2-15-10514/23

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ele Liiv (eesistuja), Krista Kirspuu, Indrek Soots Otsuse tegemise aeg ja koht 18.05.2016, Tallinn Tsiviilasja number 2-15-10514 Tsiviilasi Salva Kindlustuse AS-i hagi Eesti Horisontaalpuur OÜ vastu 6147,95 euro väljamõistmiseks Vaidlustatud kohtulahend Pärnu Maakohtu 14.01.2016 otsus Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses 6147,95 eurot Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Eesti Horisontaalpuur OÜ apellatsioonkaebus Menetlusosalised ja nende esindajad Hageja Salva Kindlustuse AS (registrikood 10284984), esindaja Tiina Saluste Kostja Eesti Horisontaalpuur OÜ (registrikood 12249609), lepinguline esindaja vandeadvokaat Enno Heringson Menetluse liik Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON 1. Jätta Pärnu Maakohtu 14.01.2016 otsus muutmata, arvestades ka ringkonnakohtu põhjendustega.

2.Eesti Horisontaalpuur OÜ apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.

3.Poolte maakohtus ja apellatsiooniastmes kantud menetluskulud jätta Eesti Horisontaalpuur OÜ kanda.

4.Salva kindlustuse AS-l puuduvad rahaliselt kindlaksmääratavad menetluskulud.

Edasikaebamise kord ja selgitused Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel.

1(9) Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud 1. 14.07.2015 Pärnu Maakohtule esitatud hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 03.06.2013 ehituskindlustuse kokkuleppe nr 28052013CAR ehk kindlustuslepingu kindlustusperioodiga 8.06.2013 – 7.06.2014 (leping ). Kindlustatavad objektid olid aastaste lepinguliste tööde maksumus (kood 01), kahjujärgsed koristuskulud (kood 02), tellija olemasolev või kindlustatule kuuluv, hooldatav, hallatav või kontrollitav vara (kood 03), seadusjärgne tsiviilvastutus seoses otsese isikuja varalise kahjuga (kood 04-05). Kindlustusleping oli sõlmitud nn avatud lepingu põhimõttel, mille tingimuste kohaselt esitas kindlustusvõtja kindlustusperioodi jooksul iga lepingulise töö (ehitusobjekti) kohta küsimustik-sooviavalduse, milles kindlustusvõtja märkis ehitusobjekti asukoha, töö kestvuse, töö maksumuse ning esemed, mida soovib kindlustada. Sooviavalduste alusel arvutas kindlustusandja igakordse konkreetse kindlustusmakse.

Lepingu raames oli kindlustusvõtjal võimalik kindlustada lepingulisi töid maksimaalselt summas 2 milj eurot. Maksimaalse mahu deklareeris kindlustusvõtja enne lepingu sõlmimist ja selle alusel hindas kindlustusandja kindlustusriske ning kujundas kindlustusmakse määra, mis kõnesoleval juhul oli 0,2% lepinguliste tööde kindlustussummast iga kindlustatava eseme kohta.

Sooviavaldustes sai kindlustusvõtja igakordselt valida, milliseid esemeid ja millise hüvitislimiidiga ta antud objektil kindlustada soovib. Kostja on hagejale lepingu kehtivusperioodil esitanud 37 sooviavaldust, milles on kõigis valinud järgmised kindlustatavad esemed: ehitustööde lepinguline maksumus, tellijale kuuluv olemasolev vara, kulud kahjujärgseteks koristustöödeks, vastutus kolmandate isikute ees.

Avatud lepingu puhul tasub kindlustusvõtja kindlustusmakse teatud osas ette. Nimetatud makse ehk deposiidipreemia arvestamisel võetakse aluseks maksimaalne lepinguliste tööde maht (2 milj eurot kostja puhul), iga kindlustatud eseme kindlustusmakse määr ja hüvitislimiit. Kostja tasus deposiidipreemia 4256 eurot vastavalt lepingus kokkulepitud maksegraafikule. Kindlustuslepingu eritingimuste p 1.4 kohaselt arvestatakse deposiidipreemiast maha kindlustusmakseid vastavalt sooviavaldustele. Kui deposiidipreemia on olnud suurem, kui sooviavalduste alusel arvestatud kindlustusmaksed, tagastab kindlustusandja enammakstud summa. Kui deposiidipreemia on väiksem, kui sooviavaldustele vastavad kindlustusmaksed, on kindlustusandjal õigus täiendavale kindlustusmaksele.

Kindlustusperioodi lõppemisel selgus, et kostja tasutud deposiidipreemia on väiksem, kui tema esitatud sooviavalduste järgi tasumisele kuuluv summa. Kostja sooviavalduste alusel kujunenud kindlustusmakse suuruseks on kokku 10 387.65 eurot. Seega võlgneb kostja hagejale 6129.65 eurot.

