Obsah (6)

§ 121§ 151§ 41§ 108§ 118§ 109

- KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Karin Kalmiste Otsuse tegemise aeg ja koht 13. mai 2016, Tallinn Haldusasja number 3-14-52370 Haldusasi V.V.i kaebus Tallinna Van

) § 47 lg 1 kohaselt võib seadus näha mõnda liiki nõude lahendamiseks ette kohustusliku vaidemenetluse või muu kohustusliku kohtueelse menetluse. Sellisel juhul võib kaebuse esitada üksnes siis, kui isik on pidanud kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud korrast, ning üksnes ulatuses, milles tema nõuet ei ole selles korras tähtaegselt rahuldatud. VangS § 11 lg 8 sätestab, et vangla tekitatud kahju hüvitamiseks on kinnipeetaval või vahistatul õigus halduskohtu poole pöörduda tingimusel, et kinnipeetav või vahistatu on eelnevalt esitanud riigivastutuse seaduses sätestatud korras kahju hüvitamise taotluse vanglale ning vangla on taotluse tagastanud või rahuldamata või tähtaegselt läbi vaatamata jätnud. Seega saab kinnipeetav esitada halduskohtule kaebuse kahju hüvitamiseks juhul, kui on läbitud kohustuslik kohtueelne menetlus vastavalt VangS § 11 lg-le

2. Tallinna Vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluses (tl 2) on kaebaja kinnipidamistingimuste puudusena nimetanud vaid ruumipuudust („et vangla rikkus seadust minu isikliku ruumalat“). Ka 10.10.2014 kohtule esitatud kaebusest (I kd, tl 1, tõlge tl 10) saab järeldada vaid rahulolematust vangla vastusega. Ühtegi muud asjaolu, lisaks ebapiisava põrandapinnaga seotud etteheitele, kaebaja ei esitanud. Alles puuduste kõrvaldamise avalduses (ning hilisemates täiendustes) on kaebaja viidanud ka muudele tingimustele, mis väidetavalt tema õigusi rikkusid. Kuivõrd nimetatud etteheited on esitatud juba eespool, kaebaja seisukohtade juures, ei pea kohus nende kordamist vajalikuks.
3. Kuivõrd vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluses on kaebaja viidanud vaid ebapiisavale põrandapinnale, ei ole ta muus osas (kuumus, puudulik ventilatsioon, ebapiisav valgustus, sportimisvõimalused jne) läbinud kohustuslikku kohtueelset menetlust. Seega on täitmata VangS § 11 lg 8 eeldused.

§ 121

lg 1 p 4 kohaselt tagastab kohus kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebaja ei ole pidanud kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud kohustuslikust korrast. Kui selline nõue on juba menetlusse võetud, jätab kohus nõude läbi vaatamata (

§ 151lg 1 p 1).

