Obsah (4)
§ 187§ 317§ 307§ 315Tsiviilasi nr 2-14-11759 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Krista Kirspuu, Ulvi Loonurm, Kaupo Paal Otsuse tegemise aeg ja koht 19.05.2016.a, Tallinn Tsiviil
) § 306 lg-st 1 tulenevalt oli kostja kui juhatuse liikme lepinguline kohustus juhtida äriühingut ning korraldada selle tööd, sh tagada hageja tegevuseks vajalikud vahendid, tegevuskoht ning tingimused ning sõlmida hageja töö teostamiseks vajalikud lepingud. Lepingulisel alusel tasutud turuhinnale vastav üüritasu ei ole kahju VÕS § 128 lg 3 mõttes. Seega ei ole hagejale kahju üüritasu osas tekkinud ning hagi kahju hüvitamiseks tuleb jätta rahuldamata. Vaidlust ei ole, et hagejal oli välja kujunenud pikaajaline praktika Tallinnas kontoriruumide üürimisel, alates 2004.a - kontor (2 kabinetti) Muugal aktsiaselts Refetra (registrist kustutatud) kontoris, Maardus Veose 16, Transiidikeskuses, kontor (kolm kabinetti) Mainor AS-i ruumides aadressil Kuhlbarsi 1. Kuhlbarsi tänava üürikontoris töötasid kostja, hageja transpordi asetäitja ning pearaamatupidaja ning vastavalt kokkuleppele osutas SLK hagejale Kuhlbarsi tänava üürikontoris sekretäri ning halduspersonali teenust. Kontoreid kasutati klientidega kohtumiseks ja igapäevase töö tegemiseks nagu Lootsi kontoritki. Kohus leidis, et kostja ei ole Lootsi kontorit üürides juhatuse liikme kohustusi
§ 187
lg 2 mõttes rikkunud, kuna tunnistajate ütlustega kogumis on tõendatud, et kostja kasutas kontorit hageja tööülesannete täitmiseks s.o hageja klientide ja koostööpartneritega ettevõtte majandustegevuse jätkamiseks oluliste lepingute sõlmimiseks ja täitmiseks ning, hageja klientidele ja koostööpartneritele sobisid kohtumised Tallinnas enam kui Sillamäe kontoris. Seega oli Lootsi kontor hageja majandustegevuse seisukohast olulise tähtsusega. Tõenditest kogumis järeldas kohus, et kostja üürides SLK käest Lootsi kontorit ei raisanud hageja vahendeid, sest ta hoidis kokku muid kulusid, nt üüripinna kõrvalkulusid, säästis tööaega ja sõidukulusid Eestisse Tallinna kaudu saabuvate klientide või äripartneritega kohtumiste korraldamisele ning seoses muude asjaajamistega Tallinnas asuvate ametiasutuste, pankade või äriühingutega. Arvestades Tallinna ja Sillamäe vahelist kaugust, oleksid kulutused transpordile märkimisväärsed. Järelikult oli Tallinnas asuva kontori pidamine hageja jaoks oluline. Eelpool kohus tuvastas, et hageja ainuaktsionär teadis igaaastaste aruandluste kaudu Lootsi kontori üürimisest kostjaga seotud SLK käest, mistõttu asus kohus seisukohale, et üksnes hageja nõukogu kirjaliku nõusoleku või otsuse puudumise tõttu Lootsi kontori üürimiseks, ei saa pidada kostjat korraliku ettevõtja hoolsuskohustust rikkunuks. Kostja on saastetasude kahju hüvitamise nõude osas väitnud, et ta on juhatuse liikmena teinud kõik mõistlikult võimaliku, et tagada hageja tegevuse osas asjakohaste lubade kehtivus ning välistada saastetasude liigne maksmine hageja poolt, kuna: 1) sõltumatu ekspert viis kostja korraldusel läbi keskkonnamõjude hindamise ning määras terminali käitamisel arvutuslikud saasteväärtused; 2) Keskkonnaamet väljastas kostja taotlusel hagejale asjakohase saasteloa, tuginedes eksperdi koostatud hinnangule ja Keskkonnaametile esitatud dokumentidele; 3) kostja palkas SA, kelle tööülesanne oli saastelubade kehtivuse ning nende ulatuse piisavuse tagamine ka juhul kui kohalduvaid õigusakte muudetakse; 4) kostja tagas SA pädevuse enese töökohustusi täita läbi erialase väljaõppe. Hageja ei ole antud kostja väiteid ümber lükanud. Kostja väited, mille kohaselt palgati kvartalipõhiste deklaratsioonide koostamiseks hageja poolt personali- ja kvaliteedijuht SA, on tõendatud tunnistaja MP ütlustega, mille kohaselt tegeles saastetasude aruandlusega hageja töötaja SA vastavalt hageja sisemisele töökorraldusele. Hageja nõustus asjaoluga, et SA täitis saastetasudega seonduvaid tööülesandeid. SA ametijuhendist nähtuvalt oli tema ülesanne koguda hageja tegevuse pinnalt asjakohased 7
(17)Tsiviilasi nr 2-14-11759 andmed, teostada analüüsid, koostada asjakohaste andmete põhjal välisõhu saastetasu deklaratsioonid ning edastada allkirjastamiseks ning esitamiseks asjakohased deklaratsioonid kostjale, samuti tagada hageja tegevuse saaste- ning keskkonnaalane õiguspärasus ka juhul kui muudetakse asjakohaseid õigusakte. Vastavalt hageja ettevõttesiseselt kehtestatud personali- ja kvaliteedijuhi ametijuhendi punktile 5.10 oli SA ülesanne: keskkonnaametile asjakohaste taotluste ning deklaratsioonide koostamine ning esitamine selleks, et tagada hagejale õigus kemikaalide ümberlaadimiseks; arvestuse pidamine vajalike andmete osas, vastavalt siseeeskirjadele ja juhistele Keskkonnaametilt seoses kemikaalide ümberlaadimisel õhku paiskuvate kemikaalidega vajalike lubade ja kooskõlastuste kogumine; heitgaaside keskkonda paiskumise ja muude saasteainete osas arvestuste koostamine; deklaratsioonide koostamine ning sõltumatute ekspertide kaasamine tehniliste ülesannete ja mõõtmiste teostamiseks; hageja juhatuse teavitamine hagejale väljastatud saastelubadest; igaaastase elektroonilise aruande OSIS, mis kirjeldab keskkonda paisatud gaaside kogust seoses kemikaalide ümberlaadimisega ning muude tegevustega, koostamine. Seega oli saasteloa pikendamine SA töölepingujärgne ülesanne. Asjaolu, et hageja nõukogu või ainuaktsionär ei olnud tutvunud SA ametijuhendiga ei tähenda, et antud ametijuhend ei oleks olnud SA-ile kohustuslik tööülesannete täitmisel. Kohtule esitatud tõenditega on tõendatud, et Keskkonnaametiga suhtles keskkonnalubade teemal SA. Kohtule nähtus 08.04.2011.a välisõhu saasteloa taotluse kaaskirjast, et ta koostas ja edastas Keskkonnaametile taotluse seoses kehtiva välisõhu saasteloa nr L.