Obsah (7)

§ 200§ 199§ 64§ 68§ 121§ 136§ 56

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg 16. veebruar 2016, Tartu Kriminaalasja number 1-15-1117 Kohtukoosseis Tiit Lõhmus, Mati Kartau, Aarne Sarjas Kriminaalas

§ 200

lg 2 p 4 järgi üldmenetluses Kohtuistungi sekretär Liina Tulit-Kuum Kohtuistungi toimumise aeg

1. jaanuar 2016, Tartu Kohtuistungil osales tõlk Regina Laiapea Apelleeritud kohtuotsus Viru Maakohtu (Jõhvi kohtumaja)
2. oktoobri 2015 otsus Apellatsioonide esitajad süüdistatav Aleksei Unžakov, süüdistatav Aleksei Unžakovi kaitsja vandeadvokaat Kaido Kooga Prokurör Viru Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Anu Toluk Süüdistatav Aleksei Unžakov, isikukood: 38108102225, asukoht: Viru Vangla, varasemalt kriminaalkorras karistatud Kaitsja vandeadvokaat Kaido Kooga RESOLUTSIOON:
3. Viru Maakohtu
4. oktoobri 2015 otsus jätta muutmata.
5. Süüdistatav Aleksei Unžakovi ja kaitsja vandeadvokaat Kaido Kooga apellatsioonid jätta rahuldamata.
6. Välja maksta riigieelarvest Advokatuurile eraldatud vahendite arvelt K. Kooga Advokaadibüroo kaudu 333 (kolmsada kolmkümmend kolm) eurot 60 senti, sealhulgas käibemaks 55 (viiskümmend viis) eurot 60 senti, vandeadvokaat Kaido Koogale süüdistatav Aleksei Unžakovile apellatsioonimenetluses määratud korras kaitse teostamise eest.
7. KrMS § 185 lg 2 alusel mõista punktis 3 nimetatud menetluskulu välja Aleksei Unžakovilt. Aleksei Unžakovil tasuda väljamõistetud summa Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele SEB a/a EE351010052031000004, Danske Bank AS Eesti filiaal a/a EE873300333499990003, Nordea Bank Finland PLC Eesti filiaal a/a EE401700017002872300 või Swedbank a/a EE
8. Maksekorraldusele märkida viitenumber 99915700073019 ja selgitus „Aleksei Unžakov, 1-15-1117 kohtukulud“. 1 Kohtukulud tasuda 30 päeva jooksul käesoleva määruse jõustumisest arvates. Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Edasikaebamise kord Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult Riigikohtule 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. Esimese astme kohtu otsuse apelleeritava osa sisu
9. Viru Maakohtu 15.10.2015 otsusega tunnistati Aleksei Unžakov süüdi

§ 200lg 2 p 4 järgi (kannatanute S.M.

, N.M. ja L.O. i episoodides) ja mõisteti karistuseks 5 aastat vangistust. Sama otsusega tunnistati A. Unžakov süüdi

§ 199lg 2 p 5 järgi (S.T.

episoodis) ja mõisteti karistuseks 1 aasta vangistust.

§ 64

lg 1 alusel, kuritegude kogumi eest, üksikkaristustest raskeima karistuse suurendamise teel, mõisteti liitkaristuseks 5 aastat 6 kuud vangistust.

§ 68

alusel arvestati karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg 28.08.2014 29.08.2014, kokku 2 päeva. A. Unžakovil kuulub kandmisele 5 aastat 5 kuud 28 päeva vangistust. Karistuse kandmise alguseks loeti 12.10.2014. 2. A. Unžakovile esitati süüdistus

§ 200

lg 2 p 4 järgi selles, et tema 13.08.2014 kella 17.35-17.45 ajal Jõhvi pargis Jõhvi Kontserdimaja lähedal Jõhvis, Pargi tn 40 juures, kasutades vägivalda, röövis S.T. lt koti isikliku varaga. Nimelt A. Unžakov tagantpoolt läks S.T. juurde, haaras tema kotist kinni ja hakkas seda käest rebima. Kui A. Unžakovil see ei õnnestunud, siis lükkas S.T. t tema enda kotiga, millest naine kukkus ja lasi kotist lahti. Pärast seda A. Unžakov põgenes sündmuskohalt varastatud kotiga maksumusega 10 eurot, milles oli järgmine vara: rahakott – maksumus 10 eurot, prillid prillitoosis – maksumus 90 eurot, lehvik – maksumus 10 eurot, võtmekimp – maksumus 11 eurot, kamm – maksumus 2 eurot, mobiiltelefon Sony Ericsson – maksumus 85 eurot, raha 10 eurot, pakk pabersalvrätikuid – maksumus 30 senti, pakend tablette Ibuprofen – maksumus 2 eurot, prillipuhastusvahend plastpudelis koos väikese kruvikeerajaga – maksumus 10 eurot, dokumendid S.T. nimele – SEB pangakaart, Swedbanki pangakaart. Oma tegevusega A. Unžakov tekitas S.T. le varalise kahju summas 265,30 eurot. Peale selle 10.10.2014 kella 12 ajal Jõhvis, Mooni tänaval, A. Unžakov, kasutades vägivalda, nimelt läks tagantpoolt L.O. i juurde ja lükkas teda, mille tagajärjel naine kukkus, varastas L.O. i jope taskust rahakoti, milles oli raha 14 eurot ja dokumendid L.O. i nimele – ID-kaart, pangakaart, kuupilet, erinevate kaupluste kliendikaardid. Oma tegevusega A. Unžakov tekitas L.O. ile varalise kahju kokku 14 eurot. Peale selle 10.10.2014 kella 16.30 paiku Kohtla-Järvel, Põhja allee 12 maja teisel korrusel A. Unžakov, kasutades vägivalda, nimelt lõi rusikaga S.M. t parema põsesarna piirkonda, mille tagajärjel naine kukkus, rebis S.M. käest koti maksumusega 68 eurot, milles oli isiklik vara: vihmavari – maksumus 30 eurot, prillid – maksumus 250 eurot, prillid – maksumus 300 eurot, võtmekimp, erinev kosmeetika (puuder, huulepulk jne) kokku summale 25 eurot, mobiiltelefon Nokia – maksumus 60 eurot, rahakott rahaga summas 127 eurot ja dokumendid S.M. nimele – pangakaart maksumusega 2,50 eurot, ID-kaart, netipanga kaardid, erinevate kaupluste kliendikaardid. Oma tegevusega A. Unžakov tekitas S.M. le varalise kahju kokku 862,50 eurot. Peale selle 11.10.2014 kella 19.50 paiku Kohtla-Järvel, Pärna tn 40 maja trepikoja esimese korruse trepimademel, kasutades vägivalda, nimelt lõi kaks korda rusikaga N.M. t näo piirkonda, mille tagajärjel lõi kannatanul hamba välja ja kannatanu kukkus maha, rebis N.M. käest koti – maksumus 50 eurot, milles oli isiklik vara: rahakott – maksumus 50 eurot, koos rahaga summas 30 eurot, pääslaluba, juhiluba N.M. nimele, mobiiltelefon Nokia – maksumus 2 20 eurot, nägemist korrigeerivad prillid – maksumus 300 eurot. Oma tegevusega A. Unžakov tekitas N.M. le varalise kahju kokku 450 eurot. Sel moel A. Unžakov pani toime võõra vallasasja äravõtmise selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, toime pandud vägivallaga, isiku poolt, kes on varem toime pannud röövimise, s.o kuriteo

§ 200lg 2 p 4 järgi.

3. Maakohus asus seisukohale, et S.T. osas kohtuliku arutamise käigus süüdistatava ütluste ja dokumentaalsete tõenditega on tuvastatud, et 13.08.2014 kella 17.35-17.45 ajal võttis süüdistatav kannatanult S.T. lt ära koti isikliku varaga, tegutsedes avalikult ja tekitades varalise kahju summas 265,30 eurot. Seetõttu leidis maakohus, et A. Unžakovi tegu tuleb kvalifitseerida

§ 199lg 2 p 5 järgi.

3.

1. Kannatanu L.O. i 10.10.2014 episoodi osas leidis maakohus, et tegemist on sõna-sõna vastu olukorraga. Maakohus luges kannatanu ütlused usaldusväärseks ja leidis, et neis ei ole alust kahelda. Kaitsja hinnangul ei osanud kannatanu öelda, mis keha piirkonda teda lükati, kuid maakohtu hinnangul on vaatamata sellele alust uskuda tunnistaja ütlusi, kuna kaitsja ega süüdistatav pole esitanud väited, mis selle seisukoha ümber lükkaks. Kannatanu ütlusi kinnitavad ka süüdistatava ütlused ja asitõendi vaatlusprotokoll Grossi toidupoe salvestisest, millest tuleneb, et süüdistatav viibis poes kannatanuga samal ajal ning jälgis kannatanu liikumist ja süüdistatava lähenemist pärast poest lahkumist, tõuget ja rahakoti äravõtmist. Maakohus märkis, et süüdistuse kohaselt ja kohtuliku arutamise tulemusena võib lugeda tuvastatuks, et kannatanut lükati ja ta kukkus maha, kuid kohtul puudub õigus väljuda süüdistuse piiridest ja valu tekitamine jääks süüdistuse piiridest välja. Seejuures avaldab maakohus toetust ja nõustub Tartu Ringkonnakohtu 15.06.2015 lahendiga kriminaalasjas nr 1-15-2301, mille kohaselt tuleks vägivalla osas arvestada
2. aasta kohtupraktikat (3-1-1-131-02, p 7). Ringkonnakohus pakub otsuses lähtuda n-ö kõrvaltvaataja figuurist ja lugeda, et vägivalla jaatamiseks tuleb kõrvaltvaataja seisukohalt tuvastada sellise intensiivsusega sundi, mis on kohane mõjutama kannatanu tahet, jällegi arvestades keskmise inimese tahtetundlikkust. Maakohus leidis, et süüdistatav kasutas kannatanu L.O. i suhtes just sellist vägivalda, lükates kannatanut seljatagant, mille tagajärjel kukkus kannatanu maha, mis olles kohaldatud 85-aastase isiku kohta, oli piisavalt intensiivne, mõjutas kannatanu tahet, nõrgendas kannatanu vastupanuvõimet (sest ta jäi pikali, kui süüdistatav võttis temalt rahakoti ära). Süüdistatava vägivald oli kannatanule ootamatu, süüdistatav lähenes tagant. Kogu süüdistatava vägivaldne tegevus oligi suunatud ootamatule kiirele rünnakule kannatanu suhtes, et kannatanu ei saaks osutada tõsiseltvõetavat vastupanu ja rahakoti äravõtmine osutuks edukaks, mistõttu tuleks tegu kvalifitseerida

§ 200järgi.

3.

1. S.M. 10.10.2014 ja N.M. 11.10.2014 episoode analüüsis maakohus koos. Maakohus nendib, et tegemist on klassikaliste juhtumitega, kus ainukeseks süütõendiks on kannatanute ütlused. 3.2.
2. Maakohus nõustus kaitsjaga, et kannatanu S.M. kohtuistungil antud ütlused ründaja isiku ja tema äratundmise kohta ei ühti äratundmise protokolli sisuga. Maakohus asus siiski seisukohale, et jälgides kannatanut kohtuistungil ristküsitlusel on kannatanu tõepoolest kindel ründaja isikus. Maakohus ei välistanud sedagi, et 13.10.2014 fotode esitamisega äratundmiseks värskendati kannatanu mälu ja ta osutaski süüdistatava fotole vabalt ja kindlalt. Kannatanu ei suutnud äratundmisel formuleerida väljendeid, mille järgi ta tegelikult tunneb isiku ära, see aga ei tee maakohtu arvates olematuks kannatanu kindla ja vaba järelduse tegemist, et ründajaks on fotol olev isik. Probleemiks on ka menetleja oskus selgitada kannatanult välja eelnevalt, kuidas kannatanu saaks isiku ära tunda ja probleemiks on ilmselt see, kuidas kannatanu avaldust protokolli kirja panna. Ka leiab maakohus, et äratundmise läbiviimisel ei ole rikutud menetlusõigust KrMS § 81 ja § 82 mõttes. Kannatanu kohtuistungil selgitas, kuidas ta veenvalt süüdistatava ära tundis. 3.2.
3. Kaitsja märkis, et S.M. ja N.M. episoodides on ilmne kuritegude toimepanemise ühine käekiri. Maakohus leidis, et asudes võrdlema kannatanute suhtes toimepandud kuriteo asjaolusid, võib jõuda seisukohale, et mõlemad kuriteod pani toime süüdistatav, kuid ühes ja 3 teises episoodis tuvastatud faktiliste asjaolude kogum on keskmisest rikkalikum ja üksikasjalikum ehk selline, et sarnasusi võib tuvastada isegi spetsiifilistes detailides. Maakohtul ei tekkinud kannatanu N.M. ütluste usaldusväärsuses vähimatki kahtlust. Kannatanu selgitas põhjalikult, arusaadavalt ja loogiliselt, mis temaga juhtus, miks ta oli võimeline tundma ründaja isiku ära, milline oli see tema jaoks eriline tunnus, mille järgi ta tegelikult tundis isiku kohe ära – väikesed silmad, mis asetsevad lähestikku ja habe. Kaitsjal ei õnnestunud kõigutada kannatanu ütluste kvaliteeti ristküsitluse tulemina saadud ütluste või muude tõendite esitamisega. Kannatanute ütlused leidsid kinnitust ka kohtuistungil uuritud muude tõenditega, s.o äratundmiseks esitamise protokollidega, sündmuskoha vaatlusprotokolli, kiirabikaardi koopiaga. Maakohus ei nõustunud kaitsja seisukohaga, et süüdistatava riietus ei vasta kannatanute poolt kirjeldatule, kuna riiete osa ei ole kohtule sellise tähtsusega, mis saaks ümber lükata süüdistuse. Vägivalla osas on S.M. puhul tegemist kannatanu löömisega rusikaga näkku. Tervisekahjustust tekitatud ei ole, maakohtule selliseid tõendeid esitatud ei ole. Maakohus asus seisukohale, et tegemist on sarnase olukorraga nagu kannatanud L.O. i puhul, kus süüdistatava tegu on selline, mis mõjutas kannatanu tahet füüsiliselt. Kannatanu N.M. le on tekitatud tervisekahjustus välja löödud hamba näol, mille kohta on olemas perearsti tõend. Maakohtu arvates tõendab ravikaart tervisekahjustuse olemasolu, s.o ühe hamba hävitamist ja teise hamba kahjustamist. 3.
4. Tuvastatud kuritegude objektiivse pildi põhjal on tuvastatav, et süüdistatav seadis endale eesmärgiks võtta kannatanutelt nende vallasasju. Maakohus asus seisukohale, et süüdistataval on olemas vähemalt kaudne tahtlus. 3.
5. Maakohus leidis karistust kergendava asjaoluna, et süüdistatav võttis kahes episoodis tsiviilhagi omaks, tunnistas süüd ja avaldas kahetsust. Karistust raskendavaid asjaolusid maakohus ei tuvastanud. Eraldi tõi maakohus leevendava asjaoluna välja, et kuriteoepisoodide toimepanemisel ei kasutanud süüdistatav kehavigastuste tekitamiseks erilisi vahendeid. Samas raskendavaks asjaoluks on, et 3 viimast episoodi pani süüdistatav toime kahe päeva jooksul ning välja oli kujunenud konkreetne käitumismuster. Maakohus leidis, et kuna käesolevas kriminaalasjas tunnistatakse isik süüdi juba kolmandat korda eeskätt varavastaste kuritegude toimepanemise eest ning käesoleva asja esemeks on mitu varavastast kuritegu, mis on seotud vägivalla kasutamisega, on süüdistatava puhul tegemist isikuga, kellest tuleneb reaalne oht uute varavastaste kuritegude toimepanemiseks. Süüdistatava süü suurus on alla keskmise määra, kuid see ei ole väheoluline.

§ 200lg 2 p 4 järgi on põhjendatud mõista karistus alla sanktsiooni keskmise määra.

Varguse episoodides on A. Unžakovi süü suurus väike ning pigem alammäärale vastav. Kuigi süü suurus on väike, leidis maakohus, et rahalise karistuse kohaldamine ei ole põhjendatud, kuna süüdistataval puudub töökoht. 3.

1. Maakohus rahuldas L.O. i esitatud tsiviilhagi summas 14 eurot ja S.T. tsiviilhagi summas 22,30 eurot täies mahus. Süüdistatav on nimetatud tsiviilhagid omaks võtnud. Ka kannatanu S.M. tsiviilhagi summas 862,50 eurot kuulub rahuldamisele, kuna maakohus tuvastas, et süüdistatav pani toime talle inkrimineeritud kuriteo ja kulud on mõistlikud. Kohtuliku uurimise käigus esitas prokurör KrMS § 297 alusel taotluse täiendavate tõendite vastuvõtmiseks, kuna kannatanu N.M. oli seoses röövimisega sunnitud pöörduma raviasutusse ja esitas kuludokumendid kokku summas 311,57 eurot. Vaatamata sellele, et üldmenetluses ei ole võimalik tsiviilhagi täiendada, leidis maakohus, et tegemist on tõenditega, mis on asjasse puutuvad ja liitis need tsiviilhagi juurde ning lõplikuks kahjunõude suuruseks jäi 800 eurot. Maakohus leidis, et tsiviilhagi kuulub rahuldamisele summas 761,57 eurot. Maakohus märkis, et kuigi resolutiivosa kuulutamisel rahuldati kannatanu N.M. hagi summas 759,57 eurot, näitavad kuludokumendid, et tegelik summa on 761,57 eurot. Tegemist oli aritmeetilise arvutusveaga. Esitatud apellatsioonid 4
2. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatav, kes taotleb maakohtu otsuse ümbervaatamist L.O. i episoodis, kus tuleks tegu kvalifitseerida ümber

§ 199järgi ja episoodides S.M.

ja N.M. osas tuleks süüdistatav õigeks mõista. A. Unžakov ei ole rahul tõenditele antud hinnanguga. Kõik esinevad kahtlused oleks tulnud tõlgendada süüdistatava kasuks. L.O. i episoodi osas väidab A. Unžakov, et ta ei ole kannatanut tõuganud, tal oli toiduainete jaoks raha vaja. S.M. ja N.M. osas ei ole uurimist üldse läbi viidud. Episoodides on ainult kannatanu ütlused, mida on korduvalt muudetud. Olgugi, et maakohtul oli kahtlusi, mõisteti A. Unžakov süüdi raskes kuriteos siseveendumusest lähtuvalt. 5. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni ka süüdistatava kaitsja, kes palub maakohtu otsuse tühistada osaliselt, mõista süüdistatav õigeks

§ 200

lg 2 p 4 järgi, tunnistada süüdistatav süüdi

§ 199lg 2 p 5 järgi ja mõista kergem karistus.

Maakohus rikkus oluliselt kriminaalmenetlusõigust, kohaldas valesti materiaalõigust ja mõistetud karistus ei vasta kuritegude raskusele ja süüdimõistetu isikule. 5.

