KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtukoosseis Kohtunik Külli Puusep Otsuse tegemise aeg ja koht 5. aprill 2016, Tallinn, Tartu mnt kohtumaja Tsiviilasja number 2-16-1201 Tsiviila
) §-dest 96 ja 97 tuleneb, et alaealine laps on õigustatud saama oma vanematelt ülalpidamist, mida
§ 100
lg 1 ja 4 kohaselt antakse üldjuhul raha perioodilise maksmisega (elatis) iga kalendrikuu eest ette.
§ 101
lg 1 tulenevalt ei või igakuine elatis ühele lapsele olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Vabariigi Valitsuse
- detsembri
- a määruse nr 139 järgi on
- jaanuarist 2016 töötasu alammäär 430 eurot kuus, millest 1/2 on 215 eurot Kohus loeb esitatud dokumentaalsete tõenditega tõendatuks, et XXX on XXX isa. Hageja seadusliku esindaja XXX ja kostja XXX ühine laps XXX on sündinud
- juunil 2015 (tl 6). Hageja palub kostjalt välja mõista elatis alates
- jaanuarist 2016 miinimummääras. 2
(4)2-16-1201 Kostja märgib, et tema sissetulek on 180 eurot kuus (töövõimekaotuse eest saadav pension), millest kohtutäitur peab kinni 30 eurot. Kostja on esitanud tõendina Sotsiaalkindlustusameti Rakvere büroo
- jaanuari
- a otsuse nr XXX (tl 25), millest nähtuvalt on tuvastatud töövõimekaotuse protsent 60%, püsiva töövõimetuse tekkimise aeg
- jaanuar 2016 ning kestus 6 kuud. Kostja ei ole esitanud ühtegi tõendit oma tegelike sissetulekute ja nende suuruse kohta. Hageja leidis vastuses kostja vastusele, et kostja on võimeline tööd tegema. Ka enne töövõime kaotust oli kostja ametlikult töötu, töötades samas oma isa ettevõttes. Hageja palub mitte vähendada elatise suurust alla miinimumi. Kohtu arvates tuleb elatise väljamõistmisel lähtuda eelkõige lapse põhjendatud vajadusest tagamaks lapse arenguks piisavad vahendid. Hageja nõue on esitatud seadusega ettenähtud elatise suuruse alammääras. Kohus on seisukohal, et sellises määras elatise väljamõistmine tagab alaealise ülalpidamise sellisel määral, mis võimaldab tal normaalselt kasvada ja areneda. Riigikohus on selgitanud, et tulenevalt
§ 101
lg-s 1 sätestatud elatise miinimumsuurusest, tuleb eeldada, et lapse ülalpidamiseks kulub kummagi vanema ülalpidamiskohustust arvestades kahekordne elatise miinimummäär (vt nt Riigikohtu
- oktoobri
- a otsus tsiviilasjas nr 32-1-124-15, p 17) ja selles ulatuses ei tule lapse vajaduste rahuldamise kulusid tõendada (vt nt Riigikohtu
- aprilli
- a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-15, p 14). Vanem on hoolimata oma halvast varalisest seisundist üldjuhul kohustatud andma lapsele ülalpidamist seaduses sätestatud miinimummääras.
§ 102
lg 1 sätestab, et isik vabaneb ülalpidamiskohustusest selles ulatuses, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist.
§ 102
lg 2 kohaselt ei vabane vanemad sama paragrahvi esimeses lõikes nimetatud alaealise lapse ülalpidamise kohustusest. Kui vanem on
§ 102
lg-s 1 nimetatud olukorras, peab ta kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Lapsele elatise väljamõistmiseks alla
§ 101
lg-s 1 sätestatud alammäära tuleb tuvastada, et selleks on
§ 102lg 2 kolmanda lause järgi mõjuv põhjus.
Mõjuvaks põhjuseks võib
§ 102
lg 2 neljanda lause järgi olla muu hulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Praeguses asjas on kostja toonud esile, et ta on töövõimetu. Samas on kostja esitatud otsusest nr 1298892 nähtuvalt kostja töövõimetus ajutise loomuga. Kostja ei ole esile toonud, et tal on teine laps, kes vajab samuti tema ülalpidamist. Kostja väited tema sissetulekute ja nende suuruse kohta on tõendamata. Kohtu hinnangul ei tähenda töövõime kaotus automaatselt seda, et isik mingisugust tööd teha ei saa. Arvestades seda, et kostja väited sissetulekute ebapiisavuse kohta on tõendamata ning töövõime osaline kaotus on ajutine, leiab kohus, et elatise väljamõistmine miinimummääras on põhjendatud. Eelnevast tulenevalt rahuldab kohus hagi. Kõik kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ja esitatud tõendid hagiavalduse läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitle. Menetluskulude jaotus Menetluskulud tuleb TsMS § 162 lg 1 alusel jätta kostja kanda. 3
(4)2-16-1201 Toimiku materjalide põhjal on alust arvata, et hagejal ei saa hüvitatavaid menetluskulusid olla, hageja ei ole taotlenud menetluskulude hüvitamist. Seetõttu puudub vajadus menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks. Tulenevalt TsMS § 178 lg-st 1 saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. /allkirjastatud digitaalselt/ Külli Puusep kohtunik 4
(4)