Seega tuleb kaebus osas, milles kaebaja ei ole kohustuslikku kohtueelset menetlust läbinud, jätta läbi vaatamata. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus V.V.i kaebuse osas, milles ta nõuab mittevaralise kahju hüvitamist muul alusel kui ebapiisav põrandapind kambris, läbi vaatamata. Seega käsitleb kohus kaebuse alusena üksnes kaebaja väiteid, mis seonduvad väidetavalt ebapiisava põrandapinnaga. 5 25. Käesolevas haldusasjas on vaidluse all Tallinna Vangla kinnipidamistingimused ajavahemikke 18.06.2013 – 17.09.2013 ning 24.09.2013 – 17.07.2014 puudutava mittevaralise kahju hüvitamise nõudes. Kuivõrd vaidluse all on kinnipidamistingimuste õiguspärasus 389-l päeval ning kaebaja nõuab iga päeva eest 15 euro suurust hüvitist, on nõutava mittevaralise kahju hüvitise suuruseks 5835 eurot. Asjas ei ole vaidlust sellest, et ajavahemikel 18.06.2013 – 17.09.2013 ja 24.09.2013 – 17.07.2014 oli kaebaja paigutatud Tallinna Vanglasse. Samuti puudub vaidlus selle üle, et kaebaja viibis kuni 24.04.2014 suletud osakondades (vahistatu või vastuvõturežiimil viibiva süüdimõistetuna) ning alates 24.04.2014 avatud osakonna kambrites. 26. Pooled on erineval seisukohal selles, kas vastustaja on V.V.i paigutamisel taganud kaebajale inimväärika kohtlemise (s.t hoidnud teda nõuetele vastavates kambrites). 27. Kohus võtab esmalt seisukoha kambripinna arvestamise põhimõtete osas (I), analüüsib seejärel kaebaja väiteid ning hindab hüvitamiskaebuse põhjendatust (II), võtab seisukoha võimaliku hüvitise osas (III) ning jagab menetluskulud (IV). I 28. Pooled on erineval seisukohal selles, milline pind arvestada kambripinna hulka. Kohtumenetluse jooksul esitatud dokumentidest nähtub, et kaebaja arvates tuleks põrandapinnast maha arvata kambris oleva mööbli ning WC pind. Vastustaja hinnangul tuleks need aga kambripinna hulka arvestada. 29. Riigikohtu halduskolleegium on oma 09.12.2015 otsuses nr 3-3-1-42-15 selgitanud, et Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) on vanglakambri põrandapinna kaasuste asjaolusid vahel refereerinud tualettruumi pindala arvesse võtmata (nt asi nr 36059/12: Bordeniciu+/Rumeenia, p-d 9-17), samas on teistes asjades arvestanud kambripinda koos tualetiga (nt asi nr 44753/12: Gégény/Ungari, p 6; 29334/11: Lutsenko/Ukraina, p 117). Sageli on EIK rõhutanud riive intensiivsuse hindamisel, et vaadeldud isiklik ruum on hõlmanud ka WC ja mööblialust pinda, ning käsitlenud riivet selle võrra intensiivsemana (nr 43589/02: Salakhutdinov/Venemaa, p 72; 30112/04: Petrenko/Venemaa, p 39). EIK praktikast ei tulene, et ilma tualettruumi pindala ja mööblialust põrandat arvesse võtmata peab kinnipeetava käsutuses igal juhul olema põrandapinda vähemalt 3 m² või et soovitavalt võiks seda olla vähemalt 4 m². Sellist kohustust ei tulene ka Eesti õigusaktidest. Kui kohustust ei tulene kehtivast õigusest, sh välislepingust, ei saa isik selle rikkumisele tugineda kahjuhüvitise nõudmisel RVastS §-de 7 ja 9 alusel (Riigikohtu 09.12.2015 otsus nr 3-3-1-42-15, p 17). 30. Eeltoodust tulenevalt on halduskohus seisukohal, et nii mööbli kui tualettruumi alla jääv pind tuleb kambri põrandapinna hulka arvestada. Halduskohus nõustub vastustaja seisukohaga, et kaebajale kambris tagatud põrandapinna suuruse arvutamisel puudub vajadus arvata kambri üldpindalast maha mööblialuse põranda või tualettruumi pindala. Seega lähtub halduskohus käesoleva haldusasja lahendamisel kambri üldpinnast (mille hulka on arvestatud nii mööbli alla jäävat pinda kui ka tualettruumi pindala). II 31. Kaebaja väitel oli elamispind Tallinna Vangla kambrites ebapiisav. Seega peab kaebaja Tallinna Vangla tegevust inimväärikust alandavaks. 32. RVastS § 7 lg 1 sätestab, et isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada käesoleva seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise 6 kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Praegusel juhul nõuab kaebaja väärikuse alandamisega tekitatud kahju hüvitamist. Vaidlust ei ole selles, et vastustaja (Tallinna Vangla) on avaliku võimu kandja, kes täidab talle seadusest tulenevat avalik-õiguslikku ülesannet (vangistuse täideviimine). Vangistusseaduse (VangS) § 41 lg 1 kohaselt koheldakse kinnipeetavat, arestialust või vahistatut viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine või vahi all viibimine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kinnipidamisega kaasnevad. RVastS § 7 lg 1 ja § 9 lg 1 alusel kuulub hüvitamisele õigusvastaselt tekitatud kahju. Seega tuleb kohtul kaebuse lahendamisel võtta esmalt seisukoht selles, kas vastustaja on kaebaja kinnipidamisel käitunud õigusvastaselt ning hoidnud teda väärikust alandavates tingimustest. 33. Vaidluse all on kinnipidamistingimused ajavahemikel 18.06.2013 – 17.09.2013 ja 24.09.2013 – 17.07.2014 ehk kokku 389-l päeval. Vastustaja on kohtule esitanud tabelina ülevaate kaebaja paigutamiste ja kambrite täituvuse andmete kohta (tl 81 – 84). Vastustaja poolt kohtule esitatud tabelist nähtuvalt ning arvestades WC-pinda kambripinna hulka, ei olnud kaebusega hõlmatud ajavahemikul selliseid perioode või päevi, mil põrandapinda ühe isiku kohta oleks alla 2,5 m2 (ka tualetialust põrandapinda arvestamata oli see kõikidel päevadel rohkem kui 2,5 m2). 34. Kohus peab siinkohal põhjendatuks eristada ajavahemikku, mil kaebajat hoiti suletud osakonnas (olles vahistatu või viibides kinnipeetavana vastuvõturežiimil) ajast, mil ta viibis avatud osakonnas. Vastustaja esitatud tabeli andmetest nähtub, et suletud osakondades viibimise ajal (kokku 304 päeva) oli 65-l päeval arvestuslik põrandapind kinnipeetava kohta väiksem kui 3 m2 (kuid suurem kui 2,5 m2). Lisaks peab kohus vajalikuks eristada nende 65 päeva hulgast päeva, mil kaebajale oli tagatud 2,97 m2 (25.09.2013). Avatud osakonnas viibides (kokku 85 päeva) oli arvestuslik põrandapind ühe kinnipeetava kohta kõikidel päevadel suurem kui 3 m2. Järgnevalt analüüsib kohus kinnipidamistingimuste õiguspärasust. 35. Riigikohus on otsuses nr 3-4-1-9-14 (p 36) leidnud: „Riigil lasub kohustus tagada isikute inimväärikus nende kinnipidamise korral ja kohtu määratud karistuse täideviimisel. Mõningased kannatused ja ebameeldivused kaasnevad isiku kinnipidamisega paratamatult. Kinnipidamisega paratamatult kaasnevad kannatused ja ebameeldivused ei ole aga seesugused, mis juba iseenesest tähendaks isiku inimväärikuse alandamist. Kinnipidamistingimused võivad olla vastuolus õigusega inimväärikale kohtlemisele, kui isiku kohtlemine tema kinnipidamise käigus ületab teatud raskusastme. Täpset piiri, mil seadusliku kinnipidamisega kaasnevad tavapärased kannatused lähevad üle inimväärikust alandavaks kohtlemiseks, pole võimalik määrata. See sõltub mitmetest asjaoludest, muuhulgas seesuguse kohtlemise kestusest, selle füüsilisest ja psüühilisest mõjust, mõningatel juhtudel ka kannatanu isiku eritunnustest ning muudest kinnipidamise tingimustest.“ 36. Justiitsministri 30.11.2000 määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSkE) kuni 31.12.2013 kehtinud redaktsiooni § 6 lg 6 sätestas, et kinnipeetavale on toas või kambris ette nähtud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda. Kaebusega hõlmatud ajavahemik jäi nii kuni 31.12.2013 kehtinud VSkE redaktsiooni kui ka hilisema redaktsiooni (mis sätestab minimaalse põrandapinnana 3 m2) kehtivusaega. Halduskohus leiab, et vastustaja tegevuse õiguspärasust kaebaja kinnipidamisel viimasele võimaldatud isikliku ruumi suuruse osas ei saa siiski hinnata üksnes VSkE § 6 lg-s 6 sätestatud minimaalse põrandapinna nõude alusel. Vastustajal oli kohustus järgida inimõiguste ja põhivabaduste 7 kaitse konventsioonist (EIÕK) tulenevaid nõudeid, kuna tegemist on Eestile siduva välislepinguga, mille tõlgendamine ja kohaldamine on EIK pädevuses. Seega on põhjendatud lähtuda kambri põrandapinna suuruse määramisel nii siseriiklikust õigusest kui ka EIK poolt esile toodud kriteeriumidest. Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kohaselt on soovitatav minimaalne põrandapind ühe kinnipeetava kohta 4 m², kuid EIK lahendite kohaselt on 4 m² põrandapinda ühe isiku kohta standard, mille poole tuleb püüelda, mitte kohustuslik nõue, mille rikkumine kujutaks iseenesest EIÕK art 3 rikkumist (vt nt EIK 10.01.2012. a otsust asjas Ananyev vs. Venemaa (avaldused nr 42525/07 ja 60800/08), p 145). Riigikohus on lahendi nr 3-3-1-42-15 punktides 13, 14 ja 15 märkinud, et „EIK on selgesõnaliselt keeldunud määramast, kui suur peaks minimaalselt olema kambri põrandapind kinnipeetava kohta muid faktoreid arvesse võtmata (otsus asjas nr 2689/12: Semikhvostov/Venemaa, p 79)./…/ EIK on leidnud, et mitme kinnipeetavaga kambris on soovitav minimaalne põrandapind 4 m2 isiku kohta (otsus asjas nr 429/12: Tunis/Eesti, p 44). Veel on EIK selgitanud nõudeid, millest kasvõi ühe rikkumine loob tugeva eelduse, et tegemist on alandava kohtlemise ja EIÕK art 3 rikkumisega. Need nõuded on järgmised:

1. a)igal kinnipeetaval peab olema kambris isiklik magamisase;
2. b)iga kinnipeetava käsutuses peab olema vähemalt 3 m2 põrandapinda;
3. c)kambri suurus peab võimaldama kinnipeetaval mööbliesemete vahel vabalt liikuda (otsus asjades nr 42525/07 ja 60800/08: Ananyev jt/Venemaa, p 148). Asjades, kus isiklik ruum jääb vahemikku 3 kuni 4 m2, saab EIÕK art 3 rikkumisega olla tegemist vaid juhul, kui isiku olukorda raskendasid muud puudused, iseäranis seoses värskes õhus jalutamise võimalusega, juurdepääsuga loomulikule valgusele või värskele õhule, ventilatsiooni või küttega, tualettruumi kasutamise privaatsusega või põhiliste sanitaar- ja hügieeninõuetega (nt EIK otsused asjades nr 42525/07 ja 60800/08: Ananyev jt/Venemaa, p 149; 8968/08: Jirsák/Tšehhi, p 64; 7334/13: Muršić/Horvaatia, p 57). Seega võivad EIK praktika kohaselt olla kinnipidamistingimused, kus ühe kinnipeetava kohta oli kambris põrandapinda vahemikus 3-4 m², inimväärikust alandavad vaid juhul, kui ebapiisavale põrandapinnale lisaks esinesid ka muud olulised kinnipidamistingimuste rikkumised, need omasid kumulatiivset mõju ning kinnipeetav pidi neid taluma pika aja jooksul. 37. Kuivõrd käesoleva vaidluse raames hindab kohus üksnes põrandapinnaga seotud etteheiteid, ei ole kaebaja muude argumentide analüüs võimalik ega vajalik. Hinnates vastustaja vastuses väljatoodud asjaolusid, saab aga siiski järeldada, et olmetingimused vanglas vastasid nõuetele ning need ei raskendanud kaebaja olukorda. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et ajal, mil kaebajale oli tagatud vähemalt 3 m2 arvestuslikku põrandapinda, ei olnud kaebaja õigusi rikutud ja kaebus tuleb selles osas jätta rahuldamata. 38. Kohus leiab, et ka kinnipidamine ajal, mil kaebaja oli ühel päeval (25.09.2013) paigutatud kambrisse, kus talle oli tagatud vähemalt 2,97 m2 arvestuslikku põrandapinda, ei olnud õigusvastane. Tegemist on põrandapinnaga, mis on sisuliselt samastatav kolme ruutmeetri suuruse põrandapinnaga. Sedavõrd väike erinevus põrandapinna vahes (0,03 m2 ehk u 1 A5 formaadis paberilehe pindala) ei ole reaalselt isikule tajutav ning ei saa võrreldes 3,0 m2 suuruse isikliku põrandapinnaga olla märkimisväärselt erinev. Kohus ei pea õigeks tekitada pindala suuruse küsimuses olukorda, mil kambripinnaga seotud vaidlustes sõltuks sedavõrd väikesest pindalast vastavalt kinnipidamise õiguspärasus või -vastasus. Kinnipidamistingimusi kogumis hinnates ei ole eluliselt usutav, et üksnes 0,03 ruutmeetri suurune erinevus võiks kuidagi tuntavalt kinnipidamistingimusi mõjutada. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus kaebuse ka päeva osas, mil V.V.ile tagatud arvestuslik põrandapind oli vähemalt 2,97 m2, rahuldamata. 8 39. Järgnevalt analüüsib kohus kaebaja kinnipidamistingimuste õiguspärasust ajal, mil talle oli tagatud arvestuslikku põrandapinda vahemikus 2,75– 2,88 m2. Avatud osakonnas viibimise ajal ei olnud arvestuslik põrandapind isiku kohta kordagi väiksem kui 3,36 m2. Kuivõrd alla 3 m2 oli arvestuslikku põrandapinda vaid ajal, mil kaebaja viibis suletud osakondades (olles vahistatu või viibides süüdimõistetuna nn vastuvõturežiimil), analüüsib kohus vaid suletud osakonnaga seotud kinnipidamistingimusi. 40. EIK on leidnud, et ka 3 m2-st väiksema kambripinna mõjusid võivad tasandada ja väärikuse alandamise välistada muud kinnipidamistingimused, kui on tagatud liikumisvabadus vangla või osakonna piires, võimalus viibida väljaspool kambrit ning kinnipidamisasutuse üldine nõuetekohasus (nt asjad nr 9967/06: Belyayev/Venemaa, p-d 33–36; 2689/12: Semikhvostov/Venemaa, p 79; 7334/13: Muršić vs. Horvaatia, p 56). Euroopa Inimõiguste Kohus on samas leidnud ka seda, et juhul, kui kinnipeetava isiklik ruum kinnipidamisasutuses on alla 3 m2, võib muude tingimuste kompenseeriv mõju välistada artikli 3 rikkumise (vt Muršić vs. Horvaatia, nr 7334/13). Seega ei ole EIK viimati viidatud hiljutises lahendis pidanud art 3 rikkumiseks ajutist lühiajalist viibimist (27 päeva jooksul) olukorras, kus isiklikku ruumi on küll alla 3 m2, kui seda kompenseerivad muud tegurid. Vastustaja ongi kohtule esitanud andmed ka selle kohta, missugused olid kaebaja kinnipidamise muud tingimused. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on asjas nr 3-4-1-9-14 tehtud otsuses (p 38) asunud seisukohale, et põrandapind 2,5 m2 kinnipeetava kohta ei ole sedavõrd väike, et inimväärikuse alandamist saaks eeldada. Riigikohtu hinnangul alandaks inimväärikust tõenäoliselt see, kui isik oleks sunnitud pikka aega viibima ruumis, kus tema jaoks on isiklikku põrandapinda 2,5 m2 (p 37). Muidu head kinnipidamistingimused võivad väärikust alandava kohtlemise välistada ka alla 3 m2 suuruse isikliku ruumi puhul (p 38). Kaebaja viibis kokku 64 päeva suletud osakonna kambrites, kus põrandapinda oli kinnipeetava kohta 2,75 m2 kuni 2,88 m2. Vastustaja esitatud tabeli andmetest ilmneb, et suletud osakondades ei hoitud kaebajat järjest alla 3 m2 isikliku ruumiga kambrites, vaid eri pikkusega ajavahemike kaupa, so maksimaalselt 20 päeva järjest. 41. Suure osa ajast, mil kaebajale tagatud isiklik põrandapind jäi alla 3 m2, oli ta vahistatu staatuses ning talle kohaldusid VangS § 90 lõigetest 3 ja 5 tulenevad piirangud. Ülejäänud osa sellest ajast viibis kaebaja nn vastuvõturežiimil ning liikumisvõimalused on sel ajal võrreldavad vahistatu võimalustega. Riigikohus on lahendis nr 3-3-1-42-15 (p 19) leidnud, et isiku vahistatu staatusest tingitud võrdlemisi piiratud võimalust viibida väljaspool kambrit saab pidada kriminaalmenetluse ajal vahi all viibimisega paratamatult kaasnevaks ebameeldivuseks. Samas ei saa sellest halduskohtu hinnangul järeldada, et isikut tohiks pikema aja kestel hoida kambrites, kus isiklik ruum on väiksem ja jääb alla 3 m2. Seejuures tuleb arvestada, et Riigikohus on otsuses nr 3-4-1-9-14 möönnud, et kuigi VSkE § 6 lg 6 oli põhiseaduspärane, võidakse kinnipidamistingimustega kogumis siiski isiku inimväärikust rikkuda. Selleks tuleb hinnata, millised olid ajal, kui isikule oli tagatud vaid minimaalne VkE-ga ettenähtud kambri põrandapind, tema tegelik liikumisvõimalus ja muud kinnipidamistingimused sel perioodil. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et kaebajale oli VangS § 93 lg-le 5 võimaldatud jalutuskäik iga päev üks tund värskes õhus ja lisaks igapäevasele jalutuskäigule ei olnud tagatud muud võimalust viibida värskes õhus. Kaebajal ei ole etteheiteid selles, et ta ei ole saanud VangS § 93 lg-s 3 sätestatud õigusi (ajalehed, ajakirjad jne) kasutada. Lisaks tuleb arvestada, et kambri olmetingimused ei ole kaebaja olukorda raskendanud. Vaatamata mõningatele kompenseerivatele meetmetele, ei ole need kohtu hinnangul siiski piisavad. Sellise ruumikitsikuse neutraliseerimiseks ei ole piisav ühetunnine võimalus värskes õhus viibida ega 9 võimalus lugeda ajalehti, laenutada raamatuid, kuulata raadiot, vaadata televisioonisaateid. Seega põhjustati kaebajale rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas kinnipidamisega. Eeltoodust tulenevalt ning viidatud kohtupraktikale tuginedes ei saa kaebaja kinnipidamist suletud osakonna kambrites, kus talle tagatud arvestuslik põrandapind oli väiksem kui 3 m2, pidada õiguspäraseks. Seega on Tallinna Vangla tegevus selles osas õigusvastane. Kohtu hinnangul ei olnud kaebajal võimalik kambripinna suuruse küsimuses kahju vältida. Kohus leiab, et kaebaja märgukirjad või nõuded ei oleks olukorda kambripinna suuruse osas muutnud, kuna on üldteada, et sel ajal valitses Tallinna Vanglas ruuminappus ning vangla oli selgelt veendunud, et ta täidab seaduses ettenähtud nõudeid ja et paigutused on tehtud objektiivseid olusid arvestades vastavuses tegelike võimalustega. Selliselt on vastustaja vormistanud ka oma seisukohad (vastuse p 31) ning vastusest saab järeldada, et kinnipeetava paigutamine selles osas sõltus vanglate täituvusest, vangla olukorrast ja paigutamise põhimõtetest. Kohtule ei nähtu, et antud juhul vanglal oli võimalik kaebaja teistsugune paigutus ning vangla ka ei märgi täpsemalt, millise võimaluse jättis kaebaja kasutamata. Kui vanglal oleks olnud tegelikkuses teistsugune kinnipeetava paigutamise võimalus, siis jääb arusaamatuks, miks vangla seda võimalust ei ole kasutanud. Asjaolu, et kaebaja ei pöördunud enne käesoleva kahju hüvitamise taotluse esitamist nõuete või etteheidetega vangla poole, arvestab kohus hüvitise määramisel. Ka Riigikohus on otsuse nr 3-3-1-42-15 p-s 24 leidnud, et arvestades vangla piiratud võimalusi ülerahvastatuse probleemi lahendamiseks, ei oleks esmaste õiguskaitsevahendite kasutamine tõenäoliselt aidanud kaebajal kahju ära hoida. III 42. Riigikohus on leidnud, et mitte igasugune põhiõiguste rikkumine või riive ei pruugi endaga kaasa tuua kahju hüvitamist rahas, vaid see oleneb asja sisulisel menetlemisel välja selgitatud asjaoludest ning muu hulgas ka kohtu hinnangust riive intensiivsusele. Seega tuleb kohtupraktika kohaselt mittevaraline kahju hüvitada rahas, kui väärikuse alandamise raskus, eelkõige kehaline või hingeline valu, seda õigustab (Riigikohtu 05.03.2014. a otsus nr 3-3-1-10-14, p 12.2). Mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramisel teeb kohus individuaalse otsuse, mis tagab õiglase hüvitise, arvestades sealjuures RVastS § 9 lg-t 2, samuti RVastS §-s 13 sätestatud kriteeriume (Riigikohtu 10.10.2013. a otsus nr 3-3-1-38-13, p 21 ja seal viidatud kohtupraktika). 43. Riigikohus on otsuse nr 3-3-1-42-15 p-s 24 leidnud, et ülerahvastatud kambris kinnipidamise korral tuleb mittevaralise kahju tekkimist eeldada. Kohus leidis eelnevalt, et kaebaja kinnipidamine suletud osakonna kambrites, kus arvestuslik põrandapind ühe kinnipeetava kohta oli vahemikus 2,75– 2,88 m2, on õigusvastane, kuna muud tingimused ei olnud piisavalt kompenseerivad. Samas tuleb arvestada ka sellega, et kaebaja ei viibinud kambris, kus kinnipeetava kohta on põrandapinda vähem kui 3 m2, pidevalt, vaid see on toimunud lühemate ajavahemike kaupa (kõige pikem periood oli 20 päeva) ja sellise kohtlemise kogupikkus kokku on veidi üle kahe kuu. Samas nõustub kohus vastustajaga, et kui kinnipidamise asjaolud kaebaja puhul oleksid ka muudel asjaoludel olnud elukvaliteeti oluliselt riivavad, oleks kaebaja seda koheselt tunnetanud ning nendes küsimustes saanud oma õigusi rikkumiste korral siiski vastavate nõuetega kaitsta, sj teha pöördumisi, mida aga kaebaja teinud ei ole. Kohus küll eelnevalt märkis, et etteheidetav vangla poolt kaebajale pole see, et kaebaja midagi varem ise ette ei võtnud ruumipuuduse küsimuses, kuid see ei tähenda, et kaebaja omalt poolt poleks saanud midagi ette võtta neil juhtudel, kui kaebaja siiski nüüd sooviks väitma asuda, et ta erinevatel põhjustel tajus ruumipuuduse tingimusi erakordselt halvana. 10 44. Mittevaralise kahju all mõistetakse isiku valu ja kannatusi ning neid saab isik tajuda ainult isikliku kogemuse kaudu. Seega sõltub rikkumise intensiivsus suuresti sellest, millisena kaebaja olukorda tajus. Kohus leiab, et kaebaja kannatused ei olnud rasked. Seda selgitab muuhulgas kaebaja enda kahjunõue, milles ta märgib vanglale, et ta oli veendunud, et teda hoitakse seadusekohaselt tingimustes, mis on ette nähtud, ta ei esitanud kaebusi. Asjaolu, et kaebaja ei esitanud kahju väidetava tekkimise ajal vastustajale ühtegi pöördumist, millest saaks järeldada rahuolematust isikliku ruumi suuruse või kambri ülerahvastatusega, viitab sellele, et väidetav ebamugavustunne ei saanud olla ülemäära suur. Kui tingimused oleksid mingil hetkel mistahes põhjusel muutunud väljakannatamatuks, poleks õigustatud sellest vangla teavitamata jätmine. Kohtule ei nähtu, et kaebaja puhul esineksid asjaolud, mil tema olukord tinginuks nt erivajadustega arvestamist, ka kaebaja ise neile asjaoludele ei viita. Ka muud etteheited on üldsõnalised ega ole kontrollitavad. Nagu nähtub, teadvustas kaebaja enda õiguste rikkumist ruumipuuduse küsimustes tagantjärgi, so konkreetsest kohtulahendist teadasaamise kaudu. Teadasaamine kohtulahendist, et kambri pind pidanuks olema siiski suurem, kui seda märkis ära siseriiklik õigus, ei märgi kohtule, et kaebaja ise seetõttu pikka aega kannatas kinnipidamistingimuste tõttu või tajus alandust. Nagu kohus eelnevalt juba viitas, siis kinnipidamistingimused võivad olla vastuolus õigusega inimväärikale kohtlemisele, kui isiku kohtlemine tema kinnipidamise käigus ületab teatud raskusastme ja see sõltub ka mitmetest asjaoludest, muuhulgas seesuguse kohtlemise kestusest, selle füüsilisest ja psüühilisest mõjust, mõningatel juhtudel ka kannatanu isiku eritunnustest ning muudest kinnipidamise tingimustest ehk need asjaolud seonduvad konkreetse isikuga ja tema olukorraga. Kaebaja neile asjaoludele aga ise ei viita ja nagu nähtub, siis võis uus teadmine põhjustada ehk lühiajalist nördimust või pettumust, ent sellest ei saaks kohus järeldada, et kaebaja kannatused olid ka tegelikult kinnipidamise vaatlusalusel ajal ülemääraselt rasked.

