Obsah (6)

§ 113§ 68§ 56§ 73§ 74§ 180

Kriminaalasi nr 1-15-7019 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 17.12.2015.a. Tallinn, Liivalaia kohtumaja Kriminaalasja number 1-15-7019 (15230101764) Koht

§ 113

lg 1 – § 25 lg 2 järgi üldmenetluses Prokurör Kelly Kruusimägi Süüdistatav JÜRI STEFANOVSKI, isikukood: 37411180226; elukoht: XXX, käesoleval viibib XXX Vanglas (XXX); kodakondsus: EV kodanik; haridus: keskharidus; emakeel: vene keel; töökoht või õppeasutus: OÜ XXX; varem kriminaalkorras karistamata. Tõkend: vahistamine alates 06.04.2014.a.; kahtlustatavana kinni peetud alates 05.04.2015.a. Kaitsja Mare Lust RESOLUTSIOON Süüdi tunnistada Jüri Stefanovski

§ 113lg 1 – § 25 lg 2 järgi vangistusega 6 (kuus) aastat.

ja karistada teda Karistusaja algust arvestada Jüri Stefanovski kinnipidamisest, s.o alates 05.04.2015.a. Jüri Stefanovski suhtes valitud tõkend – vahistamine – jätta muutmata kuni kohtuotsuse jõustumiseni, seejärel tühistada. 1 Asitõendid ja salvestised: - püstol Grand-Power-K-100, kal 9x19, nr XXX koos nelja salvega, vintpüss SVT-40, kal 7,62x54R, nr XXX koos viie salvega, vintpüss SVT-40, kal 7,62x54R, nr XXX, laskemoon 7,62x54R (69tk+80tk+280tk+22tk), laskemoon kal 9mm Luger (30tk+50tk), laskemoon 9mm Makarov (10tk), tagasipõrkeleevendi, 3 püstol Makarov salve, püstol PM numbriga ГТ3086 ja padrunisalv, mis asuvad Põhja Prefektuuri asitõendite hoidlas Rahumäe tee 6, Tallinnas – jätta Põhja Prefektuuri asitõendite hoidlasse relvaseaduse § 44 kohaldamiseks; - XXX T-särk, mis asub Põhja Prefektuuri asitõendite hoidlas Rahumäe tee 6, Tallinnastagastada KrMS § 126 lg 3 p 2 alusel XXX; - J. Stefanovski T-särk, dressipüksid ja vabaajajalatsid ja J. Stefanovski korterist võetud lõikenuga, mis asuvad Põhja Prefektuuri asitõendite hoidlas Rahumäe tee 6, Tallinnas tagastada KrMS § 126 lg 3 p 2 alusel Jüri Stefanovskile; - J. Stefanovski korterist leitud 2 padrunikesta, XXX trepikojast leitud 2 padrunikesta ja 5 metallitükki, XXX korterist võetud puuteproovid (11 karpi), XXX korteris võetud bioloogilise aine proovid (9 karpi), J. Stefanovski kätelt võetud lasujälgede proovid, lasujäägiekspertiisi andmeleht, DNA-proov ja proovi võtmise vorm, sõrmejäljekaart, püstolilt PM numbriga XXX võetud DNA-proovid (11 karpi), mis asuvad Põhja Prefektuuri asitõendite hoidlas Rahumäe tee 6, Tallinnas - hävitada KrMS § 126 lg 3 p 4 alusel peale kohtuotsuse jõustumist; - XXX korteri- ja autovõtmed, mis on tagastatud - jätta KrMS § 126 lg 3 p 2 alusel omanikule; - J. Stefanovski korterivõtmed, mis on tagastatud - jätta KrMS § 126 lg 3 p 2 alusel omanikule; - DVD/CD-plaat juhtimiskeskusesse tehtud kõne salvestusega, mis asub kriminaalasja juures - jätta KrMS § 126 lg 3 p 1 alusel kriminaaltoimiku juurde. Rahuldada XXX tsiviilhagi osaliselt ja mõista Jüri Stefanovskilt XXX (ik XXX, arveldusarve XXXXXXX Danske Bank) kasuks välja 6000 (kuus tuhat) eurot. KrMS § 175, § 179, § 180 alusel välja mõista Jüri Stefanovskilt riigituludesse: - sundraha 2,5 palga alammääras 975 eurot; - ekspertiisikulud summas 1114,75 eurot; - kaitsjatasu 240 eurot. Kriminaalmenetluse kulud tasuda 12 (kaheteistkümne) kuu jooksul käesoleva kohtuotsuse jõustumisest arvates Rahandusministeeriumi arveldusarvele EE891010220034796011 SEB Pank, EE932200221023778606 Swedbank või EE403300333416110002 Danske Bank. Maksekorraldusele märkida viitenumber 99915700086129 ning selgitusse kriminaalasja kohtunumber 1-15-7019, süüdistatava nimi ja tekst „kriminaalmenetluse kulud“. Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. EDASIKAEBE KORD Kohtuotsuse peale võivad süüdistatav, kaitsja ja kannatanu esitada apellatsiooni. Apellatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb kohtule teatada kirjalikult Harju Maakohtu Liivalaia kohtumajale 7 (seitsme) päeva jooksul, alates kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamisest. Apellatsioon esitatakse Tallinna ringkonnakohtule kirjalikult 15 (viieteistkümne) päeva jooksul alates päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav. Kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleis tutvumiseks kättesaadav 15 päeva möödumisel 2 apellatsiooniteate esitamisest. Vahistatud süüdistatav või tema kaitsja võivad esitada apellatsiooni süüdistatavale kohtuotsuse koopia kätteandmisele järgnevast päevast alates 15 (viieteistkümne) päeva jooksul. I SÜÜDISTUSE SISU Jüri Stefanovski’t süüdistatakse tapmiskatse toimepanemises, mis seisnes selles, et 05.04.2015.a kella 01:30 ajal sisenes Jüri Stefanovski, hoides käes püstolit Makarov PM numbriga XXX, Tallinnas XXX asuvasse XXX korterisse, käskis XXXl muusika vaiksemaks panna ning ütles: „Tahad ma tulistan sulle pähe?“ XXX asus J. Stefanovski’t rahustama ning nad hakkasid liikuma korterist trepikotta, kus J. Stefanovski liikus seitsmenda ja kuuenda korruse vahelisele trepimademele. XXX korterist väljus XXX ning sel hetkel tõstis J. Stefanovski relva Makarov PM numbriga XXX ning tulistas üks kord relvast XXX, tabades XXX kõhtu ning põhjustades XXXle eluohtliku tervisekahjustuse: parema neeru vigastuse, üleneva jämesoole vigastuse, I nimmelüli ristjätke murru ja kompenseeritud hemorraagilise šoki. Olles eelnevalt selgelt väljendanud oma valmisolekut tulistada tulirelvast kannatanut pähe ja seejärel tahtlikult tulistades XXX, pidi Jüri Stefanovski vähemalt möönma igasuguse raskusega tagajärje saabumist XXX tervisele ja elule. Seega, süüdistuse kohaselt, oma tahtliku tegevusega alustas Jüri Stefanovski vahetult teise inimese tapmise toimepanemist, s.o pani toime

