3-14-50851/27

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised Tartu Ringkonnakohus Agu Timmi, Einar Vene ja Tanel Saar 29. aprill 2016, Tartu 3-14-50851 A.R. kaebus Tartu Vangla direktori 22. aprilli 2014 käskkirja nr 3-2/262 p-de 1 ja 3 õigusvastaseks tunnistamise ja hüvitise maksmise kohustamise ja põhiseaduslikkuse kontrolli nõudes Tartu Halduskohtu 23. märtsi 2015 otsus A.R. apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja A.R. esindaja v.adv Anti Aasmaa Vastustaja Tartu Vangla RESOLUTSIOON 1. 2. Jätta A.R. apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 23. märtsi 2015. a otsus muutmata. Jätta kaebaja menetluskulud apellatsioonimenetluses tema enda kanda. EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast arvates. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 30. mai 2016. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. A.R. oli teenistuses Tartu Vangla kriminaalhooldusosakonna Põlva talituse juhatajana. 2. 26. märtsil 2014 edastas Tartu Vangla A.R. le teatise nr 3-1/300-1 ametikoha koondamise ja teisele ametikohale asumise pakkumise kohta. Teatise kohaselt tehti A.R. ettepanek jätkata teenistust vanemkriminaalhooldusametniku ametikohal palgamääraga alates 785 eurot kuus ning paluti oma soovist teenistuse jätkamiseks teatada hiljemalt 4. aprilliks 2014. A.R. esitas 4. aprillil 2014 avalduse, milles ta teatas, et ei nõustu tehtud pakkumisega. 3. Tartu Vangla direktor otsustas 22. aprilli 2014. a käskkirjaga nr 3-2/262 vabastada A.R. Tartu Vangla teenistusest ja kriminaalhooldusosakonna talituse juhataja ametikohalt avaliku teenistuse seaduse (ATS) § 90 lg 1 p 2 alusel koondamise tõttu alates 1. maist 2014 (p 1); lugeda A.R. teenistussuhte viimaseks päevaks 30. aprill 2014 (p 2); maksta A.R. hüvitist ühe kuu keskmise palga ulatuses (p 3) ja väljateenitud puhkuse eest 11,51 kalendripäeva ulatuses (p 4) ning palka iga etteteatamistähtajast puudu jäänud tööpäeva, s.o 39 tööpäeva eest. Samuti on teenistujal õigus saada koondamise tõttu kindlustushüvitist töötuskindlustuse seaduses ettenähtud tingimustel ja korras (p 5). Käskkirja kohaselt valikute tegemisel võrreldi ja hinnati ametikohtade koondamisel isikuid, kelle haridus, töökogemus, teadmised ja oskused vastavad teenistusülesannete täitmiseks kehtestatud nõuetele enim. Käskkirjas märgiti, et kuna kriminaalhooldusosakonna muudatustega seoses suurendatakse veelgi kõrgemate oskustega ametnike osakaalu ning osakonnale on seatud eesmärkide täitmiseks kaalukamad need ametikohtadel asuvad isikud, kellel on täidetud haridusnõuded ning olemas vajalikud erialateadmised nõutavaks tööks, oskused ja isiksuseomadused ja A.R. ametikoht kaotatakse, säilitati võimalus teenistust jätkata vanemkriminaalhooldusametniku ametikohal, millest A.R. keeldus. Lisaks tegi käskkirja kohaselt Tartu Vangla A.R. suuliselt uue ettepaneku teenistuse jätkamiseks vanemkriminaalhooldusametnikuna, pakkudes varem saadetud teatises märgitust varasema palgamäära 785 euro asemel kuus 850 eurot (bruto), kuid A.R. teatas 21. aprillil 2014, et ei jätka teenistust ja soovib enda koondamist. 