Obsah (6)

§ 212§ 213§ 197§ 201§ 109§ 104

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatami

§ 212lg 1).

Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole

§ 213lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Vangla registreeris 04.03.2014 V. Obuhhovi kahju hüvitamise taotluse, milles ta palus hüvitada talle mittevaraline kahju summas 15 eurot iga päeva eest, mis ta pidi veetma Tallinna Vanglas kitsamates oludes, kui 3 m² kinnipeetava kohta. V. Obuhhovi väitel viibis ta Tallinna Vanglas 2008-2009 ja 2013, mil teda hoiti kambrites, kus enamasti ei olnud ühe kinnipeetava jaoks ette nähtud enam kui 2,5 m². Tallinna Vangla registreeris 03.07.2014 V. Obuhhovi teistkordse kahju hüvitamise taotluse, milles ta taotles mittevaralise kahju hüvitamist summas 15 eurot iga päeva eest, mis ta pidi veetma kitsamates oludes, kui 3 m² kinnipeetava kohta. Veel märkis V. Obuhhov, et ta viibis Tallinna Vanglas ajavahemikel 31.10.2008-21.10.2009, 01.08.25.10.2013 ja 27.01.-19.02.
3. V. Obuhhov esitas 15.09.2014 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles ta palus mõista Tallinna Vanglalt välja mittevaralise kahju hüvitisena 450 eurot iga Tallinna Vanglas viibitud kuu eest. Kaebuse põhjendused: 1) Kaebaja viibis Tallinna Vanglas perioodidel 31.10.2008-21.10.2009, 01.08.-01.10.2013, 04.25.10.2013 ja 27.01.-19.02.
4. Aastatel 2008-2009 viibis kaebaja 23 tundi suletud kambris. 6-kohalistes kambrites oli üldpinda 2,5 m² või vähem ühe inimese kohta. Vaba pinda, millest on maha arvestatud mööbli ja inventari alla jääv ruum, oli vähem kui 1,5 m² ühe inimese kohta. Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) on kinnipeetava kasutuses oleva isikliku ruumiga seoses asunud seisukohale, et soovitav minimaalne põrandapind on 4 m² isiku kohta ning kui põrandapinda isiku kohta on vähem kui 3 m², tuleb ülerahvastatust pidada sedavõrd tõsiseks, et selline olukord kujutab Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 3 rikkumist. Hüvitise suuruse hindamisel tuleb lähtuda EIK praktikast ja Riigikohtu lahendist nr 3-3-1-10-
5. 2) Ette oli nähtud 1-tunnine jalutuskäik boksis, mille suurus jäi alla 15 m² ja mida tuli jagada kambrikaaslastega. Riideid tuli pesta ja kuivatada kambris, mistõttu oli seal pidevalt niiske ning seintel esines hallitust, millest saab järeldada, et ventilatsioon oli puudulik. Kambrite kunstlik valgustus ei vastanud vangistusseaduse (VangS) § 45 lg-s 1 sätestatud nõuetele ja vähene valgus kurnas silmi. Isikliku hügieeni eest hoolitsemiseks sai kasutada dušši kord nädalas 20 minutit olukorras, kus kambrites oli ainult külm vesi.
6. Tallinna Vangla tagastas 26.09.
7. a vastusega nr 5-18/14/18841-2 V. Obuhhovi kahju hüvitamise nõude perioodi 31.10.2008-21.10.2009 osas läbivaatamatult ning jättis V. Obuhhovi kahju hüvitamise nõude perioodide 01.08.-25.10.2013 ja 27.01.-19.02.2014 osas rahuldamata.
8. Tartu Halduskohus tagastas 14.10.
9. a määrusega kaebuse osas, milles kaebaja nõuab Tallinna Vanglalt hüvitist perioodi 31.10.2008-21.10.2009 eest ning osas, milles kaebaja taotleb perioodide 01.08.-01.10.2013, 04.-25.10.2013 ja 27.01.-19.02.2014 eest hüvitist muude kinnipidamistingimuste tõttu kui kambri põrandapind.
10. Tartu Halduskohus rahuldas 28.09.
11. a otsusega kaebuse osaliselt (resolutsiooni p 1); jättis kaebaja nõude rahalise hüvitise saamiseks rahuldamata (resolutsiooni p 2); tuvastas, et perioodidel 01.-20.08.2013, 24.-26.08.2013, 28.-29.08.2013, 04.-30.09.2013 ja 05.25.10.2013 olid kaebaja kinnipidamistingimused õigusvastased (resolutsiooni p 3); muus osas jättis kaebuse rahuldamata (resolutsiooni p 4); mõistis Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja menetluskulu 29 eurot (resolutsiooni p 5). Otsuse põhjendused: 1) Tualettruumi pinda ei saa arvata kambri pinna hulka. Seda ei saa arvestada igapäevaseks elutegevuseks, s.h liikumiseks kasutatava ruumina. Arvesse ei tule võtta kambris asuvat mööblit ega selle pinna osakaalu kambri põrandapinnaga võrreldes. Kaebajal ei olnud võimalik kahju vältida. Asjaolu, et kaebaja ei pöördunud enne kahju hüvitamise taotluse esitamist nõuete või etteheidetega vangla poole, saab kohus arvestada hüvitise määramisel. Kaebaja viibimist olukorras, kus põrandapinda oli rohkem kui 2,5 m², kuid vähem kui 3 m², tuleb pidada õigusvastaseks, kuna see on vastuolus EIK praktikaga. Kaebaja viibis kambris, kus põrandapinda isiku kohta oli 2,5-2,99 m², 73 päeva, mis jagunes erineva pikkusega perioodideks, kuid pikki, s.o kuud aega ületavaid järjestikku ruumikitsikuses veedetud 2 perioode kaebaja puhul ei esinenud. Samas oli kaebaja kogu selle aja jooksul vahistatu ning VangS § 90 lg 3 kohaselt hoiti teda ööpäev läbi lukustatud kambris. Seega tuleb kinnipidamistingimusi 73 päeva osas pidada väärikust alandavateks ja vastustaja tegevust õigusvastaseks. 35 päeva viibis kaebaja olukorras, kus põrandapinda isikul oli vähemalt 3 m², mis ületab nii kuni 31.12.2013 kehtinud vangla sisekorraeeskirja (VSkE) kui ka praeguse VSkE nõude ja täidab EIK praktikast tuleneva miinimumnõude. Arvestades muid kinnipidamistingimusi, s.h seda, et kaebajal oli võimalik ühe tunni jooksul päevas viibida värskes õhus, ei saa vastustaja tegevust 35 päeva osas pidada õigusvastaseks. 2) 73 päeval oli kaebaja kasutuses olev isiklik ruum sedavõrd väike, et see tõenäoliselt põhjustas kannatusi või ebameeldivusi, mis ületavad vanglas kinnipidamisega paratamatult kaasneva. Vastustaja ei ole süü puudumist tõendanud. Asja materjalidest ei nähtu vastustaja soov põhjustada kaebajale kannatusi või ebameeldivusi. See tähendab, et vastustaja tegevus ei olnud tahtlik, kuid mitte seda, et see ei olnud süüline. Vastustajale on etteheidetav, et ta lähtus kinnipidamistingimuste hindamisel ainult põrandapinnast ühe isiku kohta ning ei arvestanud selle kõrval muid kinnipidamistingimusi, eelkõige kambris veedetud aega ja liikumisvõimalusi. VSkE sätestab ühele isikule ette nähtud põrandapinna alammäära. Lähtudes EIK praktikast oleks vastustaja pidanud aru saama, et ka selle alammäära järgimise korral võivad kinnipidamistingimused alandada isiku väärikust, kui pikema aja jooksul (kaks perioodi, 20 ja rohkem päeva) tuleb alammäära suurusel pinnal veeta 23 tundi ööpäevas. Vastustaja on jätnud järgimata käibes vajaliku hoole. 3) Kaebaja õiguste rikkumine ei olnud sedavõrd raske, et õigustada mittevaralise kahju hüvitamist rahas. Tegemist on suhteliselt lühikest aega väldanud perioodidega. Rikkumise ulatus ei olnud suur – pind ühe isiku kohta oli 0,35 m² võrra väiksem kui EIK praktikast tulenev 3 m². VSkE-s sätestatud 2,5 m² ja 3 m² suuruse pinna nõuete vastu vangla ei eksinud. Kaebaja kannatused ei olnud rasked. See nähtub asjaoludest, et kaebaja esmakordne pöördumine vastustaja poole oli hüvitamistaotlustes, väited kannatuste kohta on üldsõnalised ja kaebus on valdavas osas trafaretne. Õiguslik hinnang kinnipidamistingimustele Tallinna Vanglas sai riigile teatavaks EIK lahendist Tunis vs Eesti. Üldiselt teadaolevaks on asjaolu, et
