KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Kohtunik Otsuse teatavakstegemise aeg Haldusasja number Tallinna Halduskohus Kristjan Siigur 19. veebruar 2016, Tallinn 3-16-139 Haldusasi Radix Hoolduse OÜ kaeb

) § 48 lg 1 alusel selgitust pakkumuse maksumuse kohta (kd I, tl. 189). Radix Hoolduse OÜ esitas oma selgitused

1. novembril 2014 (kd I, tl. 192),
2. novembril 2014 (kd I, tl. 195) ja
3. aprillil 2015 (kd I, tl. 197). 1
4. Tallinna Keskkonnaameti
5. juuni 2015 käskkirjaga nr 4-4.1/42 (kd I, tl. 201) tunnistati teiste hulgas Kristiine piirkonna osas Radix Hoolduse OÜ pakkumus vastavaks. Tallinna Keskkonnaameti
6. detsembri 2015 käskkirjaga nr 4-4.1/60 (kd I, tl. 203) lükati Radix Hoolduse OÜ pakkumus Kristiine jäätmeveopiirkonna osas riigihangete seaduse (

) § 48 lg 3 alusel tagasi. Käskkirja kohaselt leidis hankija pärast Radix Hoolduse OÜ

1. novembri 2014 selgituste läbi vaatamist, et pakkumuse maksumus on hankelepingu eeldatava maksumusega (1,23 eurot) võrreldes põhjendamatult madal. Käskkirjas selgitati, et hankelepingu eeldatav maksumus määrati varasemas riigihankes Kristiine jäätmeveopiirkonna kohta 2014 ja
2. aastaks tehtud soodsaima pakkumuse ühikuhinna alusel. Käskkirja kohaselt jättis hankija tähelepanuta Radix Hoolduse OÜ poolt
3. novembril 2014 ja
4. aprillil 2015 esitatud täiendavad selgitused, sest need ei olnud esitatud

§ 48lõikes 1 sätestatud tähtaja jooksul.

1. Radix Hoolduse OÜ esitas Tallinna Keskkonnaameti
2. detsembri 2015 käskkirja peale vaidlustuse. Riigihangete Vaidlustuskomisjon (edaspidi VAKO) jättis oma
3. jaanuari 2016 otsusega nr 265-15/152301 (kd I, tl. 212) vaidlustuse rahuldamata. VAKO otsuse põhjendused olid kokkuvõtvalt järgmised: hankija võis määratleda pakkumuse eeldatava maksumuse ühikuhinnana, sest ka pakkumuses tuli esitada mahuti tühjendamise ühe korra hind; hankija võis eeldatava ühikuhinna leidmisel lähtuda
4. aastal välja kuulutatud hankemenetluses (viitenumber 132831) odavaima pakkumuse teinud pakkumuse ühikuhinnast, sest selle hinnaga oleks nimetatud isik hankelepingu sõlmimise korral käesoleva hankemenetluse välja kuulutamise ajal Kristiine piirkonnas vastavat teenust reaalselt osutanud; ainuüksi kütuse hinna langemine ja ligi 1300 inimese poolt oma elukoha registreerimine Kristiine jäätmeveopiirkonda ei tähenda seda, et 1,23 eurot oleks põhjendamatult kõrge ühikuhind; sõltumata sellest, kui palju kulus aega kaebaja pakkumuse maksumuse hindamiseks, ei pidanud hankija arvesse võtma kaebaja selgitusi, mis esitati pärast seaduses antud 5-tööpäevase tähtaja möödumist; Radix Hoolduse OÜ poolt tähtaegselt esitatud (
5. novembri 2014) selgituses puudusid mistahes sisulised põhjendused pakkumuse maksumuse kohta, pakkumuse maksumust ei saa põhjendada valesti määratud eeldatava maksumusega, teise isiku poolt teistes hankemenetlusest esitatud pakkumustega, teiste pakkumustega, pakkuja õigusega võtta riske ega sooviga saada endale turuosa; pakkumuse tagasi lükkamine oli õigustatud sõltumata sellest, et hankija oli
6. juuni 2015 käskkirjaga tunnistanud pakkumuse muuhulgas vastavaks hankedokumendi punktile 5.4.
7. KAEBAJA NÕUE JA PÕHJENDUSED
8. Radix Hoolduse OÜ esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotleb VAKO
9. jaanuari 2015 otsuse nr 265-15/152301 ning Tallinna Keskkonnaameti
10. detsembri 2015 käskkirja nr 4-4.1/60 tühistamist.
11. Esiteks on kaebaja seisukohal, et vaidlustatud käskkiri on vastuolus

§ 48

lõikega 1 ja hankedokumentide (edaspidi HD) punktiga 8.5, kuna käskkirja aluseks on ühikuhindande võrdlus, 2 mitte pakkumuse maksumuse ja

20 lg 1 p 1 või § 21 lg 6 p 2 alusel arvutatud hankelepingu eeldatava maksumuse võrdlus. Viidates Riigikohtu otsustele kohtuasjades 3-3-1-30-12, 3-3-1-29-12 ja 3-3-1-31-11, 3-2-1-82-14, leiab kaebaja, et HD p 8.5 ei võimalda hankijal määrata pakkumuse eeldatavat maksumust ühikuhinnana. Kaebaja hinnangul on VAKO otsuses viidatud ringkonnakohtu lahendites võetud seisukohad vastuolus nii Riigikohtu poolt eelviidatud lahendites võetud seisukohtadega kui ka ringkonnakohtu varasema praktikaga.

