KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtuasja number 2-14-55619 Määruse tegemise aeg ja koht 28. aprill 2016, Tallinn Kohtukoosseis Reet Allikvere, Gaida Kivinurm, Ande Tänav Kohtuasi ML avaldus

§ 119

) muuta hooldusõiguseks (

§ 137). 36.

Kohus ei põhjendanud, et lapse huvides oleks vajalik tema taaskord Rootsi elama asumine ega ka seda, kas ema on pädev tegema last puudutavates küsimuses otsustusi lähtudes eelkõige lapse, mitte enda huvidest. Kuna ema taotles kohtult ainuhooldusõiguse andmist (

§ 137

) eesmärgiga taas koos lapsega Rootsi elama asuda, on maakohtu määrus vastuoluline. Laps on väga suure ajast elanud koos isaga (ema välisriikides viibimistel), kuid kohus ei põhjendanud, et püsivalt isa juurde elama asumine oleks kuidagi traumeeriv või lapse huvide vastane.

1. Kohus rahuldas 13.04.2015 määrusega ema taotluse koguda tõendeid lapse elutingimuste, perekondlike suhete jms kohta Rootsis Rootsi kohtu kaasabil. Seda määrust ei ole maakohus täitnud ega ka tühistanud, seega puudub kohtul vastuavalduse aluseks oleva Rootsi elama asumise rahuldamiseks adekvaatne info ja alus. Samuti ei teinud kohus kindlaks ema elukorraldust Eestis, kuivõrd seegi on pidevalt muutuv ja ei ole võimalik rääkida stabiilsusest.
2. Kohtu etteheited isa poolt elatise tasumise osas on ebakohased. Kuigi elatise sundtäitmine peatati kuni hooldusõiguse vaidluse lahendi jõustumiseni, on isa elatise tasumise kohustust täitnud. Kohus jättis esitatud tõendite puhul tähelepanuta seadusest tuleneva kohustuse uurida hooldusõiguse määramisel vanemate majanduslikke väljavaateid hooldusõiguse teostamisel – millised on lapse ema väljavaated Rootsi riigi ja lapse isa ees sundtäidetavate kohustuste jm juures võimalikud eelkõige koos lapsega Rootsi elama asudes toime tulla.
3. Maakohus ei ole suhtlemiskorda menetlenud ega põhjendanud, mille alusel võiks ta olla veendunud, et korduvalt lapse ja isa hooldusõiguse teostamisele omavolilisi takistusi teinud ema oma õigusi edaspidiselt teostades peaks alati silmas lapse huve. Määratud suhtlemiskorda on sisse kirjutatud täiendavaid lapse emale kuuluvaid ainuotsustusõigusi, millega piiratakse põhjendamatult lapse isa hooldusõigust veelgi suuremas ulatuses. Kohus peab vanema ja lapse suhtlemist reguleerides lähtuma uurimispõhimõttest ning tegema endast kõik oleneva, et veenda vanemaid lapse huvides koostööle ja kokkuleppel lapsega 10 suhtlemist reguleerima, et vältida hilisemaid probleeme kohtulahendiga määratud suhtlemise korra täitmisel.
4. Maakohus lähtus sellest, et ema kolib lapsega elama Rootsi. Arusaamatuks jääb, millisest kohtumäärusest peaks juhinduma, kui ema otsustab lapsega kolida hoopis mõnda teise välisriiki. Kohtuasja lõpetamise ja võimaliku järgmise menetluse algatamise õiguskorrektselt ning osapooli vähem häirivalt võiks lahendada uus kohtumääruse regulatsioon, mille kohaselt on emal otsustusõigus lapse viibimiskoha määramise osas üksnes Eesti Vabariigi piires. Kohtumaterjalidest ja ema enda kinnitustest nähtub, et praeguseks on ema kooselu Rootsis lõppenud ja ta elab Eestis siinse elukaaslasega.
5. Kuna kohtumenetluse põhjustas ema pahatahtlik ja pahauskne lapse ning teise vanema õigusi ignoreeriv tegevus, tuleb isa menetluskulud jätta tema kanda. Vastused määruskaebusele
6. Lapse ema palub jätta maakohtu määruse muutmata. Isa ei ole välja toonud asjaolusid, et lapse elutingimused või elukorraldus ema juures oleks kasvõi mingil eluperioodil vähemalgi määral halvenenud. Ema teatas kohtule, et tema ja L elukoht on Eestis ja tal ei ole plaanis koos L-ga lähiaastatel Rootsi kolida. Seetõttu on asjakohatu etteheide, et kohus oleks pidanud välja selgitama lapse elamistingimused Rootsis. Ema ei ole kunagi kahjustanud lapse huve. Isa lähtub enda õigustest, mitte lapse huvidest.
7. Lapsele riigi õigusabi korras määratud esindaja määruskaebusega ei nõustu ja palub jätta selle rahuldamata. Maakohus lõpetas õigesti vanemate hooldusõiguse osaliselt, kuna vanemate vahel olid erimeelsused eelkõige lapse elukoha määramise osas. Kuna ema kooselu Rootsis on lõppenud, ei oma enam praktilist tähtsust avaldaja soov piirata territoriaalselt ema otsustusõigust lapse viibimiskoha määramisel. Avalduses ega vastuavalduses ei ole esitatud taotlust otsustusõiguse territoriaalseks piiramiseks, mistõttu ei saanud kohus sellega määruse tegemisel ka arvestada.
8. Tallinna Kesklinna Valitsuse sotsiaalhoolekande osakond palub jätta määruskaebuse rahuldamata. Kohus hindas õigesti esitatud asjaolusid, kujunenud olukorda ja arvestas eelkõige lapse parimate huvide ja vajadustega. Menetluse edasine käik
9. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu määruse põhjendused
10. Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 ja §-le 659 jätab ringkonnakohus maakohtu määruse muutmata ning määruskaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub TsMS § 654 lg 6 alusel täielikult määruses toodud põhjendustega ja ei pea neid vajalikuks seetõttu korrata. Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
11. Maakohus analüüsis põhjalikult lapse vanemate väiteid, millistele nad avaldusi esitades tuginesid. Isa avaldust lahendades leidis maakohus õigesti, et isa ei ole välja toonud, millised eelmise kohtulahendi (20.02.2014 kompromissi kinnitav kohtumäärus) tegemise 11 aluseks olnud asjaolud on oluliselt muutunud. Kohtu poolt kinnitatud kompromissi kohaselt jäi emale ainuhooldusõigus lapse viibimiskoha, perearsti ja lasteaia valiku osas, mida kinnitas ka Tallinna Ringkonnakohus 17.02.2015 määruses. Maakohus leidis õigesti, et lapse ema ja lapse elama asumine välisriiki ei ole iseenesest aluseks lapse hooldusõiguse viibimiskoha, haridus- ja terviseküsimuste osas üleandmiseks isale.
12. Maakohus leidis, et Rootsi Kuningriigis olid lapse huvid kaitstud, lapsele olid tagatud head elutingimused ja turvatunne. Maakohus on oma järeldust piisavas ulatuses põhjendanud. Isa ei ole esile toonud asjaolusid, mis võimaldaks teha teistsuguseid järeldusi.
13. Kuna menetluse kestel faktiline olukord muutus, sest perekeskselt otsustati, et lapse ema ja laps hakkavad elama Eestis ning laps asus õppima Kalamaja põhikooli, millest teatati ka kohtule (II kd lk 181), ei olnud kohtul vaja kindlaks teha, millised olid lapse elamistingimused Rootsi Kuningriigis seal elamise ajal (vastavad päringud olid kohtu poolt tehtud). Samuti ei pidanud maakohus tegema ennetavalt kindlaks, kas lapse elutingimused Rootsis jäävad tulevikus sinna elama asumisel muutumatuks ega võtma seisukohta küsimustes, kas lapse huvides on vajalik tema uuesti elama asumine Rootsi Kuningriiki ja millised on tulevikus ema majanduslikud väljavaated Rootsis elades. Kohtul ei olnud alust määrata, et ema õigus määrata lapse viibimiskoht kehtib üksnes Eesti Vabariigi piires. Asjaolude muutumise korral saab kohus huvitatud isiku nõudel teha hooldusõiguse küsimuses teistsuguse otsustuse, kui see peaks osutuma vajalikuks ja olema lapse huvidega kooskõlas.
