3-15-168/28

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Määruse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised Tartu Ringkonnakohus Agu Timmi, Madis Ernits, Tiina Pappel 12.05.2016, Tartu 3-15-168 Ruslan Kähäri kaebus Viru Vangla 19.11.

1. a otsuse nr 6-10/38848-1 ja 30.12.
2. a vaideotsuse nr 612/273-2 õigusvastaseks tunnistamiseks Tartu Halduskohtu 04.09.
3. a otsus Ruslan Kähäri apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja Ruslan Kähär Vastustaja Viru Vangla RESOLUTSIOON
4. Võtta Viru Vangla poolt 12.04.2016 ringkonnakohtule esitatud vangiregistri infosüsteemi väljavõte Ruslan Kähäri distsiplinaarkaristuste kohta haldusasja toimikusse.
5. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 04.09.
6. a otsus muutmata.
7. Jätta poolte menetluskulud apellatsiooniastmes nende endi kanda. EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o kuni 13.06.2016 (k.a) (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
8. R. Kähär esitas 22.10.2014 Viru Vanglale taotluse, milles ta soovis osaleda 16.11.2014 Viru Vanglas toimuval isadepäeva üritusel ja kutsuda sellele oma alaealised lapsed.
9. Viru Vangla jättis 19.11.
10. a otsusega nr 6-10/38848-1 R. Kähäri taotluse rahuldamata. Vangla leidis, et kinnipeetavate osalemine erinevatel üritustel on vangla otsustuspädevuses, mille puhul vangla hindab kinnipeetavate üldist käitumist ning suhtumist vanglas kehtivatesse õigusnormidesse. Vangla märkis, et R. Kähäril on kolm kehtivat distsiplinaarkaristust korraldusele allumatuse, teavitamiskohustuse rikkumise ja suitsetamiseeskirjade rikkumise eest, millest kaks viimast on toime pandud viimase kolme kuu jooksul, millised rikkumised on vangla mõistes rasked ja näitavad negatiivset meelestatust ning ebakorrektset käitumist kinnipidamisasutuses. Vangla, võttes arvesse R. Kähäri korduvaid distsipliinirikkumisi ning üldist käitumist, leidis, et kinnipeetava osalemine isadepäeva üritusel ei ole piisavalt põhjendatud ning karistuse täideviimisel eesmärgipärane.
11. R. Kähär esitas 01.12.2014 Viru Vanglale vaide, milles ta taotles vangla 19.11.
12. a otsuse kehtetuks ja õigusvastaseks tunnistamist. R. Kähär leidis, et keelduva otsuse tegemisel on rikutud põhimõtet, mis keelab topeltkaristamise ning rikutud on PS § 26 ja §
13. R. Kähär leidis, et eiratud on vangistusseaduse (VangS) § 4 1 lg-t 1 ning küsitav on VangS § 23 lg-te 1 ja 2 täidetus keelduva otsuse valguses.
14. Viru Vangla jättis 30.12.
15. a vaideotsusega nr 6-12/273-2, tuginedes haldusmenetluse seaduse (HMS) § 85 p-le 4, R. Kähäri vaide rahuldamata. Vangla märkis, et viimase poole aasta jooksul on R. Kähärile võimaldatud perekonnaliikmetega pikaajalisi kokkusaamisi 07.06.2014, 09.08.2014, 09.09.2014, 11.10.2014 ja 13.11.2014 ning samuti on talle võimaldatud regulaarselt lühiajalisi kokkusaamisi, millest lähtuvalt ei ole vangla rikkunud PSst ja VangSst. Vangla sisekorraeeskirja (VSkE) §-st 45 lähtuvalt on kinnipeetavale võimaldatud vähemalt üks pikaajaline kokkusaamine üks kord poole aasta jooksul, seega on vangla soodustanud R. Kähäri puhul pidevat suhtlemist pereliikmetega. Vangla leidis, et kinnipeetavate osalemine erinevatel üritustel on vangla otsustuspädevuses, mille juures arvestatakse kinnipeetava distsipliinirikkumisi, käitumist ja üldist suhtumist vanglas kehtivatesse õigusaktidesse ja normidesse ning kehtivad distsiplinaarkaristused näitavad isiku negatiivset ja puudulikku suhtumist vanglas kehtivatesse reeglitesse. Vangla märkis, et isadepäeva üritusel viibib suurel hulgal kaaskinnipeetavaid, samuti lapsi ja pereliikmeid, mistõttu on oluline kaaluda kõikide kinnipeetavate puhul turvalisusriske vastavalt nende üldisele käitumisele ja suhtumisele vanglas ning vangla keeldumist ei saa tõlgendada kui kahekordset karistamist, vaid ettevaatusabinõude rakendamist, ennetamaks rahvarohketel üritustel konfliktsituatsioonide tekkimist.
16. R. Kähär esitas 20.01.2015 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles ta taotles Viru Vangla 19.11.
17. a otsuse nr 6-10/38848-1 ja 30.12.
18. a vaideotsuse nr 6-12/273-2 kehtetuks ja õigusvastaseks tunnistamist. Kaebuse põhjendused: 1) Kaebaja põhjendatud huvi õigusvastasuse tuvastamisel on preventiivne ja soov esitada hilisemalt kahjunõue. Kaebaja jäi vaides esitatud põhjenduste juurde ja palus kohtul nendega arvestada. Vangla ei ole vaiet lahendanud sisuliselt, kuna ei andnud hinnangut kaebaja väidetele. 2) VSkE §-le 45 viitamine on asjakohatu, sest vaidluse esemeks ei ole vastustaja poolt viidatud kokkusaamised. Arusaamatu on vastustaja väide, et tegemist oli ettevaatusabinõude rakendamisega. Taotluse rahuldamata jätmisega on teda karistatud kahekordselt. Rikutud on PS § 26 ja § 27 ning VangS § 4¹ lg 1, § 23 lg-te 1 ja 2 sätteid.
19. R. Kähär esitas 26.04.2015 vastuse kohtunõudele, milles ta märkis, et tema sooviks on esitada ainult tuvastamisnõue ning kaebaja põhjendatud huvi on preventiivne ja soov esitada hilisemalt kahjunõue.
20. Tartu Halduskohus jättis 04.09.
21. a otsusega R. Kähäri kaebuse rahuldamata ja 2 menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Otsuse põhjendused: 1) Vanglal ei ole seadusest tulenevat kohustust korraldada kinnipeetavatele ja nende alaealistele lastele isadepäeva. Seetõttu puudub kaebajal subjektiivne õigus nõuda isadepäeval osalemist ja sellele oma alaealiste laste kutsumist. Kinnipeetavate osalemine erinevatel üritustel on vangla otsustuspädevuses, mille puhul vangla hindab kinnipeetavate üldist käitumist ning suhtumist vanglas kehtivatesse õigusnormidesse. Sarnaselt VangS §-s 22 ette nähtud soodustusega, võis vangla arvesse võtta kinnipeetava käitumist karistuse kandmise ajal. Vangla keeldumist ei saa tõlgendada kui topeltkaristamist. Kehtiva distsiplinaarkaristuse olemasolu on asjaolu, mida võetakse kinnipeetava kahjuks arvesse mitmete teda puudutavate küsimuste lahendamisel (nt VangS § 31 lg 2, VSkE § 83 p 3¹, § 96 5 lg 1 p 2). Vangla on põhjendanud, miks kehtiva distsiplinaarkaristuse olemasolu tõi kaasa üritusel osalemiseks loa andmisest keeldumise. 2) Kaebusest ei nähtu, et vangla oleks keelanud kinnipeetavale lühiajalised ja pikaajalised kokkusaamised. See, et kaebajal ei lubatud osaleda isadepäeval, ei ole PS §-s 26 sätestatud perekonnaelu puutumatuse rikkumine. Peresidemete säilitamiseks on rohkem viise, kui seda on üks kord aastas toimuv vangla korraldatav isadepäeva üritus. Vastustaja ei ole keelduvat otsust tehes PS §-i 27 rikkunud. Kuna vangistuse sisu on isikult vabaduse võtmine, s.t teatud ajaks tema liikumisvabaduse piiramine, siis piiratakse sellega ühtlasi tema võimalust realiseerida muid sellega olemuslikult seotud subjektiivseid õigusi, mh õigust laste kasvatamisele. Vastustaja viitas vaideotsuses VSkE §-le 45, selgitades, et kaebajale on võimaldatud pikaajalisi kokkusaamisi, seega on vangla soodustanud suhtlemist pereliikmetega. Vaideotsus vastab HMS §-s 86 sätestatule. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
22. R. Kähär esitas 30.09.2015 apellatsioonkaebuse, milles ta leiab, et Tartu Halduskohtu 04.09.
23. a otsuse põhjendused ei vasta põhiseaduslikule õigusele puudutavalt pere säilimise põhimõtet ning kuigi kohus leidis, et vangla võib osalust piirata, kerkib küsimus, kas sellised piirangud kaaluvad üle põhiseadusliku õiguse. R. Kähär taotles 22.10.2015 puuduste kõrvaldamise avalduses tühistada halduskohtu otsus ja uue otsusega tunnistada õigusvastaseks Viru Vangla tegevus mitte lubada teda isadepäevale. Lisaks palub kaebaja võtta seisukoht tasutud riigilõivu tagastuse kohta.
24. Viru Vangla esitas 12.11.2015 vastuse apellatsioonkaebusele, milles ta palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 04.09.
25. a otsus muutmata. Vangla leiab, et halduskohus jättis põhjendatult kaebuse rahuldamata ning apellatsioonkaebusest ei tulene põhjendusi, mis tingiks otsuse muutmise. Vastustaja märgib, et apellatsioonkaebusest ei tulene põhjendusi, mille vastu kaebaja arvates halduskohus eksinud on ning kaebaja taotleb halduskohtu otsuse tühistamist, kuid apellatsioonkaebust põhjendanud ei ole. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
26. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub kõigi halduskohtu otsuse põhjendustega (p-d 10-21) ega pea HKMS § 201 lõikele 4 tuginedes vajalikuks neid korrata.
27. Vastuseks kaebaja väitele, et vangla poolt piirangute seadmine isadepäeva üritusel osalemisele ei kaalu üles kaebaja põhiseaduslikke õigusi, märgib ringkonnakohus järgmist. Halduskohus on otsuses analüüsinud kaebaja PS §-st 26 tuleneva õiguse perekonna- ja eraelu puutumatusele võimalikku riivet, leides, et loa andmata jätmine isadepäeval osalemiseks kaebaja põhiõigust ei riku, kuna kaebajale võimaldati perekonnaliikmetega pikaajalisi 3 kokkusaamisi ning regulaarselt ka lühiajalisi kokkusaamisi (otsuse p 16). Ka ei tuvastanud halduskohus PS § 27 rikkumist (otsuse p 17). Ringkonnakohus nõustub halduskohtu käsitlusega.
28. Põhiseaduse §-st 26 tulenev õigus elada perekonnaelu, mis muu hulgas väljendub õiguses hoida perekondlikke sidemeid nende kõige laiemas tähenduses (RKPJK
29. aprilli
30. a otsus nr 3-4-1-9-10), samuti § 27 lõikest 3 tulenev õigus ja kohustus, kasvatada oma lapsi ja hoolitseda nende eest, realiseerub kinnipeetavate puhul eelkõige lühi- ja pikaajaliste kokkusaamiste (VangS §-d 2425) kaudu. Nii on Riigikohus leidnud, et pikaajalise kokkusaamise puhul on tegemist kinnipeetava põhiseadusliku õigusega perekonnaelu puutumatusele (RKHK 16.05.
31. a määrus asjas nr 3-3-1-11-12, p 15). Samas ei ole vastava õiguse kasutamine piiramatu. Mõlema kokkusaamise liigi puhul saab vangla VangS alusel kokkusaamise loa andmisest keelduda, kui see ei ole kooskõlas vangistuse täideviimise eesmärkidega, kokkusaamine võib ohustada vangla julgeolekut või korda, kokkusaaja maines on alust kahelda või kui kokkusaamine võib ohustada kokkusaaja või kinnipeetava tervist ja heaolu. Eelnevat kokku võttes on kinnipeetaval seega võimalik oma põhiõigust perekonnaelule, samuti põhiõigust, kasvatada oma lapsi, vangistuses viibides vahetult realiseerida lühi- ja pikaajalistel kokkusaamistel VangS §-des 24-25 sätestatud tingimustel. Vaidlusaluse juhtumi näol ei ole tegemist lühi- või pikaajalise kokkusaamise keeluga.
32. Muid lähedastega kokkusaamise viise vangistusseadus sõnaselgelt ei loetle, mis samas ei tähenda, et vanglal ei oleks õigus korraldada ilma, et seadus seda otseselt ette näeks, vanglasiseseid üritusi kinnipeetavate kontaktide soodustamiseks perekonna, sugulaste ja teiste lähedaste inimestega, vältimaks kinnipeetava sotsiaalsete sidemete katkemist. Nii sätestab VangS § 23 lg 2, et vanglateenistus soodustab kinnipeetava vanglavälist suhtlemist. Kuna vastav norm ei määratle, millisel viisil vangla peaks konkreetsemalt kinnipeetavate vanglavälist suhtlemist soodustama, saab järeldada, et vanglal on diskretsioon ise otsustada, millisel viisil ja tingimustel seda teha. Erialakirjanduses on leitud, et vanglavälise suhtlemise soodustamine tähendab muu hulgas piirangute, nt kokkusaamiste jälgimise (§-d 27, 29) mõistlikku kohaldamist (vt Madise jt, „Vangistusseadus. Kommenteeritud väljaanne“ 2014, lk 81). Seega ei saa eeldada, et VangS § 23 lõikele 2 tuginedes võiks kinnipeetav nõuda, et erinevalt seaduses otseselt ette nähtud lühi- ja pikaajalistest kokkusaamistest, toimuks mis tahes muus vormis vanglaväline suhtlemine ilma igasuguste piiranguteta.
33. Kaebaja taotluse rahuldamata jätmisel tugines vangla kaebaja kolmele kehtivale distsiplinaarkaristusele (korraldusele mitteallumine, teavitamiskohustuse rikkumine ja suitsetamiseeskirjade rikkumine), millest viimased kaks olid toime pandud taotluse lahendamisele eelneva kolme kuu jooksul ning leidis, et arvestades kaebaja korduvaid distsipliinirikkumisi ja kaebaja üldist käitumist, ei ole kaebaja osalemine isadepäeva üritusel piisavalt põhjendatud ega kaebaja karistuse täideviimisel eesmärgipärane (tl 16). Vaideotsuse kohaselt näitavad kaebaja kehtivad distsiplinaarkaristused kaebaja negatiivset ja puudulikku suhtumist vanglas kehtivatesse reeglitesse. Ühtlasi põhjendas vangla oma keeldumist ka kui ettevaatusabinõud, ennetamaks rahvarohketel üritustel konfliktsituatsioonide tekkimist, arvestades asjaolu, et isadepäeva üritusel viibib suurel hulgal kaaskinnipeetavaid, samuti lapsi ja pereliikmeid, mistõttu on oluline kaaluda kõikide kinnipeetavate puhul turvalisusriske vastavalt nende üldisele käitumisele ja suhtumisele vanglas (tl 11). Kaebaja distsipliinirikkumised on tõendatud vangla poolt ringkonnakohtule esitatud väljavõttega vangiregistri infosüsteemist, mille ringkonnakohus võtab asja materjalide juurde.
34. Ringkonnakohus nõustub vastustajaga selles, et üritustel, kuhu kutsutakse suuremaid rahvahulki, seal hulgas inimesi väljastpoolt vanglat – kinnipeetavate abikaasasid ja lapsi - on 4 konfliktsituatsioonide ärahoidmine ning kõigi üritusel osalejate julgeoleku tagamine eriti olulisel kohal, mistõttu oli vanglal õigus kaaluda kaebaja üritusele lubamist vangla julgeolekut silmas pidades, võttes kaalumise lähtepunktiks kaebaja varasemad ning kehtivad distsiplinaarkaristused. Nagu ringkonnakohus eelnevalt märkis, kaalutakse kinnipeetavast lähtuvat võimalikku ohtu vangla julgeolekule ka lühi- ja pikaajaliste kokkusaamiste võimaldamisel. Kuigi asja materjalidest nähtub, et kaebaja viimane pikaajaline kokkusaamine 13.11.2014 toimus pärast kaebaja viimase distsiplinaarkaristuse kandmist (kaebaja vabanes kartserist 08.11.2014), millest võib järeldada, et kehtivad distsiplinaarkaristused ei olnud pikaajalise kokkusaamise lubamisel vastustaja arvates vanglat sedavõrd ohustavaks julgeolekuohuks, et kokkusaamist keelata, ei saa rahvarohke ürituse korral vangla teistsugust järeldust õigusvastaseks pidada. Põhiseaduse ega vangistusseaduse eesmärkidega ei ole vastuolus, et vangla korraldatud massiüritustel, kus tänu naiste ning laste osavõtule on vaja eriti rangelt tagada reeglitest ja korrast kinni pidamine, hinnatakse ka kinnipeetavatest lähtuvaid võimalikke riske tavapärasest rangemalt.
35. Kuna vangistusseadus ei pane vanglateenistusele kohustust isadepäeva üritusi peresidemete säilitamise eesmärgil igal aastal korraldada, millest tulenevalt ei teki kinnipeetavatel õigust isadepäeva tähistamist vanglas nõuda, ning kaebaja põhiõigus, elada perekonnaelu, on olnud tagatud lühi- ja pikaajaliste kokkusaamiste näol, ei saa järeldada ka seda, et keeld, üritusel osaleda, piiraks kaebaja põhiõigust perekonnaelule. Vangla seletusest ning asjas esitatud tõenditest ei nähtu ka seda, et soodustust oleks kohaldatud kinnipeetavate suhtes valikuliselt. Nii märkis vangla vaideotsuses, et oluline on kaaluda kõikide kinnipeetavate puhul turvalisusriske vastavalt nende üldisele käitumisele ja suhtumisele vanglas (tl 11). Seega puudub ringkonnakohtul alus järelduseks, et julgeolekuriske kaaluti vaid kaebaja puhul.
36. Eeltoodud põhjendustel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 04.09.
37. a otsus muutmata. Vastavalt HKMS § 108 lõikele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti, mistõttu jääb kaebaja menetluskulu apellatsiooniastmes (riigilõiv) kaebaja enda kanda. Vastustaja menetluskulude väljamõistmise taotlust ei esitanud. Seega jäävad poolte menetluskulud apellatsiooniastmes nende endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Agu Timmi /allkirjastatud digitaalselt/ Madis Ernits 5 /allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel