← Eesti

2-13-14310/61

Obsah (15)§ 376§ 173§ 163§ 174§ 175§ 442§ 232§ 171§ 137§ 651§ 370§ 429§ 4§ 439§ 164

Tsiviilasi nr 2-13-14310 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Imbi Sidok-Toomsalu, Ele Liiv, Indrek Parrest Otsuse tegemise aeg ja koht 11.03.2016, Tallinn Tsiv

§ 376

lõike 1 kohaselt pärast hagi menetlusse võtmist ja kostjale kättetoimetamist võib hageja muuta hagi eset või alust üksnes kostja või kohtu nõusolekul; kostja nõusolekut eeldatakse, kui ta ei esita hagi muutmisele viivitamata vastuväidet.

§ 376

lõige 4 näeb ette, mida ei peeta hagi muutmiseks: 1) esitatud faktiliste või õiguslike väidete täiendamist või parandamist, ilma et muudetaks hagi aluseks olevaid põhilisi asjaolusid; 2) hageja põhinõude või kõrvalnõuete suurendamist, vähendamist, laiendamist või kitsendamist; 3) esialgu nõutud eseme asemel asjaolude muutumise tõttu teise eseme või muu hüve nõudmist. Hageja poolt esitatud teise alternatiivi kohaldamine esimese asemel ei ole nende punktide hulgas, mida ei peeta hagi muutmiseks. Võimalik on kaaluda

§ 376lõike 4 punkti 3 kohaldamist (asjaolude muutumise tõttu teise eseme või muu hüve nõudmine), kuid sel juhul peaks esinema olukord, mida võib nimetada asjaolude 4