§ 41

lg 5 sätestab, kui seadusest tulenevad eeldused mittevaralise kahju eest hüvitise nõudmiseks on täidetud, kuid kohus jätab hüvitise seaduses sätestatud tingimustel välja mõistmata, võib kohus hüvitise väljamõistmise asemel teha kindlaks kahju põhjustanud haldusakti või toimingu õigusvastasuse Asjas ei ole tõendamist leidnud, et vastustaja poleks järginud muid kambri olmetingimustele esitatavaid nõudeid, kaebaja on selles osas nimetanud vaid üldsõnalisi etteheiteid ning tema väiteid ei saaks tagantjärele kontrollida (I kd, tl 32). Kohus leiab, et arvestades õigusvastase kohtlemise aega ning hinnates muid kinnipidamistingimusi kogumis, ei saa sellist õiguste rikkumist pidada sedavõrd intensiivseks, et see tingiks rahalise hüvitise väljamõistmise. Ka oli tegemist üksnes lühikeste ajavahemikega ning ebapiisava põrandapinnaga perioodi kogupikkus ei olnud suur. Rikkumist ei saa väga intensiivseks pidada ka seetõttu, et 63-l päeval 64-st oli põrandapind 2,88 m2, seega vaid natuke väiksem kui 3 m2. Kohus peab

§ 41lg 5 ja RVast

S § 9 lg 2 alusel kaebaja õiguste rikkumise heastamiseks antud juhul piisavaks teha hüvitise väljamõistmise asemel kindlaks Tallinna Vangla tegevuse, mis seisnes ajavahemikel 18.06.2013 – 17.09.2013 ja 24.09.2013 – 17.07.2014 kaebaja hoidmises suletud osakonna kambrites, kus põrandapinda oli vahemikus 2,75 – 2,88 m2 ühe kinnipeetava kohta, õigusvastasus. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kaebaja hoidmine suletud osakonna kambrites, kus ühe kinnipeetava kohta oli põrandapinda 2,75 – 2,88 m2, on õigusvastane. IV 45.

§ 108lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega.

§ 118

lg 2 sätestab, et kui otsus tehakse menetlusabi saaja kasuks, 11 mõistab kohus menetluskulud, mille kandmisest menetlusabi saaja oli vabastatud või mida ta võis tasuda osamaksetena, kuid ei ole veel osaliselt või täielikult tasunud, tema vastaspoolelt välja riigituludesse võrdeliselt kaebuse rahuldatud osaga.

§ 118

lg 3 sätestab, et kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda.

1. Tallinna Halduskohus vabastas 20.11.2014 määrusega kaebaja riigilõivu (312,30 eurot) tasumisest kaebuse esitamisel. Kuivõrd menetluse käigus vähenes vaidlusaluste päevade arv (389-ni) ning seega ka nõutava hüvitise suurus (5835 euroni), tulnuks kaebajal tasuda riigilõivu (5835*0,03=) 175,05 eurot. Nimetatut silmas pidades loeb kohus, et kaebaja on riigilõivust vabastatud 175,05 euro ulatuses. Kuivõrd kaebaja soovis hüvitist 389 päeva eest ning kohus tunnistas vastustaja tegevuse õigusvastaseks 64 päeva osas, on kaebuse rahuldatud osaks 16,45%.
2. Riigikohus on leidnud, et olukorras, kus mittevaralise kahju eest hüvitise nõudmise eeldused on täidetud ning hüvitis jääb välja mõistmata õiguste rikkumise vähese raskuse tõttu ja selle asemel tuvastab kohus otsuse resolutsioonis vastustaja tegevuse õigusvastasuse, on põhjendatud vastustajalt menetluskulude väljamõistmine täies ulatuses (vt RKHK 12.06.2012 otsus nr 3-3-1-3-12, p 49). Käesoleval juhul ei ole see aga kohaldatav, kuna õigusvastane oli üksnes osa ajast, mille eest kaebaja hüvitist nõudis. Eeltoodust tulenevalt tuleb Tallinna Vanglalt Eesti Vabariigi kasuks riigituludesse välja mõista menetluskulu (riigilõiv) 28,80 eurot (16,45% 175,05-st). Vastustaja pole menetluskulude hüvitamist taotlenud ning need jäävad

§ 109lg 1 alusel vastustaja enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ Karin Kalmiste kohtunik 12