1. Maakohus on jätnud tähelepanuta osad kaitsja vastuväited ja see on KrMS § 337 lg 1 p 7 oluline rikkumine. Kaitsja viited vastuolule kannatanute S.M. ja N.M. ütlustele kohtuistungil ja äratundmiseks esitamisel ründaja tunnuste osas on jäetud tähelepanuta. Kaitsja on seisukohal, et äratundmine toimus suunatult. Süüdistatav vältis kuritegude toimepanemisel vägivalda. Apellatsioonis leitakse, et kuna peale kannatanute S.M. ja N.M. ütluste muid tõendeid süüdistatava vastu ei ole, esineb kõrvaldamata kahtlus ja ei ole võimalik süüdistatavat süüdi mõista. 5.
2. Kaitsja märgib, et kannatanu L.O. ei oska selgitada, kuhu teda tõugati ning 86-aastane isik võib lugeda lükkamiseks igasugust füüsilist puudet. Seega asjaolu tõttu, et kannatanu ei osanud täpselt selgitada, kuhu teda tõugati, tuleb lähtuda süüdistatava ütlustest, et kannatanu kaotas tasakaalu rahakoti taskust rebimise tõttu ning vägivalda süüdistatava poolt ei olnud. Tegemist ei olnud röövimisega. Seega tuleb süüdistatav süüdi mõista kergemas kuriteos. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused
3. Ringkonnakohtus toetas süüdistatav esitatud apellatsioone nendes toodud motiividel. Kaitsja nõustus süüdistatava seisukohaga. Prokurör palus apellatsioonid jätta rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata.
4. Ringkonnakohus, olles uurinud kogutud tõendeid, sealhulgas maakohtu istungi protokolli, kuulanud ära süüdistatava, kaitsja ja prokuröri, leiab, et apellatsioonid on põhjendamatud, rahuldamisele ei kuulu ning maakohtu otsus tuleb jätta muutmata selle põhiosas esitatud asjaoludel, milliseid ringkonnakohus ei pea vajalikuks üle korrata vastavalt KrMS §-le 342 lg 3 p
5. 7.
6. Ringkonnakohus ei tuvastanud maakohtu poolt kriminaalmenetluse normide rikkumisi, mida üldsõnaliselt kaitsja apellatsioonis märgitakse. Maakohus on kriminaalasjas kogutud tõendeid väga põhjalikult käsitlenud ning KrMS § 61 lg 2 kohaselt hinnanud neid kogumis siseveendumuse kohaselt. Süüdistatava apellatsiooni väide, et maakohus on tõendeid uurides tõlgendanud neid süüdistatava kahjuks, ei ole otsust lugenud kohtukolleegiumile tõsiseltvõetav. Maakohus on tõendite detailses analüüsis käsitlenud süüstavaid kui ka süüdistatava nägemuses õigustavaid asjaolusid ning kaalunud üksikasjalikult kannatanute ütluste usaldusväärsust nendes leiduvate mõningate väheoluliste vastuolude olemasolul.
7. Süüdistatav leidis, et teda on röövimistes alusetult süüdi tunnistatud. Ringkonnakohtus süüdistatav põhimõtteliselt kordas varasemaid kaitseväiteid, mis ta oli röövimisepisoodide osas esitanud. 5
8. Kannatanu L.O. i episoodis väitis süüdistav, et ta on kannatanut ainult tõuganud, kuid pole röövimist toime pannud ning tegu tuleks kvalifitseerida

§ 199järgi.

Kaitsja läheb kaitsealuse kaitsmisel veelgi kaugemale ja väidab asjakohatult, et 85-aastane isik ise võib lugeda lükkamiseks igasugust füüsilist puudet ja kannatanu kaotas tasakaalu rahakoti taskust rebimise tõttu. Süüdistatav andis maakohtus oma tegevusele ja kannatanu kukkumisele hoopis kombineeritud variandi järgmises: „ma ei leia, et lükkasin teda. Kui ta haaras minu käest, siis tõmbasin käe ja siis inertsist kaldus minu suunas, ei suutnud tasakaalu hoida ja kukkus.“(kd 1, lk 51). Apelleeritud röövimiste ja nimetatud kuriteoepisoodi puhul rõhutab ringkonnakohus, et kannatanute suhtes toime pandud kuriteod pole käsitletavad tavalise nn “kotijooksuna“, kus kurjategija haarab kannatanult ootamatult tema käekoti ja püüab seeläbi kannatanule minimaalselt vigastusi tekitada. 9.

1. A. Unžakovi kuritegelik käekiri röövimistes oli kantud tahtlusest vara hõivata ja siinjuures ta arvestas asjaoluga, et kannatanute puhul tuli kasutada jõulist vägivalda. Seda tegi süüdistatav ka kõrges eas L.O. i röövimise episoodis, tõugates vanainimese jõuliselt maapinnale. Samas sai süüdistatav aru ja kiitis minimaalselt kaudse tahtluse tähenduses ka tagajärjena heaks, et ootamatult kaitsetult maha kukkudes saab 85- aastane kannatanu sedavõrd palju kannatada, et pole võimeline osutama talle käekoti hõivamisel vastupanu. Süüdistatav valis kannatanust ohvri välja Grossi kaupluses sisseoste tehes (asitõendi vaatlusprotokoll lk 44-45). Kuna kannatanu tuli kauplusest, siis järgnes süüdistatav rünnatavale ohvrile teadmisega, et kaupluses käinud isikul peab üldreeglina raha olema. Et süüdistatav oli kannatanut eelnevalt eemalt jälginud kinnitab ka asjaolu, et pärast kannatanu maapinnale tõukamist võttis ta koheselt kannatanu jope taskust rahakoti, kuhu kannatanu oli selle mõned hetked varem kauplusest väljudes pannud. Tuvastatud faktiliste asjaolude pinnalt saab rääkida vägivallast kui asja äravõtmise vahendist ja selle ajalisest seotusest võõra vara hõivamisega. Kannatanu selgitas maakohtus, et kui ta oli pikali maas ja temalt rahakott haarati, siis oli ründaja tema poole näoga ning fotode järgi äratundmiseks esitamisel tundis ta kallaletungija ära. Kannatanu L.O. kinnitas maakohtus ristküsitlusel antud ütlustes, et süüdistatava poolt maha tõukamise tagajärjel oli ta kindel, et „ma ei kukkunud, vaid mind lükati.“ Maha kukkunud kannatanut ründas süüdistatav edasi ja et rahakott kätte saada „ta hakkas rebima, ta nägi kuhu rahakoti panin kaupluses, rebis mind nii, et sai rahakoti kätte.“ ( kd 1, lk 44). 9.
2. Tuleb märkida sedagi, et tõendit selle kohta, et L.O. it oleks teo toimepanemise käigus kehaliselt väärkoheldud

§ 121tähenduses, kriminaalasjas otsesõnu ei sisaldu.

Elatanud kannatanu on maakohtus antud ütlustes selgitanud, kuidas süüdistatav teda kindlasti lükkas ja mitte ta ise ei kukkunud, kuid tagajärgede põhjustamine, mis oleks hinnatavad tervisekahjustusena

§ 121mõttes tema ütlustest ei tulene.

Samas peab ringkonnakohus vajalikuks osundada nagu maakohuski Tartu Ringkonnakohtu praktikale analoogses asjas, kus leiti, et sidudes vägivalla mõiste ainuüksi

1. peatüki
2. jaos loetletud süütegudega, kitsendatakse põhjendamatult vägivalla mõistet, mistõttu jääksid materiaalõiguslikult kohase hinnanguta mitmed süüteod, kus kannatanu vastanduv tahe täideviija aktiivse käitumise tulemusel selgelt murtakse või allutatakse (Tartu RKKo nr 1-152301 p-d 7-12). Konkreetsemalt viitab kriminaalkolleegium järgmisele. Kui lähtuda kitsalt arusaamast, et vägivallateona

-i ühes või teises eriosa koosseisus tuleb ja saab mõista eeskätt

§-des 120 ja 121 nimetatud tegusid, tuleks järeldada, et röövimisest ei saa rääkida juhul, kui täideviija võtab kannatanult füüsiliselt vabaduse (ja mis oleks eraldivõetult isegi kvalifitseeritav

§ 136

järgi), teda samal ajal kehaliselt

§ 121tähenduses kahjustamata (nt kinnihoidmine, kinnisidumine).

Ainukeseks kohaseks alternatiiviks oleks sellistel puhkudel täideviija käitumise kvalifitseerimine vargusena, mis ei oleks aga juba ilmselgelt vastavuses toimepandu teoebaõigusega, samuti jätaks see tähelepanuta, et aset leiab siiski kannatanu vastanduva tahte 6 selge murdmine täideviijast lähtuva sunni mõjul. Täiendavalt tuleb seejuures märkida, et alama astme kohtupraktikas on sedavõrd jäigast vägivallamõistest ka korduvalt irdutud – näiteks Tallinna Ringkonnakohtu lahendites nr 1-10-3705 ja nr 1-10-10384 on mõlemal juhul täideviija tunnistatud süüdi just röövimise, mitte aga vargusteo toimepanemises. Nagu eelmärgitud ringkonnakohtu lahendis nii ka käesolevas asjas leiab kohtukolleegium, et antud juhul ei saa lähtuda sellisest kitsast vägivalla mõistest ning juhinduda tuleb RKKK otsuses nr 3-1-1-131-02 p-s 7 väljendatud seisukohast, milles on vägivalda kokkuvõtvalt kirjeldatud sellise kannatanu psüühilise või füüsilise mõjutamisena, mis loob aluse asja üleminekut takistava või takistamist eeldava vastupanu murdmiseks või vältimiseks. Süüdistatav kasutas kannatanu suhtes sellist füüsilist jõudu tema pikali tõukamiseks, mis muutis tema isikliku tahtekujunduse täielikult võimatuks, mida õiguskirjanduses peetakse kõhklematult täielikult tahet murdva vägivalla tunnuseks (nn vis absoluta). Siinkohal on mõistlik pöörduda kohtupraktikas korduvalt rakendamist leidva nn keskmise mõistliku kõrvalseisja figuuri poole (vt nt RKKKo 3-1-1-50-13). Seega peab osundatud vägivalla jaatamiseks olema kasutatud sellise intensiivsusega sundi, mis on kohane mõjutama vaba tahtekujundust normaalse tundlikkusega keskmisel inimesel. Varavastaste süütegude kontekstis tuleb täiendava nõudena veel tuvastada, et täideviija eesmärgiks oli rakendatud sunni abil tõrjuda kas olemasolev või potentsiaalselt oodatav kannatanu valdust kaitsev vastupanu. Jõulise maapinnale lükkamise järgselt võttis süüdistatav koheselt kõrges vanuses kannatanu taskust tema rahakoti. Vaieldamatult oli tegemist kannatanu vastanduva tahte murdmiseks toimepandud teoga, et viimane ei saaks kaitsta enda omandit. Süüdistatava tegevus kannatanu L.O. i pikali tõukamisel oli sellise kehalise jõu rakendamine, mis mõjutas oluliselt kannatanu tahet psüühiliselt ja füüsiliselt ning lõi aluse L.O. i vara hõivamise takistamist eeldava vastupanu murdmiseks. Kannatanu ootamatu pikali lükkamisega külgnes samaaegselt sisuliselt

§-s 121 kriminaliseeritud käitumine, s.o kehaline väärkohtlemine.

1. Kannatanute S.M. ja N.M. kuriteoepisoodides eitas süüdistatav enda süüd ning kinnitas, et tema pole tegusid toime pannud. Maakohus on otsuse motiveerivas põhiosas süüdistatava ja kaitsja kaitseversiooni põhjalikult kontrollinud ning lõpptulemina kaitseväited ümber lükanud. Maakohtu tõendite analüüsi läbivaks jooneks on olnud õigustatult asjaolu, et kas olukorras, kus põhimõtteliselt ainukesteks tõenditeks on kannatanute ütlused, saab neid sedavõrd usaldada, et süüdistatav kahes röövimise episoodis süüdi tunnistada. 10.
2. Kannatanute ütluste ja nende tajumisvõimaluste osas tõstatatud kahtlused ei ole asjas kogutud tõendeid analüüsides maakohtu siseveendumust süüdistatava õigeksmõistmise kasuks kallutanud. Muu tõendusteabe osas tuleb põhjendatult arvestada süüdistatava A. Unžakovi kuritegelikku käitumismustrit. Kurjategija valis teadlikult välja üksi liikuvad naisisikud ja ründas neid ootamatult omakasu eesmärgil ja kasutas kannatanute suhtes erineval astmel vägivalda vastavalt vajadusele. Kuriteo toimepanemisel süüdistatav tõukas jõuliselt kannatanu pikali (L.O. ) või hõivas kannatanute vara kannatanutele rusikaga näkku lüües (S.M. , N.M. ). Kaitseväitena leitakse, et kannatanud pole hiljem teadnud detailselt meenutada ja kirjeldada nende suhtes kuriteo toime pannud isikut. Ringkonnakohus leiab, et kannatanutele ei saa käesoleval juhul ette heita tajutu kirjeldust või seada nende ütluste usaldusväärsust kahtluse alla. Maakohus on asja menetluse erinevatel etappidel kannatanute ütlustes (sealhulgas fotode järgi äratundmiseks esitamisel) esinevaid mõningaid erinevusi ka põhjalikult analüüsinud ning põhjendanud mõistuspäraselt ja eluliselt usutavalt nende esinemist ning tõendeid kogumis hinnates lugenud siseveendumusele rajanevalt röövimiste toimepanijaks A. Unžakovi. Kohtupraktikas esineb küllaldaselt olukordi, kus äratundja pole võimeline alati kohapeal ja ka hiljem detailselt nimetama-kordama tunnuseid (eriti fotode puhul), mille järgi ta kurjategija ära tunneb, ometigi kinnitab isik kindlalt, et tegemist on just süüdistatavaga ning selline otsustus 7 on abiks ka kohtu siseveendumuse kujunemisel. Maakohus on käesoleval juhul õieti leidnud, et oluline on hinnata, kas äratundja tegi objektiivse otsustuse. Vajalik on rõhutada, et süüdistatav arvestaski kuritegusid toime pannes, et tegemist on kannatanute jaoks ootamatu kallaletungiga ning neil pole süüdistatava kiireloomulise vägivalla ja tema kohese ärajooksmise olukorras võimalik kuriteo toimepanemise tehiolusid, sealhulgas toimepanija isikut kõigi detailideni täpselt tajuda. Ometigi on kannatanud S.M. ja N.M. kinnitanud maakohtus, et nad on kindlad et tundsid süüdistatava isikus ära nende ründaja. Kannatanu N.M. on selgitanud, et kuna röövijal peas olnud kapuuts ei olnud sügav, siis nägi ta tema nägu ning tundis ta ära fotode järgi äratundmisel ja hiljem kohtusaalis (kd 1, lk 46 pöördel). 10.
3. Süüdistatav seadis kahtluse alla kannatanu nägemisvõime, märkides, et kui kannatanu S.M. l on suur nägemisdefekt (- 3,5), siis ta ei saanud kaugele näha, sest taoline nägemine võimaldab näha ainult 45 cm kaugusele. Ringkonnakohus selle väitega ei nõustu, sest kannatanu ise pole oma olulisest nägemisvõime piiratusest avaldanud ning tavalise elukogemusega isikule teadaolevalt ei ole lühinägelikkus suuruses – 3,5 takistuseks lähedalasuva maailmapildi tajumisel. Kaitsja küsimustele vastates on kannatanu maakohtus selgitanud, et nägi ründaja nägu sel hetkel kui ta teda lõi ning sel momendil oli süüdistatava ja tema vahemaa „käeulatuses“ ning kaugusest kuni poolteist meetrit tunneb ta inimese ikka ära (kd 1, lk 48 pöördel). Süüdistatav pole maakohtus osanud kohtule vastata, miks kannatanud S.M. ja N.M. tunnevad temas ära röövkallaletungija ning pakkus väheveenvalt välja „ma ei oska seda kuidagi selgitada, võib olla oli keegi minu sarnane“ (kd 1, lk 51). Maakohus on esitanud kannatanute ütlustest tulenevalt põhjaliku analüüsi, kuidas on kujunenud kohtul siseveendumus, et kuritegude toimepanijaks on just süüdistatav (kd 1, lk 70 pöördel 71). Maakohus on seejuures hinnanud kannatanute tajumisvõimet ja võrrelnud olustikke, kus süüdistatav nende suhtes kuriteod toime pani ning kirjeldanud süüdistatava käitumist lühiaegselt enne vahetut rünnet. Nagu eespool märgitud, on maakohus hinnanud kannatanutele fotode järgi äratundmiseks esitamise kui tõendiliigi kvaliteeti. Kannatanute S.M. ja N.M. puhul on maakohus käsitlenud nende suhtes süüdistatava poolt vara röövimisel toime pandud vägivalda, s.o kuidas mõjutasid neid süüdistatava poolt löödud rusikalöögid näkku.. Ringkonnakohus leiab, et süüdistatava ja kaitsja katsed maakohtus ja hiljem apellatsioonides süüstavate tõendite kvaliteeti kõigutada jäävad seega edutuks.
4. Süüdistatav heitis ringkonnakohtus kohtueelset menetlust läbiviinud isikutele ette asjaolu, et vajalikul määra ei tehtud läbiotsimisi ja muid uurimistoiminguid ning seeläbi ei tuvastatud tema jaoks õigustavaid asjaolusid. Ringkonnakohus leidis pärast asja materjalidega tutvumist, et kohtueelset uurimist läbi viinud politseitöötajad pole tõendusteabe kogumisel jätnud tegemata midagi olulist, mis võiks kahtluse alla seada süüdistatava süü nimetatud kuritegude toimepanemises. Uurimistaktika ja tõendite kogumine selle detailides jääb siiski kohtueelset menetlust läbiviivate isikute otsustada.
5. Kuna ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse muutmata, siis ei tule kaaluda ka süüdistatavale maakohtu otsusega mõistetud karistuse kergendamist, sest maakohus on arvestanud kõiki karistuse mõistmise põhimõtteid

§ 56lg 1 kohaselt ning mitmete röövimisepisoodide süüksarvamisel on A.

Unžakovile mõistetud niigi praktiliselt sanktsiooni alammäära lähedane vangistus.

1. A. Unžakovi kaitsja vandeadvokaat K. Kooga esitas ringkonnakohtule taotluse riigi õigusabi tasu kindlaksmääramiseks. Taotluse kohaselt kulus kaitsjal apellatsioonimenetluseks ettevalmistamiseks ja osalemiseks kohtuistungil 5 tundi, mille eest taotleb ta kaitsjatasu 240,00 eurot. Tasu sõidukulude osas on 93 eurot ja 60 senti. Summa kokku on 333,60 eurot, milles 8 sisaldub käibemaks 55,60 eurot. Ringkonnakohus leiab, et kaitsjatasu suurus on põhjendatud ja rahuldab taotluse. KrMS § 185 lg 2 alusel tuleb menetluskulud välja mõista A. Unžakovilt.
2. Tulenevalt eeltoodust ning juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata ja süüdistatava ning kaitsja apellatsioonid rahuldamata. Tiit Lõhmus Aarne Sarjas /allkirjastatud digitaalselt/ 9 Mati Kartau