§ 113lg 1 - § 25 lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

II MENETLUSE KÄIK Süüdistatav tunnistas end süüdi lasu tegemises, kuid eitas kannatanu tapmise või vigastamise tahtlust, tema seisukohad on kajastatud kohtuotsuse alajaotuses III. Kohtuliku uurimise käigus uuriti järgmisi tõendeid: ristküsitluse vormis kuulati üle kannatanu XXX (kd K I tl 25-44), tunnistajad XXX (kd K II tl 2-27), XXX (kd K II tl 27-42), XXX (kd K II tl 42-50), XXX (kd K II tl 51-58), kaitsja tunnistaja XXX (kd K II tl 80-99) ja süüdistatav Jüri Stefanovski (kd K II tl 103-136). Tulenevalt kohtuistungi protokolli pidamise kohustuslikkusest ei nõua KrMS § 312 p-d 1-3 ka ülekuulatud isikute ütluste taasesitamist kohtuotsuses (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kohtuasjas nr 3-1-1-22-10, 26.05.2010.a.). Kohtuliku uurimise käigus esitas prokurör kirjalikud tõendid, millised avaldati ja lisati kriminaalasja materjalidele: - sündmuskoha vaatlusprotokoll (kd K I tl 129-178); - läbiotsimise määrus ja läbiotsimisprotokoll (kd K I tl 179-180, 181-186, 188-230); - asitõendi vaatlusprotokoll (kd K I tl 231-240); - asitõendite üleandmise ja vastuvõtmise aktid (kd K I tl 241, 271-275); - asitõendi - Jüri Stefanovski korterist leitud relva – vaatlusprotokoll (kd K I tl 105-114); - häirekeskusesse tehtud kõnesalvestis, mida on vaadeldud asitõendi vaatlusprotokollis (kd K I tl 109-128); - lasujälje ekspertiisimäärus ja ekspertiisi akt nr 15E-AE004 (kd K I tl 242-243, 244-246); - tulirelva ekspertiisi akt nr 15E-TB0052 (kd K I tl 247-248, 249-259); 3 - asitõendi – kannatanu riiete – vaatlusprotokoll (kd K I tl 261-270); - päring Põhja-Eesti Regionaalhaiglasse ja vastus päringule koos lisadega, lisadeks on väljavõte XXX haigusloost ja EMO kaart (kd K I tl 73-85); - kiirabikaart (kd K I tl 86); - ekspertiisimäärus ja isiku ekspertiisiakt (kd K I tl 87-89, 90-101); - teatis õnnetusjuhtumi või isikuvastase kuriteo tõttu kannatada saanud isiku saabumisest (kd K I tl 102); - kannatanu XXX isiku läbivaatus (kd K I tl 103-104); - isiku läbivaatuse protokoll (kd K I tl 105-107); - XXXi isiku läbivaatuse protokoll (kd K II tl 64-70); - äratundmiseks esitamise protokollid (kd K II tl 71-77); - teatis haiglasse saabumise kohta (kd K II tl 140); - Jüri Stefanovski erakorralise meditsiini osakonna kaart (kd K II tl 141-144); - kahtlustatavana kinnipidamise protokoll ja kahtlustataval kaasasolnud relvalubade koopiad (kd K II tl 147-149,152-153); - tõkendi kohaldamise määrus (kd K II tl 154-1-156); - kohtupsühhiaatrilise kohtupsühholoogilise kompleksekspertiisi materjalid (kd K II tl 157158, 159-164); - karistusregistri dokumendid (kd K II tl 168); - dokumendid J Stefanovski sissetulekute kohta (kd K II tl 169-170); - kannatanu isa XXX kinnitus selle kohta, et talle tagastati kannatanu korterivõtmed (kd K II tl 172-173); - tunnistaja XXX’a kinnitus, et talle tagastati Jüri Stefanovski korterivõtmed (kd K II tl 174); - riigi õigusabi andmise määrused ja riigi õigusabi kulusid tõendavad dokumendid (kd K II tl 175-184). Antud tõendite avaldamisele pooled vastu ei vaielnud. Kaitsja poolt esitatud kirjalikud materjalid, millele pooled vastu ei vaielnud ning millised avaldati ja lisati kriminaalasja materjalidele: - riigi õigusabi kulusid tõendavad dokumendid (kd K I tl 202-203); - XXX allkiri, et ta on kätte saanud tsiviilhagi katteks 2000 eurot (kd K II tl 186). Kohtuistungil kuulati vahetult CD-plaadile salvestatud teabesalvestist (kd K I tl 105). Kohus järgnevalt nimetab kohtuistungil avaldatud ja uuritud tõendeid ja materjale, mis ei tulene süüdistusaktist või mille osas esines pooltel vastuväiteid, või mille puhul taotleti eeluurimisel antud ütluste avaldamist. Kaitsja taotles avaldada KrMS § 289 alusel kannatanu XXX poolt kohtueelsel menetluses antud ütlused 05.04.2015.a kannatanu ülekuulamise protokollis alt

1. rida. Prokurör avaldamisele vastu ei vaielnud. Kohus avaldas lause: „Kui me olime naabriga juba koridoris-trepikojas, jooksis XXX välja ja püüdis mind korterisse tirida, ta karjus talle midagi.’“ (kd K I tl 72). Kaitsja taotles ka samast protokollist ütluste avaldamist alates
2. reast. Prokurör ütluste avaldamisega ei nõustunud. Kohus leidis, et ütlused on vastuolulised ning avaldas lause ,,XXX püüdis naabrilt püstolilt ära võtta ja isegi kakles temaga.“ (kd K I tl 72). Prokurör taotles avaldada KrMS § 288 lg 9 alusel tunnistaja XXXi poolt kohtueelses menetluses antud ütlused tema mälu värskendamiseks, sest seal on tunnistaja täpselt mäletanud maja 4 numbrit. Kaitsja ütluste avaldamisele vastu ei vaielnud. Kohus avaldas tunnistaja ütlused: „XXX“ (kd K II tl 3, 61). Kaitsja taotles avaldada seoses vastuoludega tunnistaja XXXi poolt kohtueelses menetluses antud ütlused. Prokurör ei toetanud kaitsja taotlust. Kohus tutvunud ütlustega, leidis, et vastuolud esinevad ja avaldas lause: „XXX ja selle meesterahva kõne sisu ma ei taibanud, kuid nagu ma aru sain nad sõimlesid vene keeles.“ (kd K II tl 17-18, 61). Prokurör taotles avaldada KrMS § 288 lg 9 alusel kuupäevade meenutamiseks tunnistajate XXX’i ja XXX ütlused. Kaitsja ütluste avaldamisele vastu ei vaielnud. Kohus avaldas tunnistaja XXX ütlused 04.05.2015 (kd K II tl 28, 63) ja tunnistaja XXX ütlused: 05.04.2015.a. (kd K II tl 80, 137-139). Kaitsja taotles seoses vastuoludega avaldada tunnistaja XXX’i ütlused tema ülekuulamise protokollis alt
3. rida (kd K II tl 38). Prokurör ütluste avaldamisele vastu ei vaielnud. Kohus avaldas tunnistaja ütlused ,,Ma aimasin, et korterist on tarvis välja minna ning läksin trepimademele, kus allpool 6nda ja 7nda korruse vahel oleval trepimademel toimus XXX ja meesterahva vahel konflikt ja nad tõuklesid. Ma astusin nende juurde ja püüdsin neid rahustada, kuna märkasin mehe käes püstolist’’ (kd K II tl 63). Kaitsja taotles avaldada KrMS § 289 alusel seoses vastuoludega tunnistaja XXX poolt kohtueelsel menetluses antud ütlused ülekuulamise protokollist 4ndast reast (kd K II tl 90). Prokurör ütluste avaldamisele vastu ei vaielnud. Kohus avaldas ütlused: ,,Siis ma hakkasin aknast välja vaatama, õues oli palju politseid ja kiirabi. Seejärel nägin ma, kuidas politsei viis trepikojast välja Jura, käeraudades. Ma arvan nii, et keegi XXX seltskonnast peksis Jura läbi, ning afektiseisundis läks ta, võttis relva, ning nähtavasti tahtis joobunud seltskonnaga selgusele jõuda, kuid need on vaid minu oletused.’’ (kd K II tl 138-139). Prokurör taotles avaldada KrMS § 293 lg 1, § 289 lg 1 alusel ristküsitlusel ilmnenud vastuolude tõttu süüdistatava kohtueelses menetluses antud ütlustest viimane lause (kd K II tl 118). Kaitsja ütluste avaldamisele vastu ei vaielnud. Kohus avaldas lause: Tundes ohtu, mis lähtus naabri sõbrast, otsustasin ma teha hoiatuslasu nende vahele, et nad maha rahustada. Nad seisid tuulekoja lävel.“ (kd K II tl 194). Kaitsja taotles avaldada KrMS § 289 alusel seoses vastuoludega süüdistatava kohtueelsel menetluses antud ütlused ülekuulamise protokollist laused, mis algavad „,naabri sõber hakkas kuni tuulekoja lävel.“ (kd K II tl 122). Prokurör ei nõustunud ütluste avaldamisega vastuolu puudumise tõttu. Kohus tutvunud ütlustega, leidis, et vastuolu esineb ja avaldas tunnistaja ütlustest laused: ,,Naabri sõber hakkas mind jälle ähvardama, selles laadis, et kui ma nende korterist kiiremini ei kao, siis ta mulle ,,vusserdab’’. Kui ma tuulekojast trepimademele sain, siis näis mulle, et naabri sõber tahtis mind lüüa, kuna temalt tuli suusõnalisi ähvardusi ning ta lähenes mulle ähvardava ilmega. Sellel hetkel seisis naaber kõrval, ning oli enam-vähem vastutusvõimeline ja rahulik. Tundes ohtu, mis lähtus naabri sõbrast, otsustasin ma teha hoiatuslasu nende vahele, et nad maha rahustada. Nad seisid tuulekoja lävel“ (kd K II tl 122, 194). Kohus võttis tõendina vastu tunnistaja XXXi poolt kohtuistungil tehtud joonise (kd K II tl 24, 62). Poolte seisukohad: 5 Prokurör leidis, et Jüri Stefanovski süü

