← Eesti

3-15-867/35

Obsah (8)§ 212§ 215§ 213§ 223§ 116§ 201§ 108§ 109

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Villem Lapimaa, liikmed Maret Altnurme ja Ruth Plaks Otsuse tegemise aeg ja koht 31.03.2016, Tallinn Haldusasja n

§ 212

lg 1 teises lauses sätestatud juhul (

§ 212lg 1).

Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (

§ 215lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

§ 2133-15-867 lg 1 p 5).

Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (

§ 223lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (

§ 116

lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (

§ 116lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. OÜ Unigate omandas 19.09.2002 Tallinnas Lasnamäe linnaosas Paekalda tn 2, 3, 7, 9 ja 2a asuvad kinnistud. Tulenevalt keskkonnaministri 03.02.2006 määrusest nr 9 „Mägi-kadakkaera, püstkiviriku ja aasnelgi Maarjamäe klindi püsielupaiga kaitse alla võtmine ja kaitse-eeskiri“ (edaspidi kaitse-eeskiri) jäid nimetatud kinnistud kogu ulatuses Maarjamäe klindi püsielupaiga sihtkaitsevööndi territooriumile.
  2. OÜ Unigate esitas 12.05.2006 Keskkonnaministeeriumile (edaspidi KKM) taotluse vahetada Paekalda tn 2, 3, 7, 9 ja 2a kinnistud riigile kuuluvate kinnisasjade vastu. Maa-amet teatas 26.09.2008 kirjas OÜ-le Unigate, et looduskaitseseaduse (edaspidi LKS) muudatuse kohaselt viiakse eelnimetatud kinnisasjade vahetamise menetlused lõpuni omandamise menetlusena LKS § 20 ja Vabariigi Valitsuse 08.07.2004 määrusega nr 242 kehtestatud korras.
  3. OÜ Unigate 09.10.2012 jagunemisotsuse alusel läksid Paekalda tn 2, 3, 7 ja 9 kinnistud vastavalt OÜ Paekalda 2, OÜ Paekalda 3, OÜ Paekalda 7 ja OÜ Paekalda 9 omandisse, viimase omandisse läks ka Paekalda tn 2a kinnistu.
  4. Maa-amet teatas 11.09.2014 kirjas OÜ-dele Paekalda 2, Paekalda 3, Paekalda 7 ja Paekalda 9 kinnistute omandamise menetluse pikenemisest seoses vajadusega teostada püsielupaigas ja selle lähiümbruses kasvavate taimeliikide inventuur ja vajadusel otsustada selle põhjal püsielupaiga piiride muutmine.
  5. OÜ-d Paekalda 2, Paekalda 3, Paekalda 7 ja Paekalda 9 esitasid 21.10.2014 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotlesid keskkonnaministri kohustamist Paekalda tn 2, 3, 7, 9 ja 2a asuvate kinnisasjade omandamise otsustamiseks ning omandamise suhtes otsuse tegemisel viivitamise õigusvastasuse tuvastamiseks. Tallinna Halduskohus rahuldas 27.02.2015 otsusega haldusasjas nr 3-14-52529 OÜ-de Paekalda 2, Paekalda 3, Paekalda 7 ja Paekalda 9 kaebuse osaliselt; tuvastas, et keskkonnaminister ja KKM on olnud Paekalda tn 2, 3, 7, 9 ja 2a kinnisasjade omandamise otsustamisel ning otsustamiseks vajalike eeltoimingute tegemisel alates 30.07.2014 õigusvastaselt tegevusetud; kohustas KKM-i tegema nimetatud kinnisasjade omandamise otsustamiseks vajalikud toimingud ning keskkonnaministrit otsustama nende kinnisasjade omandamine või sellest keeldumine 30 päeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates. KKM ja keskkonnaminister esitasid 30.03.2015 halduskohtu 27.02.2015 otsuse peale apellatsioonkaebuse, mis on Tallinna Ringkonnakohtu menetluses.
  6. Keskkonnaminister muutis 27.03.2015 määrusega nr 22 (edaspidi määrus nr 22) kaitseeeskirja ning arvas OÜ-dele Paekalda 2, Paekalda 3, Paekalda 7 ja Paekalda 9 kuuluvad Paekalda tänava kinnisasjad püsielupaiga piiridest välja. Määrus nr 22 jõustus 10.04.
  8. OÜ Paekalda 2, OÜ Paekalda 3, OÜ Paekalda 7 ja OÜ Paekalda 9 esitasid 06.04.2015 Tallinna Halduskohtule kaebuse määruse nr 22 tühistamiseks. 2