Pooled on sõlminud sarnase avatud lepingu ka kõnesolevale lepingule eelneval perioodil. Siis kujunes kostja sooviavalduste alusel arvestatud kindlustusmakse deposiidipreemiast väiksemaks ning hageja arvestas kindlustusmakset ületava preemia osa 349.90 eurot järgneva kindlustusperioodi ettemaksuna. Hageja esitas kostjale 5.05.2015 kindlustusmakse tasumise nõude summas 6129.50 eurot, mida kostja on keeldunud tasumast. Hageja taotleb kostjalt 6129.65 euro ja perioodil 15.05.2015 kuni 14.07.2015 kujunenud viivise 18.30 eurot väljamõistmist.

2(9) Kostja vastuväited 2. Kostja palus hagi jätta rahuldamata. Kindlustusmakset tuli lepingu järgi arvestada järgnevalt: määraga 0,2% lepinguliste tööde kindlustussummalt ehk kostja ehitustööde aastamahu maksumuselt ning täiendavalt kolme kindlustusriski eest kindlustusmakse määraga a’ 0,2%. Eeltoodust tulenevalt on kindlustusmaksemäär 4 (1+3) x 0,2% = 0,8% kindlustatud eseme (kostja ehitustööde aastamahu) kindlustussummast. Täpne ehituskindlustuse kokkuleppega nr 28052013CAR kindlustatud eseme (ehitustööde aastamahu) maksumus oli 539 366.86 eurot. Eeltoodust tulenevalt on kindlustuslepingu järgne lõplik kindlustusmakse summa 539 366.86 x 0,8% = 4314.94 eurot.

Kostja on tasunud vaidlusaluse lepingu alusel hagejale kindlustusmakseid 3974.60 eurot ning varasema lepingu alusel on hageja arvestanud kostjale ettemaksu 349.40 eurot. Varasema lepingu alusel tasus kostja hagejale kindlustusmakse summas 2258 eurot, aga oleks pidanud tasuma (lähtuvalt kindlustatud eseme maksumusest 150 250 eurot) 1202 eurot. Seega oli kostjal vaidlusaluse lepingu kehtima hakkamisel 8.06.2013 ettemaksu 1056 eurot. Eeltoodust tulenevalt on poolte saldo kahe järjestikuse kindlustuslepingu järgi järgmine: kostja on tasunud kindlustusmakseid 6232.60 eurot, kuid hagejal on õigus kindlustusmaksetele kogusummas 5516.94, seega on kotjal nõue hageja vastu summas 715.66 eurot. Hageja on küsimustik-sooviavaldustes nõudnud ehitustööde lepingulise maksumuse deklareerimist koos käibemaksuga, kuid hageja kahjuhüvitamise praktika kohaselt makstakse kahjuhüvitist ilma käibemaksuta. Seega tulnuks kindlustatud eseme (ehitustööde maksumuse) kindlustusmäära arvutada eseme maksumusest ilma käibemaksuta.

Kindlustuslepingus on ainsa kindlustatud esemena kokku lepitud aastaste lepinguliste tööde maksumus ehk ehitustööde aastamaht, mis on aluseks kindlustusmakse arvutamisel.

Kindlustuslepingu preambulas ridadel 02 kuni 05 märgitute puhul on tegemist kindlustusriskidega.

Samasugust arusaamist on väljendanud hageja ise küsimustik-sooviavalduse blanketil, pealkirjastades selle „Küsimustik - sooviavaldus kindlustuspoliisi sõlmimiseks ehituse töövõtja riskide kindlustuse avatud lepingu olemasolul“. Hageja on fikseerinud lepingu preambula ridadel 02-05 kindlustusriskide hüvitislimiidid, samas ehitustööde aastamahu lahtris termin hüvitislimiit puudub. Eetoodu tõttu on kostja mõistnud, et lepingu esemeks ja kindlustusmakse arvutamise aluseks on ehitustööde aastamaht, mis on kostja kindlustushuvi objekt. Kostja kindlustushuvi ei oleks tekkinud, kui kostja oleks üheselt aru saanud, et hageja summeerib kindlustusriskide limiidid ehk hüvitissummad, mistõttu kindlustussumma kasvab kumulatiivselt.