§ 113

lg 1 – § 25 lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises on täielikult tõendamist leidnud. Prokurör taotles J. Stefanovski süüdi tunnistamist

§ 113

lg 1 – § 25 lg 2 järgi ja tema karistamist vangistusega 9 aastat,

§ 68

lg 1 alusel arvata karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg ning karistusaja alguseks lugeda 05.04.2015.a (kd K III tl 5-13). Kaitsja leidis, et süüdistataval puudus otsene tahtlus,soov kedagi tappa ning taotles karistuse kohaldamist alla sanktsiooni alammäära. Menetluskulude palus kaitsja ajatada (kd K III tl 1319). Süüdistatav kahetses kohtus tehtut (kd K III tl 20). III KOHTU JÄRELDUSED Kohus, viinud läbi kohtuliku uurimise, ristküsitlused, uurinud kirjalikke tõendeid ja hinnanud kõiki tõendeid kogumis oma siseveendumuse kohaselt, leiab järgmist: Süüdistatav J. Stefanovski tunnistas end süüdi lasu tegemises, kuid kinnitas, et kannatanut vigastada või tappa ta ei soovinud (kd K I tl 24). Ristküsitluse käigus antud süüdistatava selgitustest võis järeldada, et süüdistatav väidab, just kui oleks ta tajunud mingit ohtu, mis tingis tulistamisvajaduse, ka rõhutas ta, et tulistamise põhjustas naabri poolt tekitatav pidev vali muusika. Süüdistatav selgitas, et kannatanu oli tema naaber, kelle korter asus J. Stefanovski korteri peal, sealt kostis sageli liialt vali muusika, mis oli häiriv. Antud probleemiga J. Stefanovski ei olnud kunagi pöördunud ei antud naabri, korteriühistu ega ka politsei poole. 05.04.2015.a. viibis ta sõpradega väljas, tarbis päeval alkoholi, saabus koju kl 23 paiku õhtul, tahtis asuda arvutis tööle, kuid taas kostus ülalt vali muusika. Ta võttis relvakapist püstoli, võttis ka relvakapist laetud salve (kd K II tl 34), asetas relva, läks laetud relvaga naabri korterisse, ta arvab, et uksed olid lukustamata. Naaber oli rahulik, ei olnud agressiivne. J. Stefanovski vestles naabriga muusika teemal ja naaber nõustus temaga, muusika keerati vaiksemaks. Ta hakkas korterist koos naabriga lahkuma, oli juba koridoris, naaber seisis tuulekoja lävel ja kuna süüdistatav kuulis selja tagant naabri külalise häält, mis tundus ähvardav või külaline liikus, otsustas ta teha hoiatuslasu ja tulistas ning sellest kukkus või kaldus naaber ettepoole (kd K II tl 101-107). Süüdistatava ütlused, mis puudutavad kannatanu külalise tegevust (XXX), süüdistatava ohutunde alust, on vastuolulised. Kohus ei pea süüdistatava selgitust oma teguviisi põhistatuse kohta usaldusväärseks. Ka ei leidnud kohtus tõendamist, et süüdistatav oleks viibinud hädakaitseseisundis ega ka mitte see, et tal oleks esinenud füsioloogilisele afektile omased tunnused. Süüdistatava ütlustes, mis puudutavad selle päeva eelnevaid sündmusi, ka kannatanu korteris juhtunut, tema poolt tulistamist ei ole põhjust kohtul kahelda, kuna need on kooskõlas kannatanu poolt kohtus väidetuga ja ka teiste kogutud tõenditega. Küll aga ei saa kohus arvestada tõendina süüdistatava ütlustega osas, mis puudutavad tulistamisele vahetult eelnenud situatsiooni trepikojas, seda aga käsitleb kohus otsuses hilisemalt. Kohus leiab, et süüdistava tegevusele on antud käesolevas kriminaalasjas õige juriidiline hinnang ning tema süü on kohtus tõendamist leidnud. 6 Käesolevas kriminaalasjas puudub vaidlus selles, et tulirelvast lasu kannatatu suunas XXX koridoris, mis kannatanut ka kõhtu tabas ja eluohtlikke vigastusi põhjustas, tekitas süüdistatav. Antud asjaolu on leidnud tõendamist nii süüdistatava enda poolt kohtus antud sellekohaste ütlustega, kannatanu sellekohaste ütlustega, samuti sündmuskoha vaatlusprotokollist (kd K II tl 129-177) nähtuvate asjaoludega (padrunikestade leidmiskoht XXX maja

1. ja
2. korruse vahelisel alal, verekahtlane määrdumus koridoris, samuti kannatanu ja süüdistatava korteris, trepikojas); läbiotsimisprotokolliga (K II tl 188- 240), millest nähtub J. Stefanovski korterist verekahtlase määrdumuse leidmine, relva Makarov, laskemoona leidmise asjaolud tema korterist); asitõendi vaatlusprotokolliga ja kohtus kuulatud helisalvestisega häirekeskuse kõnest (K II tl 109-128), milles kajastatakse ka kannatanul vigastuste tekke asjaolusid; asitõendi vaatlusprotokolliga (K II tl 261-270), millest nähtub kannatanu riietel esinenud verekahtlane määrdumus, tema T-särgil asuv lasuvigastus, sellest nähtub ka süüdistatava korterist, trepikojast leitud padrunikestade tüüp), samuti ekspertiisiaktiga 15E-AE0004 (K II tl 244-245), millest nähtub J. Stefanovski kätel tulirelvast tulistamisel tekkivate põlemisjääkide esinemine, mis tõendab tema poolt lasu tegemist; ekspertiisiaktiga 15E-TB0052 (K II tl 247-259), mis tõendab, et kuriteo toimepanemise vahendiks oli süüdistatava korterist leitud ja äravõetud püstol Makarov ning et antud relv oli laskekõlbulik, sellest on tulistatud pärast viimast puhastamist, ka on kaks leitud padrunikesta heidetud sellest relvast; samuti teatisega kannatanu haiglasse saabumisest (K II tl 102), EMO- ja kiirabikaardiga (KII tl 81-82, 86); ning väljavõttega haigusloost (KII tl 76-80), millest nähtub lasuvigastuse olemasolu kannatanul ja lokalisatsioon; isiku ekspertiisiaktiga nr 15E-Põ10081 (K II tl 90-98) , millest nähtuvad nii kannatanu vigatuste raskusaste, laad, tekkemehhanism, ka lasu tekkimisel kannatanu ja tulistaja võimalik asend. Kohtul puudub alus kahelda süüdistatava väites selle kohta, et antud teguviisi – relva laadimise ja naabri korterisse minemise – ajendiks oli süüdistatavat ärritav vali muusika, mis lähtus naabri korterist. Lisaks süüdistatavale kinnitas antud asjaolu ka kannatanu ise, samuti tunnistaja XXX. Süüdistatava ning tunnistajate XXX ja XXX ütlustest nähtus, et kannatanu korterist kostuv vali muusika oli häirinud naabreid varemgi. Ka kinnitas antud probleemi olemasolu tunnistaja XXX (K I tl 53), kellele oli süüdistatav seda varem kurtnud. Kohtus ei leidnud aga tõendamist, et antud vali muusika oleks viinud süüdistatava sellisesse erilisse psüühilisse seisundisse, mis oleks tinginud lasu sooritamise. Süüdistatav, enda sõnade kohaselt ei olnud varem astunud mitte ühtegi legaalset ja mõistusepärast sammu lõpetamaks enda elu häiriva valju muusika kuulamist naabri poolt. Ta vastas prokurörile (KII tl 120-121), et ta ei pöördunud kordagi ei politseisse, ei korteriühistu poole ega vestelnud ka naabriga. Sama kinnitas süüdistatava õde, tunnistaja XXX (K II tl 45). Juhtumi päeval, 05.04.2015.a., saabus süüdistatav enda sõnade ja tunnistaja XXX ütluste (K II tl 53) kohaselt koju alles kl 23 ajal, süüdistatava enda sõnade kohaselt saabus ta koju heas tujus, tal oli olnud meeldiv päev, seega puudus ka eelnev stressisituatsioon. Süüdistatava enda ütluste kohaselt kostus valju muusikat vaid pool tundi (K II tl 112), mille järgselt otsustas ta juba asetada laetud salve püstolisse ja suunduda relvaga naabri korterisse. Seejuures tegutses ta läbimõeldult. Prokuröri märkus, et isikul ei olnud relva ega laskemoona kätte saada lihtne ja ta pidi selleks tegema pingutusi, on asjakohane. Süüdistatav avas enda sõnade kohaselt relvakapi, mille avamine, relva ja laskemoona kättesaamine eeldab tema sõnade kohaselt mitme koodi sisestamist, luku avamist, ta võttis laetud salve, asetas selle relva (K II tl 112). Ka pidi ta liikuma ühelt korruselt teisele, jõudmaks naabri juurde. Edasi selgitas J. Stefanovski, et korteris ta vestles naabriga, ta rahunes ja asutas end lahkuma. Seega ka siin ei esinenud mingeid erilisele 7 ärritusele viitavaid tunnuseid. Tema tegevuses ei esinenud midagi spontaanset ega füsioloogilisele afektile viitavat. Ka puuduvad andmed selle kohta, et keegi oleks teda solvanud või provokatiivselt käitunud. Süüdistatav ise väitis, et korteris külas olnud XXX küll ütles mingeid repliike ja segas, kuid vaid selle kohta, miks süüdistatav korterisse tuli (K II tl 114). Kohtul puuduvad tõendeid selle kohta, et XXX või keegi teine isik oleks J. Stefanovskit raskelt solvanud või provotseerinud. Oli ilmne, et kui relvaga isik saabub võõrasse korterisse, kujutab ta endast ohtu ümbritsevatele ja korteris olnud isikute teatud ärevus on ka mõistetav. J. Stefanovski ise (K II tl 106) ja kannatanu kinnitavad, et süüdistatav rahunes, muusika keerati samuti vaiksemaks ja süüdistatav hakkas lahkuma. J. Stefanovski enda sõnade kohaselt mäletab ta ka naabri käitumist (kinnitas kohtus, et kannatanu oli temaga vesteldes rahulik, ei olnud agressiivne (K II tl 106, 114). Ka ambulatoorse kohtupsühhiaatria-kohtupsühholoogia kompleksekspertiisi aktist nr 265 esitatud järeldustest tulenevalt oli isik kuriteo toimepanemise ajal tavalises joobeseisundis ning tal ei tuvastatud mingeid psüühika- ega käitumishäireid, ta oli võimeline aru saama oma tegevuse keelatusest ja vastavalt sellele oma käitumist juhtima. Ka ei tuvastatud, et ta oleks viibinud kuriteo toimepanemise ajal erilises emotsionaalses seisundis (K II tl 159-163). Ka ei tuvastanud kohus, et süüdistatavat oleks viibinud hädakaitseseisundis, et tal oleks esinenud vajadus tulistamisega kaitsta oma elu või tervist. Süüdistatav ise, teda ähvardava ohu osas ütlusi andes, oli oma väljendites kohtus kahtlev, seisukohti muutev. Ka olid tema ütlused vastuolus sellega, mida ta varasemalt kohtueelse uurimise ajal rääkis. Esmalt, kohtus vastates kaitsjale ütles ta, et kui ta hakkas naabri korterist lahkudes trepist alla laskuma, kuulis ta naabri külalise (XXXi) häält seljatagant ja , „see oli täielik ähvardus“, ta ehmus, keeras ümber ja külaline tuli tema poole ja “…vist hakkas ründama“ (KII tl 106-107). Samas väitis ta, et pärast lasu sooritamist külaline jooksis tema juurde (KII tl 107). Seega, juhul kui süüdistatava sõnade kohaselt XXX süüdistatavat juba enne lasku ründas, pidi ta asuma järelikult süüdistatava läheduses, mitte aga ei oleks saanud pärast lasku tema juurde joosta. Seega esineb siin vastuolu. Vastuolud esinesid ka järgnevas: vastates prokurörile, süüdistatav väitis, et ta oli korterist lahkumas, kannatanu saatis teda, ta seisis tuulekoja lävel ja süüdistatav laskus trepist alla. Siis aga kuulis ta selja taga naabri külalise häält, külaline seisis tamburi lävel, nad seisid kannatanuga kõrvuti (KII tl 115), siis külaline liikus tema suunas, nende vahe oli umbes 2 meetrit, süüdistatav tegi hoiatuslasu. Siin ei maini süüdistatav midagi suulise ähvarduse kohta. Kohtule vastates väitis süüdistatav, et ta nägi, kuidas kannatanu külaline (XXX) hoidis käsi üleval ja seisis kannatanu ukse sissepääsu juures ning talle tundus, et XXX ründab teda (K II tl 126). Hiljem väitis ta kohtule et XXX lubas teda lüüa (K II tl 123). Ka väitis süüdistatav kohtus, et XXX liikus tema suunas, ründas teda, jõudis temani ja siis toimus lask (K II tl 118), samas hiljem lasu tegemise kohta ütlusi andes väitis, et ta tulistas uksel seisnud XXX ja kannatanu vahele (kd KII tl 127). Prokuröri taotlusel avaldati kohtus ka süüdistatava eeluurimisel esitatud väide, mis erines omakorda kohtus räägitust. Seal väitis süüdistatav, et kannatanu külaline tahtis teda lüüa ja ka seda, et lasu tegi ta põhjusel, et tahtis nii naabri kui külalise maha rahustada. Ta kinnitas, et lasu ajal kannatanu ja XXX seisid tuulekoja lävel (K II tl 119, 122, 194-195). Kohutus kinnitas ta aga pidevalt, et naaber oli väga rahulik ja ei olnud üldse agressiivne. Ka väitis ta, et külaline oli tulistamise ajal liikumises tema suunas. 8 Seega esinevad süüdistatava enda ütlustes, mis puudutavad süüdistataval ohutunde teket, tulistamise tarvidust, olulised omavahelised vastuolud, vastuolud esinevad ka kannatanu ütlusetega ja ekspertiisiaktides toodud järeldustega. Kannatanu ütlused seevastu riimuvad teiste kogutud tõenditega: nii sündmuskoha vaatlusprotokollis tuvastatuga (verekahtlase määrdumuse leidmise lokalisatsioon, kuuli, padrunikestade fragmentide leiukohad), kõikide kannatanu tervist iseloomustavate tõenditega (kiirabikaart, väljavõte haigusloost, isiku ekspertiisiaktiga vigastuste lokalisatsiooni, tekkepõhjuste kohta, samuti ekspertiisiaktiga 15E-PõI0081 ja selles esitatud eksperdiarvamuses esitaud järeldustega kannatanu ja tulistaja võimaliku asendi – suund alt üles – ja nendevahelise kauguse – kauglask – kohta), samuti ekspertiisiaktis nr 15E-AE0004 toodud arvamusega, et J. Stefanovski kätel leiti püssirohu põlemisjääke (K II tl 244-245), ekspertiisiaktiga 15E-TB0052 (K II tl 247-259) ja selles esitatud arvamusega, et tulistati süüdistatava tulirelvast Makarov. Eraldi juhib kohus tähelepanu järgnevale: kannatanu kinnitas, et tema koos XXXiga seisis korteri uksel ja süüdistatav asus 6.,
3. korruse vahelisel trepimademel, kui ta kannatanut tulistas (K I tl 32). Sündmuskoha vaatlusel leiti antud trepimademelt ka padrun ja padrunikest (K I tl 129). Tulenevalt ekspertiisiaktist on antud padrunikest heidetud just J. Stefanovskile kuulunud Makarovist (K I tl 253) ning tulevevalt isiku ekspertiisiaktist (arvamuse p.4) oli tegemist suure tõenäosusega kauglasuga. Samuti nähtub antud eksperdiarvamusest, et haavakanali suund on alt üles, milline asjaolu samuti riimub kannatanu ütlustega selle kohta, et teda tulistati suunaga alt ülesse. Nende tõenditega on ümber lükatud ka Stefanovski väide, et ta tulistas lähedalt, maksimaalselt kahe meetri kauguselt. Kuna kannatanu ütlused riimuvad teiste kogutud tõenditega, millised on objektiivsed (sündmuskoha vaatlusprotokoll, ekspertiisiaktid, meditsiinidokumendid), puudub kohtul igasugune alus kannatatu ütlustes kahelda. Ka väitis kannatanu, et tema oli juhtunu ajal alkoholi tarbinud minimaalselt, ta oli joonud vaid õlut ja seda kinnitasid kannatanu kohta ka teised korteris viibinud isikud. Kannatanu kinnitas, et XXX enne tulistamist ei rünnanud süüdistatavat. Ta seisis tulistamise hetkel tema kõrval, ta ei lähenenud süüdistatavale (KI tl 31). Kohtus ei leidnud tuvastamist, et J. Stefanovski oleks viibinud hädakaitseseisundis ja teda oleks rünnatud. Süüdistatav ise kohtus eelkäsitletud vastuolusid selgitada ei suutnud ja kohus ei saa antud osas tema ütlusi usaldusväärseks pidada ega tõendina arvestada. Kohus ei arvestada käesolevas kriminaalasjas tõendina tunnistajate XXX ja XXX ütlusi. Need sisaldasid hulgaliselt omavahelisi vastuolusid ning olid ka vastuolus kannatu ütlustega. Vastuolud seisnesid nii selles, kas süüdistatav üldse käis kannatanu korteris sees või mitte, kes kus korteris viibis, kus leidis aset tulistamine, mis leidis täpselt aset tulistamise järgselt. Kuna isikud ise ka kinnitasid, et nad tarbisid korteris nii õlut kui ka viina, st ka kanget alkoholi, on ebatäpsused sündmuste mäletamisel ka mõistetavad ja mälupildid hägusad. Selliseid ütlusi tõendina arvestada ei saa. Ka peab kohus vajalikuks märkida antud tunnistajate puhul olulist asjaolu. Kuna kohtus leidis tõendamist nii süüdistatava ütlustega kui ka kinnipidamise protokolliga (KII tl 147-151), see et süüdistatava poolse tulistamise järgselt tunnistajad üritasid Stefanovskit relvituks teha, tekkis rüselus ja J. Stefanovski seejuures sai vigastusi, leidis aset ka kukkumine, mistõttu ei saa välistada, et tunnistajatel esineb ka soov end ütlustega mitte kahjustada ning antud tunnistajad ei saa olla objektiivsed. Kohus nende ütlusi tõendina ei arvesta. 9 Kohtus leidis tõendamist, et J. Stefanovski võttis kannatanu korterisse kaasa laetud relva ning tema enda sõnade kohaselt soovis ta sellega kannatanut ähvardada (kd K II tl 124), ka selgitas ta kaitsjale, et ta soovis relvaga näidata naabrile, et kui ajada hulluks inimene, kellel on relv, võib kõike juhtuda (K II tl 110). Ka vastas süüdistatav kohtu küsimusele, et kas ta möönis, et võib relva kasutada vastusega: „võib-olla“(K II tl 124). Eeltoodust saab teha järelduse et süüdistatav ei välistanud relva kasutamist korterisse minnes. Kui relv oleks olnud vaid hirmutamiseks, nagu süüdistatav vahepeal kohtus väidab, ei oleks olnud tarvidust seda eelnevalt laadida. Süüdistatav oli enne korterisse sisenemist loonud kõik eeldused antud tulirelva kasutamiseks. Samuti leidis kohtus tõendamist, et ta ähvardas korteris tulistamisega (K II tl 136) ning ka sooritas lasu kannatanu suunas. Asjaolu, et tulirelvast isikut tulistades elutähtsate organite piirkonda võib saabuda isiku surm on üldteada olev ja tavainimesele mõistetav asjaolu. Kui oleks esinenud lootus, et selline tagajärg ei saabu, oleks see pidanud baseeruma mingil adekvaatsel põhjusel, mis võimaldaks arvata, et tema poolt loodud oht ei realiseeru (RKKKo 3-1-1-128-06). Antud juhul puudus J. Stefanovskil igasugune selline põhjendus. Kohtus leidis vastupidi tõendamist see, et süüdistatava näol oli tegemist tulirelvi väga hästi tundva isikuga. Seda kinnitas ta ise, seda kinnitasid tunnistajad XXX, XXX. Süüdistatav ise kinnitas kohtus, et ta tunneb tulirelva omadusi, tulirelvast lähtuvat ohtu ja oli teadlik, et selle kasutamine oli antud situatsioonis ohtlik (rikošeti lendamine jne). Kuna isik omas relvaluba, oma sõnade kohaselt käis stabiilselt laskmas, pidi tema teadlikkuse aste olema suurem, kui tavakodanikul ja ta pidi olema ning ka oli teadlik, et sellistes olukorras relvast tulistamisel võib ta kannatanu tappa, ta möönis seda tagajärge. Ta ise küll väitis, et soovis teha hoiatuslasu, kuid arvestades tema teadmisi tulirelvade osas, antud poolt relva tundmist, kuuli tabamiskohta, pidi süüdistatav igal juhul arvestama võimalusega, et antud lasust kannatanu sureb. Prokurör oma kohtukõnes rääkis küll tahtlusest, kuid ei märkinud tahtluse vormi. Kohus leiab, et kuritegu on toime pandud kaudse tahtlusega. Kui süüdistataval oleks esinenud kavatsetus või otsene tahtlus, ta oleks tulistanud kannatanut juba korterisse minnes ja tema kõrval viibides. Süüdistatava teadmised ja kogemused tulirelvade kasutamise alal kinnitavad kohtu veendumust, et isik teadlikult möönis traagiliste tagajärgede saabumist. Kuuli tappekaugusest mitmekordselt lähemal asuvate inimeste suunas tulistades nägi isik ette võimalikke tagajärgi ja möönis nende saabumist (RKKKo 3-1-1-36-09). Tulenevalt ekspertiisiaktist nr 15E-PõI0081 tekitati kannatanule eluohtlikud vigastused ja need tekitati tulirelva lasuga kõhu piirkonda, milline piirkond on teatavasti elutähtsate organite piirkond. Lask oli keha läbistav. Isiku seisund tingis muuhulgas neeru eemaldamise (K II tl 94). Kui isikule on tekitatud selline tervisekahjustus, mis on ohuks tema elule, saab välise teopildi alusel teha järeldusi tapmisteo tahtluse kohta (RKKKo 3-1-128-06). Antud juhul iseloomustas süüdistatava tegevust äärmine ohtlikkus (RKKK 3-1-1-1-128-06 p.7). Isik tulistas tulirelvast suure korterelamu trepikojas, piiratud alal, silmsidemes kannatanuga, teda alt üles tulistades kannatanu suunas, koridoris oli võimalus tabada ka mitut isikut, sh kellelgi võimalus saada vigastatud rikošetist. J. Stefanovski pidi mõistma, et lask võib kannatanu tappa. Seega on tõendamist leidnud, et süüdistatav tegutses kaudse tahtlusega, isik pidas võimalikuks ja möönis surma saabumist. Antud juhul jäi ohtlik tagajärg-isiku surm- saabumata vaid kohese arstiabi saabumise ja meditsiinilise sekkumise tõttu, mistõttu on tegevus õigesti kvalifitseeritud kuriteokatsena. Katsestaadium algas hetkest, mil süüdistatav haaras laetud relva ja sellest tulistas. 10 IV KARISTUS Vastavalt toimepandule tuleb süüdistatavat karistada, kohus lähtub karistuse mõistmisel

