← Eesti

3-11-797/231

Obsah (9)§ 212§ 215§ 213§ 223§ 116§ 43§ 200§ 108§ 109

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Villem Lapimaa ja Kaire Pikamäe Otsuse tegemise aeg ja koht 22. detsember 2015, Tallinn H

§ 212lg 1).

Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (

§ 215lg-d 1 ja 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

§ 213lg 1 p 5).

Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (

§ 223lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (

§ 116

lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (

§ 116lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. AS Villa Benita (alates 24.10.2013 uus ärinimi Benita Kodu AS) esitas Eesti Haigekassale (EHK) 14.01.2011 taotluse ravi rahastamise lepingu sõlmimiseks statsionaarse hooldusravi teenuse osutamiseks perioodil 01.04.2011–31.03.
  2. Eesti Haigekassa juhatus keeldus 15.03.2011 otsusega nr 72 ravi rahastamise lepingu sõlmimisest AS-ga Villa Benita. Haiglavõrgu arengukava (HVA) haiglate poolt statsionaarses hooldusravis katmata ravijuhtude rahastamiseks otsustas Eesti Haigekassa juhatus 15.03.2011 otsusega nr 74 sõlmida ravi rahastamise lepingud perioodiks 01.04.2011–31.03.2014 Kallavere Haigla ASga, Loksa Haigla SA-ga ja EELK Tallinna Diakooniahaigla SA-ga. Ravi rahastamise lepingud sõlmiti nendega 29.03.
  4. AS Villa Benita esitas 29.03.2011 Tallinna Halduskohtule kaebuse EHK juhatuse 15.03.2011 otsuste nr 72 ja nr 74 ning 29.03.2011 sõlmitud ravi rahastamise lepingute tühistamiseks. Tallinna Halduskohus peatas 27.05.2011 määrusega menetluse kuni haldusasjas nr 3-11-97 menetlust lõpetava lahendi jõustumiseni, milles oli vaidluse all Eesti Haigekassa juhatuse 13.12.2010 otsus nr 295, millega muu hulgas kuulutati välja valik statsionaarse hooldusravi erialal Harju piirkonnas. Viidatud vaidlus lõppes Riigikohtu 29.11.2012 otsusega nr 3-3-1-29-12, millega tunnistati EHK juhatuse 13.12.2010 otsus nr 295 õigusvastaseks, kuid tühistamisnõue jäeti rahuldamata. Tallinna Halduskohus uuendas 05.03.2013 määrusega menetluse haldusasjas nr 3-11-
  5. Kaebuse lõplikeks nõueteks jäid järgmised taotlused: 1) tühistada EHK juhatuse 15.03.2011 otsus nr 72; 2) tuvastada kaebaja 14.01.2011 taotluse EHK poolt läbi vaatamata ja hindamata jätmise õigusvastasus; 3) tuvastada EHK juhatuse 15.03.2011 otsuse nr 74 p 1 ja lisa 2 õigusvastasus osas, millega kinnitati EHK Harju piirkonna statsionaarse hooldusraviteenuse lepingupartnerite valik ja neile määratud statsionaarsete ravijuhtude arv; 4) tuvastada EHK ja Kallavere Haigla AS vahelise ravi rahastamise lepingu nr 6033411 (koos lisadega) õigusvastasus osas, mis puudutab statsionaarset hooldusravi; 2