(7)3-15-867 1) Määruse nr 22 vastuvõtmine ja jõustumine enne seda, kui on lahendatud kaebajate taotlused kinnistute omandamiseks riigi poolt, on õigusvastane ja rikub kaebajate õigusi. Määruse nr 22 andmise tulemusel ei ole kaebajatel enam võimalik nõuda kinnisasjade omandamist ning määruse kehtima jäämisel muutub sisutühjaks vastustajate kohustamine halduskohtu 27.02.2015 otsusega haldusasjas nr 3-14-
  1. Kaitseala piire muutva määrusega rikutakse kaebajate õiguspärast ootust ja õigust heale haldusele. Kaebajad pidid seoses kaitseala moodustamisega muutma oma plaane ning ootasid alates
  2. aastast haldusmenetluse lõpuleviimist. Kaebajatelt ei tohi võtta õigust, mida nad on juba asunud realiseerima. Maaomanikul tekib õiguspärane ootus, et kui omandamise järjekord on jõudnud temani, siis riik omandab kinnistu selle väärtusele vastava hinna eest ning omandamisega viivitamist ei saa põhjendada kahtlusega, et looduskaitselised piirangud võivad olla mittevajalikud. Määruse nr 22 eelnõu seletuskirjas on määruse eesmärgina toodud muu hulgas välja eramaade omandamise kohustuse vähenemine. Seletuskiri lähtub ekslikust arusaamast, et riik võib jätta kõnealused maad omandamata, kuna piirangud ei ole väidetavalt vajalikud. Selline arusaam on kohtuotsusega vastuolus ning õõnestab kohtu autoriteeti. Halduskohus on oma otsusega tuvastanud, et riigil on kohustus omandada kaebajate kinnisasjad, kui kõik selleks vajalikud eeldused on täidetud. 2) Kaebajate subjektiivse õiguse rikkumine allub kohtulikule kontrollile. Sellest, et piirangud kaebajate omandiõigusele määrusega nr 22 lõpetati, ei järeldu, et see määrus ei riku kaebajate õigusi. LKS § 20 lg-st 1 tulenev õigus, mida kaebajad on juba asunud teostama, kuulub omandipõhiõiguse kaitsealasse. 3) Määrus nr 22 on kaalutlusvigadega. Looduskaitse alt on vabastatud ala, mille suhtes on kaitse alla võtmise eeldused tegelikult täidetud.
  3. aastal läbi viidud ekspertiis kinnitab aasnelgi populatsiooni olemasolu kinnistutel. Samuti leidis botaanik TP 10.07.2015 Paekalda 5 kinnistult I kaitsekategooriasse kuuluvat mägi-kadakkaera. Kui varem kaitseala koostamisel arvestati, et kaebajatele ja kolmandatele isikutele kuuluvatel kinnistutel on nn puhverala, siis praeguseks on samast alast saanud kaitsealuste taimede tegelik kasvukoht. Looduskaitserežiimi üle otsustamisel ei ole kinnistute omandamise kohustusest vabanemise kaalutlus lubatav. Lisaks ei ole arvestatud sellega, et eksperdi sõnul on liikide seisund halb püsielupaigas hoolduse tegemata jätmise tõttu. Kaitsemeetmete rakendamine on riigi ülesanne. Ala looduskaitseline potentsiaal on jäetud arvestamata.
