← Eesti

3-14-50806/82

Obsah (12)§ 212§ 215§ 223§ 116§ 2§ 131§ 201§ 199§ 126§ 132§ 108§ 109

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ruth Plaks, Oliver Kask ja Virgo Saarmets Otsuse tegemise aeg ja koht 08.02.2016, Tallinn Haldusasja number 3-14-50806 Hald

§ 212

lg 1 teises lauses sätestatud juhul (

§ 212lg 1).

Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (

§ 215lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

3-14-50806 § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (

§ 223lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (

§ 116

lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (

§ 116lg 6). ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Keskkonnaauto OÜ esitas 19.04.2013 SA-le Kred

Ex majandus- ja kommunikatsiooniministri 12.07.2011 määruse nr 69 „Rohelise investeerimisskeemi „Elektriautode toetus“ kasutamise tingimused ja kord“ (edaspidi määrus) alusel 11 elektriauto soetamiseks toetuse saamise taotlused (sh taotlused EL-149, EL-150, EL-151 ja EL-152). SA KredEx rahuldas 09.05.2013 otsustega taotlused ning 09.05.2013 ja 13.05.2013 allkirjastati Keskkonnaauto OÜ-ga toetuste eraldamise lepingud. Keskkonnaauto OÜ esitas 11.06.2013 SA-le KredEx toetuste väljamakse taotlused. Elektriautode toetuse taotluse rahuldamise otsustes toodud maksekorralduste kohaselt teostas SA KredEx väljamaksed ZEV Motors OÜ-le.

  1. Elektriautode müüja ZEV Motors OÜ teavitas 13.02.2014 kirjaga SA-d KredEx, et Keskkonnaauto OÜ-le on üle antud 7 elektriautot. Seda kinnitas 27.03.2014 kirjas ka Keskkonnaauto OÜ. SA KredEx edastas 04.04.2014 Keskkonnaauto OÜ-le teatise nr 1.1-12/374, et teostab 11.04.2014 Keskkonnaauto OÜ tegutsemiskohas järelevalvetoimingud. Teatises sisaldus palve, et Keskkonnaauto OÜ teavitaks SA-d KredEx hiljemalt 08.04.2014 toimingute tegemiseks sobivast kellaajast ja kohast. Keskkonnaauto OÜ teatisele ei vastanud.
  2. SA KredEx tunnistas 14.04.2014 käskkirjadega nr 55-üld, nr 56-üld, nr 57-üld ja nr 58-üld (edaspidi käskkirjad I) elektriautode taotluste nr EL-149, EL-150, EL-151 ja EL-152 rahuldamise otsused kehtetuks (p 1), nõudis vastavas osas Keskkonnaauto OÜ-lt elektriautode soetamiseks antud toetuse tagasi (p 2) ja kohustas Keskkonnaauto OÜ-d tagastama toetuse hiljemalt 14.05.2014 (p 3).
  3. MTÜ Pirita EV esitas 22.05.2013 SA-le KredEx 11 elektriauto soetamiseks toetuse saamise taotlused (EL-153, EL-154, EL-155, EL-156, EL-157, EL-158, EL-159, EL-160, EL-161, EL-162 ja EL-163). SA KredEx rahuldas 24.05.2013 otsustega taotlused ning 19.06.2013 ja 01.07.2013 allkirjastati MTÜ-ga Pirita EV toetuste eraldamise lepingud. MTÜ Pirita EV esitas 01.07.2013 SA-le KredEx toetuse väljamakse taotlused. Taotluste rahuldamise otsustes toodud maksekorralduste kohaselt teostas vastustaja väljamaksed ZEV Motors OÜ-le.
  4. MTÜ Pirita EV kinnitas 27.03.2014 kirjas, et tema omandis ega vastutavas kasutuses ei ole elektriautosid. SA KredEx edastas 04.04.2014 MTÜ-le Pirita EV teatise nr 1.1-12/373, et teostab 11.04.2014 MTÜ Pirita EV tegutsemiskohas järelevalvetoimingud. Teatises sisaldus palve, et MTÜ Pirita EV teavitaks SA-d KredEx hiljemalt 08.04.2014 toimingute tegemiseks sobivast kellaajast ja kohast. MTÜ Pirita EV teatisele ei vastanud.
  5. SA KredEx tunnistas 14.04.2014 käskkirjadega nr 59-üld, nr 60-üld, nr 61-üld, nr 62üld, nr 63-üld, 64-üld, nr 65-üld, nr 66-üld, nr 67-üld, nr 68-üld ja nr 69-üld (edaspidi käskkirjad II) elektriautode taotluste nr EL-153, EL-154, EL-155, EL-156, EL-157, EL-158, EL-159, EL-160, EL-161, EL-162 ja EL-163 rahuldamise otsused kehtetuks (p 1), nõudis MTÜ-lt Pirita EV elektriautode soetamiseks antud toetuse tagasi (p 2) ja kohustas MTÜ-d Pirita EV tagastama toetuse hiljemalt 15.05.2014 (p 3). 2

