakskiidu 25.01.2013 lepingust taganemise avaldusele. Kohus ei ole otsuses põhjendanud, miks ta nimetatud tõendit ei arvesta. 9
lg-ga 1, mille kohaselt lähtutakse lepingu tõlgendamisel lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest, kui aga lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, siis tõlgendatakse lepingut nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma (
Mõistliku isiku positsioonilt lähtuvalt tuleb käenduslepingute punkti 1.5 tõlgendada poolte kokkuleppena käendajate vastuväidete piiramise kohta. Vastasel juhul oleks nimetatud lepingutingimus sisutu. Maakohtu viide siinkohal
lg-le 2 ei ole ebaõige, vaid kooskõlas kohtu kohustusega kontrollida, kas käenduslepingute punktis 1.5 sisalduv kokkulepe on seaduse kohaselt lubatav. Apellantide teistsugune käsitlus ei ole kooskõlas seaduse tegeliku sisu ja mõttega. Samas märkis maakohus ka õigesti, et taganemisavaldus oli õigusliku tagajärjeta, sest täitmata olid nii taganemise formaalsed kui materiaalsed eeldused (taganemise aluseid peab tõendama isik, kes taganemisele tugineb - Riigikohtu lahend nr 3-2-1-154-12). Kolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et taganemisavaldus ei olnud esitatud mõistliku aja jooksul pärast seda, kui lepingupool sai olulisest lepingurikkumisest teada või pidi sellest teada saama. Kohus leidis õigesti, et põhivõlgnik pidi taganemisavalduse aluseks olevatest asjaoludest saama teada oluliselt enne 25.01.2013. Pealgi sõlmis põhivõlgnik lepingu oma majandustegevuse raames, mistõttu pidi ta lepingu eseme viivitamatult üle vaatama või üle vaadata laskma, s.o kontrollima nõude olemasolu ja kehtivust (
Samas, tulenevalt asjaolust, et hageja ja põhivõlgniku vahel 25.01.2011 lepingu sõlmimisest alates oli nõude omandaja OÜ Sillen Konsultatsioonid ainuosanikuks ja nende juhtorganite liikmed kattusid, ei ole usutav, et põhivõlgnik ei olnud teadlik OÜ Sillen Konsultatsioonid vastuväidetest nõudele. Ka ei ole kostjate väidetest võimalik järeldada, kuidas võisid põhivõlgniku õigusi mõjutada OÜ Sillen Konsultatsioonid vastuväited nõudele, mis viimane esitas pärast seda, kui põhivõlgnik oli loovutanud nõude 05.06.2012 lepingu alusel edasi OÜ-le Benefit Holding. Ka taganemisavalduse materiaalsete eelduste osas on maakohus õigesti leidnud, et kostjad ei ole oma sellekohast väidet tõendanud. Maakohus on hinnanud Harju Maakohtu 17.10.2012 määrust tsiviilasjas nr 2-12-36529, millega jäeti rahuldamata OÜ Benefit Holding avaldus OÜ Sillen Konsultatsioonid pankroti väljakuulutamiseks, ning leidnud põhjendatult, et see ei tõenda 25.01.2011 lepingu alusel loovutatud nõude kehtetust või muid puudusi (mh ei kajasta neid asjaolusid ka määruse põhjendav osa). Lepingust osalise taganemise lubatavust on maakohus samuti käsitlenud piisava põhjalikkusega ning järeldanud õigesti, et lepingu osadeks jagamine kostjate väidetud viisil ei ole võimalik. Lepingu tekstist nähtuvalt käsitlesid ka pooled ise lepingu eset (osa ja nõuet) ühe jagamatu esemena, millele viitab muuhulgas ka ühtne müügihind. Sellekohaste järelduste tegemisel ei rikkunud maakohus menetlusõiguse norme. Ka muus osas ei ole maakohus menetlusõiguse norme rikkunud. Kolleegium ei nõustu kaebuste väidetega, nagu oleks kohus rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme sellega, et jättis kostja II taotluse menetluse uuendamiseks ja uute tõendite vastuvõtmiseks rahuldamata. Maakohus ei kohelnud menetlusosalisi ebavõrdselt. Hageja 10.02.2015 esitatud menetlusdokumendile lisatud tõendite - Harju Maakohtu ja Tallinna Ringkonnakohtu otsused tsiviilasjas nr 2-13-38971 vastuvõtmisest ei tulenenud kostjatele vajadust esitada omakorda uusi tõendeid. Nimetatud tõendite puhul oli tegemist kohtulahenditega hageja nõude tunnustamise kohta põhivõlgniku pankrotimenetluses. Kostjad vaidlesid tõendite vastuvõtmisele vastu eelkõige põhjusel, et kõnealuses tsiviilasjas tehtud lahendid ei ole asjakohased (tegemist ei ole vaidlusega samade poolte vahel) ning ei ole jõustunud. Pealegi, kui apellandid olid seisukohal, et nad soovivad tugineda tõenditele, mida maakohus keeldus alusetult vastu võtmast, tuli neil esitada need tõendid ringkonnakohtule uuesti ning taotleda tõendite vastuvõtmist ja hindamist. Sellist taotlust kaebused ei sisalda. TsMS § 652 lg 3 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse 11
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.