§ 56

lg-st 1, mille põhiselt on karistamise aluseks isiku süü, arvestatakse kergendavaid, raskendavaid asjaolusid ning võimalust mõjutada süüdlast hoiduma edasiste süütegude toimepanemist, samuti arvestatakse õiguskorra kaitsmise huve. Karistamise esmaseks aluseks on isiku süü.

4. peatüki mõttest ja KrMS § 306 lg 1 p-dest 5-8 ja 10 lähtudes, tuleb kohtul karistuse küsimuse otsustamisel arvestada oluliselt suurema hulga faktoritega, kui seda on kuriteo faktiliste asjaolude tõendamise tulem. Kohus viitab, et Riigikohus on väljendanud seisukohta, et kohus peab karistuse mõistmisel juhinduma eeskätt asjakohastest materiaalõiguslikest ja menetlusõiguslikest nõuetest, kuid sellistest õiguslikest piiridest lähtuv konkreetse karistusmäära valik on lõppkokkuvõttes pigem siiski kohtuniku siseveendumusest lähtuva otsustamise küsimus. Riigikohtu kriminaalkolleegium on järeldanud ka, et kohus ei ole karistuse mõistmisel seotud ei prokuröri ega kaitsja taotlustega ja lahendab selle küsimuse seadusele ning enese siseveendumusele tuginevalt. Samas on kohus kohtumenetluse poolte karistustaotlustega seotud üldise põhjendamiskohustuse kaudu (vt RKKKo 3-1-1-91-07 p 6.5, 6.6). Prokuröri ja kaitsja seisukohti, prokuröri taotletud karistusmäärasid on kohtuotsuses varasemalt käsitletud, alajaotuses Poolte seisukohad. Kohus selgitab edaspidiselt antud kohtuotsuse alajaotuses, millised on kohtu põhjendused karistuse mõistmisel. Oluline on esmalt arvestada igas kuriteos süüdistatava puhul tema süüd, selle ulatust, toimepanemise asjaolusid ja isikut iseloomustavaid andmeid, kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust antud konkreetset isikut mõjutada edaspidiselt hoiduma kuritegudest ning antud juhul kahtlematult ka õiguskorra huve. Kohus selgitab, et seadusandja on kuriteo (

§ 113

), eest, millise toimepanemise katses süüdistatavat süüdistatakse, märkinud ainsa karistusliigina vangistuse, seejuures on karistuse määraks 6-15 aastat vangistust. Seega on seadusandja selgitanud, milline on riigi suhtumine antud kuritegudesse. Antud,

§ 113

lg 1 – § 25 lg 2 järgi kvalifitseeritava esimese astme kuriteo katse, pani süüdistatav toime kaudse tahtlusega. Prokurör taotles süüdistatavale sanktsiooni keskmisele määrale lähedast karistust, 9 aastat vangistust. Kaitsja taotles kohaldada karistust alla alammäära. Kohus ei nõustunud karistuste määra osas ei prokuröri ega ka kaitsjaga. Õigusteooria ja senise kohtupraktika kohaselt orienteeruvad kohtud keskmistele karistustele ja kõrvalekaldumised keskmistest karistusmääradest on põhjendatud üksnes siis, kui isiku süü ei ole kooskõlas vastava sanktsiooni raamest tuleneva keskmise karistusega või karistust vähendavate või raskendavate asjaoludega (RKKKo 3-1-1-77-11). Kohus tuvastas asjaolud, millistest tulenevalt peab antud konkreetsel juhul mõista karistuse miinimummääras ja kohus seda ka järgnevalt põhistab. Karistuse kohaldamine alla alammäära nõuab ja eeldab aga erandlikke asjaolusid. Selliseid kohus ei tuvastanud. Vastupidi – kohus tuvastas, et isik olles tulirelva kasutamise korraga väga hästi kursis olev ja tulirelvi tundev 11 isik, kasutas tulirelva väga ohtlikus situatsioonis ja asukohas – piiratud territooriumil, koridoris, kus viibis mitu isikut ja oli võimalus, et sinna siseneb veelgi kõrvalisi isikuid ning ta oli teadlik ka rikošetist tabamuse võimalikkusest (süüdistatava ütlused kd K II tl 116). Isik ei olnud valinud legaalseid naabri häiriva tegevuse lõpetamise meetodeid, vaid haaras relva ja läks konflikti lahendama. Antud olukorras ei ole mingeid erandlikke asjaolusid, mis tingiksid karistuse kohaldamist alla alammäära. Antud konkreetsel juhul ei saa alahinnata ka karistuse üldpreventiivset eesmärki –ühiskonnale ei või anda signaali, et taoline, kõigile ohtlik konfliktsituatsiooni lahendamine, ongi õigustatud ja lubatud. Kohus peab võimalikuks käesoleval juhul mõista karistuse alla sanktsiooni keskmise määra, sanktsiooni miinimaalmäära kohaldades ning kohus põhistab järgnevalt oma sellekohast seisukohta. Süüdistatava puhul saab kergendava asjaoluna arvestada tema puhtsüdamlikku kahetsust, mida isik viimases sõnas ka avaldas. Tema suhtumist ja kahetsust väljendas ka asjaolu, et kohtuliku menetluse ajal tasus ta kannatanule materiaalse kahjuna nõutava tsiviilhagi summa ning nõustus edaspidiselt tasuma moraalse kahjuna 6000 eurot. Kannatanu kohtus kinnitas, et ta on sisuliselt naabrile andestanud. Antud kuritegu jäi katsestaadiumisse ning kannatanu kinnitas kohtus, et ta tervis on taastunud, elukvaliteedi muutust ta ei tähelda. Ka leidis kohtus tõendamist, et konflikti algajendiks oli kannatanu enda käitumine – naabreid häiriv valju muusika pidev kuulamine ning ka juhtunu päeval kuulas kannatanu öisel ajal valju muusikat, mis naabreid häiris. Kohus küll eelnevalt selgitas, et seda ei saa lugeda provotseerivaks tegevuseks, ka ei esinenud süüdistataval füsioloogilise afekti seisundit, kuid karistuse mõistmisel on võimalik antud kannatanu käitumist arvestada. Karistust raskendavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Süüdistatavat iseloomustas nii kannatanu, kui ka naaber XXX positiivselt, ka on väljastatud töökohalt talle positiivne iseloomustus (kd KI tl 6). Varem on isik kohtulikult karistamata. Kõike eelnevat arvesse võttes peab kohus antud kuriteo eest põhistatuks 6-aastase vangistuse kohaldamist. Kohus leiab, et antud karistusmäär on piisab mõjutamaks J. Stefanovskit ja antud karistus on piisav saavutamaks kõiki karistuse eesmärke, nii üld- kui ka eripreventiivseid. Tulenevalt Riigikohtu seisukohast, alles pärast seda, kui kohus on otsustanud, milline peaks olema toimepandud konkreetse teo eest konkreetsele süüdistatavale mõistetav karistus, saab järgmise sammuna hakata kaaluma, kas kõne alla saaks tulla tema karistusest tingimuslik vabastamine (RKKKo 3-1-1-99-06 p 16). Karistuse kohaldamise ja karistusest vabastamise selgepiirilise eristamise vajalikkus kohtu tegevuses lähtub kohtupraktikast korduvalt (RKKKo 3-1-1-40-04, 3-1-1-138-04) toonitatud asjaolust, et karistusest tingimuslik vabastamine ei ole karistuse liik. Kohus leiab, et Eesti karistusõigussüsteem on üles ehitatud põhimõttele, et juhul, kui isikule mõistetakse vabadusekaotuslik karistus, siis pööratakse see reegeljuhtumil ka täitmisele ning karistuse kandmisest tingimisi vabastamise kaalumise aluseks saavad olla üksnes erandlikud süüteo toimepanemise asjaolud või süüdlase isikust lähtuvad asjaolud. Erinevalt karistuse mõistmisest, kus alusena prevaleerib isiku süü, on karistusest tingimisi vabastamise korral aluseks kuriteo toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik, mis kas iseseisvalt või ka koostoimes teevad põhikaristuse reaalse ärakandmise ebaotstarbekaks (RKKKo 3-1-1-40-04). 12 Antud juhul puudub igasugune põhistus süüdistatava karistuse kandmiselt vabastamiseks, kuna selline otsustus ei vastaks eelpool nimetatud karistuse mõistmise põhimõtetele. Lisaks peab kohus vajalikuks märkida, et kohtupraktikast ning karistuse kandmisest tingimisi vabastamise aluseks olevate normide (

