Obsah (7)

§ 162§ 652§ 173§ 163§ 175§ 218§ 177

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tsiviilasja number 2-13-61624 Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 10. märts 2016, Tallinn Kohtukoosseis Kohtunikud Ülle Jänes, Margo Klaar ja Ind

§ 162

lg 1 alusel jäid menetluskulud hageja kanda ja kohus mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulu 4945 eurot ning hagejal tuleb tasuda hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kostja menetluskulude nimekirja kohaselt kulus tal õigusabile 4945 eurot. Kostja poolt välja toodud menetlustoimingud olid menetluses vajalikud, kooskõlas menetluse käiguga, toimingutele märgitud aeg ei ole ülemäärane ja on vastavuses asja keerukusega. Tegemist oli keskmisest mõnevõrra keerukama ja mahukama kohtuasjaga. Kostja nimetatud menetlustoimingutele ning nendele kulunud ajale ei ole vastuväiteid esitanud ka hageja. Võrreldes kostja väljatoodut hageja menetluskulude nimekirjaga, on hageja kulutanud kostjaga võrreldes samadele toimingutele (nt istungitel osalemine, ettevalmistamine) või võrreldava sisuga toimingutele (nt seisukohtade, tervikhagi/tervikvastuse koostamine) isegi mõnevõrra rohkem aega. Võttes arvesse kujunenud kohtupraktikat, ei ületa õigusteenus tunnihinnaga 115 eurot (ilma käibemaksuta) oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu, mistõttu tuleb seda pidada põhjendatuks ja vajalikuks. Apellatsioonkaebus Hageja palub apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega hagi rahuldada ning menetluskulud jätta kostja kanda. Maakohus jõudis ebaõigele järeldusele, et OÜ Altreides kui ettevõtte üleminek kostjale ei ole tõendatud ning et kostjal ei ole kohustust vastustada solidaarselt VÕS § 183 lg 1 alusel kohustuste eest, mis on OÜ-l Altreides tekkinud hageja ees. Maakohus ei kohaldunud õigesti TsÜS § 661 ning jättis põhjendamatult kohaldamata VÕS § 180 lg-d 1 ja 2, § 182 lg

1. Kuivõrd kohus kohaldas ebaõigesti VÕS § 180 lg 1 ja 2 ning § 182 lg 2, jättis ta ka ebaõigesti rahuldamata viivisnõude. Vastavalt OÜ Altreides ja hageja vahel sõlmitud müügilepingu p-le 3.3 oli poolte vahel kokku lepitud viivise määraks 0,5% tasumata summast päevas iga tasumisega viivitatud päeva eest. Kuigi kohus luges tõendatuks asjaolu, et nii OÜ Altreides kui ka kostja tegelesid 2012.a alguses samal või sarnasel tegevusalal, s.o tegelesid lihatoodete müügiga, ei ole kohtu hinnangul tõendatud missuguse osa OÜ Altreides kogutegevusest (st käibest) moodustas lihatoodete müük. Samuti tõstatas kohus küsimuse, kas liha müük oli OÜ Altreides põhitegevusalaks. Samas ei ole käesolevas asjas kriitilise tähendusega lihatoodete müügi osakaalu tuvastamine OÜ Altreides kogukäibest, vaid asjaolu, et tõendatud on OÜ Altreides ja kostja tegutsemine samal põhitegevusalal ja käibe kattumine peaaegu identses suuruses. Maakohus kohustas OÜ-d Altreides esitama kõik ostu- ja müügilepingud perioodil 01.01.2010 30.12.2013 (millest nähtuks OÜ Altreides käibe koosseis) ja 2011.a ja 2012.a majandusaasta aruanded (millest nähtuks perioodi käibed). Vaatamata kohtu nõudele OÜ Altreides oma kohustust ei täitnud ega dokumente või informatsiooni oma majandustegevuse kohta ei esitanud. Samuti ei 7 ole OÜ Altreides esitanud äriregistrile ühtegi majandusaasta aruannet pärast 2010, millest tulenevalt puuduvad hagejal andmed lihatoodete müügi osakaalu kohta OÜ Altreides kogukäibest. Kostja nimel oleks käibe koosseisu osas saanud anda selgitusi kostja ainuosanik ja ainuke juhatuse liige LK. Hageja esitas kohtule taotluse LK vande all ülekuulamiseks, mille maakohus jättis rahuldamata, põhjendades taotluse mitterahuldamist sellega, et kostja vaidles hageja taotlusele vastu. Lisaks osundas kohus asjaolule, et hageja esitas oma väidete tõendamiseks muid tõendeid ning taotles kohtu kaasabi tõendite kogumiseks. Seetõttu on üllatuslik kohtu põhjendus, et kohtule ei esitatud ülevaateid kummagi ettevõtte käivete koosseisude kohta. Põhjendamatu on kohtu seisukoht, et käibe koosseisu teadmata pole võimalik teha järeldusi ettevõtte ülemineku kohta. Esiteks on tõendatud mitte üksnes OÜ Altreides ja kostja käivete sarnasus, vaid nende sisuline identsus. Teiseks on tõendatud asjaolu, et mõlemad äriühingud tegutsesid samal põhitegevusalal. Kolmandaks ei ole kohus menetluse käigus eelnevalt osutanud käibe koosseisude mitteteadmisele kui puudusele, mis oleks asjas määrava tähendusega. Olukorras, kus kohus teadis, et käibe koosseisu täpne määratlemine on olulise tähendusega ning et seda teadmata pole kohtul võimalik teha järeldusi ettevõtte ülemineku tuvastamise kohta, oleks kohus pidanud sellele selgelt tähelepanu juhtima ja/või otsima hagejaga täiendavaid meetmeid käibe koosseisu määratlemiseks. Arvestades asjaolu, et informatsiooni kättesaadavuse asümmeetria tõttu hageja kahjuks ei ole võimalik koguda täiendavalt andmeid äriühingute käivete koosseisude kohta, peaks kohus käibe koosseisule omistama ka vastava kaalu ja hindama seda kogumis koosmõjus teiste tõendite ja ülemineku asjaoludega. Kohtu põhjendused VZ ja LS tööülesannete kokkulangevuse kohta OÜ-s Altreides ja kostja äriühingus on vastuolulised. Kohus pööras küll tähelepanu töötajate ametinimetustele ja võimalikele tööülesannetele, kuid jättis täielikult tähelepanuta asjaolu, et kostja töölepingud mõlema töötajaga olid sõlmitud juba kostja asutamise päeval 09.02.2012, mis viitab sellele, et juba sel päeval oli kostjal olemas kindlus eesseisva majandustegevuse sisu ja mahu osas. Mõlema töötajaga sõlmitud töölepingutes on kostja asukohaks märgitud Vilmsi 53D, kuigi rendileping nimetatud pinna kasutamiseks sõlmiti kostja ja AS Vilming vahel alles 01.03.
2. Eeltoodu viitab selgelt asjaolule, et kostjal oli juba asutamise päeval eelkokkulepe AS-ga Vilming üüripinna kasutada andmiseks kostja moodustatavale ettevõttele. Samuti viitab eeltoodud sellele, et kostjal on enda majandustegevuses vaja nimelt laohoidja-klienditeenindajat ja andmesisestajat, kuigi mistahes muid lepinguid seisuga 09.02.2012 veel sõlmitud ei olnud. Olukorras, kus muud lepingud ja kindlus majandustegevusega alustamiseks 09.02.2012 veel puudusid, ei ole eluliselt usutav, et kostja alustas töösuhet kahe isikuga, teadmata ise tulevase majandustegevuse mahtu, samuti seda, milliseid töötajaid tal enda majandustegevuseks täpselt on vaja, olles sellele vaatamata valmis võtma endale kohustusi. Eelnev muutub aga arusaadavaks ja usutavaks ettevõtte ülemineku kontekstis, sest juba asutamise hetkel teadis kostja, et jätkab OÜ Altreides tegevust ning vajab selleks konkreetset tööjõudu, keda varasemalt oli ka OÜ Altreides kasutanud. Eeltoodu näitab, et kostja äriühingu asutamine oli tingitud vajadusest jätkata OÜ Altreides tegevust kostja ettevõttesse, st toimus ettevõtte varjatud üleminek kostjasse. Seega ei ole oluline tuvastada täpset koosseisu töötajate oskusteabe ega kogemuste väärtustest, mida kumbki töötaja omas, vaid oluline on fakt, et just nimelt neid töötajaid oli kostjal kohe vaja ning ta sõlmis nendega töölepingud. Lisaks on oluline, et kostja juhatuse liige LK tundis töötajaid varasemalt, mistõttu ei olnud nende tööle asumine kostja ettevõttesse juhuslik ega konkursi/kandideerimispõhine, vaid toimus LK diskretsiooni alusel. Kuigi kohus luges tõendatuks asjaolu, et kostja ainuosanik ja juhatuse liige LK on OÜ Altreides endise juhatuse liikme ja osaniku ML- 8 ga otseselt seotud isik (elukaaslane), jättis kohus hindamata äriühingute juhatuste liikmete omavahelised seosed nii koosmõjus kui tervikuna. Kuigi kohus luges tõendatuks, et nii OÜ Altreides kui kostja rentisid oma peamist tegevuspinda (mida üüriti ühtlasi edasi samadele isikutele) AS-lt Vilming, ei ole kohtu hinnangul võimalik hinnata ega võrrelda lepingutingimuste kokkulangevust kostja ja OÜ-ga Altreides sõlmitud lepingutes. Kuivõrd tegemist oli mõlema äriühingu jaoks peamise ja strateegilise tähendusega äripinnaga, mida kasutasid nii OÜ Altreides kui ka kostja ning mõlemad üürisid seda allüüri korras edasi samadele isikutele täpselt samadel tingimustel, ei oma AS-ga Vilming sõlmitud rendilepingu detailsed tingimused mistahes tähtsust. Oluline on, et tegemist oli nii OÜ Altreides kui kostja peamise tegevuspinnaga, mida kasutati samaks otstarbeks nii enne kui pärast ettevõtte üleminekut. Kohus ei hinnanud AS-ga Vilming sõlmitud lepingu tegelikku tähtsust ja tähendust ettevõtte ülemineku kontekstis ega vaadelnud seda koosmõjus teiste tähendust omavate asjaoludega. Oluline on ka see, et OÜ Altreides ei jätkanud tegevust ühelgi muul pinnal, vaid viidatud pinna kasutamise õigus anti samadel tingimustel ja ilma tagatisraha ja/või deposiidita kostja kasutusse. Kuigi kohus luges tõendatuks, et OÜ Altreides ja kostja andsid samadele isikutele samadel tingimustel allüürile sama pinna Vilmsi 53D, ei ole kohus analüüsinud selle äripinna tähtsust rendisuhete ja äripindade kasutamisel kogumis mõlema äriühingu jaoks. Kohus jättis kogumis ja koosmõjus arvestamata asjaolud, et mõlemad äriühingud üürisid AS-lt Vilming pinda samadel tingimustel samadele kolmandatele isikutele, AS Vilming poolne väidetav rendilepingu ülesütlemine OÜ-ga Altreides viis viimase tegevuse lõppemiseni, kostja vajas rendilepingut ASga Vilming juba 01.03.2012, et samal päeval anda see samadel tingimustel allrendile kolmandatele isikutele. Seega oli AS-lt Vilming üüritavate mitteeluruumide allüürile andmine olulise majandusliku tähendusega nii OÜ Altreides kui ka kostja jaoks ning kuigi allüürile andmise näol ei olnud tegemist kummagi äriühingu peamise tegevusalaga, vajasid mõlemad seda oma äritegevuses kõrvalharuna. Samuti ei pööranud kohus tähelepanu äärmisele ebausutavusele, mille kohaselt kostja sõlmis rendilepingu AS-ga Vilming 01.03.2012 ja juba samal päeval asus seda uute allrendilepingutega edasi rentima Bidvest Eesti OÜ-le (Nowaco Eesti OÜ) ja Baltic Premier Group OÜ-le. Seejuures ei andnud kohus mingit hinnangut sellele, et lepingute sõlmimine on langenud ajaliselt samale päevale. Samuti ei ole kohus analüüsinud seda, et justkui „juhuslikult“ oli tegutsemist alustanud äriühingul ettevalmistusajata võimalik alustada (sisuliselt jätkata) sama majandustegevusega, millega OÜ Altreides. Eeltoodust tulenevalt tuleks allrendilepingute üleandmine tõendatuks lugeda ainuüksi selle pinnalt, et OÜ Altreides ja kostja ning allrentnike vahel jätkus identne koostöö ja äriline suhe, mille aluseks oli samadel tingimustel sõlmitud identne leping. Kuigi kohus luges tõendatuks, et nii OÜ-l Altreides kui kostjal oli sõlmitud Swedbank Liising ASga faktooringuleping, on kohus välja toonud, et kostjal oli faktooringulepingus suurem limiit. Limiidi suuruse erinevus ei oma sisulist tähendust. Oluline on, et tuvastatud ja tõendatud on faktid, et mõlemad äriühingud kasutasid ühe ja sama peamise finantsasutuse teenuseid, mõlemal äriühingul oli igapäevase tegevuse finantseerimiseks sõlmitud Swedbank Liising AS-ga faktooringuleping ja kostja lepingu suurema limiidiga oli mh kaetud OÜ Altreides limiidi summa, s.t kostja limiit oli vähemalt sama suur kui OÜ-l Altreides. Samas jättis kohus tähelepanuta, et mõlemad äriühingud vajasid oma tegevuseks faktooringulepingu olemasolu ja seda nimelt Swedbank Liising AS-ga. Kuigi eeltoodu toetab veelkordselt äriühingute sarnast majandustegevust ja finantseerimisvajadust sarnases suurusjärgus, ei ole kohus seda kogumis hinnanud. 9 Kohus juhtis tähelepanu asjaolule, et vaatamata finantsasutuse koostöö tõendatusele OÜ Altreides ja kostja vahel ei nähtu panga poolt esitatud materjalidest, et kostja oleks liisinud või ostnud välja varem OÜ Altreides poolt liisingusse võetud vara. Kuivõrd Swedbank Liising AS-lt saadud materjalidest nähtub, et kogu liisingvara anti üle ühele äriühingule, võib eeldada varjatud kokkulepet kostja ja viidatud äriühingu vahel. Sõltumata aga asjaolust, et tõenditest ei nähtu liisinguvarade ülevõtmist kostja poolt, on kohus jätnud arvesse võtmata fakti, et kuigi tunnistaja UÕ väitel jätkus OÜ Altreides tegevus veel pikalt, asuti pangaga kõiki lepinguid lõpetama samaaegselt kostja asutamise ja enamiku teiste „uute“ lepingute sõlmimisega. Kuigi kohus luges tõendatuks asjaolu, et Rimi Eesti Food AS ostis liha nii OÜ-lt Altreides kui kostjalt, asus kohus seisukohale, et ühe kliendi kattuvus ei tähenda kogu kliendibaasi üleminekut kostjale, seda eriti kui pole teada, kui suure osa käibest see moodustas. Samas on tõendatud, et tegemist oli ühe peamise OÜ Altreides kliendiga ning kuivõrd kostja esitatud materjalidest ei nähtu ühtegi teist sarnast ostjat, tuleb pidada Rimi Eesti Food AS-i ka kostja üheks peamiseks kliendiks, kellel oli oluline ja määrav mõju mõlema äriühingu müügitegevusele. Seejuures on oluline, et kuigi kostja oleks võinud asuda lihatooteid müüma mistahes isiku(te)le, sõlmiti leping nimelt Rimi Eesti Food AS-ga, kellele varem müüs lihatooteid OÜ Altreides. Lisaks ei pea kliendibaas tingimata tähendama isikute paljusust ning võib teatud valdkonnas tegutsevate äriühingute puhul koosneda nt ühest koostööpartnerist. Kohus eeltoodule tähelepanu ei pööranud. Kohus leidis, et asjaolu, et kostja ainuosanik ja juhatuse liige LK ei ole varasemalt kuulunud ühegi äriühingu juhtorganitesse, ei välista, et ta võiks äriühingut edukalt juhtida. Samas oleks LK võinud ettevõtlusega alustada suvalisel ajahetkel (ja arvestades tema baaskõrg-haridust bio- ja toiduainetehnoloogia valdkonnas) paljudel erinevatel ärisuundadel, kuid tegi seda millepärast just sel ajal, mil tema elukaaslane ML oli võõrandanud suurtes võlgades OÜ Altreides elukutselisele likvideerijale ja „tankistile“. Eeltoodu viiski ahelani, kus LK asutas „juhuslikult“ varasema ärikogemuseta uue äriühingu, mis asus „juhuslikult“ tegutsema samal äripinnal „juhuslikult“ täpselt samade partneritega samasugustel tingimustel ning „juhuslikult“ saavutas sellise tegevuse läbi täpselt sama suure kestva müügitulu, kui see oli olnud OÜ-s Altreides vahetult enne kostja asutamist ja majandustegevuse alustamist. Kohus ei andnud hinnangut eeltoodu elulisele usutavusele ja ahela terviklikkusele. Kohus analüüsis vaid valikuliselt üksikuid asjaolusid, kuid ei asetanud väljatoodud asjaolusid ajateljele ega sündmuste eesmärgistatud ahelasse, mistõttu ei analüüsinud kogu ettevõtte varjatud üleminekuga seotud sündmuste jada tervikuna. Kohus asus väärale seisukohale, justkui asjaolu, kas ML ja RB asusid pärast OÜ Altreides juhatusest väljumist reaalselt tööle Aden Veod OÜ-s ja OÜ-s Altreides, ei oma asja lahendamisel tähendust. Viidatud isikute töötamine mujal on tõendamata ja lisaks täielikult ebausutav ja vasturääkiv. Kohus asus kaudselt õigele seisukohale, et viidatud isikute väidetav töötamine kolmandates isikutes ei tõenda nende osalemist kostja tegevuses, kuid jättis eeltoodud asjaolud hindamata terviklikus ja elulisel usutavusel põhinevas kogumis. Kohus ei analüüsinud spetsiifiliselt OÜ Altreides ja kostja tegevust, kuid ka kohtu viidatud nelja elemendi pinnalt on võimalik lugeda tuvastatuks OÜ Altreides üleminek kostjale. Hankelepingute osas ei ole vajalik otsida lepingute paljusust, vaid piisab kasvõi ühest hankijast, kellelt liha osta edasimüügi eesmärgil. Asjas leidis tõendamist, et Rimi Eesti Food AS tegi koostööd mõlema äriühinguga, s.t ostis lihatooteid nii OÜ-lt Altreides kui ka kostjalt. Kauba spetsiifilisust arvestades, on usutav ja loogiline, et enne tegevuse lõpetamist müüs OÜ Altreides laos olevad kaubad seda tellinud klientidele edasi ning lõpetas tegevuse olematu laoseisuga. Sellisel juhul oleks mõistetav, miks ei ole tuvastatud liha üleandmist OÜ-lt Altreides kostjale. Vajalik sisseseade liha säilitamiseks on OÜ-lt Altreides kostjale läinud üle AS Vilming rendilepinguga. Rendipinnal 10 oli külmkambrite sisseseade ja seda saab käsitleda üleläinud põhivarana. Tunnistaja UÕ ütlused nõuete kohta kolmandate isikute vastu on ebausaldusväärsed, kuivõrd tunnistaja ei suutnud vande all nimetada ühegi viidatud nõude suurust ega ühegi konkreetse võlgniku nime (peale Reval Fish ja AJ) ega ühtegi nende esindajat. Isegi kui OÜ-l Altreides oli võlgnikke, ei saanud võlgnevused olla määrava kaaluga ning nende üleandmine kostjale ei oleks panustanud kostja majandustegevusse. Eeltoodust tulenevalt võis olla põhjendatud võlgnevuste jätmine OÜ-sse Altreides. Samas ei esitanud OÜ Altreides, vaatamata kohtu korduvatele nõudmistele, ainsatki tõendit ega dokumenti, millest sellised võlgnevused nähtuksid. Kuivõrd kostja kui äriühingu asutamine ja OÜ Altreides majandustegevuse kostjasse üleviimine oli otseselt seotud OÜ-ga Altreides ning selle osanike/juhtide sooviga mitte tasuda hagejale müügilepingust tulenevat võlgnevust, on üllatav ja ebaloogiline kohtu järeldus, justkui poleks tõendatud OÜ Altreides poolt oma hankelepingute üleandmine kostjale. Mõeldamatu ja täielikult alusetu oleks sellises olukorras oodata, et äritegevuse „kantimise“ eesmärgil moodustatud uus äriühing asuks oma potentsiaalselt võlausaldajalt ise kaupu ostma. Eeltoodu tooks endaga kaasa tasaarvestuse riski ning mitmed muud tagajärjed, mida kostja kahtlemata ei soovinud. Ettevõtte üleandja ja vastuvõtja tegevus ei pea olema identne ja osutatavate teenuste ja/või müüdavate kaupade nomenklatuur/kliendibaas täpselt ühesugune; ettevõtte üleminek võib olla tõendatud ka piisava sarnasuse ja ligiläheduse pinnalt. OÜ Altreides ja kostja tegevust silmas pidades oli olulise tähendusega lihatoodete müük sama(de)le kliendile/ klientidele, mitte aga selle hankimise kanal. Kui OÜ Altreides ega kostja polnud ise lihatoodete tootjad (mille üle puudub vaidlus), on üksnes oluline see, et nii OÜ-l Altreides kui ka kostjal olid võimalused sarnaste toodete ostmiseks ja edasimüümiseks klientidele. Maakohus seda ei käsitlenud ega analüüsinud, millest lähtuvalt on kohus tõendite ebaõige hindamise tulemusena jõudnud väärate järeldusteni. Kuigi hageja selgitas põhjalikult ja kohus ka viitas sündmuste ajateljele, mis ilmselgelt kinnitab ettevõtte üleminekut, ei teinud kohus sellest mingeid järeldusi ega vaadelnud sündmuste ajatelge koosmõjus muude sündmuste/asjaoludega ettevõtte varjatud üleminekul. Ajateljelt nähtus mh, et OÜ Altreides käibe langus nullini ja kostja käibe kasv täpselt samale tasandile langevad kokku, OÜ Altreides lepingute lõpetamine ja nende vormistamine kostja nimele toimus samaaegselt, ülemineku protsess oli sujuv ja selgelt planeeritud, töötajate töölepingud vormistati ümber viivituseta ja samadel tingimustel, AS Vilming rendileping vormistati kostja nimele järgmisel päeval pärast lepingu lõppemist OÜ-ga Altreides, allrendilepingud vormistati rendilepingu sõlmimisega samal päeval. Ajatelg viitab üheselt ja vääramatult sellele, et asjaosaliste eesmärk oli OÜ Altreides tegevuse lõpetamise ja ettevõtte üleviimise kaudu jätta täitmata oma kohustused hageja ees. Tunnistaja UÕ ütlused olid pealiskaudsed ja olulises osas vastuolulised, mistõttu tulnuks neisse suhtuda kriitiliselt. Maakohus ei pööranud sellele tähelepanu. Vastus apellatsioonkaebusele Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu otsus Tsiviilkolleegium, ära kuulanud asjast osavõtnud isikute seisukohad kohtuistungil ning tutvunud toimiku materjaliga, leiab, et Harju Maakohtu 30.06.2015 otsus tuleb tõendite ebaõige hindamise tõttu tühistada ning uue otsusega hagi osaliselt rahuldada. Ühtlasi tuleb ümber jaotada menetluskulud. Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt. 11

§ 652

lg 1 p 1 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puudub kahtlus vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või piisava ulatuse kohta ning ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Maakohus tuvastas kohtu ette toodud asjaolude ja tõendite põhjal hulgaliselt asjaolusid, millele tuginedes hageja väitis, et OÜ Altreides ettevõte läks 2012.a alguses üle Tallinna Külmladu OÜ-le. Nii tuvastas kohus, et mõlemad ettevõtted tegutsesid lihatoodete müügi alal ning et mõlema äriühingu käibed olid samas suurusjärgus, kusjuures OÜ Altreides käibe kiire languse (nullini) ajal asutati ja alustas tegevust kostja. Kohus tuvastas, et OÜ Altreides töötajad VZ ja LS asusid 09.02.2012 tööle kostja ettevõttesse (sarnase kuupalgaga), samuti seda, et nii OÜ Altreides kui ka kostja üürisid ruume AS-lt Vilming ning et mõlemad äriühingud andsid sarnastel tingimustel Vilmsi 53D ruume allüürile Nowaco Eesti OÜ-le ja Baltic Premier Group OÜ-le. Kohus tuvastas, et nii OÜ Altriedes kui ka kostja kliendiks oli Rimi Eesti Food AS ning et OÜ Altreides endine osanik ja juhatuse liige ML ning kostja osanik ja juhatuse liige LK on omavahel seotud isikud (elukaaslased), samuti seda, et mõlema osaühingu osakapitali suurusjärk on sarnane. Otsustamaks, kas tõendatud asjaoludest piisab ettevõtte ülemineku tuvastamiseks, tuli maakohtu hinnangul esmalt määratleda ettevõte, mis väidetavalt on kostjale üle läinud. Kuna hageja väitel on OÜ Altreides andnud kostjale üle kogu oma majandustegevuse, kusjuures tema peamiseks tegevusalaks oli lihatoodete müük, millest tuleneva kohustuse rikkumisele tugineb ka hageja nõue, tuleb hagejal ettevõtte ülemineku tõendamiseks kohtu hinnangul tõendada eelkõige lihatoodete müümisega seotud majandusüksuse üleminekut. Vaidlust ei ole selles, et OÜ Altreides jättis saadud kauba (liha) eest hagejale tasumata 27.12.201103.02.2012 väljastatud arvete alusel kokku 47 419, 50 eurot. Sellest tulenevalt esitas hageja kohtusse hagi võlgniku vastu, mille Harju Maakohus 23.08.2013 otsusega rahuldas ning lisaks põhivõlale mõistis välja samas summas viivise, samuti menetluskulud 3704, 53 eurot. Kuna OÜ Altreides likvideerijale esitatud nõudeavaldust ei rahuldatud, esitas hageja hagi jõustunud kohtuotsusega tema kasuks väljamõistetud summa nõudes Tallinna Külmladu OÜ vastu kohtusse, sest leidis, et tegemist oli ettevõtte üleminekuga, mistõttu vastutab kohustuste täitmise eest solidaarselt OÜ-ga Altreides ka kostja. Poolte vahel on seega vaidlus selle üle, kas võlgniku ettevõte läks kostjale VÕS § 182 tähenduses üle või mitte. Selle küsimuse lahendamisest sõltub, kas kostja vastutab hageja ees võlgniku kohustuste täitmise eest VÕS § 183 lg 1 järgi. Ettevõtte üleminekut reguleerivad VÕS §-d 180, 181 ja

1. Ettevõtte üleminekuks on eelduslikult vaja, et ettevõttesse kuuluvad ettevõtte majandamisega seotud ja selle majandamist teenivad asjad, õigused ja kohustused, muu hulgas ettevõttega seotud lepingud, antakse ettevõtte üleandja poolt omandajale üle, mida reeglina tehakse vastava tehinguga, kusjuures ettevõtte majandamisega seotud kogumi üleandmine ei pea toimuma tervikuna üheaegselt (ühe tehinguga) (nt Riigikohtu 20.10.2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-82-10 p-d 12 ja 13), kuid üleminekuks on vajalik, et üle läheb ettevõttesse kuuluvate asjade ja õiguste kogum, s.o identiteeti säilitav majandusüksus, mille kaudu on võimalik seni toimunud tegevust jätkata. Sama põhimõte tuleneb ettevõtte üleminekut reguleerivast Euroopa Nõukogu direktiivist 2001/23/EÜ "Ettevõtjate, ettevõtete või nende osade üleminekul töötajate õigusi kaitstavate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta" (art 1 lg 1), mida on käsitletud ka Euroopa Kohtu 12.02.2009 otsuses nr C-466/07 (Landesarbeitsgericht Düsseldorfi (Saksamaa) eelotsusetaotlus - Dietmar Klarenberg vs Ferrotron Technologies GmbH, p 53). Ka Euroopa Kohtu 02.12.1999 otsuses nr C-234/98 (G.C. Allen jt vs Amalgamated Construction Co Ltd) on rõhutatud, et ettevõtte üleminek on paljuski ettevõtte identiteedi säilimise 12 küsimus. Otsuses märgitakse, et ettevõtte üleminekuga seonduvat tuleb analüüsida kogumis ja muu hulgas tuleb arvestada ülemineku asjaolusid, ettevõtte tüüpi ja tegevuse laadi, vara väärtust ülemineku ajal, töötajate ja klientuuri ülevõtmist, juhtkonna kattuvust, üleandja ja omandaja tegevuse sarnasust, samuti aega, mille jooksul (kui üldse) oli tegevus peatunud. Kõik eelnimetatud kriteeriumid on üldise hinnangu andmise seisukohast vaid üksikfaktorid, mida tuleb hinnata nende koosmõjus. Maakohus leidis õigesti, et ettevõtte üleminekut tuleb tõendada hagejal, kuid kohtu ette toodud asjaolude ja tõendite põhjal tegi ebaõige järelduse, et hageja ei ole seda teinud. Maakohus oleks pidanud hindama hageja poolt esile toodud ja tõendatud asjaolusid omavahelises koosmõjus, kuid kohus seda antud juhul ei teinud. Kuigi maakohus tuvastas hulgaliselt elemente, mis viitavad ettevõtte võimalikule üleminekule, kuid üksikult käsitledes seda üheselt ei tõenda, annavad need siiski kogumis alust järelduseks, et praegusel juhul on toimunud ettevõtte varjatud üleminek. See, et ühtegi konkreetset lepingut või muud fikseeritud kokkulepet ei ole OÜ Altreides ja kostja vahel ettevõtte ülemineku kohta sõlmitud, ei tõenda vastupidist. Hageja tõendas ja maakohus tuvastas, et võlgnik OÜ Altreides tegeles kuni veebruarini 2012 lihatoodete müügiga, mida hageja on pidanud oluliseks elemendiks ja mille kaudu määratlenud ettevõtte identiteedi. Maakohtul ei olnud alust eeldada, et hageja tõendab, millise osas käibest nimetatud kaup moodustas. Praegusel juhul oli teada, et võlgniku viimane majandusaasta aruanne oli esitatud 2010.a kohta ning puudus isik, kellelt hilisemaid andmeid nõuda (kohtu vastavat nõuet ei täidetud). Pealegi on ka maakohus ise tuvastanud, et mõlemad äriühingud tegutsesid lihatoodete müügi ala, kusjuures nende käibed olid samas suurusjärgus, mistõttu ei oma käibe täpne koosseis ka sisulist tähendust. Kuna maakohus luges tõendatuks kostja käibe suuruse 2012.a, ei oma kostja majandusaasta aruande esitamata jätmine tähtsust (sellele tähenduse omistamise korral oli kostjal võimalik aruanne kohtule esitada). Tähelepanu tuli käibe osas aga pöörata kindlasti sellele, et võlgniku käibe järsule langusele (nullini) järgnes vahetult kostja käibe kiire tõus. Ettevõtte ülemineku kontekstis on olulise tähtsusega eelmärgitu kõrval kindlasti ka see, et kostja osanikuks ja juhatuse liikmeks oli võlgniku endise osaniku ja juhatuse liikme elukaaslane. Samas ei ole siinkohal asjakohane aga kohtu arutlus teemal, kes ja milleks oma kutseoskustelt võimeline on ja kes tegelikult äriühingu juhtimisega tegeleb. Vaidlust ei olnud selles, et mõlema äriühingu osanikud ja juhatuse liikmed olid omavahel seotud isikud (lähikondsed). Nimetatud asjaolu on aga üheks elemendiks, mille põhjal võib kogumis muude asjaoludega järeldada ettevõtte üleminekut. Maakohus tuvastas, et OÜ Altreides töötajad VZ ja LS asusid 09.02.2012 tööle kostja ettevõttesse, kusjuures varasemale kuupalgale sarnase palgaga. Maakohus tuvastas õigesti, et mõlemad isikud olid veebruaris 2012 OÜ Altreides ainsad töötajad, kes 09.02.2012 sõlmitud töölepingute järgi asusid tööle kostja ettevõttesse, esimene neist laohoidja-kliendi-teenindajana, teine andmesisestajana. Samas on kohus asunud seisukohale, et nimetatud töötajate palkamine ei tõenda, et nende tööülesanded ja töökorraldus oleksid mõlemas ettevõttes kattunud. Ühtlasi on kohus märkinud, et tegemist ei ole sellistel ametikohtadel töötavate isikutega, kes omaksid eriteadmisi ja oskusi, et just nende jätkuv töötamine ettevõttes oleks vajalik ettevõtte identiteedi säilimiseks. Kolleegium ei pea sellist arutlust asjakohaseks. Antud juhul on tuvastatud faktiline asjaolu, et võlgniku töötajad vahetasid oma senise töökoha analoogse vastu kostja ettevõttes. Samas jättis kohus tähelepanuta asjaolu, et kostja sõlmis töölepingud mõlema töötajaga samal päeval kui ta ise äriühinguna asutati, mis viitab selgelt asjaolule, et kostjal pidi juba sel ajal olema selgus eesseisva majandustegevuse sisu ja mahtude osas, s.o ka ruumide üürilepingu sõlmimises OÜ-ga Vilming. 09.02.2012 sõlmitud töölepingutes on kostja asukohaks märgitud Vilmsi 53D, kuigi vastav leping üürileandjaga sõlmiti alles 01.03.
2. Ringkonnakohus nõustub apellandi hinnanguga, mille kohaselt viitab eeltoodu selgelt asjaolule, et kostjal oli juba asutamise päeval eelkokkulepe AS-ga 13 Vilming üüripinna kasutamiseks, mis omakorda muutub mõistetavaks ettevõtte ülemineku kontekstis, kuna juba asutamise hetkel teadis kostja, et jätkab OÜ Altreides tegevust ning vajab selleks konkreetset tööjõudu. Kõnealused asjaolud kinnitavad, et kostja kui äriühingu asutamine oli tingitud vajadusest jätkata võlgniku ettevõtte tegevust. Maakohus luges küll tõendatuks, et nii võlgnik kui kostja üürisid oma peamist tegevuspinda ASlt Vilming, mida ühtlasi üüriti edasi samadele isikutele, kellele oli seda üürinud eelnevalt ka võlgnik, ei pidanud maakohus siiski võimalikuks teha selle põhjal järeldusi ettevõtte ülemineku kohta, sest kohtu arvates ei olnud võimalik hinnata ega võrrelda kostja ja OÜ-ga Altreides sõlmitud lepingute tingimusi (kokkulangevusi). Kolleegium nõustub apellandiga, et kuna tegemist oli mõlema äriühingu jaoks peamise ja strateegilise tähendusega äripinnaga, mida mõlemad kasutasid ning mõlemad üürisid seda allüüri korras edasi samadele isikutele samadel tingimustel, ei oma AS-ga Vilming sõlmitud lepingu detailsed tingimused tähtsust. Maakohus ei hinnanud kõnealuste lepingute sisulist tähtsust ja tähendust ettevõtte ülemineku kontekstis ega vaadelnud neid koosmõjus teiste asjaoludega. Kohus ei pööranud tähelepanu ega andnud hinnangut asjaolule, et kostja sõlmis allüürilepingud samal päeval, s.o 01.03.2012, kui ta sõlmis üürilepingu AS-ga Vilming. Kõnealune tegevus kinnitab, et kostjal kui tegutsemist alustaval äriühingul oli võimalik ilma igasuguse ettevalmistusajata alustada sama majandustegevusega, millega võlgnik eelnevat tegeles ja samaaegselt oma tegutsemise sisuliselt lõpetas, mis omakorda kinnitab, et võlgnikul väljakujunenud koostöö ja ärilised suhted mitmete juriidiliste isikutega sisuliselt jätkusid. Maakohus luges tõendatuks, et Rimi Eesti Food AS ostis liha nii OÜ-lt Altreides kui kostjalt, asus kohus siiski seisukohale, et ühe kliendi kattuvus ei tähenda kogu kliendibaasi üleminekut kostjale, seda eriti siis, kui pole teada, millise osas käibest see moodustas. Samas on tõendatud, et tegemist oli ühe peamise OÜ Altreides kliendiga, mistõttu võib eeldada, et Rimi Eesti Food AS on ka kostja üheks peamiseks kliendiks, kellel oli oluline ja määrav mõju mõlema äriühingu müügitegevusele. Vastupidist oli kostjal võimalik tõendada. Asjaolu, et kostja sõlmis lihatoodete müügilepingu just Rimi Eesti Food AS-ga, kellele varem müüs sama kaupa OÜ Altreides, tõendab pigem hageja väidet, et kliendibaas ei pea tingimata tähendama isikute paljusust ning võib teatud valdkonnas tegutseva äriühingu puhul koosneda ka ühest partnerist. Maakohus neid asjaolusid ei hinnanud. Et OÜ Altreides ei andnud hankelepinguid kostjale üle, ei võimalda iseenesest teha järeldust, nagu poleks ettevõte kostjale üle läinud. Asjaolu, et OÜ Altreides jättis teda kaubaga varustanud isikute arved tasumata (nagu nt hageja esitatud arved), viitab pigem sellele, et kauba hankijateks olidki kostjal teised isikud. Seetõttu on asjakohatu maakohtu käsitlus, nagu tõendaks see, et kostja ei ostnud lihatooteid hagejalt, nagu seda tegi võlgnik, seda, et ettevõte ei läinud kostjale üle. Hageja on menetluses avaldanud seisukohta, et võlgnik likvideeriti ja kostja asutati eesmärgiga võlgadest vabaneda, mistõttu oleks äärmiselt kohatu anda selles kontekstis tähendust asjaolule, et hageja, kellel jäi kauba eest raha saamata, oleks valmis müüma kaupa kostjale. Vaidluse all ei olnud asjaolu, et hageja müüs võlgnikule lihatooteid ning ka see, et kostja tegeleb lihatoodete edasimüümisega. Et mingeid konkreetseid lepinguid OÜ Altreides kostjale üle ei andnud, vaid need lõpetati ja kostja sõlmis vajalikud lepingud ise (sh liisingulepingud, faktooringulepingud pangaga jne), ei oma ettevõtte ülemineku tuvastamise seisukohalt olulist tähtsust. Hinnates eeltoodud asjaolusid kogumis, leiab ringkonnakohus, et hageja on tõendanud võlgniku ettevõtte majandamisega seotud asjade ja õiguste käsutamist, s.o ettevõtte kostjale üleminekut VÕS § 180 tähenduses, sest kostjale on üle läinud identiteeti säilitav majandusüksus. Kostja võttis üle võlgniku majandustegevuse, mis seisnes lihatoodete ostmises-müümises, selleks vajalikud kontaktid (vähemalt osaliselt) ja oskusteabe. Andes peamised olulised faktorid kostjale üle, ei olnud võlgnikul enam võimalik oma senist majandustegevust jätkata. 14 Kostja vastutab hageja ees võlgniku kohustuste täitmise eest VÕS § 183 lg 1 järgi ja temalt tuleb hageja kasuks võlgnevus välja mõista. Vastavalt müügilepingule lasus OÜ-l Altreides kohustus saadud kauba eest tasuda hagejale 47 419, 50 eurot. VÕS § 108 lg 1 kohaselt, kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Ühtlasi on hageja esitanud lepingust tuleneva viivisenõude, mis 02.12.2013 seisuga moodustas 157 258, 53 eurot, millest hageja nõuab põhivõlaga võrdset summat, s.o 47 419, 50 eurot. Ühtlasi on hageja esitanud kostja vastu ka teises kohtumenetluses väljamõistetud menetluskulude nõude, kuid selles osas ei alust hagi rahuldada. Tegemist ei ole müügilepingust tuleneva ja VÕS § 183 lg 1 alusel kostja vastu esitatud nõudega. Menetluskulude jaotus ja kulude suuruse kindlaksmääramine

§ 173

lg 3 kohaselt, kui kõrgema astme kohus muudab tehtud lahendit või teeb uue lahendi asja uueks läbivaatamiseks saatmata, muudab ta vajaduse korral vastavalt menetluskulude jaotust.

§ 163

lg 1 alusel jätab ringkonnakohus hageja poolt maakohtus kantud menetluskulud 92% ulatuses kostja kanda ning kostja menetluskulud tema enda kanda (arvestades, et menetluskulusid on kandnud mõlemad pooled ning et hagi rahuldatakse ca 96% ulatuses). Seoses kaebuse osalise rahuldamisega jäävad ka hageja apellatsioonimenetluses kantud kulud samas ulatuses kostja kanda ning kostja vastavad kulud tema enda kanda. Hageja esitatud teenuse osutamise nimekirjast nähtuvalt kasutas hageja esindaja teenust esimese astme kohtumenetluses kokku 70,92 tundi (menetluskulude nimekirjas ekslikult märgitud 69,75 tundi), millele lisandus ettevalmistumine ja osavõtt istungiks kokku 10 tundi. Advokaat Vallo Paal osutas teenust 47,5 tunni ulatuses (tunnihinnaga 120 eurot), vandeadvokaat Kersti Kägi 29,52 tunni ulatuses (tunnihinnaga 120 eurot) ja koos osutati teenust 3,9 tunni ulatuses. Kolleegium leiab, et tegemist on tavapärasest keerukama kohtuvaidlusega, kuna esitatud asjaolude pinnalt tuli tuvastada ettevõtte üleminek ning nagu nähtub kohtulahenditest, on selles osas võimalikud erinevad seisukohad. Seega on põhjendatud ja vajalik hagejal kahe lepingulise esindaja olemasolu. Samas nähtub asja materjalidest, et Kersti Kägi osalemine kohtumenetluses hageja lepingulise esindajana sai vastaspoolele ja kohtule teatavaks 09.03.2015 istungil. Nii ei kuulu hüvitamisele kuni selle kuupäevani Kersti Kägi poolt osutatud teenused. Kolleegium leiab, et

§ 175

lg 1 koosmõjus

§-ga 218 lg 1 alusel ei ole võimalik mõista hüvitist välja advokaadibüroo töötaja töötundide eest, kes ei ole kohtumenetluses osalenud menetlusosalise lepingulise esindajana.

§ 175

lg 1 kohaselt saab kohus välja mõista ning vastaspool peab hüvitama ainult menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud. Kui isik nõustab menetlusosalist, ilma kvalifitseerumata

§ 218

lg 1 kohaselt lepinguliseks esindajaks, võib olla tegemist nõustajaga, kelle kulusid

§ 175

lg 2 teise lause mõttes ei hüvitata.

