← Eesti

3-15-266/19

Obsah (10)§ 212§ 215§ 213§ 223§ 116§ 201§ 200§ 108§ 109§ 104

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Maret Altnurme ja Villem Lapimaa Otsuse tegemise aeg ja koht 19. mai 2016, Tallinn Haldus

§ 212lg 1).

Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (

§ 215lg-d 1 ja 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

§ 213lg 1 p 5).

Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (

§ 223lg 1).

3-15-266 Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (

§ 116

lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (

§ 116lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) peadirektor määras 06.01.2015 käskkirjaga nr 1.33/1d Lääne prefektuuri korrakaitsebüroo korrakaitseteabetalituse juhile politseimajor IH-le politsei ja piirivalve seaduse (PPVS) § 86 p 1 alusel teenistuskohustuse süülise mittenõuetekohase täitmise eest distsiplinaarkaristuseks noomituse (PPVS § 88 p 1). Käskkirja ja 20.10.2014 distsiplinaarmenetluse kokkuvõtte nr 1.3-2/170150-1 kohaselt seisnes IH distsiplinaarsüütegu kõrgemalseisva juhi korralduse mittetäitmises ning seega avaliku teenistuse seaduse (ATS) § 51 lg-st 3 tuleneva kohustuse rikkumises. Distsiplinaarsüüteo kirjelduse kohaselt kooskõlastas IH 25.07.2014 temale alluva korrakaitseteabetalituse vanemkorrakaitseametniku komissar IK puhkuseavalduse ajavahemikuks 31.07.2014– 01.08.2014, kuigi oli varem samal päeval saanud teadlikuks asjaolust, et PPA Lääne prefektuuri prefekti ülesandeid täitev politseimajor AS keeldus lubamast IK 31.07.2014– 03.08.2014 välislähetusele (Poola politseipäeva tähistamisele) muu hulgas põhjusel, et IK oli koormatud asjaajamise korrastamisega enne tema teenistussuhte lõppemist koondamise tõttu. Välislähetuse kinnitamata jätmisel märkis AS dokumendihaldussüsteemis Delta järgmist: „Ei kinnita. Puudub prefektuuri poolne vajadus IK saatmiseks lähetusse. Samuti on IK tööalaselt koormatud vara ja asjaajamise korrastamisega enne üleandmist. Koostööpartneritele palun teatada, et kahjuks töökoormus ei võimalda ametniku osalemist ning vabandame.“ Käskkirja kohaselt andis AS välislähetuse taotluse kinnitamata jätmisega piisavalt selgesõnalise korralduse ja nn keskmine politseiametnik pidi saama aru selle eesmärgist, et IK ei tohi täitmata teenistusülesannetega seoses teenistusajal (sh 31.07.2014–01.08.2014) vabastada teenistuskohustustest, s.o asjaajamise korrastamisest, mis oli vaja korda saada enne ametniku koondamise tähtaja saabumist. Vaatamata sellele, et IH oli teadlik, et asjaajamise korrastamine on IK prioriteetne ülesanne ning AS oli andnud keelava korralduse, kooskõlastas IH oma alluva jaoks alternatiivse variandina IK puhkuseavalduse, ilma et oleks asjaolusid eelnevalt AS-ga arutanud. Selliselt eiras IH kõrgemalseisva juhi korraldust ja käitus prefektuuri tahte vastaselt, kuna puhkuseavalduse kooskõlastamisega võimaldas ta IK-l võtta 31.07.2014–01.08.2014 toimunud välislähetusest (s.o Poola politseipäeva tähistamisest) osa eraisikuna. IK viibis alates 04.08.2014 töövõimetuspuhkusel kuni tema teenistussuhte lõppemiseni 30.09.
  3. IH esitas 02.02.2015 Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA peadirektori 06.01.2015 käskkirja nr 1.3-3/1d tühistamiseks. Kaebaja ei ole distsiplinaarsüütegu toime pannud. Kõrgemalseisva juhi korraldusena käsitatav AS resolutsioon IK välislähetuse taotluse kohta dokumendihaldussüsteemis Delta ei olnud selline, millest olnuks kaebajal võimalik välja lugeda korraldust, et IK ei tohi lubada ka puhkusele. Resolutsioon puudutas üksnes lähetust ning lähetuse korda ei ole rikutud. Lähetusele mittelubamisest teada saades esitas IK puhkuseavalduse, et selgitada välja, mis saab Poola reisikutsest edasi, ning otsustada oma teenistuse jätkamise üle. Kaebaja kontrollis IK tööülesannete seisu ning alluval ei olnud ühtegi sellist pooleliolevat ülesannet, mis oleks kahepäevase eemaloleku tõttu kannatanud. IK-le oli antud üks kindla lõpptähtajata tööülesanne ning puhkuseavalduse kooskõlastamise ajaks oli IK-l oma osa ülesandest täidetud ning ülesande lõplik täitmine seisis teiste isikute vastuste taga, mis pidid saabuma pärast IK puhkuse lõppemist. Meelevaldne ja kontrollimata 2