(14)3-11-797 5) tuvastada EHK ja EELK Tallinna Diakooniahaigla SA vahelise ravi rahastamise lepingu nr 6021611 (koos lisadega) õigusvastasus osas, mis puudutab statsionaarset hooldusravi; 6) tuvastada EHK ja Loksa Haigla SA õigusjärglasele Ida-Tallinna Keskhaigla AS-le üle läinud ravi rahastamise lepingu nr 6144111 (koos lisadega) õigusvastasus osas, mis puudutab statsionaarset hooldusravi; 7) alternatiivselt eelmisele nõudele juhul, kui EHK ja Loksa Haigla SA vaheline ravi rahastamise leping nr 6144111 on lõppenud, ilma et see oleks statsionaarset hooldusravi puudutavas osas läinud üle Ida-Tallinna Keskhaigla AS-le, tuvastada lepingu ja nende lisade õigusvastasus osas, mis puudutab statsionaarset hooldusravi; 8) alternatiivselt nõuetele 4-6 tuvastada seadusega vastuolu tõttu ravi rahastamise lepingute tühisus osas, mis puudutab statsionaarset hooldusravi. 3. Tallinna Halduskohus jättis 18.11.2014 otsusega Benita Kodu AS kaebuse rahuldamata ja menetluskulud poolte endi kanda. Riigikohus leidis 29.11.2012 otsuses nr 3-3-1-29-12 (p 16), et EHK juhatuse 13.12.2010 otsus nr 295 vastab haldusmenetluse seaduse (HMS) § 52 lg 1 p-s 2 sätestatud eelhaldusakti tunnustele ning sellega on kinnitatud valikule kuuluvad eriarstiabi ja hooldusravi teenuste mahud erialade, ravijuhtude ja piirkondade kaupa. Kaebaja soovis otsuse nr 295 vaidlustamisega kõrvaldada piirangut, et statsionaarse hooldusravi teenuse osas saavad ravi rahastamise lepingute sõlmimisele kandideerida üksnes need tervishoiuteenuse osutajad, kelle tegevuskoht asub otsuses määratud valiku kohtades. Kuigi otsus nr 295 oli põhjendamisveaga, tunnistas Riigikohus (vt otsuse p-d 21-25) sellega määratud valiku tingimused sisuliselt õiguspärasteks (sh kinnitas EHK õigust teha põhjendatud juhtudel ka kitsamaid piirkondlikke eelistusi ja sõlmida ravi rahastamise lepingud esmalt Vabariigi Valitsuse 02.03.2003 määruses nr 105 „Haiglavõrgu arengukava“ (HVA) nimetatud haiglatega). Kuigi kaebaja tegevuskohta ei olnud valiku kohana märgitud, esitas ta siiski EHK-le taotluse ravi rahastamise lepingu sõlmimiseks, millest vastustaja otsusega nr 72 keeldus, lähtudes otsusega nr 295 siduvalt kindlaks määratud tingimustest. Pelgalt asjaolust, et EHK menetles kaebaja taotlust sisuliselt, kuigi Keilas ja selle lähiümbruses ei olnud valikut välja kuulutatud (põhjusel, et nimetatud piirkond oli kaetud HVA-s nimetatud SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla (PERH) järel- ja hooldusravi kliiniku osutatava teenusega), ning kordas otsuses nr 72 osaliselt otsuse nr 295 põhjendust, ei saa järeldada, et otsus nr 295 ei oma asjas mingit tähtsust ja EHK saanuks seda eirata. Eelhaldusaktiga on tehtud kindlaks, et Ida-Harjumaa hooldusraviteenuste vajaduse katab ammendavalt ära HVA haigla. Olles jõudnud järeldusele, et kaebajalt hooldusraviteenuse ostmiseks puudub vajadus, siis ei olnud vastustajal põhjust asuda olukorda ravikindlustuse seaduse (RaKS) § 36 lg-s 4 toodud kriteeriumite alusel ümber hindama. Kaebaja ei saa otsust nr 72 vaidlustada nendes küsimustes, mis olid siduvalt ära otsustatud eelhaldusaktiga ja mis on läbinud kohtuliku kontrolli. Kaebaja väide otsuse nr 72 õigusvastasusest ärakuulamisõiguse ning nõustamis- ja selgitamiskohustuse rikkumise tõttu ei ole põhjendatud. EHK keeldus kaebajaga lepingu sõlmimisest põhjusel, et Keilas ja selle lähiümbruses ei ole valikut välja kuulutatud ning teistes Harju piirkonna valiku kohtades (Kallavere, Loksa, Tallinn) ei oma kaebaja kehtivat tegevusluba ega ole seda ka taotlenud. Kaebaja on 14.03.2011 kohtumisel ära kuulatud ja isegi kui ärakuulamisõigust oleks rikutud, ei saanud see mõjutada asjas tehtavat otsust. Vaidlust ei ole selles, et EHK sõlmib ravi rahastamise lepingud esmajärjekorras HVA haiglatega ning HVA haiglate mahtudest üle jäävate ravijuhtude osas või tervishoiuteenuse 3
(14)3-11-797 regionaalse kättesaadavuse tagamiseks kuulutab EHK välja valiku ja sõlmib ravi rahastamise lepingud HVA-s nimetamata tervishoiuteenuse osutajatega. Ka praegusel juhul kinnitati valik mahus ja kohtades, kus HVA haiglad ei suutnud nõudlust piisavas mahus katta. Valikule pandud tervishoiuteenuse osutamise kohtade üle otsustamisel lähtuti riigi tervishoiupoliitika arengusuundadest. HVA haiglate eelistamine on RaKS § 2 lg-st 2, § 36 lg-test 1, 2 ja 5 ning muudest sätetest tulenevalt õiguspärane. Seadusandja tahet HVA haiglate eelistamiseks kinnitavad tervishoiuteenuste korraldamise seaduse (TTKS) § 55 ning ravikindlustuse seaduse ja Eesti Haigekassa seaduse muutmise seaduse eelnõu (246 SE ja 196 SE) menetluskäik. Õigusaktid (sh RaKS § 36 lg 5) ei kohusta vastustajat HVA haiglatega ravi rahastamise lepingute sõlmimisel lähtuma RaKS § 36 lg-s 4 sätestatud asjaoludest, nagu see on RaKS § 36 lg-s 41 nähtud ette HVA-väliste tervishoiuteenuse osutajatega ravi rahastamise lepingute sõlmimisel. Järelikult tehakse need otsused erinevates menetlustes ning vastustaja on kohaldanud RaKS § 36 lg-t 5 õigesti ja pole otsuse nr 72 andmisel teinud kaalutlusvigu. Kaebaja väide ebavõrdsest kohtlemisest on põhjendamatu, sest isikute erinevaks kohtlemiseks (s.o HVA haiglate eelistamiseks) esineb mõistlik põhjus. Tervisekindlustussüsteemi kujundamisel on seadusandjal avar kaalutlusõigus. Kaebaja ettevõtlusvabadust on piiratud HVA haiglate kasuks ning seda õigustab seadusandja tehtud sotsiaalpoliitiline otsustus. HVAväline tervishoiuteenuse osutaja ei saa oma äritegevuse planeerimisel arvestada sellega, et temaga kindlasti ravi rahastamise leping sõlmitakse. RaKS § 36 lg 5 ei ole vastuolus põhiseaduse (PS) §-ga 11. RaKS § 36 lg 5 ei ole vastuolus ka Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 2004/18/EÜ (hankedirektiiv). Halduskoostöö seaduse (HKTS) § 13 lg 11 p-st 4 tulenevalt ei kohaldata tervishoiuteenuste tellimiseks sõlmitava halduslepingu sõlmimisel riigihankemenetluse läbiviimise korda. Ka Altmarki neljandast kriteeriumist tulenevalt ei pea isikule üldist majandushuvi pakkuva teenuse osutamise kohustuse panemine toimuma hankemenetluses. Põhjendatud ei ole väide, et hooldusraviteenust osutavad haiglad on konkurentsiõiguse mõttes ettevõtjad, kes konkureerivad omavahel hooldusravi teenuse kaubaturul. Euroopa Komisjoni 11.01.2012 teatisest nr 2012/c 8/02 „Euroopa riigiabi eeskirjade kohaldamise kohta üldist majandushuvi pakkuvate teenuste osutamise eest makstava hüvitise suhtes“ (p-d 9, 11, 12, 16) tuleneb, et konkreetse üksuse liigitamine ettevõtjaks sõltub täielikult tema tegevuse sisust. Küsimus, kas teatud teenuste jaoks on olemas turg, sõltub sellest, kuidas on liikmesriik vastava teenuse osutamise korraldanud. Riigiabi reeglid kehtivad üksnes juhul, kui teenuse osutamine toimub turukeskkonnas. Kaubaturul tegutsemiseks ei loeta riigi oluliste funktsioonide täitmist või nendega seotud tegevust. Komisjoni teatise p 22 kohaselt juhul, kui avalikud haiglad on riikliku ravikindlustuse osaks, tegutsevad valdavalt solidaarsuspõhimõttest lähtuvalt, neid finantseeritakse otseselt ravikindlustusmaksetest ning nad osutavad vastavaid teenuseid ravikindlustusega kaetud isikutele tasuta, siis ei ole vastavad haiglad ettevõtjad. HVA haiglad tegutsevad solidaarsuse põhimõttele rajaneva ravikindlustussüsteemi osana (RaKS § 2 lg 2), tegemist on riigi funktsioonide täitmisega (PS § 28) ning teenuse eest tasub EHK. Samuti puudub haiglate vahel konkurents. Seetõttu ei ole HVA haiglad EHK-ga sõlmitud lepingu alusel osutatava hooldusraviteenuse osas ettevõtjad. RaKS § 36 lg-s 5 sätestatud HVA haiglate eelistamise näol ei ole tegemist riigiabiga Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELTL) art 107 lg 1 tähenduses, arvestades Euroopa Kohtu 24.07.2003 otsuses nr C-280/00: Altmark Trans ja Regierungspräsidium Magdeburg (p-d 8895) toodud kriteeriume. Nn Altmarki kriteeriumide rakendamist on täpsustatud Euroopa Komisjoni 11.01.2012 teatises ja komisjoni talituste 29.04.2013 töödokumendis „Juhend Euroopa Liidu riigiabi, riigihanke ja siseturu eeskirjade kohaldamise kohta üldist majandushuvi pakkuvate teenuste, eelkõige üdist huvi pakkuvate sotsiaalteenuste suhtes“. Euroopa Üldkohtu 12.02.2008 otsusest nr T-289/03: BUPA jt vs. komisjon (p 160) tuleneb 4
(14)3-11-797 lisaks, et üldist majandushuvi pakkuvate teenuste osutamise erilist laadi arvestades tuleb Altmarki kriteeriumite kohaldamisel olla paindlik ning lähtuda nende tingimuste mõttest ja eesmärgist. Euroopa Üldkohus märkis 07.11.2012 otsuses nr T-137/10: CBI vs. komisjon (p-d 85, 89, 92), et ehkki Altmarki kriteeriumid kehtivad erisusteta kõigi majandussektorite suhtes, tuleb nende kohaldamisel siiski võtta arvesse asjaomase sektori eripära ning haiglaravi sektoris arvestada liikmesriikide vastutust oma tervishoiupoliitika määratlemisel, tervishoiuteenuste ja arstiabi korraldamisel ning kättesaadavaks muutmisel. EHK leiab, et praegusel juhul on täidetud kõik Altmarki kriteeriumid, kuid kaebaja hinnangul on täitmata vähemalt
  1. ja
  2. kriteerium (s.o hooldusravi teenust ei ole määratletud üldist majandushuvi pakkuva teenusena ning HVA haiglatega ravi rahastamise lepingute sõlmimisel ei arvestata teenuse hinda). Majandusliku laadiga üldist huvi pakkuvad sotsiaalteenused (sh tervishoiuteenused) on üldist majandushuvi pakkuvad teenused. RaKS § 31 lg 1 sätestab kriteeriumid, mida arvestatakse teenuse tervishoiuteenuste loetellu kandmisel (sh vajalikkus ühiskonnale ja kooskõla riigi tervishoiupoliitikaga – RaKS § 31 lg 1 p 3). Tervishoiuteenuse kandmisega haigekassa tervishoiuteenuste loetellu, määratletakse see üldist majandushuvi pakkuva teenusena ning hooldusraviteenuse puhul on see tingimus täidetud. Hooldusraviteenuse kui avaliku teenuse osutamise kohustus ja sellega seonduvad tingimused on kindlaks määratud RaKS-s, haiglavõrgu arengukavas, haigekassa tervishoiuteenuste loetelus, Vabariigi Valitsuse 24.09.2002 määruses nr 301 (tervishoiuteenuse hindamise kord), sotsiaalministri 19.01.2007 määruses nr 9 (tasu arvestamise metoodika) ning vastava HVA haiglaga hooldusraviteenuse osas sõlmitud ravi rahastamise lepinguga. Kuivõrd avaliku teenindamise kohustus on selgelt kindlaks määratud, siis ei pea asjaomast teenust määratlema üldist majandushuvi pakkuva teenusena ja Altmarki
  3. kriteeriumi nõuded on täidetud. Altmarki
  4. ja
  5. kriteeriumile mittevastavust ei ole kaebaja põhjendanud ning nende nõuded on ka täidetud, sest HVA haiglatele makstava hüvitise arvutamise aluseks olevad parameetrid on õigusaktides ja lepingus sätestatud objektiivselt ja läbipaistvalt ning tervishoiuteenuste loetelu koostamisel ja piirhindade määramisel lähtutakse muu hulgas tervishoiuteenuse kulutõhususest. Piirhind tagab selle, et tasu ei ole ülemäärane ning võimaldab vaid mõistlikku tulukust. Altmarki
  6. kriteerium nõuab, et määratav hüvitis ei ületaks kulusid, mida nimetatud kohustuste täitmisel kannaks ettevõtja, mida juhitakse nõuetekohaselt ja millel on vajalikud vahendid. See tähendab, et üldist majandushuvi pakkuva teenuse hinda ei määrataks konkreetse teenuse osutaja kulude põhjal ning kulud ei oleks kogukonnale ebamõistlikult suured. Kuivõrd tervishoiuteenuste loetelu koostamisel arvestatakse muu hulgas tervishoiuteenuse kulutõhususega ning piirmäärade kehtestamisel ei lähtuta konkreetse teenuse osutaja kuludest, vaid vastava tegevuse keskmistest kuludest, on sellega tagatud, et piirhinna kehtestamisel ei võeta aluseks ebatõhusa ettevõtja suuri kulusid. Kokkuvõttes ei ole EHK poolt HVA haiglatega hooldusraviteenuse osas ravi rahastamise lepingute sõlmimise ja HVA haiglatele tasu maksmise puhul tegemist majandusliku eelisega ning RaKS § 36 lg 5 ei ole vastuolus EL riigiabi reeglitega. Kuivõrd tegemist pole riigiabiga, puudub vajadus täiendavalt kontrollida Euroopa Komisjoni 28.11.2005 otsuses 2005/842/EÜ sätestatud tingimuste täidetust. Tulenevalt otsuse nr 295 kui eelhaldusakti kehtivusest ning kaebaja taotluse lahendamisest otsusega nr 72, mille kohus on hindas õiguspäraseks, tuleb kaebaja nõuded EHK juhatuse 15.03.2011 otsuse nr 74 p 1 ja selle lisa nr 2 ning nende alusel sõlmitud ravi rahastamise lepingute suhtes jätta rahuldamata, sest vaidlustatud dokumendid ei puuduta kaebaja subjektiivseid õigusi. 5
(14)3-11-797 MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
  1. Benita Kodu AS palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada osaliselt ja teha asjas uus otsus, millega tema kaebus apellatsioonimenetluses vaidlustatud ulatuses rahuldada. Apellant ei vaidlusta halduskohtu otsust kolmandate isikutega sõlmitud ravi rahastamise lepinguid puudutavas osas, sest nimetatud lepingud on käesolevaks ajaks täidetud ja lõppenud. EHK juhatuse 13.12.2010 otsus nr 295 ja Riigikohtu 29.11.2012 otsus nr 3-3-1-29-12 ei oma praeguse asja lahendamisel halduskohtu poolt neile omistatud tähendust ega piira kuidagi apellandi õigust ega võimalust esitada kõiki argumente. Vastustaja on haldusasjas nr 3-11-97 selgitanud, et viis apellandi taotluse lahendamisel ja EHK juhatuse 15.03.2011 otsuse nr 72 andmisel läbi otsusega nr 295 välja kuulutatud valikust sõltumatu haldusmenetluse ning viimatinimetatud otsus ei puuduta apellandi õigusi (st ei ole tema suhtes eelhaldusakt). Täiesti eraldiseisva menetluse läbiviimist kinnitab seegi, et otsuse nr 72 resolutsiooni p-ga 1 ei tagastatud apellandi taotlust vastavalt otsuse nr 295 lisa 10 p-le 3, vaid vastustaja tegi keeldumise kohta sisulise otsuse. Sellest tulenevalt ei piira otsuse nr 295 kehtivus täieulatuslikku kohtulikku kontrolli otsuse nr 72 suhtes. Asjaolu, et HVA haiglate eelistamise õiguspärasust haldusasja nr 3-3-1-29-12 