← Eesti

3-16-653/29

MÄÄ RUS Kohus Kohtukoosseis Määruse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised Tartu Ringkonnakohus Tanel Saar, Agu Timmi, Tiina Pappel 16.05.2016, Tartu 3-16-653 Politseija Piirivalveameti taotlus M.H.K. kinnipidamiseks ning Politsei- ja Piirivalveameti kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks Tartu Halduskohtu 05.04.

  1. a määrus M.H.K. määruskaebus Kirjalik menetlus Määruskaebuse esitaja/isik, kelle kinnipidamist taotletakse M.H.K. Taotleja Politsei- ja Piirivalveamet RESOLUTSIOON Rahuldada määruskaebus. Tühistada Tartu Halduskohtu 05.04.
  2. a määrus ning jätta Politsei- ja Piirivalveameti taotlus M.H.K. kinnipidamiseks ning Politsei- ja Piirivalveameti kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks rahuldamata. EDASIKAEBAMISE KORD Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  3. M.H.K. saabus 21.09.2014 Eesti Vabariiki ebaseaduslikult ja ta peeti kinni Põlva maakonnas, Värska vallas, Voropi küla lähedal. Kinnipidamisel esitas M.H.K. varjupaigataotluse (nr 7001410126). Tartu Halduskohus andis 23.09.2014 PPA taotlusel loa M.H.K. i paigutamiseks kinnipidamiskeskusesse, kuna esinesid välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 361 lg-s 2 loetletud alused isiku kinnipidamiseks ning järelevalvemeetmeid ei olnud võimalik tõhusalt kohaldada. Tallinna Halduskohus on M.H.K. i kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaega korduvalt pikendanud, viimati Tallinna Halduskohtu 07.03.
  4. a määrusega, millega anti luba M.H.K. i jätkuvaks kinnipidamiseks PPA kinnipidamiskeskuses kuni kinnipidamise aluse äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui 20.03.
  6. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) luges 21.05.
  7. a otsusega nr 7001410126-1 välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 20 p-de 6, 7, 10 ja 11 alusel M.H.K. i varjupaigataotluse ilmselgelt põhjendamatuks, lükkas selle VRKS § 21 lg 2 alusel tagasi ja keeldus VRKS § 40 p 1 alusel elamisloa andmisest.
  8. PPA kohustas 11.06.
  9. a ettekirjutusega nr 1032410454 M.H.K. i Eestist lahkuma hiljemalt 11.06.
  11. M.H.K. i esitas kaebuse PPA 21.05.
  12. a otsuse ja 11.06.
  13. a ettekirjutuse tühistamiseks, mille Tallinna Halduskohus jättis 20.11.
  14. a otsusega nr 3-15-1540 rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohus jättis 11.02.
  15. a otsusega M.H.K. i apellatsioonkaebuse rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 20.11.
  16. a otsuse muutmata. Riigikohus jättis 31.03.
  17. a määrusega nr 3-7-1-3-205-16 M.H.K. i kassatsioonikaebuse menetlusse võtmata.
  18. M.H.K. il täitus 20.03.2016 18 kuud PPA kinnipidamiskeskuses viibimist, mistõttu ta vabastati PPA kinnipidamiskeskusest.
  19. PPA pidas M.H.K. i uuesti kinni 04.04.2016 põhjendusega, et tal puudub alates 01.04.2016 välismaalaste seadusest (VMS) tulenev seaduslik alus Eesti Vabariigis viibimiseks. Kinnipidamisel esitas M.H.K. uuesti varjupaigataotluse (nr 7001610048).