(7)3-15-266 on väide, et IK asjaajamises valitses segadus ning kaebajal sellised andmed puudusid. IK-le puhkuse andmise hetkel ei oldud tema ametikoha osas vara ja asjaajamise üleandmise protsessiga prefektuuris veel alustatudki. Seega tugineti lähetuse kinnitamata jätmisel kontrollimata asjaoludele. Määratud karistus on põhjendamatult karm, sest kaebajale süüks arvatud teol puudusid kahjulikud tagajärjed ja ei esinenud ka tahtlust.
  1. Politsei- ja Piirivalveamet vaidles kirjalikus vastuses kaebusele vastu ning palus selle jätta rahuldamata. Kaebaja roll korrakaitseteabetalituse juhina oli laiapõhjalisem kui üksnes konkreetsete teenistusülesannete täitmine ning juht pidi tagama talituse kui terviku toimimise. Kui kaebaja IK vahetu juhina leidis, et IK lähetusse saatmine oli põhjendatud, pidanuks ta astuma selleks vastavaid samme. Olukorras, kus kaebaja teadis, et IK asjaajamine oli korras, ning ta mõistis, et tema teadmine ei lange kokku kõrgemalseisvate juhtide omaga, oli tal võimalus see vastuolu kõrvaldada. Kõrgemalseisvate juhtide tegelikest asjaoludest teavitamise asemel astus kaebaja hoopis kõrgemalseisva juhi korraldusest üle. Nõustuda ei saa seisukohaga, et lähetusse mineku keeld ei saanud laieneda kogu IK teenistussuhtele. Distsiplinaarmenetluse käigus tuvastati, et IK soovis minna välislähetusele Poola ning keelduva vastuse saamise järel vormistas selleks puhkuseavalduse. IH-le oli IK puhkuse vormistamise eesmärk teada. Kaebaja ei saanud aktsepteerida IK osalemist Poola politseipäeva tähistamisel eraisikuna (st puhkuse ajal, mil tema avaliku võimu teostamise õigus oli peatunud), sest üritusele oodati Eesti politsei esindajat, samuti pidi kaebaja arvestama AS resolutsiooniga, et osalemiseks puudub prefektuuri poolne vajadus. IH seletus IK puhkuse eesmärkidest on ka vastuoluline, sest jääb arusaamatuks, miks pidanuks IK puhkuse ajal tegelema teenistusalaste küsimustega ning milles seisnes vajadus otsustada oma teenistuse jätkamise üle olukorras, kus IK ametikoha koondamine oli teada juba alates 17.07.
  2. Vaatamata sellele, et AS resolutsioon oli antud lähetustaotluse menetlemise kontekstis, pidi IH sellest mõistma, et keeldumine oli muu hulgas seotud IK töökoormusega. Kaebajale ei ole heidetud ette lähetuse ega puhkuse andmise korra nõuete rikkumist. Ekslik on seisukoht, et IK-l ei olnud puhkuse ajaks täitmata teenistusülesandeid, sest talle oli antud korraldus teha asjaajamine korda seoses teenistussuhte lõppemisega. Kaebaja ei teavitanud kõrgemalseisvat juhti, et tema arvates puhkus ei takista ega venita IK-le antud ülesande täitmist. Noomitus on kõige kergem distsiplinaarkaristus ning käskkirjas on esitatud kaalutlused kaebaja karistamise ja karistuse valiku osas.
