Obsah (13)

§ 212§ 213§ 62§ 200§ 44§ 120§ 2§ 152§ 129§ 122§ 37§ 45§ 109

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatami

§ 212lg 1).

Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole

§ 213lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Viru Vangla kinnipeetav Vitaly Komarov esitas 01.04.2015 Viru Vanglale taotluse (tl 31), milles palus luba lühiajaliseks väljasõiduks vanglast 19.-20.05.2015 seoses vajadusega vahetada passi, mille kehtivusaeg lõppes
2. a, samuti perekondlikel põhjustel, kuna taotluse esitaja abikaasa oli lapseootel ja tal on ägenenud krooniline haigus ning seoses lapse sünniga on vaja teha remonti, millega abikaasa ei tule toime.
3. Viru Vangla 17.04.
4. a käskkirjaga nr 6-1/398-KP jäeti taotlus rahuldamata (tl 5-7). Käskkirja põhjenduste kohaselt viibib kaebaja Viru Vanglas alates 21.01.2010 ning karistuse lõpp on 17.01.
5. Kinnipeetavat on vangistuse jooksul distsiplinaarkorras karistatud 31 korda, alates 26.11.2014 viibib kinnipeetav lukustatud kambris seoses kaaskinnipeetava ründamisega. Kuna kinnipeetavat on karistatud seitsme aasta ja nelja päeva pikkuse vanglakaristusega, saab karistuse pikkusest järeldada tema ohtlikkust ühiskonnale. 1 Kinnipeetavat on kriminaalkorras karistatud viiel korral. 13.10.2014 leidis kohus, et kinnipeetava ennetähtaegne vangistusest vabastamine ei ole õigustatud isegi elektroonilise järelevalve alla. Vangla märkis, et pereliikmetega kohtumine on positiivse loomuga ning aitab kaasa kinnipeetava suhete hoidmisele vangistuse ajal, kuid kinnipeetaval on võimalik lähedastega suhelda ka kirja või telefoni teel, samuti lühi- ja pikaajalistel kokkusaamistel. Kinnipeetava abikaasa on käinud kokkusaamistel aastatel 2011-
6. Kinnipeetavale on võimaldatud abikaasaga suhtlemist tihemini kui seaduses on ette nähtud. Kinnipeetaval on abikaasa tervisliku seisundi paranedes võimalik suhelda uuesti ka kokkusaamiste teel. Seega ei ole vangla arvates kinnipeetava väljasõidule lubamine seoses abikaasa töövõimetuse ja rasedusega põhjendatud. Kuna kinnipeetav ei ole vanglas käitunud õiguskuulekalt, ei ole kinnipeetava väljasõidule lubamine eesmärgipärane. Kinnipeetava soov tähistada oma sünnipäeva koos lähedastega võib olla ohuks ühiskonnale, kuna kinnipeetav võib sünnipäeval tarvitada alkohoolseid jooke. Taotletud ühe ööpäevaga ei ole võimalik teostada korralikku remonti. Passi saab kinnipeetav taotleda ka vanglast vabanedes. Arvestades asjaolu, et kinnipeetava väljasõidutaotluses toodud eesmärki on võimalik saavutada ka vangla poolt pakutud alternatiive kasutades ning lähtudes kinnipeetava toimepandud kuriteost ja käitumisest vanglas, ei kaalu vangla hinnangul kinnipeetava väljasõidu eesmärk üles väljasõiduga kaasnevaid riske.
7. Vitaly Komarov esitas Viru Vangla 17.04.
8. a käskkirja peale vaide (tl 30), mille Viru Vangla jättis 02.06.
9. a vaideotsusega rahuldamata (tl 28-29).
10. Vitaly Komarov esitas 02.07.2015 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus Viru Vangla 17.04.