(14)Tsiviilasi nr 2-13-14310 muutumiseks. Käesolevas menetluses aga ei ole mingeid hageja poolt väidetud ega kohtule teadaolevaid asjaolude muutumisi. Kuna kostja ei andnud nõusolekut hagi muutmiseks, kaalub kohus hagi rahuldamisel hageja esmast ühisvara jagamise viisi, so avalikku enampakkumist.
  1. PKS § 37 lõike 3 kohaselt ühisvara jagatakse abikaasade vahel kaasomandi lõpetamise sätete kohaselt võrdsetes osades, kui ei ole kokku lepitud teisiti. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 70 lõike 4 kohaselt on ühisomand kahele või enamale isikule üheaegselt kindlaksmääramata osades ühises asjas kuuluv omand. AÕS § 70 lõike 6 kohaselt kohaldatakse ühisomandile kaasomandi kohta käivaid sätteid, kui ühisomandit sätestavas seaduses ei ole sätestatud teisiti. AÕS § 77 lõike 1 kohaselt kaasomandi lõpetamisel jagatakse asi vastavalt kaasomanike kokkuleppele. AÕS § 70 lõike 6 kohaselt kohaldatakse ühisomandile kaasomandi kohta käivaid sätteid, kui ühisomandit sätestavas seaduses ei ole sätestatud teisiti. AÕS § 77 sätestab asja jagamise viisid kaasomandi lõpetamisel: (lg 1) kaasomand jagatakse vastavalt kaasomanike kokkuleppele; (lg 2) kui kaasomanikud ei saavuta kokkulepet kaasomandis oleva asja jagamise viisi suhtes, otsustab kohus hageja nõudel, kas jagada asi kaasomanike vahel reaalosadeks, anda asi ühele või mitmele kaasomanikule, pannes neile kohustuse maksta teistele kaasomanikele välja nende osad rahas, või müüa asi avalikul või kaasomanikevahelisel enampakkumisel ning saadud raha jagada kaasomanike vahel vastavalt nende osa suurusele. Ühisomanikud ei ole ühisomandi jagamises kokkuleppel jõudnud.
  2. Kohtul tuleb hinnata, kas esineb aluseid ühisvara jagamise üldprintsiibist, millise kohaselt abikaasade osad ühisvara jagamisel on võrdsed, kõrvale kaldumiseks. Kehtiva PKS-i § 210 lõike 2 kohaselt asjaolule või toimingule, mis on tekkinud või tehtud enne käesoleva seaduse jõustumist, kohaldatakse asjaolu tekkimise või toimingu tegemise ajal kehtinud seadust, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti. Kostja väitel tagastati kinnistud JR-le kui õigusvastaselt võõrandatud maa vastavalt 1995 (Tallinna kinnistu) ja 2000 (XXX kinnistu). Kostja väitel muutusid kinnistud abikaasade ühisomandiks seoses kinnistutel asuvate hoonete abielu ajal kinnistamisega, tulenevalt varemkehtinud PKS § 14 lõikest 1, mis sätestas, et kohus võib abikaasade ühisvaraks osaliselt või täielikult tunnistada abikaasa lahusvara, mille väärtus on abielu kestel abikaasade töö või rahaliste kulutuste tulemusel oluliselt suurenenud.
  3. Hageja ei ole nõus, et kostja on ühisvarasse rohkem panustanud ning et kostjal on õigus hüvitisele. Hageja arvates on mõlemad kinnistud formaalselt omandatud õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise menetlusega, kuid sisuliselt on kas omandatud täies ulatuses ühisvara eest (XXX kinnistu) või omandamine on olnud võimalik ainult hageja loal (XXX kinnistu). JR omandas XXX kinnistu 29.08.
  4. Ehitis sai selle omandamisel seega ühisvaraks. Kostja omandas nõudeõiguse MP-lt (P) hinnaga 3000 krooni. Nõudeõigus loovutati maareformiseaduse (MaaRS) § 191 lõike 3 alusel. Seega omandas JR nõudeõiguse ainult põhjusel, et ta oli XXX kinnistul asuva ehitise ühisomanik ning samasugune nõudeõigus oli seega ka TR-l. XXX kinnistu tagastamine JR-le oli võimalik vaid tänu sellele, et TR elamu ühisomanikuna andis tagastamiseks nõusoleku. Kui TR sellist nõusolekut andnud ei oleks, saanuks abikaasad omandada elamualuse maa erastamise korras. Sel juhul oleks aga kogu kinnistut käsitletud ühisvarana. 5
(14)Tsiviilasi nr 2-13-14310
  1. Kohtu arvates on õige hageja käsitlus selles, et XXX kinnistu puhul ei ole alust abielupoolte võrdsuse printsiibist kõrvale kalduda. Maa tagastamise nõudeõiguse loovutamise lepingust, mis on sõlmitud 29.08.2000, ilmneb, et XXX küla XXX õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise subjektiks oli MP, kes loovutab nõudeõiguse talu maale JR-le 3000 krooni eest MaaRS § 191 lõike 1 punkti 3 alusel. Seega JR ei olnud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise õigustatud subjektiks. MaaRS-i nimetatud sätte kohaselt võib õigustatud subjekt maa tagastamise nõudeõiguse loovutada isikule, kelle omandis olev ehitis, samuti ajutine ehitis või istandus, paikneb õigusvastaselt võõrandatud maal, mille tagastamise nõudeõigust loovutatakse. JR omandas nõudeõiguse maale tasuliselt ning TR-l kui ehitise ühisomanikul oli samasugune õigus omandada nõudeõigus maale. Tegemist on omandamisest alates abielu ühisvaraks oleva kinnistuga ning puudub alus kõrvale kalduda poolte võrdsuse põhimõttest.
  2. XXX asuv kinnistu on tagastatud JR-le kui õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise õigustatud subjektile. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise kompenseerimise Tallinna Linnakomisjoni 05.07.1993 otsuse kohaselt on Tallinnas XXX ja XXX õigustatud subjektiks vara omaniku JR laps E-VR. Tallinna Linnavalitsuse 12.09.1995 korraldusega nr 2557 on XXX maa tagastatud JR-le ja XXX maa E-VR-le.
  3. Kuni 01.07.2010 kehtinud PKS-i § 141 kohaselt on abielu kestel abikaasale tagastatud õigusvastaselt võõrandatud vara abikaasa lahusvara. XXX maa oli JR lahusvara ning kinnistu moodustamisega ühisomandis oleva elamu juurde sai XXX kinnistu poolte ühisvaraks. XXX ühisvaraks oleva kinnistu väärtus on seega oluliselt suurenenud ühe abikaasa lahusvara arvelt. Kohus võtab poolte proportsioonide määramisel aluseks Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-77-07 punkti 12, millise kohaselt juhul, kui ühe abikaasa lahusvaraks olnud elamu muutus abielu ajal maa erastamise tõttu kinnisasja oluliseks osaks, tuleb ühisvara jagamisel PKS § 19 lõike 2 punkti 3 alusel kalduda abikaasade osade võrdsusest kõrvale ulatuses, mis tagab lahusvara kaotanud abikaasale õiglase osa ühisvarast; ühisvara jagamisel, kui ühe abikaasa lahusvaraks olnud ehitis on muutunud eespool märgitud viisil kinnisasja oluliseks osaks, tuleb kinnistu (praegusel juhul mõttelise osa) väärtusest koos ehitisega (elamuga) lahutada kinnistu väärtus ilma ehitiseta ja jagada saadud vahe üldjuhul pooleks.
  4. Eksperdi hinnangu kohaselt on kinnistu koos hoonega turuväärtuseks 245 000 eurot, kinnistu ilma hooneta turuväärtuseks 10 340 eurot ja kinnistul asuvate hoonete turuväärtuseks 234 850 eurot. Seega tuleb abikaasade osade määramisel teha kindlaks, kui suure protsendi moodustab hoonete väärtus kogu kinnistu väärtusest ning saadud protsendiväärtus jagada kahega, so kummagi abielupoole osaga. Hoonete väärtus moodustab kogu kinnistu väärtusest 95,8%, seega on hageja osa XXX kinnistust 47,9% ja kostja osa 52,1%.
  5. Hageja on esmase ühisvara jagamise viisina taotlenud kinnistute müümist avalikul enampakkumisel. Kostja on sellega nõustunud. Kinnistu XXX on hageja alaline elukoht, sellest hoolimata on ta taotlenud eelkõige kinnistu avalikku enampakkumist (hageja küll hiljem taotles kohaldada teist alternatiivi, kuid kohus ei lubanud hagi muutmist tulenevalt kostja keeldumisest). Kohus määrab seega kaasomandi lõpetamise ja ühisvara jagamise viisiks kinnistute müügi avalikul enampakkumisel ning müügitulemi jagamise kaasomanike vahel vastavalt nende osade suurusele. 6
(14)Tsiviilasi nr 2-13-14310 25.