ÕV.IV-204045 (KLIS nr 300771) lõppemisega 31.03.2011.a ja uue KMH aruande avaliku arutelu toimumisega 09.03.2011.a ning seoses sellega, et Keskkonnaministeerium polnud aruande suhtes otsust veel teinud. Saasteloa taotluse on allkirjastanud SA, kuigi blanketile on kantud kostja nimi. Kostja vastuväidete kohaselt korraldas kostja vastavalt SA koostatud deklaratsioonidele saastetasude maksmise deklaratsioonides märgitud summas. Kohus nõustus kostjaga selles, et täiendavate saastetasude ja tulumaksu tasumise tegelik põhjus oli SA töölepingu rikkumine, kuna ta jäi saasteloa nr L.ÕV.IV-204045 kehtivuse pikendamisega seitse päeva hiljaks. Kohus leidis, et juhatuse liikme vastutuse eeldused ei ole täidetud, kuna juhatuse liikme vastutus ei saa tekkida olukorras, kus juhatuse liige on delegeerinud konkreetsete toimingute läbiviimise juriidilise isiku töötajale, kuid töötaja ei täida enda töölepingust tulenevaid kohustusi. Arvestades hageja majandustegevuse ulatust oli saastelubade taotlemise kohustuse delegeerimine hageja töötajale mõistlik ning sarnase müügitulu ja bilansimahuga ettevõtja hoolsusstandardiga isik oleks antud olukorras käitunud samamoodi. Seega asus kohus seisukohale, et kostja ei ole rikkunud juhatuse liikme kohustusi ning kostja väidetava rikkumise ja kahju tekkimise vahel puudub põhjuslik seos VÕS § 127 lg 4 mõttes, kuna alates SA palkamisest ning keskkonnaalaste küsimuste temale delegeerimisest, ei puutunud kostja isiklikult välisõhu saastetasude deklaratsioonide esitamise valdkonnaga sisuliselt kokku, välja arvatud deklaratsioonide allkirjastamine ning edastamine Keskkonnaametile. Eeltoodust tõttu leidis maakohus, et kahju hüvitamise nõue saastetasude osas tuleb jätta rahuldamata. Kuna kohus jättis hageja kahju hüvitamise nõuded täies ulatuses rahuldamata, jättis ta rahuldamata ka esitatud viivise nõude. Maakohus jättis menetluskulud hageja kanda ja mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud 15 365,06 eurot ja hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivise alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 13 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kostja esitas kohtule 02.12.2015 ja 07.12.2015 menetluskulude nimekirjad, milles taotles määrata kindlaks tema menetluskulud kokku summas 26 215,97 eurot. Kohus leidis, et kostja menetluskulude avaldus kuulub rahuldamisele osaliselt. Menetlusdokumentides on kostja esindajaks märgitud vandeadvokaat U. Ustav. Kohus nõustus hageja seisukohaga, et tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 144 ei saa tõlgendada laiendavalt ning vastaspoolelt välja mõista advokaatide ja nõustaja - T. Puki ja A. Mihhaljova ja R. Kinkari kostjale õigusabi osutamisega seotud menetluskulu, kuna kostja ei ole 8
(17)Tsiviilasi nr 2-14-11759 neid menetlusdokumentidesse oma esindajate või nõustajatena märkinud ning hageja ega kohus ei olnud kohtumenetluses nende osalusest teadlikud. Tulenevalt TsMS § 218 ei ole õigusbüroo lepinguline esindaja. Menetluskulude nimekirja kohaselt oli nimetatud isikute poolt tehtud tööde maht kokku 50 tundi ja 32 minutit s.o 4845 eurot ilma käibemaksuta ja 5814 eurot koos käibemaksuga, mistõttu tuleb antud summa jätta hagejalt välja mõistmata. Kohus ei pidanud põhjendatuks hagejalt menetluskuluna välja mõista tasu A. Mihhaljova teostatud tõlketööde eest kokku 13 tundi ja 45 minutit, mis on seotud hagiavalduse ja tervikteksti tõlkimisega põhjendusel, et kostja ei valda piisavalt eesti keelt. Kohtu hinnangul ei ole nimetatud kulu käsitletav kohtukulu ega asja läbivaatamise kuluna ega kohtuvälise kuluna, sest see ei ole liigitatav TsMS § 143 ega § 144 loetelu alla. Põhjendatud ei ole menetlusdokumentide täies mahus tõlkimine menetlusosalise emakeelde olukorras, kus kohus ei ole kostjale andnud tõlkeabi. Ka ei vasta tõlketööde hind tõlkebüroode keskmisele hinnale. Kohus nõustus hagejaga ka selles, et kostja 02.12.2015.a menetluskulude nimekirjas märgitud tööd on põhjendamatult suured hagimaterjalide analüüsi ja hagi vastuse koostamise osas - kokku 11 korral perioodil märts 2014.a – oktoober 2014.a mahus 36 tundi ja 21 minutit ning hagi vastuse koostamisele kuluv aeg on põhjendatud 12 tunni ulatuses, seega 1150,44 eurot ilma käibemaksuta ehk 1380,53 eurot koos käibemaksuga ning kohtuistungi ettevalmistamise ja istungil osalemise osas 28.10.2015.a kokku 7 korral mahus 17 tundi ja 16 minutit. Ettevalmistamine istungiks, selle jaoks menetluskulude nimekirja koostamine ja istungil osalemine on põhjendatud 10 tunni ulatuses. Apellatsioonkaebus 4. Maakohtu otsuse peale esitas hageja apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse täies ulatuses tühistada ja teha uus otsus, millega rahuldatakse hagi ja mõistetakse kostjalt hageja kasuks välja kahjuhüvitis 47 798,67 eurot ning nimetatud summalt viivis seadusjärgses määras alates hagi esitamisest kuni täitmiseni. Maakohus ei käsitlenud asjaoluna, mille üle pooled ei vaidle, põhiväidet, et kostja oli ajavahemikus 28.07.2006.a - 04.09.2012.a üheaegselt SLK ja hageja juhatuse liige ning samaaegselt ka SLK osanik. Sellele asjaolule viidates põhjendas hageja, et kostja tegi hageja juhatuse liikmena sisuliselt tehingu iseendaga, mille tegemise ja tingimused peab eelnevalt kooskõlastama nõukogu (
§ 317lg 8).