4. A.R. esitas 18. mail 2014 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles ta palus tunnistada õigusvastaseks Tartu Vangla direktori 22. aprilli 2014. a käskkiri nr 3-2/262 p 1 osas ja mõista tema kasuks välja hüvitis kolme kuu keskmise palga ulatuses ning tühistada või tunnistada õigusvastaseks 22. aprilli 2014 käskkiri nr 3-2/262 p 3 osas ja teha kohustav ettekirjutus maksta talle hüvitist 12 kuu ametipalga või alternatiivselt 10 kuu põhipalga ulatuses. Lisaks taotles kaebaja, et kohus tunnistaks ATS § 131 lg 1 p 4 muutmise alates 1. juulist 2009 PS §-ga 10 vastuolus olevaks, kuna seadusemuudatus ei võimaldanud enam maksta hüvitist 12 kuu ametipalga ulatuses ametnikele, kellel oli selleks ajaks 10 aastat teenistusstaaži täitunud. Kaebuse põhjendused: 1) Ametikoha kaotamine oli seotud diskretsiooniveaga, kuivõrd kriminaalhooldusosakonna talituse juhatajate ametikohad asendati vanemkriminaalhooldusametnik-metoodiku, taasühiskonnastamise valdkonna sotsiaaltöötaja, peaspetsialist-metoodiku ametikohtadega. 2) Kaebajale pakutud vanemkriminaalhooldusametniku ametikoht ei ole käsitletav võrdväärse ametikohana ATS § 90 lg 7 mõistes arvestades tema haridust, töökogemust, teadmisi ja oskusi. Kaebaja oleks sobinud taasühiskonnastamise valdkonna peaspetsialist-metoodiku ametikohale, taasühiskonnastamise valdkonna sotsiaaltöötaja ametikohale või vanemkriminaalhooldusametnik-metoodiku ametikohale. Ebaõige on käskkirjas märgitu, et kaebaja on soovinud enese koondamist. Alates 1. maist 2014 kehtiva Justiitsministri määruse „Tartu Vangla teenistujate koosseis“ kohaselt on taasühiskonnastamise talituse koosseisus kolm peaspetsialist-metoodiku ametikohta, millest üks on täitmata. Kuivõrd A.R. ei ole seda kohta pakutud, siis on koondamine õigusvastane. 3) Vaatamata ATS-i kehtestamisele 1. aprillil 2013 uues redaktsioonis jäi vanglaametnikele koondamishüvitise maksmisel kehtima eriregulatsioon vangistusseaduse (VangS) § 154² lg-s 3. Seetõttu tulnuks talle maksta hüvitist VangS § 154² lg 3 p 4 alusel kümne kuu põhipalga ulatuses. VangS § 105¹ lg-st 1 tulenevalt on kriminaalhooldusametnik käsitatav vanglaametnikuna, kuna on vanglateenistuses. Kui kohus nimetatuga ei nõustu, on hüvitise suuruse kindlaksmääramisel keskse tähendusega, et juba 30. juuniks 2009 oli A.R. l täitunud tol ajal kehtinud ATS § 131 lg 1 p-s 4 sätestatud üle 10-aastane staaž. 4) Õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõtetest tuleneb igaühe õigus mõistlikule ootusele, et seadusega lubatut rakendatakse isikute suhtes, kes on hakanud oma õigust realiseerima. Kaebaja oli avalikus teenistuses töötanud väga pikka aega ja ta soovis jätkata töötamist ametiisikuna. Seetõttu oli tal tekkinud õiguspärane ootus, et kui ta vabastatakse avalikust 2 teenistusest, tekib tal õigus koondamishüvitisele määras, mis oli määratletud ajal, kui tal täitus 10 aastat teenistusstaaži, s.o enne 30. juunit 2009. Kaebaja leidis, et kuivõrd seadusandja vähendas hüvitise määra 10 korda, oli õiguspärase ootuse põhimõtte riive erakordselt intensiivne. 5. A.R. esitas 24. veebruaril 2015 täiendava seisukoha. Kaebaja märkis, et justiitsministri 25. mai 2008 määrusest „Tartu Vangla teenistujate koosseis“ ei nähtu, et kriminaalhooldusosakond oleks jagatud eraldi üksusteks või talitusteks, nt piirkondlikkuse põhimõttel, mistõttu pidanuks vastustaja koondamisotsust tehes A.R. t võrdlema ATS § 90 lg 5 tähenduses teiste ametisse jäetud ametnikega ning A.R. saanuks teha ettepaneku kriminaalhooldusosakonna siseseks ümberpaigutamiseks, kuivõrd ametnikud kuulusid ilma erisusteta sama kriminaalhooldusosakonna koosseisu. Vastustaja ei ole