11. a käskkirja tühistada. Kaebaja leiab, et vangla on otsustuse vastuvõtmisel tuginenud mitteeksisteerivatele asjaoludele – kaaskinnipeetava ründamine, korduvalt karistatus joobes toime pandud avaliku korra raske rikkumise eest vägivallaga – ning on seega teostanud ebaõigesti kaalutlusõigust. Vastustaja põhjendab keelduvat otsustust sellega, et kaebaja viibib alates 26.11.2015 lukustatud kambris seoses kinnipeetava ründamisega. Kaebaja väitel ei vasta see tõele. Kaebaja viibib lukustatud kambris tema enda avalduse alusel seoses tema moraalse seisundiga peale isa surma. Kaebaja on seisukohal, et vaidlustatud käskkiri põhineb oletustel, mis ei vasta tõele ega ole tõendatud (alkoholi kuritarvitamise oht). Kaebaja leiab, et käskkirjas sisalduvad järeldused ei vasta vastustaja poolt välja antud iseloomustuses sisalduvatele järeldustele, milles vastustaja toetas kaebaja ennetähtaegset vabastamist. Alates novembrist
12. a ei ole kaebajal ühtegi rikkumist vanglas. Kaebaja oli vastustajale esitanud dokumendid selle kohta, et kaebaja vanemad ei saa osutada abi remondi tegemisel oma terviseseisundi tõttu. Kaebaja viitas oma taotluses, et abikaasa seisundi tõttu ei saa ta enam käia pikaajalistel kokkusaamistel vanglas, seega ei ole kaebajal enam võimalust isiklikuks suhtlemiseks nii abikaasa kui ka pojaga, keda abikaasa võttis kokkusaamistele kaasa. Kaebaja selgitas, et abikaasa rasedus on raskendatud tal esineva kroonilise haiguse tõttu. Kaebajale arusaamatutel põhjustel viitas vastustaja sellele, et abikaasal esinev haigus ei takistanud tal käia kokkusaamistel aastatel 2011-
13. Kaebaja selgitas vastustajale, et rasedus on raskendatud seoses abikaasal esineva haigusega ning abikaasa ei käi pika- ega lühiajalistel kokkusaamistel alates aprillist
14. Kaebaja on seisukohal, et vastustaja ei arvestanud kõiki vangistusseaduse (VangS) § 32 lg-s 4 ja justiitsministri 30.11.
15. a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSKE) § 82 lg-s 1 sätestatud asjaolusid. Kaebajat on lubatud kahel korral väljasõitudele (ema ja isa matused) ja nende ajal rikkumisi ei esinenud. Vastustaja ei arvestanud seda, et kaebaja väljasõidule koju avalduv mõju saab olla vaid positiivne, et tal säiliks soov osaleda perekonnaelus. Kaebaja leiab, et loa andmisest keeldumisega rikuti põhiseaduse §-s 26 ja inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art-s 8 sätestatud õigust era- ja perekonnaelu puutumatusele. 2
16. Tartu Halduskohus rahuldas 25.11.
17. a otsusega kaebuse ja tühistas Viru Vangla 17.04.
18. a käskkirja nr 6-1/398-KP. Halduskohus märkis, et kaebaja on taotlenud lühiajaliseks väljasõiduks loa andmisest keeldumise käskkirja tühistamist. Loa andmine lühiajaliseks väljasõiduks on VangS § 32 kohaselt kaalutlusotsus. Halduskohtu hinnangul nähtub vaidlustatud käskkirjast, et kaalutlusõigust on praegusel juhul teostatud. Halduskohus leidis, et lühiajaliseks väljasõiduks loa andmisest keeldumise käskkirja tühistamist on tühistamiskaebusega võimalik vaidlustada ka pärast taotletava lühiajalise väljasõidu kuupäeva, ning tegi seejuures viite Riigikohtu halduskolleegiumi lahendile asjas nr 3-3-1-41-
19. Halduskohus nentis, et kinnipeetavale lühiajalise väljasõidu mittelubamine perekondliku sündmuse puhul riivab nii põhiseaduse §s 26 kui EIÕK art-s 8 sätestatud õigust era- ja perekonnaelu puutumatusele. Tulenevalt VangS § 32 lg-st 4 ja VSKE § 82 lg 1 p-st 1 peab vanglateenistus väljasõiduks loa andmisel muu hulgas arvestama kinnipeetava poolt toime pandud kuritegude asjaolusid ja laadi. Vangla kartus, et kaebaja võib tarbida (oma sünnipäeval 19.05.
20. a.) väljasõidul alkoholi ja et see on ohuks ühiskonnale, oli halduskohtu hinnangul selles valguses teataval määral põhjendatud. Siiski ei saanud halduskohtu arvates kõnealust ohtu lugeda piisavaks, et väljasõidust keelduda. Kaebaja abikaasa tervislikku seisundit arvestades kujutas loa andmisest keeldumine endast perekonnaellu sekkumist. Seega võis väljasõidu keelamist õigustada vaid tõsine oht avalikule huvile. Halduskohus leidis, et ainuüksi käskkirjas ja praeguses kohtuasjas kirjeldatud asjaoludel ei saanud vangla lugeda ohustsenaariumi realiseerumist tõenäolisemaks kui kaebaja õiguskuulekat käitumist väljasõidul. Asjas ei saa olla vaidlust selles, et keeldumine lühiajalise väljasõidu loa andmisest oli õigusvastane. Väljasõidu võimaldamisest ei saa keelduda nende samade süütegude toimepanemise pinnalt, mille eest kaebaja juba vanglakaristust kannab. Samuti on väljasõidu võimaldamisest keeldumise otsuses tuginetud Viru Maakohtu 13.10.
21. a otsusele, milles leiti, et kaebaja ennetähtaegne vangistusest vabastamine ei ole õigustatud isegi elektroonilise järelevalve all. Kooskõlas VangS § 32 lg-ga 4¹ oleks vanglateenistuse ametnik saanud anda loa koos alkoholi tarvitamist keelava kõrvaltingimusega. Vaidlustatud käskkirjast ei nähtu selle võimaluse kaalumist. Kaalutlusviga on viinud õigusvastase haldusakti andmisele ning vangla õigusvastase tegevusega on rikutud põhiseaduse §-st 26 tulenevat kaebaja õigust era- ja perekonnaelu puutumatusele. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
22. Vastustaja esitas 28.12.2015 Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse Tartu Halduskohtu 25.11.
23. a otsuse peale, milles palub halduskohtu otsuse tühistada ja teha asjas uus otsus, millega jätta kaebus rahuldamata. Vastustaja on jätkuvalt seisukohal, et tühistamiskaebus ei ole käesolevas asjas kohane õiguskaitsevahend, sest vaidlustatud otsuse mõju oli juba kohtule kaebuse esitamise ajaks lõppenud. Halduskohtu otsuses puuduvad sisulised põhjendused, miks halduskohus leidis, et tühistamiskaebus on asjakohane õiguskaitsevahend. Vastustaja on seisukohal, et käesolevas asjas ei esine sarnaseid koormavaid asjaolusid, mis esinesid halduskohtu poolt viidatud Riigikohtu lahendis asjas nr 3-3-1-41-
24. Vangla keelduvast otsusest mitte lubada kinnipeetavat lühiajalisele väljasõidule ei tulene kinnipeetavale ka muid kestvaid negatiivseid tagajärgi. Vastustaja hinnangul on halduskohus lahendanud mittelubatava nõude. Halduskohtu otsuse sisulise osa osas on vastustaja seisukohal, et halduskohus rikkus põhjendamiskohustust ning kohaldas materiaalõigust (VangS § 32) ebaõigesti. Vastustaja viitas 17.04.