Kuna nõukogu ei andnud kostjale nõusolekut SLK-ga Lootsi tänava üürilepingu sõlmimiseks ega isegi teadnud sellest kostja poolt iseendaga väidetavalt sõlmitud üürilepingust, oli üürileping tühine (
§ 307lg-d 3 ja 4).
Hageja leidis, et tehes hageja arvelt väljamakseid tühise tehingu alusel, rikkus kostja lojaalsus- ja hoolsuskohustust ja põhjustas sellega hagejale kahju väljamaksete ulatuses (
§ 315lg 2, Ts
ÜS § 37 lg 1). Maakohtu otsuse põhjendustes ei ole eeltoodud asjaolud ja põhjendused aga käsitlemist leidnud. Nii jättis maakohus tähelepanuta, et
§ 307
lg 4 ja § 317 lg 8 koosmõjus oli väidetavalt sõlmitud üürileping tühine sõltumata sellest, kas see tehti hageja igapäevases majandustegevuses kauba või teenuse turuhinna alusel. Lootsi äriruumi suhtes ei olnud hageja sõlminud ühtki üürilepingut ega muud ruumide kasutamise aluseks olevat lepingut ega ole neid ruume tegelikkuses kunagi kasutanud. Üürimaksetega sisuliselt finantseeris SLK enda kontori üürimist hageja vahenditest ehk kostja eelistas juhatuse liikmena hageja huvidele SLK huve, olles seejuures kasusaaja (osanik) SLK-s, aga mitte hagejas. Kostjal puudus hageja nõukogu kooskõlastus nimetatud tehingu tegemiseks ja kontoriruumide üürimine ei ole hageja igapäevane majandustegevus, mistõttu vajas kostja nõukogu vastavasisulist otsust ja nõusolekut. Maakohus on hageja hinnangul oma otsuses „igapäevase majandustegevuse“ analüüsimisel läbivalt segi ajanud kontoriruumide kasutamise ning kontoriruumide kasutusele võtmise või üürimise ja selle tingimuste määramise otsuse tegemise. Hageja leidis, et saab lugeda tõendatuks, et kostjal puudus nii hageja nõukogu eelnev kooskõlastus kui ka hilisem heakskiit üürisuhte loomiseks SLK-ga, mistõttu on see tehing 9
(17)Tsiviilasi nr 2-14-11759 tulenevalt
§ 307lg-st 3 tühine ning sellega on tekitatud hagejale kahju.
Kooskõlastuse puudumine on tõendatud ja kostja sellele vastu ei vaidle. Hagejale jäi arusaamatuks, kuidas hageja nõukogu pidi järeldama esitatud aruandluse raames, et selline tehing on poolte vahel sõlmitud. Riigikohtu seisukohta järgi peab nõukogu nõusolek sellises olukorras olema antud kirjalikus vormis (RKTKo 3-2-1-81-15, p 16, 3-2-1-74-15, p 13). Sellist kirjalikus vormis nõukogu nõusolekut ei ole. Asjakohatu on maakohtu arutlus selle üle, mida sai või võis nõukogu väga üldise detailsusastmega aruannetest järeldada. Hageja ei nõustunud maakohtu järelduste ja seisukohaga nõukogu teadmise osas. Hageja finantsaruandluses ei ole detailselt esitatud andmeid selle kohta, et hagejal on üürisuhe SLK-ga. Hageja aruandluse täpsusaste piirdub kululiigi nimetusega, mistõttu ei saa väita, et Lootsi kontori üürimine kajastub arusaadavalt ja detailselt hageja finantsaruannetes. Audiitorid ei kontrolli kulutuste põhjendatust ja rahaliste vahendite väärkasutusi, vaid tehtud kulude õiget kajastamist aruannetes. Audiitorid ei kontrolli kõiki kuludokumente, vaid teevad seda pisteliselt, mistõttu ei saa järeldada, et audiitorid on konkreetse kulu heaks kiitnud. Audiitorite puhul on tegemist kolmandate isikutega, kes ei kuulu ettevõtte töötajate hulka ega ettevõtte juhtorganitesse, kellel oleks õigus tehinguid heaks kiita. Vale on kohtu poolt tehtud järeldus, et tuginedes finantsaruandlusele ja audiitorkontrollile, pidi hageja ainuaktsionär olema teadlik tehtud kuludest.