12. a rajatud Tallinna Vangla jätkuv kasutamine on tingitud riigi majanduslikust olukorrast ja pärast EIK lahendit Tunis vs Eesti on vähendatud vangide arvu, parandades ruumikitsikusega kaasnevaid olusid. Eeltoodu ei muuda kaebaja kohtlemist Tallinna Vanglas õiguspäraseks, kuid seda saab arvesse võtta rikkumise raskuse kindlakstegemisel. Kaebaja nõue rahalise hüvitise saamiseks jääb rahuldamata. Ajavahemikul 01.-20.08.2013, 24.26.08.2013, 28.-29.08.2013, 04.-30.09.2013 ja 05.-25.10.2013 olid kaebaja kinnipidamistingimused Tallinna Vanglas õigusvastased. 35 päeva osas puudub alus kaebuse rahuldamiseks. 4) Kaebaja tasus kaebuse esitamisel riigilõivu 45 eurot ja kandis menetluskulu 14 eurot seoses kohtusse ilmumisega. Kuna kaebaja kasuks ei mõistetud välja rahalist hüvitist, siis puudub võimalus arvutada välja kaebuse rahuldamise proportsiooni. Mõistlik on lähtuda riigilõivust kaebuse esitamisel, kui rahalist nõuet ei esitata, ning mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskuluna 29 eurot, s.h riigilõiv 15 eurot ja sõidukulu 14 eurot. Muud menetluskulud jäävad poolte enda kanda. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
13. Tallinna Vangla esitas 19.10.2015 apellatsioonkaebuse, milles ta palub tühistada Tartu Halduskohtu 18.09.
14. a otsus osas, millega kohus tuvastas, et kaebaja kinnipidamistingimused olid õigusvastased ning teha asjas uus otsus, millega jätta kaebus täielikult rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1) Kohus on põrandapinna arvestamisel ebaõigesti arvanud kambri üldpindalast välja WC aluse pindala. Selle tulemusel on kohus lähtunud otsuse tegemisel väiksematest andmetest, 3 kui tegelikult oli V. Obuhhovile kambrites tagatud. Siseriiklik õigus sätestab, et kui WC on kambris sees, siis on see kambri osa. „Põrandapind“ ei tähenda ruumis olevat jalutamiseks vaba pinda, vaid ruumi põrandapinna suurust, mille arvestamise aluseks on vastasseinte vaheline kaugus, seega ruumi üldpind. V. Obuhhovile oli kogu Tallinna Vanglas viibimise ajal tagatud VSkE § 6 lg-s 6 isiku kohta sätestatud minimaalne põrandapind, mis periooditi oli miinimumist suurem. Seetõttu on vangla tegevuse õigusvastasuse tuvastamine ja menetluskulu väljamõistmine põhjendamatu. 2) Kohus ei ole muude vangistustingimuste tagamisel vastustaja tegevuses õigusvastasust tuvastanud. Kohus ei põhjenda, miks kõik muud õigused, mis olid kinnipeetavale tagatud, ei kompenseeri ja ei tasakaalusta vähest põrandapinda. Seega on kohus jätnud tuvastatud asjaolud kogumis hindamata. Otsuses puuduvad põhjendused, miks kohus võttis kambris põrandapinna küsimuse lahendamisel aluseks 3 m² ning kuidas viis aeg, millal kinnipeetavale oli tagatud vähem, kogumis rikkumise tuvastamiseni.
15. V. Obuhhov ei ole vastust Tallinna Vangla apellatsioonkaebusele esitanud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
16. Ringkonnakohus leiab, et Tallinna Vangla apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt.
17. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et V. Obuhhov viibis Tallinna Vanglas halduskohtu poolt menetletud perioodidel 01.08.-01.10.2013, 04.-25.10.2013 ja 27.01.-19.02.2014, kokku 108 päeva. Halduskohtu otsust on vaidlustanud üksnes vastustaja. Vastustaja on apellatsioonkaebuses vaidlustanud halduskohtu otsust osas, millega halduskohus tuvastas kaebaja kinnipidamistingimuste õigusvastasuse perioodidel 01.20.08.2013, 24.-26.08.2013, 28.-29.08.2013, 04.-30.09.2013 ja 05.-25.10.2013 (s.o otsuse resolutsiooni p 3), arvates WC alla jääva pinna kambri põrandapinnast välja ning mõistis vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskuludena 29 eurot (s.o otsuse resolutsiooni p 5). Tulenevalt halduskohtumenetluse seadustiku (