14. Asjakohatu on isa kriitika Tallinna Ringkonnakohtu 17.02.2015 määruse kohta tsiviilasjas nr 2-13-
15. Riigikohus ei võtnud isa määruskaebust eelnimetatud ringkonnakohtu määruse peale menetlusse ja see määrus on jõustunud. Ringkonnakohus jätab määruskaebuse sellekohastele väidetele hinnangu andmata.
16. Maakohus ei leidnud, et lapse isa juurde elama asumine oleks lapsele traumeeriv. Vastupidi, maakohus leidis, et mõlema vanema soov on pakkuda lapsele parimat, nad on võimelised last kasvatama, tema eest hoolitsema ja armastavad oma last. Mõlema vanema kodus on lastele sobivad elutingimused ja kasvukeskkond. Kuna lapse vanematel on olnud tõsised ja korduvad erimeelsused lapsega seotud küsimuste lahendamisel, pidi maakohus tegema otsustuse, kummale vanemale jääb ainuhooldusõigus kõige olulisemates küsimustes (lapse viibimiskoht, hariduse- ja tervisega seotud küsimused). Elatise maksmise küsimus ei oma käesoleva asja lahendamisel tähtsust.
17. Ebaõige on määruskaebuse väide, nagu ei oleks maakohus lapsega suhtlemise korda menetlenud. Maakohus käsitles seda küsimust kohtumääruse p-s
18. Isa ei esitanud omapoolseid ettepanekuid selle kohta, mil viisil võiks toimuda tema ja lapse suhtlemine lapse Rootsis elamise korral. Isa vastuväidete ja omapoolsete ettepanekute puudumise tõttu ei olnud kohtul alust määrata teistsugust suhtlemise korda, kui oli välja pakkunud lapse ema. Kohtul ei olnud alust seda omal algatusel muuta. Alusetu on ka etteheide, et maakohus ei teinud kõike endast olenevat, et veenda vanemaid lapse huvides koostööle ja kokkuleppel reguleerima lapsega suhtlemist. Arvestades lapse vanemate omavahelisi suhteid ja erimeelsusi, ei olnud asja lahendamine kompromissiga ilmselgelt võimalik. Sellise järelduse saab teha ka määruskaebuse väidete alusel, millest nähtub selgelt isa negatiivne suhtumine oma lapse emasse, mitte kompromissi otsimine.
19. Ringkonnakohus leiab, et maakohus lähtus lapse vanemate avaldusi lahendades õigesti eelkõige lapse huvidest, arvestades kõiki asjaolusid ja asjaomaste isikute õigustatud huvi, nagu sätestab

§ 123lg 1.

Asja lahendades ja otsustust tehes ei rikkunud maakohus menetlusnorme ega ületanud diskretsiooni piire. 12 Menetluskulud

1. Maakohus jättis põhjendatult menetluskulud poolte endi kanda (va lapse esindaja tasu ja kulu) ning ringkonnakohus seda otsustust ei muuda. Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad määruskaebuse menetlemise kulud lapse isa kanda (va lapse esindaja tasu ja kulu, mis jäävad riigi kanda).
2. Lapse ema menetluskuluks õigusabikulud suurusega 480 eurot (400 eurot + käibemaks 80 eurot). Määruskaebusele vastuse koostamiseks kulus 5 tundi, esindaja tunnitasu on 96 eurot.
3. Ringkonnakohus leiab, et esindaja tehtud toiming ning sellele kulunud aeg oli vajalik ja põhjendatud. Esindaja tunnitasu on mõistliku suurusega. Seega tuleb lapse isalt TsMS § 175 lg 1 alusel lapse ema kasuks välja mõista menetluskulude hüvitamiseks 480 eurot ja ema taotluse alusel määrata, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda määruse jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Reet Allikvere Gaida Kivinurm Ande Tänav (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) 13