25. a otsuse tegemisel VangS § 32 lg-le 4, mis näeb kaalumisargumendina 3 muuhulgas ette toime pandud kuriteo asjaolusid. Halduskohus leidis, et tegemist on lubamatu kaalumisargumendiga. Seega on halduskohus leidnud, et VangS § 32 lg 4 osa, mis näeb kaalutlusena ette toime pandud kuriteo asjaolud, tuleb jätta kohaldamata, kuid ei ole algatanud selles osas põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust. Vastustaja hinnangul ei ole halduskohtu seisukohtade kujunemine otsuse kontekstis jälgitav. Halduskohus leidis, et kuivõrd keeldumine oli käsitletav perekonnaellu sekkumisena, sai keeldumist õigustada vaid tõsine oht avalikule huvile. Kohtuotsusest ei ole aga võimalik leida vastust küsimusele, kuivõrd suureks ohuks oleks tulnud kaebajast tuleneda võivat ohtu pidada. Samuti ei ole halduskohus põhjendanud, miks ei olnud lubatav vanglal keelduva otsuse tegemisel tugineda ühe argumendina Viru Maakohtu 13.10.
26. a määrusele kriminaalasjas nr 1-10-
27. Kui halduskohus peab mingit kaalutlusotsuse argumendi lubamatuks, siis peab kohtuotsusest selgelt nähtuma, millise kaalutlusreegli vastu haldusorgan eksinud on. Samuti on vastustaja hinnangul halduskohus ebaõigesti leidnud, et vangla oleks pidanud enne kaaluma loa andmist koos alkoholi tarvitamist keelava kõrvaltingimuse seadmisega. VangS § 67 lg 1 kohaselt on kinnipeetaval alkoholi tarvitamine sõnaselgelt keelatud ning ka lühiajalisel väljasõidul viibiv kinnipeetav on ikkagi kinnipeetav. Halduskohus jättis andmata hinnangu vaidlustatud otsuses kaalutud erinevatele viisidele, kuidas kinnipeetav saab suhteid lähedastega hoida ning asus hindama kaalutlusõiguse teostamise otstarbekust, näitamata ära vangla seisukohtade õigusvastasust.
28. Kaebaja palub vastuses apellatsioonkaebusele jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Kaebaja on seisukohal, et halduskohus käsitles kõiki apellatsioonkaebuses toodud seisukohti ning apellatsioonkaebuse kohaselt on vastustajal kohtu poolt tuvastatud asjaoludest erinev nägemus. See ei saa iseenesest olla halduskohtu otsuse tühistamise aluseks. Kaebaja leiab, et Riigikohtu praktika kohaselt võib nõude haldusakti või toimingu õigusvastasuse tuvastamiseks ning tekitatud kahju hüvitamiseks esitada nii ühes kohtumenetluses kui ka eraldi. Kaebaja kavatseb esitada Viru Vangla vastu ka kahju hüvitamise nõude. Kaebaja juhib ringkonnakohtu tähelepanu asjaolule, et vastustaja on jätkanud kaebaja õiguste rikkumist. Kaebajale keelati ka 10.12.
29. a käskkirjaga lühiajaline väljasõit samadel alustel. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
30. Kaebaja on lisanud apellatsioonkaebusele esitatud vastusele koopia Viru Vangla 10.12.
31. a käskkirjast nr 7-2/45123-2, millega Viru Vangla jättis rahuldamata kaebaja 07.12.2015 esitatud taotluse lühiajalise väljasõidu loa saamiseks. Ringkonnakohus leiab, et koopia Viru Vangla 10.12.
32. a otsusest nr 72/45123-2 tuleb kaebaja esindajale tagastada. Halduskohtumenetluse seadustiku (