) § 2 lg-st 4 tõlgendab kohus menetlusosaliste avaldusi ja lähtub nende lahendamisel esitaja tegelikust tahtest. Vastustaja apellatsioonkaebuses märgitust järelduvalt loeb ringkonnakohus vastustaja tahteks, et ringkonnakohus tühistaks Tartu Halduskohtu 18.09.

1. a otsuse resolutsiooni p-de 3 ja 5 osas.
2. Kuna asja materjalidest nähtuvalt on kaebaja esitanud Tallinna Vanglale kaks kahju hüvitamise taotlust, millest esimene on vangla poolt registreeritud 04.03.2014 (tl 17) ja teine 03.07.2014 (tl 7), siis juhindudes

§ 197lg-test 1 ja 2 kontrollib ringkonnakohus, kas halduskohus on V.

Obuhhovi hüvitamiskaebuse õigesti menetlusse võtnud. Kinnipeetav või vahistatu peab halduskohtusse hüvitamiskaebusega pöörduma hiljemalt 30 päeva jooksul vanglale esitatud taotluse läbivaatamiseks ettenähtud 2kuulise tähtaja möödumisest, lähtuvalt VangS § 1¹ lg-st 8 ja riigivastutuse seaduse (RVastS) § 18 lgtest 1 ja

