lg 6 on hagejal õigus nõuda intressi põhinõudelt, so 241 662,00 eurot kokku summas 160 576,98 eurot. Kostja 1 leiab, et tulenevalt
lg 6 on hagejal õigus nõuda viivist põhinõudelt, so 241 662,00 eurot kokku summas 241 662,00 eurot. Hageja peab tõendama põhinõudest suuremat viivist õigustava kahju olemasolu. Hageja sellise kahju olemasolu tõendanud ei ole. Hageja laenulepingust tulenevat nõuet ei ole võimalik tunnustada suuremas ulatuses kui 643 900,98 eurot, so põhinõue summas 241 662,00 eurot, intressinõue summas 160 576,98 eurot ja viivisenõue summas 241 662,00 eurot. 219 515,49 euro ulatuses tuleb hageja laenulepingust tulenev nõue võlgniku pankrotimenetluses jätta kostja 1 hinnangul tunnustamata. Krediidiasutuse leping on tühine vastavalt TsÜS § 89 lg-le 1, kuna tegemist on näiliku tehinguga. Kõik lepingud, sh hagejaga sõlmitud leppetrahvi tingimust sisaldav leping, on sõlmitud ajal, mil võlgnik oli juba püsivalt maksejõuetu. Püsiva maksejõuetuse tekkimise kuupäevana on tuvastatud 30.06.2012.a. Pankrotimenetluses ei ole võimalik tunnustada nõudeid, mis on tekitatud kunstlikult pankroti olukorras näilike lepingute alusel ja pankrotimenetluse kulgemise kontrollimiseks. TsÜS § 89 lg 2 kohaselt on näilik tehing tühine. Kostja 1 leiab, et juhul, kui kohus asub seisukohale, et tegemist ei ole näiliku tehinguga TsÜS § 89 lg 1 alusel, on krediidilepingu p. 13.2 tühine TsÜS § 87 mõistes. Võlgniku maksejõuetuks muutumist pidada võlgniku poolseks kohustuse rikkumiseks, mistõttu ei saa võlgniku maksejõuetuks muutumine olla leppetrahvinõude tekkimise aluseks. Lepingutingimus, mis seob võlgniku vastu varalise nõudeõiguse tekkimise maksejõuetuse saabumisega, on seadusega vastuolus ja tühine. Kostja 2 vastuväited Kostja 2 palub jätta hagi rahuldamata. Hageja 5 000 000 euro suurune leppetrahvi nõue on alusetu. Leppetrahvi nõudeõigust sätestavad lepingupunktid on tühised. Leppetrahvi nõudmine on vastuolus ka hea usu põhimõttega. Nii või teisiti on hageja kaotanud õiguse leppetrahvi nõuda, sest hageja ei esitanud nõuet mõistliku aja jooksul. Esinevad alused ka nõutava leppetrahvi vähendamiseks nullini. Nõudeavalduses ning hagiavalduses toodud 1. märtsi 2014 laenulepingu alusel esitatud nõue on tõendamata. Viidatud laenuleping on tulenevalt
Seetõttu on vajalik nõude suurust hinnata varasema laenulepingu alusel. Hageja ei ole varasemat laenulepingut ega laenu maksmist tõendavaid maksekorraldusi esitanud.
lg 1 kohaselt on leppetrahv lepingut rikkunud poole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. Hageja ei ole kohtule esitanud tõendeid võlgniku poolt lepingu rikkumise kohta. Kohtu hinnangul ei saa võlgniku pankroti väljakuulutamist käsitada lepingu rikkumisena ning võlgniku pankrot ei saa olla ka leppetrahvinõude tekkimise aluseks. Kohus nõustub kostjatega selles, et pankrotimenetluses ei ole võimalik tunnustada nõudeid, mis on tekitatud kunstlikult pankroti olukorras näilike lepingute alusel. TsÜS § 89 lg 2 kohaselt on näilik tehing tühine. Kohus leiab, et hagejal ja võlgnikul puudus tegelikult tahe leppetrahvinõude tekkimise aluseks ja tehinguga sooviti tekitada üksnes õigusnäivust leppetrahvinõude olemasolust. Krediidiasutuse lepingu poolte huvi oli pankrotimenetluses kunstlikult nõuete tekitamise läbi jätta kolmandatele isikutele mulje, et leppetrahvinõue on tegelik ja õiguslikud tagajärjed on saabunud. Kostjad on alternatiivselt esitanud vastuväiteid lepingu tühisuse tuvastamiseks teistel TsÜS-is sätestatud alustel. Riigikohus on korduvalt oma lahendites rõhutanud, et TsÜS § 89 on erinormiks §-de 86 ja 87 suhtes, mis tähendab, et enne teiste tehingu tühisuse aluste käsitamist tuleb esmalt selgitada, kas tegemist ei ole näiliku tehinguga. Kui tehing on näilik ja seetõttu tühine, ei ole enam vaja täiendavalt analüüsida tehingu võimalikku vastuolu seadusest 5 tuleneva keeluga või heade kommetega. Kuivõrd kohus asub seisukohale, et hageja ja võlgniku vahel krediidiasutuse lepingus leppetrahvi puudutavad sätted on tühised ja hagejal ei saa seetõttu olla leppetrahvi nõuet võlgniku vastu, ei analüüsi kohus kostjate teisi vastuväiteid nõudeõigust sätestavate lepingupunktide tühisuse aluste kohta. Näilikul tehingul ei ole algusest peale õiguslikke tagajärgi ja näilikku tehingut ei pea täitma. Hageja taotleb nõude tunnustamist hageja ja võlgniku vahel 01.03.2014 laenulepingu alusel.
lg 1 kohaselt kohustub laenulepinguga üks isik (laenuandja) andma teisele (laenusaajale) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga.
lg 7 kohaselt muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kui lepingust ei tulene teisiti, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist kohustuse täitmise tähtpäeva või kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtaja möödumisel. PankrS § 42 kohaselt loetakse pankroti väljakuulutamisega võlgniku võlausaldajate kõigi nõuete täitmise tähtpäev saabunuks, kui seadusest ei tulene teisiti. Võlgniku pankrot kuulutati välja 30.01.2015.
lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele.
kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine.
lg 1 alusel võib võlausaldaja võlgnikupoolse kohustuste rikkumise korral nõuda kohustuse täitmist, kahju hüvitamist, lepingu üles öelda ning rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist.
lg 2 alusel võib võlausaldaja kohustuse rikkumise korral kasutada eraldi või koos kõiki seadusest või lepingust tulenevaid õiguskaitsevahendeid, mida saab üheaegselt kasutada, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. Hageja laenulepingust tulenev nõue jäi kostjate vastuväidete tõttu võlausaldajate nõuete kaitsmise koosolekul rahuldamata summas 219 515,49 eurot. Viidatud laenuleping on võlgniku varasema laenu refinantseerimise kokkulepe ning selles märgitud põhivõlg koosneb varasemast põhivõlgnevusest, sissenõutavaks muutunud intressist ja viivisest moodustades laenusumma 396 757 eurot. Hageja on laenusummalt arvestanud täiendavalt intressi intressimääraga 9% aastas, kokku 9 000,40 eurot ja täiendavat viivist esimese 20 viivituses oldud päeva eest 0,15% päevas ning sealt edasi 0,5% päevas, kokku 457 659,07 eurot. Kohus ei nõustu hageja käsitusega sellest, et laenulepingu näol on tegemist kompromissiga, millega muudeti varasem ebaselge võlasuhe vaieldamatuks ja määrati laenu tagastamise tähtaeg. Hageja varasemat laenusuhet tõendavat lepingut või poolte põhinõude ja kõrvalnõuete ühendamist põhinõudeks kinnitavat kompromissi kohtule esitanud ei ole. Kostjad on menetluses läbivalt seisukohal, et tegemist on võlgniku kahjuks sõlmitud kokkuleppega. Võlgniku kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe on
Riigikohus on lahendis 3-2-1-169-13 leidnud, et tulenevalt intressilt (s.h viiviselt) viivise arvestamise keelust on refinantseerimislepingus, mille järgi laenuandja ja laenusaaja lepivad kokku maksetähtaja pikendamise, lubatud arvestada intressi ja viivist üksnes esialgse laenulepingu järgselt põhivõlalt. Kohus leiab, et hagejal on õigus intressi nõuda üksnes põhinõudelt, s.o 241 662 eurolt. Riigikohus on oma lahendites korduvalt märkinud, et kohus peab hindama viivise proportsionaalsust kaaludes nõude suurust võrrelduna kohustuse rikkumisest võlausaldajale tekkinud kahjuga. Kehtiva kohtupraktika kohaselt on viivise ebaproportsionaalsuse tõendamise kohustus üldjuhul sellel, kes taotleb viivise vähendamist. Erandina on põhinõudest suurema viivisenõude korral vastava kahju tõendamise kohustus võlausaldajal. Seega juhul, kui hageja nõuab põhinõudest suuremat viivist, on hageja kohustuseks tõendada kahju olemasolu suuremas ulatuses. Hageja käesolevas asjas põhinõudest suuremat viivist õigustava kahju olemasolu tõendanud ei ole. Ka Riigikohus on 6 lahendis 3-2-1-5-13 väljendanud seisukohta, et põhinõuet ületavat viivise nõuet tuleb reeglina pidada ebamõistlikuks ning see on põhjendatud üksnes erandlikel asjaoludel. Erandlike asjaolude esinemist hageja kohtu ette toonud ei ole. Kohus leiab eeltoodut arvestades, et hageja laenulepingust tulenev nõue 219 515,49 euro ulatuses on tõendamata ja tuleb jätta võlgniku pankrotimenetluses tunnustamata. Tulenevalt eeltoodust leiab kohus, et hageja nõue hagimenetluses 5 219 515,49 euro tunnustamiseks tuleb jätta rahuldamata. Menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 162 lg 1 järgi kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna hagi jääb rahuldamata, siis tuleb menetluskulud jätta hageja kanda. Kooskõlas TsMS § 174 lõikega 4 määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras. /allkirjastatud digitaalselt/ Lukiina Vismann Kohtunik 7
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.