  20. PPA esitas 04.04.2016 Tartu Halduskohtule taotluse M.H.K. i kinnipidamiseks ja paigutamiseks kinnipidamiskeskusesse VRKS § 36² lg 2 alusel kuni kinnipidamisaluse äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui kaheks kuuks. Arvestades, et M.H.K. i poolt uus varjupaigataotlus on ilmselgelt esitatud lahkumiskohustuse edasilükkamiseks või väljasaatmise vältimiseks, pidas PPA M.H.K. i kinni VRKS § 36¹ lg 1, lg 2 p 4 ja p 5 ning § 36² lg 1 alusel kuni 48 tunniks. PPA leidis, et isiku edasine kinnipidamine on vältimatult vajalik varjupaigataotluse menetlemisel tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamiseks, eelkõige, kui on olemas põgenemise oht ning on põhjendatud alus arvata, et isik on esitanud uue varjupaigataotluse väljasaatmise vältimiseks. PPA märkis, et isik ei pruugi viibida Eestis vajalike varjupaigamenetluse toimingute lõpuni ja esineb oht põgenemiseks ning varjupaiga taotluse menetlustoimingutest kõrvalehoidumiseks, seega ei ole vähem koormavate järelevalvemeetmete kohaldamine käesoleval juhul tõhus ja ei tagaks menetlust. PPA leidis, et kohaldatav meede ei ole ebaproportsionaalne ning leebem meede võib takistada isiku varjupaigataotluse nõuetekohast läbivaatamist ja võib olla ohuks Eesti riigi avalikule korrale. PPA märkis, et kui PPA suudab edasise menetluse käigus tuvastada isikuga seotud olulised asjaolud, mis on ühtlasi vajalikud varjupaigataotluse menetlemiseks ja vastava otsuse tegemiseks ning isik ei kujuta ohtu Eesti riigi avalikule korrale, vabastatakse isik kinnipidamise aluste äralangemisel koheselt.
  21. Tartu Halduskohus andis 05.04.
  22. a määrusega loa M.H.K. i kinnipidamiseks ja paigutamiseks PPA kinnipidamiskeskusesse alates 05.04.2016 kuni kinnipidamisaluse äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui kaheks kuuks. Kohus leidis, et PPA taotlus on põhjendatud. Kohus, hinnanud tõendeid ja kaalunud faktilisi asjaolusid, ei pidanud proportsionaalseks meetmeks M.H.K. i viibimist vabaduses. M.H.K. i uus varjupaigataotlus on ilmselgelt esitatud lahkumiskohustuse edasilükkamiseks või väljasaatmise vältimiseks. Isiku edasine kinnipidamine on vajalik varjupaigataotluse menetlemisel tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamiseks, eelkõige juhul, kui on olemas põgenemise oht ning kui on põhjendatud alus arvata, et isik on esitanud uue varjupaigataotluse väljasaatmise vältimiseks. Seega ei ole vähem koormavate järelevalvemeetmete kohaldamine tõhus ja ei tagaks menetlust. Leebem meede võib takistada isiku varjupaigataotluse nõuetekohast läbivaatamist ja võib olla ohuks Eesti riigi avalikule korrale. 2 MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
  23. M.H.K. esitas faksi teel 18.04.2016 määruskaebuse, milles ta palub tühistada Tartu Halduskohtu määruse asjas nr 3-16-
  24. M.H.K. leiab, et Harku kinnipidamiskeskuses kinnipidamine on ebaseaduslik ja ebaproportsionaalne, sest teda ei ole kriminaalkorras karistatud ja ta ei kujuta endast ohtu Eesti riigile. Tallinna Halduskohtu 07.03.
  25. a lahendi alusel asjas nr 3-14-52165 vabastati ta kinnipidamiskeskusest ja paigutati 18.03.2016 Vao varjupaigakeskusesse. M.H.K. viitab deporteerimise perspektiivi osas Tallinna Halduskohtu 07.03.
  26. a lahendi p-s 7 märgitule, mille kohaselt ei ole Eestil Sudaani saatkonnaga kontakti ja kedagi pole varem Sudaani sundkorras saadetud, määruskaebuse esitajale tehakse vabatahtlik lahkumisettekirjutus ning M.H.K. ise peab saatkonda pöörduma; PPA saab ainult abiks olla. M.H.K. i väitel põgenemisoht pole kinnitust leidnud ning ta ei ole võimuorganite eest põgenenud ega püüdnud Eestist põgeneda. M.H.K. leiab, et kinnipidamise pikendamine Harku kinnipidamiskeskuses ületab Riigikohtu otsuses nr 3-3-1-14-16 sätestatud aega. M.H.K. märgib, et VRKS § 24 lg 1 kohaselt vaatab PPA korduva varjupaigataotluse läbi eelmise taotluse raames, jätkates eelmist varjupaigataotlust. M.H.K. leiab, et tema kinnipidamine on meelevaldne ja vastuolus Eesti Vabariigi põhiseadusega. M.H.K. i väitel on Harku Kinnipidamiskeskuses veedetud aja jooksul tema põhiõigusi kaks korda rikutud.
  27. M.H.K. esitas faksi teel 02.05.2016 täiendava seisukoha, milles ta märgib, et teda ei teavitatud Riigikohtu 31.03.
  28. a määrusest nr 3-7-1-3-205-16 ning ta kavatseb varjupaigaprotsessi jätkata ja Vao keskusesse jääda. M.H.K. i väitel oleks pidanud kinnipidamine lõpetatama, kuna rikutud on Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 5 lg-t
  30. PPA esitas 04.05.2016 vastuse määruskaebusele, milles ta palub jätta M.H.K. i määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 05.04.
  31. a määrus muutmata. PPA on seisukohal, et isiku suhtes ei ole VRKS § 29 lg-s 1 sätestatud leebemate järelevalvemeetmete kohaldamine põhjendatud, sest esineb põgenemisoht. PPA-l on alust arvata, et varjupaigataotlus esitati lahkumiskohustuse edasilükkamiseks või väljasaatmise vältimiseks, mida näitab asjaolu, et isik esitas korduva varjupaigataotluse alles siis, kui PPA M.H.K. i väljasaatmiseks kinni pidas. PPA hinnangul on hetkel tegemist situatsiooniga, kus varjupaigataotleja kinnipidamine toimub tagasisaatmise ettevalmistamiseks ja vastavat VRKS-i sätet tuleb laiemalt tõlgendada, mitte siduda selle kohaldamise võimalus varjupaigataotlusest ajaliselt varasema lahkumisettekirjutuse olemasoluga. PPA on seisukohal, et antud juhul esineb isiku suhtes varjupaigamenetluse kuritarvitamise oht. PPA on M.H.K. i rahvusvahelise kaitse taotluse suhtes juba otsuse teinud ning Riigikohtu 31.03.
  32. a määrusega jäeti M.H.K. i kassatsioonikaebus menetlusse võtmata, seega on PPA 31.05.
  33. a otsus ja 11.06.
  34. a ettekirjutus õiguspärased. PPA arvates on M.H.K. i teadlik oma varjupaigataotluse vähesest perspektiivikusest, mis ainult suurendab tema põgenemissoovi, seega võib järeldada, et varjupaigataotlus on esitatud üksnes väljasaatmise vältimiseks, mis on VRKS § 36¹ lg 2 p 5 alusel isiku kinnipidamise aluseks. Isiku üleviimine Vao varjupaigakeskusesse on PPA arvates mõistlik juhul, kui varjupaiga saamise perspektiivid on kõrged, kuid M.H.K. i varjupaigamenetlusele järgneb suure tõenäosusega väljasaatmismenetlus ja isik peab väljasaatmismenetluse toimingute läbiviimiseks olema PPA-le kättesaadav, mida saab tagada isiku liikumisvabaduse piiramisega. PPA märgib veel, et isikul puuduvad seosed Eestiga, samuti puudub tal kehtiv reisidokument, mida saaks hoiule võtta. 3 RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  35. Ringkonnakohus leiab, et M.H.K. i määruskaebus tuleb rahuldada.