esitanud halduskohtule taasesitamist võimaldaval kujul, kas üldse ja mis kriteeriumite alusel ning mis tulemustega erinevaid ametnikke võrreldi koondamisotsust tehes. Kaebajale ei ole arusaadav, miks ei olnud võimalik talle pakkuda vanemkriminaalhooldusametnikust kõrgemat ametikohta, mis vastanuks enim talituse juhataja ametikoha ülesannetele ja palgamäärale. Kaebaja väitel ei olnud teenistuskoha asukoht määrav, kuna teised metoodikud olid eelnevalt ametis erinevates paikkondades. Kaebaja hinnangul olid tema teenistusülesanded ligilähedased just metoodiku ametikohaga, mitte vangla pakutud vanemkriminaalhooldusametniku omadega. HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED 6. Tartu Halduskohus jättis 23. märtsi 2015. a otsusega A.R. kaebuse rahuldamata. Otsuse põhjendused: 1) Koondataval ametnikul ei ole õigus nõuda ümberpaigutamist. Koondamisel on teenistusse jäämise eelisõigus isikul, kelle haridus, töökogemus, teadmised ja oskused vastavad teenistusülesannete täitmiseks kehtestatud nõuetele enim. Vangla on märkinud, et kaebajale pakutud ametikoha vastuvõtmisel oleks jäänud samaks teenistuse asukoht ning teenistusülesanded oleksid ligilähedased varasema ametikohaga. Nõustuda tuleb vanglaga, et ametiasutuse jaoks oleks ülemäära koormav pakkuda kõiki ametikohti erinevates piirkondades. Tegemist on koondamisega, mida saab lugeda isiku enda sooviks, kuna kaebaja keeldus vastu võtmast talle pakutud ametikohta ning koosseisude muutumisega kaotati kaebaja senine ametikoht, mistõttu ei saa olla koondamine isiku suhtes õigusvastane. Kaebajale adresseeritud haldusaktis puudus vajadus vastustajal analüüsida ja kaalutleda ametikohtade pakkumist ja pingerida, keda eelistada teenistusse jätmisel. Ka sisekonkursi läbiviimise vajaduse otsustamise pädevus on vanglal. 2) Rahuldamata jääb nõue saada hüvitist kuni 31. märtsini 2013 kehtinud ATS § 131 lg 1 alusel sõltuvalt avaliku teenistuse staažist, mida antud asjas ei saa rakendada, kuna seadusandlus ei näe ette juhtusid, et kellel on 1. aprillil 2013 kehtima hakanud ATS-i ajaks täitunud vastav avaliku teenistuse staaž, makstakse hüvitist kuni 31. märtsini 2013 kehtinud ATS-i sätete alusel. Rahuldamata jääb nõue saada VangS § 154² lg 3 alusel makstavat hüvitist koondamise korral, kuna kaebaja ei olnud vanglaametnik. A.R. oli teenistussuhtes vanglaga kriminaalhooldusosakonna Põlva talituse juhataja ametikohal ATS-i tähenduses. 3) Rikutud ei ole kaebaja suhtes õiguskindluse ega õiguspärase ootuse printsiipi ning puudub vajadus algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust. Asjaolu, et kaebajal on täitunud teatud teenistusstaaž ajal, mil kehtis ATS vanas redaktsioonis, mil oli ette nähtud koondamisel hüvitis sõltuvalt avaliku teenistuse staažist ning see põhimõte ei rakendu alates 1. aprillist 2013 kehtima hakanud ATS-is, mis näeb ette koondamishüvitise ATS § 102 lg 1 alusel ühe kuu keskmise palga ulatuses avaliku teenistuse staažist sõltumata, ei ole õiguskindluse ega õiguspärase ootuse põhimõtete rikkumine. Õiguspärase ootuse põhimõte ei tähenda, et keelatud oleks mistahes õigusakti muutmine tulevikus. Õiguskindluse põhimõte ei nõua, et seadust ei või ümber kohandada vastavalt elumuutustele ja -korraldustele. Kuigi õiguskindlus on väga 3 soovitav, võib sellega kaasneda ülemäärane jäikus, ent õigus peab suutma muutuvate oludega kaasa minna. Õiguskindluse põhimõtte kohaselt ei võeta isikult ära seda riigi poolt antud õigust, mida isik on hakanud juba realiseerima. Kui arvestada seadusandluse muutmisel mõistliku aja põhimõtet, on ATS-i uus redaktsioon vastu võetud 13. juunil 2012 ja jõustus 1. aprillil 2013, seega oli kaebajal võimalus ja piisavalt aega tutvuda uute normidega. Vangla on kohaldanud õigesti teenistusest vabastamisel ATS-i sätteid uues redaktsioonis, mil kaebaja teenistuses oldud aeg hüvitise suurust ei mõjuta. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS 7. A.R. esitas 21. aprillil 2015 apellatsioonkaebuse, milles ta palub tühistada Tartu Halduskohtu 23. märtsi 2015. a otsus ja teha uus otsus, millega tema kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1) Käesoleval juhul oli ametikoha kaotamine seotud diskretsiooniveaga. Talituse juhataja ametikoha kaotamine ja asendamine teiste ametikohtadega ei ole piisavalt kaalutletud. Ei esine koondamisalust, kuna peale koondamist jäid kriminaalhooldusosakonda täitmata ametikohad. 2) Arvestades kaebaja haridust, töökogemust, teadmisi ja oskusi ei ole talle pakutud vanemkriminaalhooldusametniku ametikoht käsitletav võrdväärse ametikohana ATS § 90 lg 7 tähenduses. Kaebaja on veendunud, et ta oleks sobinud taasühiskonnastamise valdkonna peaspetsialist-metoodiku või sotsiaaltöötaja ametikohale, samuti vanemkriminaalhooldusametnik-metoodiku ametikohale. Lisaks oleks pidanud uute ametikohtade loomisel vangla korraldama sisekonkursi ning andma koondatavatele ametnikele võimaluse seal osaleda. Taasühiskonnastamise talituse koosseisus on kolm peaspetsialist-metoodiku ametikohta, millest üks on täitmata. Kuivõrd nimetatud ametikohta A.R. pakutud ei ole, siis on koondamine olnud õigusvastane. Ebaõige on käskkirja märgitu, et kaebaja soovis enda koondamist. Oluline on ka see, et kaebajale pakutud ametikoha palgamäär oli ligikaudu 20% madalam kui eelnimetatud ametikohtade puhul. Samuti ei ole vangla kaalunud, kas käesoleval juhul oleks olnud võimalik rakendada ATS § 90 lg-t 4. 3) Justiitsministri määrusest nr 25 ei nähtu, et kriminaalhooldusosakond oleks jagatud täiendavalt eraldi üksusteks või talitusteks, nt piirkondlikkuse põhimõttel. Seetõttu pidanuks vastustaja koondamisotsust tehes A.R. t võrdlema ATS § 90 lg 5 tähenduses teiste ametisse jäetud ametnikega. A.R. saanuks vajadusel teha ettepaneku kriminaalhooldusosakonna siseseks ümberpaigutamiseks, kuivõrd ametnikud kuulusid ilma erisuseta sama kriminaalhooldusosakonna koosseisu. Peaspetsialist-metoodiku ametikoht on osakonnaülene. Seega ei pea paika väide piirkondlikkuse põhimõttest. Vastustaja ei ole esitanud halduskohtule taasesitamist võimaldaval kujul andmeid selle kohta, kas üldse ja mis kriteeriumite alusel ning mis tulemustega erinevaid ametnikke võrreldi koondamisotsust tehes. Sellest tulenevalt ei ole diskretsiooni teostamise õiguspärasus kontrollitav. Nõustuda ei saa kohtu seisukohaga, et ametiasutuse jaoks oleks ülemäära koormav pakkuda kõiki ametikohti erinevates piirkondades. 4) Vaatamata ATS-i kehtestamisele 1. aprillil 2013 uues redaktsioonis jäi vanglaametnikele koondamishüvitise maksmisel kehtima eriregulatsioon VangS § 154² lg-s 3. Seetõttu tulnuks kaebajale maksta hüvitist VangS § 154² lg 3 p 4 alusel kümne kuu põhipalga ulatuses. VangS § 105¹ lg-st 1 tulenevalt on kriminaalhooldusametnik käsitatav vanglaametnikuna, kuna on vanglateenistuses. Hüvitise suuruse kindlaksmääramisel on keskse tähendusega, et 30. juuniks 2009 oli A.R. l täitunud tol ajal kehtinud ATS § 131 lg 1 p-s 4 sätestatud üle 10-aastane staaž. 5) Õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõtetest tuleneb igaühe õigus mõistlikule ootusele, et seadusega lubatut rakendatakse isikute suhtes, kes on hakanud oma õigust realiseerima. A.R. oli avalikus teenistuses töötanud väga pikka aega ja ta soovis jätkata töötamist ametiisikuna. Seetõttu oli tal tekkinud õiguspärane ootus, et kui ta vabastatakse avalikust teenistusest, tekib tal õigus koondamishüvitisele määras, mis oli määratletud ajal, kui tal täitus 10 aastat 4 teenistusstaaži, s.o enne 30. juunit 2009. Seadusandja vähendas hüvitise määra 10 korda, seega oli õiguspärase ootuse põhimõtte riive erakordselt intensiivne. 8. Tartu Vangla esitas vastuse A.R. apellatsioonkaebusele, milles vastustaja palub jätta A.R. apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 23. märtsi 2015 otsus muutmata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 9. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse rahuldamiseks puudub alus. 10. Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohus vaidlustatud otsuses põhjendatult asunud seisukohale, et A.R. kaebus tuleb jätta täies ulatuses rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (HKMS § 201 lg 4). Vastuseks kaebaja apellatsioonkaebuses väidetule märgib ringkonnakohus järgmist. 11. 13. juunil 2012 vastu võetud ATS § 90 lg 1 p 2 (jõustus 1. aprillil 2013) kohaselt võib ametiasutus ametniku teenistusest vabastada koondamise tõttu, kui põhjendatud juhul kaotatakse ametniku ametikoht ametiasutuse koosseisus. Justiitsministri 26. mai 2008 määrusega nr 25 kinnitatud „Tartu Vangla teenistujate koosseis“ (määrus nr 25) nägi ette 1. mail 2014 jõustunud redaktsioonis kriminaalhooldusosakonnas teenistuskohtade vähenemise, sätestades kokku 48,8 teenistuskohta. Kuni 30. aprillini 2014 kehtinud määruse nr 25 redaktsioon nägi kriminaalhooldusosakonna koosseisus ette kokku 63,8 teenistuskohta. Eeltoodust ilmneb selgelt, et teenistuskohtade arvu on 1. mai 2014 seisuga vähendatud 15 võrra. Ka kaebajale edastatud 26. märtsi 2014. a teatises ja vaidlustatud käskkirjas on vangla selgitanud, et teenistujate arvu vähendatakse seoses kriminaalhooldusaluste arvu vähenemisega viimasel kahel aastal ning kohtlemismudeli rakendamisega kriminaalhoolduses on vähenenud kriminaalhooldusametnike koormus ja suurenenud vajadus vanemkriminaalhooldusametnike ametikohtade järele, kes oleksid spetsialiseerunud kõrge ja ülikõrge riskitasemega kriminaalhooldusalustele, mistõttu vähendatakse kriminaalhooldusametnike arvu (koosseisu muudatusest nähtuvalt 42-lt 28-

1. le)ning suureneb vanemkriminaalhooldusametnike ametikohtade arv (koosseisu muudatusest nähtuvalt 5-lt 9-
2. le)ning luuakse vanemkriminaalhooldusametnik-metoodiku ametikohad (koosseisu muudatusest nähtuvalt kokku 2), kaotatakse talituse juhatajate (koosseisu muudatusest nähtuvalt kokku 7) juhtimistasand ning alles jääb praegune kriminaalhooldusosakond, mida juhib osakonnajuhataja. Riigikohus on sedastanud, et nende ametikohtade kindlaksmääramine, mis kuuluvad koondamisele, on ametiasutuse pädevuses ning ametiasutuse otsustus koondada üks või teine ametikoht ei ole vaidlustatav. Küll on aga vaidlustatav käskkiri või korraldus, millega koondatav ametnik vabastati teenistusest (19. detsembri 2011 otsus nr 3-3-1-50-11, p 12). 