raames ei kontrollitud (kuna selles oli asjassepuutuvaks normiks RaKS § 36 lg 4, mitte aga RaKS § 36 lg 5), kinnitab Riigikohtu lahendile lisatud eriarvamus. Seega tuleb need küsimused lahendada praeguses vaidluses. Halduskohus on jätnud analüüsimata ja hindamata kõik apellandi väited ja tõendid, mis käsitlesid otsuse nr 72 tegemisel toimunud kaalutlusvigu ning uurimispõhimõtte ja põhjendamiskohustuse rikkumist. EHK ei ole sisuliselt diskretsiooni üldse teostanud, lähtudes pelgalt RaKS § 36 lg-st 5, mis vastustaja hinnangul kohustab teda igal juhul eelistama HVA haiglat. RaKS § 36 lg 5 ei kohusta siiski andma HVA haiglatele kõiki nende taotletud ravijuhte, vaid EHK võib anda ravijuhte ka vähem, kui seda õigustavad RaKS § 2 lg 2 eesmärgid ja RaKS § 36 lg-s 4 toodud kriteeriumid. Isegi kui seaduse sõnastusest võiks järeldada, et haldusorganil ei ole diskretsiooni rakendamise kohustust, võib see kohustus tuleneda PS §-s 11 sätestatud proportsionaalsuse põhimõttest (vt lahend nr 3-3-1-64-02, p 10). Kui RaKS § 36 lg 5 ei võimalda vastustajal kaaluda, kas HVA haiglaga ravi rahastamise lepingu sõlmimine tagab kõiki RaKS § 2 lg 2 sätestatud eesmärke, siis on säte vastuolus PS §ga
  2. Apellandi tõlgendust RaKS § 36 lg-le 5 toetab õiguskantsleri 28.11.2014 soovitus nr 68/120984/
  3. Kui RaKS § 36 lg 5 kohustab ilma kaalutlusõiguseta eelistama HVA haiglat kõigi tema poolt taotletud ravijuhtude ulatuses, on säte vastuolus PS §-dega 11, 12 ja
  4. Nii apellandil kui ka Keila haiglal on õigus osutada hooldusravi teenust, mistõttu kuuluvad nad võrreldavasse isikute gruppi ning võrdlemise võimalust ei välistanud ka Keila haigla kuulumine HVA-sse. PS § 28 lg-s 1 sätestatud kohustust on riigil võimalik ellu viia nii HVA haiglaga kui ka HVA-välise haiglaga sõlmitud ravi rahastamise lepingu alusel. RaKS § 36 lg-s 4 sätestatud asjaolude (sh hooldusravi kvaliteedi ja tingimuste ning teenuse hinna) HVA haigla puhul hindamata jätmine ilmestab ebavõrdset kohtlemist, milleks puudub mistahes mõistlik põhjus. HVA haiglaga ravi rahastamise lepingu sõlmimiseks adekvaatse menetluskorra puudumine on mh vastuolus PS §-ga
  5. Ettevõtlusvabaduse riive proportsionaalsust on halduskohus üksnes pealiskaudselt nentinud. Riigikohtu lahendist nr 34-1-2-13 (p 112) tulenevalt on ettevõtlusvabadusest tuletatav õigus riigi sekkumisele (mh konkurentsi piiramisele) vaid juhtudel, kui mingit liiki ettevõtlusega tegelemine üksnes turu toimimise tingimustel oleks võimatu. Hooldusravi (õendusabi) ei ole teenus, mida suudetaks avalikkusele pakkuda ainult ilma konkurentsita või vähese konkurentsiga, mistõttu rikub 6
(14)3-11-797 HVA haiglatega konkurentsi välistamine ettevõtlusvabadust. Konkurentsiolukorra parandamist on vajalikuks pidanud ka Konkurentsiamet 21.04.2014 kirjas nr 5.1-1/11-0191043. Ebavõrdse olukorra tõttu on apellant taotlenud ka enda arvamist HVA-sse, kuid nõue pole olnud edukas ja kohtud jätsid apellandi kaebuse rahuldamata (vt Tallinna Ringkonnakohtu 30.05.2014 otsus nr 3-13-986, mis jõustus Riigikohtu 22.09.2014 määrusega). Praegusel juhul on diskretsiooni kasutamata jätmine ja HVA haigla valimatu eelistamine toonud kaasa drastilise tulemuse, sest EHK-le oli otsuse nr 72 tegemisel teada, et:
  1. a)Keila haiglas osutatav hooldusteenus ei ole kvaliteetne ega patsiendisõbralik ja on riigile rahaliselt kallim;
  2. b)Keila haiglas ei ole täidetud tuleohutusnõuded, mistõttu esineb otsene oht patsientide elule ja tervisele;
  3. c)Keila haigla eraldatakse PERH-st ja müüakse HVA-välisele juriidilisele isikule;
  4. d)Keila haigla lähedal asub apellandi haigla, kus patsiendid saaksid kvaliteetsemat teenust riigi jaoks parematel rahalistel tingimustel (apellant pakkus koefitsienti 0,9). EHK ei lähtunud patsientide ohutusest ja nende huvidest ega RaKS § 2 lg-s 2 ja § 36 lg-s 4 sätestatud põhimõtetest. Vastustaja diskretsiooni ei kitsendanud ka asjaolu, et PERH-ga oli sõlminud ravi rahastamise leping kehtivusega 01.04.2009–31.03.2014, sest raamlepingus ei lepita kokku konkreetse aasta ravijuhtudes. Otsuses nr 72 on analüüsitud PERH üldist võimekust osutada statsionaarse hooldusravi teenust, kuid konkreetselt Keila haigla kohta selline analüüs puudub. Samuti ei kinnita praktika, et kõik patsiendid saavad või tingimata soovivad saada hooldusravi just elukohale lähimas haiglas. Puuduvad andmed, millal ja kui suured mahus on PERH vastustajalt üldse statsionaarses hooldusravis ravijuhte taotlenud ning kas see katab täielikult vajaduse hooldusravi teenuse järele. EHK-l ei ole võimalik eelistada tuleohutusnõuetele mittevastavat haiglat isegi juhul, kui ettekirjutuse täitmine on kohtu poolt esialgse õiguskaitse korras peatatud. Vastustaja kaalutlusvead ja uurimispõhimõtte rikkumine lõi olukorra, kus apellandile eelistati tuleohutusnõuetele mittevastavat haiglat ning patsientidele oli kättesaadav madalama kvaliteediga ja kallim teenus. RaKS § 36 lg 5 on vastuolus EL hankedirektiiviga 2004/18/EL. Kuigi RaKS § 35 lg 2 kohaselt on ravi rahastamise leping vormiliselt haldusleping, ei anna EHK teenuseosutajale üle ühtegi haldusfunktsiooni, vaid võtab üksnes kindlustatud isikult üle kohustuse saadud tervishoiuteenuse eest tasuda, mistõttu ei ole HKTS § 13 kohaldatav. Ravi rahastamise lepingud on olemuslikult teenuste kontsessioonid riigihangete seaduse (RHS) § 6 lg 2 tähenduses, mistõttu tuleb järgida ka hankemenetluse korda. Isegi kui HKTS § 13 lg 11 p-s 4 toodud erand oleks kohaldatav, on see vastuolus ülimusliku EL hankedirektiiviga ja tuleb jätta kohaldamata. Nimetatud vastuolule on osutanud ka Rahandusministeerium 15.07.2014 kirjas nr 12.2-1/08566. Kui kohus leiab, et riigisisese õigusaktiga saab teha hankedirektiivist erandeid olukorras, kus direktiiv sellise erandi tegemise võimalust ette ei näe, tuleks küsida Euroopa Kohtult eelotsust selle kohta, kas tervishoiuteenuse tellimisel võib jätta hankedirektiivi kohaldamata ning kas HVA haiglate eelistamine tervishoiuteenuse tellimisel on kooskõlas EL õiguse üldpõhimõtetega. RaKS § 36 lg 5 on vastuolus Euroopa Liidu riigiabi reeglitega (ELTL art 107). Apellant jääb halduskohtus esitatud seisukohtade juurde (04.04.2013 seisukoha p-d 44–114; 22.08.2013 seisukoha p-d 27–140). HVA haiglad on hooldusraviteenuse osutamise osas ettevõtjad. Halduskohus on tõlgendanud Euroopa Üldkohtu 04.03.2003 otsust nr T-319/99: FENIN vs. komisjon (p-d 38, 39) ebaõigesti, sest selles on käsitletud üksnes avalik-õiguslikke organisatsioone (nt Eesti puhul EHK). Sama on kinnitatud lahendis nr T-137/10 (p-d 90, 91). Tuvastamisel, kas riigi poolt finantseeritud hooldusraviteenus on ettevõtlus või mitte, ei tule lähtuda solidaarsuse aspektist, vaid sellest, kas sarnaseid teenuseid saavad osutada ka teised ettevõtjad. Hooldusraviteenust saavad osutada kõik vastavat tegevusluba omavad isikud 7