1. Kaebaja on seisukohal, et 1,23 euro suurune ühikuhind ei arvesta pärast 2012 aastat toimunud muutusi ning tegemist pole
2. aasta turuhinnaga. Kaebaja toob esiteks välja, et muutunud on jäätmeveo teenuse osutamiseks vajalike sisendite (kütus, palgad, jäätmeveokid) hinnad, muutunud Kristiine veopiirkonna elanike ja hoonete arv, turuosaliste ring, nende finantsvõimekus ja äriplaanid. Teiseks toob kaebaja välja, et nii Statistikaameti kui Neste Eesti AS-i andmetel oli diislikütus
3. aasta juulis enam kui 10% odavam kui
4. aasta märtsis. Veelgi enam, märgib vastustaja, ei lähtunud OÜ Ekovir
5. aasta hankes sellest, et veokid kasutavad gaasi, millise võimalusega arvestas käesolevas hankes aga kaebaja. Kaebaja toob välja, et kulu veokite kütusele olnuksid diislikütuse asemel gaasi kasutamise korral
6. aastal 48% ning 2014 aastal 41% võrra väiksemad. Kolmandaks kinnitab kaebaja hinnangul turuhinna muutust ka see, et käesolevas hankemenetluses jäid pakutud ühikuhinnad Kristiine veopiirkonnas vahemikku 0,21 eurot kuni 1,12 eurot, samas kui
7. aasta hankes olid need vahemikus 1,23 kuni 1,83 eurot. Neljandaks heidab kaebaja ette, et hankija ei ole arvestanud sellega, et Kristiine elanike arv on vahepeal kasvanud 1371 inimese võrra. Kaebaja viitab Keskkonnaagentuuri andmetele, mille tuli
8. aasal võrreldes
9. aastaga Kristiine piirkonnas ära vedada 333 tonni rohkem jäätmeid. Kaebaja leiab, et kuivõrd veopiirkonna suurus ei muutunud, tähendab suurem jäätmete hulk jäätmevedajale suuremat tulu. Kokkuvõttes leiab kaebaja, et hankija jättis tegelikult Kristiine veopiirkonna
10. aasta jäätmeveo teeuste turuhinna välja selgitamata, ilma et selleks mingit takistust oleks olnud.
11. Kaebaja on seisukohal, et pakkumise tagasi lükkamine pelgalt matemaatilise tehte alusel ei ole õiguspärane. Siinkohal viitab kaebaja Tallinna Ringkonnakohtu otsusele kohtuasjas 3-14-53904 ning leiab, et kuivõrd hankija lähtus eeldatava maksumuse määramisel üksnes 2012 hankes pakutud parimast hinnast ega võtnud arvesse jäätmevaldkonnas toimunud muudatusi ega teisi muudatusi, siis tegi hankija eeldatava maksumuse määramisel kaalutlusvea, mis tõi kaasa kaebaja pakkumuse tagasi lükkamise.
12. Kaebaja on samuti seisukohal, et tegelikult ei ole hankija kaebaja pakkumuse tagasi lükkamisel lähtunud
13. aasta hankes esitatud OÜ Ekovir pakkumuse maksumusest. Kaebaja toob välja, et vastustaja selgitas talle saadetud vastuses, et Kristiine jäätmeveopiirkonnas on hankelepingu eeldatavaks maksumuseks kokku 1 142 075 eurot, mis on aga 1,23 euro suuruse ühikuhinna ning hanketingimustes sätestatud teenuse eeldatavate mahtude juures arusaamatu.
14. Kaebaja heidab ette ka seda, et hankija on jätnud tähelepanuta selle, et kaebajal on võimalus katta osa kuludest jäätmeveo teenuse osutamisega seotud erinevate lisateenuste osutamisest (eeskätt jäätmemahutite üürimisest) teenitud tulu arvelt. Kaebaja hinnangul saab eeldada, et teised isikud ei ole huvitatud korraldatud jäätmeveoga liitunud jäätmevaldajale jäätmemahuti üürimisest. Kaebaja ei välista hankija enda soovi jäätmemahuteid üürida, ent see ei muuda võimatuks seda, et sellist teenust hakkab osutama ka kaebaja, kes eelduslikult saaks seda teha 3 odavamalt, kuivõrd kaebaja emaettevõtja EKT on üleriigiliselt tegutsev jäätmevedaja, kes ostab jäätmemahuteid suurtes kogustes. Kaebaja leiab, et korraldatud jäätmeveo puhul ei saa taandada teenitavat tulu üksnes ühikuhinnale, sest sellele lisandub tulu lisateenustest nagu võtmete haldamise tasu, jäätmemahuti käsitransport, kogumisvahendi kõrval olevate ja mahutiväliste jäätmete äravedu, jne, mis võib sõltuvalt veopiirkonnast moodustada ca 30% jäätmevedaja eeldatavast käibest.
15. Kaebaja peab ka põhjendamatuks tema
16. novembri 2014 ja
17. aprilli 2015 selgituste tähelepanuta jätmist. Kaebaja leiab, et

§ 48

lõikes 1 sisalduv 5-tööpäevane tähtaeg on kehtestatud selleks, et võimaldada hankemenetlus võimalikult kiirelt läbi viia, ent antud juhul, kus vaidlustatud käskkiri anti enam kui aasta pärast selgituste nõudmist, pole selle tähtaja järgimine õige ega eesmärgipärane. Siinkohal leiab kaebaja, et Tallinna Ringkonnakohtu poolt kohtuasjades nr 3-15-77, 3-15-95 ja 3-15-1822 tehtud lahendites võetud seisukohad võimaldavad hankija omavoli ja hankija soosikute eelistamist ning need ringkonnakohtu seisukohad on vastuolus Riigikohtu otsusega kohtuasjas 3-3-1-24-

