3-16-132/14

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtunik Kohtuasi Asja läbivaatamise vorm 3-16-132

1. mai 2016 Eda Muts Raivo Silla (Sild) kaebus Politsei- ja Piirivalveametilt Pärnu arestimaja kinnipidamistingimustega põhjustatud mittevaralise kahju hüvitamiseks Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja – Raivo Sild; Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet Resolutsioon Jätta kaebus rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebuse esitamise viimane päev on
2. juuni
3. a. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Asjaolud, kaebuse põhjendused
4. Raivo Sild esitas 17.01.2016 Tartu Halduskohtule kaebuse Politsei- ja Piirivalveameti Lääne prefektuuri Pärnu politseijaoskonna liiklus- ja patrullteenistuse Pärnu arestimaja (edaspidi Pärnu arestimaja) kinnipidamistingimustega põhjustatud kahju hüvitamiseks summas 6000 eurot. Kaebaja märgib, et ta viibis Pärnu arestimajas erinevatel ajavahemikel perioodil 03.05.2014 kuni 06.03.2015.a. Nendel ajavahemikel ei võimaldatud tal viibida ühte tundi värskes õhus ehk õues jalutada. Kambrites puudus normaalne ventilatsioon, mistõttu tekkisid tugevad peavalud ja probleemid vererõhuga. Arstiabi palumisel toodi ainult valuvaigisteid. Alles peale vererõhu mõõtmist kutsuti kiirabi. Kaebaja leiab, et selline arestimaja, kus puudub arstiabi, korralik ventilatsioon kambrites, jalutamisvõimalus ja kus ei ole igapäevaselt värskeid ajalehti, tuleks teha muuseumiks. Elamiseks on need kõlbmatud. Kaebaja leiab, et sellega on rikutud tema inimõigusi. 02.02.2016 kaebuse täpsustuses märgib kaebaja, et talle on põhjustatud ka tervise kahjustus, kuna Pärnu arestimajas tekkisid probleemid peavalu ja vererõhuga. Kaebaja taotleb vastustajalt välja mõista 4000 eurot tervisekahju hüvitamiseks ning 2000 eurot väärikuse alandamisega põhjustatud kahju hüvitamiseks (tlk.7). 15.04.2016 avalduses tunnistab kaebaja, et ta suitsetas kambris, mis suurendab veelgi värske õhu puudust. Kuid suitsetamine ei ole kunagi põhjustanud peavalusid. Tabletid rikkusid ka teisi elutähtsaid organeid ja ta peab seetõttu ka praegu kangeid ravimeid tarvitama. Peavalude põhjuseks olid ka magamiseks sobimatud narid.
5. 04.02.2016 määrusega kohus tagastas kaebuse inimväärikuse alandamisega põhjustatud kahju hüvitamise nõudes riigilõivu tasumata jätmise tõttu. Vastustaja vastuväited
6. Vastustaja on seisukohal, et Raivo Silla kaebus on alusetu ja põhjendamata ning tuleb jätta rahuldamata.
7. Kaebaja viibis Pärnu arestimajas kokku 152 päeva, seda järgmiselt: 03.05.2014-16.05.2014, 14 päeva; 23.05.2014-25.07.2014, 62 päeva; 15.08.2014-29.08.2014, 15 päeva; 05.09.2014-26.09.2014, 22 päeva; 06.02.2015-06.03.2015, 29 päeva.
8. Värskes õhus viibimise osas märgib vastustaja, et arestimaja arvestusžurnaali kannete kohaselt kasutas kaebaja mitmeid õigusi ehk ta oli neist teadlik ja oskas valida, milliseid ta soovib kasutada. Kaebaja aga ei ole arestimaja poole pöördunud värskes õhus jalutamise sooviga või nõudmisega. Õiguskantsler on pidanud arestimaja kinnipidamistingimusi rahuldavateks kui neis ei viibita kauem kui 30 päeva järjest. Kaebaja palvel viibis ta Pärnu arestimajas, kuna ta kartis oma turvalisuse pärast.
9. Kaebaja väited kambrites normaalse ventilatsiooni ja õhupuuduse osas on ebaõiged. Sama ohtlik, kui suitsetamine, on viibimine suitsuses õhus. Kaebaja terviseprobleeme ja tunde puudulikust õhuvahetusest, samuti vererõhu probleemid võis tekitada tema suitsetamisharjumus.
10. Kaebaja pöördumistele arstiabi saamiseks reageeriti ja seda tehti kooskõlas asja tehiolude ning kehtiva korraga. Kaebajale kutsuti mitmel korral kiirabi, teda külastas perearst ning talle kirjutati välja ravimid. Otsuse jätta kaebaja arestimajja tegid tervishoiuteenuse osutajad, mitte vastustaja. Asjaolu, et kaebaja ei nõustu tervishoiuteenuse osutaja arvamusega, ei muuda vastustaja käitumist õigusvastaseks. Kui kaebaja oleks tõepoolest vajanud haiglaravi, millele arestimaja töötajad väidetavalt ei reageerinud, oleks saanud esitada pretensiooni või vastava soovi edastada ka oma advokaadi kaudu.
11. Kahju tekkimine ei ole tõendatud ja pretensioonid on esitatud tagantjärele. Arestimaja arvestusžurnaali järgi oli kaebaja pidevalt kambrist ära ja sai suhelda erinevate isikutega. Seega oli tal võimalus juba arestimajas viibides koheselt kaitsta oma õigusi. Ka kahju suurus on ebamõistlikult suur. Kaebaja viibis arestimajas lühikese perioodi, mille vahele jäid mitmenädalased perioodid. 2 Vastustaja on seisukohal, et vastustaja tegevus kaebaja kinnipidamisel oli õiguspärane. Kaebajale ei põhjustatud Pärnu arestimajas kinnipidamisega kinnipeetu kinnipidamisrežiimist piiranguid ületavaid kannatusi. Ka võimalikud kaebaja õiguste riived nende lühiajalisuse tõttu ei olnud intensiivsed ning kaebajal oli võimalus võtta ise samme väidetava negatiivse mõju vähendamiseks. Kohtu seisukoht
12. Kaebaja mittevaralise kahju hüvitamise nõue on seotud tema viibimisega Lääne Prefektuuri Pärnu arstimajas erinevatel perioodidel, kokku 152 päeval. Arestikambri vanema 23.02.2016 ettekande kohaselt viibis R. Sild Pärnu arestikambris ajavahemikel 03.05.2014-16-05.2014 (14 päeva), 23.05.2014-27.07.2014 (62 päeva) ja 15.08.2014-29.08.2014 (15 päeva) vahistatuna, 05.09.2014-26.09.2014 (22 päeva) kohtualusena ning 06.02.2015-06.03.2015 (29 päeva) süüdimõistetuna. Vaidluse alla jäänud perioodi osas ja päevade arvu osas poolte vahel vaidlust ei ole. Mittevaralise kahju nõude aluseks on ainult tervise kahjustamine, kuna kohus tagastas 04.02.2016 määrusega kaebuse inimväärikuse alandamisega põhjustatud mittevaralise kahju nõudes riigilõivu tasumata jätmise tõttu.
13. Kaebaja väitel ei võimaldatud tal kogu arestimajas viibimise aja jooksul kordagi seadusega ettenähtud ühte tundi värskes õhus viibida. VangS § 93 lg 5 annab vahistatule õiguse viibida vähemalt üks tund päevas värskes õhus. Ka siseministri 27.09.2011 määruse nr 21 „Arestimaja sisekorraeeskiri“ (ASkE) § 31 lg 2 näeb ette kinni peetavale isikule võimaluse soovi korral vähemalt üks tund päevas viibida valve all värskes õhus. Sama õigus oli kaebajal ka ajal, kui ta viibis Pärnu arestimajas süüdimõistetuna. Vaidlust ei ole selles, et Pärnu arestimajas puudub jalutusboks (jalutushoov). Samas aga ei vangistusseadus ega vangla sisekorraeeskiri ei sätesta sõnaselgelt jalutuskäigu võimaldamist ja värskes õhus viibimist kinni peetavale, see toimub kinni peetu isiku soovi korral. Samuti ei tähenda vabas õhus viibimine ühte tundi vabas õhus jalutuskäiku, vaid vabas õhus viibimist. Riigikohus on nimetatud õiguse kasutamisega seoses selgitanud: “Kolleegium on varasemas praktikas leidnud, et olukorras, kus on üheselt selge arestimaja seisukoht õiguse kasutamise võimalikkuse osas, on arestimaja toimingu õiguspärasuse hindamiseks liigne nõuda, et kaebaja oleks esitanud veel taotlusi, milles väljendanuks veel kord soovi õigust kasutada (Riigikohtu halduskolleegiumi
14. novembri
15. a otsus asjas nr 3-3-1-54-08, p 13). Seega võib asja lahendamisel omada olulist tähendust asjaolu, kas vastab tõele kaebaja väide, et ta teavitas arestimajja saabudes arestimaja administratsiooni soovist kasutada õigusaktidest tulenevat õigust viibida tund aega päevas värskes õhus.“ ( RKHK
16. mai 2011 määrus asjas nr 3-3-1-1111, p 11).
17. Kaebaja ei ole kaebuses ega ka kaebuse täpsustustes märkinud, et ta esitas arestimaja administratsioonile kas suulise või kirjaliku taotluse värskes õhus viibimiseks. Arestikambri vanema ettekande kohaselt ei nähtu arestikambri dokumentatsioonist, et kinnipeetu oleks kaevanud arestikambri tingimuste suhtes ega nõudnud jalutamist. Kuna puudub teave või tõendid, et kaebaja väljendas Pärnu arestimajas viibides soovi värskes õhus viibida või jalutada, puudub ka alus vastustaja tegevuse õigusvastaseks tunnistamiseks. Ainult asjaolu, et Pärnu arestimajas jalutuboks või jalutushoov puudus, ei ole aluseks vastustaja tegevuse õigusvastaseks tunnistamiseks. Lisaks nähtub, et kaebaja viibis kõikidel perioodidel kambrites, mis oli alarahvastatud, ehk kambrid olid ette nähtud suuremale arvule kinnipeetutele, kui 3 tegelikult seal reaalselt oli. Seega oli kaebajal ka kambris teatud määral rohkem ruumi liikumiseks.
18. Teise asjaoluna on kaebaja välja toonud, et Pärnu arestimajas puudus vajalik ventilatsioon, mistõttu puudus ka kambris värske õhk, mis tekitas peavalusid ja tõstis vererõhku. Kohus kaebaja seisukohaga ei nõustu. Vastustaja on esitanud18.07.2012 õiguskantsleri poolt läbi viidud kontrollkäigu kokkuvõtte (tlk.49-52). Selles on märgitud, et olmetingimuste parandamiseks on Pärnu kambris täielikult renoveeritud kinnipeetute kasutatav duširuum, köök ja ruumide ventilatsioon. Seega puudub alus väita, et kambrites ventilatsioon puudus. Kohus ei pea usutavaks, et 2012 aastaks renoveeritud ventilatsioon oleks paari aastaga amortiseerunud. Ei nähtu ka, et kaebaja oleks arestimajas viibimise ajal halva ventilatsiooni või õhu puudumise tõttu pretensioone esitanud. Vastustaja on põhjendatult osundanud puuduliku õhuvahetuse osas asjaolule, et kaebaja suitsetas kambris. Nähtuvalt vastustaja poolt esitatud tõenditele, on kaebajale toodud arestimajja pakkides regulaarselt sigarette ja seda mitte väikestes kogustes. Ka on kaebaja ise tunnistanud, et ta suitsetas kambris. Igati loogiline on, et suitsetamine ruumis ja juhul, kui suitsetajaid on mitu, tekitab ruumis värske õhu puudumise ja sellega peavalusid. Kuidagi ei ole usutav, et ruumis, kus suitsetatakse on õhk sama kui ruumis, kus ei suitsetata. Seega saab nõustuda vastustaja seisukohaga, et kaebaja enda tervist ohustav käitumine on kaebuses kirjeldatud sümptomite põhjustajaks. Samas saab ka kambrite õhu osas märkida, et kuna kambrites viibis vähem kinnipeetuid, kui kambrites oli ette nähtud, siis pidi nendes ka olema rohkem õhku kui maksimaalse täituvuse korral.