  4. Keskkonnaminister vaidles kaebusele vastu ning palus jätta see rahuldamata. 1) Määrusega nr 22 vähendatakse, mitte ei suurendata kaebajate kinnistute suhtes kohaldatud piiranguid. Isikul ei ole subjektiivset õigust nõuda, et tema kinnistu loetakse kaitse all olevaks. Samuti ei saa isik nõuda sellise objekti kaitse alla võtmist, mis objektiivselt kaitsmisele ei kuulu. Kaitse alla võtmine toimub avalikes, mitte erahuvides. Kaebajatel on kogu aeg olnud õigus oma kinnistud võõrandada. Tänu määrusele nr 22 on neil võimalik võõrandada oma kinnistud turuhinnaga. Kahju tekkimine kaebajatele on seega välistatud. Kaebajatel on võimalik vaidlustada kinnisasjade omandamata jätmise otsus ning vajadusel esitada riigi vastu kahju hüvitamise nõue piirangute talumise eest. 2) Määruse nr 22 õiguspärasus ei sõltu kinnisasja omandamise haldusmenetluse kulgemisest ega haldusasjas nr 3-14-52529 esitatud kaebuse edukusest. Määrus nr 22 on õiguspärane. Kaebajate väited kaalutlusvigade kohta on ebaõiged.
  5. aasta inventuuri kohaselt ei leidu kaebajate kinnisasjadel mägi-kadakkaera ega püstkivirikku ning aasnelki leidub kaebuses nimetatud kinnisasjadest vaid Paekalda tn 7 ja 9 kinnisasjadel. Aasnelk on II kaitsekategooria liik, mida peab kaitsma üksnes esinduslikes kasvukohtades. Paekalda piirkonna aasnelgi kasvuala ei ole enam esinduslik. Kaebajate tellitud ekspertiisi käigus leiti karvase kadakkaera, mitte mägi-kadakkaera kasvukoht. Tegemist ei ole kaitsealuse liigiga. Ala looduskaitselise 3
(7)3-15-867 potentsiaaliga on määruse nr 22 andmisel arvestatud. Kuna varasem puhverala ei leidnud õigustust, vähendati kaitseala ulatust. Kaebajatel ei ole õiguspärast ootust, et kaitseala koosseis püsib muutumatuna. 3) Kuna määrus nr 22 on soodustav haldusakt, on selle põhjendamise kohustuse ulatus madalam. Kaebajad kaasati haldusakti andmise menetlusse, nad said avaldada oma arvamuse ning vastustaja esitas kaebajate arvamuse suhtes oma põhjendatud seisukoha.
  1. Tallinna Halduskohus jättis 18.09.2015 otsusega OÜ-de Paekalda 2, Paekalda 3, Paekalda 7 ja Paekalda 9 kaebuse rahuldamata ning menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. 1) Määrus nr 22 on üldkorraldus haldusmenetluse seaduse (edaspidi HMS) § 51 lg 2 mõttes. Vaidlustatud haldusakti põhjendused on kohased ja piisavad. Vastustaja ei ole eksinud kaalutlusõiguse teostamisel. Vastustajal tuli kaaluda kaebajate kinnisasjade suhtes looduskaitseliste piirangute jätkuva kohaldamise põhjendatust olukorras, kus kaebajate kinnistutel ei esinenud I kaitsekategooria liike ning üksnes kahel kinnistul esines II kaitsekategooria liiki, kuid seda kasvukohta ei saanud enam pidada esinduslikuks. Vastustaja ei teinud püsielupaiga piiride muutmisel meelevaldset otsust. 2) Määruse nr 22 kehtestamise tulemusel ei ole LKS § 20 lg-s 1 sätestatud kinnisasjade omandamise eeldused täidetud. Kuna kaebajate kinnistutel ei kehti enam kaitsekorrast tulenevad looduskaitselised piirangud, ei saa kaebajatel olla õigust nõuda riigilt kinnisasjade omandamist. Õiguspärase ootuse põhimõttele tuginedes ei saa kaebajad kaitsta end omandiõiguse riive lõpetamise eest. Riik ei ole oma käitumisega tekitanud kaebajatele õiguspärast ootust, et kinnisasjad omandatakse olenemata sellest, kas looduskaitseliste piirangute kehtivus on omandamise otsustamise ajal jätkuvalt