3-14-51329/77

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Tartu Ringkonnakohus Tanel Saar, Agu Timmi ja Einar Vene

1. mai 2016, Tartu 3-14-51329 Haldusasi A.L. kaebus Tartu Vangla
2. aprilli
3. a käskkirja nr 6-2/478 tühistamiseks ja sellega tekitatud kahju hüvitamiseks Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised Tartu Halduskohtu
4. märtsi
5. a otsus A.L. apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja A.L. Vastustaja Tartu Vangla RESOLUTSIOON
6. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu
7. märtsi
8. a otsus muutmata.
9. Jätta kaebaja taotlus tunnistajate ülekuulamiseks ning istungi korraldamiseks rahuldamata.
10. Tagastada kaebajale apellatsioonkaebuse lisad. EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest (kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on seega
11. juuni
12. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
13. Tartu Vangla kinnipeetavat A.L. t karistati Tartu Vangla
14. aprilli
15. a käskkirjaga nr 62/478 10-päevase kartserikaristusega selle eest, et A.L. oli andnud teisele kinnipeetavale T. Tunisele enda ravimeid.
16. A.L. esitas kaebuse, milles palus distsiplinaarkaristuse määramise käskkiri tühistada ja mõista välja hüvitis kohtu äranägemisel karistuse ärakandmisega tekitatud kahju eest. Kaebuse kohaselt on vangla tuginenud anonüümse tunnistaja ütlusele, kuid jätnud tähelepanuta kahe väidetavas rikkumises osalenu tunnistused. Kaebaja on pidanud pärast ravimite manustamist näitama vanglaametnikele oma suud. Seega peab vangla tõendama, et kaebaja ei ole talle määratud tablette tarvitanud. Kaebaja ja T. Tunis viibisid erinevates osakondades ja seega ei saanud kaebaja tablette üle anda.
17. Tartu Halduskohtu
18. märtsi
19. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata järgmistel põhjendustel. 3.
20. Vaidlusalusest käskkirjast nähtub, et T. Tunisel olid
21. märtsil 2014 jalutuskäigult tulles mõlema käe kinnastesse peidetud 29 valget ja 29 pruunikaspunast manustamisjälgedega tabletti. Hiljem tuvastati, et tegemist oli antidepressantidega. Julgeolekuosakonna spetsialisti ettekande järgi on ta kindlaks teinud, et tabletid olid T. Tunisele antud A.L. i poolt. 3.
22. Kaebaja süülist käitumist kinnitab kaastööteade nr
23. Selle usaldusväärsuses ei näinud kohus alust kahelda. Kohus veendus selle põhjal, et kaebaja jätab tahtlikult ravimid tarvitamata, peidab need ülahuule alla ja kogub neid ning annab hiljem T. Tunisele. Kui T. Tunis viidi S-1 osakonnast osakonda S-2, siis hõigati talle järele, et nüüd jäi ta oma tablettidest ilma. Kui
24. märtsil 2014 toimus S-1 osakonna jalutamine, visati suur kogus tablette S-2 jalutusaeda, mida T. Tunis tahtis osakonda tuua. Vangla meditsiiniosakonna tõendi kohaselt sai A.L. kõnealuseid antidepressante. Kaebaja käis sel päeval (
25. märtsil 2014) jalutamas. Tema ja T. Tunise jalutusboksid on kõrvuti. Enne intsidenti olid kaebaja ja T. Tunis
26. detsembrist 2013 kuni
27. veebruarini ühes osakonnas ning neil oli võimalik üleandmises kokku leppida. 3.
28. Distsiplinaarkaristus on proportsionaalne, kuna kaebajal on 16 kehtivat distsiplinaarkaristust. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES
29. A.L. esitas apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsus tühistada ja kaebus rahuldada järgmistel põhjendustel: 4.
30. Kohus ei võtnud arvesse kaebaja esitatud küsimusi. 4.
31. Kaebaja pole ainus kinnipeetav, kes saab psühhiaatri käest kõnealuseid ravimeid. 4.
32. Kui kaebaja oleks 58 tabletti säilitanud, oleks pidanud need kambri läbiotsimisel leitama. 4.
33. Kaebaja ei teadnud üldse T. Tunist enne tema karistamist. T. Tunis on kinnitanud, et leidis tabletid. Pole tõendatud, et kaebaja need tabletid üle andis. 4.