Hageja on jätnud mõlemal aastal arvutusmetoodika selgitamata ja mõistliku isikuna poleks kostja kunagi lepingut nii tõlgendanud. Kui hageja väidab, et kostja ei ole pooltevahelist lepingut mõistnud (mis on vastuolus faktiliste asjaoludega), tuleb VÕS § 29 lg 3 järgi lepingut tõlgendada selliselt, nagu kostja seda mõistis. Kui VÕS § 29 lg 3 mitte kohaldada, kuulub igal juhul kohaldamisele VÕS § 29 lg 4, kuivõrd iga mõistlik isik tõlgendaks vaidlusalust lepingut nii, et kindlustushuvi VÕS § 478 lg 1 mõttes oleks ikkagi ehitustööde aastamaht, mille hulka kuuluksid lepingus märgitud kindlustusriskid. Hageja tõlgendus on ebaseaduslik, kuna on vastuolus TsÜS § 138 lg 1 sätestatud hea usu põhimõttega.

Maakohtu otsus 3. Maakohus rahuldas hagi.

Hagejal kui kindlustustoote omanikul on õigus otsustada, millise metoodikaga ta vastavas lepingus kindlustusmakset arvutab. Küsimus saab olla vaid selles, kas kostja võis lepingus kokkulepitu põhjal 3(9) eeldada, et kindlustusmakset arvutatakse kostja nägemuse kohaselt. Kohtu hinnangul kostjal selliseks eelduseks alus puudus, mida kinnitab asjaolu, et oma arvestusmetoodika põhjendamiseks on kostja andnud lepingus fikseeritud ja kokkulepitud mõistetele uue sisu.

Lepingu I osa (materiaalne kahju) ja II osa (vastutuskahju) vasakpoolne lahter kannab pealkirja „kindlustatavad objektid“. Hageja ehituskindlustuse üldtingimuste p 1.6 järgi on kindlustusobjektiks üldtingingimuste p 5.1 loetletud vara ja kohustused ning p 6.1 määratletud tsiviilvastutus.

Kindlustusobjekt peab olema märgitud kindlustuspoliisile. Kõik poolte vahel sõlmitud lepingus märgitud kindlustatavad objektid on hageja ehituskindlustuse üldtingimustes loetletud.

Üldtingimuste p 1.10 järgi on kindlustusrisk kindlustuslepingus kokkulepitud kindlustusjuhtumi saabumise tõenäoline oht. Eeltoodust tulenevalt puudus kostjal alus lepingus loetletud kindlustusobjekte pidada kindlustusriskideks.

Kui kostjale jäi lepingu sõlmimisel kindlustusmakse kujunemine ja sellest tulenevalt ka kindlustusmakse võimalik suurus mingil põhjusel arusaamatuks, oli tal võimalik sellest ülevaade saada oma sooviavalduste kaudu, millised kindlustusvõtja poolt tagastati ja millele oli iga kord märgitud sooviavaldusest tuleneva kindlustusmakse suurus. Avatud lepingu puhul sõltub lõpliku kindlustusmakse suurus kindlustusvõtja sooviavalduste hulgast ja sisust, seega kujundab kindlustusvõtja oma kindlustusmakse ise ja ebamõistlik oleks selles osas ülevaadet mitte omada.

Poolte vahel sõlmitud ehituskindlustus kokkuleppe p 1.2 järgi registreeris kindlustusandaja täidetud küsimustik-sooviavalduse alusel objekti ja arvutas kindlustusmakse. Kokkuleppe p 1.5 järgi algas kindlustatud ehitusobjektide kindlustusperiood küsimustik-sooviavaldustes märgitud alguskuupäeval ja lõppes lõpukuupäeval. Kuna hageja registreeris kõik kostja esitatud küsimustiksooviavaldused ja arvutas kindlustusmakse, oli kostja ehitusobjektidel kindlustuskaitse tema soovitud ulatuses ning hagejal kindlustusjuhtumi korral kahju hüvitamise kohustus. Seega on hageja oma lepingulise kohustuse täitnud ning kostjal on kohustus talle pakutud teenuse, s.o kindlustuskaitse, eest tasuda küsimustik-sooviavaldustes märgitud maksete ulatuses (VÕS § 422).

Eeltoodust tulenevalt on hagi põhjendatud ja kostjalt tuleb välja mõista tasumata kindlustusmaksed summas 6129.65 eurot. Viivise nõude rahuldas kohus VÕS § 113 lg 1 alusel. Kuna lepingus viivise määra osas kokkulepe puudub, on hageja arvestanud kostjale viivist seaduses sätestatud määras alates kindlustusmakse tasumise nõude esitamisest, s.o 14.05.2015. Viivise nõue on õiguslikult põhjendatud ja kuulub rahuldamisele.

Hageja menetluskulud koosnevad tasutud riigilõivust 450 eurot ja esindaja sõidukuludest 10 eurot.

Kohus leiab, et menetluskulud on põhjendatud ning tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista (TsMS § 162 lg 1).