§ 173

lõike 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Menetluskulude jagamise üldprintsiibiks on, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus kaldub sellest sättest kõrvale, kuna hageja ja tema esindaja käitumine menetluses on olnud erakordne ning vajab erikohtlemist. Erakordsus väljendub menetlusõiguste pahauskses kasutamises. Hageja ja hageja esindaja on olnud menetluses väga raskesti tabatavad, on eiranud kohtu korraldusi ja kirju, venitanud toimingute tegemisega. Hageja esindaja viimasel istungil muutis oma nõuet, sealjuures istungi jooksul mitu korda, samuti esitas hageja esindaja viimasel istungil uue haginõude registrikande tegemise kohta. Uue haginõude esitas hageja esindaja suuliselt. Hageja poole käitumine on seega olnud väga pahauskne kohtu ja vastaspoole suhtes ning seda hoolimata asjaolust, et tegemist on vandeadvokaadiga. 26. Kostja esindaja taotles menetluskulude jätmist hageja kanda

§ 163lõike 2 kohaselt.

Selle sätte kohaselt kui hagi rahuldatakse osaliselt ja sellesarnases ulatuses, nagu on kohtumenetluses kompromissina pakkunud üks pool, võib kohus jätta menetluskulud tervikuna või suuremas osas poole kanda, kes kompromissiga ei nõustunud. Kostja on kohtule esitanud kompromissettepanekute kronoloogia. Kohtule on kohtuistungitest ja kirjavahetusest hageja esindajaga teada, et hageja esindaja on korduvalt kinnitanud valmidust kompromissi arutada. Hageja esindaja ei ole mitte keeldunud kompromissi sõlmimisest, mida tal on alati õigus teha, vaid on jäänud kompromissi arutamisel kostja esindajale kättesaamatuks. Kohus teeb otsuse valdavalt sellises ulatuses, nagu oli kostja pakutud kompromiss. Tuginedes eeltoodule ja kohtu poolt kogetule hageja esindajaga suhtlemisel, tuleb menetluskulud tsiviilasjas jätta

§ 163lõike 2 kohaselt hageja kanda.

27.

§ 174

lõige 1 näeb ette, et menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid.

§ 175

lõige 1 näeb ette, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.

  1. Hageja esitas menetluskulude nimekirja ja kulude tasumist tõendavad dokumendid, milliste kohaselt ta on kandnud menetluskulusid kokku 7060.82 eurot. Kostja esitas menetluskulude nimekirja ja tasumist tõendavad dokumendid, mille kohaselt ta on kandnud menetluskulusid kokku 2806.80 eurot.
  2. Kostja on vastu vaielnud hageja menetluskuludele. Hageja ei ole vastu vaielnud kostja menetluskuludele.
  3. Kostja menetluskulud on järgnevad: tunnitasu 96 eurot, töötatud aja maht 26 tundi ja 38 minutit, kokku 2556.80 eurot (26 tundi ja 38 minutit x 96 eurot) ning riigilõiv apellatsioonkaebuselt 250 eurot. Arvestades asja menetluse kestvust ning keerukust, on kostja menetluskulud mõistlikud ja põhjendatud nii tunnitasu suuruselt kui kogumahult. Kohus mõistab hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud 2806.80 eurot. Apellatsioonkaebus 7

(14)Tsiviilasi nr 2-13-14310
  1. Hageja palub tühistada maakohtu otsuse osaliselt ja teha tühistatud osas asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata uus otsus, millega jagada abikaasade ühisvaraks olevad kaks kinnistut selliselt, et jätta vara võrdsetes mõttelistes osades abikaasade kaasomandisse ja välistada TR kaasomandi osa pankrotivarast. Samuti mõista kostjalt välja hageja menetluskulud. Juhul, kui ringkonnakohus jätab vara eelneval viisil jagamata, palub hageja tühistada maakohtu otsuse täies ulatuses ja saata asi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks.
  2. Maakohtu otsus tuleb tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu osas, millega kohus väljus hagi piiridest. Samuti menetluskulude jaotuse osas. Maakohus rahuldas nõuded, mida ei ole kunagi esitatud või millest oli loobutud. Otsus on motiveerimata ja rikutud on tõendite hindamise nõudeid. Viimase kohtuistungi protokollist nähtub, mis menetluses toimus. Kohtuotsus ei vasta kohtuistungil toimunule, nagu ei oleks otsuse kirjutaja istungil osalenudki.
  3. Maakohus viitab järgmistele õigusnormidele: PKS § 37 lõige 3 ja § 210 lõige 2, AÕS § 70 lõiked 4 ja 6 ning § 77 lõiked 1 ja 2,

§ 163lõige 2, § 173 lõige 1, § 174 lõige 1, § 175 lõige 1, § 177 lõige 4, § 376 lõige 1 ja lõike 4 punkt 3, Maa