§ 73

ja § 74) mõttest tulenevalt, peab tingimisi vabastatava katseaeg olema temale mõistetud vangistuse tähtajast pikem. Sellist seisukohta on väljendanud korduvalt ka Riigikohus (3-1-1-99-06 p 20; 3-1-1-59-07, p 13). Nimetatud seisukohast tulenevalt, kuivõrd

alusel saab katseaja pikkus olla kuni 5 aastat (

§ 74

lg 3), ei ole käesolevas kriminaalasjas 6 aasta pikkust vangistust mõistes tingimusliku karistuse kohaldamine kohtupraktikat arvestades samuti võimalik. Kohus peab vajalikuks peatuda ka tõkendi küsimusel. Kohus juba eelnevalt märkis, et Eesti karistussüsteem on ehitatud põhimõttele, et juhul kui isikule mõistetakse vabadusekaotuslik karistus, pööratakse see reegeljuhtumil ka täitmisele. Tõkendi üle otsustamisel tuleb silmas pidada loomulikult kõiki KrMS §-s 127 sätestatud aspekte: kriminaalmenetlusest või kohtuotsuse täitmisest kõrvalehoidumise, kuritegude toimepanemise jätkamise või tõendite hävitamise, muutmise ja võltsimise võimalikkust, karistuse raskust, kahtlustatava, süüdistatava või süüdimõistetu isikut, tema tervist, perekonnaseisu ja muid tõkendi kohaldamise seisukohalt Kohus peab vajalikuks rõhutada ka asjaolu, et süüdistatav ei ole kohtule esitanud tõendeid selle kohta, et tema tervislik seisund välistaks tema vangistuse. . Kohus peab põhistatuks tõkendit mitte muuta, arvestades kuriteo raskust. V TSIVIILHAGI Kannatanu XXX esitas algselt süüdistatava J. Stefanovski vastu tsiviilhagi 2000 eurot seoses tekkinud varalise kahjuga (kd K I tl 35-37, 50-71) ja 25 000 eurot moraalse kahju hüvitamiseks. Käesolevas kriminaalasjas on tsiviilhagile lisatud hulgaliselt tõendeid, mis seonduvad varalise kahjuga (andmed ravikulude, visiiditasude ja ravimite maksumuse kohta, tulude kaotamise nimekiri, töövõimetusleht kd K I tl 50-71). Mittevaralise kahju osas selgitas kannatanu kohtus, et talle tekitatud moraalne kahju on ühendatud tervisele tekitatud kahjuga. Kannatanu kinnitas, et tal ei ole psüühikaga probleeme, kuid ta tunneb kuriteo tagajärjel käesoleva ajani ebamugavust, arm annab ennast tunda ning ta arvab, et selline olukord jätkub veel mitu aastat, samuti selgitas kannatanu, et tal on ebamugav juhtunut meenutada (kd K I tl 37). Süüdistatav tunnistas tsiviilhagi varalise kahju osas ja tasus menetluse ajal kannatanule varalise kahju, mistõttu selles osas kannatanu nõudest loobus ja kohus seda ei käsitle. Mittevaralise kahju osas nõustus süüdistatav tasuma kannatanule kahju osaliselt, summas 6000 eurot. osaliselt. Rahaliselt hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju suuruse otsustab kohus VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 lg 1 kohaselt diskretsiooni alusel. VÕS § 134 lg 2 kohaselt isikult vabaduse võtmisest, isikule kehavigastuse tekitamisest, tema tervise kahjustamisest või muu isikuõiguse rikkumisest, sealhulgas isiku au teotamisest, tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitiseks maksta mõistlik rahasumma. Samas peab väljamõistetava mittevaralise kahju hüvitise suurus vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele ning kasvõi juba üldise võrdsuspõhiõiguse tagamiseks ja kohtusüsteemi 13 autoriteedi säilitamiseks olema sarnastel asjaoludel võrreldavad. Mittevaralise kahju eest väljamõistetava rahalise hüvitise suurus oleneb kehavigastuse ja tervisekahjustuse raskusest, samuti muudest negatiivsetest mittevaralistest tagajärgedest, mis tekkisid kehavigastuse tõttu (RKTKo asjas nr 3-2-1-19-08 p 13, RKTKo nr 3-2-1-85-08, p 11-13). Isikliku õiguse rikkumine kahjustab isiku psüühilist seisundit ja tegevust. Mittevaralise kahju olemasolu selles tähenduses tuleb eeldada, kuna isikliku õiguse rikkumise tagajärge – muudatuste tekkimist ja nende suurust inimese psüühikas – ei ole võimalik objektiivselt mõõta ega väljendada (RKTKo asjas nr 3-2-1-152-09, p 16). VÕS § 134 lg 5 kohaselt arvestatakse mittevaralise kahju hüvitise määramisel rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist. Hüvitise suuruse kindlaksmääramisel arvestab kohus esmalt kannatanule tekitatud tervisekahjustuste tagajärgi, st kannatanu eeldatavat „valu suurust“. Kohus arvestab, et süüdistatavat süüdistatakse tapmiskatse toimepanemises, mis seisnes kannatanu tahtlikus tulistamises tulirelvaga ja eluohtlike tervisekahjustuste (s.o parema neeru vigastuse, üleneva jämesoole vigastuse, I nimmelüli ristjätke murru ja kompenseeritud hemorraagilise šoki) tekitamises. Tervisekahjustuste tagajärjel on kannatanul siiani arm., ebamugavustunne selles piirkonnas. Arutatavas kriminaalasjas on tõendamist leidnud, et kannatanu on toimunud ründe tõttu käinud korduvalt arstide juures. Ta on pidanud kuriteo tõttu pikema aja jooksul töölt puuduma. Samas kinnitas kannatanu ise kohtus,et tema elukvaliteet muutunud ei ole, tal ei esine püsivaid tervisehäireid, tal on lihtsalt ebamugav antud sündmust meenutada. Riigikohtu praktika kohaselt peab väljamõistetav mittevaralise kahju hüvitis vastama ühiskonna üldisele heaolu tasemele ja olema sarnastel asjaoludel võrreldav. Kohtu hinnangul ei ole kannatanu poolt nõutud mittevaralise kahju ulatus 25 000 eurot põhjendatud, kuna see oleks vastuolus kujunenud kohtupraktikaga ning ühiskonna üldise heaolu tasemega. Käesolevas kriminaalasjas tuvastamist leidnud asjaolusid (kannatanule tekitatud füüsilist valu ja kehavigastusi) arvestades peab kohus mõistlikuks mittevaralise kahju hüvitise summaks 6000 eurot. Selline hüvitise suurus vastab ühiskonna üldisele heaolu tasemele ning on võrreldav sarnastel asjaoludel Eesti kohtute poolt välja mõistetud rahaliste kompensatsioonidega. Ka Riigikohtu poolt läbi viidud kohtupraktika kordusanalüüsist („Mittevaralise kahju hüvitamise nõuded tsiviilasjades esimese ja teise astme kohtutes 2008. aastal“; kättesaadav arvutivõrgus aadressil http://www.nc.ee) järelduvalt jäid kergemate tervisekahjustuste puhul väljamõistetud summad 2008. aastal vahemikku 20 000-50 000 krooni (s.o ligikaudu 1278-3196 eurot). Kohtu hinnangul ei ole ühiskonna üldine heaolu tase võrreldes 2008. a Eestis oluliselt muutunud. Kohus arvestab ka asjaoluga, et eelpool viidatud kohtupraktika analüüsi kohaselt mõisteti üle 6 300 euro suuruseid hüvitisi valdavalt inimese elustandardit oluliselt muutvate raskete tervisekahjustuste korral. Käesoleval juhul tekitati kannatanule küll eluohtlikke tervisekahjustusi, kuid kannatanu elukvaliteedi olulist langust ei kirjelda, kannatanu sõnul tunneb ta käesoleva ajani tapmiskatse tõttu ebamugavust, psüühilisi probleeme kannatanu eitas (kd K I tl 35). Kõike eeltoodut arvestades peab kohus põhjendatuks rahuldada kannatanu XXX tsiviilhagi talle tekitatud mittevaralise kahju osas osaliselt ning mõista süüdistavalt J. Stefanovskilt kannatanu kasuks välja mittevaralise kahju hüvitisena 6000 eurot. VI MENETLUSKULUD Vastavalt

