← Eesti

3-14-332/102

Obsah (4)§ 36§ 2§ 37§ 30

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Oliver Kask ja Kaire Pikamäe Otsuse tegemise aeg ja koht 28. jaanuar 2016, Tallinn Haldus

) § 36 lg 4 p-de 2 ja 3 asjaolude hindamisel kahes kategoorias 0 p; ning otsuse nr 139 õigusvastasuse tuvastamiseks osas, millega Harju maakonna teenuse osutajatele ettenähtud ravijuhtudest 36 osas otsustati teha ettepanek Tartu Maakonna teenuse osutajale RRLepingu sõlmimiseks (haldusasi nr 3-1450550). Kaebaja taotluse esialgse õiguskaitse kohaldamiseks jättis halduskohus 30.04.2014 määrusega rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohus jättis 02.06.2014 määrusega AS Nova Vita Kliinik määruskaebuse rahuldamata. Halduskohus liitis 24.11.2014 määrusega haldusasjad nr 3-14332 ja 3-14-50550 ühte menetlusse haldusasja numbriga 3-14-332. AS Nova Vita Kliinik kaebuse põhiseisukohad olid järgnevad. Viljatusravi on kaebaja peamine tegevusala ning kaebaja suudaks teenindada 600 EHK poolt tellitud viljatusravi ravijuhtu aastas. Otsusega nr 24 võeti kaebajalt võimalus osutada oma peamisel tegevusalal teenust suuremas mahus kui 180 ravijuhtu ilma ühegi objektiivse põhjuseta (nt kvaliteet, kättesaadavus) ning tagati LTKH-le ja ITKH-le konkurentsivabalt 1318 ravijuhu teenindamise võimalus. HVA haiglatega ilma kaalumata ja muu hulgas tervishoiuteenuse kvaliteeti arvestamata RRLepingute sõlmimine HVA haiglate poolt soovitavas maksimaalses mahus ei tulene õigusaktidest ega Riigikohtu seisukohtadest. Tervishoiusüsteemi toimimise tagamiseks pole EHK poolt rakendatav HVA haiglate pimesi eelistamine ja HVA haiglate hulka mittekuulujate vahel vaid HVA haiglatest ülejäävate ravijuhtude jaotamine põhjendatud. Haigekassa ei 4

(20)3-14-332 analüüsi ega põhjenda HVA haiglatega nende poolt soovitavate ravijuhtude eraldamist maksimaalses ulatuses. Tervishoiuteenuse puhul on oluline ka teenuse kvaliteet. Haigekassa poolt HVA haiglatele ravijuhtude eraldamisele eelnevalt puudub analüüs selles osas, kas HVA haiglad osutavad kvaliteetset teenust. Samuti ei analüüsita, kas kaebaja poolt osutatav viljatusravi teenus on LTKH või ITKH poolt osutatavaga võrreldes kvaliteetsem või mitte. Haigekassa soovib anda Euroopa Liidu (EL) siseturuga kokkusobimatut riigiabi ITKH-le ja LTKH-le. Haigekassa vahendid ja RRLepingud on piiratud avalik ressurss, mille allikaks on riigieelarve. Tervishoiuteenuse osutajate vahel valikut tehes on patsiendi jaoks oluline, kas teenuse osutajal on sõlmitud haigekassaga RRLeping, kuna sellest sõltub patsiendi poolt isiklikult makstava tasu suurus. Lepingute sõlmimine mõjutab otseselt konkurentsiolukorda tervishoiuteenuste osutamise turul, sest tagab lepingut omavatele teenuste osutajatele suuremad käibemahud ja kindluse oma majandustegevuse väljavaadetes. Otsusega nr 24 tagatakse HVA haiglate loetellu kantud ITKH-le ja LTKH-le 100% ravijuhtudest, mida ITKH ja LTKH on võimelised teenindama. Teistele EL turuosalistele, sh kaebajale, jäetakse jääk ning ei arvestata, mitut ravijuhtu nad teenindada suudaksid. Samuti ei võeta arvesse ühtegi muud objektiivset kriteeriumi nagu näiteks teenuse kvaliteet (

§ 36

lg 4 p 2) või varasemate RRLepingute täitmine teenuse osutaja poolt (

§ 36lg 4 p 8).

Kirjeldatud olukord on vastuolus EL riigiabi regulatsiooniga. Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELTL) art 107 lg 1 mõttes annab haigekassa riigi ressurssidest ITKH-le ja LTKH-le abi. Antav riigiabi kahjustab konkurentsi ja soodustab ITKH-d ja LTKH-d. Patsiendiõiguste ja piiriülese tervishoiu huvides on toimiv konkurents ning otsusest nr 24 tulenevate turumoonutuste vältimine. Haigekassa on otsusega nr 24 asunud rakendama riigiabi meetmeid enne Euroopa Komisjoni informeerimist ja Euroopa Komisjonilt lõpliku otsuse saamist (ELTL art 108 lg 3). Ka konkurentsiseaduse 6. peatükk keelab ebaseadusliku riigiabi. Kaebaja viitab Riigikohtu lahendile nr 3-4-1-2-13 (p 159). Otsuses puudub mis tahes selgitus, miks on EHK otsustanud rakendada ainult

§ 36lg 4 p-de 1 ja 7 kriteeriume.

Otsus nr 24 on õigusvastane tulenevalt selles valitud kriteeriumide meelevaldsusest ning otsuse andmise kaalutluste kontrollimatusest. Otsuse p 1.3 väide kooskõlast Riigikohtu lahendiga nr 3-3-1-29-12 on paljasõnaline. Haigekassa on otsuses nr 24 eiranud eelviidatud Riigikohtu lahendi p 22 juhist, mille kohaselt on osade kriteeriumide arvestamata jätmine lubatud ratsionaalse põhjenduse olemasolu korral. EHK põhjendus otsuses nr 24 seoses tervishoiuteenuste korraldamise seaduse (TTKS) § 55 lgga 1 ja

§ 36lg-ga 5 on vastuolus nende normide selgesõnalise sisuga.

Viidatud normid ei anna alust kaebaja ebavõrdseks kohtlemiseks.

§ 36

lg 5 määrab üksnes lepingu tähtaja (viis aastat), mille haigekassa HVA haiglaga sõlmib, kuid see ei tähenda kohustust leping sõlmida, samuti ei tulene osundatud sättest, et HVA haiglatega peaks sõlmima RRLepingud mahus, mis võrdub nende haiglate poolt maksimaalselt teenindatavate ravijuhtude arvuga. Seadusandja pole soovinud kehtestada HVA haiglate eelistamise kohustust (vt 11.11.2004 algatatud „Ravikindlustuse seaduse ja sellega seonduvate seaduste muutmise seaduse eelnõu“ 507 SE I seletuskirja p III). Otsuses nr 24 esitatud TTKS § 55 lg 1 ja

§ 36

lg 5 tõlgenduseni pole võimalik jõuda ühegi õigusteaduses rakendatava tõlgendusviisiga. EHK tõlgendus TTKS § 55 lg-le 1 ja

§ 36lg-le 5 ei ole kooskõlas põhiseadusega.

Tegemist on ettevõtlusvabaduse ebaproportsionaalse ja alusetu piiramisega. Piirang ei arvesta ühegi

§ 36lg 4 eesmärgiga, sh ei teenuse kättesaadavusega ega kvaliteediga.

Olukorras, kus HVA haiglatele jääb turumonopol, on tagajärjeks teenuse kvaliteedi langus. Selline olukord läheks otseselt vastuollu

§ 2lg-ga 2. 5

(20)3-14-332 Otsuse nr 24 tühistamisnõuet osas, millega kavatsetakse kavandada ja täpsustada embrüo siirdamise ja kehavälise viljastamise (IVF) ravijuhu keskmist maksumust valiku taotluste menetlemise käigus, põhjendab kaebaja sellega, et rikutud on haldusmenetluse seaduse (HMS) § 54 nõudeid. Otsusest ei nähtu ravijuhu keskmise maksumuse hinna täpsustamise kavatsuse õiguslik alus ja otsuses ei ole esitatud ühtegi põhjendust ravijuhu keskmise maksumuse hinna määramise vajaduse kohta. Kindlustatud isikult haigekassa poolt tasu maksmise kohustuse ülevõtmise korral peab haigekassa tasuma tervishoiuteenuse osutajale EHK tervishoiuteenuste loetelus sätestatud piirhinna. EHK 12.02.2014 ja 21.02.2014 otsused on käsitletavad eelhaldusaktina. Nähtuvalt otsusest nr 139 on haigekassa lähtunud lõpliku haldusakti andmisel 12.02.2014 ja 21.02.2014 otsustega kindlaksmääratud taotluse hindamise tulemustest ning kaebajale pole tehtud ettepanekut RRLepingu sõlmimiseks 36 ravijuhu osas, mis olid mõeldud Harju maakonna teenuse osutajatele. Kaebajalt võetakse viidatud otsuste tulemusel põhjendamatult ja õigusliku aluseta võimalus saada taotluse hindamise tulemusena maksimumpunktid. Aluste p-de 2.1.1 ja 3.1 hindamisel kaebajale antud tulemus (mõlemas kategoorias 0 p) ei ole õiguspärane. Viljatusravi teenuse osas RRLepingu sõlmimiseks esitatud taotluse hindamisel ei pea viljatusravi olemust ja eripära arvestades lähtuma jäigalt kõikidest alustes toodud punktidest. EHK ei saa arvestada kriteeriumidega, mille nõudmiseks tervishoiuteenuse osutajalt puudub seaduslik alus. Kooskõlas Aluste p-ga 1.2 oleks vastustaja pidanud viljatusravi teenuse osas esitatud taotluse hindamisel jätma Aluste p-d 2.1.1 ja 3.1 arvestamata ja võrdsustama kaebaja taotluse hindamise tulemuse hindamise võimaliku maksimumtulemusega. Piirhinnast madalama hinnaga teenuse pakkumise nõudmiseks puudub õiguslik alus. Kaebaja on valmis pakkuma viljatusravi teenust seadusandja poolt määratud piirhinnaga ning talle tuli Aluste p 2.1.1 hindamisel anda maksimumpunktid. Aluste p 3.1 hindamisega seonduvalt märgib kaebaja, et viljatusravi teenuse osutamisel ei ole põhjendatud nõuda muu günekoloogilise päevakirurgia teenuse osutamist. Viljatusravi teenus kompleksteenusena sisaldab endas põhiprotseduuri osas päevakirurgia teenust seoses embrüo siirdamisega. Viljatusravi teenuse osutamiseks ei ole vajalik paralleelselt osutada muid günekoloogilise päevakirurgia teenuseid. Aluste p 3.1 kohaselt hinnatakse teenuse kvaliteeti ja tingimusi ning muu günekoloogilise päevakirurgia teenuse paralleelselt mitteosutamine ei mõjuta viljatusravi teenuse kvaliteeti ega tingimusi, mistõttu tuli kaebajale anda maksimumpunktid (10 p). Otsus nr 139 on vaidlustatud osas õigusvastane samadel põhjendusel, mis on esitatud 12.02.2014 otsuse ja 21.02.2014 otsuse kohta. Otsusest nr 139 nähtuvalt polnud Harju Maakonnas ühtegi taotlejat peale kaebaja ning seega ei olnud vastustajal õiguslikku alust osta 36 Harju Maakonnale määratud ravijuhtu Tartu ja Ida-Viru Maakonna teenuse osutajalt. Otsus nr 49 on õigusvastane samadel kaalutlustel kui otsus nr 24. Otsus sõlmida HVA haiglatega RRLepingud enne sama haldusmenetluse käigus antud eelhaldusakti õiguspärasuse väljaselgitamist on ennatlik, õigusvastane ja kaebaja suhtes pahatahtlik. Otsusega on muudetud kaebaja jaoks võimatuks võimalus konkureerida planeeritavate viljatusravi ravijuhtude teenindamisele HVA haiglatega võrdsetel alustel. Kuna otsuse nr 49 tegemisel tõenäoliselt aluseks olnud eelhaldusakt on õigusvastane, ei saa ka otsus nr 49 ise olla ilma täiendavate põhjendusteta õiguspärane. Õigusvastase ja tühistamisele kuuluva otsuse nr 49 alusel LTKH-ga ja ITKH-ga sõlmitud RRLepingud on õigusvastased. Kaebaja palub halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 37 lg 2 p 6 alusel tuvastada, et LTKH-ga ja ITKH-ga sõlmitud RRLepingud on viljatusravi ravijuhtude teenindamist puudutavas osas tühised. Alternatiivselt, kui kohus peaks leidma, et RRLepingud ei ole nende sõlmimise aluseks olnud otsuse tühistamise tõttu tühised, siis kohustada haigekassat LTKH-ga ja ITKHga sõlmitud RRLepingud viljatusravi ravijuhtude teenindamist puudutavas osas HMS § 102 alusel haldusorgani initsiatiivil lõpetama. 6
(20)3-14-332
  1. Eesti Haigekassa vaidles kaebusele vastu ja palus selle jätta rahuldamata. Kaebaja on vaidlustanud otsuse nr 24 lisas 1 esitatut, mis sisaldab üksnes selgitusi, et haigekassa planeerib osta teatud arvu juhtumeid HVA-s nimetatud haiglatelt, ent ei loo vastavat õigust ega kohustust. Viljatusravi teenuse osutamise kohad ja teenuse vajadus on esitatud otsuse nr 24 resolutsiooni p 2 kohaselt viiteliselt sama otsuse lisas
  2. Kaebaja ei ole vaidlustanud otsuse nr 24 resolutsiooni.

§ 36

lg-d 1, 2 ja 5 annavad koostoimes teiste ravikindlustuse valdkonda reguleerivate sätetega, eelkõige

§ 2

lg-s 2 sätestatud ravikindlustuse aluspõhimõtetega, haigekassale õiguse eelistada RRLepingute sõlmimisel HVA haiglaid. Tervisekindlustussüsteemi kujundamisel on seadusandjal avar kaalutlusõigus ja kohtud ei tohi seadusandja asemel asuda langetama sotsiaalpoliitilisi otsuseid. HVA haiglate ja HVA väliste tervishoiuteenuste osutajatega RRLepingute sõlmimine võrdsetel alustel ohustaks haiglavõrgu jätkusuutlikkust, mistõttu ei ole seadusandjal olnud kunagi kavas HVA haiglaid ja HVA väliseid tervishoiuteenuste osutajaid kohelda samaväärsetena. EHK-l on üldjuhul

§ 2

lg 2 põhimõtteid jälgides mõistlik välja kuulutada valik RRLepingute sõlmimiseks HVA-sse mittekuuluvate teenuse osutajatega vaid juhul, kui HVA haiglatega sõlmitud RRLepingud ei kata ära vajadust ravikindlustuse vahendite arvel osutatava tervishoiuteenuse järele. Kaebaja on vääralt tõlgendanud Riigikohtu 29.11.2012 otsust nr 33-1-29-12, tegemata vahet

§ 36

lg-s 4 nimetatud kriteeriumidest eelvaliku tegemise lubatavusel ning osade kriteeriumide arvestamata jätmise vajadusel. Otsuse nr 24 alusel esitatud taotluste edasisel hindamisel rakendati ülejäänud kriteeriumeid, v.a neid, mida ei ole üldse kehtestatud (nt

§ 36

lg 4 p 4).

§ 36

ei kohusta haigekassat RRLepingute sõlmimisel HVA haiglatega lähtuma

§ 36lg-s 4 sätestatud asjaoludest.

HVA-s nimetamata tervishoiuteenuse osutajaga sõlmib haigekassa

§ 36

lg 41 kui ka

§ 36

lg 42 kohaselt RRLepingu, arvestades

§ 36lg-s 4 nimetatud asjaolusid.

HVA haiglatega lepingute sõlmimist reguleerib seevastu

§ 36

lg 5, milles puudub viide eelmainitud

§ 36lg 4 asjaoludele.

2008. a Riigikogus toimunud

muutmise seaduse eelnõu (246 SE & 196 SE II-1) menetlemisel antud seadusandja selgitused kinnitavad, et HVA haiglaid ei võrrelda HVA väliste tervishoiuteenuse osutajatega samas menetluses. HVA haiglatega RRLepingute sõlmimine ei ole vastuolus ELTL art 107 lg-s 1 sätestatud EL riigiabi põhimõtetega või ELTL art 106 lg-ga

  1. Vastustaja viitab Üldkohtu 07.11.2012 otsusele kohtuasjas T-137/
  2. Riigil on õigus kehtestada HVA haiglate suhtes eritingimusi ning panna teatud õiguste ja kohustuste täitmine neile eeliskorras ning sellise käitumise puhul ei ole tegemist iseenesest majandusliku eelisega. Euroopa Kohus on 24.07.2003 Altmarki kohtuotsuses nr C-280/001 toonud välja, et avaliku teenuse eest makstavad hüvitised ei kujuta endast riigiabi ELTL art 107 tähenduses, kui on täidetud neli kumulatiivset Altmarki kriteeriumi. RRLepingute sõlmimine HVA haiglatega ei ole käsitatav riigiabina, sest täidetud on kõik Altmarki kriteeriumid. Ka Konkurentsiamet ei ole pidanud võimalikuks, et HVA haiglatega eelisjärjekorras RRLepingu sõlmimine võiks minna vastuollu EL riigiabi põhimõtetega.

§ 36lg 5 ei ole põhiseadusega vastuolus.

Riigikohus ei tuvastanud 29.11.2012 otsuses asjas nr 3-3-1-29-12 sätte vastuolu põhiseadusega ning sellele ei ole viidanud ka Konkurentsiamet konkurentsiõiguse seisukohast. Asjassepuutumatu on ravijuhu keskmise maksumuse vaidlustamine seoses otsusega nr 24. Kaebaja samastab ekslikult mõiste „tervishoiuteenuse piirhind“ ning „ravijuhu keskmine maksumus“ ning jätab tähelepanuta, et EHK-l on seaduslik alus ravijuhu keskmise maksumuse kehtestamiseks RRLepingus. Viide ravijuhu keskmisele maksumusele ei ole 7

(20)3-14-332 otsuse nr 24 resolutsiooni osa. Põhjendamiskohustuse täitmisel tuleb arvestada, et ka vaidemenetluses antud selgituste kaudu täidab haldusorgan haldusakti selgitamise kohustust. Ravijuhu keskmise maksumusega seonduvat on selgitatud 18.03.2014 vaideotsuses. EHK-l on

§ 37

p-dest 2 ja 4 tulenev seaduslik alus leppida RRLepingu sõlmimise faasis kokku eelarve täitmise juhtimise eesmärkidel ravijuhu keskmine maksumus. Otsuse nr 24 abistavas osas ravijuhu keskmise maksumuse kavandamisest teadaandmine ei muutnud otsust nr 24 kuidagi materiaalselt õigusvastaseks. Kõiki viljatusravi erialal RRLepingu sõlmimiseks esitatud taotlusi hindas EHK ühetaoliselt kooskõlas Alustega. Kaebaja oleks pidanud kaebuse esitama Aluste, mitte ärakuulamise protokollide ja otsuse nr 139 suhtes. Hindamistulemustega on seotud ka alusetu nõue, milles kaebaja on eiranud otsuse nr 24 resolutiivosaga kinnitatud viljatusravi teenuse osutamise koha määratlust ja ravijuhtude arvu.

§ 36lg 4 p 3 kohaselt võtab EHK ühe kriteeriumina arvesse teenuse hinda.

Piirhinnast madalamat hinda pakkudes antakse taotlejale kõrgemad punktid, kohustust pakkuda piirhinnast madalamat hinda ei ole. Teenuse hinna alusel tervishoiuteenuse osutajate vahel vahetegemine on kooskõlas ravikindlustusrahade otstarbeka kasutamisega. Günekoloogilise päevaravi olemasolu annab taotlejatele lisapunkte ambulatoorse viljatusravi (s.o ambulatoorse günekoloogia eriala teenus) pakkumisel kvaliteedi kriteeriumina, sest kui raviasutus osutab teenuse osutamise kohas ka päevaravi, mis hõlmab üldjuhul sisult keerukamat ravitegevust, võib eeldada, et ka suhteliselt lihtsama ambulatoorse töö kvaliteet on tagatud. Kaebajal on tegevusluba günekoloogia päevakirurgiateenuste osutamiseks, samuti oli kaebajale arusaadav, et päevakirurgia teenuse osas RRLepingu taotlemata jätmisel saab kaebaja vastavas hindamise kategoorias 0 punkti. Otsus nr 139 on formaalselt ja materiaalselt õiguspärane. Kaebuse nõue otsuse nr 139 õigusvastasuse tuvastamiseks osas, millega otsustati justkui Harju maakonna teenuse osutajatele ettenähtud ravijuhtudest 36 ravijuhu osas teha RRLepingu sõlmimise ettepanek Tartu maakonna teenuse osutajatele, ei lähtu otsusega nr 24 kinnitatud viljatusravi osutamise kohast ja ravijuhtude arvust. Otsuse nr 24 lisa 3 kohaselt on valikule kinnitatud ravijuhtude arv 359, mille teenindamiseks on tervishoiuteenuse osutajatel õigus taotleda RRLepingu sõlmimist hoolimata sellest, kus teenust osutatakse. Otsus nr 49 on haldusesisene akt, mis ei oma õiguslikku tähendust kaebaja jaoks. See ei loo haldusevälistele isikutele õigusi ega kohustusi. Haigekassa kinnitas sellega küll piirkondlike osakondade poolt ettevalmistatud HVA haiglate RRLepingute rahaliste lisade ülevaatlikud kavad (koondid), kuid sellega ei tekkinud HVA haiglatele õigust nõuda nendega RRLepingu sõlmimist teatud kindlaksmääratud mahtudes. EHK ei ole otsuse nr 49 vastuvõtmisel eiranud hea halduse tava ega rikkunud haldusmenetluse nõudeid. Kuigi otsust nr 24 ei saa pidada otsuse nr 49 eelhaldusaktiks, ei oleks eelhaldusakti suhtes algatatud vaidemenetlus kuidagi välistanud samaaegselt haldusakti väljaandmist. Otsus nr 24 ei ole eelhaldusaktiks mitte otsuse nr 49 suhtes, vaid EHK otsuse nr 139 ja selle alusel HVA-s nimetamata tervishoiuteenuse osutajatega sõlmitud RRLepingute suhtes. Seega ei tooks otsuse nr 24 väidetav õigusvastasus kaasa otsuse nr 49 õigusvastasust. Otsust nr 49 ei saa lugeda lõplikuks haldusaktiks RRLepingute sõlmimise menetluses. 8. AS Lääne-Tallinna Keskhaigla vaidles kaebusele vastu ja palus selle jätta rahuldamata. Otsus nr 24 ei ole suunatud HVA haiglatele, vaid üksnes HVA-s nimetamata tervishoiuteenuse osutajatele (otsuse resolutsioon p 1). Otsuse nr 24 lisas 3 ei ole otsustatud, et viljatusravi erialal ostetakse Harju maakonna HVA haiglatelt 1318 ravijuhtu ning otsusega nr 24 ei otsustatud LTKH-ga sõlmitud RRLepingu mahtu. Seadus ei sätesta, et otsuse nr 24 lisas 1 esitatud põhjendustel oleks iseseisev õiguslik tähendus. 8

(20)3-14-332 Kohustamisnõude rahuldamisel peaks haigekassa välja andma otsusega nr 24 identse haldusakti, mistõttu puudub vajadus uue valiku välja kuulutamiseks. Kaebaja ei ole põhjendanud, miks peaks EHK uue valiku väljakuulutamisel muutma otsusega nr 24 kindlaksmääratud ravijuhtude arvu. Kaebaja on alusetult kahelnud LTKH poolt pakutava teenuse kvaliteedis. LTKH pakub oma patsientidele kõrgetasemelist teenust, mis vastab kõikidele kaasaegsetele kvaliteedinõuetele ja on hinnatud koostööpartneriks nii riiklikele kui mitteriiklikele organisatsioonidele. HVA on vahend, mille abil riik hoiab ja tagab toimiva tervishoiusüsteemi. Haigekassa ei ole eelisjärjekorras HVA haiglatega RRLepinguid sõlminud üksnes põhjusel, et see võimaldaks tagada ravi ühtlast kättesaadavust.

§ 2

lg 2 kohaselt on oluline lähtuda ka kindlustatud isikute vajadusest vastavate teenuste osutamise järele ja ravikindlustusraha otstarbeka kasutamise põhimõttest. Arusaamatuks jääb, kuidas kaebajaga lepingu sõlmimine suuremas mahus aitaks parandada ravi ühtlast kättesaadavust. Ravijuhu keskmine maksumus ei mõjuta EHK poolt raviarvete eest tasumist, mistõttu ei ole ka selle suurus teenuse osutaja, sh kaebaja aspektist oluline. Kaebajal puudub õiguslik puutumus halduse siseaktiga (otsus nr 49), samuti ei oma see puutumust kolmanda isiku õiguste ega kohustustega. LTKH-ga sõlmitud RRLepingu tühisuse tuvastamiseks või tühistamiseks puudub alus. Tühisuse aluseid ei esine. Otsuse nr 49 tühistamine ei muudaks kaebaja olukorda selles suhtes, mitu ravijuhtu valikule kinnitati. Seega ei mõjutaks Otsuse nr 49 tühistamine LTKH-ga sõlmitud RRLepingu kehtivust või õiguspärasust ega ka kaebaja olukorda. EHK kohustamine LTKH-ga sõlmitud RRLepingu lõpetamiseks toob kaasa kindlustatud isikute ja LTKH õigusvastase kahjustamise. 9. AS Ida-Tallinna Keskhaigla vaidles kaebusele vastu ja palus selle jätta rahuldamata. Otsuse nr 24 lisas 1 toodud põhjenduse tühistamine ei tagaks kaebajale õigust RRLepingu sõlmimisele suuremas mahus, sest otsuse nr 24 resolutiivosa p-d 1 ja 2 jäävad kehtima. Kaebaja nõude rahuldamisel ei muutuks tühiseks ka ITKH ja EHK vahel sõlmitud RRLeping viljatusravi ravijuhtude osas. RRLepingute sõlmimisel HVA haiglate eelistamine ei ole vastuolus põhiseadusega (vt Riigikohtu otsus nr 3-3-129-12 ja õiguskantsleri 19.05.2014 kiri nr 6-1/140649/1402229 vastuseks MTÜ Eesti Eratervishoiuasutuste Liidu avaldusele).

§ 36

lg 4 p 2 ei kohusta haigekassat võrdlema erinevate tervishoiuteenuse osutajate kvaliteeti ning sõlmima RRLepingut kõige paremat tervishoiuteenuste kvaliteeti pakkuva tervishoiuteenuse osutajaga. Haigekassa hindab, kas tervishoiuteenuse osutaja poolt osutatavad tervishoiuteenused vastavad nõuetele. HVA haiglad ei pea konkureerima HVA väliste haiglatega RRLepingute sõlmimiseks. LTKH-ga ja ITKH-ga sõlmitud RRLepingute tühisuse tuvastamiseks puuduvad HMS § 63 lg 2 tühisuse alused, samuti ei esine HMS § 103 lg 1 p-s 2 nimetatud asjaolusid. Kaebaja seob tühisuse tuvastamise nõude otsuse nr 49 väidetava õigusvastasusega. Otsuse nr 49 tühistamine ei too kaasa kolmandate isikutega sõlmitud RRLepingute tühisust vaidlustatud osas. 10. Tallinna Halduskohus tegi 21.01.2015 otsuse ilma kirjeldava ja põhjendava osata, jättes kaebuse täielikult rahuldamata ja kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Põhjendava ja kirjeldava osaga otsuse tegi kohus 16.03.2015. 9

(20)3-14-332 Kaebuse väited on alusetud otsuse nr 49 vastuvõtmisel hea halduse tava või haldusmenetluse nõuete rikkumisest. Kaebaja esitas 07.02.2014 vaide otsuse nr 24 kehtetuks tunnistamiseks, seega pärast otsuse nr 49 tegemist. Samuti olid RRLepingud LTKH-ga ja ITKH-ga vaide esitamise ajaks juba allkirjastatud. Kaebaja ei ole taotlenud ka otsuse nr 24 kehtivuse peatamist vaidemenetluse ajaks. Otsus nr 24 ei ole otsuse nr 49 eelhaldusaktiks, vaid on eelhaldusaktiks otsusele nr
  1. Otsusega nr 49 tehtud otsustustest ei nähtu ühtegi asjaolu, mis oleks varasemalt tuvastatud otsusega nr 24 ja millest EHK oleks lähtunud. Otsusega nr 49 ei määratud kindlaks HVA haiglate lepingumahtusid. HVA haiglate lepingute rahalised mahud planeeritakse eelnevalt, valikut välja kuulutamata. Otsustus HVA haiglale antud ravijuhtude mahu kohta viljatusravi teenuse osas ei sisaldu mitte otsuses nr 49, vaid RRLepingutes endis. Otsuses nr 49 sisaldub neli korralduslikku otsustust seoses HVA haiglatega sõlmitavate lepingutega ja sellel ei ole haldusorgani väliseid adressaate. Otsus nr 49 on suunatud haigekassa piirkondlikele osakondadele HVA haiglate RRLepingute sõlmimist ettevalmistavas menetluses. Kõnealusest halduse siseaktist ei teki haigekassa välistele isikutele, sh kaebajale ega kolmandatele isikutele, õigusi ega kohustusi. Otsus nr 49 on halduse siseakt, mis on halduskohtus vaidlustatav eeldusel, et sellise aktiga piiratakse kaebaja õigusi ning praegusel juhul sellist õiguslikku puutumust kaebaja õigustega otsus nr 49 ei oma. Kaebajal puudub otsuse nr 49 vaidlustamiseks HKMS § 44 lg-st 1 tulenevalt kaebeõigus. Seega ei kuulu rahuldamisele kaebuse nõuded, mis on kaebuses seotud otsuse nr 49 väidetava õigusvastasusega. Ülaltoodud põhjendustel on ka ekslik kaebuse käsitlus otsuse nr 49 õigusvastasusest samadel põhjustel kui väidetavalt selle eelhaldusaktiks oleval otsusel nr
  2. Vaidlus puudub selles, et otsus nr 24 on eelhaldusaktiks, millega määrati siduvalt kindlaks valikule kuuluvate eriarstiabi teenuste osutamise kohad, samuti määrati valikule pandud ravijuhtude arv. Otsuse nr 24 lisas 1 toodud põhjendustel puudub iseseisev õiguslik tähendus ning viljatusravi teenuse osutamise kohad ja ravijuhud on esitatud otsuse lisas 3, mille kohaselt on teenuse osutamise kohaks Eesti ning ravijuhtude arvuks
  3. Lisale 3 on viidatud otsuse nr 24 p-s 2, omakorda otsuse nr 24 p-le 2 aga viidatakse otsuse nr 24 p-s
  4. Kaebaja ei ole vaidlustanud otsuse nr 24 resolutsioonipunkte, vaid otsuse nr 24 lisa 1 toodud põhjendusi. Miks haigekassa, olles pidanud põhjendatuks viljatusravi kättesaadavust nii Harju- kui ka Tartumaal, otsustas valikule kinnitatud ravijuhte mitte jagada Harju- ja Tartumaa vahel, on vastustaja selgitanud kohtumenetluses. Kaebaja esitas 27.01.2014 taotluse RRLepingu sõlmimiseks viljatusravi erialal 359 ravijuhu, mitte aga 180 ravijuhu ulatuses.