12. Eeltoodust ei järeldu keeldu vaidlustada ametiasutuse struktuuri ümberkorraldamist teenistusest vabastamise käskkirja vaidlustamise raames (Tartu Ringkonnakohtu 19. novembri 2013 määrus nr 3-12-1503, p 7), mida kaebaja on käesolevas asjas ka teinud. Ringkonnakohus on asja materjalide pinnalt seisukohal, et kriminaalhooldusosakonna koosseisus teenistujate arvu vähendamist on vastustaja poolt piisavalt selgitatud ning ringkonnakohtul puudub alus nõustuda kaebajaga, et tema ametikoha kaotamine ametiasutuse koosseisus ei olnud kaalutletud. Kaebaja ei ole ka asjas väitnud, et vastustaja poolt kriminaalhooldusosakonna struktuurimuudatuse põhjustena välja toodud asjaolud oleksid ebaõiged. 13. Käesolevas asjas vaidlevad pooled selle üle, kas Tartu Vangla on pakkunud A.R. ametikohaga sarnaste teenistusülesannetega ametikohta ATS § 90 lg 7 tähenduses. ATS § 90 lg 7 kohaselt peab enne ametniku koondamise tõttu teenistusest vabastamist talle võimaluse korral pakkuma samas ametiasutuses tema haridusele, töökogemusele, teadmistele ja oskustele vastavat ning eelmise ametikohaga sarnaste teenistusülesannetega ametikohta. 5 14. Justiitsministri 6. detsembri 2001. a määrusega nr 87 kehtestatud „Tartu Vangla põhimäärus“ § 6² lg 1 kohaselt on Tartu Vanglas üks kriminaalhooldusosakond. Tartu Vangla kriminaalhooldusosakonna tööpiirkond on Tartu maakond, Jõgeva maakond, Viljandi maakond, Valga maakond, Võru maakond ja Põlva maakond. Sama sätte lg-st 2 tulenevalt on kriminaalhooldusosakonnal piirkondlikud esindused, milliste asukoht sätestatakse osakonna põhimääruses. Tartu Vangla direktori 28. aprilli 2014. a käskkirjaga nr 1-1/61 kinnitatud „Tartu Vangla kriminaalhooldusosakonna põhimääruse“ § 19 kohaselt Tartu Vangla kriminaalhooldusosakonna piirkondlike esinduste asukohad on Tartu esindus asukohaga Tartu linnas; Jõgeva esindus asukohaga Jõgeva linnas; Viljandis esindus asukohaga Viljandi linnas; Valga esindus asukohaga Valga linnas; Võru esindus asukohaga Võru linnas ning Põlva esindus asukohaga Põlva linnas. Eeltoodust järelduvalt on Tartu Vangla kriminaalhooldusosakonna jaotus tööpiirkonnast lähtuvalt olnud kehtestatud piirkondlike talituste või esindustena ehk kaebaja nimetatud piirkondlikkuse põhimõttel, mis puudutab ka osakonna ametnike isikkoosseisu, asjaajamist ja töökorraldust. 15. Tartu Vangla on pakkunud kaebajale vanemkriminaalhooldusametniku ametikohta Põlva talituses. Tartu Vangla on vastuses kaebusele välja toonud, et kaebajale pakutud ametikoha vastuvõtmisel oleks jäänud samaks teenistuse asukoht ning teenistusülesanded oleksid ligilähedased varasema ametikohaga (tl 52 p). Sealjuures on vastustaja märkinud, et vanemkriminaalhooldusametniku ametikoht on ainuke kõrgemate nõudmistega ametikoht Põlva talituses, mis pärast töö ümberkorraldamist tekkis (tl 78 p). Kuigi vastustaja on vanemkriminaalhooldusametniku ametikoha pakkumist põhjendanud eelkõige kohtumenetluse ajal, siis on Riigikohus oma praktikas järjekindlalt rõhutanud, et lubatavaks ja õiguspäraseks tuleb pidada ATS § 116 lg 3 alusel ametnikule teise ametikoha pakkumise või pakkumata jätmise põhjuste väljatoomist alles selle toimingu õiguspärasuse kohtuliku kontrolli käigus ning pelgalt ametikoha pakkumise või pakutavate ametikohtade valiku põhjendamata jätmine ei muuda teenistusest vabastamist õigusvastaseks, kui ametikohti pakkudes on silmas peetud ATS § 116 lg 3 eesmärki (ametniku teenistusest vabastamise vältimine ametnikule sobiva teise ametikoha pakkumise teel) ja järgitud kohtupraktikas väljendatud põhimõtteid (10. juuni 2009 otsus nr 3-3-1-37-09, p 15). Ringkonnakohtu hinnangul on Riigikohtu eeltoodud seisukohad analoogia korras kohaldatavad ka 1. aprillil 2013 jõustunud ATS-i puhul. 