Obsah (6)

§ 405§ 187§ 444§ 367§ 162§ 174

Tsiviilasi nr 2-15-123388 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Kohtunik Eveli Vavrenjuk Otsuse tegemise aeg ja koht 05.05.2016. a, Tartu kohtumaja Tsiviilasja number 2-15-123388 Hagi

§ 405lg 1 mõttes.

Ringkonnakohus võtab apellatsioonkaebuse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on 1 Tsiviilasi nr 2-15-123388 antud luba edasikaebamiseks või maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit (

637 lg 21). Kohus ei anna pooltele luba otsuse edasikaebamiseks. Kohus selgitab, et kui apellatsioonkaebuse esitaja taotleb apellatsioonkaebuse esitamisel menetlusabi, peab menetlusabi taotleja

§ 187

lg 6 kohaselt seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hageja nõue ja põhjendused

1. Eesti Inkasso OÜ (hageja) esitas kohtusse hagi Urmas Puhmi (kostja) vastu võla nõudes. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid SNEL Grupp OÜ ja kostja 09.09.2014 laenulepingu, mille alusel sai kostja 300 eurot laenu ning kohustus laenu tagastama osamaksetena hiljemalt 08.12.
2. Kostja esitas ka kolm lisalaenu saamise taotlust, millised ka rahuldati ning sõlmiti uued laenu tagastamise graafikud. Pärast lisalaenude saamist moodustas kostja laenu põhisumma kokku 900 eurot. Samuti esitas kostja korduvalt taotlusi laenu tagastamise tähtaja pikendamiseks ning viimase kokkuleppe järgi kohustus ta laenu tagastama hiljemalt 13.07.
3. Kostja tasus esialgsele võlausaldajale kokku 478,68 eurot, mis arvestati nelja osamakse katteks. Ülejäänud osas jättis kostja laenu tasumata. 17.09.2015 loovutas SNEL Grupp OÜ laenulepingust tuleneva võlanõude Eesti Inkasso OÜ-le ning teavitas kostjat nõude loovutamisest. Hageja taotles, et kohus mõistaks kostjalt välja hageja kasuks 672,30€, millest 483,75€ põhivõlgnevus, 49,56€ intress ja 138,99 € sissenõutavaks muutunud viivis ning lisaks kohtukulud. Kostja vastuväited hagile
4. Kostja leiab et hagi tuleks jätta rahuldamata. Hageja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, kuna ei ole küsinud kostjalt tema pangakonto väljavõtet. Väljavõttest oleks selgunud, et kostja ei suuda laenu tagasi maksta ning on sõltuvuses internetikasiinodest. Samuti on hageja rikkunud TsÜS § 86 lg-t 2 ja 3, kuna kostja võttis laenu tulenevalt sõltuvussuhtest. Kostjal on TsÜS § 101 lg 1 alusel kahjuhüvitamise nõue hageja vastu. Asjaolud ja kohtu seisukoht 3.

§ 444

lg 2 alusel esitab kohus põhjendava osa lühendatud kujul, piirdudes üksnes õigusliku põhjenduse ja tõendite, millele on rajatud kohtu järeldused, märkimisega. Kohus leiab, et hagi tuleb rahuldada. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et kostja ja SNEL Grupp OÜ vahel 09.09.2014 laenulepingu ja hilisemate laenulepingu lisade sõlmimise fakti üle. Pooled vaidlevad üksnes selle üle, kas laenuleping ja selle lisad kehtivad või mitte. 4. Kohus ei nõustu kostjaga selles, et laenuleping või selle lisad on tühised vastuolu tõttu heade kommetega. Laenulepingu tühisuse tuvastamiseks heade kommete vastasuse tõttu peab kohus tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 86 lg 2 p-st 2 ja lg-st 3 tulenevalt esmalt tuvastama, kas tehingust tulenevate vastastikuste soorituste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas, ja seejärel kontrollima, kas kostja tegi tehingu sundolukorras. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (

) § 230 lg-st 1 tulenevalt peab kostja kui tehingu tühisusele tugineda sooviv pool soorituste väärtuste vahe tõendamiseks näitama seega esmalt ära, milline on võrreldavate soorituste objektiivsete väärtuste vahe (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-169-13 p 18-19). 2 Tsiviilasi nr 2-15-123388 TsÜS § 86 lg 2 järgi on tehing heade kommetega vastuolus muu hulgas, kui pool teab või peab teadma tehingu tegemise ajal, et teine pool teeb tehingu tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust, ja kui (p 1) tehing on tehtud teise poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel või (p 2) pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Laenulepingu sõlmimise ajal kehtinud TsÜS § 86 lg 3 sätestab, et kui käesoleva paragrahvi lõike 2 punktis 2 nimetatud vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt ebamõistlikult tasakaalust väljas, siis eeldatakse, et pool teadis või pidi teadma teise poole erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muudest sellistest asjaoludest. Tarbijakrediidilepingute puhul eeldatakse, et pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas muu hulgas, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Käesolevas lõikes nimetatud krediidi kulukuse määra igakuise avaldamise korraldab Eesti Pank oma veebilehel. Kohus nõustub hagejaga, et poolte vastastikuste kohustuste väärtus ei olnud heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Laenu krediidi kulukuse määr oli 79,56% aastas (tlk 32). Eesti panga kodulehelt nähtuvalt oli septembris 2014 keskmine tarbimislaenude krediidikulukuse määr 37,17%. Seega on kostjale antud laenu krediidikulukude määr Eesti Panga poolt laenu andmise hetkel (09.09.2014) avaldatud määrast 2,14 korda (s.o vähem kui kolm korda) suurem. Seega ei saa eeldada, et vaidlusaluse laenulepingu või selle lisade sõlmimisel oleks poolte kohustuste väärtus olnud heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Kostja ei ole esile toonud ka muid asjaolusid, millest nähtuks, et hageja eesmärk laenulepingu või laenulepingu lisade sõlmimisel oli kostja arvel ebaõiglaselt rikastuda. Mh ei ole kostja tõendanud, et tehing oleks olnud heade kommete vastasuse tõttu tühine muul põhjusel. Kostja ei ole ka tõendanud, et hageja oli tema hasartmängusõltuvusest või erakorralisest vajadusest teadlik. Kostja on viinud hageja vastupidisele veendumusele kinnitades, et harrastab hasartmänge ainult kaks korda aastas (tlk 27). Perioodil 09.10.2014 kuni 13.07.2015 on kostja suutnud oma maksekohustusi täita (tlk 44), mistõttu ei pidanud hagejal tekkima kahtlust selles, et kostja teeb tehingu tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust ning võib hiljem sattuda raskustesse laenu tagasimaksmisega.

1. Üksnes see, et krediidiandja kostjalt pangakonto väljavõtet ei nõudnud, ei tähenda käesoleval juhul vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumist. Seadus ei sätesta otsesõnu krediidiandja kohustust küsida krediidivõtjalt alati pangakonto väljavõtet. Hagejal oli võimalik kostja krediidivõimelisust hinnata ka laenutaotluse põhjal. Taotluses (tlk 27) on kostja märkinud, et ta töötab, tööstaaž on üle ühe aasta ning igakuine netosissetulek ületab olmekulusid. Samuti on kostja märkinud, et mängib hasartmänge kaks korda aastas. Samuti nähtub laenu pikendamise kokkuleppest (tlk 44), et perioodil 09.10.2014 kuni 13.07.2015 on kostja suutnud oma maksekohustusi täita. Arvestades laenusumma ja lisalaenude suurust, laenutaotluses esitatud andmeid ning kostjal maksehäirete puudumist laenulepingu ja lisalaenude sõlmimise ajal (tlk 83), ei pidanud hagejal kohtu hinnangul tekkima kahtlust kostja krediidivõimelisuses. Seetõttu ei saa käesoleva juhtumi asjaoludel konto väljavõtte küsimata jätmist pidada vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumiseks. Samuti on kostja rikkunud omapoolset teabeandmise kohustust. Ehkki VÕS § 4032 lõike 1 punkti 1 järgi peab just krediidiandja omandama teabe, mis võimaldab hinnata tarbija krediidivõimelisust, on ka tarbijal kohustus anda krediidiandjale teavet selleks, et krediidiandja saaks seda hinnata. Tarbija vastav kohustus tuleneb VÕS-i §-st 14, mis puudutab lepingueelsetel läbirääkimistel antavat teavet. Käesolevalt ei ole kostja oma teabeandmise kohustust nõuetekohaselt täitnud ning on esitanud valeandmeid nii enda töökoha, tööstaaži kui ka sissetuleku suuruse kohta. 3 Tsiviilasi nr 2-15-123388 Kohus selgitab kostjale, et isegi kui hageja oleks vastutustundliku laenamise põhimõtet rikkunud, ei tooks selline rikkumine endaga kaasa laenulepingu tühisust ja kohustuse täitmisest automaatset vabanemist. Riigikohtu praktika (lahend nr 3-2-1-136-12 p 25) kohaselt võib krediidisaaja vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise või teavitamiskohustuse rikkumisel mh nõuda sellega tekitatud kahju hüvitamist võlaõigusseaduse (VÕS) § 14 ja § 115 lg 1 alusel. Kuna tegemist on lepingueelse kohustuse rikkumisega, on kahju hüvitamise eesmärgiks VÕS § 127 lg 1 järgi kahjustatud isiku asetamine olukorda, milles ta oleks olnud, kui ta ei oleks lepingut sõlminud, ehk nn negatiivse huvi või usalduskahju hüvitamine. Kooskõlas kohustuse eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2) tähendab see kõigi krediidist tekkinud negatiivsete tagajärgede (nt viivis, leppetrahv, vara vähenemine) rahalist hüvitamist. Selle kahju hüvitamise nõude saab tasaarvestada võlausaldaja krediidi tagastamise nõudega ja on võimalik, et lepingueelsete kohustuste rikkumise tõttu ei peagi krediidisaaja krediiti vähemalt osaliselt (kahju ulatuses) tagastama. Kostja ei ole käesolevas asjas oma kahju hüvitamise nõuda aluseks olevaid asjaolusid kohtule esitanud ega teinud tasaarvestuse avaldust, mistõttu kohus kostja nõuet käesolevas menetluses läbi ei vaata. Soovi korral on võimalik kostjal hageja vastu kahju hüvitamise nõue esitada eraldi menetluses ning tasaarvestada see hageja nõudega.
2. Kostja ei ole vaidlustanud viivise matemaatilist arvestust, viivise- või intressimäära ega tasumata laenulepingust ja lisalaenudest tulenevat põhivõlgnevuse suurust. VÕS § 396 lg 1 alusel tuleb kostjal tagastada hagejale põhivõlgnevus summas 483,75 eurot. Hageja on esitanud kohtule viivise ja intressi arvestuse (tlk 48). Viivise- ja intressinõue on kooskõlas VÕS § 94 lg 3 ja § 113 lg 1, § 397 lg 1 ja
3. Eelnevast tulenevalt kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele intress 49,56 eurot. Lisaks tuleb kostjalt välja mõista viivis kohtuotsuse tegemise aja seisuga summas 213,83 eurot, millest hagiavalduse esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivis 138,99 eurot ja viivis alates hagi esitamisest 04.02.2016 kuni kohtuotsuse tegemiseni 05.05.2016 summas 74,84 eurot. VÕS § 113 lg 1 kolmanda lause ja

§ 367

alusel mõistab kohus välja ka viivise lepingujärgses määras 0,17% päevas alates kohtuotsuse tegemisest kuni põhivõlgnevuse täieliku tasumiseni. 7. Kohtule ei ole esitatud andmeid, mis annaks alust kahelda SNEL Grupp OÜ ja Eesti Inkasso OÜ vahelise nõude loovutuse (tlk 46-47) kehtivuses. Seetõttu mõistab kohus võlgnevuse välja Eesti Inkasso OÜ kasuks. Menetluskulud 8.

§ 162lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Hagi rahuldamise tõttu jäävad kõik menetluskulud kostja kanda. 9.

§ 174lg-te 1 ja 2 alusel määrab kohus menetluskulud ka rahaliselt kindlaks.

Avalduse kohaselt on hageja menetluskulud 125 eurot riigilõivule ja 170 eurot + käibemaks õigusabile. Kohus leiab, et hageja menetluskulud on mõistlikus suuruses, vajalikud ja põhjendatud. Vastavalt

§174lg 10 alusel mõistab kohus aga menetluskulud välja ilma käibemaksuta.

Seega kuulub hageja menetluskulude katteks kostjalt väljamõistmisele kokku 295 eurot (170+125 = 295). /allkirjastatud digitaalselt/ Kohtunik 4