§ 307
lg-st 3 tulenevalt pidi kostja tõendama mitte asjaolu, et keegi teadis neid kulusid, vaid seda, et see oli kooskõlastatud nõukoguga. Kostja ei ole seda teinud. Maakohus on jätnud põhjendamatult arvestamata hageja poolt menetluses esitatud tõendiga – hageja nõukogu koosoleku protokoll. Sealjuures ei ole kohus selgitanud, miks ei ole see tõend asjasse puutuv. Nimetatud tõendiga näitas hageja kostja teadlikkust nõudest, et tehingute raames, mille teiseks osapooleks on kostja või temaga seotud ettevõtte, tuleb võtta nõukogu kooskõlastus, ja seda on kostja oma praktikas ka teinud. Seega olukorras, kus kostja jätab teadlikult nõukoguga kooskõlastamata endaga seotud tehingu, on ilmne, et kostjal oli soov nimetatud tehingut varjata. Vastasel juhul oleks ta käitunud nagu varasemalt ja küsinud hageja nõukogu kooskõlastuse. Hageja ja SLK vahel puudus üürileping, mille alusel hageja SLK-le arveid tasus. Lepingu puudumisel aga ei ole võimalik määrata ka vastusoorituse sisu ja ulatust, et anda hinnang tehingu majanduslikule otstarbekusele ja vastavusele turutingimustele. Hageja tõendas, et hageja ja SLK vahel puudus ükskõik milline üürileping (sh kirjalik üürileping), mida kinnitas 10.08.2015.a toimunud kohtuistungil ka kostja ise. Hageja ei nõustu, et kostja hageja juhatuse liikmena kasutas samal perioodil aktiivselt Lootsi kontorit hageja majandustegevusega seoses s.o klientidega kohtumiseks ning tööks. Hageja leidis, et tunnistajate ütlustega on tõendatud, et hageja ei vajanud Tallinnas asuvat kontorit konstantselt ehk puudus vajadus üürida kontorit perioodil 2009.a – 2012.a igakuiselt ja tasuda selle eest üüritasu, mille osas vastusoorituse mahtu ei olnud võimalik tuvastada. Hageja omas alates 2007.a täisväärtuslikku kontorit Sillamäel, kuhu kolis kogu hageja töötajaskond. Viie aasta jooksul 10-15 kohtumise tõttu Tallinnas oleks olnud mõistlik ja põhjendatud üürida läbirääkimise ruume konkreetseteks juhtudeks turuhinna alusel. Üksikute kohtumiste pidamise tarbeks üürida Tallinnas igakuiselt kontorit ei ole mõistlik ega põhjendatud. Hagejale oli üllatuslik, et tuginedes üksnes kostja poolt esitatud allkirjastamata üürilepingule ja kostja enda poolt kohtule kirjeldatule, kujundas kohus seisukoha küsimuses, milline kokkuleppe oli poolte vahel sõlmitud. Põhjendamatu on ka maakohtu seisukoht, et hageja ei ole kostja väiteid Lootsi kontori suuruse, sisustuse, tööks vajaliku tehnika ja kommunikatsioonide olemasolu ning sekretäri- ja koristusteenuse ning ühe parkimiskoha kohta tõenditega ümber lükanud. Hageja on tõendanud, et nimetatud ruumides asus ja asub siiani SLK enda reisibüroo kontor, mille juhatuse liige ja osanik kostja muuhulgas ka oli, mistõttu on äärmiselt loogiline, et ühe ettevõtte kontoris asuvad kohtu poolt nimetatud esemed ning et sellel on konkreetne pindala ja näiteks parkimise koht. Hageja hinnangul on kohus jaotanud nimetatud küsimuses valesti ka tõendamiskoormise. Hageja on tõendanud, et 10
(17)Tsiviilasi nr 2-14-11759 kostjal puudus hageja nõukogu nõusolek nimetatud kulu tegemiseks ja seetõttu on kostja kohustus tõendada, et tema tegevuse tulemusena ei ole hageja kahju kandnud, muuhulgas näiteks ka seda, mida hageja oma raha eest väidetavalt on vastu saanud. Kostja seda teinud ei ole. Hageja poolt tasutud üürisumma vastavuse osas turuhinnale jäi hageja menetluses siiani esitatud seisukohtade juurde ja leidis, et hageja poolt SLK-le makstud tasu ei vastanud turuhinnale, sest kostja ei saanud kasutada tervet kontorit. Kui jaatada asjaolu, et hageja kasutuses oli 26 m2 suurune kabinet, on ilmne, et 926,7 eurot kuus, ehk ca 35 eurot / m2 on selgelt üle turuhinna. Samas on ka ilmne, et vastusooritust määramata ei saa turuhinna analüüsi teha. Menetluses esitatud tõenditele tuginedes aga ei saa vastusoorituse sisu üldse määrata, mistõttu tulebki asuda seisukohale, et tegemist ei olnud üürisuhtega, vaid kostja poolt hageja rahaliste vahendite väärkasutusega. Ei saa lugeda tõendatuks, et kostja poolt esitatud kuluarvestused vastaksid tegelikule vastusooritusele ja seeläbi põhjendaksid turuhinda. Tuginedes menetluses kogutud tõenditele ei saanud kohus asuda seisukohale, et hageja ja SLK vahel oli sõlmitud üürileping, mille vastusoorituse sisu olid kohtu poolt viidatud kohustused. Hageja ei nõustunud maakohtu järeldusega, et Lootsi kontori üürimist saab pidada hageja igapäevase majandustegevuse osaks, sest alates hageja asutamisest on hagejal olnud majandustegevuse tarbeks hädavajalik pidada Tallinnas kontorit, mistõttu ei vajanud kostja Lootsi kontori üürilepingu sõlmimiseks hageja nõukogu otsust. Hageja igapäevane majandustegevus on laadungikäitlus terminali kaudu, mis asub Sillamäe sadama territooriumil. Hageja ei eita, et kontori kasutamine on osa igapäevasest majandustegevusest, kuid kontori üürimise tehing, veelgi enam, teise kontori üürimise tehing väljaspool alalise tegutsemise kohta iseseisvalt võttes ei ole hageja igapäevane majandustegevus. Kontori üürilepingut sõlmitakse ettevõtetes, kes ei tegele kontoriruumide väljaüürimisega, harva ja seda juhul kui kontor asutatakse või kui kolitakse. Nimetatud otsus, kas üldse, kus ja millise summa eest kontorit üürida, väljub igapäevase majandustegevuse raamidest ja seetõttu vajab kindlasti aktisaseltsi puhul nõukogu kooskõlastust, sest sellise tehingu raames võetakse ettevõtte kanda pikaajaline ja olulise majandusliku mõjuga kohustus. Asuda seisukohale, et kontori üürilepingu sõlmimise tehing kui selline on iseseisvalt võttes hageja igapäevane majandustegevus, on äärmiselt väär. Maakohus on tuvastanud õigesti saastetasu nõudega seotud asjaolusid, kuid teinud sellest valed järeldused. Saasteloa olemasolu on hageja jaoks hädavajalik, et teostada oma igapäevast majandustegevust – laadungikäitlust. Kostja kui juhatuse liige vastutas selle eest, et hageja saaks takistusteta teostada oma igapäeva majandustegevust kooskõlas seadusandlusega. Kostja kohustus tegeleda hageja saastetasudega tulenes nii seadusest, hageja igapäevasest majandustegevusest ning selline kohustus on võimalik tuletada ka kostja juhatuse liikme lepingust, mis formaalselt kehtis perioodil 2005.a - 2008.a. Maakohtu järeldus, et juhatuse liikme vastutuse eeldused ei ole täidetud, kuna juhatuse liikme vastutus ei saa tekkida olukorras, kus juhatuse liige on delegeerinud konkreetsete toimingute läbiviimise juriidilise isiku töötajale, kuid töötaja ei täida enda töölepingust tulenevaid kohustusi – on vasturääkiv, ei ole asjakohane ega põhjendatud. Kohus tuvastas õigesti, et juhatuse liige delegeeris toimingu läbiviimise oma töötajale, kuid toiming ja vastutus on erinevad mõisted. Juhatuse liige ei saa delegeerida vastutust (TsÜS § 31 lg 3 teine lause) ja peab seetõttu hoolsuskohustusena tagama, et delegeeritud toiming saab ka õigeaegselt sooritatud sarnaselt raamatupidamise korraldamisega. Sealjuures ei ole üldse oluline, kas ettevõtte bilansimaht on üks või miljon eurot, sest see ei muuda juhatuse liikme vastuse ulatust ega kehtivust. Ka Riigikohus on eelviidatud tõlgendust toetanud (RKTKo 3-2-1-82-14, p 32), leides, et juhtorgani liige ei saa anda üle oma pädevust ega vastutust, kuid võib oma käsundi täitmisel kasutada kolmandaid isikuid, jäädes sealjuures ise äriühingu ees vastutavaks, ka selles osas, mida käsundi täitmisel teeb kolmas isik. Kostja oleks pidanud delegeeritud toimingu suhtes teostama järelevalvet. 11