1. Kaebaja kahju hüvitamise taotlused on perioodide 01.08.-01.10.2013, 04.25.10.2013 ja 27.01.-19.02.2014 osas esitatud vanglale tähtaegselt. Kaebaja poolt vanglale esitatud kahju hüvitamise taotlused on põhjendustelt ja taotlustelt sisuliselt analoogilised, kuid kaebaja on teises taotluses täpsustanud perioode, mil ta Tallinna Vanglas viibis ja milliste eest ta mittevaralise kahju hüvitamist taotleb. Eelnevat arvestades oli ringkonnakohtu hinnangul kaebajal kohustus, arvestades vangla poolt teistkordse, täpsustatud kahju hüvitamise taotluse registreerimise aega 03.07.2014, esitada halduskohtule kaebus hiljemalt 03.10.
2. Kaebaja on kaebuse halduskohtule esitanud 15.09.2014 (tl 9p). Seega on V. Obuhhov esitanud hüvitamiskaebuse halduskohtule tähtaegselt ning halduskohus on võtnud kaebuse perioodide 01.08.-01.10.2013, 04.-25.10.2013 ja 27.01.-19.02.2014 osas õigesti menetlusse. 4
3. Apellatsiooniastmes ei ole vaidlust selle üle, et kambri põrandapinna suuruse arvestamisel ei tule sellest maha arvata mööblialust pinda. Halduskohus on kambri põrandapinna suuruse määramisel leidnud (otsuse p 6), et tualettruumi pinda ei saa arvata kambri pinna hulka. Vastustaja ei nõustu halduskohtu seisukohaga ning leiab, et WC alla jäävat pinda ei tule kambri põrandapinnast välja arvata. Ringkonnakohus märgib, et EIK on vangla kambri põrandapinna kaasuste asjaolusid vahel refereerinud tualettruumi pindala arvesse võtmata (nt asi nr 36059/12: Bordeniciu/Rumeenia, p-d 9-17), samas on teistes asjades arvestanud kambripinda koos tualetiga (nt asi nr 44753/12: Gégény/Ungari, p 6; 29334/11: Lutsenko/Ukraina, p 117). Sageli on EIK riive intensiivsuse hindamisel rõhutanud, et vaadeldud isiklik ruum hõlmab ka WC ja mööblialust pinda, ning käsitlenud riivet selle võrra intensiivsemana (nr 43589/02: Salakhutdinov/Venemaa, p 72; 30112/04: Petrenko/Venemaa, p 39). EIK praktikast ei tulene, et ilma tualettruumi pindala ja mööblialust põrandat arvesse võtmata peab kinnipeetava käsutuses igal juhul olema põrandapinda vähemalt 3 m² või et soovitavalt võiks seda olla vähemalt 4 m². Sellist kohustust ei tulene ka Eesti õigusaktidest. Kui kohustust ei tulene kehtivast õigusest, s.h välislepingust, ei saa isik selle rikkumisele kahjuhüvitise nõudmisel RVastS §-de 7 ja 9 alusel tugineda (Riigikohtu 09.12.
4. a otsus nr 3-3-1-42-15, p 17). Eeltoodust tulenevalt asub ringkonnakohus seisukohale, et tualettruumi pind tuleb arvestada kambrite üldpinna sisse. Ringkonnakohus märgib, et olukorras, kus erinevalt halduskohtust arvestada kambri põrandapinna suurust koos tualetiga, saab siiski sarnaselt halduskohtuga tõdeda, et kaebaja viibis vaidlusalustel perioodidel kokku 73 päeva kambrites, kus kinnipeetava kohta on isiklikku ruumi alla 3 m² (s.o 2,9 m²), kuid talle oli tagatud VSkE § 6 lg-s 6 nimetatud minimaalne ruutmeetrite arv, s.o vähemalt 2,5 m², ning lisaks viibis kaebaja 35 päeva kambrites, kus kinnipeetava kohta oli isiklikku ruumi üle 3 m² (s.o 3,36-7,5 m²).
5. Halduskohus leidis otsuses (p 11), et kaebaja kinnipidamistingimusi 73 päeva osas tuleb pidada väärikust alandavateks ja vastustaja tegevust õigusvastaseks, sest kaebaja olukord kambrites oli vastuolus EIÕK art 3 kohaldamisel tekkinud EIK praktikaga. Halduskohus tuvastas ühtlasi, et nimetatud 73 päeva jagunesid erineva pikkusega perioodideks, kuid pikki, s.o kuud aega ületavaid perioode kaebaja puhul ei esinenud. Samas arvestas halduskohus ka seda, et kaebaja oli kogu aja jooksul vahistatu ning tal oli võimalik vaid ühe tunni jooksul päevas viibida värskes õhus (otsuse p 12). Eeltoodud osas nõustub ringkonnakohus halduskohtu otsuse põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (

§ 201lg 4).

Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus täiendavalt järgmist. 13. Ringkonnakohus on seisukohal, et vastustaja tegevuse õiguspärasust kaebaja kinnipidamisel viimasele võimaldatud isikliku ruumi suuruse osas ei saa hinnata üksnes VSkE § 6 lg-s 6 sätestatud minimaalse põrandapinna nõude alusel. Vastustajal oli kohustus järgida ka EIÕK-st tulenevaid nõudeid, kuna tegemist on Eestile siduva välislepinguga, mille tõlgendamine ja kohaldamine on EIK pädevuses. Seega on põhjendatud lähtuda kambri põrandapinna suuruse määramisel nii siseriiklikust õigusest kui ka EIK poolt esile toodud kriteeriumidest. Riigikohus on selgitanud, et EIÕK art 3 ega PS §-d 10 ja 18 ei kehtesta täpset piiri, mil seadusliku kinnipidamisega kaasnevad tavapärased kannatused lähevad üle inimväärikust alandavaks kohtlemiseks (Riigikohtu 09.12.2015. a otsus nr 3-3-1-42-15, pd 1315). Ka EIK on selgesõnaliselt keeldunud määramast, kui suur peaks minimaalselt olema kambri põrandapind kinnipeetava kohta muid faktoreid arvesse võtmata (EIK otsus asjas nr 2689/12: Semikhvostov/Venemaa, p 79). EIK on selgitanud, et tugeva eelduse, et tegemist on alandava kohtlemise ja EIÕK art 3 rikkumisega, loob see, kui rikutud on kasvõi ühte järgmistest nõuetest:

1. a)igal kinnipeetaval peab olema kambris isiklik magamisase;
2. b)iga kinnipeetava käsutuses peab olema vähemalt 3 m² põrandapinda;
3. c)kambri suurus peab võimaldama kinnipeetaval mööbliesemete vahel vabalt liikuda (otsus asjades nr 42525/07 ja 5 60800/08: Ananyev jt/Venemaa, p 148). EIK on samas leidnud, et ka 3 m²-st väiksema kambripinna mõjusid võivad tasandada ja väärikuse alandamise välistada muud kinnipidamistingimused, kui on tagatud liikumisvabadus vangla või osakonna piires, võimalus viibida väljaspool kambrit ning kinnipidamisasutuse üldine nõuetekohasus (nt asjad nr 9967/06: Belyayev/Venemaa, p-d 3336; 2689/12: Semikhvostov/Venemaa, p 79; 7334/13: Muršić/Horvaatia, p 56, jõustumise ootel). Ka on Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 20.06.2014. a otsuse nr 3-4-1-9-14 p-des 36 ja 44 selgitanud, et täpset piiri, mil seadusliku kinnipidamisega kaasnevad tavapärased kannatused lähevad üle inimväärikust alandavaks kohtlemiseks, pole võimalik määrata, see sõltub muuhulgas seesuguse kohtlemise kestusest, selle füüsilisest ja psüühilisest mõjust, mõningatel juhtudel ka kannatanu isiku eritunnustest ning muudest kinnipidamise tingimustest. Seega tuvastamaks või välistamaks väärikust alandavat kohtlemist, tuleb kohtul hinnata, milline oli kinnipeetava tegelik liikumisvõimalus ja millised olid muud kinnipidamistingimused vaidlusalusel perioodil. 14. Käesolevas asjas on vaidlus üksnes kaebajale kambris tagatud põrandapinna ebapiisavuse üle, kuid muude kinnipidamistingimuste üle vaidlust ei ole. Halduskohus on tuvastanud, et kaebajat hoiti vahistatuna ööpäev läbi lukustatud kambris, kuid talle oli tagatud väljaspool kambrit liikumiseks ööpäevas 1-tunnine jalutuskäik värskes õhus. Eeltoodule ei ole vastustaja apellatsioonkaebuses ka vastu vaielnud. Kinnipidamistingimuste kohta on vastustaja apellatsioonkaebuses (p 4.1, tl 70) märkinud, et kambrites oli piisav valgustatus ja ventileeritus, osaliselt avatavad aknad, nõutavat temperatuuri tagav keskküttesüsteem, magamisruumist eraldatud veega WC ja kraanikauss, duši kasutamise võimalus, oma voodikoht, padi, tekk, madrats ja voodipesu, mida vahetati reeglina kaks korda kuus, öörahu kl 22.00-6.00. 15. Olukorras, kus kaebaja pidi viibima peaaegu terve päeva (v.a jalutuskäigu aeg) alla 3 m² suuruses kambris ning tal puudus liikumisvabadus vangla või osakonna piires, kuid muude kinnipidamistingimuste nõuetekohasuse üle vaidlus puudub, tuleb inimväärikust alandava kohtlemise tuvastamiseks hinnata vähese isikliku pinnaga kambris viibimise ajalist kestust (Riigikohtu 09.12.2015. a otsus nr 3-3-1-42-15, p 21). Oluline on, kas kinnipeetavale on tagatud vanglas väljaspool kambrit piisavad liikumisvõimalused. Hinnangut vangla tegevuse õiguspärasusele ei mõjuta asjaolu, kas kinnipeetav liikumisvõimalusi ka reaalselt kasutab (RKHK 27.04.2016. a otsus asjas nr 3-3-1-58-15, p 18). Ringkonnakohus on seisukohal, et arvestades kaebajale kohaldunud režiimi ja alla 3 m² põrandapinnaga kambris viibimise perioodide pikkusi (kolm perioodi oli 20 ja rohkem päeva) nimetatud 73 päeva vältel, ühtlasi asjaolu, et nimetatud päevadel ei olnud kaebaja vanglas hõivatud ühegi tegevusega, mis võimaldanuks tal viibida kambrist väljaspool enam kui vaid 1 tund päevas, ka ei ole talle võimaldatud näiteks lisaaega jalutamiseks, ei saanud muidu nõutavad kinnipidamistingimused kompenseerida liikumisvõimaluse vähesust. Eeltoodut arvestades nõustub ringkonnakohus halduskohtu seisukohaga selles, et 73 päeva osas tuleb kaebaja kinnipidamistingimusi pidada väärikust alandavateks ja vastustaja tegevust õigusvastaseks. 16. Halduskohus mõistis Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja menetluskulud summas 29 eurot, s.h riigilõiv 15 eurot ja kaebaja sõidukulu 14 eurot. Vastustaja taotleb menetluskulude kaebaja kanda jätmist. Asja materjalidest nähtuvalt on kaebaja tasunud kaebuse esitamisel riigilõivu 45 eurot (tl 30). Kuna halduskohus rahuldas kaebuse osaliselt, siis oli halduskohtu hinnangul mõistlik lähtuda sellest, milline on riigilõiv kaebuse esitamisel juhul, kui rahalist nõuet ei esitata. Halduskohus pidas mõistlikuks vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista riigilõivu 15 eurot. Eeltoodud osas ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendusega (

§ 201lg 4).

Kuigi halduskohus on otsuses (p 19) märkinud, et kaebaja kandis sõidukulu 14 eurot seoses kohtusse ilmumisega, nähtub asja materjalidest, et seoses 6 10.09.2015 toimunud kohtuistungile ilmumisega on kaebaja esitanud halduskohtule sõidukulude tõendamiseks üksnes bussipileti summas 7 eurot (tl 59).

§ 109

lg 1 ls 2 kohaselt esitatakse kuludokumendid, mis seonduvad osalemisega kohtuistungil, kus lõpetati asja arutamine, samuti selliste kulude nimekiri kohtule hiljemalt kolme tööpäeva jooksul pärast istungi lõppu. Kuna kaebaja on esitanud sõidukulu tõendamiseks halduskohtule üksnes ühe bussipileti summas 7 eurot ega ole kolme tööpäeva jooksul pärast istungi lõppu teisi kuludokumente sõidukulude kohta esitanud, siis on kaebaja tagasisõidukulu 7 euro osas tõendamata, mistõttu mõistis halduskohus ebaõigesti vastustajalt kaebaja sõidukuluna välja 14 eurot. Ringkonnakohus leiab, et kaebaja kasuks tuleb välja mõista sõidukulu summas 7 eurot. Seega tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista menetluskulu (riigilõiv + sõidukulu) kokku 22 eurot.

1. Eeltoodust lähtudes rahuldab ringkonnakohus Tallinna Vangla apellatsioonkaebuse osaliselt ja tühistab halduskohtu otsuse resolutsiooni punkti 5, millega halduskohus mõistis Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja menetluskulu 29 eurot ning mõistab Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja menetluskulu 22 eurot. Muus osas jääb Tartu Halduskohtu 18.09.
2. a otsus muutmata, kuid muuta tuleb halduskohtu otsuse põhjendusi kambri põrandapinna suuruse arvestust puudutavas osas.
3. Tallinna Vangla oli apellatsiooniastmes riigilõivu tasumisest

§ 104lg 10 alusel vabastatud.

Seega puudub vajadus antud osas menetluskulude jaotamiseks. /allkirjastatud digitaalselt/ Madis Ernits /allkirjastatud digitaalselt/ Agu Timmi 12.01. 7 /allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel