Obsah (14)

§ 367§ 162§ 177§ 657§ 173§ 429§ 442§ 376§ 369§ 2§ 168§ 8§ 163§ 445

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ele Liiv ja Indrek Parrest Otsuse tegemise aeg ja koht 17.05.2016, Tallinn Tsiviilas

) § 230 lõikest 1 tulenevalt peab kostja kui tehingu tühisusele tugineda sooviv pool soorituste väärtuste vahe tõendamiseks näitama seega esmalt ära, milline on võrreldavate soorituste objektiivsete väärtuste vahe (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-49-11, punkt 8).

1. Kostja ei ole tõendanud ning kohus ei ole tuvastanud, et kostja sõlmis laenulepingu tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust. Kohtule ei ole esitatud tõendeid ka selle kohta, et hageja oli nimetatud asjaoludest teadlik. Kohus leidis, et üksnes põhjus, et hageja on kostjale laenu andnud ning kostja on hagejalt laenu võtnud, ei võimalda järeldada, et laenuleping oleks sõlmitud kostja jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel ning kostja tegi tehingu sundolukorras. Kohus ei ole tuvastanud ka muid asjaolusid, millest nähtuks, et hageja eesmärk laenulepingu sõlmimisel oli kostja arvel ebaõiglaselt rikastuda.
2. Poolte vahel sõlmitud laenulepingust nähtub, et aastane intressimäär on 103,65%. Hageja on intressinõudest loobunud ning nõuab kostjalt vaid põhivõlgnevuse, viivise ja võla sissenõudmisega seotud kulude väljamõistmist (t I kd lk 79). Kuivõrd hageja on intressinõudest loobunud, ei saa kohus ka järeldada, et kostjale on langenud ülemäära suur intressi maksmise kohustus.
3. Laenulepingu sõlmimise hetkel kehtinud TsÜS § 86 lõike 3 teise lause kohaselt eeldatakse tarbijakrediidilepingute puhul, et pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas mh siis, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. VÕS § 406 lõigete 1 ja 2 järgi on krediidi kulukuse määr krediidi kogukulu tarbijale, mis on väljendatud aastase protsendimäärana kasutusse võetud krediidisummast või krediidi ülempiirist, eeldusel, et tarbijakrediidileping kehtib kokkulepitud tähtaja jooksul ning et krediidiandja ja tarbija täidavad oma kohustusi tarbijakrediidilepingus kokkulepitud tingimustel ja tähtaegadel. Krediidi kulukuse määra arvutamisel kindlaks määratav krediidi kogukulu tarbijale ei sisalda kulusid, mida tarbija peab tasuma lepingust tulenevate kohustuse rikkumisel, ega kulusid, mida tarbija peab kandma seoses asja ostmisega või teenuse kasutamisega. Krediidi kulukuse määra arvutamisel võetakse arvesse asja hind või tasu teenuse kasutamise eest sõltumata sellest, kas asja või teenuse osutamise eest tasutakse krediiti kasutades või mitte.
4. Kuivõrd hageja on intressinõudest loobunud, ei ületa ka pooltevahelise laenulepingu järgne krediidi kulukuse määr krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda, mis annaks eelduse, et pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas.
5. Isegi, kui poolte vahel sõlmitud laenuleping oleks tühine, tuleks kostjal siiski TsÜS § 84 lõike 1 alusel tühise tehingu alusel saadu hagejale tagastada vastavalt alusetu rikastumise sätetele.
6. Kostja on tuginenud ka sellele, et hageja rikkus laenu väljastamisel krediidiasutuste seaduse (KAS) § 83 lõikest 3 tulenevat kohustust järgida laenu andmisel 5 vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kostja arvates pidi hagejale laenulepingu sõlmimise ajal olema selge, et kostja ei suuda laenu tagasi maksta.
7. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-169-13 leidnud, et KAS § 83 lõikes 3 (ja praegusel ajal tarbijakrediidi puhul ka VÕS §-s 4032) sätestatud vastutustundliku laenamise põhimõttest tuleneva krediidiandja põhikohustuse sisuks krediidivõtja suhtes on hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta. Selliselt peaks tagatama, et laenuvõtja ei sattu krediidi tõttu „laenuorjusse", mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara (sh eluaseme) ja muutuda maksejõuetuks (vt vastutustundliku laenamise põhimõtte ja selle rikkumisest tulenevate nõuete kohta Riigikohtu lahend nr 3-2-1-136-12, punktid 24, 25).
8. Tõenditest nähtub, et laenu saamiseks täitis kostja Credit.ee OÜ internetikeskkonnas www.credit.ee laenutaotluse ning kinnitas üldtingimustega nõustumist. Hageja on enne kostjaga laenulepingu sõlmimist teinud vastavad päringud avalikesse registritesse (Ametlikud Teadaanded, maksehäireregister). Kuivõrd hageja kostjal ühtegi maksehäiret ei tuvastanud, puudus hagejal põhjus kahelda kostja maksevõimes. Mõistlikkuse ja hea usu põhimõttega on vastuolus panna hagejale kohustus näha ette, et ülaltoodud andmetega ei suuda kostja peale lepingu sõlmimist oma kohustusi hageja ees täita. Ka kostja ei ole vastupidist kohtule tõendanud. Hageja on laenulepingu sõlmimisel lähtunud asjaolust, et kostja puhul on tegemist täisealise, teovõimelise, maksevõimelise ja hoolsuskohustust järgiva isikuga. Kohtu hinnangul ei ole hageja käitunud heade kommete vastaselt. Kostja ei ole oma maksejõuetust lepingu sõlmimise ajal tõendanud ning kostja vastavasisulised etteheited hagejale on käesolevas menetluses jäänud paljasõnalisteks ja tõendamata. Kohus leidis ka, et krediidiasutusel on vastutustundliku laenamise põhimõte rakendamisel õigus eeldada, et klient teab oma laenu eesmärki ja finantsolukorda ning et klient esitab krediidiasutusele enda huvi ja finantsolukorra kohta õiget informatsiooni.
9. Seega leidis kohus, et hageja nõue on õiguslikult põhjendatud ja tõendatud.
10. Laenulepingust nähtub, et kostja pidi laenu 900 eurot tagastama vastavalt lepingu lisaks olevale maksegraafikule. Kostja ei ole oma kohustust täitnud. Kohtu hinnangul on hageja tõendanud kostja võlgnevuse olemasolu ja suuruse. Kuivõrd kostja ei ole laenusummat tagastanud, kuulub kostjalt hagejale väljamõistmisele tagastamata laenusumma 900 eurot. Hageja on arvestanud viivist määraga 7,05% aastas summas 29.92 eurot (seisuga 31.08.2015). Kohtu hinnangul on hageja viivisenõue õiguslikult põhjendatud ning kostjalt kuulub hagejale VÕS § 113 lõike 1 alusel väljamõistmisele sissenõutavaks muutunud viivis 29.92 eurot.

§ 367

alusel kuulub kostjalt hagejale väljamõistmisele viivis põhinõudelt määraga 7,05% aastas alates 01.09.2015 kuni põhinõude täitmiseni. VÕS § 1131 lõike 1 järgi kuulub kostjalt väljamõistmisele ka võla sissenõudmiskulu 15 eurot. 19.

§ 162lõike 1 alusel jäid menetluskulud kostja kanda.

Hageja palus kostjalt välja mõista menetluskulud kokku 275 eurot (sh riigilõiv 225 eurot ja lepingulise esindaja kulu 50 eurot). Hageja tasus maksekäsu kiiremenetluse avalduse esitamisel riigilõivu 54 eurot ja hagi esitamisel täiendavalt 171 eurot, kokku 225 eurot. Hagi esitamise ajal kehtinud riigilõivuseaduse (RLS) lisa 1 kohaselt kuulus tsiviilasjalt hinnaga 1773.23 6 eurot tasumisele riigilõiv 225 eurot. Seega on hageja tasunud riigilõivu seadusega kooskõlas ning kostjalt kuulub hagejale väljamõistmisele riigilõiv 225 eurot. Järgnevalt kontrollis kohus hageja lepingulise esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust. Hageja kasutas esindaja teenust hagi ning vastuse koostamiseks jne. Hageja esindaja toimingud on kohtu hinnangul põhjendatud ja vajalikud ning tsiviilasja keerukusega kooskõlas. Kohus leidis, et tasu õigusteenuse eest summas 50 eurot ei ületa õigusabituru keskmist ning kohtute poolt mõistlikuks peetud tunnihinda. Eeltoodust tulenevalt on hageja põhjendatud menetluskulud kokku 275 eurot, milline summa tuleb kostjalt vastavalt menetluskulude jaotusele hagejale välja mõista. Hageja on esitanud ka

§ 177lõike 4 kohase taotluse, mis kuulub rahuldamisele.

Apellatsioonkaebus

1. 28.10.2015 esitatud apellatsioonkaebuses palub kostja tühistada maakohtu otsuse ja jätta uue otsusega hagi rahuldamata. Maakohus on rikkunud oluliselt menetlusnormi ja hinnanud vääralt tõendeid. Kostja ei vaidlusta maakohtu otsust osas, milles kohus keeldus hagi eseme muutmisest.
2. Kohus on vääralt tõlgendanud laenulepingu sõlmimise ajal kehtinud TsÜS § 86 lõikeid 1 ja 2 ning jätnud tähelepanuta kostja seisukohad ja Riigikohtu lahendid. Kohtu seisukoht, et kostja ei ole oma väiteid tõendanud ega kohtule näidanud, milles seisnes tema väidetav sundolukord, on vastuolus TsÜS § 86 lõikest 3 tuleneva tõendamiskoormise ümberpööramise põhimõttega. Lisaks oleks maakohus pidanud tuvastama, et poolte vahel sõlmitud laenuleping on tühine vastastikuste kohustuste väärtuse erakordselt suures ulatuses tasakaalust väljas olemise tõttu. Hageja on laenulepingu tühisust tunnistanud. Olukorras, kus hageja õiguste rikkumine hagi alusena on ära langenud ning võimaliku nõude tähtaeg ei ole veel saabunud ning nõue ei ole muutunud sissenõutavaks, on kohtu otsus hagi rahuldamise kohta väär.
3. Kaevatav otsus on ebaõiglane ka osas, millega kostjalt mõisteti välja kohtukulud. Arvestades, et kostjal on hageja ees võimalike kohustuste vabatahtlikuks täitmiseks veel aega, ei ole õige panna kostjale kohustusi, mille tekkimise eest kostja ei vastuta ja mille tekkimist saab ta vältida. Vastustaja seisukoht
4. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
5. Kolleegium, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada võla sissenõudmise kulude ja viivise nõuete rahuldamise osas, samuti menetluskulude jaotuse ja sellest tulenevalt ka menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise osas. Laenusumma ja selle sissenõutavaks muutumisest alates viivise nõude osas maakohtu lõppjärelduste muutmiseks alused puuduvad. Küll aga tuleb muuta otsuse põhjendusi. Samuti tuleb otsust täiendada otsustusega menetluse osalise lõpetamise kohta hageja poolt intressinõudest loobumise tõttu. Ringkonnakohus saab teha

§ 657

lõike 1 punkti 2 alusel tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldab hagi osaliselt. Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt. Lisaks jaotab kolleegium uuesti poolte menetluskulud ja määrab kindlaks hüvitamisele kuuluva menetluskulude rahalise suuruse (

§ 173lõige 3, § 74 lõige 1).

7

1. Ringkonnakohus nõustub apellandiga, et maakohus rikkus asja lahendamisel nii menetlusõiguse norme kui kohaldas ebaõigesti materiaalõigust. Samas ei anna apellatsioonkaebuse väited alust jätta hagi täies ulatuses rahuldamata.
2. Esmalt käsitleb kolleegium maakohtu poolt

§ 429lõike 1 teise lause rikkumist.

Nimetatud sätte kohaselt võtab kohus hagist loobumise vastu määrusega, millega ühtlasi lõpetab asja menetluse. Osalise nõudest loobumise taotluse võib lahendada ka sisulises lahendis (

§ 442lõige 5).

Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on hageja 31.08.2015 menetlusdokumendis loobunud intressinõudest. Eeltoodut on maakohus kaevatavas otsuses (punktides 10, 12) ka märkinud, samas on jätnud hagist osalise loobumise kohaselt vastu võtmata ja menetluse selles osas lõpetamata.

§ 429

lõike 1 järgi võib hageja hagist loobuda kuni hagi kohta tehtud lahendi jõustumiseni, esitades selleks avalduse. Ringkonnakohus saab kirjeldatud menetlusliku rikkumise kõrvaldada, võttes intressinõudest loobumise vastu ja lõpetades selles nõude osas menetluse. Puuduvad

§ 429

lõikes 4 märgitud asjaolud, mis välistaksid hagist osalise loobumise vastuvõtmise.

1. Kolleegium ei nõustu maakohtuga selles, et pooltevahelise laenulepingu järgne krediidi kulukuse määr ei ületanud krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda põhjusel, et hageja loobus lepingujärgsest intressinõudest ja seetõttu ei lange kostjale ülemäära suurt intressi maksmise kohustust. Maakohus kohaldas ebaõigesti TsÜS-i tehingu tühisust reguleerivaid sätteid. TsÜS §-st 86 tulenevaid tehingu tühisuse aluseid tuleb hinnata tehingu tegemise aja seisuga tehingule koguhinnangu andmise teel. Asjaolu, et laenuandja loobus kohtumenetluse kestel lepingujärgse intressi nõudmisest, ei muuda lepingu sõlmimise asjaolusid, mh ei tee olematuks fakti, et lepingujärgne krediidi kulukuse määr ületas lepingu sõlmimise ajal 05.12.2014 Eesti Panga poolt avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra 6,94 korda (lepingujärgne määr 170,24% (t I kd lk 34), Eesti Panga statistikamooduli kohaseks määraks, milline kehtis lepingu sõlmimise ajal, oli 24,52% (http://statistika.eestipank.ee/+1lng=et)).
2. Eelnevast tulenevalt pidi maakohus vaidluse lahendamiseks tuvastama, kas kostja vastuväide tehingu tühisuse kohta vastuolu tõttu heade kommetega on põhjendatud. Kostja vastuväite kontrollimiseks tuli kohtul esmalt tuvastada, kas tehingust tulenevate vastastikuste soorituste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljast ja seejärel, kas kostja tegi tehingu sundolukorras (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-49-11, punkt 23). TsÜS § 86 lõike 3 teise lause kohaselt eeldatakse tarbijakrediidilepingute puhul, et pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas mh juhul, kui tarbija poolt tasumisele kuuluv krediidi kulukuse määr ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Käesolevas asjas on tõendatud, et nimetatud määr ületas Eesti Panga poolt avaldatud 6,94 korda (vt käesolevas otsuses eelnevalt). Hageja TsÜS § 86 lõike 3 teise lause kehtestatud eeldust ümber ei lükanud, seega on käesolevas asja tõendatud, et vaidlusalusest tehingust tulenevate vastastikuste soorituste väärtus oli vaidlusaluse tehingus heade kommete vastaselt tasakaalust väljas.
3. Kolleegium nõustub maakohtuga, et kostja poolt esiletoodud asjaolud (tal oli laenu võtmise ajal laenukohustusi ka teiste laenuandjate ees, tal puudus püsiv sissetulek, ta 8 oli raskes majanduslikus olukorras, talle kuulunud kinnistu oli koormatud kahe hüpoteegiga kinnistu väärtust ületavas ulatuses; t I kd lk 74-75) ei anna alust lugeda tuvastatuks kostja poolt tehingu tegemist erakorraliste asjaolude tõttu TsÜS § 86 lõike 2 preambuli mõttes. Isegi kui lugeda kostja poolt esiletoodud elulised asjaolud tuvastatuks (arvestades, et hageja neile vastu ei vaielnud, mistõttu võis kostjal olla alust jätta nende tõendamiseks

-i kohased tõendid esitamata), ei annaks need kohtule alust asuda seisukohale, et kostja võttis vaidlusaluse laenu sundolukorras või sõltuvussuhte tõttu või kogenematusest erakorralise vajaduse tõttu või muudel asjaoludel tekkinud erakorralise vajaduse tõttu. Sundolukorda iseloomustava(

1. d)asjaolu(
2. d)peab nimetama ja tõendama tehingu tühisusele tuginev pool (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-186-113, punkt 20). 30. Küll aga ei saa nõustuda maakohtuga, et TsÜS § 86 lõike 2 rakendamiseks vajalike tingimuste tuvastamatuse tõttu oli alus asuda seisukohale, et kostja väide tehingu tühisuse kohta ei ole õige. Eelnevast sõltumata tuli maakohtul kontrollida, kas kostja poolt esiletoodu annab aluse tehingu tühisusele sama sätte lõike 1 alusel. Kostja viitas asjakohaselt Riigikohtu praktikale, mille kohaselt ei välista (tarbija)krediidilepingu tühisuse kohta käivate erisätete olemasolu lepingu tühisuse võimalust TsÜS § 86 lõike 1 alusel. Lahendis nr 3-2-1-186-13 selgitas Riigikohus, et olukorras, kus krediidilepingust tuleneva krediidi ja selle eest makstava tasu vahekord on tasakaalust väljas erakordselt suures ulatuses, on võimalik kohaldada TsÜS § 86 lõiget 1 ka ilma krediidisaaja sundolukorda hindamata ning lugeda tehing heade kommete vastaseks. 31. Kolleegium on seisukohal, et vaidlusalune tarbijalaenuleping on vastuolus heade kommetega ja TsÜS § 86 lõike 1 alusel tühine. Heade kommetega võivad tehingud olla vastuolus erinevatel põhjustel, mida ühiskonnas valitsevate arusaamade järgi võib pidada ebamoraalseteks või taunitavateks. Tehing on vastuolus heade kommetega, kui see eksib ausalt ja õiglaselt mõtlevate inimeste õiglustunde ja väärtushinnangute ning õigluse üldpõhimõtete vastu tehingu tegemise ajal (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-106-13, punkt 20). Käesolevas asjas on tõendatud, et vaidlusaluse lepingu näol on tegemist tarbijakrediidilepinguga VÕS § 402 mõttes. Tegemist on oma majandustegevuses tegutseva professionaalse laenuandja ja füüsilisest isikust tarbija vahelise õigussuhtega, milles nõrgemaks pooleks on laenuvõtja. Tõendamist leidnud lepingujärgne krediidi kulukuse määr ületas lepingu sõlmimise ajal Eesti Panga poolt avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra 6,94 korda, mis on enam kui kaks korda kõrgem TsÜS § 86 lõike 3 teise lause eelduse järgsest piirmäärast. Riigikohus on asunud korduvalt seisukohale, et eelduslikult on sellises olukorras ka ilma laenusaaja sundolukorrata tegemist TsÜS § 86 lõike 1 kohase heade kommete vastase tehingu (nt Riigikohtu lahend nr 3-2-1108-14, punktis 19). Hageja nimetatud eeldust ümber ei lükanud, vaid nõustus 28.09.2015 menetlusdokumendis kostja õigusliku seisukohaga, et vaidlusalune leping on tühine. 32. Eeltoodust tulenevalt on poolte vahel 05.12.2014 sõlmitud laenuleping nr 20141205/04 (t I kd lk 33-42) tühine vastuolu tõttu heade kommetega ja TsÜS § 84 lõike 1 kohaselt ei ole sel tehingul algusest peale õiguslikke tagajärgi. Sama sätte kohaselt tuleb tühise tehingu alusel saadu tagastada alusetu rikastumise sätetele vastavalt, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Tagasitäitmist olukorras, kui tehing on heade kommete vastase intressi tasumise kohustuse tõttu tühine, on intressi või muud sellesarnast laenu kasutamise ajast sõltuvat tasu maksma kohustatud poolel õigus 9 tühise tehingu järgi saadu tagastada selleks tähtpäevaks, milleks ta pidi laenu tervikuna tagasi maksma tühise tehingu järgi. Maksmisega viivitamisel on õigustatud isikul õigus nõuda viivise tasumist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras. 33. Kolleegium on seisukohal, et maakohus rikkus oluliselt menetlusõiguse norme, kui keeldus otsusega lubamast hagejat muuta hagi eset. Vastavast avaldusest (t I kd lk 98) nähtub hageja tahe muuta hagi õiguslikku alust.

§ 376

lõike 1 kohaselt võib hageja pärast hagi menetlusse võtmist ja kostjale kättetoimetamist muuta hagi eset või alust üksnes kostja või kohtu nõusolekul. Kostja nõusolekut ei andnud (t I kd lk 108). Kohtu nõustumist reguleerib sama sätte lõige 2. Kolleegium on seisukohal, et selle sätte alusel ja arvestades lisaks

§ 369

ja § 2, pidi maakohus lubama hagejal konkreetses menetluses hagi muuta.

§ 376

lõike 2 kohaselt nõustub kohus hagi muutmisega üksnes mõjuval põhjusel, eelkõige kui senises menetluses esitatud faktiväited ja tõendid võimaldavad muudetud hagi lahendada eeldatavasti kiiremini ja säästlikumalt.

§ 369

esimese lause kohaselt võib esitada tulevase nõude täitmise hagi juhul, kui on alust eeldada, et võlgnik kohustust õigel ajal ei täida.

§ 2

kohaselt on tsiviilkohtumenetluse ülesanne tagada, et kohus lahendaks tsiviilasja õigesti, mõistliku aja jooksul ja võimalikult väheste kuludega. Olukorras, kus hageja oli saanud kohtumenetluse käigus aru pooltevahelise tehingu tühisusest, kuid ilmselgelt soovis tühise tehingu alusel üleantu tagasi saamist ja menetlusosalised olid mitmeid kuid aktiivselt nendevahelise suhtega tegelenud kompromissi siiski saavutamata, oli menetlusökonoomia põhimõttega kooskõlas lubada hagejal muuta hagi alust. Iseenesest õige on apellandi väide, et hageja esitas kohtusse hagi enne nõude sissenõutavaks muutumist, kuid

§ 369lubab sellise hagi esitamist.

Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt võis hagejal olla alust eeldada, et kostja ei tagasta laenulepingu alusel saadud summat 31.10.2015, so tähtpäevaks, milleks ta pidi laenu tervikuna tagastama. Kostja ei ole seda üheski menetlusdokumendis ka lubanud, samuti ei ole kumbki pool apellatsioonimenetluses teatanud saadu kasvõi osalisest tagasimaksest. Hageja nõue alusetult saadu tagastamiseks muutus sissenõutavaks 01.11.

2. Eeltoodust tulenevalt rahuldab ringkonnakohus hageja nõude VÕS § 1028 lõike 1 alusel ja VÕS § 113 lõike 1 teise lause alusel põhilaenusumma 900 euro ja alates nõude sissenõutavaks muutumisest 01.11.2015 seadusjärgses määras viivise osas.
3. Vastuseks apellandi eelpool käsitlemata väidetele selgitab kolleegium järgmist. Kolleegium ei saa maakohtuga nõustuda ka vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmise tõendamist puudutava tõendamiskoormuse jagamisega, kuigi vaidluse lõpplahenduse osas nimetatud asjaolu tähtsust ei oma. Kostja esitas ühe vastuväitena hagile väite, et laenuandja rikkus laenu andmisel vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hageja sellele vastuväiteid ei esitanud. Vaidluse korral oleks aga rakendunud VÕS § 4032 lõige 7, mille kohaselt vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmise tõendamise kohustus lasub vaidluse korral krediidiandjal. Samas ei anna vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise või lepingueelsete läbirääkimiste käigus teavitamiskohustuse rikkumine laenuandja poolt iseenesest alust keelduda saadud laenu tagastamisest. Riigikohus on lahendites nr 3-2-1-136-12 (punktis 25) ja nr 3-2-1-169-13 (punktis 22) selgitanud, et sellisel juhul võib laenusaajal olla alust nõuda vastavate kohustuste rikkumisega temale tekitatud kahju hüvitamist 10 laenuandjalt VÕS § 14 ja § 115 lõike 1 alusel, kuid selleks tuleb laenusaajal esitada vastav nõue laenuandja vastu.
4. Võla sissenõudmiskulu osas hagi rahuldamisel käitus maakohus otseses vastuolus VÕS § 1131 lõikega 4, mille kohaselt ei kohaldata nimetatud sätet tarbijast võlgnikule.
5. Maakohus rikkus menetlusõiguse norme ka menetluskulude jaotamisel, jättes arvesse võtmata, et hageja algne nõue vähenes menetluse käigus nii osalise loobumise kui osalise nõude vähendamise tulemusena. Hagist loobumise korral tuleb arvestada

§ 168

lõiget 4, mille kohaselt kui hageja loobub hagist või võtab selle tagasi, kannab ta kostja menetluskulud, va juhul, kui ta loobub hagist või võtab selle tagasi seetõttu, et kostja on nõude pärast hagi esitamist rahuldanud. Antud juhul ei olnud tegemist olukorraga, kus loobumise aluseks oli kostja poolt nõude rahuldamine. Sarnaselt loobumisega omab menetluskulude jaotamisel tähendust ka nõude vähendamine, st lähtudes

§ 8

lõikest 2 ja § 168 lõikest 4 tuleb analoogsetel kaalutlustel loobumisega ka hagejast endast tingitud nõude vähendamise korral jätta võrdelises ulatuses menetluskulud hageja kanda. 38. Võttes arvesse eeltoodut tuleb menetluskulude jaotamisel lähtuda

§ 163lõikest 1, so hagi rahuldamise ulatusest.

Algselt esitas hageja nõude kogusummas 1225.73 eurot, millele lisandus viivisenõue

§ 367alusel.

Sellest kuulub rahuldamisele 900 eurot ja viivis alates 01.11.

1. Seega saab asuda seisukohale, et algselt esitatud nõue kuulub rahuldamisele 73% ulatuses. Seega jäävad maakohtu menetlusega seotud kulud 73% ulatuses kostja ja 27% ulatuses hageja kanda.
2. Seoses menetluskulude jaotuse proportsiooni muutumisega tuleb vähendada ka kostjalt hagejale väljamõistetavate menetluskulude suurust. Maakohus pidas põhjendatuks menetluskulu summas 275 eurot. Apellant maakohtu poolt tuvastatud hageja põhjendatud ja vajalike menetluskulude suurusele konkreetseid (alternatiivseid) vastuväiteid ei esitanud. Ka ei tuvastanud kolleegium selles osas maakohtupoolset menetlusõiguse rikkumist. Seega kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele 200.75 eurot, mis moodustab 73% hageja maakohtumenetlusega seotud kulust 275 eurost. Kostja menetluskulude nimekirja ei esitanud, ka ei nähtu tsiviilasja materjalidest temal maakohtus menetluskulude tekkimine.
3. Sarnaselt maakohtumenetluse kuludega jäävad kaebuse osalise rahuldamisega seoses apellatsioonimenetluse kulud

§ 163lõike 1 alusel poolte kanda võrdeliselt kaebuse rahuldamise ulatusega.

Apellant kaebas maakohtu otsuse edasi täies ulatuses, seega summas 944.92 + viivis

§ 367alusel.

Kaebus on põhjendatud 44.92 euro ulatuses. Seega kuulub kaebus rahuldamisele 0,05% ulatuses ja apellatsioonimenetlusega seotud kulud jäävad 99,95% apellandi ja 0,05% ulatuses. 41. Apellant menetluskulude nimekirja ei esitanud, e-toimikust nähtub tema kuluna riigilõiv 200 eurot (tasutud 04.02.2016). Vastavalt jaotusele tuleb vastustajal sellest hüvitada 0,05%, so 10 eurot. Vastustaja menetluskulude nimekirja ei esitanud, ka ei nähtu tsiviilasja materjalidest temal apellatsioonimenetluses menetluskulude tekkimine. 11 42.

§ 445

lõike 1 teise lause tasaarvestab kohus poolte vastastikused menetluskulude nõuded, mille tulemusena kuulub kostjalt/apellandilt hageja/vastustaja kasuks väljamõistmisele hüvitis 190.75 (200.75-10) eurot. Ele Liiv /allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Parrest /allkirjastatud digitaalselt/ Imbi Sidok-Toomsalu /allkirjastatud digitaalselt/