(14)3-11-797 (Terviseameti tegevuslubade registri kohaselt tegutseb Eestis 54 hooldusravi teenuse pakkujat) ning tegemist on majandustegevusega. Hooldusraviteenuse osutamine ei kujuta endast avaliku võimu teostamist ega kuulu ka riigi võõrandamatute pädevuste hulka. Lisaks ei ole tegemist vältimatu abi teenustega (TTKS § 5), vaid pigem õendusabiga. Halduskohus on jätnud kohaldamata Euroopa Komisjoni teatise p 24, mille kohaselt ei saa tasu eest teenuse pakkumist liigitada mittemajanduslikuks isegi juhul, kui tervishoiuteenust osutab riiklik haigla (vt ka lahendid nr C-41/90, p 21; nr C-475/99, p 20; nr C-180/98 kuni C-184/98, p-d 76-77, 82, 89; nr T-137/10, p 141; nr C-157/99, p 53 jj; nr C-368/98, p 43; nr C-70/95). Hooldusraviteenus on ettevõtluseks loetud ka lahendis 3-3-1-29-12 (p 14). HVA haiglate enda vahel konkurentsi puudumine pole asjassepuutuv, vaid konkurentsi olemasolu tuleb vaadata hooldusraviteenuse osas üldiselt. HVA haiglate ja HVA-väliste haiglate hooldusraviteenus kuuluvad samale kaubaturule, sest osutatava teenuse omadused ja sisu on tarbijate jaoks samad ehk tegemist on olemuslikult sama teenusega. Tervishoiuteenuste loetelu § 14 lg 2 ei kohaldu hooldusravile ning loetelu § 14 lg-st 3 tulenevalt on EHK poolt finantseeritud hooldusraviteenused täpselt piiritlemata ja sõltuvad konkreetse patsiendi vajadustest, täpselt samamoodi nagu HVA-väliste haiglate teenused. HVA haigla hooldusraviteenus ei ole patsiendi jaoks tasuta, sest kehtib omaosalus 15% ja voodipäevatasu. Kui EHK ei pakuks HVA haiglatele ebaseaduslikku riigiabi, siis oleks ka teenuste hind võrdne ja omavaheline konkureerimine ilmne. Hooldusraviteenuse osas ravi rahastamise lepingute sõlmimine mõjutab ka liikmesriikide vahelist kaubandust. Halduskohus on riigiabi väidete osas jätnud kohtuotsuse sisuliselt motiveerimata. Altmarki
  1. kriteeriumi nõuded on täitmata, sest hooldusraviteenust ei ole üheski õigusaktis (sh tervishoiuteenuste loetelus) määratletud üldist majandushuvi pakkuva teenusena ja seda pole ka võimalik teha, sest ka hooldusraviteenust ennast ei ole selgelt määratletud. Tuleb arvestada, et Eestis pakuvad hooldusraviteenust ainult eraõiguslikud juriidilised isikud, kellest valdav osa on HVA-välised haiglad. Altmarki
  2. ja
  3. kriteeriumi nõuded on täitmata, sest piirhinna kehtestamine ei vasta nende kriteeriumite nõuetele. Piirhind arvestab küll kulusid, kuid samas ka poliitilisi suundumusi, arengukava, riigieelarve võimalusi jm, mistõttu on tegemist tervishoiupoliitilise vahendiga, mis seondub riiklike arengusuundade, poliitika ja eelarvega. Hüvitise arvutamise parameetrid ei ole ka objektiivsed ja läbipaistvad, sest HVA haiglatega sõlmitakse ravi rahastamise lepingud mitteavalike läbirääkimiste käigus ning EHK ei hinda konkreetse haigla efektiivsust, kvaliteeti ega vii läbi kuluanalüüsi. Altmarki
  4. kriteeriumi nõuded on täitmata. Kohus ja vastustaja on ajanud segamini EHK tervishoiuteenuse voodipäeva piirhinna ja turuhinna, mis ei ole kattuvad mõisted. Piirhind sõltub tervishoiuteenuse hindamise korrast lähtudes muu hulgas: a) teenuse kuludest, patsiendi poolt tehtavatest kuludest, soodusravimite kuludest, ajutise töövõimetuse hüvitise kuludest; b) tervishoiupoliitilistest suundumustest, nt teenuse prioriteetsus või vastavus arengukavale; c) kindlustatud isiku omaosaluse kohaldamise võimalikkusest, vastavusest eetikaprintsiipidele, infrastruktuuri olemasolust, töötajate koolitusvajadusest; d) riigieelarvest ehk ravikindlustussüsteemi rahalistest võimalustest, sh mõjust eelarvele. Seega on piirhind tervishoiupoliitiline vahend, mis ei arvesta peaaegu ühtegi turuhinna tuvastamise kriteeriumi. Samuti ei kohaldus piirhind kaugeltki kõigile turuosalistele, vaid sellest lähtutakse eelkõige HVA haiglatega ravi rahastamise lepingute sõlmimisel. Üldtunnustatud turuhinna tuvastamiseks tuleb viia läbi ekspertiis (vt Euroopa Komisjoni otsus nr C 49/06), mida EHK teinud ei ole. Altmarki
  5. kriteeriumi eesmärk on tagada, et üldist majandushuvi pakkuvaid teenuseid osutaks teenuseosutaja, kes pakub teenust väikseima kuluga. Kuivõrd apellanti pole HVA haiglaga üldse võrreldud, pole ta saanud ka üheski menetluses näidata, et tema pakkumine on soodsam. Kui kas või üks Altmarki kriteeriumitest ei ole täidetud, kujutab 8
(14)3-11-797 teenuse eest makstav hüvitis endast riigiabi, mis on reeglina automaatselt ebaseaduslik. Euroopa Komisjoni 28.11.2005 otsuse nr 2005/842/EÜ kohaldamise eeldused ei ole täidetud. Apellandil on EHK juhatuse 15.03.2011 otsuse nr 74 suhtes kaebeõigus, sest see puudutab otseselt tema õigusi ja otsus nr 295 ei ole apellandile siduv.
  1. Eesti Haigekassa vaidleb kirjalikus vastuses apellatsioonkaebusele vastu ning palub selle jätta rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Kehtiv ja materiaalselt õiguspärane EHK juhatuse 13.12.2010 otsus nr 295 on praeguses vaidluses asjassepuutuv ja eelhaldusaktina EHK juhatuse 15.03.2011 otsuste nr 72 ja nr 74 suhtes siduv ka kohtule, määrates kindlaks valikule pandud statsionaarse õendusabiteenuste mahud ja teenuste osutamise kohad. Otsuse nr 295 mittesiduvust ei saa tuletada EHK poolt haldusasjas nr 3-1197 väljendatud seisukohtadest, mis osutusid ekslikeks (vt lahend nr 3-3-1-29-12). Halduskohus ei ole samas kordagi väitnud, et otsuse nr 295 kehtivus piiraks otsuse nr 72 kohtulikku kontrolli. Küll aga oli kohus seotud asjaoluga, et otsuses nr 295 siduvalt kindlaksmääratud asjaolude osas on selle alusel antud järgnevad haldusaktid õiguspärased. Otsusest nr 295 tulenevalt ei ole vaidluse all, et Harju piirkonnas kuulutati 01.04.2011– 31.03.2014 sõlmitavate ravi rahastamise lepingute sõlmimiseks statsionaarse õendusabi erialal valikumenetlus välja üksnes Kallavere, Loksa ja Tallinna linnas ning otsuse nr 295 lisas 6 sätestatud mahus. Otsuse nr 72 õigusvastasuse osas ei saa enam tugineda asjaoludele, mis oleksid võinud viia otsuse nr 295 õigusvastasuseni juhul, kui need oleksid leidnud kohtumenetluses tõendamist (nt väidetav diskretsiooni kasutamata jätmine HVA haiglate mahtude määramisel). PERH-ga varasemalt sõlmitud ja
  2. aastal kehtinud 5-aastane ravi rahastamise leping tagas PERH-le iga-aastaselt vähemalt 75% ulatuses ravijuhte eelmise aasta sama perioodi tegelikust mahust. Kuna lepingupartneriks oli PERH, puudus vajadus hinnata eraldiseisvalt Keila järel- ja hooldusravikliiniku võimekust. Õendusabi olemust arvestades on oluline selle tervishoiuteenuse elukohalähedus ning puudus alus arvata, et tuleohutusnõuete rikkumise osas tehtud ettekirjutust ei oleks nõuetekohaselt täidetud. Küsimust, kas EHK kasutas RaKS § 36 lg 5 alusel HVA haiglatele eraldatavate ravijuhtude määramisel diskretsiooni, käsitleti selgelt juba haldusasjas nr 3-11-97, sest nimetatud säte oli otsuse nr 295 õiguslikuks aluseks, kuid mitte otsuse nr 72 õiguslikuks aluseks. Pärast Riigikohtu otsust nr 3-3-1-29-12 puudus halduskohtul vajadus RaKS § 36 lg 5 põhjendatust üle kontrollida, kuid halduskohus käsitles sellele vaatamata kõigi RaKS § 2 lg-s 2 sätestatud põhimõtete arvestamist EHK poolt. PERH võimekust katta talle eraldatud ravijuhud hinnati põhiosas juba RaKS § 36 lg 5 alusel