RS § 191 lõige 1 ja lõike 1 punkt

  1. Apellant leiab, et kohtu viidatud sätted ei võimalda vaidlusalust kohtuotsust teha.
  2. PKS § 37 lõike 3 kohaselt jagatakse ühisvara abikaasade vahel kaasomandi lõpetamise sätete kohaselt võrdsetes osades, kui ei ole kokku lepitud teisiti. Seega eelduslik ja tavapärane on vara füüsiline jagamine, st kinnisvara puhul kaasomandit, kui pooled ei soovi teisiti jagada. Kaasomandi lõpetamise sätetest ja kohtupraktikast tuleneb, et kohus saab valida üksnes haginõudena esitatud kaasomandi lõpetamise viiside vahel. Kostja nõuet hüvitisele ei esitanud ja keegi ei ole kaasomandi lõpetamise nõuet esitanud. Kostja ei vaielnud haginõudest loobumisele/hagi muutmisele vastu. Kui oli loobumine või kui oli muutmine, siis kostja vastuväidet ei ole.
  3. Kehtiv PKS ei võimalda osade võrdsusest kõrvale kalduda. Kohus pidanuks ühisvara jagama ja määrama kaasomandi lõpetamise selliselt, et kinnistud jäävad abikaasade kaasomandisse, mitte määrama ühisvara jagamise viisiks kinnistute müügi avalikul enampakkumisel ning müügitulemi jagamise kaasomanike vahel vastavalt nende osade suurusele. Kohus ei märkinud istungil, et ei võta loobumist vastu või ei luba hagi muuta. Selline käitumine ja info oli kohtuotsuses üllatav. Kui kohus võimaldab eelmenetluses kohtuistungil nõudest loobuda või seda muuta, ei saa ta hiljem otsuses muud kirjutada.
  4. Ilmselt puhttehniliselt oleks maakohus pidanud kinnistute jagamisel otsustama ka kinnistusraamatust nähtuvate asjaõiguste saatuse, sest kinnistud on hetkel koormatud täies ulatuses, kuid tegemist ei ole abikaasade solidaarkohustustega.
  5. Kompromissettepanekute kronoloogia esitati teesidega, so otsuses sellele tugineda ei saa. Kohus ei tugine tõenditele ega viita, millise kompromissiettepaneku kohaselt ta menetluskulud jagab. Riigikohtu lahendist nr 3-2-1-38-14 tuleneb, et pankrotimenetlusega seoses abikaasade ühisvara jagades tuleb kehtiva PKS § 210 lõike 1 ja § 211 järgi alates kehtiva PKS-i jõustumisest esitatud nõude korral jagada abikaasade ühisvara kehtiva PKS-i järgi. PKS § 210 lõike 2 järgi tuleb ühisvara 8

(14)Tsiviilasi nr 2-13-14310 koosseisu kindlaksmääramisel lähtuda vara omandamise ajal kehtinud seadusest (Riigikohtu otsused nr 3-2-1-31-14 (punkt 12), nr 3-2-1-42-13 (punktid 9, 13). 38. Ühisvara koosseis määratakse kindlaks varasuhte lõppemise seisuga. Kuna abielusuhete lõppedes lõppes ka abikaasade ühise omandi tekkimine, on abielusuhete lõppemise aja tuvastamine asjas olulise tähendusega. 39.

§ 442

lõike 5 teise lause järgi peab kohtuotsuse resolutsioonist selguma, milliseid hageja tahteavaldusi kohtuotsus asendab. Kande tegemiseks on kinnistusraamatuseaduse (KRS) § 341 järgi nõutav selle isiku nõusolek, kelle kinnistusregistriossa kantud õigust kanne kahjustaks (puudutatud isik), kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Selline otsus ei ole täidetav.

  1. Kohtuistungi protokollist nähtub selgelt nii nõudest loobumine (või kui kohus soovib hagi muutmine) ja ka asjaolu, et kostja sellele istungil vastu ei vaielnud. Kohtuotsus ei kajasta istungil toimunut. Loobutud osas oleks kohus pidanud menetluse lõpetama, mitte otsust tegema.
  2. Maakohus on asjaolude tuvastamisel rikkunud tõendite hindamise reegleid ning

§ 232lõikeid 1 ja 2 (menetluskulude osas).

Apellant ei nõustu menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise juures arvestatud asjaoludega, sest need ei tugine tõenditel. Olulised faktilised asjaolud on jäänud tuvastamata. Haldur on kohtukõne teesides esitanud mitmeid uusi argumente, millele kohus on ka asjas tähtsust omistanud, kuid mis ei olnud vaidluse esemeks. 42. Juhul kui vaheotsus jääb tegemata, ei ole hageja süü, et hageja taotleb midagi, mis ei anna tulemust ja on lootusetu ning toob kaasa üksnes suuremad menetluskulud. Samuti ei ole põhjendatud menetluskuludena välja mõista teiselt poolelt tasutud riigilõivu olukorras, kus kaebus jääb rahuldamata. Hagi rahuldamise korral on põhjendatud üksnes sellised kohtukulud, mille kandmine on kohustuslik ja vajalik. Riigikohus on mh märkinud, et kui pool teeb midagi, mida kohus ei ole palunud ega käskinud, nt esitab kassatsioonkaebusele vastuse, siis seda kulu ei ole õige teise poole käest välja mõista. Antud juhul on olukord samasugune ning seda ütleb sõnaselgelt ka

§ 171lõige 1.

  1. Menetluskulude jaotamisel ja rahalisel kindlaksmääramisel on korrektne arvestada hageja taotlust menetluskulude väljamõistmiseks, mis jäi rahuldamata. Kuna maakohtu otsus on seadusega vastuolus ja kohus on osaliselt rahuldanud nõude, mida sellel alusel rahuldada ei saa, kuuluvad menetluskulud ümber vaatamisele sõltumata vaidluse lõpptulemusest. Maakohus rikkus seadust, kui mõistis hagejalt kostja kasuks välja 2806.80 eurot.
  2. Kostja esitas kohtule menetluskulude nimekirja, mis sisaldab mh lepingulise esindaja kulu. Kuna kostja on ise pädev ning teda ei ole keegi kohtus esindanud, ei ole alust menetluskulusid kohtuväliste kulude osas kindlaks määrata ega hüvitada. Analoogia kohaldamine tunnihinna suuruse osas olukorras, kus ei ole esindust, arvet ega teenuse osutajat, on kohatu. Tagasivõitmine on pankrotihalduri ülesanne ja seda tasustatakse mitte menetluskulude hüvitamise regulatsiooni alusel, vaid pankrotihalduri tasu regulatsiooni alusel. 9

(14)Tsiviilasi nr 2-13-14310
  1. Juhul kui pankrotihalduri tööülesandeid saaks lugeda esindaja kuludeks, oleksid antud asjas kulud põhjendamatult suured. Põhjendatud saavad olla üksnes sellised kohtukulud, mille kandmine on kohustuslik ja vajalik. Apellatsioonkaebuse esitamine ei olnud vajalik, sest see ei toonud tulemust. Seega apellatsiooniastme kulud peavad jääma igal juhul hageja kanda.
  2. Hagihinna tähenduses loetakse mittevaraliseks ka ühisvara jagamise nõue.

§ 137

lõikest 5 tulenevalt on haldur apellatsioonkaebuselt liiga palju riigilõivu tasunud. Selle väljamõistmine on sõltumata otsuse sisust igalt isikult ebaseaduslik. 47. Menetluskulude osas on oluline, et vaheotsuse tegemise ja kohtumenetluse ajendas kostja tegevus ning kostja apellatsioonkaebus jäi rahuldamata. Lepingulise esindaja puhul ei ole töökanded jms põhjendatud. Menetluses on ajakulus süüdi pankrotihaldur, kes ei võtnud hagi omaks, ei esitanud ühisvara jagamise hagi ega öelnud kohe, et tegemist on ühisvaraga. Ei vasta tõele, et pankrotihaldur ei ole asjaolu, et tegemist on poolte ühisvaraga, kunagi eitanud. Kuigi kaasuse asjaolud on kogu aeg olnud samad, ei ole pankrotihaldur kunagi küsinud hagejalt ega võlgnikult, kas tegemist on ühis- või lahusvaraga. Kuna vara omandati abielu ajal, siis valitses eeldus, et tegemist on ühisvaraga. Vaatamata sellele pankrotihaldur olukorda ei fikseerinud ega arutanud võlgnikuga. Apellant möönab, et suhtlus pankrotihalduriga oleks võinud olla sujuvam, kuid ei nõustu, kui probleeme teiste küsimuste lahendamisel laiendatakse asjaolude segamise kaudu ühisvara küsimusele. Süüdistus menetluse venitamises on alusetu. Menetlus venis vaheotsuse taotlemise pärast. Kompromissettepanekute raames on pooled jaganud kinnistute hindamise kulusid ja apellant on tasunud ainuisikuliselt vara kindlustusega ning valitsemisega seotud kulutusi. 48.

§ 163

lõike 2 kohaselt kui hagi rahuldatakse osaliselt ja sellesarnases ulatuses, nagu on kohtumenetluses kompromissina pakkunud üks pool, võib kohus jätta menetluskulud tervikuna või suuremas osas poole kanda, kes kompromissiga ei nõustunud. Antud säte eeldab, et kohtuotsus, millega hagi rahuldatakse on seaduslik. Kui teine menetlusosaline pakub kompromissi (antud juhul ei ole seda tegelikkuses dokumenteeritud), mis ei ole hagi rahuldamise raames lahendina hagi esemest lähtudes üldse võimalik, ei saa ka menetluskulusid vastava sätte alusel jaotada. Maakohus ei ole menetluskulude jaotamisel kaalunud kõiki asjaolusid ega oma otsustust põhjendanud. Ei ole arusaadav, kus on vastav kompromissiettepanek ja kas see on menetluses ka muul viisil esitatud kui kohtukõne teesidele lisatud dokumentides, mille asja juurde võtmist ei ole palutud ega otsustatud. Kohtukõne teesides ei saa uusi tõendeid esitada. Kompromissettepanekuid on esitanud mõlemad pooled ja kuna elu on pidevas liikumises, siis tegelikult ei ole nendest ettepanekutest võimalik teha hiljem mingeid järeldusi. Ka pankrotihaldurile tuli kompromissettepaneku tegemist pärast pikka ootamist meelde tuletada. Kostja pikendas nt hagile vastamise tähtaega ühe kuu võrra. Võlgniku abikaasa ei oleks kohtusse läinud, kui haldur ei oleks ühisvara võlgniku lahusvaraks lugenud. Pangalt laenutaotlusele vastuse ootamine ei ole venitamine. Vastustaja seisukoht 49. Vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht 10

(14)Tsiviilasi nr 2-13-14310 50. Ringkonnakohus, kuulanud kohtuistungil ära poolte seisukohad ja tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb osaliselt tühistada ühisvara jagamise viisi, hagejale jääva vara pankrotivarast välistamise nõude lahendamata jätmise, hagist osalise loobumise vastuvõtmise mitteotsustamise ja menetluskulude jaotamise ning kindlaksmääramise osas. Selles osas rikkus maakohus oluliselt menetlusõiguse norme, mis tõi kaasa osaliselt ebaõige otsuse tegemise. Ringkonnakohus saab teha tühistatud osas ise uue otsuse, millega võtab vastu hageja osalise loobumise hagist ja lõpetab selles osas menetluse, jagab uuesti ühisvara, lahendab ära hagejale jääva vara pankrotivarast välistamise nõude ning jaotab ja määrab kindlaks menetluskulud. Ülejäänud osas maakohtu otsuse tühistamiseks või muutmiseks alus puudub. Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt. 51.

§ 651

lõike 1 kohaselt kontrollib ringkonnakohus esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Hageja ei vaidlusta maakohtu poolt ühisvara jagamise nõude lahendamisel tuvastatud faktilisi asjaolusid, mille alusel maakohus tuvastas mõlema vaidlusaluse kinnistu kuulumise abikaasade ühisvara koosseisu, ega ka maakohtu poolt tuvastatud kinnistute turuväärtusi. Hageja vaidlustab maakohtu poolt rakendatud jagamise viisi, XXX kinnistu osas poolte võrdsuse põhimõttest kõrvalekaldumist, hageja ainuomandisse jääva vara pankrotivarast välistamata jätmist ja kostja (kaebuse punktis 15 ilmselt ekslikult nimetatud hageja) tahteavalduse kohtuotsusega asendamata jätmist. 52. Esmalt lahendab kolleegium küsimused seoses maakohtu poolt rakendatud ühisvara jagamise viisiga. Maakohtu otsusest nähtub, et maakohus lähtus jagamise viisi valikul hageja poolt hagiavalduses esitatud viiside eelistusest: esmane müük enampakkumisel, teisene kaasomandisse jagamine, kolmas vara JR ainuomandisse jätmine ja hagejale rahalise hüvitise määramine (hagiavalduse punktid 1.1-1.3; t I kd lk 2-3). Hageja on seisukohal, et 10.07.2015 kohtuistungil loobus ta esimesest ja kolmandast eelistusest ning palus rakendada teist eelistust, kuna selleks ajaks oli hageja saanud kokkuleppe pangaga, mis võimaldab tal kaasomandi lõpetamise korral JR mõttelise osa pankrotivarast ära osta. Maakohtu otsusest nähtub, et kohus luges sellised hageja esindaja toimingud istungil hagi muutmiseks

§ 376

mõttes, milleks kostja nõusolekut ei andnud ja milleks ei andnud nõusolekut ka kohus, kuna mingid olulised asjaolud muutunud ei olnud. 53. Kolleegium on seisukohal, et maakohtu istungi protokollist nähtub hageja esindaja tahe mitte muuta hagi, nagu käsitles hageja toiminguid maakohus, vaid osaliselt hagist loobuda, so hagiavalduses esiletoodud jagamise viisidest esmasest ja kolmandast alternatiivist loobumiseks. Riigikohus on selgitanud, et hagist osaline loobumine on nõude kitsendamine

§ 376

lõike 4 punkti 2 mõttes, mida ei peeta hagi muutmiseks (nt lahend nr 3-2-1-80-13, punkt 24). Ka lahendis nr 3-2-1-95-12 (punktis 10) käsitles Riigikohus kaasomandi lõpetamise erinevaid viise alternatiivsete nõuetena

§ 370lõike 2 mõttes.

54. Lahendis nr 3-2-1-80-13 (punktis 24) selgitas Riigikohus, et hagist osalise loobumise taotlust on võimalik põhimõtteliselt esitada ka pärast avalduste esitamise tähtaja möödumist menetluses, sest reeglina selline toiming ei venita menetlust, vaid kiirendab seda. Seega põhimõtteliselt võis hageja kohtuistungil osadest alternatiivsetest nõuetest loobuda. Kui kostja leidis, et selline loobumine rikub tema õigusi (ta oli vastuses kohtule nõustunud nimelt selle jagamise viisiga, millest hageja 11

(14)Tsiviilasi nr 2-13-14310 loobus, ega pidanud vajalikuks menetluses vastuhagi esitada), oli tal õigus taotleda kohtuistungi edasilükkamist ja endale tähtaja andmist vastuhagi esitamiseks. Kostja sellist võimalust ei kasutanud. Kostja ei toonud ka apellatsioonimenetluses esile, et kui ta oleks hageja taotlusest aru saanud ja maakohus oleks selgelt istungil võtnud taotluse osas seisukoha, oleks ta soovinud esitada asjas vastuhagi, et saavutada jagamise viisiks tema poolt eelistatud müük enampakkumisel. Maakohtu istungi protokollist nähtub, et kostja vaidles küll hageja taotlusele vastu, kuid samas „võttis hagi õigeks“. Ringkonnakohtu istungil selgitas kostja, et hagi õigeks võtmise all pidas ta silmas, et hagiavalduses esitatud jagamise variantide raames asi võimalikult kiiresti ära lahendaks, samuti et kahe vaidlusaluse kinnistu näol on tegemist abikaasade ühisvaraga. 55. Eeltoodu alusel on kolleegium seisukohal, et maakohus rikkus hageja taotlust menetledes

§ 429

lõikeid 1, 2 ja 5, milledest tulenevalt peab kohus hagist loobumise (ka osalise puhul) selgelt otsustama, kas ta võtab loobumise vastu või mitte. Käesolevas asjas võis maakohus sellised otsustused teha põhimõtteliselt ka kaevatavas otsuses, kuid arvestades loobumise sisu, oleks olnud mõistlik selge seisukoht kujundada juba istungil ja seda eelkõige kostja menetlusliku positsiooni huvides (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-50-13, punkt 15). Kuna aga kostja ei toonud apellatsioonimenetluses esile, et hageja taotluse menetlemisest oleks sõltunud tema tahe vastuhagi esitada, leiab kolleegium, et saab hageja poolt osalise loobumise ise vastu võtta ja selles osas menetluse lõpetada tsiviilasja maakohtule tagasi saatmata. 56.

§ 4

lõike 2 kohaselt määravad hagimenetluses pooled vaidluse eseme ja menetluse käigu ning otsustavad mh taotluste esitamise. Sama sätte lõike 3 teise lause kohaselt on hagejal õigus esitatud nõudest loobuda. Seega olukorras, kus hageja oli loobunud kahest jagamise viisist ja kostja vastuhagi ei esitanud, puudus maakohtul alus kaaluda ühisvara jagamist muul viisil kui hageja poolt toetatud kaasomandisse jagamine ja sea tehes ületas maakohus hagi piire.

§ 439

kohaselt ei või kohus otsuses ületada nõude piire ega teha otsust nõudekohta, mida ei ole esitatud.

  1. Ringkonnakohus teeb ühisvara jagamises uue otsuse, millega jagab vara ainsal menetlusse jäänud viisil, so abikaasade kaasomandisse jätmine. Kohus peab ühisvara jagamise viisi valikul kaaluma poolte huve, käesolevas asjas mh ka ühe abikaasa võlausaldajate huve. Kolleegium möönab, et käesolevas asjas on kohtu diskretsioon seoses ühe võimaliku jagamise viisiga piiratud, samas hagi rahuldamata jätmine ilmselt mõistlik ei oleks. Kinnistute kaasomandisse jagamine võimaldab ühelt poolt hagejal vähemalt kuni kaasomandi lõpetamiseni säilitada õigus kinnistutele, millest üks on perekonna kodu, mh kuni kasutuskorra kokkuleppe sõlmimiseni võimaluse neid omandiõiguse alusel kasutada. Ühisvara jagamine on vajalik ka JR võlausaldajatele, võimaldades pankrotivõlgniku kaasomandiosa realiseerimist pankrotimenetluses ja seeläbi pankrotimenetlusega edasi minna.
  2. Kolleegium lähtub kinnistute kaasomandisse jagamisel maakohtu poolt tuvastatud abikaasade osadest ühisvaras. Maakohus on selles osas oma järeldusi põhjendanud kooskõlas

§ 442lõikega 8, ringkonnakohus lähtub nendest ega pea vajalikuks siinkohal korrata.

Apellatsioonkaebus ei sisalda selles osas konkreetseid väiteid, mida kolleegium saaks kontrollida.

§ 651lõike 1 kohaselt on kolleegium seotud kaebuse piiridega. 12

(14)Tsiviilasi nr 2-13-14310
  1. Kolleegium ei nõustu apellandi seisukohaga, nagu ei oleks maakohtul olnud õiguslikult võimalik kalduda kõrvale ühisvara osade võrdsuse põhimõttest. Iseenesest õige on väide, et kehtiv PKS-i redaktsioon sellist võimalust ette ei näe. Küll aga on kohtupraktika asunud läbi PKS § 210 lõike 2 seisukohale, et viidatud säte annab aluse määrata enne 01.07.2010 kehtinud PKS-i järgi nii eseme kuulumise ühisvara hulka kui ka arvestada ühisvara jagades abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumise aluseid, juhul kui ese omandati ja kõrvalekaldumise alus tekkis enne 01.07.2010 (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-31-14, punkt 14). Käesolevas asjas on nimetatud eeldused täidetud.
  2. Käesolevas asjas puudub vaidlus, et pankrotihaldur arvas JR pankrotivara hulka vaidlusalused kaks kinnistut, millest teatas võlgniku abikaasale 27.09.2012 kirjaga (t I kd lk 33-34). Seega tekkis hagejal võlgniku abikaasana PankrS § 122 lõike 4 alusel õigus esitada hagi ühisvara jagamiseks ja oma osa välistamiseks pankrotivarast (varaühisus oli lõppenud abieluvaralepingu sõlmimisega 23.03.2011). Eelpool otsustas ringkonnakohus, et ühisvara jagamise tulemusena jääb hageja omandisse vastavalt 50% ja 47,1% mõttelist osa pankrotivarasse arvatud kinnistutest, mistõttu tuleb see osa kinnistutest pankrotivarast välistada. Pankrotivara moodustub PankrS § 108 lõike 1 kohaselt pankrotivõlgniku varast, mida kasutatakse sihtvarana võlausaldajate nõuete rahuldamiseks ja pankrotimenetluse läbiviimiseks.
  3. Kolleegium ei nõustu apellandiga selles, nagu oleks maakohus jätnud ebaõigesti kohtuotsuse resolutsioonis asendamata kostja tahteavaldused kinnistusraamatus kannete muutmiseks. Tsiviilasja materjalidest ei nähtu

-i sätetega kooskõlas sellise nõude esitamine hageja poolt. Samas ei nõustu kolleegium ka maakohtuga, nagu oleks hageja esindaja poolt kohtuistungil suuliselt esitatud uus nõue kinnistusraamatukandes tegemiseks vajaliku kostja nõusoleku asendamiseks kohtuotsusega käsitletav hagi muutmisena

§ 376mõttes.

Kuigi ringkonnakohtu istungil (protokoll t III kd lk 9-11) selgitas hageja esindaja, et esitas maakohtu menetluses vastava nõudega ka kirjalikus menetlusdokumendis, siis väite põhistamiseks konkreetseid elulisi asjaolusid (kuupäevad vmt) ta ei esitanud, ka mitte kolleegiumi poolt täiendavalt selleks antud tähtaja jooksul. Sellise menetlusdokumendi esitamine ei nähtu ka kohtute infosüsteemist. Seega on tuvastatud, et hageja ei esitanud maakohtule kostja tahteavalduse asendamisele suunatud nõuet, mistõttu ei olnud hagejal ka võimalik vastavat nõuet muuta ning maakohtul ei olnud võimalik seda menetleda ega lahendada ja hageja vastavasisulised etteheited maakohtule ei ole põhjendatud. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-113-11 selgitanud, et

§ 376

ei reguleeri olukorda, mis puudutab uue nõude esitamist kõrvuti algsega ja et sellisel juhul on tegemist eraldi haginõude esitamisega ja taotlusega menetleda seda koos juba menetluses oleva nõudega. Kui kostja keeldub andmast nõusolekut KRS § 341 mõttes kinnistusraamatukannete muumiseks, tuleb hagejal seda uues menetluses hageda.

  1. Eelmises punktis esitatud põhjendustel ei olnud maakohtul alust lahendada ka apellatsioonkaebuses esiletoodud võimalikku probleemi jagatavaid kinnistuid koormavate hüpoteekidega. Hüpoteegid jäävad ka peale kaasomanditeks jagamist koormama kogu kinnistut, st ka hageja mõttelist osa. Hüpoteekide kustutamiseks saab nõusoleku anda vaid võlausaldaja, kelle nõuet vastav hüpoteek tagab.
  2. Kolleegium nõustub osaliselt apellandi etteheidetega maakohtu otsusest nähtuvale menetluskulude jaotusele ja selle põhjendustele. Samas kuna maakohtu otsuse osalise tühistamise ja tühistatud osas uue otsuse tegemise tõttu tuleb maakohtumenetlusega 13

(14)Tsiviilasi nr 2-13-14310 seotud kulud niikuinii uuesti jaotada, ei pea kolleegium menetlusökonoomia põhimõtet silmas pidades vajalikuks täpsemalt maakohtu põhjendusi analüüsida. Ringkonnakohus leiab, et menetluskulude jaotamisel nii maa- kui ringkonnakohtus on põhjendatud rakendada hagilises perekonnaasjas erinormina menetluskulude jaotust reguleerivat

§ 164, mille lõike 1 kohaselt kannab kumbki poolt oma menetluskulud ise.

Ühisvara jagamine on vajalik mõlema abikaasa vararežiimi korrastamiseks, sh käesolevas asjas ka pankrotivõlgnikust abikaasa võlausaldajatele, ja käesolev kohtuotsus on seega tehtud mõlema poole huvides.

  1. Kuna kummagi poole kulud jäävad vastava poole enda kanda ei ole vajalik määrata kindlaks poolte vajalikke ja põhjendatud menetluskulusid maa- ja ringkonnakohtus. Imbi Sidok-Toomsalu /allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Parrest /allkirjastatud digitaalselt/ Ele Liiv /allkirjastatud digitaalselt/ Parandatud 16.03.2016 määrusega RESOLUTSIOON:
  2. Parandada tsiviilasjas nr 2-13-14310 Tallinna Ringkonnakohtu 11.03.2016 otsuse resolutsiooni punkti 2 alapunktis 4) ilmne ebatäpsus, so TR mõttelise osa numbriliseks suuruseks märgitud „47,1%“, ja lugeda õigeks numbriliseks suuruseks „47,9%“. Parandatud 12.04.2016 määrusega RESOLUTSIOON:
  3. Parandada tsiviilasjas nr 2-13-14310 Tallinna Ringkonnakohtu 11.03.2016 otsuse resolutsiooni punkti 2 alapunktis 6) ilmne ebatäpsus, so JR (pankrotis) pankrotivarast välistatavaks TR mõttelise osa kinnistust XXX numbriliseks suuruseks märgitud „47,1%“, ja lugeda õigeks numbriliseks suuruseks „47,9%“. 14

(14)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.