Obsah (6)

§ 48§ 75§ 93§ 31§ 15§ 41

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-15-1903 Otsuse kuupäev 22. oktoober 2015 Kohtunik Tanel Saar Kohtuasi Karli Peelbaumi kaebus Tartu Vangla 20. mai

) §31 lg 1 sätestab, et vanglateenistuse ametniku loal võib kinnipeetaval olla isiklik raadio, televiisor või muu vajalik elektriseade, kui nende kasutamine ei riku vangla sisekorraeeskirju ega korda ning ei häiri teisi isikuid ja kui kinnipeetaval ei ole kehtivat distsiplinaarkaristust, mis on talle määratud isikliku raadio, televiisori või muu vajaliku elektriseadme kasutamise nõuete rikkumise eest. Vanglaametniku poolt antud luba on haldusakt haldusmenetluse seaduse (HMS) § 51 lg 1 mõttes. Tartu Vangla on eeltoodust tulenevalt seisukohal, et kuna raadio kambrisse saamise ehk toimingu sooritamise eelduseks on vanglaametniku vastava loa olemasolu, siis ei saa kohus käesoleval juhul lahendada kaebaja kohustamisnõuet toimingu sooritamiseks vaid saab menetleda Tartu Vangla 20. mai 2015 otsuse nr 6-27/380-2 tühistamisnõuet ning kaebaja taotlusel teha otsuse tühistamise korral vastustajale ettekirjutus asja uueks otsustamiseks. 7. Tartu Vangla osutab, et vanglateenistuse vahendusel eseme soetamisega on tegemist juhul, kui selline tegevus on vangistust reguleerivates õigusaktides selgesõnaliselt ette nähtud. Vangla vahendusel asjade soetamine on näiteks kauplusest sisseostudena asjade saamine (

§ 48

), vajadusel vanglateenistuselt hügieenitarvete (Tartu Vangla Kodukorra p 11.3) või isiklike riiete saamine (

§ 75

lg 3,

§ 93

). Asjaolu, et kaebajale kingitud raadio paigutati tema isiklike asjade juurde lattu vanglaametniku tegevuse teel, ei muuda raadiot veel vangla vahendusel saaduks. 8. Vastavalt Riigikohtu praktikale ei pruugi eksliku õigusliku aluse kasutamine haldusaktis viia vältimatult haldusakti tühistamiseni, kui esineb ka teine õiguslik alus samasuguse otsuse tegemiseks. Vastustaja hinnangul ei saa teiselt kinnipeetavalt kinkena saadud isikliku elektriseadmekambris kasutamiseks lubamise otsustamisel olla ainukeseks hinnatavaks teguriks, et seade kuulub kinnipeetavale, selle kasutamine ei riku vangla sisekorraeeskirju või vangla korda (

§ 31lg 1), vaid oluline on selle eseme saamise viis.

Vastustaja on seisukohal, et kinnipeetavatele teiselt kinnipeetavalt kinkena saadud eseme kambris kasutamise lubamine toob kaasa olukorra, mis ohustab vangla julgeolekut ja korda ning seetõttu on kinkena saadud ese

§ 15

lg 4 ja § 15 lg 2 p 3 alusel keelatud ning selle kambrisse kasutamiseks 2 loa mitteandmiseks ehk isikliku eseme kasutamisele piirangu seadmise õiguse annab vanglale

§ 41lg 2.