§ 175

lg-s 1 sätestatud lepingulise esindaja kulude hüvitamise reegel kaitseb vastaspoolt selle eest, et menetluskuludena ei kajastataks erinevaid kulusid, mille kontrollimine ei ole võimalik. See kui isik osaleb nähtavalt menetluses esindajana (allkirjastab dokumente, osaleb kohtuistungitel, tutvub talle saadetud asja materjalidega), on kulu, mis on kontrollitav. Lepingulisel esindajal ei ole keelatud kasutada õigusteenuse osutamisel samas advokaadibüroos töötavate töötajate (sh juristide, sekretäride ja teiste advokaatide) abi, kuid kui nimetatud isikud ei ole nähtavalt käitunud menetlusosalise lepingulise esindajana, ei ole põhjendatud nimetatud kulude väljamõistmine teiselt poolelt. Advokaadist lepingulise esindaja töötunni hinnas peaks sisalduma mh sekretäride, juristide jm sellised kulud, mis seonduvad sellega, et advokaadist lepinguline esindaja saaks enda poolt õigusteenust osutada efektiivselt ja kvaliteetselt (delegeerides teatud ülesandeid, mis ei vaja advokaadi kvalifikatsiooni, kolmandatele isikutele), kuid selliste isikute töötundide eest ei saa välja mõista hüvitist eraldiseisvana

§ 175lg 1 alusel.

15 Eeltoodust tulenevalt on menetluskulude nimekirjas toodud õigusabikuludest põhjendatud Kersti Kägi maakohtus osutatud teenus 14,17 tunni ulatuses: ettevalmistamine ja osalemine 09.03.2015 istungil kokku 2,5 tundi, hagiavalduse tervikteksti koostamine 6,25 tundi, kostja vastusega tutvumine 0,42 tundi ning ettevalmistamine ja osalus 02.06.2015 istungil kokku 5 tundi. Vallo Paali õigusabi toimingud maakohtus on põhjendatud 37,55 tunni ulatuses: hagiavalduse koostamine 10 tundi, kostja vastuse analüüs 0,75 tundi, hageja seisukoha koostamine 2,5 tundi, hageja taotluse koostamine tõendite kogumiseks 3,75 tundi, tervikteksti täiendamine 3,5 tundi, 09.03.2015 istungiks ettevalmistumine ja osavõtt 2,25 tundi, kliendiga suhtlemine kokku 7,3 tundi, kohtuga suhtlemine kokku 2,5 tundi, 02.06.2015 istungiks ettevalmistus ja osavõtt kokku 5 tundi. Kuna Kersti Kägil ja Vallo Paalil kulus hagiavalduse tervikteksti koostamiseks kokku 9,75 tundi, ei ole põhjendatud täiendavalt Vallo Paali ajakulu ainult kokkuvõtte koostamisele 6,5 tundi. Hageja esindajaks on advokaadid, kelle tunnitasu 120 eurot (ilma käibemaksuta) tuleb vastava kvalifikatsiooni puhul hinnata tavapäraseks. Eeltoodust tulenevalt kuulub hageja õigusabikulu maakohtu menetluses hüvitamisele kokku 51,72 tunni ulatuses, mis rahalises väljenduses on 6206,40 eurot (ilma käibemaksuta). Lisaks tasus hageja hagi esitamisel riigilõivu 1000 eurot ja hagi tagamise avalduselt riigilõivu 50 eurot, mis kuulub samuti kostjalt väljamõistmisele. Seega moodustavad maakohtu menetluses hageja kantud põhjendatud menetluskulud 7256, 40 eurot. Ringkonnakohtus osutati hagejale menetluskulude nimekirja kohaselt õigusabi kokku 27,08 tunni ulatuses. Kolleegium leiab, et tegemist on ülepaisutatud ajakuluga. Maakohtu otsusega tutvumisele ja analüüsile kulus hageja esindajal 1 tund, mis arvestades dokumendi sisu ja mahtu on mõistlik aeg. Apellatsioonkaebuse koostamisele kulus hageja esindajatel kokku 22 tundi, mis ei ole mõistlik aeg. Arvestades sellega, et apellatsioonkaebuses kordab hageja varasemalt esitatud seisukohti, on Vallo Paali ajakulu põhjendatud 10 tunni ja Kersti Kägi ajakulu 3 tunni ulatuses. Hageja esindajatel kulus kostja vastusega tutvumisele ja arutelule kliendiga 45 minutit, mida saab pidada põhjendatud ajakuluks. Büroosisene arutelule 20 minutit ei ole vajalik ajakulu, mida vastaspool peaks hüvitama. Ringkonnakohtu istungiks ettevalmistamisele kulus Vallo Paalil 2 tundi ja Kersti Kägil 1 tund. Kuna istung kestis 40 minutit, on põhjendatud ajakulu mõlema esindaja puhul istungiks ettevalmistumisele 1 tund, s.t kokku 2 tundi. Sellele lisandub kohtuistungi ajakulu mõlemal esindajal 40 minutit, s.t kokku 1 tund 20 minutit. Eeltoodust tulenevalt on hageja õigusabikulu apellatsiooniastmes põhjendatud kokku 18,08 tunni ulatuses, mis rahalises väljenduses on 2169,60 eurot (ilma käibemaksuta). Lisaks tasus hageja apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu 1200 eurot, mis on samuti vajalik menetluskulu. Seega on hageja põhjendatud menetluskuluks ringkonnakohtus 3369, 60 eurot. Kokku on hageja menetluskulude suuruseks 10 626 eurot (õigusabikulu maakohtus 6206,40 eurot + õigusabikulu ringkonnakohtus 2169,60 eurot + mõlemas kohtuastmes tasutud riigilõiv kokku 2250 eurot), millest 92% on 9776 eurot. Nimetatud summa tuleb kostjal hagejale hüvitada. Kooskõlas

§ 177

lg-ga 4 peab kostja maksma menetluskulude tasumisega viivitamise korral hagejale viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. /allkirjastatud digitaalselt/ Ü. Jänes /allkirjastatud digitaalselt/ M. Klaar /allkirjastatud digitaalselt/ I. Parrest 16