  3. aastal ravi rahastamise lepingu sõlmimisel. EHK-l on diskretsioon otsustada, millises mahus RaKS § 36 lg 5 alusel ravi rahastamise leping sõlmitakse, mitte seda, kas sõlmida HVA haiglaga ravi rahastamise leping. Kuna PERH võimekus lubas katta kogu piirkonna kindlustatud isikute nõudluse, jäeti valik Keilas välja kuulutamata. Halduskohus on apellandile täiendavalt selgitanud, et RaKS § 36 lg 5 ei ole kuidagi vastuolus põhiseaduslike printsiipidega, mida kinnitati juba haldusasjas nr 33-1-29-
  4. See, et eriseadus ei näe HVA haiglatega ravi rahastamise lepingute sõlmimise osas ette detailset menetluskorda, ei ole põhiseadusevastane, vaid sellistel juhtudel tuleb lähtuda haldusmenetluse üldreeglitest. HVA haiglatega ravi rahastamise lepingute sõlmimisega tagatakse ühtlasi HVA haiglate jätkusuutlikkus ning võimekus pakkuda vajalikke teenuseid ka siis, kui erakapitalil põhinevaid pakkujaid ei leidu, mistõttu on HVA haiglate eelistamine põhjendatud ja proportsionaalne (sobiv, vajalik ja mõõdukas). Apellandi ettevõtlusvabadust on piiratud HVA haiglate kasuks ja seda õigustab seadusandja sotsiaalpoliitiline otsustus. Võrdlus apteekide asutamispiirangutega ei ole asjakohane, sest praegusel juhul on piirang oluliselt leebem (ei takista teenuse osutamist). 9
(14)3-11-797 RaKS § 36 lg 5 ei ole vastuolus EL õigusega ning see küsimus ei ole ka praeguses vaidluses asjassepuutuv, sest vastustaja on otsuste nr 72 ja nr 74 tegemisel lähtunud üksnes otsusest nr
  1. Ravi rahastamise lepingud on hõlmatud HKTS § 13 lg 11 p-s 4 sätestatud erandiga ning hankedirektiiv 2004/18/EL ei kuulu kohaldamisele. Kui lähtuda apellandi seisukohast, et ravi rahastamise lepingu objektiks ei ole mitte teenuste tellimine, vaid üksnes tasu maksmise kohustuse ülevõtmine, siis on tegemist ravikindlustushüvitisega ning tegemist ei saaks üldse olla riigihangete regulatsioonile alluva suhtega. Kuna tegevusluba omav tervishoiuteenuse osutaja võib hooldusravi teenust osutada sõltumata sellest, kas temaga on ravi rahastamise leping sõlmitud või mitte, ei ole tegemist ka teenuste kontsessiooniga, sest kontsessioon seisneb kontsessionäärile antud õiguses vastavat teenust osutada (RHS § 6 lg 2). Lisaks ei kohaldunud riigihangete seadus enne 01.01.2011 teenuste kontsessioonile ning otsus nr 295 oli tehtud enne nimetatud kuupäeva, mistõttu ei kohaldunuks sellele RHS uus redaktsioon (vt RHS § 1322 lg 2). Ka apellatsioonkaebusele lisatud Rahandusministeeriumi kirja kohaselt ei ole RHS ja HKTS nende hinnangul enam kooskõlas alates 01.01.
  2. Puudub RaKS § 36 lg 5 väidetav vastuolu Euroopa Liidu riigiabi reeglitega, sest kuna HVA haigla ei ole käsitletava teenuse osas ettevõtja, siis ei ole täidetud ka ELTL art 107 lg 1 kohaldamise eeldused. Halduskohus selgitas siiski täiendavalt, et isegi kui lugeda HVA haiglad asjassepuutuva tegevuse osas ettevõtjateks, siis ei kuulu nende poolt ravi rahastamise lepingu alusel osutatav hooldusraviteenus samale kaubaturule nende hooldusraviteenustega, mida EHK ei finantseeri. Kuna apellatsioonkaebuses on üksnes korratud varasemaid seisukohti, kinnitab vastustaja ka enda eelnevalt esitatud seisukohta, et HVA haiglatega ravi rahastamise lepingute sõlmimine ei ole riigiabi, vaid riiklikult solidaarsuspõhimõttel korraldatud tervishoiuteenuse tagamine kooskõlas RaKS § 2 lg-s 2 sätestatud põhimõtetega (vt EHK 27.05.2013 seisukoha p 1.3 ja 23.12.2013 seisukoha p 1.5). Euroopa Komisjoni teatises viidatud süsteemid ei ole küll üks-ühele võrreldavad, kuid on siiski üles ehitatud võrreldavatel põhimõtetel, juhindudes solidaarsuse eesmärgist, mis on turuloogikale võõras (vt kohtujurist Poiares Maduro 10.11.2005 arvamus kohtuasjas C-205/03 P: FENIN vs. komisjon, p-d 13, 16, 17, 27 ja 51). Avaliku võimu teostamiseks on riikliku tervishoiu- ja ravikindlustussüsteemi väljaehitamine eelkõige HVA haiglate baasil, mistõttu ei ole HVA haiglad riigile osutatavate teenuste osas ettevõtjad. HVA haiglad ja HVA-välised haiglad ei konkureeri omavahel kaubaturul, vaid haiglad konkureerivad omavahel üksnes osas, millised neist arvatakse HVA haiglate nimekirja. Kui haigla on juba arvatud HVA haiglate nimekirja, siis kehtivad tema suhtes üldisi huvisid arvestades erireeglid, mille suhtes riigiabi reeglid ei kohaldu. Pakutava teenuse väga erinev hind on peamine indikatsioon, et tegemist ei ole samal kaubaturul pakutava teenusega (
  3. aastal oli voodipäeva piirhind hooldusravis 43,01 eurot, millest kindlustatud isikul tuli tasuda 15%, lisaks võimaldas RaKS § 71 lg 1 nõuda voodipäevatasu kuni 10 kalendripäeva eest ühe haigusjuhtumi kohta piirmääras 1,6 eurot, apellandi teenuse hind oli eelnevaga võrreldes kahekordne). HVA haigla ei saa EHK tervishoiuteenuste loetellu kantud teenuse osutamisel nõuda kindlustatud isikult täiendavat hüvitist. Reaalses elus on hooldusraviteenus ka selline raviteenus, mida kriitiline mass patsiente tarbib oma asukohariigis. HVA nimekirja kantud haiglad osutavad sisuliselt PS §-st 28 tuleneva tervishoiuteenuste kättesaadavuse tagamise kohustuse täitmiseks vajaminevaid tervishoiuteenuseid ning tähtsust ei oma asjaolu, kas ettevõtjad suudaksid samas ulatuses ja samadel tingimustel seda funktsiooni täita. Altmarki
  4. kriteeriumiga seoses kehtib vastava teenuse osas üldiselt aktsepteeritud tasu piirihinna näol, mistõttu ei ole ekspertiisi läbiviimine vajalik. Teenuse turuhind oleks kallim, sest hõlmaks ka kasumimarginaali, mida piirhind ei sisalda. Teenuse piirhind arvutatakse tasu arvutamise metoodika § 37 kohaselt teenuse standardkuludel põhinevast hinnast lähtudes ning kasutatav metoodika tagab, et piirhinnad põhinevad ühe 10
(14)3-11-797 tavapäraselt korraldatud ja Eesti meditsiini arengutasemele vastavalt varustatud ettevõtja kuludel. Kokkuvõttes ei ole HVA haiglate eelistamise näol tegemist riigiabiga (vt ka lahendid nr T-137/10, p-d 85, 89, 92; nr T-289/03, p 160): 1) HVA haiglad ei ole mh hooldusraviteenuse osas ettevõtjad; 2) HVA haiglatele ei anta majanduslikku eelist; 3) HVA haiglate eelistamine ei kahjusta konkurentsi; 4) HVA haiglate eelistamine ei mõjuta liikmesriikide vahelist kaubandust. Isegi kui tegemist oleks riigiabiga, on Euroopa Komisjoni 28.11.2005 otsusest nr 2005/842/EÜ tulenevalt tegemist lubatud riigiabiga (vt EHK 27.05.2013 seisukoha p-d 1.3.79–1.3.95). Igal juhul ei ole tegemist keelatud riigiabiga (st ühisturuga kokkusobimatu riigiabiga). Halduskohus on õigesti tuvastanud, et apellandil puudub EHK juhatuse 15.03.2011 otsuse nr 74 suhtes kaebeõigus, sest nimetatud haldusakt lähtub EHK juhatuse 13.12.2010 otsusest nr 295, mille osas on kohtumenetlus lõppenud (haldusasi nr 3-11-97 / nr 3-3-1-29-12). Seetõttu ei saa otsus nr 74 piirata apellandi subjektiivseid õigusi. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  1. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Halduskohtu vaidlustatud otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks või tühistamiseks puudub alus.
  2. Benita Kodu AS esitas EHK-le 14.01.2011 taotluse (III kd, tl 33-35) ravi rahastamise lepingu sõlmimiseks perioodiks 01.04.2011–31.03.2014 Harju piirkonnas statsionaarse hooldusravi erialal teenuse osutamiseks Tallinnas. EHK juhatus keeldus 15.03.2011 otsusega nr 72 (III kd, tl 62-66) Benita Kodu AS-ga ravi rahastamise lepingu sõlmimisest, viidates muu hulgas asjaoludele, et Harju piirkonnas valikule kuuluvad statsionaarse hooldusravi mahud ja osutamise kohad on määratud EHK juhatuse 13.12.2010 otsuse nr 295 lisaga 6 (III kd, tl 1421) ning taotleja tegevuskoht ei ole Tallinna linn, vaid Keila vallas asuv Valkse küla, kusjuures Keilas ega selle lähiümbruses ei ole valikut välja kuulutatud, sest vastava piirkonna vajadused on kaetud HVA-sse kuuluva PERH järel- ja hooldusravikliiniku (asukohaga Keilas) osutatava teenusega.
  3. Halduskohus on õigesti leidnud, et olukorras, kus valikule pandud ravijuhud ja valiku väljakuulutamise kohad olid eelnevalt kindlaks määratud EHK juhatuse 13.12.2010 otsusega nr 295, mida kaebajal oli võimalik vaidlustada ja millist võimalust ta ka kasutas (liidetud haldusasjad nr 3-11-97 ja nr 3-11-98), kuid kohtud jätsid tühistamisnõude rahuldamata, ei saa EHK juhatuse 15.03.2011 otsuse nr 72 õiguspärasuse kontrolli raames sama vaidlust enam taasavada. Sellist võimalust ei tulene ka asjaolust, et otsuses nr 72 on vastustaja statsionaarse hooldusravi teenuse osas valiku väljakuulutamist (st otsuse nr 295 andmist) ka sisuliselt põhjendanud, kuid otsuses nr 295 endas vastav motivatsioon puudus (viimatinimetatud otsuses olid loetletud üksnes selle andmise õiguslikud alused, kuid otsuse tekst ei sisaldanud faktilisi aluseid ega kaalutlusi – vt lahend nr 3-3-1-29-12, p 18). See ei muuda siiski kuidagi asjaolu, et vastustaja otsus valiku väljakuulutamise kohta konkreetsetes mahtudes ja piirkondades sisaldub nimelt haldusasjas nr 3-11-97 juba kohtuliku kontrolli läbinud otsuse nr 295 resolutiivosas (p 1 koostoimes lisaga 6), mitte aga praeguse vaidluse esemeks oleva otsuse nr 72 resolutsioonis. Kuna otsusega nr 295 määrati kindlaks, milliste tervishoiuteenuste osas, millises mahus ja millistes piirkondades valik välja kuulutatakse, ei saa nõustuda apellandi esindaja poolt Tallinna Ringkonnakohtu 14.10.2015 istungil (VII kd, tl 90-92) väljendatud käsitusega, et eelmine oli asukohavaidlus, praegune aga eelistamisvaidlus. HVA haiglate eelistamine väljendus neile eraldatud ravijuhtude ulatuses EHK poolt valiku välja 11
(14)3-11-797 kuulutamata jätmises ning otsusel nr 72 puudus sellest aspektist igasugune täiendav regulatiivne toime. Benita Kodu AS 14.01.2011 taotluse lahendamise raames vastustaja poolt otsuse nr 295 põhjenduste äranäitamine ja nende jätkuva põhjendatuse hindamine oli samas iseenesest vajalik, sest kaebaja taotluse rahuldamise eelduseks saanuks olla üksnes otsuse nr 295 eelnev muutmine (EHK algse positsiooni, et Benita Kodu AS taotluse rahuldamine olnuks võimalik ka konkursiväliselt, on kohtud haldusasjas nr 3-11-97 ümber lükanud). Olukorras, kus kaebaja esitas 14.01.2011 taotluse temaga ravi rahastamise lepingu sõlmimiseks statsionaarse hooldusravi teenuse osutamiseks sellises piirkonnas, mille osas ei olnud valikut välja kuulutatud (st HVA haiglate pakutav teenus kattis EHK hinnangul ära kogu eeldatava vajaduse konkreetse tervishoiuteenuse järele selles piirkonnas), tuli vastustajal seetõttu vältimatult hinnata sedagi, kas esineb alus otsuse nr 295 lisa 6 muutmise menetluse läbiviimiseks. Kuivõrd praegusel juhul ei esinenud ühtegi HMS § 44 lg-s 1 sätestatud menetluse uuendamise alust, siis saanuks menetluse uuendamine toimuda üksnes haldusorgani enda initsiatiivil (nt Riigikohtu 10.11.2004 otsus nr 3-3-1-36-04, p 13). Otsuse nr 72 põhjendustest ilmneb selgelt, et EHK hinnangul ei andnud kaebaja taotlus otsuse nr 295 lisa 6 muutmiseks alust. Otsuses nr 72 sisalduvad põhjendused otsuse nr 295 lisaga 6 statsionaarse hooldusravi teenuse osas Harju piirkonnas valiku väljakuulutamise kohta üksnes Kallaveres, Loksal ja Tallinnas, langevad sisuliselt kokku EHK 28.01.2011 vastuses OÜ BioDesign ja AS Villa Benita kaebustele haldusasjas nr 3-11-97 märgitutega. Riigikohus pidas 29.11.2012 otsuses nr 3-3-129-12 (p-d 21-25) usutavaks, et EHK lähtus just nimetatud motivatsioonist, ning hindas väljatoodud kaalutlused (HVA haiglate võimekus katta vastavas kohas ära vajadus hooldusraviteenuse järgi; hooldusravi teenuse regionaalse kättesaadavuse tagamine ehk teenuse üksnes suurtesse keskustesse koondumise vältimine) asjakohasteks ja piisavateks ning otsuse nr 295 sisuliselt õiguspäraseks. Seega oli ka Benita Kodu AS 14.01.2011 taotluse menetlemise raames otsuse nr 295 muutmata jätmine õige, sest tegemist ei olnud materiaalselt õigusvastase haldusaktiga. 9. Kuivõrd ringkonnakohtu hinnangul ei saa praeguse vaidluse raames enam esitada vastuväiteid Harju piirkonnas statsionaarse hooldusravi teenuse osas valiku väljakuulutamise suhtes üksnes Kallaveres, Loksal ja Tallinnas, vaid nimetatud osas pidi kaebaja esitama (ja ka esitas) kõik oma seisukohad haldusasjas nr 3-11-97 / nr 3-3-1-29-12, siis ei oma asja lahendamise seisukohalt tähtsust kaebaja väited RaKS § 36 lg 5 vastuolust põhiseadusega ja Euroopa Liidu õigusega (sh riigiabi reeglitega). Isegi kui kaebaja seisukohad osutuksid õigeteks, ei mõjutaks see otsuse nr 295 kehtivust ega sellest tulenevalt ka praeguse vaidluse lõpptulemust. Asja läbivaatamise piirid määrab ära üksnes kaebaja nõue, mitte vastustaja poolt haldusasjas nr 3-11-97 esitatud seisukohad (s.o EHK algne hinnang, et otsus nr 295 ei ole eelhaldusaktiks tervishoiuteenuse osutajate hilisemate ravi rahastamise lepingute sõlmimise taotluste lahendamisel tehtavate otsuste suhtes) ega ka asjaolu, et kaebaja 14.01.2011 taotlust ei jäetud läbi vaatamata, vaid EHK jättis selle rahuldamata. Viimatinimetatud vahetegu ei ole määrav, sest otsuse nr 295 lisa 10 p-le 3 vaatamata on formaalselt nõuetekohase (st sisulist läbivaatamis võimaldava) taotluse rahuldamise õigusliku võimatuse korral just asjakohane jätta taotlus rahuldamata, mitte aga läbi vaatamata. Kaebaja on praegusel juhul saanud kohtus vaidlustada nii eelhaldusakti kui ka tema taotluse kohta antud lõpliku haldusakti.

§ 43

lg 1 p 1 kohaselt ei ole halduskohtule kaebuse esitamine lubatud, kui sama isik on halduskohtule juba esitanud kaebuse sama nõudega samal alusel ning selle kohta on jõustunud 12

(14)3-11-797 kohtuotsus. Toodud piirangust kõrvalekaldumine ei oleks lubatav isegi juhul, kui varasemas kohtuvaidluses ei oleks mõnda kaebaja argumenti piisavalt käsitletud või hiljem on ilmnenud täiendavaid kahtlusi asjassepuutuva regulatsiooni õiguspärasuses (vt Euroopa Komisjoni Konkurentsi peadirektoraadi 18.08.2015 kirjas toodud eelhinnanguid – VII kd, tl 69-74p). Samuti on ilmselgelt otsitud Benita Kodu AS väide, et erinevalt praegusest vaidlusest oli haldusasjas nr 3-11-97 / nr 3-3-1-29-12 asjassepuutuvaks normiks RaKS § 36 lg 4, mitte aga RaKS § 36 lg
  1. Otsuse nr 295 sissejuhatuses on üheselt märgitud, et selle andmisel on teiste sätete kõrval lähtutud RaKS § 36 lg-st 5, mida otsuse nr 72 õiguslike aluste hulgas samas ei loetleta (tuginedes vaid RaKS § 36 lg-le 2 ja lg 4 p-dele 1 ja 7). Tallinna Ringkonnakohus on 31.01.2012 otsuses nr 3-11-97 (p 35) tõepoolest märkinud, et otsus nr 295 ei ole haldusakt, millega jaotatakse ravi rahastamise lepingute maht haiglavõrgu arengukavasse kantud ja muude tervishoiuteenuse osutajate vahel ning nimetatud otsus ei reguleeri HVA haiglatega ravi rahastamise lepingute sõlmimist. Sellest seisukohast ei tulene samas, et järelikult peab kaebajal olema võimalik esitada vastuväited HVA haiglate eelistamisele praeguses asjas vaidlustatud otsuse nr 72 raames. Nagu eelnevalt rõhutatud, on valiku väljakuulutamise kohad ja mahud määratud siduvalt kindlaks otsusega nr 295, mistõttu tulnuks RaKS § 36 lg-ga 5 seonduvat (s.o HVA haiglate eelistamise küsimust) sisuliselt analüüsida haldusasjas nr 3-11-
  2. Samale seisukohale on Tallinna Ringkonnakohus asunud 06.10.2014 otsuses nr 3-14-50157 (p 14), selgitades, et kuigi EHK otsus valiku väljakuulutamise kohta ei sisalda otsust HVA haiglatega ravi rahastamise lepingute sõlmimiseks, on valiku väljakuulutamine ja teenuse mahud otseselt seotud sellega, millises mahus on EHK sõlminud ravi rahastamise lepingud HVA haiglatega ning kas selline eelistamine on lubatav (vt ka sellekohast üksikasjalikku analüüsi nii põhiseaduslike printsiipide kui ka Euroopa Liidu õigusega seonduvalt viidatud otsuse p-des 16-46).
  3. Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et RaKS § 36 lg-st 5 eraldiseisvalt ei tulene tõepoolest EHK-le kohustust anda HVA haiglatele kõiki nende poolt taotletud ravijuhte, kuid ravi rahastamise lepingute sõlmimine esmajärjekorras HVA haiglatega on tuletatav RaKS § 36 lg-test 1, 2 ja 5 koostoimes Vabariigi Valitsuse 02.04.2003 määruse nr 105 „Haiglavõrgu arengukava“ § 1 lg-ga 2 ja sotsiaalministri 19.08.2004 määrusega nr 103 „Haigla liikide nõuded“ ning selle eesmärk on tagada tervishoiuteenuste kättesaadavus ja RaKS § 2 lg-s 2 sätestatud põhimõtete realiseerimine (vt selle kohta lähemalt ringkonnakohtu otsus nr 3-1450157, p-d 16-29). HVA haiglate prioriteet ei tähenda iseenesest, et EHK peab neile tagama kõik taotletud ravijuhud, vaid EHK peab alati silmas pidama ka RaKS § 2 lg-s 2 toodud eesmärke (nt vajadus teenuse järele, teenuse regionaalne kättesaadavus, haigla võimekus teenust osutada jm). Kuigi HVA haiglate suhtes ei ole RaKS § 36 lg 4 otseselt kohaldatav, tuleb EHK-l sellele vaatamata lähtuda RaKS § 2 lg-st 2 tulenevalt vähemasti osaliselt samasisulistest kriteeriumitest (nt RaKS § 36 lg 4 p-d 1, 7).
  4. Olukorras, kus Benita Kodu AS esitas 14.01.2011 taotluse ravi rahastamise lepingu sõlmimiseks statsionaarse hooldusravi teenuse osutamiseks Tallinnas, kuid tegevusloa nr L02392 (III kd, tl 13) järgi oli tema tegevuskohaks Keila vald, kus polnud valikut välja kuulutatud, siis puudus vastustajal EHK juhatuse 13.12.2010 otsuse nr 295 kehtivusest tulenevalt õiguspärane võimalus kaebaja taotlust rahuldada. Kuna EHK juhatuse 15.03.2011 otsusega nr 72 on Benita Kodu AS taotlus temaga ravi rahastamise lepingu sõlmimiseks jäetud õiguspäraselt rahuldamata, siis ei saa kaebaja õigusi rikkuda ka EHK juhatuse 15.03.2011 otsuse nr 74 p 1 ja lisa 2 (III kd, tl 36-61), millega otsustati ravi rahastamise lepingud sõlmida Kallavere Haigla AS-ga, Loksa Haigla SA-ga ja EELK Tallinna Diakooniahaigla SA-ga. 13
(14)3-11-797 12. Eelneva põhjal ja

§ 200

p 1 alusel jääb Benita Kodu AS apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 18.11.2014 otsus muutmata. 13.

§ 108

lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

§ 109

lg 1 järgi tuleb menetluskulude väljamõistmiseks kohtule esitada menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid, mille esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta.

§ 109

lg-st 2 juhindudes märgib ringkonnakohus, et Benita Kodu AS on praeguse vaidlusega seoses kandnud esimese astme kohtus menetluskulusid kokku 15 591,88 eurot (sh riigilõiv 108,60 eurot – I kd, tl 16; III kd, tl 67-68; õigusabikulud 15 483,28 eurot – V kd, tl 183-204) ja apellatsioonimenetluses kokku 5030 eurot (sh riigilõiv 15 eurot – VI kd, tl 153; õigusabikulud 5015 eurot – VII kd, tl 85-89). Seega on kaebaja menetluskulud kahe kohtuastme peale kokku olnud 20 621,88 eurot. Kuivõrd ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata ja muutmata halduskohtu otsuse, millega jäeti Benita Kodu AS kaebus tervikuna rahuldamata, jäävad apellandi menetluskulud

§ 108lg 1 alusel tema enda kanda.

Eesti Haigekassa ei ole esimese ega teise astme kohtus esitanud andmeid menetluskulude kandmise kohta, mistõttu jäävad ka vastustaja võimalikud menetluskulud

§ 109lg 1 alusel tema enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ Villem Lapimaa Kaire Pikamäe Virgo Saarmets 14

(14)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.