Apellatsioonkaebus 4. Kostja palub maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega hagi rahuldamata jätta.

Apellatsioonkaebuses kordab kostja maakohtus väljendatut oma kindlustushuvi kohta ja leiab, et kindlustuslepingu ridadel 02 kuni 05 on nimetatud riskid ja mitte kindlustusesemed. Vastavate riskide kindlustamisest oli kostja huvitatud ainult juhul, kui need on seotud kostja ehitustööde aastamahu raames teostatavate töödega. Kohus jättis põhjendamata seisukoha, et kostjal oli huvi 4(9) kindlustada kahjujärgseid koristustöid, kolmanda isiku varakahju jne ka juhul, kui ehitustöid üldse ei tehtudki. Kohus ei ole käsitlenud hageja arvestusmetoodika põhjendatust.

Kohus jättis enamuse apellandi poolt esitatud tõendeid otsuses hindamata. Kohus on jätnud põhjendamata, miks ta ei nõustu kostja käsitlusega kostja kindlustushuvist, kindlustuslepinguga kindlustatud esemest, sellega seotud riskidest ning kindlustatud eseme väärtusest, millest arvustatakse kindlustusmakse, samuti kostja arvestusmetoodikaga. Kohus ei ole käsitlenud eeldust, et tüüptingimused võivad apellanti ebamõistlikult kahjustada, kuigi apellant on sellele viidanud.

Hageja on kindlustusmakse arvutamise aluseks lisaks kindlustusväärtusele summeerinud ka kindlustatavate riskide hüvitislimiidid ja tõstnud kindlustusväärtuse kordades kõrgemaks.

Kohus on tõstnud lepingu üldtingimused kõrgemaks kehtivast seadusest ning ei ole arvestanud kehtivast seadusest tulenevat. Kohus on jätnud oma otsuses käsitlemata eraõiguse üldised ning kindlustuslepinguga seotud olulised põhimõtteid ja seadusest tulenevaid vastustaja kohustused kindlustusandjana. Hageja lähtub VÕS-ist erinevast terminoloogiast.

VÕS § 428 lg 1 punktides 6 ja 7 on toodud kindlustusandja kohustused, sealhulgas kindlustusmaksete suurus (p 6) ja kindlustusmaksetega maksmisele kuuluvate tasude liigid ja suurused (p 7). Kuigi nimetatud säte on imperatiivne tarbija puhul, siis õiguskirjanduses on viidatud seadusandja tahtele nimetatud sätte dispositiivsusele juriidilisest isikutest kindlustusvõtja suhtes, samuti lähtuvalt headest tavadest. TsÜS § 75 lg 1 kohaselt tuleb kindlale isikule tehtud tahteavaldust tõlgendada vastavalt tahteavalduse tegija tahtele, kui tahteavalduse saaja seda tahet teadis või pidi teadma. Vastustaja ei ole tõendanud, et ta oleks tutvustanud apellandile kindlusmakse aluseks olevat arvutusmetoodikat või et oleks tagastanud apellandile deklaratsioonid, millelt on näha vastustaja ühepoolselt märgitud kindlustusmakse suurus. Kohus on tuginenud tõendamata asjaoludele vastustaja poolt apellandile tutvustatud arvestusmetoodika kohta lepingu sõlmimisel ning avatud kindlustuslepingu deklaratsioonide tagasi jõudmisest apellandini, mistõttu apellandil puudus eelnev võimalus kindlustusmaksete õiguse kontrollimiseks, enne kui vastustaja esitas apellandile rahalise nõude.

Kohus on jätnud käsitlemata apellandi viidatud TsÜS § 75 lg 1 teise lause. Asja lahendamisel tuleb lähtuda apellandi arusaamisest ja tõlgendusest, mis on kooskõlas kehtiva õiguse mõisteaparaadiga.

Hageja lepingu üldtingimused kehtivad alates 1.veebruarist 2002 ehk enne VÕS kehtima hakkamist, mis tähendab, et vastavad tingimused ei ole a priori kooskõlas VÕS-ga. Eelduslikult on hageja üldtingimused kostjat ebamõistlikult kahjustavad, kui tüüptingimusega kaldutakse kõrvale seaduse olulisest põhimõttest. Üldtingimused ei ole kooskõlas kehtiva seadusega. Isegi üldtingimuste p-s 10.1 on sätestatud, et lepingus kokku leppimata asjaolude puhul juhindutakse kehtivatest õigusaktidest.

Vastus apellatsioonkaebusele 5. Hageja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata.

Ringkonnakohtu seisukoht 6. Tsiviilkolleegium, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus on lõppjärelduses õige, kuid ringkonnakohus peab vajalikuks täiendada selle põhjendusi, vastates ühtlasi ka apellatsioonkaebuse väidetele.

5(9) Puudub vaidlus, et pooled sõlmisid 03.06.2013 ehituskindlustuse kokkuleppe nr 28052013CAR (leping). Pooled vaidlevad, mis oli lepingu esemeks. Kindlustatud eseme mõistega seonduvat reguleerib VÕS § 424 lg 2, mille kohaselt on kindlustatud esemeks ese, millega seotud kindlustusriski on kindlustatud. Kuna vaidlusaluse lepingu esimehel lehel on kasutatud mõistet „kokkuleppe objekt“ ja „kindlustatavad objektid“, on tekkinud poolte vahel vaidlus, mis oli kindlustatud esemeks VÕS § 424 lg 2 mõttes. Kostja käsitluse järgi oli kindlustatud esemeks „kokkuleppe objektina“ märgitud „Eesti Horisontaalpuur OÜ ehitustööde aastamaht“ ja lepingu I esimesel lehel alapunktide 02-05 märgitud kindlustatavad objektid olid lisariskid. Hageja käsitluse järgi ei oma preambulis märgitud „kokkuleppe objekt“ kindlustuslepingu eseme määratlemisel tähendust ja lähtuda tuleb kindlustatud objektide punktides 01-05 märgitud loetelust.

Kindlustuslepingu eseme määratlemine on vaidluses oluline, kuna sellest omakorda sõltub kindlustusmaksete arvestamise metoodika.

7.Selleks, et kindlaks teha, kas pooled leppisid kokku, et kindlustuslepingu esemeks on lepingu I esimesel lehel märgitud kindlustatavad objektid 01-05 nagu hageja väidab, pidi maakohus lepingut tõlgendama, et kindlaks teha lepingupoolte ühine tegelik tahe. Lepingu tõlgendamisel tuli järgida VÕS §-s 29 sätestatud lepingu tõlgendamise reegleid. Maakohus järeldas lepingu esimest lehekülge ja hageja ehituskindlustuse üldtingimuste p 1.6, p 1.10 ja p 5.1 tõlgendades, et pooled leppisid kokku, et kindlustatavad esemed on loetletud lepingu I esimese lehe vasakpoolses lahtris „kindlustatavad objektid“. Maakohus on sellist järeldust tehes hinnanud lepingut VÕS § 29 reeglite järgi. Seega ei ole maakohus rikkunud otsuse põhjendamise kohustust (TsMS § 436 lg 1).

8.VÕS § 29 lg 1 kohaselt lähtutakse lepingu tõlgendamisel lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest.

Kui see tahe erineb lepingus kasutatud sõnade üldlevinud tähendusest, on määrav lepingupoolte ühine tahe. Lepingus on piisavalt tuvastatav lepingupoolte ühine tegelik tahe. Asjaolu, et lepingu preambulis on kokkuleppe objektina märgitud „Eesti Horisontaalpuur OÜ ehitustööde aastamahu kindlustamine“, ei anna alust väita, et lepingu I esimesel lehel vasakpoolses lahtris p-de 01-05 all olevad kindlustatud objektidena märgitud kindlustatud esemed on seetõttu kindlustusriskid.

VÕS § 29 lg 3 kohaselt, kui üks lepingupool mõistis lepingutingimust teatud tähenduses ja kui teine lepingupool lepingu sõlmimise ajal seda tähendust teadis või pidi teadma, siis tõlgendatakse lepingutingimust selliselt, nagu esimene pool seda mõistis. Samas on ühise tegeliku tahte tõendamise kohustus poolel, kes sellele tugineb.

Kui poolte ühist tegelikku tahet ega ka VÕS § 29 lg-s 3 nimetatud asjaolusid ei ole tõendatud, saab lepingu tõlgendamisel lähtuda mõistliku isiku positsioonist (VÕS § 29 lg 4) (vt nt Riigikohtu otsus tsiviilasjas 3-2-1-44-09, p 11). Lepingu tõlgendamisel tuleb arvestada ka VÕS § 29 lg-s 5 nimetatud asjaolusid, samuti VÕS § 29 lg-t 6, mille kohaselt tuleb lepingutingimust tõlgendada koos teiste lepingutingimustega, andes sellele tähenduse, mis tuleneb lepingu kui terviku olemusest ja eesmärgist. Seega oleks maakohtul olnud võimalik arvestada lepingu tõlgendamisel ka sellega, mis oli vaidlusaluse lepingu olemus ja eesmärk ning kuidas lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma (vt nt Riigikohtu 12. novembri 2014. a otsus tsiviilasjas 3-2-1-11215, p 15).