(17)Tsiviilasi nr 2-14-11759 Olukorras, kus kostja delegeeris saasteloa pikendamise toimingute tegemise töötajale, oli ta kohustatud tagama, et töötaja poolt teostatavad toimingud on tähtaegsed ja korrektsed. Jättes antud juhul kontrollimata ja tagamata saasteloa pikendamise taotluse õigeaegse esitamise, rikkus kostja oma hoolsuskohustust eriti rängalt, sest saasteloa olemasolu on hageja majandustegevust arvestades, üks olulisemaid dokumente ja lubasid. Hageja hinnangul on eeltooduga tõendatud, et kostja jättis täitmata oma kohustuse tagada hageja majandustegevuse kooskõla seadusega ning tulenevalt sellest kandis hageja kahju täiendavate saastetasude ja maksu tasumise ulatuses. Juhul kui kostja oleks järginud temale seadusega seatud hoolsusstandardit ning kontrollinud delegeeritud toimingu õigeaegse teostamise, ei oleks hageja kahju kandnud. Vastustaja seisukoht
- Vastustaja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht
- Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et vaidlustatud maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuses esitatud väited selle muutmiseks ega tühistamiseks alust ei anna. Maakohtu otsus tuleb jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub vaidlustatud maakohtu otsuses esitatud väidetega ja TsMs § 654 lg-st 6 tulenevalt põhjendusi ei korda. Kuigi apellant tugineb apellatsioonkaebuses sisuliselt samadele väidetele, mille osas on maakohus juba seisukoha kujundanud ja millega ringkonnakohus nõustub, märgib ringkonnakohus apellatsioonkaebusele vastuseks siiski järgmist.
- Hageja leidis apellatsioonkaebuses, et ruumide üüri maksmise alusel esitatud kahju hüvitamise nõue tuleks rahuldada põhjusel, et kostja tegi tehingu iseendaga ilma hageja nõukogu nõusolekuta. Ringkonnakohus hageja sellise käsitlusega ei nõustu. Esiteks ei makstud üüri mitte kostjale, vaid äriühingule, milles oli kostjal osalus. Kuigi 50% osalusest kuulus kostja abikaasale, on abikaasade puhul tegemist siiski eraldiseisvate isikutega, keda ei saa samastada. Abikaasa ei vastuta automaatselt oma ühisvara osaga teise abikaasa tegevuse eest ja teisele abikaasale kuuluvat ühisvara osa ei saa teise abikaasa kohustuste katteks realiseerida. Ühisvara ja teise abikaasa õiguste eristamine tuleb eriti selgesti esile ühisvara jagamise hagide puhul, aga ka ühisvara suhtes läbi viidava täitemenetluse puhul, kuid seda, kui õiguse ese kuulub ühisvara hulka või teisele abikaasale, tuleb arvestada kõikide eraõiguslike õigussuhete puhul.
- Isegi kui käesoleva vaidluse raames tuleks asuda seisukohale, et kostja tegi üürilepingut sõlmides tehingu ilma nõukogu nõusolekuta iseendaga, ei tähenda see seda, et kõiki üürimakseid, saaks käsitleda automaatselt hageja kahjuna. Hageja on käesoleva tsiviilasja raames väitnud ühelt poolt, et hageja ja kostja ning kostja abikaasa osalusega äriühingu vahel üürilepingut kunagi ei sõlmitud ning sellele, et sõlmitud üürileping oli tühine. Selleks, et saaks esineda üürilepingu tühisus, pidid pooled üürilepingu sõlmima. Kui leping on tühine, tekib hagejal õigus nõuda tühise tehingu alusel üleantu tagastamist. Seega ei saa kõike seda, mida kostja hageja nimel üürimaksetena maksis käsitleda hageja kahjuna. Juhul kui üürileping oleks tühine, tuleks raha saajal (kostja ja kostja abikaasa osalusega äriühingul) tagastada kõik üürimaksed. Selleks, et raha saaja saaks üürimaksete tagastamisest osaliselt või täielikult keelduda, tuleks raha saajal tõendada, et hageja sai tühise tehingu alusel hüve, mille väärtus on vähemalt võrdne üürirahaga, mida hageja raha saajale tasus. Hageja väitis, et kostja Lootsi tn ruume ei kasutanud ja üürisuhet sisuliselt ei olnud või kui üürisuhe oli, oli üür oluliselt üle turuhinna. Kui hageja sellistele väidetele tugineb, ei saaks üürilepingu tühisuse korral kostja 12
(17)Tsiviilasi nr 2-14-11759 poolt üürimaksete tasumist käsitleda hagejale kahju tekitamisena, sest kui esineksid need faktiväited, millele hageja soovib tugineda, saaks hageja raha saajalt kogu üüritasuna makstud raha tagasi nõuda. Seega üürilepingu võimalik tühisus, mille tuvastamata jätmist hageja apellatsioonkaebuses maakohtule ette heitis, iseenesest kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks alust ei anna.
- Kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks ei anna iseenesest alust ka see väide, et kostja sõlmis üürilepingu või tegi üürimakseid ilma hageja nõukogu nõusolekuta või kostja sõlmis üürilepingu või tasus üürimakseid endaga seotud isikule. Nõukogu nõusoleku olemasolu oleks loonud olukorra, kus kahju hüvitamise nõude esitamine oleks olnud välistatud. Samas, nõukogu nõusoleku puudumine ei tähenda, et kõik sooritused, mis ilma nõusolekuta tehti, oleksid hageja kahju. Selleks, et hageja saaks kostja suhtes kahju hüvitamise nõude esitada, peab hageja kohtu ette tooma asjaolud ja esitama tõendid, mille alusel saab kohus jõuda veendumusele, et hagejale tekkis kahju. Küsimus taandub sellele, kas kontoriruumide üürimine Tallinnas oli põhjendatud ja kas ruume üüriti turuhinnast oluliselt kallimalt või jäi üüritasu suurusesse, mis oluliselt turuüüri ei ületanud. Asjaolud ja tõendid, mille alusel saaks kohus tuvastada, et hageja Tallinnas kontoriruume ei vajanud ja ruumide üüritasu ületas arvestatavalt turu üüri, tulnuks tõendada hagejal, sest tema esitas kostja suhtes nõude. Alles siis, kui hageja toob kohtu ette ja tõendab kõik kahju hüvitamise nõude eeldused, saab tekkida kostjal kohustus tõendada, et ta tegutses korraliku ettevõtja hoolsusega.
- Maakohus tuvastas asjaolude ja tõendite alusel õigesti, et hageja ja SLK vahel oli üürileping. Maakohus lähtus seejuures õigesti sellest, et hageja kasutas ruume seeläbi, et ruume kasutas nii hageja juhatuse liige, juhatuse liikme ülesannete täitmiseks kui ka muud hageja töötajad. Hageja poolt apellatsioonkaebuses maakohtupoolse tõendite hindamise osas tehtud kriitika ei anna alust hinnata tõendeid teisiti. Tunnistajate ütlustest ei saa järeldada seda, et vaidlusaluseid ruume kasutati üksnes nendel üksikutel kordadel, kui tunnistajad ruumides viibisid ja ruumide kasutamist ise vahetult tajusid. Asjaolu, et tunnistajad ei viibinud ruumides igapäevaselt ja ei saa seetõttu kinnitada, et nad oleksid ise näinud, et ruume kasutati igapäevaselt, ei tähenda, et ruume muul ajal ei kasutatud. Maakohus tegi loogilise ja tõenditega kooskõlas oleva järelduse, et kui mitmed tunnistajad kogesid, et ruume kasutatakse, võib sellest järeldada, et ruume kasutati püsivalt. Seda, et ruume kasutati pidevalt, saab järeldada mitte ainult siis, kui suudetakse iga päeva osas kasutus tõendada, vaid ka siis, kui erinevad isikud, erinevatel ajahetkedel kasutust tajusid. Asjaolu, et poolte vahel ei olnud kirjalikku üürilepingut, ei tähenda, et poolte vahel üürilepingut ei olnud.
- Maakohus tegi tsiviilasjas esitatud asjaolude ja tõendite alusel õigesti järelduse, et kostja kasutas vaidlusaluseid Tallinna kontoriruume hageja majandustegevuses, et ruume kasutasid ka hageja muud töötajad, et ruume kasutati ka hageja koostööpartneritega kohtumisteks ja kostja täitis vaidlusalustes ruumides tööülesandeid iganädalaselt. Järelikult võiks kahju hüvitamise nõue kuuluda rahuldamisele juhul, kui hageja oleks toonud kohtu ette asjaolud ja esitanud tõendid, mille alusel saaks kohus jõuda veendumusele, et Tallinnas kontoriruumide üürimine oli ebavajalik ja põhjendamatu kulutus, st et kostja oleks saanud ja pidanud kõiki tööülesandeid täitma peale Sillamäe kontori kasutusele võtmist Sillamäel ja vajadusel tööülesannete täitmiseks Tallinna sõitma ja Tallinnas vajadusel ühekordselt nõupidamiste ja kokkusaamiste ruume igakordselt üürima. See, kas ühel äriühingul peaksid olema ruumid üksnes ühes linnas või võiks olla ka toimiva kontori kasutamise võimalus Tallinnas, on otstarbekuse küsimus, mis sõltub sellest, kuidas on äriühingu juhtimine korraldatud. Iseenesest on võimalik korraldada äriühingu juhtimine ka selliselt, et äriühingu juhatuse liige sõidab vajaduse tekkimisel igakordselt Tallinnasse ning kulutab selleks kütust ja tööaega. Samas, kogu äriühingu 13
(17)Tsiviilasi nr 2-14-11759 igapäevase juhtimise korraldamine kätkeb endas juhtimisotsustuste tegemist, mille raames tuleb juhatuse liikmel kaaluda, kas iga kulutuse tegemine on põhjendatud, kohane või kas mingi konkreetse kulutuse tegemist tuleks lugeda äriühingule kahju tekitamiseks. Valdava osa juhtimisotsustuste tegemisega kaasnevad kulud. Iga kulu tegemise tagajärg ei saa olla see, et äriühing võiks juhatuse liikme tegevusega rahulolematuse ilmnemisel väita, et ükskõik millist kulu ei olnud vaja, äriühing oleks saanud tegutseda ilma seda kulu tegemata ja seetõttu tuleb kulu käsitleda äriühingu kahjuna. Otstarbekusel põhinevate otsustuste puhul saab juhatuse liikme suhtes esitatav nõue kuuluda rahuldamisele siis, kui äriühing tõendab, et kostja rikkus juhatuse liikme kohustusi ja rikkumise tagajärjel tekkis kahju.
- Ringkonnakohus leiab, et tsiviilasjas kohtu ette toodud asjaolude alusel ei saa väita, et kostja peaks vastutama selle otsustuse eest, et Tallinnas üüriti konkreetseid kontoriruume ja maksti vaidlusaluseid üürimakseid. Hagejal oli vaidlusalusel perioodil üks juhatuse liige (kostja). Seega ei saanud hageja töö olla korraldatud selliselt, et teine või ülejäänud juhatuse liikmed täidavad tööülesandeid Sillamäel ja kostja sõidab Tallinna vahet. Hageja juhtimistegevus oli juba aastaid enne seda, kui hageja Sillamäel kontori kasutusele võttis, korraldatud selliselt, et hagejal oli Tallinnas kontor, mida hageja üüris allüüri korras kostja ja kostja abikaasale kuuluvalt äriühingult. Vastavates Tallinna kontoriruumides toimus hageja juhtimisalane majandustegevus. Maakohus tuvastas asjas esitatud tõendite alusel õigesti, et kostja kasutas vaidlusaluseid ruume hageja tööülesannete täitmiseks, et tööülesandeid täideti Tallinna kontoris iganädalaselt, et kontoriruume kasutasid ka teised hageja töötajad ja ruume kasutati ka koostööpartnerite vastuvõtmiseks ning nõupidamiste ja kokkusaamiste korraldamiseks. Sellises olukorras ei saa selle tsiviilasja raames kohtu ette toodud asjaolude ja tõendite alusel järeldada, et kostja oleks teinud Tallinnas töötades ja Tallinnas töötamisvõimalust luues sedavõrd ebaotstarbeka otsustuse, et seda saaks käsitleda juhatuse liikme kohustuse rikkumisena, mille tagajärjel tekib kahju hüvitamise nõue.