34. Ravimi manustamisel peab vanglas avama kontrollimiseks suu. Ravimi ülahuule alla panemisel oleks see näha, kuna tabletid on suured. 4.
35. Kaebajal on vanglas vihavaenlasi. Ei saa tagada, et kaebaja vastu tunnistusi andnud kinnipeetav ei olnud üks neist. 4.
36. Enne jalutama minekut otsitakse kinnipeetavad läbi. Kaebaja peaks olema pelikan, et hoida suus 58 tabletti. 4.
37. Kahe jalutusboksi vaheline kaugus on 10 meetrit ja kahe boksi vahel on vanglaametnik. Ka ei saanud kaebaja visata tablette kivi alla, mille alt T. Tunis need enda sõnul leidis. 4.
38. Vangla oleks pidanud tegema DNA-proovid. 4.
39. T. Tunise ümberpaigutamine tuli talle üllatusena ja nad ei saanud enne ravimite üleandmises kokku leppida. 4.
40. Kaebaja käib verd andmas. Kui ta tablette ei võtaks, oleks see tema verenäitudest näha. 4.
41. Kaebajal olnuks lihtsam anda tablette läbi teiste kinnipeetavate. 4.
42. Kaebajat ei ole karistatud teistele kinnipeetavatele isiklike asjade andmise eest. Apellatsioonkaebuses taotletakse kinnipeetav T. Tunise ja kaastööteatise koostanud kinnipeetava ülekuulamist. Samuti palutakse välja nõuda kaebaja distsiplinaarkaristuste väljavõte, tõendamaks 2 seda, et teda pole karistatud teistele kinnipeetavatele asjade andmise eest. Veel soovitakse halduskohtu otsuses viidatud materjalidest koopiaid ning koopiat ka apellatsioonkaebusest.
43. Viru Vangla vastuses palutakse jätta apellatsioonkaebus rahuldamata jätta. Vastuses märgitakse et kuigi kaebaja on andnud vereproove, ei kontrollita neis vaidlusaluste ravimite kontsentratsiooni. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
44. Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust.
45. Kaebaja üritab näidata, et tema ei saanud olla tablettide üleandjaks seetõttu, et üleandmise või selle ettevalmistamise erinevates faasides oleks vanglateenistus pidanud toimuva avastama. Kaebaja väidab, et vanglaametnikud oleksid pidanud avastama tablettide võtmata jätmise, tablettide päev-päevalt kogumise ja nende peitmise, tablettidega jalutusboksi sisenemise ja tablettide ühest jalutusboksist teise toimetamise. Ringkonnakohus nõustub, et selliselt käitudes on kinnipeetaval arvestatav risk vanglaametnike poolt tabatud saada. Kuid see ei tähenda, et selline tegevuse elluviimine oleks kinnipeetava jaoks võimatu. Ei ole kahtlust, et kinnipidamistingimusi hästi tundvad kinnipeetavad on piisavalt oskuslikud, leidmaks lahendusi, kuidas enda tegevuse avastamist vältida või selle riski oluliselt vähendada. Kaebaja üritab näidata, kui võimatu selline stsenaarium oleks, kuid samas on selge, et ta jätab lahti seletamata need võimalused, mida kinnipeetavad sellises olukorras vanglateenistuse eksiteele viimiseks tegelikult kasutada saavad. Seetõttu ei oma tähtsust selle tuvastamine, kuidas kaebaja täpselt tablette võtmata jättis, neid peitis, need jalutusboksi viis ja need siis ühest boksist teise toimetas. Oluline on, et see on võimalik. Üksnes asjaolu, et vanglateenistus peaks kontrollima tablettide manustamist, ei tähenda, et kaebajal ei õnnestu tablettide tegelikku manustamist vältida. Kindlasti on võimalusi ka tablettide avatud osakonnas peitmiseks selliselt, et mingi perioodi jooksul neid ei avastata. Ning kahe jalutusboksi eraldi asetsemine ning nendevaheline kümnemeetrine vahe ja seal seisev vanglaametnik ei ole samuti sellised asjaolud, mis takistaks vältimatult tablettide toimetamise ühest jalutusboksist teise näiteks viskamise teel. Seetõttu ei peatu ringkonnakohus pikemalt võimalikel versioonidel sellest, kuidas täpselt kaebaja need tegevusi ellu viis. Nagu öeldud, on oluline see, et need tegevused on reaalselt võimalikud.
46. Kaebaja seisukohtadest läbikumav arusaam, et vangla peaks täpselt ära näitama ja tõendama selle, kuidas konkreetselt kaebaja tablette kogus, üleandmist ette valmistas ja selle ellu viis, ei ole õige. Kõike seda ei ole ilmselt võimalik ära näidata ja tõendadagi, kuna reaalselt pole võimalik tõendada iga sammu kaebaja tegevusest, millest teab ainult tema. Distsiplinaarkaristuse määramiseks on piisav see, kui olemas on kindlad andmed, et isik on pannud toime distsiplinaarsüüteo ning vajalik pole täielik sündmuste rekonstrueerimine, kuidas distsiplinaarsüütegu toime pandi. Ilmselgelt ülemäärane on sellises olukorras, kus süüteo toimepanemise kohta on materjalid piisavad, DNA proovi võtmine, nagu väidab kaebaja.
47. Ülejäänud kaebaja väited – et ta ei teadnud T. Tunist ja et tal oleks olnud lihtsam anda tablette läbi teiste kinnipeetavate, ei väära kuidagi seda, et kaebaja võis eelkirjeldatud teod toime panna. Tähtis pole see, kas ta andis tabletid T. Tunisele tulenevalt varasemast tutvusest või olid tabletid vanglasiseseks maksevahendiks. Väide, et tablette olnuks lihtsam anda läbi teiste kinnipeetavate, on paljasõnaline ning lisaks kaasnenuks ka sellise käitumisega omad ohud. Praegu valitud lahendust tablettide üleandmiseks ei saa seetõttu pidada ilmselt ebamõistlikuks. 3 T. Tunise väidetav ootamatu ümberpaigutamine ei saanud olla takistuseks talle tablettide üleandmisel, sest kui kaebaja on kinnitanud, et tal olnuks võimalus T. Tunisele vahendada tablette näiteks kaaskinnipeetavate kaudu (vt ülal p 4.12), siis oli tal kindlasti võimalik kas otse või teiste kinnipeetavate vahendusel T. Tunisega suhelda ning tablettide üleandmises kokku leppida. Ka T. Tunise väide, et ta leidis tabletid kivi alt ja kaebaja edasiarendus sellest väitest, et ta ei saanud tablette „kivi alla“ visata, ei ole asjakohane. T. Tunise ütlustele ei saa omistada kaalukat tähendust, kuna ta oli tablettide saajaks ning ilmselgelt huvitatud sellest, et vähendada enda süüd ning eitada kokkulepet tablettide saamiseks ning mitte anda välja kaaskinnipeetavat.
48. See, et samu ravimeid võivad saada vanglas ka teised kinnipeetavad, ei tähenda, et kaebajat oleks süüdistatud alusetult. Kaebaja karistamisel võeti aluseks konkreetsed asjaolud, mis kinnitavad tema süüd. Seda ei saa kahtluse alla seada väitega, et samu ravimeid saavad ka teised kinnipeetavad. Teiste kinnipeetavate puhul ei ole ilmnenud asjaolusid, mis kinnitaksid, et nemad olid ravimite kogujaks ja üleandjaks T. Tunisele.
49. Kaebaja süüd kinnitab veenvalt kaastööteatis, millele on distsiplinaarkaristuse määramisel tuginetud. Halduskohus on kaastööteatisega tutvunud ja koostanud selle kirjeldamiseks protokolli (tl 108) ning sealset infot refereerinud kohtuotsuses (vt ülal p 3.2). Ringkonnakohus ei korda siinkohal kaastööteatises ja halduskohtu otsuses refereeritud infot, kuid nõustub halduskohtuga, et need kinnitavad veenvalt, et kaebajale süüks arvatud tegu oli tõepoolest kaebaja poolt toime pandud.
50. Väide, et kaebajal on vanglas vihavaenlasi, kes võisid kaastööteates tema kohta valetada, on paljasõnaline. Esiteks tuleb ringkonnakohtu arvates eeldada seda, et kaastööks valitakse vangla poolt eeskätt sellised kinnipeetavad, kes on piisavalt usaldusväärsed ning kelle puhul on minimeeritud oht, et nad võivad kaastööd tehes anda valeinfot. Vastasel juhul riskib vangla ise sellega, et ta usaldab kaastööd tegevate kinnipeetavate poolt antavat valeinfot ning astub nende põhjal vääraid samme ohtude ennetamiseks ja reageerimiseks. Seetõttu saab kaastööteateid pidada pigem usaldusväärseks tõendiks. Teiseks kinnitab kaebaja süüd aga see, et kaebajal olid tegelikkuses olemas kõik võimalused talle etteheidetavate tegude toimepanemiseks. Talle olid määratud vaidlusalused tabletid, ta võis vältida nende manustamist, tema ja T. Tunise jalutusboksid olid kõrvuti. Seega kuigi kaebaja on üritanud näidata seda tegevust võimatuna, olid tal tegelikult olemas kõik võimalused nende tegude toimepanemiseks. Kaebaja ja T. Tunise vastupidised väited põhinevad aga eeskätt soovil vältida kaebaja karistamist. Seetõttu loeb ringkonnakohus koostoimes muude asjaoludega usaldusväärseks need tõendid, mis kinnitavad kaebaja poolt etteheidetavate tegude toimepanemist.
51. Kaebaja väitele, et verenäitudest olnuks näha ravimite kasutamata jätmist, on vangla vastu vaielnud ning ringkonnakohtu jaoks on vangla vastuseisukoht usaldusväärne (vt ülal p 5).
52. See, et kaebajat ei ole karistatud teistele kinnipeetavatele asjade andmise eest, ei oma asja lahendamisel tähtsust. Halduskohus viitas eeskätt sellele, et kaebajat on distsiplinaarkorras karistatud korduvalt ning seega oli tema karistus proportsionaalne.
53. Eeltoodust tulenevalt jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Riigilõivu tasumisest oli kaebaja apellatsioonkaebuse esitamisel vabastatud.
54. Kaebaja taotlus tunnistajate ülekuulamiseks jääb rahuldamata. Esiteks on asjas kogutud piisalt tõendeid. Kaebaja soovitud tunnistaja – T. Tunis - kinnitaks tõenäoliselt kaebaja väiteid, kuid need 4 ei oleks usaldusväärsed, kuna T. Tunis sooviks ilmselgelt kaaskinnipeetavast kaebajat kaitsta. Kaastööteatise aluseks infot andnud isiku ülekuulamine pole võimalik, kuna selles osas on menetlus ringkonnakohtu poolt
55. mail 2015 kinniseks kuulutatud. Kaebaja poolt esitatud korduvad taotlused erinevatest dokumentidest koopiate saamiseks on ringkonnakohtu poolt kas rahuldatud või
56. novembri
57. a määrusega muul moel lahendatud. Kaebaja taotlus asjas istungi korraldamiseks jääb rahuldamata. Halduskohus on asja lahendanud istungil. Asja materjalide juures on poolte esitatud tõendid ja kaastööteatega tutvumise protokoll. Asja toimik on asja keerukust arvestades niigi väga mahukas. Ringkonnakohtu hinnangul on selge, et vajalikud tõendid on asjas kogutud ning istungi korraldamine ei annaks asja lahendamisele juurde kvalitatiivset väärtust. Küll aga pikendaks see asjas otsuseni jõudmise aega, kuna asja lahendamine kirjalikus menetluses on võimalik märgatavalt kiiremini. Seda eriti kaebaja senist käitumist arvestades, kes hulga erinevate taotluste ja pöördumistega on põhjustanud pigem asja lahendamise edasilükkumist ringkonnakohtus. Seega räägib asja kirjalikus menetluses lahendamise kasuks ka menetlusökonoomia põhimõte. Ringkonnakohus on eelneva tõttu seisukohal, et HKMS § 131 lg 1 p-st 2 tulenevalt ei ole asjas istungi korraldamine vajalik. Kaebaja poolt esitatud apellatsioonkaebuse lisad tuleb kaebajale tagastada, kuna need ei oma asja lahendamisel tähtsust. /allkirjastatud digitaalselt/ Tanel Saar /allkirjastatud digitaalselt/ Agu Timmi 5 /allkirjastatud digitaalselt/ Einar Vene