) § 62 lg 2 kohaselt võtab kohus vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste tõendite kogumise ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust. Tõendil ei ole asjas tähtsust muu hulgas juhul, kui asjaolu ei ole vaja tõendada või see on kohtu hinnangul juba piisavalt tõendatud. Käesolevas asjas on vaidlustatud Viru Vangla 17.04.

1. a käskkirja nr 6-1/398-KP. Kaebaja on vastuses apellatsioonkaebusele märkinud, et soovib Viru Vangla 10.12.
2. a käskkirjaga juhtida kohtu tähelepanu sellele, et isegi pärast käesolevas asjas otsuse langetamist jätkab vastustaja kaebaja õiguste rikkumist. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole Viru Vangla 10.12.
3. a käskkirjal nr 7-2/45123-2 käesolevas asjas tähtsust, sest käesolevas asjas on vaidlustatud Viru Vangla 17.04.
4. a käskkirja. Kaebaja hiljem esitatud taotluse rahuldamata jätmisega seonduvad asjaolud väljuvad käesoleva vaidluse esemest. Seega tuleb koopia Viru Vangla 10.12.
5. a käskkirjast

§ 62lg 2 alusel kaebaja esindajale tagastada.

4

1. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt. Viru Vangla on apellatsioonkaebuses taotlenud Tartu Halduskohtu 25.11.
2. a otsuse tühistamist ja asjas uue otsuse tegemist, millega jätta kaebus rahuldamata. Ringkonnakohus tühistab Tartu Halduskohtu 25.11.
3. a otsuse ning saadab asja

§ 200p 2 alusel halduskohtule tagasi uueks läbivaatamiseks.

1. Ringkonnakohus nõustub vastustaja seisukohaga, et tühistamiskaebus ei ole käesolevas asjas kohane õiguskaitsevahend, kuna vaidlustatud otsuse mõju oli halduskohtule kaebuse esitamise ajaks lõppenud. Kaebaja on käesolevas asjas esitanud tühistamiskaebuse, millega nõudis Viru Vangla 17.04.
2. a käskkirja nr 6-1/398-KP tühistamist. Nimetatud käskkirjaga jäeti kaebaja taotlus tema lubamiseks lühiajalisele väljasõidule 19.-20.05.2015 rahuldamata. Kaebaja esitas kaebuse halduskohtule 02.07.
3. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 61 lg 2 kohaselt kehtib haldusakt kuni kehtetuks tunnistamiseni, kehtivusaja lõppemiseni, haldusaktiga antud õiguse lõpliku realiseerimiseni või kohustuse täitmiseni, kui seadus ei sätesta teisiti. Seega oli vangla otsuse kehtivus kaebuse esitamise ajaks lõppenud. Riigikohus on otsuses asjas nr 33112-14 leidnud, et kuna tühistamiskaebus on suunatud haldusakti kehtivuse muutmisele, siis üldjuhul ja eelduslikult ei ole tühistamiskaebus kehtetu akti vaidlustamisel kaebaja õiguste kaitseks tõhus vahend (Riigikohtu halduskolleegiumi 08.05.
4. a määrus asjas nr 3-3-1-12-14, p 9). Isikul puudub kaebeõigus juhul, kui haldusakti pole küll kehtetuks tunnistatud, kuid regulatsiooni täieliku ammendumise tõttu ei saa tal enam mingit õiguslikku tähendust olla. Tühistamiskaebus sellise kehtetu haldusakti peale, mille täiendavast tühistamisest ei saa kaebajale enam mingisugust tulu tõusta, ei täida enam õiguste kaitse funktsiooni (K. Merusk, I. Pilving. Kohus. – K. Merusk, I. Pilving. Halduskohtumenetluse seadustik. Kommenteeritud väljaanne, Juura 2013, lk 53).

§ 44

lg 1 kohaselt võib kaebusega halduskohtusse pöörduda isik üksnes oma õiguste kaitseks. Muuhulgas tähendab see seda, et kaebus peab olema isiku õiguse kaitseks sobiv. Kaebust ei saa esitada olukorras, kus sellega väidetavalt rikutud õigust kuidagi kaitsta ei saa (E. Vene. Kaebus. - K. Merusk, I. Pilving. Halduskohtumenetluse seadustik. Kommenteeritud väljaanne, Juura 2013, lk 180).

1. Vastuseks vastustaja väitele, et tühistamisnõue ei ole asjakohane, kuna isegi juhul, kui kaebus rahuldatakse, ei aitaks see kuidagi kaasa kaebaja õiguste kaitsele, on halduskohus vaidlustatud otsuse punktis 10 viitega Riigikohtu halduskolleegiumi lahendile asjas nr 3314111 leidnud, et lühiajaliseks väljasõiduks loa andmisest keeldumise käskkirja on võimalik tühistamiskaebusega vaidlustada ka pärast taotletava lühiajalise väljasõidu kuupäeva. Ringkonnakohus leiab, et ainuüksi viitest Riigikohtu lahendile asjas nr 33-1-41-11 ei ole võimalik teha järeldust, et lühiajaliseks väljasõiduks loa andmisest keeldumise käskkirja on võimalik vaidlustada tühistamiskaebusega ka pärast taotletava lühiajalise väljasõidu kuupäeva. Riigikohus on asjas nr 3-3-1-41-11 asunud seisukohale, et distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjaga kohaldatavad piirangud on tühistamiskaebusega vaidlustatavad ka pärast karistuse ärakandmist ja seega ka pärast piirangute kohaldamise lõppemist, sest kartserikaristusega koos kohaldatud lisapiirangud võivad omada mõju ja praktilist tähendust ka pärast karistuse ärakandmist (Riigikohtu halduskolleegiumi 05.12.
2. a otsus asjas nr 3-3-1-41-11, p-d 10 ja 12). Samuti on Riigikohus leidnud asjas nr 3-3-1-12-14, et tühistamiskaebus on võimalik ja tõhus vahend nende kehtivuse kaotanud haldusaktide puhul, millel võib olenemata kehtivuse lõppemisest olla isiku õigustele jätkuv negatiivne mõju (Riigikohtu halduskolleegiumi 08.05.
3. a määrus asjas nr 3-3-1-12-14, p 9). Näiteks VangS § 65 lg 5 kohaselt kustub 5 distsiplinaarkaristus ühe aasta jooksul distsiplinaarkaristuse määramisest arvates. Seega võivad distsiplinaarkaristusel olla isiku õiguste suhtes negatiivne mõju ka pärast distsiplinaarkaristuse kandmist.
4. Käesolevas asjas ei ole aga vaidlustatud distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja, vaid käskkirja, millega keelduti kaebajale lühiajalise väljasõidu loa andmisest. Vaidlustatud käskkirjaga jäeti rahuldamata kaebaja taotlus, millega kaebaja oli palunud luba lühiajaliseks väljasõiduks 19.20.05.
5. Ringkonnakohus nõustub vastustaja seisukohaga, et isegi juhul, kui kaebaja tühistamiskaebus rahuldatakse, nagu käesoleval juhul halduskohus ka tegi, siis kaebaja ei saavuta oma eesmärki – ta ei saa luba lühiajaliseks väljasõiduks. Seega ei aidanud tühistamiskaebus kaasa isiku õiguste kaitsmisele. Kui kaebaja sooviks oleks olnud kohustada vastustajat tema taotlust uuesti läbi vaatama, siis oleks ta pidanud esitama koos tühistamisnõudega ka kohustamisnõude. Käesoleval juhul oli aga aeg, milleks lühiajalist väljasõitu taotleti, juba kaebuse esitamise ajaks möödunud. Seega ei oleks kaebajat viinud sihile ka kohustamisnõude esitamine, sest kohus oleks saanud kohustada vastustajat läbi vaatama vaid sedasama 01.04.2015 esitatud taotlust, millega taotleti lühiajalist väljasõitu 19.20.05.
6. Taotluses kuupäevade muutmise puhul oleks tegemist uue taotlusega, mis väljuks käesoleva haldusasja raamidest.
7. Samuti ei nähtu käesoleva asja materjalidest, et vaidlusalusel käskkirjal oleks kaebaja õigustele jätkuv negatiivne mõju. Asjaolu, et vastustaja on jätnud rahuldamata ka kaebaja 07.12.2015 esitatud taotluse lühiajalise väljasõidu saamiseks, ei oma käesolevas asjas tähtsust, sest vangla lahendab iga taotlust eraldiseisvalt ning varasemad lühiajaliseks väljasõiduks loa andmisest keeldumised ei oma järgmiste taotluste lahendamisel õiguslikku tähendust ja vastupidi. Seega ei ole tühistamiskaebus käesoleval juhul kaebaja õiguste kaitseks tõhus vahend. Halduskohus ei ole käesolevas asjas tuvastanud Viru Vangla 17.04.
8. a käskkirjaga seoses selliste asjaolude esinemist, mis võimaldaksid sarnaselt Riigikohtu otsuses asjas nr 3-3-1-41-11 tooduga asuda seisukohale, et Viru Vangla 17.04.
9. a käskkiri võiks kaebaja subjektiivsetele õigustele omada jätkuvat mõju ja praktilist tähendust ka pärast seda, kui aeg, mil kaebaja taotles enda lühiajalisele väljasõidule lubamist, on möödunud. Seetõttu on halduskohus jõudnud ennatlikule ja motiveerimata järeldusele, et ka lühiajalisele väljasõidule mittelubamist saab pärast selle aja möödumist, milleks luba on taotletud, tühistamiskaebusega vaidlustada. Eeltoodust tulenevalt on halduskohus ebaõigesti leidnud, et lühiajaliseks väljasõiduks loa andmisest keeldumise käskkirja on võimalik vaidlustada tühistamiskaebusega ka pärast taotletava lühiajalise väljasõidu kuupäeva. 14.