  3. Tallinna Halduskohus rahuldas 12.06.2015 otsusega IH kaebuse, tühistas PPA 06.01.2015 käskkirja nr 1.3-3/1d ja mõistis vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulu 15 eurot. Distsiplinaarkaristus on määratud PPVS § 86 p 1 alusel (teenistuskohustuste süüline mittenõuetekohane täitmine) ja kaebajale heidetakse ette ATS § 51 lg 3 rikkumist (kõrgemalseisva juhi korralduse eiramine). PPA Lääne prefektuuris reguleerib korraldustesse puutuvat prefekti 27.07.2010 käskkirjaga nr 72 kinnitatud „Lääne prefektuuri töökord“, millest on praegusel juhul asjassepuutuvad p 2 alap 6 (korralduse määratlus), p 25 (korralduse teatavakstegemise viisid, sh elektrooniliselt dokumendihaldussüsteemi kaudu) ja p 26 (korraldus või ülesanne tuleb anda selgelt, korrektselt ja üheselt mõistetavalt). Vaidlus on eeskätt selles, kas kõrgemalseisva juhi AS 25.07.2014 resolutsiooniga IK välislähetuse taotlusel, mille kohta sai teavituse ka kaebaja, oli IH-le antud selge ja üheselt mõistetav korraldus IK puhkusele mitte lubada. IH 06.08.2014 ettekande kohaselt tutvus ta AS resolutsiooniga 25.07.2014 enne IK puhkuseavalduse kooskõlastamist. Kohtu hinnangul ei olnud AS poolt dokumendihaldussüsteemi Delta sisestatud resolutsioon IK välislähetusele mittelubamise kohta piisavalt selge, korrektne ega üheselt mõistetav selleks, et pidada seda IH-le antud korralduseks mitte lubada IK puhkusele. Resolutsioonist nähtus üksnes tahe mitte lubada IK välislähetusse. Isegi kui AS tegelik tahe oli mitte lubada 3
(7)3-15-266 IK töölt üldse ära (sh puhkusele), ei olnud see väljendatud üheselt mõistetavalt. AS ei saanud välislähetusele lubamisest keeldumise kohta märkust kirjutades pidada konkreetselt silmas, et IH ei tohi lubada IK ka puhkusele, sest selleks ajaks ei olnud IK veel puhkuseavaldust esitanud. AS resolutsioon puudutas üksnes välislähetuse taotlust ning PPA on tagantjärele püüdnud anda keeldumisele tähendust, mida sellel algselt ei olnud. Märkusest ja AS selgitustest nähtuvalt kaalus ta IK välislähetusse mittelubamisel nii prefektuuri vajadusi (sh lähetusega kaasnevat rahalist koormust ja võimalike kontaktide seotust peatselt koondatava ametnikuga) kui ka IK koormatust tööülesannetega. Seega ei saanud olla ilmselge ega arusaadav, et AS arvates välistanuks ainuüksi IK pooleliolev tööülesanne talle vabade päevade andmise mistahes alustel. Seega ei olnud AS resolutsioon selge ja üheselt mõistetav korraldus IK puhkusele mittelubamiseks. IH ei pidanud sellist keelavat korraldust AS märkusest ka ise välja lugema. Vastustaja ei ole oma vastupidist väidet veenvalt põhjendanud. Kaebaja karistamise aluseks ei ole olnud puhkuse andmise korra rikkumine ega asjaolu, et puhkusele lubamine oleks venitanud IK-le antud ülesande täitmist. Distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes on ka leitud, et kaebaja kaalutlused enne IK puhkusetaotluse kooskõlastamist olid asjakohased ning vahetu juhina teadis ta kõige paremini IK töökoormust, terviseseisundit ja motivaatoreid. Seega ei saa väita, et