16. Ringkonnakohus on seisukohal, et vastustaja väitest võib järeldada, et vanemkriminaalhooldusametniku ametikoht oleks kaebajale sobiv, kuna kaebaja saaks jätkata tööd endises teenistuskohas ning tema teenistusülesanded uuel ametikohal oleksid sarnased eelneva ametikoha teenistusülesannetega. Lisaks juhib ringkonnakohus tähelepanu sellele, et määrusest nr 25 nähtuvalt on nii kriminaalhooldusosakonna talituse juhataja kui ka vanemkriminaalhooldusametniku ametikoha põhigrupiks märgitud tippspetsialist. Kaebaja ei ole Tartu Vangla väitele vastu vaielnud, vaid on piirdunud üldsõnalise etteheitega, et talle pakutud vanemkriminaalhooldusametniku ametikoht ei ole käsitletav võrdväärse ametikohana. Sealjuures ei ole kaebaja põhjendanud, miks ta leiab, et vanemkriminaalhooldusametniku ametikoht ei ole temale sobiv. Kaebaja on vastukaaluks eelnevale vaid märkinud, et ta oleks sobinud taasühiskonnastamise valdkonna peaspetsialist-metoodiku või sotsiaaltöötaja ametikohale, samuti vanemkriminaalhooldusametnik-metoodiku ametikohale. Riigikohus on selgitanud, et asutus ei pea ametnikule selgitama, miks talle pakutakse just sellist ametikohta ja samas põhjendama teiste ametikohtade pakkumata jätmist (10. juuni 2009. a otsus nr 3-3-1-37-09, p 15). Riigikohus on ka sedastanud, et ametiasutusel ei ole kohustust pakkuda isikule kõiki olemasolevaid vabu ametikohti (22. mai 2000. a otsus nr 3-3-1-14-00, p 7). Riigikohus on enda praktikas ka rõhutanud, et iseäranis suuremate ümberkorralduste ja struktuurimuudatuste käigus ametnikele sobivate ametikohtade leidmine ja pakkumine ei saa muutuda asutuse jaoks 6 sedavõrd koormavaks, et see takistab ümberkorralduste läbiviimist ja pikendab nende kulgu (7. aprilli 2005. a otsus nr 3-3-1-5-05). 17. Eeltoodust juhinduvalt on ringkonnakohus seisukohal, et Tartu Vangla ATS § 90 lg-t 7 piisavalt ja nõuetekohaselt kohaldanud ning pakkunud A.R. sobivat ametikohta. Ringkonnakohus soovib selgitavalt märkida, et võrdlus teiste ametnikega ei ole käesoleval juhul asjakohane, kuna koondamisel uue ametikoha pakkumine ATS § 90 lg 7 tähenduses ei eelda koondamissituatsioonis olevate sarnaste tööülesannetega ametnike võrdlust ning ATS § 90 lg 5 antud juhul ei kohaldu. Nimelt saab ATS-i eelnõu seletuskirja kohaselt ATS § 90 lg 5 sätestatud teenistusse jäämise eelisõigust kohaldada siis, kui on vähemalt kaks olulises ulatuses kattuvate teenistusülesannetega ametnikku, kellest vähemalt üks jääb pärast koondamist teenistusse samal ametikohal. Praegusel juhul kaotatakse kaebaja poolt võrreldavate ametnike ametikohad, s.o kriminaalhooldusosakonna talituse juhataja ametikohad ametiasutuse koosseisust täielikult. Eeltoodud asjaolude tõttu ei kohaldu antud asjas ka ATS § 90 lg 4, kuna praegusel juhul ei muudeta olemasoleva ametikoha ülesandeid, vaid kaotatakse ametikoht. 