§ 180lg 1 kuuluvad menetluskulud hüvitamisele süüdimõistetu poolt. Kr

MS § 175, § 179, § 180 alusel kuuluvad Jüri Stefanovskilt väljamõistmisele riigituludesse sundraha ja menetluskulud. KrMS § 179 lg 1 p 1 kohaselt on I astme kuriteos süüdimõistmisega kaasneva 14 sundraha suurus 2,5-kordne palga alammäär, s.o 975 eurot. Süüdistatava kaitsja Leelo Viil on esitanud kohtule taotluse riigi õigusabi kulude hüvitamiseks kohtueelses menetluses osalemise eest summas 240 eurot. Kohus leiab, et õigusabikulude hüvitamine kaitsja poolt taotletud mahus on põhjendatud ning määratud kaitsjale makstud tasu tuleb välja mõista J. Stefanovskilt. Ekspertiisiaktidega seonduvate kulude osas peab kohus vajalikuks märkida, et kõigi ekspertiiside läbiviimine oli tingitud J. Stefanovski süülisest tegevusest. J. Stefanovskilt tuleb välja mõista ekspertiisikulud kokku summas 1114,75 eurot, sh lasujäägiekspertiisi kulud summas 135 eurot; tulirelvaekspertiisi kulud summas 420 eurot; kohtupsühhiaatriakohtupsühholoogia ekspertiisi kulud summas 498,75 eurot ja isiku kohtuarstliku ekspertiisi kulud summas 61 eurot. Kohtu hinnangul ei esine süüdistatava puhul erandlikke asjaolusid, mille puhul oleks põhjendatud menetluskulude osaline riigi kanda jätmine. J. Stefanovski on töövõimeline isik, kes saab ka vangistuses asuda sissetulekut teenima ning hüvitama väljamõistetavaid menetluskulusid. Tulenevalt asjaolust, et süüdistatav viibib vangistuses ja tema sissetulek ning võimalused sissetuleku teenimiseks on piiratud, peab kohus võimalikuks ajatada väljamõistetavate menetluskulude hüvitamise. Kohus määrab menetluskulude hüvitamise tähtajaks 12 kuud kohtuotsuse jõustumisest. VII ASITÕENDID Kriminaalasjas on asitõenditeks püstol Grand-Power-K-100, kal 9x19, nr XXX koos nelja salvega, vintpüss SVT-40, kal 7,62x54R, nr XXX koos viie salvega, vintpüss SVT-40, kal 7,62x54R, nr XXX, laskemoon 7,62x54R (69tk+80tk+280tk+22tk), laskemoon kal 9mm Luger (30tk+50tk), laskemoon 9mm Makarov (10tk), tagasipõrkeleevendi, 3 püstol Makarov salve, püstol PM numbriga XXX ja padrunisalv, mis asuvad Põhja Prefektuuri asitõendite hoidlas aadressil Rahumäe tee 6, Tallinnas (kd K I tl 242, 271, 273). Prokurör taotles relvaseaduse § 44 alusel jätta relvad ja laskemoon Põhja Prefektuuri asitõendite hoidlasse. Relvaseaduse § 43 lg 3 p 2 kohaselt tunnistab Politsei- ja Piirivalveamet soetamisloa või relvaloa kehtetuks, kui loa omaja ei vasta enam relvaseadusega kehtestatud nõuetele. Relvaseaduse § 44 kohaselt peab relvaomanik või valdaja peale loa kehtetuks tunnistamist või kehtivuse peatamiste otsust andma relva üle politseile. XXX T-särk, mis asub Põhja Prefektuuri asitõendite hoidlas aadressil Rahumäe tee 6, Tallinnas (kd K I tl 260, 274), tuleb KrMS § 126 lg 3 p 2 alusel tagastada kannatanule. J. Stefanovski T-särk, dressipüksid ja vabaajajalatsid (kd K I tl 274) ja J. Stefanovski korterist võetud lõikenuga (kd K I tl 242), mis asuvad Põhja Prefektuuri asitõendite hoidlas aadressil Rahumäe tee 6, Tallinnas, tuleb KrMS § 126 lg 3 p 2 alusel tagastada Jüri Stefanovskile. J. Stefanovski korterist leitud 2 padrunikesta, XXX trepikojast leitud 2 padrunikesta ja 5 metallitükki, XXX korterist võetud puuteproovid (11 karpi), XXX korteris võetud bioloogilise aine proovid (9 karpi), J. Stefanovski kätelt võetud lasujälgede proovid, lasujäägiekspertiisi andmeleht, DNA-proov ja proovi võtmise vorm, sõrmejäljekaart, püstolilt PM numbriga XXX võetud DNA-proovid (11 karpi) (kd K I tl 274), mis asuvad Põhja Prefektuuri asitõendite hoidlas aadressil Rahumäe tee 6, Tallinnas, kuuluvad KrMS § 126 lg 3 p 4 alusel peale kohtuotsuse jõustumist hävitamisele. Kohtueelses menetluses tagastatud XXX korteri- ja autovõtmed (kd K I tl 172) ja J. Stefanovski korterivõtmed (kd K I tl 174), jätta KrMS § 126 lg 3 p 2 alusel omanikule. 15 DVD/CD-plaat juhtimiskeskusesse tehtud kõne salvestusega, mis asub kriminaalasja juures (kd K I tl 108), jätta KrMS § 126 lg 3 p 1 alusel kriminaaltoimiku juurde. Kohus juhindub KrMS § 127, § 130; § 175, § 179, § 180 lg 1,3; § 306, § 311-313, § 315, § 318319, TsMS § 440 lg 1, § 444 lg 3, VÕS § 134 lg 2 ja TsMS § 233 lg 1. Merle Parts Kohtunik Ken Koort Rahvakohtunik Aadi Potter Rahvakohtunik 16