IH poleks graafikuvälise puhkuse andmisel arvestanud IK töökoormusega. Kuivõrd töökoormus ei olnud ainus asjaolu, mida IK välislähetusse lubamise kaalumisel hinnati, ei saanud kaebaja teha AS resolutsioonist üheseid järeldusi IK puhkusele mittelubamise kohta. Kuna kaebaja ei pidanud resolutsiooni mõistma keelava korraldusena, puudus tal ka põhjus asjaolusid AS-ga täiendavalt arutada (st taotleda kõrgemalseisvalt juhilt korralduse muutmist), vaid ta oli puhkuse andmise korrast tulenevalt ise pädev avaldust lahendama ja kaaluma IK puhkusega seonduvaid asjaolusid. Kokkuvõttes ei ole IH rikkunud ATS § 51 lg-t 3 ega pannud toime temale etteheidetud distsiplinaarsüütegu. Seetõttu on vaidlustatud käskkiri õigusvastane ning puudub vajadus hinnata täiendavalt kaebaja süüd ja määratud karistuse raskust. Kuna kaebajat on karistatud üksnes kõrgemalseisva juhi korralduse eiramise eest, ei oma asja lahendamisel tähtsust, millisel eesmärgil IK puhkust soovis ja kas IH oli nendest põhjustest teadlik; millises seisus oli IK-le antud ülesande (asjaajamise korrastamine enne teenistussuhte lõppu) täitmine; kas IK asjaajamises oli segadus ja kas on tuvastatud probleeme tema töös; millised olid IH kohustused korrakaitseteabetalituse juhina; kas IK osalemine Poola politseipäeva tähistamisel eraisikuna oli kooskõlas ürituse kutse ja AS resolutsiooniga; kas IK oli vaja puhkuse andmisega motiveerida jne. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 5. Politsei- ja Piirivalveamet palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ning teha asjas uus otsus, millega jätta IH kaebus rahuldamata. Halduskohus lähtus kitsalt AS resolutsiooni sõnastusest, jättes arvestamata vastustaja esitatud tõendid ning PPA-s kehtestatud välislähetuse ja puhkuse vormistamise reeglid. IK vormistas nii välislähetuse taotluse kui ka puhkuseavalduse samadel põhjustel ehk eesmärgiga sõita Poola politsei tähtpäeva tähistamisele, kuhu teda oli kutsutud Eesti politsei esindajana. IH on 06.08.2014 ja 12.09.2014 seletustes kinnitanud, et oli teadlik IK ametikoha koondamisest ning asjaolust, et IK-le oli tehtud ülesandeks viia läbi inventuur, mida korrakaitsebüroo selleaegne juht KA nimetas prioriteetseks. IH möönis, et oli IK-le graafikuvälise puhkuse andmisel teadlik, et alluva eesmärk on sõita Poola, kuhu juhtkond teda välislähetuse korras ei lubanud. Sellele vaatamata ei pidanud kaebaja vajalikuks enne kooskõlastuse andmist juhtkonnaga konsulteerida. AS resolutsioonist nähtuvalt oli IK-l prefektuuri juhtkonna hinnangul täita 4
(7)3-15-266 mahukas teenistusülesanne, kuid IH ei astunud mingeid samme, et lükata enne IK-le puhkuse andmist ümber juhtkonnas tekkinud valearusaam alluva koormatusest. Välislähetuse taotluste ja puhkuseavalduste menetluskorrad on oluliselt erinevad, sest prefekt kooskõlastab üksnes lähetustaotluse, kuid puhkuseavalduse kooskõlastamise ring temani ei jõua, vaid selle kooskõlastab üksnes vahetu juht, mille järel liigub avaldus vormistamiseks personalibüroosse. Seega ei saanud prefekt või tema asendaja teada, et algselt taotletud välislähetusega samale ajale ja samal eesmärgil on vormistatud IK graafikuväline puhkus, ega avaldada selle kohta oma arvamust või anda uut korraldust seoses IK avaliku võimu teostamise õiguse peatumisega. Samas olid IK välislähetusele mittelubamise põhjused teada IH-le ning ta pidi mõistma, et AS resolutsioonis toodud asjaolud mõjutavad ka IK samaks ajaks ja samal eesmärgil puhkusele lubamist. IH poolt puhkuseavalduse kooskõlastamisega leiti sisuliselt muu lahendus IK lähetamiseks Poola, milleks juhtkond talle nõusolekut ei andnud ja millest IH oli teadlik. AS kooskõlastus ei olnud seotud kitsalt välislähetusega, sest selles viidati muu hulgas IK töökoormusele, mistõttu pidi IH-le olema arusaadav, et prefekti asendaja soovis, et IK jätkaks temale antud ülesande täitmist ja IK samadel asjaoludel puhkusele lubamine ei ole mõeldav. Seega eiras IH kõrgemalseisva juhi AS korraldust, pannes sellega toime distsiplinaarsüüteo. Kuigi IH pidas AS resolutsioonis toodud hinnangut ebaõigeks, ei võtnud ta midagi ette selleks, et seda ümber lükata ja toetada IK välislähetusse saatmist, vaid valis teise tee.
  1. IH vaidleb kirjalikus vastuses apellatsioonkaebusele vastu ning palub selle jätta rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. IK puhkuseavalduse kooskõlastamisel oli kaebajale teada alluva tahe sõita Poola, kuid selle võimalikkus oli siiski ebaselge ja vajas korraldajatega konsulteerimist. IK soovis puhkust ka oma edasise teenistuse osas mõtteaja saamiseks. Kuna kaebajale oli teada, et IK puhkusele mittelubamise korral jääb alluv haiguslehele ja tema teenistusse naasmine enne koondamistähtaja saabumist polnuks kindel, siis otsustas kaebaja pärast IK teenistusülesannete täitmise seisu kontrollimist talle puhkust siiski võimaldada. Puhkuseavalduse kooskõlastamise ainus eesmärk oli tagada kaebaja juhitud talituse toimimine ning IK poolt vara ja asjaajamise korrektne üleandmine, milleks oli oluline ametniku teenistuses hoidmine ja tema pikale haiguslehele jäämise vältimine. Väär on PPA seisukoht, et puhkuse andmisega soovis kaebaja võimaldada IK-l sõita Poola. Sellise reisi võimalikkus ei olnud avalduse kooskõlastamise ajal üldse teada. AS resolutsiooni sõnastusest ei olnud kaebajal kui keskmisel politseiametnikul võimalik lugeda välja korraldust, et IK ei tohi teenistusest ära lubada ka puhkamiseks, sest resolutsioon sisaldas põhjendust üksnes lähetusega mittenõustumise kohta. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  2. Ringkonnakohus leiab, et PPA apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Halduskohtu vaidlustatud otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks või tühistamiseks puudub alus.

§ 201

lg 4 alusel märgib ringkonnakohus, et nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ja järgib neid ega pea seetõttu vajalikuks kõiki halduskohtu põhjendusi üle korrata. 8. Halduskohus on õigesti rõhutanud, et kuivõrd PPA peadirektori 06.01.2015 käskkirjas nr 1.3-3/1d (tl 14-15p) ja 20.10.2014 distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes nr 1.3-2/170150-1 (tl 8-10p; tl 60-62p) on distsiplinaarkaristuse määramise alusena viidatud PPVS § 86 p-le 1 (teenistuskohustuste süüline mittenõuetekohane täitmine) ning IH-le etteheidetava teona on nimetatud üksnes ATS § 51 lg 3 rikkumist (s.o kõrgemalseisva juhi korralduse eiramine), siis 5

(7)3-15-266 omab vaidluse lahendamisel määravat tähtsust, kas AS 25.07.2014 resolutsiooniga (tl 52) oli IH-le antud piisavalt selge korraldus keelduda IK puhkusele lubamisest. Kuivõrd vaidlust ei ole selles, et IH ei arutanud IK puhkusele lubamist AS-ga ning viimane ei olnud oma 25.07.2014 resolutsiooni muutnud, samuti ei heideta käskkirjas IH-le ette lähetuste korra (kinnitatud PPA peadirektori 27.03.2014 käskkirjaga nr 1.1-1/93) ega puhkuse andmise korra (kinnitatud PPA peadirektori 10.01.2014 käskkirjaga nr 1.1-1/8) rikkumist, siis ei ole asja lahendamisel oluline, millisest teabest (nt puhkuse taotlemise eesmärgid või IK asjaajamise korrasoleku määr) ja millistest kaalutlustest (nt IK motiveerimise vajadus või tema haiguslehele jäämise vältimine) IH puhkuseavalduse kooskõlastamisel (tl 54 pöördel) lähtus ning kas IK osalemine Poola politseipäeva tähistamisel eraisikuna oli kooskõlas ürituse kutse ja prefektuuri vajadustega.
  1. Kuigi sisulist vaidlust ei ole selles, et IH oli teadlik, et IK esitas puhkuseavalduse n-ö alternatiivse võimalusena Poola sõitmiseks pärast seda, kui AS oli jätnud tema välislähetuse taotluse kinnitamata (sellist teadmist on IH kinnitanud näiteks 06.08.2014 ettekandes – tl 4344), on vastustaja apellatsioonkaebuses põhjendamatult leidnud, et halduskohus oleks pidanud täiendavalt hindama IH tegevuse vastavust PPA välislähetuste ja puhkuste vormistamise reeglitele. Käskkirja lk-l 2 (tl 14 pöördel) on vastuseks IH vastuväidetele üheselt märgitud, et kaebajale heidetakse ette vaid AS 25.07.2014 korralduse mittetäitmist ja kõik tema kaalutlused IK puhkusele lubamiseks on asjassepuutumatud. Seega pidigi halduskohus hindama ainuüksi seda, kas AS 25.07.2014 resolutsioonist tulenes IH-le piisavalt selge korraldus IK graafikuvälisele puhkusele mitte lubada. Siinjuures ei oma ka mingit tähtsust, et välislähetuste taotluste ja puhkuseavalduste erineva menetluskorra tõttu ei olnud prefekti asendajal reaalset võimalust IK ajakavavälisele puhkusele lubamist ära hoida, kuna selline puhkuseavaldus tuleb kooskõlastada üksnes teenistuja vahetu juhiga ja vajadusel struktuuriüksuse juhiga (vt puhkuse andmise korra p 11) ning erinevalt välislähetuse taotlusest (vt lähetuste korra p 22) ei eeldanud see prefekti kinnitust. Kui AS 25.07.2014 resolutsioon ei sisaldanud arusaadavat keeldu IK-le puhkust võimaldada, ei pidanudki IH olukorda kõrgemalseisva juhiga täiendavalt arutama või taotlema AS korralduse muutmist, sest puhkuseavalduste menetluskord sellist kohustust ette ei näe. IH oli puhkuseavalduse kooskõlastamise hetkel korrakaitseteabetalituse juhina nii IK vahetu juht kui ka 21.07.2014– 31.07.2014 puhkusel viibinud korrakaitsebüroo juhi KA asendajana vastava struktuuriüksuse juht. Seejuures tuleneb puhkuste andmise korra p-dest 14 ja 15, et mh prefekti käskkirjaga vormistatakse ajakavaväline puhkus üksnes teatud tingimustel ning kui puhkust käskkirjaga ei vormistata (nagu ka praegusel juhul), loetakse puhkus vormistatuks sellekohase kande tegemisega personaliarvestuse programmis.
  2. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu järeldusega, et AS 25.07.2014 resolutsioon dokumendihaldussüsteemis Delta, millega jäeti IK välislähetuse taotlus kinnitamata, ei sisaldanud piisavalt selget korraldust, millest IH pidanuks mõistma kohustust jätta IK puhkuseavaldus kooskõlastamata. ATS § 51 lg 3 kohaselt peab ametnik juhinduma muu hulgas kõrgemalseisva juhi seadusega kooskõlas olevatest teenistusalastest juhistest ja korraldustest. Seejuures ei ole olnud vaidlust, et kõrgemalseisev juht võis teenistusalase korralduse anda ka elektrooniliselt dokumendihaldussüsteemi vahendusel (vt Lääne prefektuuri töökorra p 25). Küll aga ei saa AS 25.07.2014 resolutsiooni pidada Lääne prefektuuri töökorra p 2 alap 6 ja p 26 nõuetele vastavaks selgeks ja üheselt mõistetavaks üksikjuhu kohta antavaks aktiks, millega midagi korraldatakse, kohustatakse või keelatakse. Halduskohus leidis õigesti, et PPA on omistanud prefekti asendaja resolutsioonile laiema tähenduse, kui sellel tegelikkuses oli, sest sellega lahendati ainuüksi IK välislähetuse taotlust, kuid mitte tema (veel esitamata) puhkuseavaldust. Resolutsiooni saaks pidada üheselt mõistetavaks keeluks, millest IH oleks alluva puhkusele lubamisel üle astunud, üksnes siis, 6
(7)3-15-266 kui AS oleks selles selgelt märkinud, et IK ei tohi ka ühelgi muul alusel teenistusülesannete täitmiselt ära lubada. Vaidlusalusest resolutsioonist sellist keeldu välja lugeda ei ole võimalik. Asjaolu, et prefekti asendaja ei osanud ette näha vajadust taolist keeldu eraldi formuleerida, ei anna alust heita IH-le ette kõrgemalseisva juhi korralduse täitmata jätmist. ATS § 51 lg-s 3 märgitud teenistuskohustuse rikkumiseks (eriti koostoimes Lääne prefektuuri töökorra p-ga 26) ei saa lugeda olukorda, kus ametnik ei järgi kõrgemalseisva juhi väidetavat tegelikku tahet, mida ei ole temale arusaadavalt teatavaks tehtud. 11. Eelneva põhjal ja

§ 200

p 1 alusel jääb PPA apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 29.06.2015 otsus muutmata. 12.

§ 108

lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

§ 109

lg 1 järgi tuleb menetluskulude väljamõistmiseks kohtule esitada menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid, mille esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta.

§ 109

lg-st 2 juhindudes märgib ringkonnakohus, et IH on tasunud kaebuse esitamisel 02.02.2015 riigilõivu 15 eurot (tl 21; tl 63) ning PPA on apellatsioonkaebuse esitamisel olnud

§ 104lg 10 alusel riigilõivu tasumise kohustusest vabastatud.

Muude menetluskulude kandmise kohta ei ole kumbki menetlusosaline andmeid esitanud. PPA menetluskulud apellatsiooniastmes jäävad

§ 108

lg 1 alusel tema enda kanda ning ka IH võimalikud menetluskulud apellatsiooniastmes tuleb

§ 109lg 1 alusel jätta tema enda kanda.

(allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) Maret Altnurme Villem Lapimaa Virgo Saarmets 7

(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.