19. Kaebaja väitel puudus arestimajas vajalik arstiabi, arstiabi asemel anti ainult valuvaigisteid. ASkE § 29 lg 1 kohaselt tagatakse kinnipeetu haigestumise korral talle vajalik ravi, vajadusel kutsutakse kiirabi. Samas ei näe ASkE arestimaja koosseisus ette tervishoiuteenuse osutajat. Seega annab esmast abi arestimaja personal vastavalt võimalustele. See ei tähenda, et arestimajas viibija terviseprobleemid sai jätta tähelepanuta. Kaebaja väitel tekkisid tal õhu puudusest peavalud ja vererõhu kõrgenemine. Nähtuvalt arestikambri raamatu väljavõtetest, on kaebajal olnud tõepoolest sageli peavalusid, samuti on esinenud kõhuvalu ja hambavalu. Kuid ainult sellest, et kaebajal oli sageli peavalud, ei tähenda, et ta jäi vajalikust ravist ilma. Ka pole kaebaja täpselt välja toonud, millisest arstiabist ta peavalude puhul ilma jäi. Kaebajale on peavalude puhul valutablette antud, mida ta ka ise tunnistab. Neljal korral on kutsutud kiirabi (ühel korral koos teisele kinnipeetule). Seega ei saa väita, et tema kaebustele ei ole reageeritud või et teda on jäetud vajaliku ravita. Kiirabikaartide väljavõtete järgi ei ole meditsiinitöötajad sedastanud, et kaebaja tervis ei võimaldanud arestikambris viibida, või et ta vajaks haiglaravi või meditsiiniasutusse tervisekontrolliks toimetamist. Samuti on arestimaja konsulteerinud kaebaja perearstiga, kes on kinnitanud kaebaja väiteid vererõhu osas ning kes on kirjutanud kaebajale digiretseptiga vastavad rohud. Vastustaja kinnitusel vanglast arestimajja saatmisel kaebajal ravimeid ega tõendeid ravimite kohta kaasas ei olnud.
20. Kaebaja on märkinud ka, et arestimajas puudusid värsked ajalehed, kuid pole täpsustanud, kas ajalehti ei saadud üldse, või saadi hilinemisega või saadi ebaregulaarselt. Vastustaja on märkinud, et arestimajas antakse kinnipeetu soovil üleriigilisi ajalehti ja raamatuid, kuigi arestimaja sisekorraeeskiri seda ette ei näe. Kuna sisekorra eeskiri ega muu õigusakt ei pane arestimajale kohustust tagada kinnipeetavatele ajalehtedega varustamine, puudub ka vastustaja tegevusetuses õigusvastasus. 4
21. RVastS § 9 lg 1 kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks peab kohus tuvastama, et haldusorgan on süülise tegevusega kahjustanud kaebaja RVastS § 9 g-s nimetatud õigushüve. Kaebaja ja vastustaja poolt esitatud faktiliste asjaolude pinnalt ei tuvastanud kohus eelnevalt vastustaja õigusvastast tegevust. Seega ei olnud ka võimalikud ebameeldivused, samuti peavalud või muud tervise halvenemise nähud põhjustatud vastustaja õigusvastase tegevuse või tegevusetuse tulemusena. Kaebajat koheldi vastavalt arestimaja sisekorraeeskirjade nõuetele. Seega jääb kaebaja kahju hüvitamise nõue rahuldamata. Lisaks märgib kohus, et Riigikohtu halduskolleegiumi senise praktika kohaselt võib kahjunõue olla välistatud või avaliku võimu kandja vastutus piiratud, kui kahju tekitanud haldusakti või toimingu vaidlustamine oleks kahju ära hoidnud, kõrvaldanud või seda vähendanud ning kahju ärahoidmise, kõrvaldamise või vähendamise võimalikkus pidi olema kannatanu jaoks arusaadav ja haldusakti või toimingu vaidlustamata jätmiseks ei olnud mõjuvaid põhjusi. Antud seisukoht on ka käesolevas vaidluses oluline, kuna vastustaja kinnitusel ei esitanud kaebaja arestimajas viibides ühtegi pretensiooni arestimaja tingimuste osas, seda ka mitte värskes õhus viibimise võimaluse puudumise osas. Arestikambri vanema ettekandest selgub, et kaebaja enda taotlusel viibis ta Pärnu arestimajas julgeoleku huvides ette nähtust kauem. Seega oli kaebaja sel ajal olemasolevate tingimustega rahul. Esitatud materjalide järgi (tlk. 26-28) oli kaebajal võimalus sageli kokku saada kas advokaadi või uurijaga, kuid ka nende kaudu ei esitatud arestimajale mingeid pretensioone. Arestimajas viibiv isik peab võimaluse korral püüdma mittevaralise kahju tekkimist ära hoidma või vähendama, mitte aasta hiljem esitama kahju rahalise hüvitamise taotlust. Lisaks ei viibinud kaebaja Pärnu arestimajas 152 päeva järjest, vaid 5 osas, kus vaheajad olid ulatuses 6 päeva kuni 4 kuud.
22. Eeltoodut arvestades asub kohus seisukohale, et R. Silla kaebus tuleb jätta rahuldamata ja kaebaja poolt taotletud hüvitis tuleb jätta rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ Eda Muts kohtunik 5