- Ruumide üürimaksete tasumisele tuginedes esitatud kahju hüvitamise nõude hindamisel tuleb arvestada ka seda, et ei saa eeldada, et hageja juhatuse liige oleks pidanud saama Tallinnas ruume kasutada tasuta.
- Arvestada tuleb ka seda, et kostja koostas ja esitas perioodilisi kuluaruandeid (vt näit t III kd lk 90 jj). Aruandeid koostati viisil, sagedusega ja nende andmete osas, mida hageja osanik nõudis. Nendest andmetest nähtus, et hagejal oli üürikulu. Üürikulu suurus oli kuluaruannetes välja toodud. 29.04.2016.a kohtuistungil kinnitas hageja tehinguline esindaja ringkonnakohtule, et peale hageja kontori Sillamäele kolimist ei olnud hagejal muid üürikulusid peale vaidlusaluse üürikulu. Seega oli hagejal võimalus teada saada seda, et hagejal on üürikulu. Konkreetne üürikulu ei saanud jääda muude üürikulude hulgas märkamatuks või aruannetega tutvuja ei oleks saanud arvata, et üüri tasutakse millegi muu eest. Kuna muid üürikulusid ei olnud, toodi vaidlusaluste ruumide üür välja eraldi kulureal. Hageja ettevõttes oli aruandluse kord kehtestatud konkreetsel viisil. Aruannete üks eesmärk on teostada isiku suhtes, kellel tuleb aruandeid esitada, järelevalvet. Konkreetsel juhul tuli aruandeid esitada kostjal. Seega sai või oleks võinud hageja see isik, kes kostja kui juhatuse liikme suhtes järelevalvet teostas ja seeläbi kostja tegevuse õiguspärasust ja otstarbekust kontrollis, kontrollida ja veenduda, kas pidevad üürikulud on põhjendatud ja otstarbekad või mitte.
- Kostja väitis, et vaidlusaluse üürilepingu puhul oli tegemist tähtajatu üürilepinguga, mida sai igal ajal, kolmekuulise etteteatamistähtajaga üles öelda. Asjaolusid, mille alusel saaks järeldada, et tegemist oleks olnud tähtajalise üürilepinguga või selle lepingu puhul kolmekuulise etteteatamistähtajaga ülesütlemisõigus ei oleks kehtinud, kohtu ette toodud ei ole. 14
(17)Tsiviilasi nr 2-14-11759 Üürilepingu tähtajatusele ja sellest tulenevalt ülesütlemisõigusele viitab ka see, et leping oli sõlmitud suuliselt. Seega ei võtnud kostja hagejale etteulatuvalt aastatepikkuseid kohustusi, millest vabanemine ei oleks olnud võimalik. Kostja juhatuse liikmena aktsepteeris seda, et hagejale tekkis igakuiselt üüritasude ulatuses kulusid. Kulude täiendava tekkimise oleks saanud igal ajal, kolmekuulise etteteatamistähtajaga lõpetada.
- Ringkonnakohus ei nõustu hageja etteheitega, et isegi siis, kui ruume üüriti, oli üüritasu põhjendamatult suur. Ei saa eeldada, et hageja oleks pidanud saama Tallinnas bürooruume kasutada tasuta. Kas hageja Tallinna bürooruum oleks pidanud asuma Lootsi tänavas või see oleks võinud olla ka näiteks mõne kortermaja eluruumis, kas ruumides pidi olema mööbel, kontoritehnika, kas ruumide puhul oleks piisanud üksnes lauast ja arvutist või pidi seal olema ka nö sekretäri tugi ja muud nö toimiva büroo-töökeskkonna võimalused, on otstarbekuse küsimus. Ringkonnakohus leiab, et juhul, kui juhatuse liikme suhtes saaks kahju hüvitamise nõuet esitada viisil, et tagantjärele väidetakse, et mingi kulutus oli ebaotstarbekas, oleks see juhatuse liikme vastutuse lubamatu laiendamine. Väga paljudel juhtudel saab mingeid toiminguid teha odavamalt. Eraldivõetuna saab väga paljude kulutuste puhul väita, et need oleks saanud jätta tegemata või asendada mingite muude kuludega. Kuid juhatuse liige ei pea arvestama sellega, et tal tuleb hüvitada kõik kulud, mida äriühing peab aastaid hiljem ebaotstarbekaks või põhjendamatuks. Juhatuse liige saab vastutada siiski üksnes juhul, kui äriühing tõendab, et juhatuse liige rikkus oma kohustusi.
- Kostja muutis kohtu jaoks usutavaks selle, et ta esitas hagejale selliseid aruandeid ja selliste andmetega, nagu seda hageja nõudis. Hageja ei ole kohtu ette toonud asjaolusid, millest saaks järeldada, et kostja oleks hageja või hageja nõukogu eest ruumide üürimist või ruumide üürikulu varjanud. See hageja väide, et kostja praeguse aktsionäri ajal ruumide üürimiseks luba ei küsinud, sellise järelduse tegemiseks alust ei anna. Kostja tõi kohtu ette asjaolu, et Tallinnas üüriti allüüri korras kostja ja kostja abikaasa osalusega äriühingult ruume ka enne seda, kui praegune aktsionär äriühingus aktsiad omandas. See asjaolu viitab sellele, et selline majandustegevus ja selline üürikulu ning selline juhtimine, kus täideti tööülesandeid ka Tallinnas, oli tavaline ja kostja pelgalt jätkas seda. Seadus ei nõua, et aktsionäri igakordsel vahetumisel tuleks nõukogu käest kõikides küsimustes nõusolekud uuesti küsida. Pigem, juhul, kui uus aktsionär või uue aktsionäri poolt määratud nõukogu peab vajalikuks hinnata juhatuse liikme tegevust ühingu juhtimisel, tuleks uuel aktsionäril või nõukogul välja selgitada, millele igapäevaselt majandustegevuses kulutusi tehakse.
- Ringkonnakohus nõustub maakohtuga ka osas, milles maakohus jättis rahuldamata kahju hüvitamise nõude, mis tugines sellele, et kostja juhatuse liikmena ei taganud, et saastetasude luba oleks taotletud õigeaegselt. Maakohus järeldas kohtu ette toodud asjaoludest õigesti, et kostja ei rikkunud juhatuse liikme kohustusi ja tegutses vajaliku hoolsusega. Kostja palkas töötaja, kelle tööülesanne oli saastelubade taotlemine ja lubade taotlemise vajaduse osas ülevaate omamine. Kostja väitis, et selle töötaja tegevuse pinnalt varasemalt probleeme ei esinenud ning aastate jooksul oli konkreetne töötaja suutnud saastelubade hankimisega tõrgeteta toime tulla. Hageja ei toonud kohtu ette asjaolusid ega esitanud tõendeid, millest saanuks järeldada, et konkreetne töötaja ei saanud oma tööga hakkama või konkreetse töötaja tegevuse pinnalt esines põhjendatud vajadus selleks, et kostja juhatuse liikmena oleks pidanud vastava töötaja tegevuse erilise tähelepanu alla võtma või iga saasteloa taotlemise vajaduse ja taotlemise isikliku tähelepanu alla võtma. See, kui äriühingule tekib kahju, ei tähenda, et juhatuse liige peaks tekkinud kahju eest alati vastutama. Juhatuse liikmel ei lasu garantiivastutust. Juhatuse liige vastutab üksnes siis, kui ta rikub juhatuse liikmel lasuvaid kohustusi. Juhatuse liikme ja äriühingu vahel kehtib käsundussuhe, millest tuleneb juhatuse 15
(17)Tsiviilasi nr 2-14-11759 liikmele kohustus teha kohane pingutus kohustuste täitmisel. Juhatuse liikme kohustused on täidetud siis, kui juhatuse liige teeb kohase pingutuse, mitte siis, kui kõik need eesmärgid, mis äriühingul on, saavad tõrgeteta täidetud. Juhatuse liige saab kohustuste rikkumise eest vastutada mitte siis, kui mingi eesmärk jääb saavutamata, vaid siis, kui eesmärk jäi saavutamata põhjusel, et juhatuse liige tal lasuvaid kohustusi ei täitnud. Kohaseks pingutuseks saastelubade olemasolu tagamisel tuleb konkreetsel juhul lugeda seda, et kostja võttis tööle spetsialisti, kes oli aastate pikkuse perioodi jooksul vastavate ülesannetega hakkama saanud. Sellises olukorras ei saa konkreetse vaidluse asjaolusid arvestades väita, et juhatuse liige oleks pidanud isiklikult iga saasteloaga seotud asjaolud üle kontrollima. 19. Kuna maakohtu otsus jääb muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata, ei ole ringkonnakohtul alust muuta maakohtu poolt kindlaks määratud menetluskulude jaotust ega maakohtupoolset menetluskulude summaarset kindlaksmääramist. Seoses sellega, et apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, tuleb apellatsioonimenetluse kulud jätta apellandi kanda. Vastustaja esitas apellatsioonimenetluse kulude nimekirja, milles palub apellandilt välja mõista apellatsiooniastme menetluskuluna 3144,54 eurot. Kulu tekkis sellest, et kostjat esindas apellatsioonimenetluses vandeadvokaat Urmas Ustav, tunnihinnaga 153 eurot iga töötunni eest (koos käibemaksuga). Ringkonnakohus leiab, et kõikide töötundide osas ei saa vastustaja esindaja tegevust pidada selles mõttes põhjendatuks, et kogu kulu saaks vastaspoolelt välja mõista. Ringkonnakohus ei hinda seda, kas kõik advokaadi töötunnid olid põhjendatud ja vajalikud advokaadi ja kliendi vahelisest lepingust tulenevalt. Advokaadil lasub kohustus teha selliseid sooritusi ja sellises mahus nagu advokaadi ja kliendi vaheline leping seda ette näeb. Kuid kohtul tuleb hinnata, millises mahus advokaadi töö on põhjendatud selliselt, et see tuleb vastaspoolelt välja mõista. Kostja esindaja tutvus maakohtu otsusega, apellatsioonkaebusega, kujundas vastustaja positsiooni, pidas kliendiga nõu, koostas apellatsioonkaebusele vastuse, valmistas ennast kohtuistungiks ette, koostas kohtukõne teesid ja menetluskulude nimekirja ning osales kohtuistungil. Sellele kulus vastustaja esindajal 27 tundi ja 20 minutit. Sellist ajakulu ei saa põhjendatuks pidada. Apellatsioonkaebusega tutvumisele, sellest tulenevalt maakohtu otsusega tutvumisele, kliendiga nõupidamisele ning apellatsioonkaebusele vastuse koostamisele ei saanud kuluda rohkem kui 8 tundi ehk ühe tööpäeva jagu aega. Apellatsioonkaebuses ei tuginetud sisuliselt uutele asjaoludele. Asjaolud olid esindajal maakohtu menetluses selgeks tehtud. Kohtuistung kestis ca 1 tunni. Selleks ettevalmistamise põhjendatud aeg ei saa ületada poolt tundi, sest eelnevalt oli vastustaja esindaja apellatsioonkaebuse ja maakohtu otsuse läbi töötanud ja kaebusele vastuse koostanud. Kohtukõne teeside koostamine ei ole iseenesest vajalik. Seadus kohtukõne teeside esitamist ei nõua ning ette ei näe. Kohtuvaidluste pidamist seadus apellatsioonimenetluses samuti ette ei näe. Menetlusosaline ei tohi kohtuistungil esitada asjaolusid, mida ta ei ole varasemas menetluses esitanud. Kõik oluline peab olema esitatud apellatsioonkaebuse vastuses või juba maakohtus. Sellest tulenevalt leiab ringkonnakohus, et kohtukõne teeside koostamise põhjendatud ajakuluks ei saa lugeda pikemat aega kui pool tundi. Alternatiivselt võiks konkreetse vaidluse puhul kohtuistungiks ettevalmistamise põhjendatud aega pidada ühe tunni pikkuseks, sest ka teeside koostamise käigus analüüsib advokaat seda, millest vaidluse lahendamine sõltub ja mida tuleks istungil ette kanda. Eespool toodust tulenevalt saab vastustaja põhjendatud ajakuluks pidada 10 tundi. Kostja palub esindaja tasu välja mõista suuruses 153 eurot koos käibemaksuga. Ringkonnakohus leiab, et konkreetse vaidluse asjaolusid arvestades on võimalik sedavõrd suurt tunnitasu määra arvestada. Eespool toodust tulenevalt tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista apellatsioonimenetluse kuluna 1530 eurot (sisaldab käibemaksu). Vastav summa mõistetakse välja maakohtu menetluskuludele lisaks. Kuna kostja esitas vastava taotluse, tuleb märkida, et välja mõistetavatelt menetluskuludelt tuleb tasuda viivist. 16
(17)Tsiviilasi nr 2-14-11759 Krista Kirspuu (allkirjastatud digitaalselt) Ulvi Loonurm (allkirjastatud digitaalselt) Kaupo Paal (allkirjastatud digitaalselt) 17
(17)