õigustatud. Kehtiv õigus ei anna kinnisasja omanikule õigust valida, kas tema omandiõiguse riive lõpetatakse riigi poolt kinnistu omandamisega või piirangute kaotamisega. Haldusorganil on põhiseadusest tulenev kohustus kaotada omandiõiguse piirangud, kui on ilmnenud nende jätkuva kohaldamise põhjendamatus. Looduskaitseliste piirangute kaotamisel on kinnistu omanikule soodustav mõju. Kaebajate ärihuvi ei õigusta riigi rahaliste vahendite ebaotstarbekat kasutamist ja kinnisasjade omandamist ilma õigusliku aluseta. Seega ei pidanud vastustaja kaaluma omandamismenetluse lõpule viimist piirangute kaotamise asemel. 3) LKS § 20 lg 1 mõtteks ei saa olla kinnisasjade omandamine sõltumata piirangute vajadusest. Kaitseala moodustamine ning selle kaotamine või muutmine sõltub looduses toimuvatest muudatustest, mis ei ole täielikult riigi kontrolli all. Kui vastustaja eksis I ja II kaitsekategooria taimede leviku osas, siis seda eksimust avalike huvide kahjuks on võimalik vaidlustada üksnes populaarkaebusega, mille esitamise õigust kaebajatel aga ei ole. 4) Praeguses asjas ei ole tähtsust sellel, et piirangute kaotamise aluseks olevaid faktilisi asjaolusid ei tuvastatud varem ning omandamismenetluses ei ole ilmselt järgitud mõistlikku menetlusaega. Kui viivituse tõttu on kaebajatel tekkinud kahju, on neil võimalik esitada riigi vastu kahju hüvitamise nõue. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
  2. OÜ Paekalda 2, OÜ Paekalda 3, OÜ Paekalda 7 ja OÜ Paekalda 9 paluvad apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega nende kaebus rahuldada. 1) Kaebajate õigus nõuda kinnistu omandamist riigi poolt tekkis pärast seda, kui riik kehtestas kinnistutele looduskaitselised piirangud ning kaebajate õiguseellane esitas taotluse kinnisasja vahetamiseks (omandamiseks). Selle õiguse realiseerimine jäi ootama hetke, millal 4
(7)3-15-867 riigil on võimalik kinnisasjad osta. Kuna kaebajate nõue riigi vastu on omandipõhiõiguse kaitsealas, on vastuvõetamatu halduskohtu käsitus, mille kohaselt võiks vastustaja võtta vastu haldusakte, millega kaasneb kaebajate õiguste lõppemine. Piirangute tõttu ei saanud kaebajate õiguseellane realiseerida oma esialgset arenduskava kogu Paekalda territooriumi osas ning otsustas nõuda kinnistute omandamist riigi poolt. Arvestades, et kinnistu omanik ei teinud enam pärast taotluse esitamist Paekalda kinnistute suhtes plaane, tekkis tal sellest alates õiguspärane ootus, et riik omandab need kinnisasjad. Kogu edasine haldusmenetlus süvendas seda usaldust. Vastustaja esitas kaebajatele eksperthinnangu ning tegi neile ettepaneku võõrandada kinnisasjad eksperthinnangus toodud hinnaga. Otsuse tegemine viibis, kuna algses eksperthinnangus oli tehtud viga kinnistute väärtuse hindamisel. Kaebajad andsid juba juulis 2014 nõusoleku kinnisasjade müümiseks teises, korrigeeritud eksperthinnangus toodud hinnaga. Kaheksa aasta vältel ei viidanud miski sellele, et riik võiks keelduda omandamisest. 2) Asjaolu, et määrusega nr 22 kaotati kaebajate kinnistute suhtes kehtivad piirangud, ei tähenda, et määrusega ei riivataks kaebajate õigusi. Määruse toimel lõppeb kaebajate õigus nõuda oma kinnisasjade omandamist. Selle õiguse lõppemine on käsitatav kaebajate õiguste riivena. Vältimaks kaebajate õiguspärasest ootusest tulenevate subjektiivsete õiguste riivet, ei oleks vastustaja tohtinud anda määrust nr 22 poolelioleva haldusmenetluse ajal või vähemalt oleks pidanud sellega määruse andmisel arvestama ning kaaluma, kas kaitse-eeskirja muutmine kaalub üles kaebajate õiguste riive. 3) Halduskohus on ekslikult jätnud tähelepanuta, et vastustaja tegevus ei olnud kooskõlas võrdse kohtlemise põhimõttega. Vastustaja omandas 24.01.2014 Suur-Paekalda OÜ-lt Paekalda tn 1 kinnisasja, mis on praeguseks arvatud Maarjamäe püsielupaiga piiridest välja. Seega omandas vastustaja kaebajate kinnistutega sarnase looduskaitselise väärtusega kinnistu, mille suhtes pidi vastustajal juba olema tekkinud kahtlus, et sellel puudub looduskaitseline väärtus. Liiatigi on vastustaja haldusasjas nr 3-14-52529 sisuliselt möönnud, et kaitse-eeskirja kehtestamise ajal oli looduskaitseline olukord sama, mis selle muutmise ajal määrusega nr 22. 11. Keskkonnaminister vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta see rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. 1) Omandipõhiõigus tagab omandi piiranguteta kasutamist ja käsutamist. Õigust nõuda kinnistu omandamist riigi poolt saab realiseerida vaid juhul, kui puudub piirangute kaotamise võimalus. Kui omandi vaba kasutamine ja käsutamine on piirangute kaotamise läbi taastatav, on riigil kohustus piirangud kaotada. Vastustaja ei nõustu kaebajate seisukohaga, et enne määruse nr 22 andmist oleks tulnud otsustada kinnistute omandamine. LKS § 20 lg 1 ei võimalda riigil omandada kinnisasja muudel alustel, kui üksnes lähtudes avalikust huvist looduse kaitsmise eesmärgil. Kui kinnisasjal puudub looduskaitseline väärtus, ei ole riigil alust seda omandada. Kaebajad võivad jätkata kinnistute arendamist või müüa need vabal turul. 2) Kaebajatel oli õiguspärane ootus olla kaasatud määruse nr 22 andmise menetlusse, kuid neil ei olnud õigust nõuda kaitseala säilitamist seoses omandamismenetluse järjekorras olemisega. Vastustaja ei jätnud määruse vastuvõtmisel arvestamata kaebajate õigustega, vaid lähtus sellest, et kinnisasjade välja arvamine kaitseala piiridest toob neile kaasa soodsama olukorra kui kinnisasjade omandamine. Vastustajal ei ole võimalik valida, kas lõpetada piirangud või omandada kinnisasjad. Isegi juhul, kui kohus leiaks, et vaidlustatud haldusakt ei ole piisavalt põhjendatud, peaks vastustaja samasisulise haldusakti uuesti vastu võtma. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 5
(7)3-15-867 12. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks või muutmiseks pole alust. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ja järgib neid ega pea seetõttu vajalikuks kõiki halduskohtu põhjendusi üle korrata (

§ 201lg 4).

  1. Kaebajate eesmärk määruse nr 22 vaidlustamisel on tagada oma õigusi LKS § 20 alusel toimuvas kinnisasjade omandamise menetluses. Halduskohus asus seisukohale, et olukorras, kus kaebajate kinnistutel ei kehti enam kaitsekorrast tulenevad looduskaitselised piirangud, ei ole enam täidetud kinnisasja riigi poolt omandamise eeldused. Sellest tulenevalt leiavad kaebajad, et nende omandamismenetluses tekkinud õiguspärase ootuse riive vältimiseks oleks vastustaja pidanud otsustama kinnisasjade omandamise enne määruse nr 22 vastuvõtmist või vähemalt kaaluma määruse vastuvõtmise menetluses kaebajate huvi kinnisasjade riigile müümise vastu.
  2. Kaitse-eeskirjaga kehtestati looduskaitselised piirangud muu hulgas Paekalda tn 2, 3, 7, 9 ja 2a kinnistutele, s.o piirati kaebajate õiguseellase OÜ Unigate omandiõigust. Sellest tulenevalt tekkis OÜ-l Unigate õigus, mis läks hiljem kaebajatele üle, nõuda LKS § 20 alusel kinnisasjade omandamist riigi poolt. LKS § 20 eesmärk on kompenseerida isikutele looduskaitselistest kitsendustest tulenevad piirangud nende kinnisasja kasutamisel. Kui aga kinnisasja kasutamisele ei kehti enam looduskaitselised piirangud, ei ole riigil kohustust kinnisasja LKS § 20 alusel omandada. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et määrus nr 22 mõjutab poolelioleva omandamismenetluse tulemust, kuid praeguse vaidluse esemeks ei ole kinnistute omandamine riigi poolt. Selle üle vaidlevad pooled haldusasjas nr 3-14-
  4. Isik võib nõuda vaid sellise haldusakti tühistamist, millega rikutakse tema subjektiivseid õigusi (riigivastutuse seaduse § 3 lg 1, halduskohtumenetluse seadustiku § 44 lg 1). Arvestades, et määrusega nr 22 kaotati kaebajate kinnistutele kehtinud kaitse-eeskirjast tulenevad piirangud, on tegemist kaebajaid soodustava haldusaktiga. Loodusobjektide kaitse alla võtmine toimub üksnes avalikes huvides (Riigikohtu 12.01.2012 otsus asjas nr 3-3-1-68-11, p 20). Kuna kaebajad ei saa esitada kaebust avalike huvide kaitseks, ei ole vajadust praeguses asjas hinnata, kas kaitseala piiride muutmine oli õigustatud või mitte. Kaebajatel ei ole õigust nõuda, et olukorras, kus puudub avalik huvi hoida ala kaitse all, kehtiksid looduskaitselised piirangud nende kinnistutele edasi, kuni riik on otsustanud nende kinnistute omandamise. Kaebajatel ei ole alust nõuda määruse nr 22 tühistamist motiivil, et riigil oli kohustus neile kuuluvad kinnistud omandada ning vaidlustatud haldusakt välistab selle. Kaebajatel võis tekkida õiguspärane ootus, et riik teeb kinnistute omandamise suhtes otsuse mõistliku aja jooksul, kuid see ei takista riigil varem kaitse alla võetud ala kaitse alt välja jätta. Õiguspärase ootuse põhimõttega kaitstakse üldjuhul isiku õigusaktidele ja haldusorgani varasemale tegevusele tuginevat usaldust, et tema olukorda võrreldes senisega ootamatult ei raskendata. HMS § 67 näeb ette isiku usalduse arvestamise haldusakti kehtetuks tunnistamisel või muutmisel isiku kahjuks. Praegusel juhul ei ole tegemist sellise olukorraga. Ringkonnakohus märgib, et senised omandamismenetluses tehtud toimingud ei saanud tekitada kaebajatele õiguspärast ootust, et riik kindlasti omandab kinnistud (Riigikohtu 02.03.2006 otsus haldusasjas nr 3-3-1-79-05, p 9). Samuti ei saa isik õiguspärasele ootusele või võrdse kohtlemise põhimõttele tuginedes nõuda, et riik teeks otsuse, milleks puudub õiguslik alus. Nagu halduskohus on asjakohaselt märkinud, sõltub alade kaitse alla võtmine või kaitse alt välja arvamine looduses toimuvatest muudatustest, mida riik täielikult kontrollida ei saa. Riigil on aga õigus ja ühtlasi kohustus kontrollida, kas looduskaitseliste piirangute kehtivus konkreetsel alal on jätkuvalt õigustatud või mitte. Kui riik leiab, et ala hoidmine kaitse all ei ole enam põhjendatud, tuleb ala piirangutest vabastada. Sellises olukorras ei ole alust heita riigile ette, et tema käitumine on vastuolus õiguskindluse põhimõttega. 6

(7)3-15-867
  1. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole põhjust rääkida kaebajate olukorra halvenemisest määruse nr 22 kehtestamise tulemusel. Kaebajad küll ilmselt ei saa enam nõuda, et riik neile kuuluvad kinnistud omandaks, kuid teisalt on neil võimalik oma kinnistuid vabalt kasutada ning turuhinnaga võõrandada. Praeguse vaidluse seisukohast ei ole tähtsust sellel, et kaebajate õiguseellane pidi looduskaitseliste piirangute tõttu muutma kinnistute arendamist puudutavaid plaane ning tema ja seejärel kaebajad on aastaid oodanud kinnistute omandamise järjekorras. Minevikus tekkinud olukorda ei mõjuta enam see, kas riik praegu omandab kaebajate kinnistud või kaotab looduskaitselised piirangud. Nii või teisiti oleks kaebajate õiguseellane, kes ei pidanud vajalikuks kaitse-eeskirja vaidlustada, pidanud oma plaane muutma. Kui kaebajate arvates kestis omandamismenetlus ebamõistlikult kaua ja sellega tekitati neile kahju, on neil võimalik nõuda riigilt selle hüvitamist.
  2. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et määrus nr 22 on piisavalt põhjendatud ning vastustaja ei ole määruse kehtestamisel eksinud kaalutlusreeglite vastu. Vaidlust ei ole selles, et kaebajad said määruse andmise menetluses esitada oma arvamusi ning neile anti selgitused (määruse nr 22 eelnõu seletuskiri, I kd, tl 135-139), kus muu hulgas puudutati ka pooleliolevaid omandamismenetlusi. Seletuskirja tabelis 1 on toodud vastusena kaebajate arvamusele Keskkonnaameti seisukoht, et pooleliolev omandamismenetlus ei saa olla argumendiks ala jätkuval kaitse all hoidmisel. Ala kaitsevajaduse määrab selle looduskaitseline väärtus. Piirangud, mis ei ole vaadeldava püsielupaiga praegusest olemusest tulenevalt enam otstarbekad ja põhjendatud, lõppevad ning kinnistute omanikud saavad oma maa sihtotstarbeliselt kasutusele võtta. Kuna tegemist oli kinnistu omanikke soodustava otsusega, ei olnud vastustajal vaja määruse nr 22 kehtestamisel põhjalikult kaaluda selle mõju kinnisasja omandamise taotluse esitanud kinnistuomanikele. Määrus nr 22 on õiguspärane haldusakt ja selle tühistamiseks puudub alus. 18.

§ 108lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kuna apellatsioonkaebus ei kuulu rahuldamisele, jäävad menetluskulud kaebajate kanda. Vastustaja taotleb kaebajatelt oma apellatsiooniastme menetluskulude hüvitamist summas 1924,80 eurot. Halduskohus ei pidanud vastustaja kasuks menetluskulude väljamõistmist põhjendatuks, kuna vaidlus ei välju vastustaja põhitegevuse raamest. Ringkonnakohus nõustub selles osas halduskohtuga, mistõttu jäävad vastustaja apellatsiooniastme menetluskulud

§ 109lg 6 alusel tema enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ Maret Altnurme /allkirjastatud digitaalselt/ Villem Lapimaa /allkirjastatud digitaalselt/ Ruth Plaks 7

(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.