(12)3-14-50806
  1. Keskkonnaauto OÜ esitas 14.05.2014 Tallinna Halduskohtule kaebuse SA KredEx juhataja 14.04.2014 käskkirjade tühistamiseks (haldusasi nr 3-14-50806). Samal kuupäeval esitas MTÜ Pirita EV Tallinna Halduskohtule kaebuse (täiendatud 27.06.2014) SA KredEx juhataja 15.04.2014 käskkirjade tühistamiseks (haldusasi nr 3-14-50811). Tallinna Halduskohus liitis asjad ühte menetlusse. Keskkonnaauto OÜ kaebuse põhiseisukohad on järgmised. 1) Vaidlustatud käskkirjad ei vasta haldusmenetluse seaduse (HMS) § 54 nõuetele. Käskkirjade andmisel ei ole arvesse võetud, et ZEV Motors OÜ-le on tasutud nii omafinantseering kui ka vastustaja toetus. Kaebajale on tarnitud 7 elektriautot ja 4 elektriauto tarnimist oodatakse. Seega ei saa väita, et ta ei täida määrust eesmärgipäraselt. Elektriautode tarneraskused, talveperioodil akude vastupidavusega seotud probleemid ja elektriautode tootjatehase finantsraskused ei sõltu kaebajast. 2) Käskkirjadest jääb selgusetuks, mille alusel on toetuse kehtivuse perioodiks võetud ZEV Motors OÜ liisingupakkumuse tarneperiood 3 kuud. Kui vastustaja oleks soovinud lähtuda liisingupakkumuse tarneperioodist, siis oleks see tulnud selliselt ka määrata. Tarneaeg on liisingulepingu osapoolte otsustada ja kui see ei välju toetuse maksmise abikõlblikkuse perioodist, ei saa haldusorgan sellesse sekkuda. 3) Keskkonnaauto OÜ ei ole rikkunud toetuse eraldamise lepingute p 8.7 ja määruse § 20 p
  2. Kui elektriautod ei ole saabunud, neid ei ole registrisse kantud ja kaebajale üle antud, siis ei saa neid ka kindlustada. Samuti jääb arusaamatuks viide määruse §-le 22, kuna määrus lõpeb §-ga
  3. Ka ei ole toetuse eraldamise lepingus EL-150 punkti 10.1.
  4. 4) Vastustaja ei ole kaalunud võimalust küsida toetus tagasi osaliselt, rikkudes seega proportsionaalsuse printsiipi. Samuti on jäänud kaalumata tarneperioodi võimalik pikendamine. Vastustaja ei ole tarneaja osas kaebajalt infot küsinud. 5) Vastustaja ei esitanud teadet, et algatas menetluse toetuste rahuldamise otsuste tühistamiseks ja toetuse tagasinõudmiseks. Samuti ei selgitanud vastustaja, milliseid tõendeid ja dokumente kaebajalt oodatakse ning millised on kaebaja õigused ja kohustused menetluses osaledes (HMS § 36 lg 1). Kaebajale ei antud võimalust olla ära kuulatud. Käskkirjade andmisel ei ole arvestatud kaebaja usaldust toetuse andmise otsuste kehtima jäämisele ning HMS § 67 lg-t
  5. Kaebaja on koostanud äriplaani, alustanud läbirääkimisi teiste isikutega äriplaani teostamiseks, kulutanud aega ja raha äri töös hoidmiseks. Käskkirjad panevad kaebajale põhjendamatuid varalisi kohustusi ning sunnivad juba ostetud elektriautod maha müüma, samuti rikuvad kaebaja omandiõiguse puutumatust, kuna kaebaja jääb ilma elektriautode soetamiseks tehtud omafinantseeringust. Lisaks rikuvad käskkirjad kaebaja õigust eneseteostusele, sest need viivad kaebaja pankrotti, mis piirab kaebaja vabadust tegeleda ettevõtlusega. MTÜ Pirita EV kaebuse põhiseisukohad on järgmised. 1) Vastustaja ei teavitanud kaebajat käskkirjade andmise haldusmenetluse algatamisest. Vastustaja suhtles elektriautode maaletooja, mitte kaebajaga. Seda kinnitab asjaolu, et vastustaja suhtles teet@zev.ee kaudu. Vastustaja ei selgitanud kaebajale tema õigusi ja kohustusi haldusmenetluses. Kaebajale ei olnud teada, milliseid tõendeid või dokumente tuleks menetluses esitada. Täiendava informatsiooni saamiseks oleks tulnud seda kaebajalt küsida ning kohaldada uurimisprintsiipi. Kuna kaebajale ei antud võimalust esitada oma arvamust, siis on rikutud HMS § 40 lg-t
  6. 2) Kaebaja on elektriautod soetanud, kuid ei ole neid kätte saanud. Seda tõendab 19.05.2014 kohtule edastatud elektriautode tellimuse lõpparve ning konto väljavõte, mis näitab lõppmakse 3
(12)3-14-50806 teostamist. Kuna kaebajale ei olnud elektriautode valdust üle läinud, siis ei saanud kaebaja end elektriautode registreerimistunnistusel vastutavaks kasutajaks märkida. Sama käib kaskokindlustuse kohta. Seega ei ole kaebaja rikkunud toetuse eraldamise lepingu p 8.7 ja määruse § 20 p
  1. Elektriautode tarne- ning garantiiprobleemid on tingitud MIA Electric S.A.S (edaspidi MIA) pankrotimenetlusest. Vastustaja on jätnud objektiivsed asjaolud (autotootja pankrot ja tarneraskused) kaalumata, kuna on pidanud neid ekslikult subjektiivseteks. 3) Käskkirjade andmisel ei ole arvestatud kaebaja usaldust toetuse rahuldamise otsuste kehtima jäämiseks (HMS § 67 lg 2). Kaebaja on toetuse rahuldamise otsuste alusel saadud vara ära kasutanud ning lisanud sellele ka oma vara. Lisakohustuse määramine jääb kaebajale arusaamatuks. Samuti on arusaamatu vastustaja viide HMS § 66 lg 2 p-le 4, kuna kaebaja liisis toetuse eest elektriautod. Toetust saades koostas kaebaja äriplaani, alustas läbirääkimisi teiste isikutega selle teostamiseks ning kulutas aega ja raha äri töös hoidmiseks. 4) Väär on väide, et määruse eesmärgi täidab kõige paremini see, et kaebajalt nõutakse toetus tagasi ning antakse isikutele, kes reaalselt kavatsevad elektriautosid soetada. Kaebaja ei ole autode tarnimist edasi lükanud. Elektriautode soetamise soovi tõendavad liisingulepingud ja tasutud omafinantseering. Samuti tasus vastustaja liisinguandjale (ZEV Motors OÜ-le) toetussummad ning toetust ei ole kasutatud muul viisil. Kaebajal ei ole käskkirjadega nõutud summat tagasi maksta, mistõttu on ta sunnitud kuulutama välja pankroti. Käskkirjad piiravad kaebaja ettevõtlusvabadust ja omandiõiguse puutumatust ning panevad talle põhjendamatuid varalisi kohustusi. Lisaks rikuvad käskkirjad õigusselguse ja õiguskindluse põhimõtteid. 5) MIA pankrot on käsitatav äririskina ning vääramatu jõu või erandliku asjaoluna. Vastustaja oleks pidanud hindama võlaõigusseaduse (VÕS) § 103 lg-t
  2. Kuna vastustajale oli teada tellitavate autode tootja, siis on tekkinud olukorras süü ka vastustajal. Käskkirjade andmisel jäeti kaalumata kaebaja õigusi ja huve vähem riivavad tegevusvariandid (nt võimalus nõuda toetus tagasi osaliselt, võimalik tarneperioodi pikendamine, autotehase pankrot). 6) Käskkirjast jääb selgusetuks, mille alusel on võetud toetuse kehtivuse perioodiks 9 kuud. Kaebaja ei nõustu sellega, et tarnekuupäev on haldusakti lisatingimus. Määruses on sätestatud üldine tähtaeg toetuse kasutamiseks ning HMS § 53 lg-s 2 sätestatud nõuded ei ole kõrvaltingimuse kehtestamiseks täidetud. Kuigi määruse § 16 lg 6 p 5 sätestab, et eritingimused peavad olema vajadusel otsuses märgitud, siis seda ei ole tehtud. Kui vastustaja soovis toetuse andmisel lähtuda liisingulepingus sätestatud tarneperioodist, siis oleks see tulnud vastavalt sätestada. Viide määruse § 17 lg 5 p-le 2 jääb arusaamatuks, kuna säte puudutab toetuse rahuldamise otsuses sätestatud tähtaega. Otsuses määratud tähtpäevast on kaebaja kinni pidanud, mida kinnitavad ka toetuse väljamaksed. 7) Tavapäraselt algab autode tarneaeg ettemaksu laekumise kuupäevast. Kui arvestada autode tarneajaks liisingulepingus toodud 9 kuud, siis oleks autode kõige varasem tarneaeg olnud 16.04.2014, kuna esmased toetuste väljamakse otsused ja maksekorraldused tehti 16.07.
  3. Vastustaja tunnistas toetuse andmise otsused kehtetuks 15.04.2014, s.o 1 päev enne autode tarneaja möödumist. Kuigi vastustaja võis MIA pankroti tõttu anda käskkirjad päev varem, ei ole käskkirjades seda põhjendatud. 8) Käskkirjade andmisel ei ole kaalutud avalikku huvi. Praegusel juhul sattus elektriautode tootmise tehas pankrotti pärast toetuse maksmist. Kaebaja teavitas vastustajat, et pooleliolevate tellimuste täitmist jätkab elektriautode tehase ostja. Seda asjaolu ei ole käskkirjade andmisel arvestatud. Avalikku huvi ei kahjusta see, kui autod jõuavad kohale hiljem. 4
(12)3-14-50806 9) Asjaolu, et kaebaja seaduslik esindaja ning liisinguandja seaduslik esindaja on üks ja sama isik, ei oma tähendust. Tegemist on oma valdkonna tippspetsialistiga, kellele ei kuulu ZEV Motors OÜ-s enamus- ega ainuosalust. 10) Käskkirjades viidatakse määruse § 22 p-le 5, kuid määruses on 21 paragrahvi. Olematu paragrahvi rikkumisega ei saa seletada toetuse andmise otsuste kehtetuks tunnistamist ja toetuse tagasinõudmist. Nõustuda ei saa sellega, et tegemist võiks olla trükiveaga. Kuna käskkirjad sisaldasid väga erinevaid ja seosetuid paragrahve, siis jäi arusaamatuks, et § 22 p 5 asemel oli tegu § 21 p-ga
  2. SA KredEx palus jätta kaebused rahuldamata. 1) Vastustajal oli õigus nõuda soetamata elektriautode toetus tagasi. Kaebajad ei ole soetamata elektriautode osas määratud tähtaja jooksul alustanud toetuse kasutamist ega täida taotluse rahuldamise otsuses või õigusaktides sätestatud tingimusi. Vastustaja kaalus käskkirjade andmisel kaebajate usaldust käskkirjade kehtima jäämise suhtes, kuid praeguses olukorras ei välista HMS § 67 lg 2 toetuse andmise otsuste kehtetuks tunnistamist. HMS § 67 lg 4 p 3 kohaselt ei saa isik tugineda usaldusele, kui isik ei ole täitnud haldusaktiga seotud lisakohustust. Kaebajad rikkusid teadlikult ja olulisel määral kohustusi ning põhjustasid seeläbi toetuse andmise otsuste kehtetuks tunnistamise. Samuti esineb oluline avalik huvi (tagada transpordi saastekoormuse vähenemine ja suurendada taastuvenergia kasutamist transpordis), kuna kaebajad ei kasutanud toetust eesmärgipäraselt. Toetuse tagasinõudmisel saab toetuse anda isikutele, kes hakkavad seda sihipäraselt kasutama. 2) Vastustaja oli õigustatud arvestama tarneaega arvates toetuste andmise otsustest. Tarneaja arvestamine hilisemast sündmusest võib tekitada olukorra, kus toetuse saaja taotlus toetuse andmiseks on rahuldatud, kuid sündmust tarneaja arvestamise alustamiseks ei saabugi. Ettemaksu hetkest lähtumine ei ole korrektne ka seetõttu, et vastustaja teeb makse viivituseta. Nii kaebajatele kui ka vastustajale oli elektriautode tarneaeg teada taotluste esitamise hetkel, mistõttu sai vastustaja tarneajaga arvestada juba toetuse andmise rahuldamise otsuste tegemisel ning nende otsuste kehtetuks tunnistamisel. Vastutulekuna kaebajale ning kooskõlas VÕS-ga arvestas vastustaja tarneaega liisingulepingute sõlmimisest. 3) Äriregistri andmetel on Teet Randma MTÜ Pirita EV ja liisinguandja (OÜ ZEV Motors) ainus juhatuse liige. Seega on liisinguandja ja kaebaja tihedalt seotud äriühingud ning kogu toetuste saamine on osa laiemast n-ö äriplaanist. Iseendaga peetud läbirääkimisi ei saa pidada pädevaks argumendiks. 4) Kaebajatele oli käskkirjade andmisele eelnevalt tagatud õigus ärakuulamisele ning toetuste tagasinõudmine ei olnud neile üllatuslik. Asjakohatu on kaebaja väide, et omavahel suhtlesid vastustaja ja tarnija esindaja. Ei ole oluline, et suhtlus kaebajaga käis kohati läbi e-posti aadressi teet@zev.ee, kuna faktiliselt oli tegemist füüsilise isiku T. Randmaga, kes on lisaks ZEV Motors OÜ-le ka MTÜ Pirita EV esindaja. 5) Käskkirjade andmisel ei ole tehtud kaalutlusvigu. Keskkonnaauto OÜ-lt toetuste tagasinõudmisel võttis vastustaja arvesse realiseeritud toetused ning neid tagasi ei nõutud. Kuna MTÜ Pirita EV ei ole ühtegi elektriautot soetanud, siis ei esinenud aluseid, mis oleksid võimaldanud nõuda toetust tagasi üksnes osaliselt. Vastustaja analüüsis elektriautode soetamise perioodi pikendamist, kuid ka selleks puudus igasugune alus. 6) Käskkirjade andmisel ei ole rikutud kaebajate põhiõigusi. Kaebajad ei ole käskkirjade ebaselgust põhjendanud. Kaebajad rikkusid teadlikult võetud kohustusi, mistõttu ei ole käskkirjade andmisel rikutud õiguspärase ootuse põhimõtet. 5
(12)3-14-50806 7) Määruse eesmärgi saavutamiseks ei piisa fiktiivse liisingulepingu sõlmimisest, mille alusel ei ole pooled oma kohustusi isegi täitma asunud. Nõustuda saab, et olematuid elektriautosid ei saa kindlustada, kuid kaebajatel oli piisav aeg elektriautode soetamiseks. Käskkirjade andmise ajaks oli möödunud igasugune mõistlik aeg toetuse kasutamiseks. Kaebajate subjektiivsed põhjused (akude talvesuutlikkus, valmistajatehase finantsraskused) ei ole toetuse tingimuste täitmata jätmiseks asjakohased. 8) Kuigi toetuse andmise otsuses ei ole sõnaselgelt määratud tähtaega, mille jooksul tuleb toetuse kasutamist alustada, siis on Keskkonnaauto OÜ taotlusele lisatud liisingupakkumustest tulenevalt sõiduki tarneaeg tehasetellimusel 3 kuud ning MTÜ Pirita EV taotluste kohaselt oli sõidukite tarneajaks 9 kuud. Toetuse kasutamise perioodi hindamisel ei saa lähtuda abikõlblikkuse perioodist, kuna viimane on taotluste esitamisega seotud kuupäev. Sellest kuupäevast ei ole võimalik tuletada, et oluliselt enne nimetatud kuupäeva esitatud taotluste puhul võiks toetuse sihipärase kasutamisega viivitada kuni 30.11.
  1. 9) Elektriautode laiema kasutuselevõtu eesmärki ei täida olukord, kus teadmata ajaks on elektriautode soetamine edasi lükatud. Ka MTÜ Pirita EV osas esinevad tõendid üksnes selle kohta, et kaebaja ei suuda ega soovi vaidlusaluseid elektriautosid soetada. Kuna kaebajad ei täitnud lisakohustust soetada elektriautod või olla märgitud elektriauto vastutavaks kasutajaks ning samuti ei ole kaebajad neid elektriautosid kindlustanud, siis oli vastustaja HMS § 66 lg 2 p 3 ja määruse § 17 lg 5 p 3 alusel õigustatud toetuse andmise otsused kehtetuks tunnistama. Lisaks annab HMS § 66 lg 2 p 4 täiendava aluse toetuse andmise otsuste kehtetuks tunnistamiseks, kuna kaebajad ei ole soetamata elektriautode toetust kasutanud eesmärgipäraselt. 10) Väär on MTÜ Pirita EV väide, et raha ei ole OÜ ZEV Motors ega kaebaja arvel ning kaebaja ja liisinguandja on lepinguliselt teinud kõik võimaliku, et autod kätte saada. MIA maksejõuetusprotsessi menetleja AB teavitas vastustajat, et teadaolevalt on ZEV Motors OÜ tasunud MIA-le kahel korral – vastavalt 27 500 eurot (24.10.2013) ja 61 134,13 eurot (14.02.2014). Seega ainus maksedokument raha tasumisest MIA-le (nii Keskkonnaauto OÜ kui ka MTÜ Pirita EV autode osas) on üksnes summas 61 134,13 eurot ning pankrotimenetluse menetleja kinnitusel on kokku laekunud ainult 88 634,13 eurot. Kaebajate elektriautode soetamiseks peaks olema tootjale tasutud oluliselt suurem summa. Selliselt ei ole võimalik, et ZEV Motors OÜ oleks vajalike elektriautode eest tootjale tasunud. Järelikult pole tõendatud, et kaebajad reaalselt kavatsesid puuduolevad elektriautod soetada. 11) Kuna käskkirjade alusena on viidatud määruse §-dele 17 ja 21, siis on selge, et vastustaja lähtus käskkirjade lõpuosas määruse §-st
  2. Viide §-le 22 on tähtsusetu trükiviga.
  3. Tallinna Halduskohus jättis 17.09.2014 otsusega kaebused rahuldamata ning menetluskulud poolte endi kanda. 1) Liisingulepingu olemuslikuks tunnusteks on liisinguandja kohustus omandada liisinguvõtja poolt soovitud liisinguese, anda liisingueseme valdus üle liisinguvõtjale ning mitte takistada liisinguvõtjat liisingueseme valdamisel ja kasutamisel (VÕS § 361 ja § 362 lg 1). Vastustaja on õigesti leidnud, et määruse tähenduses saab pidada liisingu alusel elektriauto soetamiseks üksnes seda, kui liisinguandja on liisingueseme omandanud ja andnud liisingueseme valduse üle liisinguvõtjale selliselt, et takistatud ei ole liisingueseme valdamine ja kasutamine. Kuna praegusel juhul ei ole eeltoodud asjaolud täidetud (kaebajatele ei ole elektriautosid üle antud ning neid ei ole võimalik kasutada), siis on väär kaebajate seisukoht, et nad on vaidlusalused elektriautod määruse tähenduses soetanud. 6
(12)3-14-50806 2) Vaidlust ei ole selles, et käskkirjade I andmise seisuga ei olnud Keskkonnaauto OÜ üheteistkümnest elektriautost omandanud nelja ning käskkirjade II andmisel ei olnud MTÜ Pirita EV omandis ühtegi elektriautot. 3) Kohus nõustus vastustaja käsitlusega määruse §-st 6 ning tarneaja kulgema hakkamisest liisingulepingute sõlmimisest arvates. Määruse §-s 6 sätestatud tähtaeg on toetuse abikõlblikkuse periood, mitte maksimaalne tähtaeg elektriautode soetamiseks. Kooskõlas määruse § 16 lg 6 p-ga 4 on taotluste rahuldamise otsustes määratud elektriautode soetamise lepingu/liisingulepingu jõustumise hiliseim kuupäev. Keskkonnaauto OÜ oli kohustatud liisingulepingud sõlmima hiljemalt 09.08.2013 ning MTÜ Pirita EV hiljemalt 23.08.
  1. Keskkonnaauto OÜ sõlmis 10.05.2013 liisingulepingud nr 130508 kuni nr 130511 ning MTÜ Pirita EV sõlmis liisingulepingud nr 130153 kuni nr 130163 30.06.
  2. Sõlmitud liisingulepingud jõustusid nende allakirjutamise momendist (p 7). Kaebajad ei ole tõendanud, et liisingulepingud oleksid kehtima hakanud toetusrahade ülekandmisest ZEV Motors OÜ-le. 4) Toetuse maksmise aluseks on määruse § 18 lg 2 ja lg 5 p 2 kohaselt allkirjastatud liisinguleping. Seega on liisingulepingus ja selle lisades toodud andmed toetuse maksmise oluliseks osaks ning vastustajal oli õigus võtta toetuse eesmärgipärase kasutamise väljaselgitamisel aluseks liisingulepingutes (sh nende lisades) toodud tähtajad. Seega on õige vastustaja käsitlus, et tarneperiood algas liisingulepingute sõlmimisest ning käskkirjade andmise ajal oli elektriautode tarneperiood möödunud ning langeb ära MTÜ Pirita EV väide, et käskkirjad II anti 1 päev enne tarnetähtpäeva saabumist. 5) Toetuse andmise otsuste kehtetuks tunnistamisel on viidatud määruse §-dele 17 ja
  3. Kohtumenetluses selgitas vastustaja, et tunnistas käskkirjad kehtetuks HMS § 66 lg 2 p-de 2-4 alusel. Käskkirjadest viite puudumine HMS §-le 66 ei ole määrav. Käskkirjades on viidatud toetusraha mitte-eesmärgipärasele kasutamisele (HMS § 66 lg 2 p 4) ning asjaoludele, mille esinemisel ei oleks taotlusi rahuldatud (HMS § 66 lg 2 p 2). Seega on käskkirjad selles osas motiveeritud. 6) Haldusakti kehtetuks tunnistamisel tuleb arvestada HMS § 67 lg-t 2, kuid sellele sättele tuginemise eelduseks on haldusakti alusel saadud raha kasutamine haldusakti eesmärki arvestades. Praegusel juhul saaks määruse § 1 alusel lugeda raha eesmärgipäraseks kasutamiseks, kui kaebajad oleks elektriautod soetanud ning neid kasutataks. Seda tõendatud ei ole, mistõttu ei saa lugeda, et kaebajad oleksid asunud saadud toetust eesmärgipäraselt kasutama. Samuti ei ole kaebajad tõendanud, et nende huvi haldusakti kehtima jäämiseks kaalub üles avaliku huvi. MIA pankrotimenetluses otsustati ettevõte likvideerida, mistõttu on tõenäosus elektriautode soetamiseks kaebajatel sisuliselt olematu ning määruse eesmärgi saavutamine puuduolevate elektriautode osas võimatu. Toetuse jätmine kaebajatele ja seeläbi toetuse mitteeesmärgipärase kasutamise võimaldamine ei ole kaalukam avalikust huvist kasutada toetust eesmärgipäraselt. 7) Lisaks tuleb HMS § 67 lg 2 kohaldamisel arvestada HMS § 67 lg-ga
  4. Praegusel juhul on toetuse andmise otsuste kehtetuks tunnistamise võimalus sätestatud määruse §-s 17 ning kaebajate ja vastustaja vahel sõlmitud toetuse eraldamise lepingutes. Sellest tulenevalt ei saa kaebajad tugineda usaldusele ning nad pidid oma äriplaani kujundamisel ja realiseerimisel arvestama toetuse tagasinõudmise võimalusega, kui autosid reaalselt ekspluatatsiooni ei võeta. Kuna kaebajad ei soetanud ja ei võtnud kasutusele elektriautosid liisingulepingus toodud tähtaja jooksul, siis on tõendatud määruse nõuete rikkumine ning vastustajal oli õigus nõuda toetus tagasi (määruse § 21 p 5 ja toetuse eraldamise lepingu p 10.1.3). Soetamise riisiko lasus täielikult toetuse saajal. Seega ei ole asjakohased kaebajate väited õigusselguse või õiguskindluse põhimõtte rikkumisest. 7
(12)3-14-50806 8) Kohus nõustus vastustaja käsitlusega avaliku huvi olemasolust ning leidis, et käskkirjad on proportsionaalsed ja eesmärgipärased. ZEV Motors OÜ esindaja kinnitas vastustajale, et MIA tehas on suletud ning algatatud on tehase likvideerimismenetlus. Seega on tõenäosus elektriautode tarneks pea olematu. Avalikes huvides on, et toetus eraldatakse isikule, kes seda reaalselt ka kasutada saab. Tõendamata on MTÜ Pirita EV väited, et toetusperioodi pikendati 2015. aasta lõpuni. Määruse eesmärgiks on autode reaalne kasutuselevõtt, mitte lihtsalt raha eraldamine autode soetamiseks. Kuigi MTÜ Pirita EV esitas kohtule tõendid selle kohta, et ZEV Motors OÜ tasus 16.02.2014 MIA-le 61 134,13 eurot, siis kaebajale eraldati elektriautode soetamiseks kokku 198 000 eurot. Seega peaks kaebajale eraldatud toetusrahadest olema teoreetiliselt alles 136 865,87 eurot, mis oleks võimalik tagasimakse korral teisele taotlejale toetusena anda. MIA-le rahade osaline ülekandmine ei tähenda, et selles osas oleks tagasinõue välistatud. MIA pankrotist või mistahes muust tema enda sõlmitud lepingu täitmisest tulenev riisiko on vastustaja ees täies ulatuses taotleja kanda. 9) Tähtsust ei oma asjaolu, et vastustaja kandis toetusesumma üle liisinguandja kontole, kuna toetust maksti õiguslikus mõttes ikkagi kaebajatele, mitte liisinguandjale elektriautode soetamiseks ning oli kaebajate valik, et nad soovisid need soetada liisinguga, mitte otse tootjalt. 10) Kui isik ei kasuta haldusaktiga saadud raha eesmärgipäraselt, siis ei ole haldusorganil õigust nõuda haldusaktiga saadud raha tagasi osaliselt. 11) Kohus ei nõustunud MTÜ-ga Pirita EV, et vastustajal on kaasvastutus põhjusel, et talle oli teada elektriautode tootja. Asja materjalidest ei nähtu, et vastustaja oleks kaebajatele elektriautod välja valinud või kohustanud äritegevuseks vajalikke elektriautosid soetama nimelt MIA-lt. Taotlused konkreetsete elektriautode soetamiseks esitasid kaebajad ning elektriautode tellimine oli kaebajate äririskiks. 12) Kuna soetamata elektriautode osas ei ole kaebajatele valdus üle läinud, siis ei ole nad saanud elektriautosid kindlustada. See kinnitab tõlgendust, et määruse kohaselt on imperatiivselt nõutav autode reaalne olemasolu toetuse saajal ning praegusel juhul on toetuse saaja seda kohustust rikkunud. 13) Kohtutoimikus ei ole eraldi teadet haldusmenetluse algatamise kohta, kuid menetluse algatamine on järeldatav vastustaja 04.04.2014 teatistest. Lisaks teavitas vastustaja Keskkonnaauto OÜ-d toetuse tagasinõudmise võimalusest. Nõustuda ei saa kaebajatega, et vastustaja ei selgitanud, milliseid tõendeid tuleb kaebajatel vastustajale esitada, kuna 04.04.2014 teatistes on vastustaja selgitatud, milliste dokumentidega ta tutvuda soovib. Toetuse saaja pidi tagama, et tal on autod reaalselt olemas ja on ilmselge, et tõendid tuli esitada selle fakti kohta. 14) Kohus nõustus kaebajate väidetega ärakuulamisõiguse rikkumisest käskkirjade andmisel ja leidis, et vastustaja ei ole tõendanud kaebajatele sisuliselt ärakuulamise tagamist. Kooskõlas HMS §-ga 58 ei too see aga praegusel juhul kaasa käskkirjade kehtetuks tunnistamist. MTÜ Pirita EV on kohtumenetluses kinnitanud, et on enne käskkirjade II andmist vastustajale infot andnud ning tõendamist on leidnud vastustajat huvitavad küsimused. Möönda tuleb, et vastustaja teavitas kaebajaid 04.04.2014 järelevalvemenetluse algatamisest ning andis neile võimaluse selles osaleda. Tõendatud ei ole, et eelviidatud 04.04.2014 kirjades toodud kuupäevaks (08.04.2014) kaebajad vastasid. Samuti ei ole kohtumenetluses tõendamist leidnud, et ärakuulamisõiguse tagamine oleks muutnud lõppotsust, kuna kaebajad ei ole soetanud elektriautosid ning nende tarne on MIA pankroti ja likvideerimismenetluse tõttu sisuliselt võimatu. 15) Kaebaja esitas ise 27.05.2014 kohtule lepingu EL-150 ning selles on punkt 10.1.3 olemas. Seega on kaebaja väide nimetatud punkti puudumise kohta eksitav. Käskkirjade viide määruse §-le 22 on ilmne ebatäpsus. Arvestades seda, et käskkirjades viidatud § 22 p 5 tekst kattub 8
(12)3-14-50806 määruse § 21 p 5 tekstiga, on tegemist kirjaveaga, mis ei mõjuta käskkirjade sisu ning ei too endaga kaasa nende õigusvastasust. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES 10. Keskkonnaauto OÜ ja MTÜ Pirita EV paluvad apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja saata asi uueks arutamiseks halduskohtule. 1) Halduskohus on jätnud arvestamata MTÜ Pirita EV soovi arutada asja kohtuistungil. MTÜ Pirita EV soovist lähtuvalt tekkis ka Keskkonnaauto OÜ-l õiguspärane ootus osaleda kohtuistungil. Seega on kohtulahend tehtud isikute suhtes, keda seaduse nõuete kohaselt kohtusse ei kutsutud. 2) Kohus on rikkunud halduskohtumenetluse üldpõhimõtteid. Kohus on oletanud, et MTÜ-l Pirita EV on toetusrahadest alles 136 865,87 eurot. Kohus oleks selles osas pidanud nõudma täiendavaid selgitusi ja tõendeid (

§ 2lg-d 4 ja 5).

3) Kohus on ebaõigesti tõlgendanud õigusnorme seoses liisingulepinguga. Määruse § 3 lg 7 kohaselt on soetamiseks omandamine või liising ning määruse § 3 p 5 kohaselt tuleb liisinguks lugeda liisingulepingut, mille puhul kohustub liisinguandja omandama elektriauto ja andma selle üle liisinguvõtjale. Liisingulepingu alusel ei soovinud kaebajad elektriautosid soetada, vaid võtta need liisingusse. Soetajaks sai olla üksnes ZEV Motors OÜ, kes kohustus liisingulepingu alusel autod soetama. Määruse mõistes on kaebajad elektriautod soetanud, sõlmides liisingulepingu. Kaebajad ei ole küll saanud elektriautosid kasutusele võtta, kuid määruses tehakse vahet soetamise ja kasutusele võtmise vahel. 4) Määruse § 20 kohaselt on toetuse saaja kohustatud viima toetatavad tegevused ellu taotluses ja taotluse rahuldamise otsuses fikseeritud tähtaegade ja tingimuste kohaselt. Kuna määrus räägib sõnaselgelt taotluse rahuldamise otsuses fikseeritud tähtaegadest ja tingimustest, on kohtu poolt väär tõlgendada seda nii, et soovi korral võib tarnetähtaegade arvestamisel lähtuda liisingulepingu sõlmimisest. 5) Kohus on üksnes põgusalt käsitlenud kaebajate väiteid, et haldusakt on vastuolus HMS § 63 lg 2 p-ga 5, kuna sellest ei selgu õigused ja kohustused, kohustused on vastukäivad või seda ei ole muul objektiivsel põhjusel kellelgi võimalik täita. Arvestades, et haldusakt sisaldab eksitavaid kirjavigu ja mitmeid arusaamatuid põhjendusi (nt olematute autode kaskokindlustuse puudumine, soetamata jätmine või kasutusele võtmata jätmine), siis ei selgunud sellest kaebajate õigused ja kohustused. 11. SA KredEx palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. 1) Asja läbivaatamine kirjalikus menetluses oli õiguspärane.

§ 131

lg 1 p 2 alusel võib kohus sõltumata menetlusosaliste nõusolekust jätta kohtuistungi korraldamata, kui vaidluse iseloomu ja eset arvestades ei ole istungi pidamiseks ilmselgelt vajadust. Antud juhul oli nimetatud tingimus täidetud. Kaebajatel oli võimalus esitada vastuväide määruse peale, millega kohus otsustas asja läbi vaadata kirjalikus menetluses. Kaebajad seda ei teinud, seega ei saanud tekkida ka õiguspärast ootust, et kohus siiski lahendab asja suulises menetluses. 2) Kohus ei ole rikkunud halduskohtumenetluse üldpõhimõtteid. Kohtu seisukoht allesoleva toetusraha suuruse kohta tuleneb arvutustehtest. Kaebajad ei ole selgitanud, millises osas täpsemalt on halduskohus rikkunud selgitamiskohustust või millised tõendid või avaldused jäid kaebajatel seetõttu esitamata. Haldusaktid on selged. Kohus on otsuste sisulist selgust analüüsinud ega ole jätnud kaebajate väiteid tähelepanuta. Kaebajate õigused ja kohustused on otsus9

(12)3-14-50806 tes selgelt sätestatud. Kaebajad ei ole selgitanud, millised kirjavead, viited või põhjendused tingivad haldusakti niivõrd ulatusliku selgusetuse või millised õigused ja kohustused kaebajatel selgusetuks jäid, et haldusakt seetõttu tühistada. 3) Kuna toetuse maksmise aluseks on määruse § 18 lg 2 ja lg 5 p 2 kohaselt allkirjastatud liisinguleping, siis on liisingulepingus ja selle lisades toodud andmed toetuse maksmise oluliseks osaks. Seega oli vastustajal võimalik eeldada ja toetuse taotluse rahuldamise otsuse kehtetuks tunnistamisel lähtuda sellest, et vähemalt liisingulepingus nimetatud tarneperioodi jooksul peaks kaebajad olema saanud elektriautode vastutavaks kasutajaks või omanikuks. Nimetatud periood oli otsuste tegemise hetkeks ületatud ja mõistlik aeg elektriautode soetamiseks möödunud. Kohtuotsusest ilmneb, miks kaebajad ei oleks võinud liisinguandjaga nõustuda liisingulepingus sätestatust hilisemate tähtaegadega. Toetuse eesmärgipäraseks kasutamiseks tuleb elektriauto kasutusele võtta. Kuna kaebajad ei võtnud autosid kasutusse, ei ole nad määruse mõistes elektriautosid soetanud. 4) Vastustaja ei ole rikkunud teavitamiskohustust. Kaebajad said ilma eraldi teavitamiseta arvestada sellega, et arvestuse aluseks võetakse tarneaeg. Vastustaja tagas enne otsuste tegemist ärakuulamisõiguse ja otsused ei olnud kaebajatele üllatuslikud. Kui oleks esinenud puudusi kaebajate ärakuulamises, siis ei oleks see saanud mõjutada asja otsustamist vastavalt HMS §-le 58, kuna kaebajad ei ole elektriautosid vajalikus ulatuses soetanud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 12. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Halduskohus on teinud kindlaks asja lahendamiseks olulised asjaolud, ei ole kohaldanud ebaõigesti materiaalõiguse norme, hinnanud ebaõigesti tõendeid ega rikkunud ka kohtumenetluse norme, mis saaks kaasa tuua kohtuotsuse tühistamise. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ja järgib neid ega pea seetõttu vajalikuks kõiki halduskohtu põhjendusi korrata (

§ 201lg 4).

Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist. 13. Apellatsioonkaebuses heidetakse halduskohtule ette kohtuistungi korraldamata jätmist. MTÜ Pirita EV avaldas soovi arutada asja kohtuistungil, sellest tekkis ka Keskkonnaauto OÜ-l õiguspärane ootus osaleda istungil, ning lõpptulemusena leiavad kaebajad, et kohtulahend on tehtud isikute suhtes, keda seaduse nõuete kohaselt kohtusse ei kutsutud. Kohtulahendi tegemine isiku suhtes, keda seaduse nõuete kohaselt kohtusse ei kutsutud, kujutab endast menetlusõiguse normi sellist rikkumist, mis toob igal juhul kaasa halduskohtu lahendi tühistamise ning asja halduskohtusse uueks arutamiseks saatmise, olenemata apellatsioonkaebuse ja vastuväidete põhjendustest (

§ 199lg 1 p 2).

Sellise menetlusnormi rikkumisega ei ole praeguses asjas tegemist. Kohus ei pea tingimata vaatama asja läbi kohtuistungil. Pärast eelmenetlust vaatab kohus asja läbi kohtuistungil või seaduses sätestatud juhtudel kirjalikus menetluses, lihtmenetluses või lepitusmenetluses (

§ 126lg 1).

MTÜ Pirita EV avaldas 21.07.2014 soovi arutada asja kohtusaalis (IV kd tl 4). Halduskohus valis 18.08.2014 määrusega (IV kd tl 5-6) asja läbivaatamise vormiks kirjaliku menetluse, tuginedes

§ 132

lg 1 p-le 2, mille kohaselt võib kohus asja läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui kohtu hinnangul on asja lahendamiseks olulised asjaolud võimalik välja selgitada kohtuistungit korraldamata ning menetlusosalistel puudub ilmselgelt põhjus kohtuistungi korraldamist nõuda, arvestades kaalul olevaid õigushüvesid ja vaidluse iseloomu, sealhulgas kui menetlusosaliste vahel on vaidluse all üksnes õigusküsimused. Halduskohus leidis määruses, et poolte vahel ei ole vaidlust faktiliste asjaolude üle, vaid pooled on erineval seisukohal õiguslikes küsimustes. Sama määrusega andis kohus menetlusosalistele võimaluse esitada lõpli10

(12)3-14-50806 kud seisukohad ja taotlused, sh taotlus menetluskulude väljamõistmiseks, hiljemalt 28.08.2014 ning esitatule võimalike vastuväidete esitamiseks hiljemalt 05.09.
  1. MTÜ Pirita EV kinnitas määruse kättesaamist 19.08.2014 (IV kd tl 9) ning esitas 28.08.2014 täiendavad seisukohad, menetluskulude nimekirja ja kuludokumendi (IV kd tl 44-48). Keskkonnaauto OÜ-le on määrus kätte toimetatud 27.08.2014 (IV kd tl 20) ning Keskkonnaauto OÜ esitas 28.08.2014 menetluskulude nimekirja ja kuludokumendi (IV kd tl 46-48). Asjast ei nähtu, et kaebajad oleks esitanud halduskohtu poolt valitud asja läbivaatamise vormi osas vastuväiteid. Isegi kui asuda seisukohale, et halduskohus pidanuks kaalul olevaid õigushüvesid arvestades siiski korraldama asja läbivaatamiseks kohtuistungi, ei annaks see praegusel juhul kohtuotsuse tühistamiseks alust. Ringkonnakohus vaatas apellatsioonkaebuse läbi kohtuistungil ning kaebajad ei ole apellatsioonimenetluses toonud esile asjaolusid, mille tõttu tuleks halduskohtu järeldused ümber hinnata.
  2. Viitega

§ 2

lg-tele 4 ja 5 leiavad kaebajad, et halduskohus ei ole taganud asja lahendamiseks oluliste asjaolude väljaselgitamist. Konkreetseks etteheiteks halduskohtule on tuginemine oletusele, et MTÜ Pirita EV toetusrahadest on alles 136 865,87 eurot. Kaebajate arvates pidanuks kohus nimetatud küsimuses nõudma täiendavaid selgitusi ja tõendeid. Ringkonnakohus kaebajatega ei nõustu. Kohus on tõepoolest märkinud otsuses (p 15), et kuigi MTÜ Pirita EV esitas kohtule tõendid selle kohta, et ZEV Motors OÜ tasus 16.02.2014 MIAle 61 134,13 eurot, siis eraldati MTÜ-le Pirita EV elektriautode soetamiseks kokku 198 000 eurot ning seega peaks viimasele eraldatud toetusrahadest olema teoreetiliselt alles 136 865,87 eurot, mis oleks võimalik tagasimakse korral anda toetusena teisele taotlejale. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole küsimus sellest, kui suures summas kaebajatele eraldatud toetusraha liisinguandja ZEV Motors OÜ täpselt tootjatehasele MIA üle kandis, praeguse asja lahendamise seisukohast oluline. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga, et MIA-le rahade osaline ülekandmine ei tähenda, et selles osas oleks tagasinõue välistatud; MIA pankrotist või mistahes muust taotleja enda sõlmitud lepingu täitmisest tulenev riisiko on vastustaja ees täies ulatuses taotleja kanda ning vastupidine tõlgendus läheks vastuollu määruse nr 69 mõtte ja eesmärgiga; autode soetamise kohustus ja sellest tulenevalt ka riisiko on jäetud taotleja kanda.

  1. Halduskohus ei ole õigusnormide tõlgendamisel eksinud, järeldades määruse § 4 lg 1 pst 1 ning § 3 p-dest 5 ja 7, et määruse tähenduses saab pidada liisingu alusel elektriauto soetamiseks üksnes seda, kui liisinguandja on liisingueseme omandanud ja andnud liisingueseme valduse üle liisinguvõtjale selliselt, et takistatud ei ole liisingueseme valdamine ja kasutamine. Kaebajate seisukoht, et nad on pelgalt liisingulepingute sõlmimisega elektriautod määruse tähenduses soetanud, on ekslik. Määruses ei peeta soetamisena silmas liisingulepingu sõlmimist (kohustuste võtmist), vaid ka lepingu täitmist selliselt, et krediidi- või finantseerimisasutus omandab taotleja poolt määratud müüjalt elektriauto ja annab selle tasu eest pikaajaliseks perioodiks taotlejale kasutamiseks, jäädes seejuures lepingu perioodil elektriauto omanikuks. Elektriautode toetuse eesmärk on vähendada transpordi saastekoormust ja suurendada taastuvenergia kasutamist transpordis elektriautode laiema kasutuselevõtu abil (määruse § 1). Üksnes lepinguliste kohustuste võtmine elektriautode kasutuselevõttu ei taga ja toetuse eesmärki ei täida.
  2. Halduskohus on kohtuotsuse p-des 12 ja 14 piisava põhjalikkusega selgitanud, miks on õige vastustaja seisukoht, et tarneperiood algas liisingulepingute sõlmimisest. Halduskohtu otsus ei vaja täiendavat põhjendamist.
  3. Viitega HMS § 63 lg 2 p-le 5 märgivad kaebajad, et haldusaktist ei selgu nende õigused ja kohustused. Ringkonnakohus selgitab, et haldusaktiga kindlaksmääratavaid õigusi ja kohustusi sisaldavaks osaks on haldusakti resolutiivosa (HMS § 60 lg 2). Vaidlustatud haldusaktide 11

(12)3-14-50806 (I kd tl 9-30; III kd tl 20-27) resolutiivosadega on kaebajate õigused ja kohustused määratud kindlaks väga selgelt: otsused, millega rahuldati kaebajate taotlused elektriautode soetamise toetamiseks, tunnistati kehtetuks; elektriautode soetamise toetamiseks makstud summad nõuti tagasi; kaebajaid kohustati määratud tähtajaks toetussummad tagastama. Ka haldusaktide põhjendused ei ole vastuolus nende resolutiivosadega. 18. Vastavalt

§ 108lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Ringkonnakohus jätab kaebajate kahjuks tehtud halduskohtu otsuse muutmata, mistõttu jäävad kaebajate apellatsiooniastme menetluskulud (riigilõivud 2 X 15 eurot) nende endi kanda. 19. Vastustaja taotles kaebajatelt apellatsioonimenetluses kantud esindaja kulu väljamõistmist summas 3763,20 + 571,20 = 4334,40 eurot. Kulu kandmine ja seotus praeguse asjaga on advokaadibüroo arvete ja maksekorraldustega tõendatud, kuid nii nagu halduskohus, jätab ka ringkonnakohus vastustaja välise õigusabi kulud vastustaja enda kanda. Vastustaja on haldusorgan ning praegune vaidlus ei välju vastustaja igapäevase põhitegevuse raamidest. Asjaolusid, mille tõttu tuleks tavapärasest kohtupraktikast erand, asjas ei esine. Vastustaja poolt apellatsioonimenetluses kantud õigusabikulu ei ole vajalik ja põhjendatud menetluskulu

§ 109lg 6 mõttes. /allkirjastatud digitaalselt/ Oliver Kask /allkirjastatud digitaalselt/ Ruth Plaks /allkirjastatud digitaalselt/ Virgo Saarmets 12

(12)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.