9.Kostja väide, et tema väga selgeks tahteks kindlustuslepingu sõlmimisel oli kindlustada enda kui ehitaja tsiviilvastutus teostatavatest ehitustööde aastamahust sõltuvalt (kindlustatud ese) ja ta ei soovinud nt koristustööde kindlustust, ei järeldu tõenditest. Kostja ei ole oma kindlustushuvi kindlustusmaaklerile või kindlustusandjale sellisel viisil äratuntavalalt väljendanud.

10.Kostja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et ta avaldas oma tahet sellisel viisil kindlustuslepingu sõlmimiseks, et kindlustuslepingu ridadel 02 kuni 05 nimetatud esemete 6(9) kindlustamist soovis kostja ainult ehitustööde aastamahu raames ja mitte eraldiseisvalt. Tõendiks, mille alusel saaks hinnata kostja tahet, on kindlustusmaaklerile esitatud riskihindamise küsimustik/kindlustustellimus (I kd, tl 13), mis kannab pealkirja „Ehitustööde aastamaht (CAR)“.

Nimetatud dokumendi pealkirja järgi pole võimalik järeldada, et kostja väljendas sellega oma tahet kindlustada ehitustööde aastamahtu kui sellist. Sooviavalduse osas „Kindlustuskaitse lisad“ on kostja valinud objektid ehk kindlustuslepingu esemed, millele ta kaitset soovib. Nii ei ole kostja soovinud kindlustada ehituse sisseseadet, ehitusmasinaid, kuid on soovinud kindlustada kindlustusjuhtumijärgseid koristuskulusid, tellija olemasolevat vara, soovinud sõlmida lepingu vastutuskindlustuse, riskivastutuse kindlustuse ja vastutuskindlustuse garantiiperioodil. Nimetatud kindlustuslepingu esemetega kaasnevaid riske on kostja soovinud kindlustada ja seega on see tema äratuntav kindlustushuvi.

11.Kui vaadelda poolte vahel sõlmitud lepingut, siis lepingu vasakpoolse tulba p 01 kohaselt oleks kostja käsitluse kohaselt kindlustusobjektiks üksnes ajutised ja lõplikud tööd, kaasa arvatud kõik kasutatavad materjalid. Selline kokkulepe ei vastaks kostja soovile saada sooviavalduses loetletud esemetele kindlustuskaitset, sest sellisel juhul oleks kindlustatud üksnes hageja poolt tehtud tööd ja selleks kasutatavad materjalid. Tööde käigus võis aga kostja kahju tekitada ka kolmandate isikute varale.

12.Lepingu I alapunktides 02-05 märgitud kindlustatavaid objekte ei ole võimalik käsitleda riskidena. Risk tähendab eesti keeles mingi toimingu või ettevõtmisega kaasnevat kahju tekke võimalust, võimalikku ohtu. Seetõttu ei saa kindlustatavaks riskiks pidada kahjujärgseid koristuskulusid, tellija vara, seadusjärgset isiku- või varakahju tsiviilvastutust. Riski realiseerumine saab olla põhjus, mille läbi kahju on tekkinud, st näiteks vargus, tulekahju, üleujutus.

13.Lepingu koos selle lisadega tõlgendamine võimaldab seega tuvastada, et kindlustuslepingu esemeks oli lisaks ehitustööde aastamahule ka lepingu I esimesel lehel vasakpoolses tulbas p-de 0205 all märgitud objektid.

14.TsÜS § 75 lg 1 käsitleb kindlale isikule tehtud tahteavalduse tõlgendamist. Ka selle normi kohaldamine ei võimalda asjas teha teistsugust järeldust kostja avaldatud tahte kohta. Kuna lepingupoolte tahe lepingus on tõendatud, puudub vajadus hinnata poolte tahet mõistliku isiku seisukohalt.

II 15. Apellatsioonkaebuses toodud etteheite kohaselt ei põhjendanud maakohus, miks ta ei nõustu kostja käsitlusega kindlustusmakse arvestamisest. Etteheide on küll põhjendatud, kuid maakohtu põhjendamiskohustuse täitmata jätmine ei ole toonud kaasa lahendi lõppjärelduse ebaõigsust.

16.Kindlustuslepingu maksemäära ja maksete summa küsimust käsitles kostja oma 03.08.2015 menetlusdokumendis (I kd, tl 95). Kokkuvõtlikult leidis kostja, et hageja pidanuks arvestama kindlustusmakse järgmiselt: 0,2 % lepinguliste tööde maksumuselt ja lisaks kolme täiendava kindlustusriski eest 4 (1+3) x 0,2 % = 0,8 % kindlustatud eseme kindlustussummast.

17.Vaidlust ei ole selles, et kostja tasus deposiitpreemia 4258 ja hageja arvestas eelneva kindlustuslepingu järelejäänud ettemakse 349,40 eurot tasutuks uue lepingu deposiitmakse hulka.

Lisaks on hageja arvestanud kostjale neljal korral täiendavaid kindlustusmakseid 65 eurot.

18.Kuna tegemist oli nn avatud lepinguga, olenes kindlustussumma kostja deklareeritavatest tööde maksumusest. Nimetatu tuleneb lepingu eritingimuste p-st 1.1 ja p 1.2 esimesest lauses, mille kohaselt kindlustusvõtja kohustub kindlustusandjale teatama ehitustööde alustamisest objektil hiljemalt kolme tööpäeva jooksul, saates kindlustusandjale täidetud küsimustik-avalduse.

Kindlustusandja registreerib täidetud küsimustik-sooviavalduse alusel objekti ja arvutab 7(9) kindlustusmakse. Lepingu punkti 01 teise tulba kohaselt tohib seejuures lepinguliste tööde summa ühel ehitusobjektil olla maksimaalselt 150 000 eurot. Kindlustuslepingu p 1.6 kohaselt omab 2 miljonit eurot tähendust üksnes lepingu lõppemise kontekstis, kuna selle summa ulatuses ehitusobjektide deklareerimisel leping lõpeb.

19.Vaidlust ei ole poolte vahel, et kostja ehitustööde aastamaksumuseks kujunes 539 366,86 eurot (arvestatud esitatud 37 deklaratsiooni). Hageja on esitanud näitliku arvestuskäigu, kuidas ta arvestas kindlustusmakse kostja sooviavalduse nr 1 alusel (I kd, tl 23). Ehitustööde maksumuseks on sooviavalduse kohaselt 125 454 eurot. Nimetatu on ka konkreetse objekti lõikes kindlustussumma., millest kindlustusmakse moodustas vastavalt lepingu p-le 01 0,2 % ja oli seega 250,9 eurot.

Eelmainitud sooviavaldusest tulenevalt soovis kostja kindlustuskaitset tellijale kuuluvale olemasolevale varale limiidiga 50 000 eurot (lepingu I punkt 03), kahjujärgsetele koristustöödele limiidiga 15 000 eurot (lepingu I p 02) ja vastutuskindlustusele kolmanda isiku eest limiidiga 64 000 eurot (lepingu I p 04).

20.Limiidid ehk hüvitispiirid tulenevad samuti lepingu I teisest tulbast ja on kahjujärgsete koristuskulude puhul 10 % juhtumi kohta, kuid mitte rohkem kui 15 000 eurot, tellijale kuuluva vara kindlustamisel 50 000 eurot ja seadusjärgse vastutuskindlustuse korral ühel ehitusobjektil 50 % lepinguliste tööde maksumusest, kuid mitte rohkem kui 64 000 eurot. Seega arvestas hageja õigesti kindlustusmakse suuruseks 250,9 + 30 + 100 + 128 + 508,90 = 508,90 eurot. Hageja on selle ümardanud 509 euroni. Samad hüvituslimiidid kajastuvad ka kostja sooviavaldusel. Eeltoodu tõttu ei ole õige ega põhine lepingul kostja käsitlus, mille kohaselt tulnuks lähtuda mitte konkreetsest ehitusobjektist, vaid kõikide deklareeritud ehitusobjektide koguväärtusest, korrutades selle 0,8 %ga (539 366,86 x 0,8 % = 4314, 94 eurot). Samal põhjusel on ebaõige kostja arvestus, mille kohaselt on tal arvestades ka varasema lepingu alusel nõutuid kindlustusmakseid, hageja vastu nõue 715,66 euro ulatuses.

21.Eeltoodust nähtub, et hageja lepingutingimused olid selged nii kindlustuseseme kui ka kindlustusmakse aluseks oleva arvutusmetoodika osas. Kostja kindlustusmaakleri kaudu vahendatud väidetav äratuntav oluline huvi sõlmida kindlustusleping, arvestades kindlustusmakse üksnes lepingu mahu järgi, ei saanud aga antud asjaoludel olla hagejale äratuntav ja hagejale ei saa ette heita, et ta lepingu sõlmimise eelselt kostjale ei selgitanud, kuidas ta kindlustusmakseid arvestab (VÕS § 14 lg 2 II lause).

22.Hageja ehituskindlustuse üldtingimuste (I kd, tl 11-22) punkti 1.14.1 kohaselt on kindlustussumma poliisil määratud rahasumma, mis kindlustusjuhtumi saabumisel on hüvitamise piirmääraks. Kindlustussumma on üks kindlustusmakse arvestamise aluseid. Punkti 1.14.2 kohaselt peab kindlustussumma võrduma kindlustusväärtusega. Punkti 1.15.1 kohaselt on hüvitise limiit poliisil kokkulepitud rahasumma, mis kindlustusjuhtumi saabumisel on hüvitamise piirmääraks. Nii kindlustussumma kui hüvitislimiit vähenevad üldtingimuste p-des 1.14.3 ja 1.15.2, kui toimub kahjujuhtum, väljamakstud hüvitise võrra. Hageja on erisusena toonud välja asjaolu, et hüvitise limiidi puhul ei kehti alakindlustuse põhimõtted ning kindlustusjuhtumist tulenev kahju hüvitatakse limiidini, arvestades üldtingimustest toodud piiranguid. Nimetatud hüvitislimiidi kokkuleppimine on õigustatud, kui kindlustuslepingu puhul ei ole igakordsel objektil teada kindlustatud esemete kindlustusväärtusi.

23.Põhjendatud ei ole kostja seisukoht, et ta pidanuks ehitustööde lepingulise maksumuse deklareerima ilma käibemaksuta. Käibemaksu küsimus võib omada tähendust kindlustushüvitise väljamaksmisel, kui tegemist on kindlustatud eseme hävimisega ja selle taastamisega. VÕS § 132 lg 3 esimese lause järgi hõlmab kahjuhüvitis asja kahjustamise korral eelkõige asja parandamise mõistlikud kulud ning võimaliku väärtuse vähenemise. Kindlustusjuhtumi toimumise korral peaks kehtima eeldus, et kindlustusvõtja näiteks tules hävinud ehitise taastab. Taastamistööde puhul tuleb 8(9) tasuda ka käibemaks. Kostja ei ole aga käesolevas asjas tuginenud asjaolule, et hageja on talle nõutust vähem kindlustushüvitist maksnud ja et tal on tasaarvestatav nõue hageja vastu. Eeltoodu tõttu ei oma vaidluse lahendamisel tähendust kostja poolt esitatud e-kirjavahetus hagejaga (I kd, tl 114-117), millest nähtub, et kahjuhüvitis arvestati käibemaksuta.

Kuivõrd pooltevaheline kokkuleppe nägi ette hageja poolt enne töödega alustamist orienteeruva hinna deklareerimist, ei ole võimalik anda lepingule tõlgendust, et hageja pidi lähtuma tegelikust kindlustatud eseme maksumusest. Lepinguvabaduse põhimõttest tulenevalt oli pooltel võimalik niimoodi kokku leppida. Seetõttu ei oma asja lahendamisel tähendust, milliseks kujunes hageja poolt tegelikult tööde maksumus. Vastavatest arvetest (I kd, tl 110-113, 118-155) nähtuv töö tegelik väärtus ei oma asja lahendamisel tähendust ja seetõttu kohus neid ei analüüsi.

24.Kostja väited, et hageja tüüptingimused kahjustavad teda ebamõistlikult ja on vastuolus võlaõigusseadusega, on üldist laadi ega võimalda nende õigsust hinnata. Üksnes asjaolu, et üldtingimused on kehtestatud enne VÕS jõustumist, ei anna alust hinnata neid seadusega vastuolus olevaks.

25.Hageja ei ole kindlustanud kostja kindlustushuvi kostja soovist suuremas mahus. Kostja on avanud väidetava hageja arvutuskäigu ja metoodika 23.09.2015 menetlusdokumendis (I kd, tl 167174) leheküljel viis paiknevas tabelis. Nimetatud arvutuskäik ei vasta lepingus kokkulepitule, kuna kostja lähtub selles mitte tegelikult deklareeritud töödest, vaid ehitustööde potentsiaalsest maksimaalsest kogumahust. Koristustööde osas väidab kostja, et tema kindlustushuvi ei olnud kindlustada koristuskulusid kokku 550 000 euro ulatuses. Kostja ei ole ümber lükanud hageja väiteid, et liites kokku deklareeritud kahjujärgsete koristuskulude hüvitislimiidid, tuleb hageja kindlustatud koristustööde (mille hüvitislimiit ei olnud kõikides sooviavaldustes 15 000 eurot) summaks 37 sooviavalduse alusel 83 777,49 eurot, millelt on arvestatud ka kindlustusmakse, mitte 555 000 eurot nagu kostja oma arvestustes näitab.

26.Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu ja maakohtu otsuse muutmata jätmise tõttu jäävad ringkonnakohtu menetluskulud kostja kanda (TsMS § 171 lg 1).

27.Hageja on 03.05.2016 kirjas kohtule avaldanud, et hagejal puuduvad apellatsioonimenetluse kulud.

Ele Liiv /allkirjastatud digitaalselt/ Krista Kirspuu Indrek Soots /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ 9(9)

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.