§ 120

lg 1 p 3 kohaselt on kaebuse saamisel kohtu ülesanne kontrollida, kas kaebuses on esitatud selle eesmärgi saavutamiseks sobivad ja vajalikud nõuded ja taotlused ning vajaduse korral tuleb kohtul teha kaebajale ettepanek kaebust muuta.

§ 2

lg 4 teise lause kohaselt tõlgendab kohus menetlusosaliste avaldusi ja lähtub nende lahendamisel esitaja tegelikust tahtest.

§ 2

lg 5 kohaselt tagab kohus igas menetlusstaadiumis oma selgitustega, et menetlusosalise huvide kaitseks vajalik avaldus ega tõend ei jääks esitamata õigusliku kogenematuse tõttu ning avalduse läbivaatamist takistavad vormivead kõrvaldatakse. Kohtu selgitamiskohustus hõlmab ka kohustust juhtida kaebuse esitaja tähelepanu kaebuse eesmärgi saavutamiseks tõhusama nõude esitamise võimalusele. Ka Riigikohtu praktikas on rõhutatud kohtu selgitamiskohustuse olulisust kaebaja õiguste kaitseks vajaliku efektiivsema nõude valikul (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi 27.11.

1. a määrus asjas nr 3-3-1-62-13, p 14 ja seal viidatud kohtupraktika; 12.10.
2. a otsus asjas 6 nr 3-3-1-50-09, p 13 ja seal viidatud kohtupraktika; samuti 01.12.
3. a määrus asjas nr 3-31-67-05, p 6). Samas on ainuüksi kaebajal õigus määrata vaidluse ese ning kohus peab seda valikut aktsepteerima ka juhul, kui valiku tulemusena ei osutu võimalikuks isiku õiguste efektiivne kaitse. Seejuures on oluline, et kohus oleks selgitanud kaebajale tema valiku tagajärgi (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 03.08.
4. a määrus asjas nr 3-3-1-36-11, p 17 ja seal viidatud kohtupraktika). Käesolevas asjas ei ole halduskohus kontrollinud, kas kaebaja on esitanud oma eesmärgi saavutamiseks sobivad ja vajalikud nõuded ning on lahendanud nõude, mis ei ole kaebaja õiguste kaitseks tõhus, omistades kaebajale sellega kaebeõiguse olukorras, kus kaebajal

§ 44lg 1 alusel seda ei olnud.

15. Kuna kaebusega halduskohtu poole pöördumise ajaks oli möödunud juba aeg, milleks taotlusega lühiajalist väljasõitu taotleti, siis ei ole käesoleval juhul tegemist ka

§ 152

lgs 2 sätestatud juhtumiga, mille puhul on teatud juhtudel võimalik kohtumenetluse kestel minna tühistamisnõudelt üle tuvastamisnõudele.

§ 152

lg-t 2 saab kohaldada vaid juhul, kui kaebuses vaidlustatud haldusakt on kehtetuks tunnistatud. Käesoleval juhul ei ole haldusakti kehtetuks tunnistatud, vaid see oli juba kohtule kaebuse esitamise ajaks kehtivuse kaotanud. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole ringkonnakohtul käesoleval juhul võimalik asuda halduskohtu asemel teostama toiminguid, mida halduskohtul tuleb

§ 129

lg 1 kohaselt teha pärast kaebuse saamist või

§ 122kohaselt eelmenetluses.

Asudes halduskohtu asemel täitma selgitamiskohustust ning tehes kaebajale ettepaneku nõude muutmiseks, asuks ringkonnakohus ise lahendama kaebust esimese astme kohtuna apellatsioonimenetluses. Sellisel juhul ei toimiks kohtusüsteem kolmeastmelisena, mis omakorda piiraks oluliselt menetlusosaliste edasikaebeõigust (vt ka Tartu Ringkonnakohtu 27.04.

1. a otsus asjas nr 3-10-541, p 13 ja 07.02.
2. a otsus asjas nr 308-2411, p 12). Seetõttu tuleb halduskohtu otsus tühistada ja saata asi halduskohtule uueks läbivaatamiseks, et anda kaebajale võimalus kaebuse nõude muutmiseks.
3. Asja uuel läbivaatamisel tuleb halduskohtul kaebajale selgitada, et tühistamiskaebus ei ole kaebaja õiguste kaitseks tõhus vahend. Kuna tühistamis- ja kohustamisnõuetega ei ole kaebajal enam võimalik oma eesmärki saavutada, siis tuleb halduskohtul juhtida kaebaja tähelepanu võimalusele esitada vaidlustatud käskkirja osas hüvitamisnõue (

§ 37

lg 2 p 4) või õigusvastasuse tuvastamise nõue (

§ 37lg 2 p 6).

Õigusvastasuse tuvastamise nõude esitamise puhul tuleb halduskohtul kontrollida sellise nõude lubatavuse eeldusi vastavalt

§ 45

lg-le 2.

§ 45

lg 2 teise lause kohaselt võib hilisema hüvitamiskaebuse esitamise kavatsus anda õiguse esitada õigusvastasuse tuvastamise nõue. Kavatsusele vaidlustatud käskkirja osas pöörduda halduskohtu poole hüvitamisnõudega on kaebaja vastuses apellatsioonkaebusele ka viidanud.

§ 45

lg 2 kolmanda lause kohaselt ei anna hilisema hüvitamiskaebuse esitamise kavatsus õigust tuvastamiskaebuse esitamiseks, kui hüvitamiskaebus oleks ilmselgelt perspektiivitu. Seega tuleb õigusvastasuse tuvastamise nõude esitamise korral anda tuvastamiskaebuse esitamise lubatavatuse kontrollimisel halduskohtul hinnang hilisema hüvitamiskaebuse perspektiivikusele.

1. Kuna ringkonnakohus saadab asja halduskohtule uueks läbivaatamiseks, siis ei võta ringkonnakohus seisukohta muude apellatsioonkaebuses esitatud väidete osas. 7
2. Arvestades seda, et asja menetlus jätkub halduskohtus, siis ei jaota ringkonnakohus ka menetluskulusid (

§ 109lg 4).

Agu Timmi /allkirjastatud digitaalselt/ Madis Ernits /allkirjastatud digitaalselt/ 8 Maili Lokk /allkirjastatud digitaalselt/