§ 36

lg-d 1, 2 ja 5 koostoimes teiste tervishoiuvaldkonda reguleerivate sätetega annavad EHK-le õiguse eelistada RRLepingute sõlmimisel HVA haiglaid. RRLepingute sõlmimine on osa ravikindlustussüsteemi toimimisest ja selle lähtealuseks on

§ 2lg 2.

Ravikindlustus põhineb kindlustatud isikute solidaarsusel ja piiratud omaosalusel ning lähtub kindlustatud isikute vajadustele vastavate teenuste osutamise, ravi piirkondliku võrdse kättesaadavuse ja ravikindlustusraha otstarbeka kasutamise põhimõttest. Otstarbekaks saab pidada maksumaksjate raha sellist kasutamist, kus HVA haiglatesse investeeritud raha ja ressursse ka kasutatakse, st eelistatakse HVA haiglaid. Ravikindlustuse seaduse ja Eesti Haigekassa seaduse muutmise seaduse eelnõu (246 SE ja 196 SE II–I) seletuskirjast nähtuvalt õigustab HVA haiglate eelistamist ka riigieelarveliste investeeringute tegemise kohustus. Riigil on kohustus tagada põhiseaduse §-st 28 tulenev õigus tervise kaitsele ning HVA haiglate jätkusuutlikkus. Kaebuse väide, et HVA haiglatele kõikide nende poolt soovitud ravijuhtude andmine ei ole põhjendatud investeeringute tegemise vajadusega, ei ole põhjendatud. Haigekassa ei ole eiranud Riigikohtu 29.11.2012 otsuses (p 22) toodud juhist. Otsuse nr 24 tegemisel on tehtud

§ 36lg 4 kriteeriumidest eelvalik, seejärel aga on rakendatud 10

(20)3-14-332 esitatud taotluste hindamisel ülejäänud kriteeriume, jättes välja kriteeriumid, mida kehtestatud ei ole.

§ 36

ei kohusta vastustajat RRLepingute sõlmimisel HVA haiglatega lähtuma

§ 36

lg-s 4 sätestatud asjaoludest, samas kui HVA välise tervishoiuteenuse osutajaga RRLepingu sõlmimisele eelnevas menetluses tuleb vastustajal nende asjaoludega arvestada. Eeltoodust tuleneb omakorda, et HVA haiglate ja HVA väliste tervishoiuteenuste osutajatega RRLepingute sõlmimine toimub erinevates menetlustes. Seetõttu on põhjendamatu kaebuse väide kaebaja ebavõrdsest kohtlemisest. HVA-sse kuulumine on TTKS ja Vabariigi Valitsuse määruse (HVA) tasandil tehtud eelistamine ning EHK-l on seaduslik alus sõlmida RRLepingud eelisjärjekorras HVA haiglatega. Põhjendatud ei ole kaebuse väide, et HVA haiglatega RRLepingute sõlmimine on vastuolus ELTL art 107 lg-s 1 sätestatud EL riigiabi põhimõtetega või ELTL art 106 lg-ga 1. Üldist majandushuvi pakkuvale teenusele ei kohaldu riigiabi reeglid juhul, kui täidetud on kõik Altmarki kriteeriumid (vt Euroopa Kohtu 24.07.2003 otsus nr C-280/00). Asjakohane on vastustaja viide Üldkohtu 07.11.2012 otsusele nr T-137/10 (p 93). Riigil on õigus HVA haiglate suhtes kehtestada eritingimusi ning panna eeliskorras neile teatud õiguste ja kohustuste täitmine ning iseenesest ei ole sellise käitumise korral tegemist majandusliku eelisega. Kõik Altmarki kriteeriumid on täidetud, mistõttu ei ole tegemist riigiabiga ning HVA haiglate eelistamine on kooskõlas konkurentsiõigusega. Kaebuse käsitlus, mille kohaselt Altmarki kriteeriume ei ole võimalik sisustama asuda ilma Euroopa Komisjoni 20.12.2011 otsuseta „Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 106 lõike 2 kohaldamise kohta üldist majandushuvi pakkuvaid teenuseid osutavatele ettevõtjatele avalike teenuste eest makstava hüvitisena antava riigiabi suhtes“ (edaspidi Euroopa Komisjoni 20.12.2011 otsus), on ekslik. Komisjoni otsusest tulenevalt kuulub see kohaldamisele juhul, kui eelnevalt on Altmarki kriteeriumidele tuginevalt tuvastatud, et tegemist on riigiabiga, s.o kui täitmata on vähemalt üks Altmarki kriteeriumidest. Kuivõrd praegusel juhul on täidetud kõik Altmarki kriteeriumid ja tegemist ei ole riigiabiga, ei asu kohus Komisjoni otsuse alusel kontrollima, kas tingimused, mille alusel loetakse riigiabi ühisturuga kokkusobivaks, on täidetud. Põhjendamatud on kaebuse väited ebavõrdsest kohtlemisest teiste liikmesriikide tervishoiuteenuste osutajatega võrreldes. Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 09.03.2011 direktiivi 2011/24 EL art 1 lg-st 4 tulenevalt ei mõjuta direktiiv liikmesriigi õigusnorme, mis on seotud tervishoiuteenuste korraldamise ja rahastamisega olukordades, mis ei ole seotud piiriüleste tervishoiuteenustega. Kohustamiskaebus lähtub tühistamiskaebusega samadest asjaoludest. Kaebaja nõue otsuse nr 24 osaliseks tühistamiseks ja nõue kohustada EHK-d viivitamata viljatusravi osas RRLepingute sõlmimiseks valik välja kuulutama on omavahel seotud, mida märgib ka kaebaja. Kuivõrd rahuldamata jääb tühistamisnõue, ei kuulu rahuldamisele ka kohustamisnõue. Kaebaja taotleb otsuse nr 24 tühistamist osas, millega kavatsetakse kavandada ja täpsustada IVF ravijuhu keskmist maksumust valiku taotluste menetlemise käigus. Kohus nõustub vastustajaga selles, et viide ravijuhu keskmisele maksumusele ei ole otsuse nr 24 resolutsiooni osaks. Otsuse nr 24 kirjeldavas osas tehtud viide ravijuhu keskmise maksumuse kavandamisele ei too kaasa otsuse õigusvastasust. Nagu kaebajale on selgitatud ka vaideotsuses, tuleneb ravijuhu keskmise maksumuse arvestamise õiguslik alus

§ 37pdest 2 ja 4.

EHK 12.02.2014 ja 21.02.2014 otsuste „Tervishoiuteenuse osutaja poolt eriarstiabi lepingupartnerite 2014. a valikule esitatud taotluste hindamise tulemused“ näol on tegemist 11

(20)3-14-332 haldusmenetluses kaebaja suulises vormis aset leidnud ärakuulamise (HMS § 40 lg 1) kohta koostatud protokollidega. Menetlusosalise ärakuulamine on menetlustoiminguks, mille vaidlustamisele on sätestatud HKMS § 45 lg-s 3 kaebeõiguse piirangud. Puudub vaidlus selles, et kaebuse esitamise ajaks oli EHK juhatus võtnud vastu otsuse nr 139, mille lisaga 1 kinnitati valiku tulemused ja lisaga 2 taotluste (võttes sealjuures arvesse ka ärakuulamisel saadud teavet) hindamistabelid. Ülaltoodust tulenevalt ei ole nende menetlustoimingute vaidlustamine lubatav. Alternatiivsena on kahele eelmisele taotlusele esitatud nõue tuvastada otsuse nr 139 õigusvastasus osas, millega AS-le Nova Vita Kliinik anti hindamisel kahes kategoorias (p-de 2.1.1 ja 3.1 hindamisel) 0 punkti. Vastavalt

§ 36

lg 4 p-le 2 on teenuse osutamise kvaliteet ja tingimused üheks asjaoluks, mida RRLepingu sõlmimisel arvestatakse. Ka Aluste p 3.1 sõnastusest tuleneb, et muu sama eriala päevaravi teenuse osutamiseks ravi rahastamise lepingu taotlemine on osaks teenuste osutamise kvaliteedist ja tingimustest. Vaidlust ei ole asjaolu üle, et kaebajal oli tegevusluba günekoloogia ja päevakirurgia teenuste osutamiseks. Kaebaja oli teadlik sellest, et päevakirurgia teenuse osas RRLepingu taotlemata jätmisel saab taotleja vastavas hindamise kategoorias 0 p. Vaidlustatud otsuses nr 139 on esitatud põhjendused, miks

§ 36lg 4 p 2 hindamisel on kaebajale antud 0 p.

Aluste p 2.1.1 kohaselt hinnatakse kõigi taotluste menetlemisel lepingu sõlmimise üle otsustamisel

§ 36lg 4 p-s 3 sätestatud asjaolu – teenuse hind.

Piirhinnast madalamat hinda pakkudes antakse taotlejale kõrgemad punktid. Õige on, et tervishoiuteenuse osutajal ei ole kohustust piirhinnast madalama hinna pakkumiseks, kuid ravikindlustusrahade otstarbeka kasutamise põhimõttega on kooskõlas piirhinnast madalama hinna pakkujale kõrgemate punktide andmine. Kaebajale oli teada, et Aluseid kohaldatakse kõigi taotlejate suhtes ühesuguselt, samuti olid talle teada Alustes ettenähtud kriteeriumid ning Alustele on viidatud ka otsuses nr 139. Kohtu hinnangul ei ole kaalumisel tehtud diskretsiooniviga. Eeltoodust tulenevalt ei kuulu rahuldamisele alternatiivne nõue otsuse nr 139 õigusvastasuse tuvastamiseks osas, millega kaebajale anti

§ 36lg 4 p-de 2 ja 3 asjaolude hindamisel kahe kriteeriumi osas 0 p.

Kaebuse nõue otsuse nr 139 õigusvastasuse tuvastamiseks osas, millega otsustati Harju maakonna teenuse osutajatele ettenähtud ravijuhtudest 36 ravijuhu osas teha RRLepingu sõlmimise ettepanek Tartu maakonna teenuse osutajatele, on alusetu ning rahuldamisele ei kuulu. Otsusega nr 24 ei olnud Harju maakonna teenuse osutajatele viljatusravi erialal valikule pandud 180 ravijuhtu. Viljatusravi teenuse osutamise kohad ja ravijuhud on esitatud otsuse nr 24 lisas 3, mille kohaselt on teenuse osutamise kohaks Eesti ning valikule pandud ravijuhtude arvuks

  1. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
  2. AS Nova Vita Kliinik palub apellatsioonkaebuses Tallinna Halduskohtu 16.03.2015 otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega tema kaebus rahuldada. Apellant palub menetluskulud välja mõista EHK-lt ning vastustaja ja kolmandate isikute menetluskulud jätta nende endi kanda. Kohus on ebaõigesti leidnud, et otsus nr 49 on halduse siseakt ning sellele ei laiene motiveerimiskohustus. Nimetatud otsuses sisaldub haigekassa tahteavaldus HVA haiglatega RRLepingute sõlmimiseks. Seda ei väära asjaolu, et otsusele ei ole märgitud halduse väliseid adressaate. Otsus nr 49 omab otsest puutumust nii HVA haiglate kui ka eratervishoiuteenuse osutajate õigustega. Kohus on ebaõigesti jätnud otsuse nr 49 õiguspärasusele hinnangu andmata. 12

(20)3-14-332 Kaebaja on õigesti vaidlustanud otsuse nr 24 üksnes osaliselt. Nimetatud otsuse resolutsioon on üldsõnaline ning hõlmab kõiki valikule pandud eriarstiabi erialasid ja ravijuhte. Kaebaja ei oleks saanud vaidlustada otsuse resolutsiooni tervikuna, kuna see väljuks tema õiguste riive piirest. Otsus on koos selle lisadega tervik ning otsuse põhjendused omavad koosmõjus otsuse üldsõnalise resolutsiooniga õiguslikku tähendust. Kohus on ekslikult leidnud, et HVA haiglate eelistamise õigus ja kohustus on tuletatav

§ 36lg-test 1, 2 ja 5 ning TTKS § 55 lg-st 1 koosmõjus HVA-ga.

HVA haiglate olemasolu ei taga veel tervishoiusüsteemi toimimist ja raviteenuse kvaliteeti ega võta haigekassalt kohustust sisuliselt hinnata, kas HVA haiglate eelistamine on

§ 36

lg-s 4 sätestatud kriteeriume arvestades õigustatud.

§ 36lg 5 sätestab üksnes HVA haiglatega sõlmitavate lepingute tähtaja.

Ühtegi muud HVA haiglate ja eratervishoiuteenuse osutajate eristamise alust ja õigustust seadusest ei tulene. Kaebaja seisukohti toetavad õiguskantsleri 28.11.2014 soovitustes esitatud seisukohad. Haigekassal ei ole seadusest tulenevat õigust ega kohustust sõlmida RRLepinguid HVA haiglatega teistsugustel alustel ega teistsuguses haldusmenetluses kui eratervishoiuteenuse osutajatega. Kohus on põhjendanud HVA haiglate eelistamist seadusandja tahtega. Kohus ei ole ravikindlustuse seaduse ja Eesti Haigekassa seaduse muutmise seaduse eelnõud nr 46 SE ja 196 SE II-1 piisavalt analüüsinud ning on teinud selle põhjal eksliku järelduse.

§ 36

ei õigusta HVA haiglate ja eratervishoiuteenuse osutajate erinevat kohtlemist RRLepingute sõlmimisel, vaid rõhutab, et kõiki tervishoiuteenuse pakkujaid tuleb hinnata võrdsete kriteeriumide alusel. Kaebaja õiguste riivet ei saa pidada proportsionaalseks ja õigustatuks, kuna HVA haiglatele antud 1318 ravijuhtu isegi ei pandud valikule. Kaebaja ei nõustu kohtu järeldusega, et tervishoiuteenuse ühtlase kättesaadavuse tagamiseks on vajalik kõik või valdav osa haigekassa rahastatavaid ravijuhtusid jaotada HVA haiglatele. Otsuses puuduvad põhjendused selle kohta, et tervishoiuteenuse ühtlane kättesaadavus oleks ohustatud, kui HVA haiglad teenindaksid nt 60% planeeritavatest ravijuhtudest ning kõrvuti HVA haiglatega osutaksid teenust ka eratervishoiuteenuse osutajad. Kohus on lähtunud üksnes vastustaja seisukohtadest. Kohus on ebaõigesti mõistnud riigiabist teavitamise regulatsiooni, leides, et kui Altmarki kriteeriumid on täidetud, siis ei kohaldu RRLepingutele Euroopa Komisjoni 20.12.2011 otsus ning Euroopa Komisjoni teavitamise kohustust ei kaasne. Komisjoni otsuse art 2 lg 1 p d ja art 9 alusel kaasneb liikmesriigile igal juhul aruande esitamise kohustus, et Komisjon saaks vajadusel ex post kontrollida antavat abi ja Altmarki kriteeriumide täidetavust. Kohus on ekslikult lähtunud arusaamast, et ELTL art 108 lg 3 teavitamiskohustus ja Komisjoni otsuse art 9 aruande esitamise kohustus on samatähenduslikud. Tegemist on erinevate mehhanismidega, kus ühel juhul tuleb abist teavitada juba enne abi andmist ning saada vastav luba ning teisel juhul, kui Altmarki kriteeriumide tõttu võib eeldada, et abi ei pruugi siseturuga kokkusobimatu olla, siis kohaldub tagantjärgi teavitamise kohustus. Käesoleval juhul ei ole RRLepingutest teavitatud ei ELTL art 108 lg 3 alusel ega Komisjoni otsuse art 9 alusel, mistõttu on tegemist ebaseadusliku riigiabiga. Tegemist on siseturuga kokkusobimatu riigiabiga. Kohus on vääralt leidnud, et Altmarki kriteeriumid on täidetud. Kohus on jätnud alusetult liikmesriikidele siduva Komisjoni otsuse ja selles sätestatud kriteeriumide hindamise eeldused kohaldamata. Kohus ei ole analüüsinud Komisjoni otsuse art 4 täitmist. Vaidlust pole selles, et haigekassa otsustab oma parema äranägemise järgi, kas ja millises menetluses ta endale lepingupartneri valib. Kui hankemenetlust ei toimu, siis peab Euroopa Komisjoni teatise „Euroopa riigiabi eeskirjade kohaldamise kohta üldist majandushuvi pakkuvate teenuste osutamise eest makstava hüvitise suhtes“ p-de 69-77 kohaselt hüvitistaseme määramisel lähtuma hästi juhitud ja piisavaid 13

(20)3-14-332 vahendeid omava ettevõtja võimalike kulude analüüsist, seejuures ei tohi ettevõtja teenida mõistlikku kasumit ületavat kasumit. Kohus on jätnud tähelepanuta, et asjas ei ole esitatud andmeid või põhjendusi nimetatud kriteeriumi täitmise kohta. Kaebaja ei nõustu kohtuga, et kui ravijuhu keskmise maksumuse kavandamine ei ole märgitud otsuse nr 24 resolutsioonis, siis ei olegi see vaidlustatav. Vaidlust ei saa olla selles, et otsuses nr 24 on haigekassa võtnud vastu sisulise otsuse ravijuhtude keskmise maksumuse kavandamise kohta.

§ 37

p-dest 2 ja 4 ei tulene õiguslikku alust ravijuhu keskmise maksumuse arvestamiseks. Sättest ei tulene õiguslikku alust leppida RRLepingus kokku, et rahaliste kohustuste kogusumma on väiksem teenindavate ravijuhtude piirhinna summast. Kohus ei ole kaebaja vastavat väidet analüüsinud. Kohus on hindamistulemuste õiguspärasuse hindamisel tsiteerinud üksnes vastustaja seisukohtasid ega ole sisuliselt analüüsinud kaebaja väiteid, rikkudes sellega kohtulahendi seaduslikkuse ja põhjendatuse nõuet. Kohus on eiranud Riigikohtu lahendi nr 3-3-1-81-07 p-s 19 toodud juhist, et haigekassa kaalutluste asjakohasus ja õiguspärasus tuleb välja selgitada haldusakti kohtuliku kontrolli käigus. Kohus ei ole otsuse nr 139 sisulist õiguspärasust kontrollinud, viidates paljasõnaliselt, et diskretsiooniviga ei ole tehtud. Asjaolu, et kaebajale oli taotluste hindamise menetlemise ajal teada, et kui ta päevakirurgia teenuse osas RRLepingu taotlust ei esita, siis võib haigekassa talle vastavas kategoorias määrata 0 punkti, ei põhista seda, et muu günekoloogilise päevakirurgia teenuse osutamise nõudmine paralleelselt viljatusraviga oleks õigustatud ja põhjendatud. Asjakohatu on kohtu selgitus selle kohta, et päevakirurgia teenuse osutamisel võib haigekassa eeldada, et tõenäoliselt on tagatud ka ambulatoorse töö kvaliteet. Kuna otsus on materiaalõiguse väära kohaldamise tõttu ebaõige, siis on kohus lähtunud menetluskulude jaotamisel ebaõigest alusest. Menetluskulud tuleb jätta HKMS § 108 lg 1 alusel täies ulatuses vastustaja kanda. Igal juhul oleks kohus pidanud jätma vähemalt selle osa menetluskuludest vastustaja kanda, mis olid põhjustatud vastustaja taotluse alusel menetlusosaliste vande all ülekuulamisest. Kohus ei ole põhjendanud otsust menetlusosaliste ütlustega. Seega oli tegemist ebavajaliku kuluga.

  1. Eesti Haigekassa vaidleb kirjalikus vastuses apellatsioonkaebusele vastu ja palub selle jätta rahuldamata. Kohus on õigesti leidnud, et kaebajal puudub otsuse nr 49 suhtes kaebeõigus. Kohus ei ole väitnud, et kaebaja oleks pidanud vaidlustama otsuse nr 24 tervikuna. Kaebaja oleks pidanud vaidlustama otsuse nr 24 resolutiivosa p 2 viitega lisale
  2. Kaebaja vaidlustatud otsuse nr 24 lisa 1 põhjendustel puudub iseseisev õiguslik tähendus. HVA haiglatega eelisjärjekorras RRLepingute sõlmimine on kooskõlas ravikindlustuse valdkonda reguleerivate õigusaktidega. Õiguskantsler märkis 28.11.2014 soovitustes
  3. a valikumenetluse pinnalt, et valikumenetluse saab seaduse järgi läbi viia teisiti, mitte et haigekassa poolt seni läbiviidud menetlus ei ole seadusega kooskõlas. Tegemist on õiguslike seisukohtadega, millega kohus ei ole seotud. Seadusandja ei ole ette näinud, et HVA haiglaid ja teisi tervishoiuteenuse osutajaid tuleks võrrelda samade kriteeriumide alusel samas menetluses. Võrdne kohtlemine tuleb tagada HVA väliste tervishoiuteenuse osutajate vahel. Kaebaja väidab ekslikult, et Euroopa Komisjoni 20.11.2011 otsus on asjakohane olukorras, kus kohus on tuvastanud, et haigekassa antav hüvitis täidab kõik Altmarki kriteeriumid. Igasugune makse avalike teenuste eest ei ole automaatselt riigiabi. Riigiabist ei saa üldse 14

(20)3-14-332 rääkida, kui tegemist on mittemajandusliku tegevusega või kui tegevusel puudub kaubanduslik mõju või kui Altmarki otsuse neli kriteeriumi on täidetud. Kuna praegusel juhul on Altmarki kriteeriumid täidetud, ei kujuta avalike teenuste eest makstavad hüvitised endast riigiabi ning ELTL artikleid 107 ja 108 ei kohaldata. Kohus tuvastas õigesti, et haigekassa poolt HVA haiglatele RRLepingute alusel ja korras makstava hüvitise puhul on täidetud kõik neli Altmarki kriteeriumi. Kohus ei pidanud analüüsima, kas makstav hüvitis vastab muu hulgas ka komisjoni 20.12.2011 otsusele. Kaebaja ei ole välja toonud ühtegi asjaolu, mis tekitaks kahtluse, et hüvitis on ülemäärane. Puudub alus arvata, et kõikidele tervishoiuteenuse osutajatele ühetaoliselt kehtivate piirhindade alusel makstav hüvitis oleks HVA haiglate puhul ülemäärane. Altmarki neljanda kriteeriumi eesmärgiks on tagada, et üldist majandushuvi pakkuva teenuse hinda ei määrataks kindlaks vaid konkreetse teenuse osutaja kulude baasil, mis on antud juhul tagatud. Piirhindade kehtestamine toimub väga detailse ja spetsiifilise kulude võrdlevanalüüsil põhineva menetluse tulemina, mis ei lähtu konkreetse teenuse osutaja kuludest, vaid vastava tegevuse keskmistest kuludest. Sellega on tagatud, et piirihinna kehtestamisel ei võeta aluseks ebatõhusa ettevõtja suuri kulusid ning ühtlasi on tagatud Altmarki kriteeriumide täitmine. Ravijuhu keskmise maksumuse kavandamise alustest teavitamisel otsuses nr 24 on informatiivne iseloom. Kaebaja ei ole mõistnud, et ühel ravijuhul ei ole piirhinda. Piirhind on üksikutel teenustel, millest üks ravijuht koosneb. Teadmata ette iga ravijuhu täpset teenuselist koosseisu, ei ole RRLepingu sõlmimisel võimalik ette näha iga ravijuhu täpset maksumust. Konkreetselt viljatusravi ravijuhte on võimalik riikliku tellimuse alusel osutada üksnes nii palju, kui palju seda võimaldavad riigieelarvest eraldatavad vahendid. Kohus on otsuses analüüsinud kaebaja väiteid kahe Alustes sätestatud kriteeriumi osas ning leidnud põhjendatult, et kaebaja väited, nagu oleks tegemist asjakohatute kriteeriumidega viljatusravi erialal, on alusetud. Kuna

§ 36

lg 4 p 3 kohustab haigekassat tegema tervishoiuteenuse osutajate vahel vahet teenuste hindade alusel, on haigekassal õigus kehtestada Alustes sellised kriteeriumid, mis võimaldaksid teenuse hinna alusel tervishoiuteenuse osutajaid eristada. Alustes sätestatud kriteerium, mis annab kõrgemad punktid tervishoiuteenuse osutajale, kes pakub piirhinnale koefitsienti alla 1,0, on kooskõlas ravirahade otstarbeka kasutamise põhimõttega. Tegemist on sobiva ja asjakohase kriteeriumiga, mis on proportsionaalne. Kriteerium, mille kohaselt näitab ambulatoorse viljatusravi teenuste kvaliteeti täiendavalt günekoloogia päevaravi või statsionaarse ravi erialal RRLepingu taotlemine, ei ole asjakohatu. Günekoloogia päevaravi võimekus on kinnitus tervishoiuteenuse osutaja laiemast valmisolekust osutada günekoloogia ja reproduktiivmeditsiini valdkonda kuuluvaid teenuseid. Kaebaja väide, et kohus ei ole menetlusosaliste vande all antud ütlustele tuginenud, on väär, sest kohus on kohtuotsuse p-s 51 nendele tuginenud. Seega ei olnud haigekassa töötajate vande all ülekuulamine ebavajalik menetlustoiming. 13. AS Lääne-Tallinna Keskhaigla palub kirjalikus vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja AS Nova Vita Kliinik menetluskulud tema enda kanda. Kolmas isik nõustub vastustaja seisukohtadega. 14. AS Ida-Tallinna Keskhaigla ei esitanud vastust apellatsioonkaebusele. 15. AS Nova Vita Kliinik esitas vastuse vastustaja seisukohale, milles kordas varasemaid seisukohti ning esitas taotluse Euroopa Kohtult eelotsuse küsimiseks, kuivõrd asjas on tekkinud vaidlus EL õigusaktide tõlgendamises. 15

(20)3-14-332
  2. jaanuaril
  3. a toimunud kohtuistungil loobus AS Nova Vita Kliinik apellatsioonkaebuse nendest põhjendustest, mis puudutasid otsuse nr 24 õiguspärasust seonduvalt ravijuhu keskmise maksumuse kavandamisega. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  4. Ringkonnakohus on seisukohal, et halduskohtu otsuse muutmiseks või tühistamiseks puudub alus. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega ning märgib apellandi väidetele vastuseks järgmist. Otsuse nr 24 õiguspärasus
  5. Ringkonnakohus nõustub apellandiga selles, et

§ 36

lg-st 5 eraldiseisvalt ei tulene tõepoolest EHK-le kohustust anda HVA haiglatele kõiki nende poolt taotletud ravijuhte. Ringkonnakohtu varasemas praktikas (vt Tallinna Ringkonnakohtu

  1. oktoobri
  2. a otsuse asjas nr 3-14-50157 p-d 16-29 või
  3. detsembri
  4. a otsuse asjas nr 3-11-797 p 10) on asutud seisukohale, et RRLepingute sõlmimine esmajärjekorras HVA haiglatega on tuletatav

§ 36

lg-test 1, 2 ja 5 koostoimes HVA § 1 lg-ga 2 ja sotsiaalministri 19.08.2004 määrusega nr 103 „Haigla liikide nõuded“ ning selle eesmärk on tagada tervishoiuteenuste kättesaadavus ja

§ 2lg-s 2 sätestatud põhimõtete realiseerimine.

HVA haiglate prioriteet ei tähenda iseenesest, et EHK peab neile tagama kõik taotletud ravijuhud, vaid EHK peab alati silmas pidama ka

§ 2

lg-s 2 toodud eesmärke (nt vajadus teenuse järele, teenuse regionaalne kättesaadavus, haigla võimekus teenust osutada jm). Kuigi HVA haiglate suhtes ei ole

§ 36

lg 4 otseselt kohaldatav, tuleb EHK-l sellele vaatamata lähtuda

§ 2

lg-st 2 tulenevalt vähemasti osaliselt samasisulistest kriteeriumidest (nt

§ 36lg 4 pd 1 ja 7).

Ringkonnakohus nõustub kõigi nende seisukohtadega ka praeguses asjas ega hakka neid üle kordama. 19. Ehkki HVA haiglaid ja teisi tervishoiuteenuse osutajaid ei võrrelda samas menetluses, ei saa väita, nagu toimuks HVA haiglate eelistamine pimesi. EHK selgitustest nähtuvalt kontrollitakse HVA väliste haiglatega sarnaste kriteeriumide kohaselt ka HVA haiglaid. HVA haiglate suhtes viiakse erialati läbi kliinilisi auditeid ja tervishoiuteenuste osutamist tõendavate dokumentide kontrolle, kus hinnatakse nii RRLepingute täitmist kui ka dokumenteerimisnõudeid. Toimuvad plaanipärased kohtumised ning HVA haiglate tegevuse analüüsimiseks ja arendamiseks on koostatud tagasiside aruanded. Kohtud on ka varasemates sarnastes kohtuasjades rõhutanud haigekassa laia diskretsiooniruumi, kuidas kõige paremini tagada

§ 2

lg-s 2 nimetatud ravikindlustuse põhimõtete järgmine, ning tuleb nõustuda halduskohtuga ka praeguses asjas, et HVA haiglate süsteem ning sellele ülesehitatud haiglavõrk on kogu ravikindlustussüsteemi alussambad (vt ka Riigikontrolli

  1. a aruannet „Haiglavõrgu jätkusuutlikkus. Kas riik on, arvestades rahvaarvu, tervishoiuteenuseid, tervishoiutöötajaid ja raha, suutnud kujundada optimaalse ja jätkusuutlikku haiglavõrgu?“).
  2. Ringkonnakohtu eelnevalt väljendatud seisukohti ei väära ka ei õiguskantsleri 19.05.2014 seisukoht, 28.11.2014 soovitus ega Konkurentsiameti 21.04.2014 kiri. Haigekassa praktika ja halduskohtu õigusnormidele antud tõlgenduse kokkusobivust õiguskantsleri 19.05.2014 seisukohtadega nagu ka Konkurentsiameti 21.04.2014 kirjas väljendatud seisukohti on Tallinna Ringkonnakohus hinnanud
  3. oktoobri lahendi asjas nr 3-14-50157 p-s
  4. Ringkonnakohus nõustub ka nende seisukohtadega ega hakka neid üle kordama.
  5. novembri
  6. a soovituses leidis õiguskantsler
  7. aasta valikumenetluse pinnalt, et valikumenetlust on võimalik kehtiva seadusandluse alusel läbi viia ka teisiti, kui senine haigekassa praktika on olnud, kuid õiguskantsler ei leidnud samas, et haigekassa poolt seni läbiviidud menetlus oleks olnud õigusvastane. Õiguskantsleri soovitused ei põhine
  8. a valikumenetlusel, mis on praeguses asjas vaidluse all, ning soovitustes välja toodud 16

(20)3-14-332 kitsaskohad ei ole olnud ka praeguses asjas vaidlusküsimusteks. Seadusandja tahte (kas HVA haiglaid RRLepingute sõlmimisel eelistada või mitte ning vastavalt sellele, millist menetluskorda rakendada) väljaselgitamisel on esmaseks allikaks lisaks normile endale seaduseelnõude seletuskirjad. Halduskohus on otsuse p-s 52 viidanud põhjendatult ravikindlustuse seaduse ja Eesti Haigekassa seaduse muutmise seaduse eelnõu (246 SE ja 196 SE II-1) arutelule (muudatusettepanekute loetelu, teine lugemine 11. juuni 2008, p 8), kust nähtub seadusandja soov sõlmida esmalt RRLepingud HVA haiglatega ning kui HVA haiglad ei suuda pakkuda vajalikul hulgal teenust, siis kuulutada välja valik RRLepingute sõlmimiseks teiste tervishoiuteenuse otsustajatega. Niisiis on seadusandja sotsiaalpoliitiline valik olnud selge ning seda valikut ei väära õiguskantsleri seisukoht sellest, et seadus võimaldab ka teistsugust tõlgendamisviisi. 21.

§ 36

lg 5 ning kehtiv RRLepingute sõlmimise süsteem ei ole vastuolus põhiseaduses sätestatud ettevõtlusvabadusega ega võrdse kohtlemise põhimõttega. Riigikohus on oma 16.12.2013 otsuse nr 3-4-1-27-13 p-s 44 leidnud, et ettevõtlusvabadus ei anna isikule õigust nõuda riigi vara kasutamist oma ettevõtluse huvides. Tervishoiuteenuste osutamiseks eraldatud vahendid on piiratud avalik ressurss, mille jagamise ja kasutamise juures tuleb arvestada HVA haiglatele pandud kohustusi. Kehtiv süsteem ja normistik ei keela apellandil osutada tervishoiuteenuseid ning ta saab EHK otsustest sõltumata jätkata vastavas tegevusvaldkonnas ka juhul, kui ta ei ole EHK valikupartner. Seaduse alusel on ettevõtlusvabadust HVA haiglate kasuks kitsendatud ning see on olnud seadusandja poliitiline valik. Apellanti ei ole koheldud ka ebavõrselt, sest teda ei saa samastada ega võrdsustada HVA haiglatega. Põhiseaduse § 12 lg-st 1 tuleneva võrdsuspõhiõiguse riivega on tegemist, kui võrreldavaid gruppe koheldakse sarnases olukorras erinevalt (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 27.12.2011 otsus nr 3-4‑1‑23‑11, p 42). Erahaiglad ja HVA haiglad ei ole omavahel võrreldavad, sest HVA haiglate kaudu täidab riik temale põhiseaduse §-st 28 tulenevat kohustust. Tegemist ei ole ebavõrdse kohtlemisega, kui HVA haiglatega sõlmitakse RRLepingud ulatuses, mida nad on võimelised katma ning osas, mida nad ei ole võimelised katma, kuulutatakse välja valik ning sõlmitakse RRLepingud HVA-s nimetamata tervishoiuteenuse osutajatega.

  1. RRLepingute sõlmimisel HVA haiglate eelistamise puhul ei ole tegemist ebaseadusliku riigiabiga. Ringkonnakohus nõustub EHK-ga ja halduskohtuga, et kui Altmarki kriteeriumid on täidetud ning on tuvastatud, et antav hüvitis ei ole riigiabi, siis Euroopa Komisjoni 20.12.2011 otsus kohaldamisele ei kuulu. See on nähtav Komisjoni 20.12.2011 otsuse preambuli p-st 5 ning art 2 lg-st
  2. Viimases sätestatakse otsuse reguleerimisala, milleks on avalike teenuste eest makstavate hüvitistena antud riigiabi. Kui tegemist ei ole riigiabiga (Altmarki kriteeriumid on täidetud), siis see Komisjoni otsuse reguleerimisalasse ei kuulu ning ELTL-i artikleid 107 ja 108 ei kohaldata. Seega ei eksisteeri sellisel juhul ka ELTL art 108 lg-st 3 tulenev teavitamiskohustus ning samuti on asjakohatud apellandi viited Komisjoni otsuse art-st 9 tulenevale aruandluskohustusele. EHK on põhjendatult viidanud Euroopa Komisjoni talituste töödokumendile „Juhend Euroopa Liidu riigiabi, riigihanke ja siseturu eeskirjade kohaldamise kohta üldist majandushuvi pakkuvate teenuste, eelkõige üldist huvi pakkuvate sotsiaalteenuste suhtes“ (kättesaadav arvutivõrgust http://ec.europa.eu/competition/state_aid/overview/new_guide_eu_rules_procurement_et.pdf) mille lk-l 31 toodud joonisel on kokku võetud etapid selle määratlemisel, millist üldist majandushuvi pakkuvate teenuste paketi õigusakti võiks avaliku teenuse eest makstava hüvitise puhul kohaldada. Sellest joonisest nähtub üheselt, et juhul, kui Altmarki otsuse 4 kriteeriumi on täidetud, ei ole tegemist riigiabiga ja Komisjoni otsuse kriteeriumid ei kohaldu. Alles juhul, kui Altmarki otsuse kriteeriumid ei ole täidetud ning tegemist ei ole vähese tähtsusega abiga, tuleb hakata hindama Komisjoni ülal viidatud otsuse kriteeriume ja seda, 17