  36. Käesoleva haldusasja asjaoludest nähtub, et M.H.K. saabus esmakordselt Eesti Vabariiki ebaseaduslikult 21.09.2014 ja ta peeti samal päeval PPA poolt kinni. Kinnipidamisel avaldas isik soovi varjupaika taotleda, tema taotlus võeti menetlusse ning registreeriti numbriga
  37. Vaidlust ei ole ka selle üle, et 23.09.2014 andis Tartu Halduskohus PPA-le loa M.H.K. i paigutamiseks kinnipidamiskeskusesse, kuna esinesid välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 361 lõikes 2 loetletud alused isiku kinnipidamiseks ning järelevalvemeetmeid ei olnud võimalik tõhusalt kohaldada. Nimetatud kuupäevast alates pikendas Tallinna Halduskohus määrustega M.H.K. i kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaega korduvalt. Viimati andis Tallinna Halduskohus 07.03.
  38. a määrusega haldusasjas nr 3-14-52165 loa isiku jätkuvaks kinnipidamiseks VRKS § 361 lg 2 p 5 alusel PPA kinnipidamiskeskuses kuni kinnipidamise aluse äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui 20.03.2016 (k.a.). Halduskohus tugines Riigikohtu poolt haldusasjas nr 3-3-1-14-16 tehtud 03.03.
  39. a määrusele, mille kohaselt ei tohi kinnipidamine VRKS § 361 alusel kesta kauem kui 18 kuud analoogiliselt VSS § 25 lg-le
  40. M.H.K. vabastati kinnipidamiskeskusest 21.03.
  41. Tallinna Halduskohtu 20.11.
  42. a otsus, millega jäeti rahuldamata M.H.K. i kaebus tema varjupaigataotluse tagasilükkamise, elamisloa andmisest keeldumise ja lahkumisettekirjutuse peale, jõustus pärast M.H.K. i PPA kinnipidamiskeskusest vabastamist, 31.03.
  43. Eeltoodud asjaoludel loeb ringkonnakohus tuvastatuks, et 21.03.2016 seisuga oli kaebajat VRKS § 361 alusel kinnipidamiskeskuses kinni peetud 18 kuud.
  44. Käesolevas asjas on vaidlus selle üle, kas on põhjendatud M.H.K. i taas PPA kinnipidamiskeskuses kinnipidamine VRKS § 36¹ lg 2 p-de 4 ja 5 alusel seoses asjaoluga, et isikul puudub alates 01.04.2016 VMS-st tulenev seaduslik alus Eesti Vabariigis viibimiseks ning PPA on M.H.K. i kinnipidamisel 04.04.2016 registreerinud isiku teistkordse varjupaigataotluse. VRKS § 361 lg 2 järgi võib rahvusvahelise kaitse taotlejat vältimatu vajaduse korral kinni pidada rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemisel tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamiseks, eelkõige juhul, kui on olemas põgenemise oht (p 4) või kui on põhjendatud alus arvata, et isik on esitanud rahvusvahelise kaitse taotluse lahkumiskohustuse edasilükkamiseks või väljasaatmise vältimiseks (p 5). Tartu Halduskohus asus 05.04.
  45. a määruses seisukohale, et M.H.K. i teistkordne PPA kinnipidamiskeskusesse paigutamine ja seal kinnipidamine on isiku uue varjupaigataotluse menetlemiseks vajalik. Ringkonnakohus halduskohtu seisukohaga ei nõustu.
  46. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 5 lg 5 sätestab, et kui haldusmenetlust reguleerivad õigusnormid muutuvad menetluse ajal, kohaldatakse menetluse alguses kehtinud õigusnorme. M.H.K. i teistkordse varjupaigataotluse esitamise ajal kehtinud VRKS § 24 lg 1 (kehtis kuni 30.04.2016) sätestas, et PPA vaatab korduva varjupaigataotluse läbi eelmise varjupaigataotluse läbivaatamise raames, jätkates eelmist varjupaigamenetlust. Sama paragrahvi lg 2 sätestas, et korduva varjupaigataotlusena käsitatakse täiendavaid selgitusi, uusi asjaolusid või uusi tõendeid, mis taotleja esitab: pärast VRKS § 23 lg-s 2 nimetatud otsuse tegemist (p 1); pärast varjupaigataotluse suhtes otsuse tegemist (p 2). Seega ei too kaebaja korduva varjupaigataotluse menetlemine kaasa uut haldusmenetlust, millest järelduvalt taotles PPA kaebaja uut kinnipidamist sama varjupaigamenetluse raames, mille käigus oli kaebajat juba 18 kuud kinni peetud. Ka ei ole vaidlust selle üle, et PPA taotles halduskohtult luba M.H.K. i kinnipidamiseks VRKS § 361 lg-s 2 märgitud alustel ning VRKS § 361 lg-s 2 märgitud alusel peeti M.H.K. i 18 kuud kinni ka tema 21.09.2014 esitatud varjupaigataotluse menetlemisel. Seega loeb ringkonnakohus tuvastatuks ka asjaolu, et PPA ei 4 taotlenud M.H.K. i kinnipidamiskeskusesse paigutamist isiku Eesti Vabariigist väljasaatmiseks, vaid sisuliselt korduva varjupaigataotluse läbivaatamise tagamiseks.
  47. Erinevalt VSS § 25 lõikest 2, ei sätesta VRKS kinnipidamiskeskuses kinnipidamise maksimaalset tähtaega. Samas on kohtupraktikas leitud, et Euroopa Kohtu 30.11.
  48. a otsusest asjas nr C-357/09, direktiivi 2008/115/EÜ art 15 lõikest 6 ja VSS § 25 lõikes 2 sätestatud tähtajast tuleneb, et ka kinnipidamine VRKS § 36¹ alusel ei tohi kesta kauem kui 18 kuud ning üle 18 kuu kestev varjupaigataotleja kinnipidamine on ebaproportsionaalne (RKHK 03.03.
  49. a määrus asjas 3-3-1-14-16, p-d 11, 13). Ühtlasi on Riigikohus leidnud, et VSS-s väljasaatmise eesmärgil ning VRKS §-s 361 sätestatud alustel isiku väljasaatmiskeskuses kinnipidamise perioode ei tohi summeerida (Ibid, p 10). Ajavahemikku, mil isik on paigutatud kinnipidamiskeskusesse välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse alusel, ei käsitata kinnipidamisena väljasaatmise eesmärgil (vt Euroopa Kohtu 30.11.
  50. a otsus asjas nr C-357/09 PPU punkt 48).
  51. Eeltoodust saab ringkonnakohtu hinnangul järeldada, et 18 kuu möödudes VRKS § 361 lõikes 2 sätestatud alustel PPA väljasaatmiskeskuses kinnipidamise algusest, ei ole isiku teistkordne kinnipidamine samal eesmärgil (so VRKS § 361 lõikes 2 märgitud alustel) õiguspärane. Ringkonnakohtu järeldust ei väära asjaolu, et M.H.K. i eelmisest kinnipidamisest möödus PPA poolt halduskohtule uue taotluse esitamise ajaks teatud ajavahemik (käesoleval juhtumil kaks nädalat). Kuna PPA ei taotlenud M.H.K. i kinnipidamiskeskusesse paigutamist ja seal kinnipidamist isiku väljasaatmise eesmärgil, vaid VRKS §-s 361 sätestatud alustel isiku korduva taotluse lahendamise tagamiseks, kuid nimetatud eesmärgil on isikut juba 18 kuud PPA väljasaatmiskeskuses kinni peetud, on PPA uus taotlus põhjendamatu ning tuleb olenemata VRKS §-s 361 toodud kinnipidamise aluste sisulisest põhjendatusest jätta rahuldamata.
  52. Eeltoodust tulenevalt rahuldab ringkonnakohus M.H.K. i määruskaebuse, tühistab Tartu Halduskohtu 05.04.
  53. a määruse ning jätab PPA taotluse rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ Tanel Saar /allkirjastatud digitaalselt/ Agu Timmi 5 /allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.