1. Tartu Vangla märgib, et peamine põhjus, miks ei saa lubada teiselt kinnipeetavalt kinkena saadud eseme kasutamist on see, et vangla ei saa mitte kunagi olla kindel, et kinkimine on toimunud isiku vabal tahtel või on teda sunnitud oma isiklikust asjast, kas ähvarduste või pettuse abil kinkimise teel loobuma ning vangla võimalused kontrollida kinke tegemise vabatahtlikkust on piiratud. Selline kinke teel asjade saamise lubamine loob vanglas ülisoodsa olukorra erineval viisil tekkinud võlasuhte lahendamiseks. Samuti annab see võimaluse täiesti uute võlasuhete tekkimiseks, kuna loob uue võimaluse võla tasumiseks. Vanglas, kus isikud viibivad piiratud territooriumil ning neil on kasutada piiratud vahendid ja rahalised ressursid, on võlasuhted kerged tekkima. Vastustaja hinnangul on kinke teel asja saamine lihtne viis väljapressimiseks ning liigkasu võtmiseks. Samuti võivad kinkena saadavad esemed muutuda kinnipeetavate omavaheliste arveteklaarimiste või ka seksuaalse ärakasutamise objektiks.
2. Vastustaja on seisukohal, et kinkimise teel asjade saamise lubamine annab kinnipeetavatele võimaluse vabaneda distsiplinaarvastutusest, kui tema valdusest leitakse ese, mis ei kuulu talle. Kuna vallasasja kinkimiseks piisab suulise tahteavalduse tegemisest ja vanglal ei ole õigust nõuda kinnipeetavatelt kirjaliku kinkelepingu esitamist, mis omandi üleminekut kinnitaks, siis on kinnipeetaval võimalik igakordsel kambri läbiotsimisel temale mittekuuluva eseme leidmisel väita, et sai eseme kingitusena teiselt kinnipeetavalt, kes omakorda võib väita, et sai selle kingituseks kolmandalt kinnipeetavalt, kes on aga juba vabanenud jne. Sellise jada korral muutub kinnipeetavate väidete tõele vastavuse kontrollimisel distsiplinaarmenetlus mõttetuks, kuna tõe väljaselgitamine on peaaegu võimatu. Kui kinnipeetaval puudub võimalus saada kambrisse kasutamiseks teiselt kinnipeetavalt kingitusena saadud ese, siis kaob ka huvi kingituste tegemiseks, kuna kinke saaja ei saa sellest vanglas viibimise ajal koheselt tuntavat kasu ega eelist.
3. Kohustus tagada kõigi vanglas viibivate isikute julgeolek on ilmselgelt kaalukam ja prioriteetsem kinnipeetava õiguspärase ootuse ees saada kasutada teiselt kinnipeetavalt kinkena saadud eset. Kuigi kinkena saadud eseme kasutamise keelamisega riivatakse isiku põhiõigust, on tegemist põhjendatud ja mõõduka aga mitte intensiivse riivega, mille puhul võiks julgeolekuohu ülekaalukuse tõsise kahtluse alla seada. Seoses omandiõiguse riivega märgib vastustaja, et vanglas viibiva isiku esmavajaduse kindlustab vangla. Seega ei jäta kinkena saadud raadio kambris kasutamise keelamine kaebajat ilma millestki eluks hädavajalikust. Raadiosaateid saab kinnipeetav kuulata vanglas mängivast raadiost, telesaateid ja uudiseid saab vaadata kinnipeetavate ühiskasutuses olevates ruumides vangla poolt üles pandud telerist, samuti on võimalik lugeda kinnipeetavatele vangla poolt tellitud ajalehti. Kohtu seisukoht
4. Vangistusseaduse (

) § 31 lg 1 kohaselt võimaldatakse vanglas jälgida raadio- ja televisioonisaateid. Sama paragrahvi teine lõige näeb ette, et vanglateenistuse ametniku loal võib kinnipeetaval olla isiklik raadio, televiisor või muu vajalik elektriseade, kui nende kasutamine ei riku vangla sisekorraeeskirju ega korda ning ei häiri teisi isikuid ja kui kinnipeetaval ei ole kehtivat distsiplinaarkaristust, mis on talle määratud isikliku raadio, televiisori või muu vajaliku elektriseadme kasutamise nõuete rikkumise eest. Kohus nõustub vastustajaga, et kinnipeetavale isiklikuks kasutamiseks kambrisse raadio lubamisest keeldumise peab vangla otsustama haldusaktiga. Kuigi isiklike asjade loas olevate esemete kambrisse lubamine või sellest keeldumine on üldjuhul toiming haldusmenetluse seaduse tähenduses, siis juhul kui kehtiv õigus näeb eseme kambrisse lubamise ette vanglateenistuse loal, otsustatakse loa andmine haldusakti vormis. 3

1. Samas ei nõustu kohus vastustaja seisukohaga nagu tuleks K. Peelbaumi kaebus jätta läbi vaatamata, kuna tema taotlus on lahendatud kehtiva haldusaktiga ning kaebaja ei ole taotlenud selle tühistamist. Kohtueelses menetluses on K. Peelbaum esitanud vaide (tl 19), mida vastustaja on lahendanud (tl 2) haldusakti nr 6-27/380-2 kehtetuks tunnistamise ja toimingu sooritamiseks kohustamise nõudena. Kohtule esitatud kaebuses on K. Peelbaum märkinud, et leiab, et vangla pole käitunud õiguspäraselt raadio kambrisse lubamisest keeldudes.
2. augusti 2015 määrusega otsustas kohus kaebuse menetlusse võtta. Kuigi kohus on haldusajana nimes ära märkinud üksnes kaebaja nõude kohustada vastustajat raadio kambrisse väljastamiseks, tuleb kaebus läbi vaadata täies ulatuses. Kaebusest nähtuvalt on K. Peelbaum seisukohal, et vastustaja on õigusvastaselt keeldunud kaebajale raadiot kambrisse lubamast ning soovib vastustajale sellekohase kohustava ettekirjutuse tegemist. Kohtu hinnangul nähtub eelnevast koostoimes kohtueelses menetluses esitatud vaidega ühtlasi kaebaja tahe kõrvaldada tema taotluse lahendamisel antud haldusakti kehtivus. Seetõttu peab kohus võimalikuks vaadata läbi kaebaja nõue vastustaja keelduva otsuse tühistamiseks ja raadio kambrisse lubamise kohustamiseks. Kohtu hinnangul on ka vastustaja kaebust selliselt mõistnud, esitades vastuses kaebusele sisulised põhjendused raadio kambrisse lubamisest keeldumise kohta.
4. mai 2015 otsusega nr 6-27/380-2 on Tartu Vangla keeldunud raadiot isiklike asjade laost kaebajale kambrisse lubamast viitega vangla sisekorra eeskirja (VskE) § 571 lg 1, kuna tegemist teiselt kinnipeetavalt kingitusena saadud esemega. Kohus nõustub vastustajaga, et teiselt kinnipeetavalt kinke teel asja omandamist ei saa pidada vanglateenistuse vahendusel asja soetamiseks isegi juhul, kui kinke tegija ise on asja algselt omandanud vanglateenistuse vahendusel. VskE § 571 lg 1 ei takista asja omandamist kinke teel, kuid takistab teiselt kinnipeetavalt omandatud asja kasutamist ja hoidmist vanglas. Lisaks otseselt asjast vangla julgeolekule lähtuva ohu vältimisele väldib säte ka asjade kasutamise ja omamise eeliste ärakasutamist kinnipeetavate omavahelises suhtluses. Seetõttu leiab kohus, et Tartu Vangla
5. mai 2015 otsus nr 6-27/380-2 on antud kooskõlas VskE § 571 lg-ga
7. Õiguskantsleri
8. märtsi 2015 märgukirjas nr 6-3/120518/1501089 on väljendatud seisukohta, et VskE § 571 lg 1 on vastuolus põhiseaduse §-ga 3, § 32 lg-ga 2 ning § 94 lg-ga 2, kuna justiitsministril puudus volitusnorm
9. novembri 200 määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ § 571 lg 1 andmiseks. Kohtu hinnangul puudub käesolevas asjas vajadus VskE § 571 lg 1 põhiseaduspärasuse kontrollimiseks põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse menetluse algatamise kaudu, kuna Tartu Vangla keeldumist kaebaja taotlusel talle isiklike asjade laost raadio kambrisse lubamiseks tuleb pidada õiguspäraseks ka juhul, kui Riigikohus tunnistaks VskE § 571 lg 1 põhiseadusega vastuolus olevaks.
10. Kohtumenetluses on Tartu Vangla esitanud täiendavad põhjendused selle kohta, miks ta ei pea võimalikuks lubada kaebajale kambrisse kasutamiseks teiselt kinnipeetavalt kinke teel saadud raadiot. Kuna põhjendused on esitatud asjaolu kohta, millele on tuginetud vaidlustatud haldusaktis, s.o eseme omandamine teiselt kinnipeetavalt kinke teel, siis on kohus veendunud, et vastustaja pidas esitatud kaalutlusi silmas keelduva otsuse tegemisel. Riigikohus on pidanud erandlikel juhtudel lubatavaks arvestada haldusorgani poolt kohtumenetluse käigus esitatud põhjendust, kui kohus on veendunud, et haldusorgan lähtus sellest põhjendusest haldusakti andmisel
11. Kohus leiab, et käesoleval juhul õigustab kohtumenetluses esitatud põhjendustega arvestamist see, et VskE § 571 lg 1 võimaliku põhiseadusvastasusega seonduv otsuse täiendava põhjendamise vajalikkus otsuse teinud ametniku jaoks ilmselt ei olnud selge. Õiguskantsleri
12. märtsi 2015 märgukiri on adresseeritud justiitsministrile, mitte vastustajale. Seetõttu on täiendavate põhjenduste esitamine halduskohtumenetluses lubatav. 1 Vt RKHK
13. novembri otsus asja nr 3-3-1-29-12, p 20 4
14. Vastustaja on leidnud, et teiselt kinnipeetavalt kinkena saadud eseme kambris kasutamise lubamine ohustab vangla julgeolekut ning seetõttu on tegemist keelatud esemega vastavalt

§ 15

lg-le 4 koostoimes

§ 15lg 2 p-ga 3.

Kinke teel saadud asja kasutamisse lubamisel ei saa vastustaja tagada, et kinge on toimunud vabatahtlikult ega ole seotud isikult asja tema tahte vastaselt äravõtmisega. Samuti loob kinnipeetavate vaheline esemete üleandmise lubamine võimaluse võlasuhete tekkimiseks ja loob soodsad tingimused liigkasuvõtmiseks ja väljapressimiseks. Lisaks raskendab see vanglateenistuse ülesannet korra tagamisel vanglas, sest kinnipeetava isiklike asjade hulgas nimetamata esemete leidmisel saaks väita nende saamist kinke teel (ka juba vabanenud kinnipeetavalt). Vastustaja hinnangul on toodud asjaoludel vangla kohustus julgeoleku tagamiseks kaalukam kaebaja huvist kasutada teiselt kinnipeetavalt kinke teel saadud raadiot. 18. Kohus nõustub, et vastustaja esitatud kaalutlused on asjakohased

§ 31lg-s 1 järgi otsustamaks kaebajale kambrisse raadio lubamine.

Asjaolu, et vastustaja esitatud kaalutlusi ei ole nimetatud vangla sisekorraeeskirja seletuskirjas, ei muuda kaalutlusi lubamatuteks. On ilmne, et kinnipidamise korraldamise otsustuste tegemisel peab vastustaja arvestama otsustuste mõju vangla julgeolekule ning vajadusel hindama, kas kinnipeetava subjektiivse õiguse kaitse vajadus võib tingida sellest eesmärgist kõrvalekaldumise. Kohtule ei nähtu, et vastustaja oleks käesolevas asjas jätnud oluliste kaalutlustega arvestama või, et kaebaja huvi raadiot kasutada tuleks nendel asjaoludel ilmselt eelistada avalikule huvile korra ja julgeoleku tagamiseks vanglas. Vastustaja kaalutlustest nähtuvalt ei ole asjas määrava tähtsusega see, millisel viisil raadio algselt omandati või, kas kaebuse asjaoludel asja omandamist saab pidada omandamiseks vanglateenistuse vahendusel. Raadio kambrisse lubamisest keeldumine on tingitud kinnipeetavaid ja vangla julgeolekut ohustavate suhete vältimise eesmärgist. Selles olukorras ei ole välistatud teiselt kinnipeetavalt omandatud asja kasutusse lubamine, kui seda õigustavad kaalukad asjaolud, näiteks juhul, kui eseme kasutamise keelamine riivaks intensiivselt kaebaja põhiõigusi. Käesoleval juhul ei ole selline võimalik kaebaja õiguste riive kohtule äratuntav. Ka kaebaja ise ei ole kohtumenetluses esile toonud asjaolusid, millest ilmneks tema õiguste riive eriline intensiivsus. Kohus osutab täiendavalt sellele, et vastustaja ei ole takistanud kaebajal asja omandamist ega keeldunud kinke teel saadud asja hoidmisest isiklike asjade laos kaebaja asjade koosseisus. Kaebaja saab asuda raadiot kasutama pärast vabanemist. 19. Eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et Tartu Vangla 20. mai 2015 otsus nr 6-27/380-2 on õiguspärane ja selle tühistamiseks puudub alus. Vastavalt puudub alus ka vastustajale ettekirjutuse tegemiseks väljastada vaidlusalune raadio kaebajale kambrisse kasutamiseks. Kaebus jääb rahuldamata. 20. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole esitanud kohtule taotlust menetluskulude väljamõistmiseks kaebajalt ega menetluskulude nimekirja. Seetõttu tulenevalt HKMS § 109 lg 1 kolmandast lausest vastustaja kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta ja menetluskulud jäävad poolte endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Tanel Saar kohtunik 5