2. Kaebaja hinnangul on vaidlustatud käskkiri vastuolus ka hankija
3. juuni 2015 käskkirjaga nr 44.1/42, pole mõeldav, et pakkumus vastab HD punktile 5.4.2, ent on põhjendamatult madala maksumusega (ehk siis ei sisalda kõiki hankega ostetava teenuse osutamiseks vajalikke kulutusi). Kaebaja viitab oma seisukoha kinnituseks ka Riigikohtu otsusele kohtuasjas 3-3-1-66-
4. VASTUSTAJA SEISUKOHT
5. Tallinna Keskkonnaamet vaidleb kaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata jätmist. Viidates Tallinna Ringkonnakohtu otsusele kohtuasjas nr 3-15-95, jääb vastustaja seisukohale, et tal oli õigus põhjendamatult madala maksumusega pakkumuse tagasilükkamisel lähtuda ühikuhinnast. Vastustaja rõhutab, et võrdles omavahel ühikuhindu, et saada võrreldavaid väärtusi. Ka selgitab vastustaja, et ka siis kui arvestada kaebaja pakkumuses toodud ühikuhinna alusel lepingu kogumaksumus teenuste eeldatava mahu juures, oleks tulnud kaebaja suhtes ikkagi läbi viia

§ 48lõikes 1 ettenähtud hinna põhjendatuse kontrollimenetlus.

1. Vastustaja selgitab, et riigihankes nr 132831, kus hanketeade avaldati
2. märtsil 2012, pakkus parima pakkumuse teinud OÜ Ekovir Kristiine piirkonnas 1,23 euro suurust ühikuhinda järgnevaks neljaks aastaks, sh ka aastaks
3. Vastustaja leiab, et turuolukord
4. aastal ei ole
5. aastaga võrreldes muutunud määral, mis lubaks väita, et 1,23 eurot on hankelepingu eeldatava ühikuhinnana ilmselgelt üle pakutud.
6. Seoses kaebaja poolt välja toodud kütusehinna langusega selgitab vastustaja, et vastav langus on 10%, samas kui kaebaja pakkumuse ühikuhinna ja eeldatava ühikuhinna vahe oli 68%. Mis puudutab aga kaebaja väidet, et tema arvestas kütusena gaasi kasutamise võimalusega, siis leiab vastustaja, et selle väite esitamine alles kohtumenetluses ei ole lubatav. Vastustaja toob välja, et tähtaegselt esitatud selgituses kaebaja gaasi kasutamise võimalusele ei tuginenud, vaid põhjendas madalat maksumust kasumi vähendamise või sellest loobumisega. Vastustaja hinnangul on tõendamata kaebaja väide, et jäätmeveo teenuse turuhind on olulisel määral langenud ning selgitab, et Kristiine jäätmeveopiirkonnas ei saa indikaatorina lähtuda OÜ Prügitont ühikuhinnast 0,21 eurot, sest vastustaja lükkas tema pakkumuse kui põhjendamatult madala tagasi, samas kaebajast kallimad ühikuhinnad jäävad kõik 4 vahemikku 0,85 kuni 1,12 eurot ehk kaebaja pakkumuse ühikuhind oli järgmise pakkuja hinnast rohkem kui 50% madalam. Siinkohal toob vastustaja välja, et kuigi

§ 20

lg 2 ei võimalda eeldusliku maksumuse määramisel lähtuda pärast hanketeate avaldamist hankijale teatavaks saanud andmetest, oleks ka käesoleva hanke pakkumuste avamise protokollist nähtuvad erinevate pakkujate hinnad tekitanud hankijas kahtluse, et kaebaja pakkumuse maksumus on põhjendamatult madal.

1. Vastustaja möönab, et Kristiine linnaossa registreeritud elanike arv on 1371 elaniku võrra kasvanud, ent isegi kui kõik need inimesed tõesti Tallinnas elavad, ei tähenda see et eeldatav ühikuhind 1,23 eurot on hankelepingu eeldatava ühikuhinnana ilmselgelt ebaõige lähtealus. Vastustaja juhib tähelepanu sellele, et suurema jäätmete koguse juures suurenevad mitte ainult pakkuja tulud, vaid ka kulud, sest jäätmeveoki kandevõime/mahutavus jääb ikka samaks, kui jäätmeid tekib rohkem, siis täitub ka jäätmeveok kiiremini või tuleb teenuse osutamiseks kasutada lisaveokit või -sõidukorda.
2. Vastustaja selgitab, et pole kaebaja pakkumust tagasi lükanud matemaatilise tehte alusel, vaid andis kaebajale võimaluse oma pakkumuse tõsiseltvõetavust tõendada, mida kaebaja aga selleks antud tähtaja jooksul ei teinud.
3. Vastustaja selgitab, et hankelepingu eeldatav maksumus (1 142 075 eurot) on saadud, korrutades teenuse eeldatava mahu tabelis näidatud tühjenduste arvu (167 246) ja hankedokumentides määratud koefitsientide (0,6-3,0) korrutisena saadud aastas tasumisele kuuluvate tühjenduste arvu (171 947) ühikuhinnaga (1,23) ning lepingu kehtivuse aastate arvuga

§ 48lõikeid 1 ja 3 kuritarvitamise kohta.

Viidates Tallinna Ringkonnakohtu otsusele kohtuasjas 3-15-1822 leiab ta, et pärast

§ 48

lõikes 1 sätestatud tähtaja mööda laskmist esitatud pakkuja selgitusi ei saanud ta arvesse võtta ning seejuures pole mingit tähtsust sellele kui pikk on selgituste esitamiseks antud tähtaja ning pakkumuse tagasilükkamise otsuse tegemise vaheline aeg. Vastustaja toob ka välja, et kaebaja 18. novembri 2014 esitatud selgitus ei olnud mitte ebapiisav, vaid olematu, mistõttu ei olnud täiendava selgituse küsimiseks põhjust. 20. Vastustaja leiab, et

§ 48

lg 3 kohaldamist ei välistanud antud juhul see, et pakkumus oli eelnevalt vastavaks tunnistatud. Seejuures selgitab vastustaja, et HD punkt 5.4.2 on seotud pakkumuse vastavuse kontrollimisega

§ 47

lg 1 alusel ning meelevaldne on kaebaja seisukoht, et kui pakkumus vastab HD p-le 5.4.2, siis ei olegi sellist pakkumust võimalik

§ 48lg 3 alusel tagasi lükata.

Vastustaja märgib, et HD p 5.4.2 alusel saaks vastustaja pakkumuse tagasi lükata siis, kui pakkumuse kirjeldusest või mõnelt vormilt selguks selgesõnaliselt, et pakkuja ei ole pakkumuse maksumuses arvestanud kuluga, millega ta pidi arvestama, ja soovib vastustaja käest saada lisatasu (v.a lisateenused, mida tasustatakse eraldi). 5 KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED 21. Hinnanud poolte väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid kogumis ja vastastikuse seoses, leian, et Radix Hoolduse OÜ kaebus ei ole põhjendatud ja tuleb rahuldamata jätta. Kokkuvõttes on käesoleva vaidluse asjaolud väga sarnased mõlema poole poolt viidatud haldusasjas nr 3-15-95 lahendatud vaidluse omadega ning erinevalt kaebajast, olen seisukohal, et viidatud kohtuasjas tehtud Tallinna Ringkonnakohtu otsuses väljendatud seisukohtadest saab juhinduda ka käesoleva asja lahendamisel. 22.

§ 48

lõikest 1 tuleneb, et kui hankija leiab, et konkreetse pakkuja pakkumuse maksumus on eeldatava maksumusega võrreldes põhjendamatult madal, peab ta nõudma pakkujalt asjakohast selgitust, mille pakkuja on kohustatud esitama viie tööpäeva jooksul. Sama paragrahvi 3. lõike kohaselt kontrollib hankija esitatud selgitust ja tõendeid ning võib pakkumuse tagasi lükata, kui ta jätkuvalt leiab, et pakkumuse maksumus on põhjendamatult madal. Nende sätete eesmärk on vältida hankelepingu sõlmimist pakkujaga, kelle puhul ei ole usutav, et ta pakkumuses näidatud hinna eest tegelikult hankelepinguga võetud kohustusi täita suudab. Hankemenetluse läbi viimine on hankija jaoks kulukas ja pikaajaline protsess ning hankelepingu esemeks olevad kaubad või teenused enamjaolt vajalikud avalike ülesannete täitmiseks. Seetõttu on oluline maksimaalselt tagada see, et hankemenetluse tulemusena sõlmitav leping kohaselt täidetakse. Nii nagu hankedokumentides pakkujate kutsealasele pädevusele ja finantsvõimekusele seatud tingimused, tagab seda ka hankija õigus põhjendamatult madal pakkumus tagasi lükata. 23.

§ 48

lg 3 alusel pakkumuse tagasi lükkamise esimese eeldusena peab hankija võrdlema pakkumuse maksumust hankelepingu eeldatava maksumusega. Käesoleval juhul on HD punkti 5.4.1 kohaselt pakkumuse maksumusena käsitatud ühe kogumisvahendi, mida on võimalik tõstemehhanismi abil (600 l- 1100 l) jäätmeveokisse tühjendada, tühjendamise maksumust. Seega tuli pakkujatel pakkumuses väljendada konkreetne ühikuhind.

§ 48

lg 3 eesmärgi täitmiseks on seetõttu mitte üksnes lubatav, vaid tegelikult kõige loogilisem, et mitte öelda ainuvõimalik, määratleda ka hankelepingu eeldatav maksumus ühikuhinnana. See, et

§-id 20 ja 21 sellisel moel (ühikuhinnana) hankelepingu eeldatava maksumuse määramist ette ei näe, ei ole oluline. Hankelepingu eeldatava maksumuse mõistet kasutatakse

-i erinevates sätetes ning selle määratlemisel on erinevad eesmärgid. Selle mõiste sisustamisel ei saa juhinduda pelgalt

§-st 20, vaid silmas tuleb pidada ka teisi asjassepuutuvaid norme ja neis sätestatud hankelepingu eeldatava maksumuse määramise eesmärki.

§-s 20 sätestatud reeglite alusel hankelepingu eeldatava maksumuse kindlaks määramine on oluline eeskätt selleks, et hinnata, kas hanke eset arvestades on hankemenetluse läbi viimine üldse kohustuslik (

§ 15) ning millist liiki hankemenetluse hankija valida võib.

24. Nagu eelpool öeldud, on

§ 48

lõigete 1 ja 3 eesmärk esitatud pakkumuste maksumuse majandusliku tõsiseltvõetavuse hindamine. Hindamise teostamisel ja kontrollimisel tuleb ka

§-i 20 sätteid tõlgendada selle eesmärgi valguses. Olukorras, kus pakkumuse maksumus on väljendatud ühikuhinnana, tuleb hankijal seda võrrelda samasugustel alustel ja

§ 20

lõikes 2 sätestatud üldpõhimõttest (hankemenetluse alustamise teate registris avaldamise hetke keskmisele turuhinnale vastavast hinnatasemest) lähtuvalt määratletud ühikuhinnaga. Vastasel juhul poleks

§ 48

lõigetes 1 ja 3 nimetatud võrdlemine sootuks võimalik, kuna ühikuhinnana 6 väljendatud pakkumuse maksumuse ning

§ 20

kohaselt arvestatud hankelepingu eeldatava (kogu)maksumuse võrdlemine ei annaks mingit tulemust. Alternatiivselt oleks mõeldav ühikuhinnana esitatud pakkumuse maksumuse teisendamine lepingu kogumaksumuseks ja nende omavaheline võrdlemine. Ent see poleks millegi poolest parem (ega ka kaebajale soodsam) lahendus. Samas saaks kaebaja väidetest lähtuvalt siis vastuväitena tuua selle, et üheks võrreldavaks polnud pakkumuse maksumus (mis oli väljendatud ühikuhinnana). On ilmne, et ühikuhinna (0,39 eurot) ja viieaastase lepingu eeldatava kogumaksumuse (nt. 1 142 075 eurot) omavaheline vahetu võrdlemine oleks

§ 48eesmärki silmas pidades tulutu.

Kindlasti poleks seaduse mõttega kooskõlas ka tõlgendus, et hankemenetlustes, kus pakkumus tuleb esitada ühikuhinnana, ei saaks

§ 48lõikeid 1 ja 3 üldse kohaldada.

Nende normide kohaldamise eeldus on aga see, et pakkumuse maksumus ja eeldatav maksumus on võrreldavad.

1. See, kas vastustaja poolt kaebajale
2. detsembri 2015 kirjas (VAKO toimikus) nimetatud Kristiine piirkonna hankelepingu eeldatav maksumus 1 142 075 eurot on põhjendatult määratud või see, miks on lisateenuste mahuna arvestatu 8% põhiteenuste maksumusest, ei ole käesoleva vaidluse puhul oluline, sest juba eeltoodud põhjustel võis hankija kaebaja pakkumuse maksumuse kontrollimisel võrrelda seda maksumust ühikuhinnana väljendatud hankelepingu eeldatava maksumusega (1,23 eurot). Vastustaja on ise selgitanud, et eelnimetatud 1 142 075 arvestas ta sellest samast 1,23 euro suurusest ühikuhinnast lähtudes, ent isegi kui selles tehtes on midagi valesti, ei mõjutanud see kuidagi kaebaja pakkumuse maksumusele antud hinnangut.
3. Kaebaja seisukoht, nagu oleks hankija vaidlusaluse käskkirja andmisel hakanud uuesti sisustama hankedokumentide (edaspidi ka HD) punkti 8.5, ei ole õige. Nimetatud sättest ei tulene keeldu võrrelda konkreetse pakkumuse maksumust ühikuhinnana määratletud eeldatava maksumusega ega keeldu tõlgendada RS § 48 lõikeid 1 ja 3 koosmõjus

§-ga 20 ülal märgitud moel. Selles osas ei saa asjakohaseks pidada ka kaebaja viiteid Riigikohtu lahenditele ega väidet, et VAKO otsuses viidatud ringkonnakohtu seisukohad on nendega vastuolus. Üheski kaebaja viidatud lahendis ei ole Riigikohus käsitlenud käesolevaga sarnast situatsiooni ehk

§-de 20 ja 48 koosmõju. Samas on VAKO otsuses põhjendatult viidatud sellele, et haldusasjas 3-15-95 tehtud ringkonnakohtu otsuse peale esitatud kassatsioonkaebuse menetlusse võtmisest on Riigikohus keeldunud, mida saab mõista vaid Riigikohtu poolt ringkonnakohtu seisukohtadega nõustumisena. Selles on kaebajal iseenesest õigus, et Riigikohus on oma ajaloo jooksul mitmel korral seisukohti erinevates küsimustes muutnud, ent käesoleval juhul ei oleks kohtuasjas 3-15-95 võetud ringkonnakohtu seisukoha ümber hindamiseks ka mingit loogilist või hankemenetluse iseloomust tulenevat põhjust. 27. Olles seisukohal, et eeldatava maksumuse määratlemine ühikuhinnana oli lubatav, on järgnevalt küsimus selles, kas sellisena hankija poolt leitud ühikuhind vastab sisuliselt

§ 20

lõikes 2 sätestatule ehk lähtub hankemenetluse alustamise teate registris avaldamise hetke keskmisele turuhinnale vastavast hinnatasemest. Vaidlust pole, et kõnealuse hankemenetluse alustamise teade avaldati

1. juunil
2. Eeldatava maksumuse määramisel lähtus hankija käesoleva hankemenetlusega sarnastel tingimustel
3. aastal läbi viidud riigihankes nr 132831 esitatud soodsaima pakkumuse maksumusest (1,23 eurot). Vaidlust pole ka selles, et riigihanke 132831 teade avaldati
4. märtsil 2012 ning selle eesmärk oli sõlmida hankeleping 48-kuuliseks perioodiks. Seega nõuti nimetatud hankemenetluses pakkujatelt pakkumust käesoleva 7 hankemenetluse esemega sarnase teenuse osutamiseks ka
5. aastal. Juhindudes ringkonnakohtu poolt kohtuasjas 3-15-95 võetud seisukohast, leian, et kuivõrd kõnealune riigihange oli hankega nr 132831 hanke eseme (Kristiine jäätmeveopiirkond) ja hanke tingimuste osas olulises osas sarnane, oli varasemal hankel pakutud parim hind käesoleva hanke eeldatava maksumuse määramisel asjakohane. Vastustaja märgib õigesti, et riigihange nr 132831 viidi läbi neljaks aastaks ning kui seda hanget ei oleks tühistatud, oleks Kristiine jäätmeveopiirkonnas
6. aastal reaalselt 1,23 euro suuruse ühikuhinna eest vastavat teenust osutatud.
7. Leian, et hankijalt ei saa nõuda hanke eeldatava maksumuse määramiseks täiendavate põhjalike uuringute läbi viimist ega üksikasjaliku turuanalüüsi tegemist. Hankija võib eeldatava maksumuse määratlemisel lähtuda talle hõlpsalt kättesaadavatest andmetest selliste teenuste või kaupade turuhinna kohta, mille aluseks võtmine pole hanketingimusi silmas pidades ilmselgelt meelevaldne. Ilmselgelt meelevaldne oleks eeldatava maksumuse määratlemisel lähtuda hanke esemest kas sisu, mahu või muude ilmselgelt tunnuste poolest olulisel määral erinevate kaupade või teenuste maksumusest. Antud juhul sellise olukorraga tegemist ei ole. Hankija lähtus eeldatava maksumuse määramisel hinnatasemest, millega talle teada olevalt oleks üks konkreetne isik olnud valmis käesoleva hanke esemeks oleva teenusega väga sarnastel tingimustel teenust osutama. See oli lubatav ja mõistlik ning hankija ei pidanud hakkama eeldatava maksumuse määratlemise etapis eraldi kontrollima mistahes võimalikke vahepealsel ajal toimunud muutusi turuolukorras. Nendele muutustele (näiteks kütusehindade muutus, võimalus kasutada riigihankes nr 132831 tehtud pakkumusega võrreldes soodsamaid kütuselahendusi jne) oleks aga võinud tugineda kaebaja, selgitades oma pakkumuse maksumust ehk oma tegelikku võimekust pakkumuses näidatud hinna eest hankelepingut täita. Võimalus, et konkreetne pakkuja suudab oma ärimudelist tulenevalt osutada hanke esemeks olevat teenust hankija määratud eelduslikust maksumusest oluliselt odavamalt, ei tähenda, et eelduslik maksumus oleks määratud valesti.
8. Pidades konkreetse pakkumuse maksumust enda poolt määratud eeldusliku maksumusega võrreldes põhjendamatult madalaks, peab hankija

§ 48lg 1 kohaselt pakkujalt asjakohast selgitust nõudma.

Seda hankija antud juhul ka tegi, esitades kaebajale

1. novembril 2014 nõude tõendada oma pakkumuse tõsiseltvõetavust. Kõnealune nõue oli piisavalt konkreetne ning kaebaja pidi aru saama, mida talt nõutakse ning esitama oma selgitused ja täiendavad tõendid viie tööpäeva jooksul. Tõsiseltvõetava pakkumuse tegemine eeldab seda, et enne pakkumuse esitamist on pakkuja kõik hankelepingu täitmisega seotud kulud ja tulud läbi mõelnud ning andmed, millele tuginedes ta pakkumuse esitas, peaksid tal olemas olema. Seega ei saa hankijat huvitavate selgituste esitamine nõuda pakkujalt mingi põhjaliku täiendava analüüsi teostamist või mingisuguste uute tõendite ja allikmaterjali otsimist. Antud juhul nähtus hankija
2. novembri 2014 nõudest üheselt, et hankija soovib, et pakkuja selgitaks, kuidas tal on võimalik varasemas hankemenetluses pakutud soodsaima pakkumuse maksumusest 68% võrra odavamalt sama teenust pakkuda. See, milliste selgituste ja tõenditega võib pakkuja oma pakkumuse maksumust selgitada, on sätestatud

§ 48lõikes 2.

Nimetatud sättest tulenevalt ei saa pakkuja oma selgituses tugineda üksnes sellele, et hankija on hankelepingu eeldatava maksumuse valesti määranud või piirduda väitega kasumist loobumisest. Isegi juhul kui hankija poolt selgituse nõudes kajastatud eeldatav maksumus oleks olnud tegelikku turuolukorda arvestades põhjendamatult suur, ei saanuks pakkuja piirduda mitte sellele vastu vaidlemisega, vaid oleks siiski pidanud hankijale esitatud selgituses välja tooma selle, millistel algandmetel ja arvutustel tema 8 pakkumuse maksumus tugineb ehk tooma välja andmed ja tõendid, mille pinnalt saaks mõistlikult käituv hankija veenduda, et pakkumuses näidatud hinna eest on pakkuja poolt lepingu kohane täitmine võimalik ja usutav. Ainuüksi pakkuja paljasõnaline kinnitus ei ole selleks piisav. Kaebaja 18. novembri 2014 vastuses sisalduv üldsõnaline selgitus kasumist loobumise kohta ja enda kokku võtmisest selleks, et teha konkureeriva ettevõtja poolt teises jäätmeveopiirkonnas tehtust parem pakkumus, ei ole käsitatavad asjakohaste selgitustena

§ 48lõigete 1 ja 2 tähenduses.

Tegemist ei olnud ka selgitusega, mille täpsustamist oleks hankija pidanud kaebajalt nõudma. Vastustaja märgib õigesti, et täiendava selgituse nõudmine oleks kõne alla tulnud näiteks siis, kui kaebaja oleks välja toonud mingisugused konkreetsed

§ 20

lõikes 2 kirjeldatud asjaolud ning esitanud nende kohta sellised tõendid või selgitused, mis oleksid need vähemalt põhimõtteliselt usutavaks muutnud. Vaid sellisel juhul oleks hankija võinud kindluse mõttes täiendavaid selgitusi nõuda. Olukorras, kus pakkuja selgituses välja toodud asjaolude pinnalt ei teki veendumust, et pakkumus võiks tõsiseltvõetav olla, ei pea hankija täiendavaid selgitusi nõudma. Täiendava selgituse küsimine oleks olnud põhjendatud näiteks juhul kui kaebaja oleks tähtaegselt esitatud selgituses märkinud, et kavatseb vedusid teostada gaasil töötavate sõidukitega, ent poleks üksikasjalikult välja toonud sellega seotud kuluarvestust.

1. novembril 2014 esitatud selgituses aga kaebaja ühtki sellist põhjendust välja ei toonud. Nimetatud selgitusest jääb mulje, et kaebaja lähtus oma pakkumuse tegemisel teistes sarnastes hangetes talle teada olevalt esitatud pakkumustest, ilma et oleks ise enda poolt lepingu täitmisega seotud tulusid ja kulusid sisuliselt tegelikult läbi mõelnud.
2. Sarnaselt ringkonnakohtu poolt kohtuasjas nr 3-15-95 tehtud otsuses võetud seisukohaga, olen seda meelt, et hankija võis pakkuja poolt
3. novembril 2014 ja
4. aprillil 2015 esitatud täiendavad selgitused tähelepanuta jätta. Vastustaja ja VAKO on õigesti leidnud, et sellel, kui kaua kulus aega hankija poolt pakkujale selgituse nõude esitamisest kuni

§ 48lõikes 3 nimetatud otsuse tegemiseni, pole tähtsust.

Hankemenetluse kestus ning teatud otsuste tegemise viibimine võivad sõltuda väga erinevatest asjaoludest, muuhulgas võib hankija otsuste tegemine olla, isegi kui mitte õiguslikult lubamatu, siis vähemalt ebaotstarbekas mõne eelneva otsuse üle toimuva vaidlustus- või kohtumenetluse ajal. Menetluse kulg ei mõjuta aga

§ 48lõikes 1 pakkujale selgituste andmiseks antud tähtaja järgimise kohustust.

See, kui pakkuja saaks kuni

§ 48

lõikes 3 nimetatud otsuse tegemiseni omatahtsi pakkumuse kohta täiendavaid selgitusi esitada, rikuks pakkujate võrdse kohtlemise nõuet, sest võiks kaasa tuua olukorra, kus pakkuja saab oma põhjendusi korrigeerida lähtudes muuhulgas asjaoludest, mis talle ei olnud ega saanud teada olla enne pakkumuse esitamist.

§ 48

lõikes 1 sätestatud viiepäevane tähtaeg on tõepoolest ühelt poolt seatud selleks, et vältida hankemenetluse venimist. Teisalt on piisavalt lühike tähtaeg vajalik ka selleks, et kahtlaselt madala pakkumuse teinud pakkujad kajastaksid selgitustes neid asjaolusid, millest nad lähtusid pakkumuse esitamisel, mitte aga ei asuks madalale pakkumusele tagantjärgi mingisuguseid uusi õigustusi otsima. Liiati on hankemenetluse puhul oluline tähtsus selle formaalsetel aspektidel. Võrreldes paljude muude avaliku võimu tegutsemise valdkondadega on vorminõuete järgimine ning seatud tähtaegadest kinni pidamine riigihankemenetluses olulisemal kohal. See peab tagama hankemenetlusest osa võtjate võrdsuse. Seetõttu tuleb

-is sätestatud tähtaegu üldjuhul käsitada nii, et tähtaja möödumisel isikule tulenevad õigused lõpevad. 31. Kaebaja poolt viidatud Riigikohtu otsuses nr 3-3-1-24-13 võetud seisukohad ei lükka eeltoodud tõdemust ümber, kuna seal käsitletud olukord erines käesoleva vaidluse omast oluliselt. Nimelt 9 käsitleti viidatud Riigikohtu lahendis küsimust, kas pakkuja poolt oma kvalifikatsiooni tõendamiseks esitatud dokumendi (lepingu) pinnalt tekkinud kahtluse kontrollimiseks oleks pidanud hankija nõudma selle täpsustamist. Riigikohtu otsuses esitatud käsitlusest ei saa järeldada, et olles nõudnud pakkujalt

§ 48

lg 1 alusel asjakohast selgitust ning ühtegi mõistlikku selgitust saamata, peaks hankija selgitust uuesti küsima. Antud juhul oli pakkuja 18. novembri 2014 selgitus sedavõrd umbmäärane, et hankija leidis selle pinnalt põhjendatult, et ühtki asjakohast selgitust oma pakkumuse maksumuse tõsiseltvõetavuse kohta ei ole kaebajal esitada. Selles olukorras polnud mistahes põhjust veelkord sama küsimusega kaebaja poole pöörduda. Samuti ei saa teha järeldust, justkui oleks Riigikohus viidatud lahendis asunud hankemenetluse formaliseeritust eitama. Erinevalt

§ 48

lõikest 1 ei sisaldanud Riigikohtu viidatud lahendis käsitletud

§ 39lõiked 1, 4 ja 41, mille jooksul peab pakkuja nõutud andmed esitama.

Lisaks sellele jättis Riigikohu lahendis käsitletud juhtumi puhul hankija üldse kasutamata võimaluse täiendavaid tõendeid nõuda, käesoleval juhul on selline nõue hankija poolt kaebajale nõuetekohaselt tehtud.

1. Kuna hankija määras eeldatava maksumuse õigesti ning kuna ta ei pidanud arvestama kaebaja poolt
2. novembril 2014 ja
3. aprillil 2015 esitatud täiendavate selgitustega, samas kui kaebaja
4. novembri 2014 selgituse pinnalt ei olnud võimalik veenduda selles, et pakkumuses esitatud hinnaga on hankelepingu täitmine võimalik, oli pakkumuse tagasi lükkamine

§ 48lg 3 kohaselt põhjendatud.

Kaebaja eksib, leides, et pakkumuse tagasilükkamine on üksnes matemaatilise tehte tulemus. Arvutamisega on see seotud vaid sedavõrd, et kuivõrd 0,39 on oluliselt väiksem kui 1,23, siis õigustas see hankija kahtlust, et kaebaja pakkumus pole tõsiseltvõetav. Selle pakkumuse tagasi lükkamise põhjustas aga see, et kaebaja ei esitanud seaduses sätestatud tähtaja jooksul mitte ühtki loogilist põhjendust, mille pinnalt oleks saanud pidada usutavaks, et vastavat teenust on pakkumuses näidatud hinnaga ikkagi võimalik osutada. Vastustaja leiab õigesti, et tekkinud olukorras ei saa alles vaidlustus- või kohtumenetluses hakata sisuliselt hindama pakkuja poolt täiendavalt esitatud õigustusi, mis puudutavad kütuse hinna langust, gaasijõul töötavate veokite kasutamise plaani jne. Iseenesest on kaebaja esitatud andmetel usutav, et diislikütuse hinnalangus, samuti diiselautode asemel gaasijõul töötavate autode kasutamine võimaldaks teenust osutada odavamalt kui 2012. aasta riigihankes pakutud hinnaga, ent see pole antud juhul oluline. Kaebaja ei pidanud

§ 48

lõikes 1 sätestatud tähtaja jooksul mitte ära näitama seda, et teenust saab osutada odavamalt kui 2012. aastal tehtud pakkumuses ega ka seda, et teised isikud on teistes hangetes oluliselt odavamaid pakkumusi teinud ja neid tõsiseltvõetavaks peetud, vaid kaebaja oleks pidanud konkreetselt ja üksikasjalikult ära näitama selle, et 0,39 euro suuruse ühikuhinna juures on võimalik hankelepingut kaebajale majanduslikult otstarbekalt täita. Haldusasjas nr 3-15-95 tehtud otsuses märkis Tallinna Ringkonnakohus, et

§ 48

lg 3 rakendamine ei eelda, et hankija peaks suutma ära näidata, et pakutud hinnaga ei ole hankelepingu täitmine objektiivselt võimalik, vaid hankija peab üksnes põhjendama, miks ta peab esitatud pakkumuse maksumust põhjendamatult madalaks ja miks pakkuja täiendavad selgitused ei ole piisavad, et õigustada tema pakkumuse madalat maksumust. Kui pakkuja pidi mõistma, milliste andmete ja tõendite esitamist temalt oodatakse, kuid ta jättis need sellele vaatamata hankijale esitamata, siis ei saa ta hilisemates menetlustes enam vastavatele tõenditele tugineda. 33. Viimaks pole õige ka kaebaja seisukoht, et pakkumuse tagasi lükkamine on vastuolus hankija otsusega pakkumuse vastavaks tunnistamise kohta. Sarnastel asjaoludel toimunud kohtuasjas nr 10 3-15-95 tehtud otsuses selgitas ringkonnakohus, et pakkumuse maksumuse kontroll

§ 48

alusel toimub pakkumuse vastavuse kontrollist eraldi ning

§ 48lg 3 annab iseseisva aluse pakkumuse tagasilükkamiseks.

Kontrollides pakkumuse vastavust HD punktile 4.5.2, sai hanija kontrollida üksnes seda, et pakkumuse maksumus on formaalselt väljendatud hankedokumentides nõutud moel, see tähendab kõikehõlmava ühikuhinnana. Põhjusel, et pakkumuses sellisena väljendatud maksumus on sisuliselt põhjendamatult madal, ei oleks hankija pakkumust mittevastavaks tunnistada saanud. Kaebaja seisukoht, nagu vähendaks pakkumuse HD punktile 4.5.2 vastavaks tunnistamine hankija võimalust

§ 48lg 3 alusel pakkumuse tagasi lükkamiseks, on seega väär. 34. Hk

MS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse rahuldamata jätmisega on otsus tehtud kaebaja kahjuks. Kuna vastustaja ei ole taotlenud enda kasuks menetluskulude välja mõistmist, jäävad kummagi poole kulud poole enda kanda. /allkirjastatud digitaalallkirjaga/ Kristjan Siigur kohtunik 11