(20)3-14-332 kas tegemist on siseturuga kokkusobiva riigiabiga. Kuna ringkonnakohtu hinnangul on Euroopa Komisjoni 20.12.2011 otsuse kohaldamise küsimus otsuse enda sätteid ja viidatud juhendit silmas pidades konkreetsel juhul selge ning apellandi poolt taotluses esitatud küsimused on kantud eeldusest, et Komisjoni otsust tuleks kohaldada (millega ringkonnakohus ei nõustu), puudub vajadus ELTL art 267 alusel Euroopa Kohtu poole pöördumiseks ja eelotsuse küsimiseks. Apellandi vastavasisuline taotlus jääb rahuldamata.
  1. Selles, et konkreetsel juhul on täidetud kõik Altmarki kriteeriumid, nõustub ringkonnakohus halduskohtuga kohtu poolt otsuses esitatud ning lisaks Tallinna Ringkonnakohtu 06.10.2014 asjas nr 3-14-50157 tehtud otsuse p-des 32-36 esitatud põhjendustel ega hakka neid üle kordama. Apellatsioonkaebusest ja taotlusest Euroopa Kohtult eelotsust küsida nähtub, et apellatsiooniastmes esitas apellant Altmarki kriteeriumide osas vastuväite üksnes seonduvalt Komisjoni 20.12.2011 otsuse rakendamata jätmisega. Kuna ringkonnakohtu hinnangul ei ole Komisjoni otsus praeguses asjas kohaldatav, on asjakohatu ka apellandi vastupidine väide. Apellant ei ole Altmarki
  2. ja
  3. kriteeriumiga seoses esitanud ka ühtki asjaolu, millest tulenevalt võiks tekkida põhjendatud kahtlus, et EHK poolt HVA haiglatele makstavad hüvitised oleks mingiski mõttes ülemäärased või põhjendamatud.
  4. Iseenesest on õige apellandi väide, et otsus nr 24 on vastuoluline osas, kus määratakse kindlaks viljatusravi ravijuhtude arv ja teenuse osutamise koht. Otsuse nr 24 resolutiivosa punktiga 2 otsustas haigekassa juhatus kinnitada valikule kuuluvad eriarstiabi ja haiguste ennetuste teenuse osutamise kohad ja teenuse vajaduse (ravijuhud) perioodil 1.04.2014 kuni 31.03.2015 piirkondlike osakondade kaupa vastavalt lisadele 2–
  5. Lisa 3 kohaselt määrati viljatusravis teenuse osutamise kohaks Eesti ja kinnitati viljatusravi ravijuhtude arvuks
  6. Sama otsuse lisa 1 p 1.3 kohaselt kuulutatakse viljatusravi osas Harju maakonnas välja valik 180 ravijuhule ning Tartu maakonnas 179 ravijuhule. Valikus väljakuulutatud teenuse osutamise kohtade loetelu koos valikule pandavate ravijuhtude mahuga on toodud lisas
  7. Sellise vastuolu esinemine ei too kaasa otsuse õigusvastasust, sest õige on halduskohtu seisukoht, et regulatiivset toimet sai omada üksnes otsuse nr 24 resolutsioon koos resolutsioonis tehtud viitega lisale
  8. Isegi kui otsuse lisa 1 p 1.3 võis apellandis tekitada segadust, viitas ka seesama punkt täpsema regulatsiooni osas lisale 3 ning asjaoludest nähtuvalt taotleski apellant RRLepingu sõlmimist kogu 359 ravijuhu ulatuses. Seega mõistis apellant tegelikkuses, milline osa otsusest nr 24 omab regulatiivset mõju ja käitus vastavalt sellele. Nii ei saanud otsus nr 24 vaadeldud osas apellandi subjektiivseid õigusi rikkuda. Et apellant vaidlustas halduskohtus üksnes otsuse nr 24 lisa 1 punkti 1.3 viljatusravi valdkonnas, mis iseseisvat regulatiivset toimet ei oma, ei pidanud halduskohus ka võtma seisukohta ravijuhtude jagamise põhjendatusest moel, nagu seda tegi EHK otsuse nr 24 resolutsioonis ja lisas
  10. Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et otsus nr 24 oli õiguspärane ja apellandi nõuete (s.h esitatud kohustamisnõude) rahuldamiseks seonduvalt otsusega nr 24 puudub alus. Otsus nr 49 ja RRLepingute õiguspärasus
  11. Ringkonnakohus nõustub vastustajaga ja halduskohtuga, et otsus nr 49 on halduse siseakt, mis ei piira kaebaja õigusi, mistõttu ei kohaldu sellele ka HMS §-s 56 sätestatud laiaulatuslikud haldusakti motiveerimise nõuded. Otsuses nr 49 sisaldub neli korralduslikku otsustust ning sellel ei ole haldusorgani väliseid adressaate. Iseenesest ei ole välistatud halduse siseakti vaidlustamine (HKMS § 4 lg 1, § 5 lg 1 ja § 6 lg 1), kuid vaidlustamise eelduseks on isiku õiguste piiramine. Ringkonnakohtu hinnangul ei piira otsus nr 49 kaebaja 18
(20)3-14-332 õigusi, kuivõrd ka ilma viidatud otsuseta oleks EHK juhatuse esimehel olnud RRLepingute sõlmimise õigus eelarvemahu piires. Kaebaja õigusi riivavad otsus nr 24 ning kolmandate isikutega sõlmitud RRLepingud. Seega on halduskohus õigesti märkinud, et apellandil puudus HKMS § 44 lg-st 1 tulenev kaebeõigus otsuse nr 49 vaidlustamiseks.
  1. Et otsus nr 24 oli õiguspärane ja otsuse nr 49 vaidlustamiseks puudus apellandil kaebeõigus, on õiguspärased ka ITKH-ga ja LTKH-ga sõlmitud RRLepingud ning apellandi nõuete rahuldamiseks seonduvalt otsusega nr 49 ja RRLepingutega puudub alus. Otsuse nr 139 õiguspärasus
  2. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu poolt antud hinnanguga 12.02.2014 ja 21.02.2014 ärakuulamise protokollidele, milles kohus leidis, et tegemist on haldusmenetluses suulises vormis toimunud ärakuulamise protokollidega, mille iseseisev vaidlustamine ei ole HKMS § 45 lg-st 3 tuleneva piirangu ja otsuse nr 139 andmise tõttu asjakohane. Apellatsioonkaebuses ei ole sellele asjaolule enam tähelepanu pööratud, mistõttu annab ringkonnakohus apellandi hindamistulemustele hinnangu otsuse nr 139 õiguspärasuse kontrolli raames. 29.

§ 36

lg 4 p-de 2 ja 3 kohaselt hindab EHK RRLepingu sõlmimise ning lepingu tähtaja üle otsustamisel muu hulgas teenuse osutamise kvaliteeti ja tingimusi ning teenuse hinda. Aluste p 2.1.1 kohaselt sõltub

§ 36

lg 4 p-s 3 sätestatud asjaolu – teenuse hind – hindamisel punktide andmine (vastavalt 0, 3, 5 või 10 punkti) sellest, kui mitu protsenti pakub tervishoiuteenuse osutaja kõigile tema poolt pakutavatele teenustele kogu lepinguperioodiks

§ 30

lg 1 alusel Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud haigekassa tervishoiuteenuste loetelus sätestatud piirhinnast (koos piirhinna rakendamise tingimustega, s.t koefitsientidega) madalamat hinda. Kuna

§ 36

lg 4 p 3 kohustab haigekassat tegema tervishoiuteenuse osutajate vahel vahet teenuste hindade alusel, on Aluste p-st 2.1.1 lähtumine põhjendatud. Apellant ei ole esitanud väiteid sellest, et Aluste p 2.1.1 oleks vastuolus

§ 36

lg 4 p-ga 3 või mõne muu õigusloova aktiga või et

§ 36lg 4 p 3 oleks vastuolus põhiseadusega.

Ringkonnakohus nõustub EHK-ga, et tegemist on sobiva ja asjakohase kriteeriumiga, mis võimaldab teenusepakkujaid teenuse hinna kontekstis eristada ning mille kasutamine ei ole teenusepakkujale kohustuslik. Aluste p 3.1 kohaselt sõltub

§ 36

lg 4 p-s 2 sätestatud asjaolu – teenuse osutamise kvaliteet ja tingimused – hindamisel punktide andmine (vastavalt 0 või 10 punkti) sellest, kas taotluse andmetel on teenuse osutaja teenuse osutamise kohas taotlenud samal erialal päevaravi või statsionaarse teenuse osutamiseks lepingu sõlmimist või mitte. Ringkonnakohtu hinnangul on Aluste p-s 3.1 sätestatud kriteerium siduda viljatusravi günekoloogia päevaravi või statsionaarse günekoloogia võimekusega asjakohane Riigikohtu lahendi nr 3-3-1-81-07 p 17 kontekstis ning haigekassa poolt antud selgitusi (vajadus statsionaarse või päevaravi teenuste järele viljastamise tsükli jooksul ja sellest tulenevalt) silmas pidades igati põhjendatud. 30. Mis puudutab apellandi etteheiteid seoses 36 viljatusravi ravijuhu jaotamisega Tartu maakonna teenuse osutajale, siis sai haigekassa otsuse nr 139 tegemisel lähtuda üksnes otsuse nr 139 osas eelhaldusaktiks olnud otsuse nr 24 resolutiivosast ja seal viidatud lisas 3 kinnitatud teenuse osutamise kohtadest ja ravijuhtudest. Et apellant on jätnud otsuse nr 24 resolutsiooni koos lisaga 3 halduskohtus vaidlustamata, ei pidanud ka halduskohus andma sisulist hinnangut küsimusele, kas ravijuhtude jagamine sellisel kujul oli kooskõlas eriarstiabi piirkondliku kättesaadavuse põhimõttega ja patsientide huvide tagamisega. 19

(20)3-14-332
  1. Eelnevat kokku võttes tuleb asuda seisukohale, et otsuse nr 139 tegemisel lähtus EHK asjakohastest kriteeriumidest ning hindas apellanti õiguspäraselt. Ravijuhtude jagamisel lähtus EHK õigesti otsuse nr 24 resolutsioonist koosmõjus otsuse lisaga
  2. Apellatsioonkaebus on põhjendamatu ja jääb HKMS § 200 p 1 alusel tervikuna rahuldamata. Menetluskulude jaotus
  3. Apellant on apellatsiooniastmes kandnud menetluskulusid kokku 4110 eurot, sh riigilõiv 15 eurot ja õigusabikulud 4095 eurot. Menetluskulude kandmine on toimikusse esitatud dokumentidega (asja 3-14-332 III kd tl 239-247) korrektselt tõendatud. Et apellatsioonkaebus jääb aga rahuldamata, jäävad apellandi menetluskulud HKMS § 108 lg 1 alusel apellatsiooniastmes tema enda kanda. Ringkonnakohus ei nõustu ka apellandi seisukohaga sellest, et halduskohtu menetluses oleks tulnud menetluskulud osas, mis olid põhjustatud haigekassa taotlusest asjas üle kuulata haigekassa töötajad, jätta haigekassa kanda. Kuna halduskohus tugines kohtuotsuse p-s 51 nendele ütlustele, ei olnud haigekassa töötajate vande all ülekuulamine ebavajalik menetlustoiming. Teised menetlusosalised ei ole apellatsiooniastmes taotlenud menetluskulude hüvitamist. /allkirjastatud digitaalselt/ Maret Altnurme /allkirjastatud digitaalselt/ Oliver Kask /allkirjastatud digitaalselt/ Kaire Pikamäe 20
(20)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.