18. Ringkonnakohus ei nõustu kaebajaga ka selles osas, et vastustaja oleks pidanud korraldama sisekonkursi taasühiskonnastamise valdkonna peaspetsialist-metoodiku ja sotsiaaltöötaja ametikoha, samuti vanemkriminaalhooldusametnik-metoodiku ametikoha täitmiseks. ATS-i eelnõu (193 SE) seletuskirja kohaselt tuleb tähele panna seda, et kuna kõik vabad ametikohad täidetakse reeglina konkursi teel, siis ametnikule uue ametikoha pakkumisel konkursi korraldamise kohustus ei kehti. Seega ei ole Tartu Vangla tegevus olnud ka konkursi korraldamata jätmisel õigusvastane. 19. Kriminaalhooldusseaduse § 37¹ lg 1 (jõustus 1. juunil 2008) kohaselt maakohtute juures asuvad kriminaalhooldusosakonnad korraldatakse ümber ja ühendatakse vanglate kriminaalhooldusosakondadeks alates 2008. a 1. juunist. Käesoleva asja materjalidest nähtuvalt on A.R. 30. mai 2008. a käskkirja nr 3-1/788-P alusel seoses koosseisude muutmisega jätkanud teenistust Tartu Vangla kriminaalhooldusosakonna Põlva talituse juhataja ametikohal alates 1. juunist 2008. Tartu Vangla teenistujate koosseisus on ette nähtud eraldi vanglaametniku ametikohad, teenistujate ametikohad ja töökohad. Vanglaametniku mõiste on antud VangS § 111 lg-s 1, mille kohaselt on vanglaametnik vanglas teenistuses olev ametnik, kelle ülesanne on kinnipeetava ja vahistatu kinnipidamine ja järelevalve, julgeoleku tagamine vanglas ning kohtueelse menetluse või kohtuvälise menetluse toimetamine vanglas toimepandud süütegudes, samuti sellealase tegevuse juhtimine. Õigusalases kirjanduses on selgitatud, et vangla on ametiasutus, milles töötamist loetakse avalikuks teenistuseks. Teenistusele vanglas VangS § 111 lg-s 1 nimetatud ametikohtadele laieneb lisaks ATS-le VangS-i 6. ptk 2. jaos sätestatud teenistusalane erinormistik (Vangistusseadus, kommenteeritud väljaanne, Juura 2014, lk 211). Eeltoodut arvestades ei ole kriminaalhooldusosakonna ametnikud vanglaametnikud VangS § 111 lg 1 mõttes, mistõttu reguleerib nende teenistust üksnes ATS, s.h ka koondamisel hüvitise maksmist. Seega ei ole põhjendatud kaebaja arusaam, et talle tulnuks koondamisel maksta hüvitist VangS § 154² lg 3 p 4 alusel. 20. Kaebaja on arvamusel, et kuna tal oli 30. juuni 2009 seisuga juba täitunud tol ajal kehtinud ATS § 131 lg 1 p-s 4 sätestatud üle 10-aastane staaž, siis tuleks talle maksta koondamishüvitisena 12 kuu ametipalk. Vaidlust ei ole selle üle, et kaebajal oli 30. aprilli 2014 seisuga staaži täpselt 16 aastat. Tartu Vangla 22. aprilli 2014. a käskkirja p 2 kohaselt on kaebaja teenistussuhte viimaseks päevaks loetud 30. aprill 2014, millisel ajal kehtinud ATS (jõustus 1. aprillil 2013) § 102 lg 1 sätestas, et koondamise tõttu teenistusest vabastamise korral makstakse ametnikule hüvitist ametniku ühe kuu keskmise palga ulatuses. 21. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kaebajal oli võimalus ja piisavalt aega tutvuda uute normidega, arvestades, et ATS-i uus redaktsioon on vastu võetud 13. juunil 2012 ja see jõustus 1. aprillil 2013. ATS-i eelnõu (193 SE) seletuskirja kohaselt on uue ATS-i koostamise 7 eesmärk ajakohastada avaliku teenistuse õiguslikku regulatsiooni ja viia see kooskõlla rahvusvaheliselt tunnustatud avaliku teenistuse üldpõhimõtetega. Eelnõus on kajastatud muuhulgas väärtusena efektiivsus, mis tähendab, et ametnike ametihüved muudetakse sarnasemaks töötajate hüvedega (s.h hüvitis teenistusest vabastamise korral). Ühtlasi on märgitud, et koondamise tõttu teenistusest vabastamise korral hüvitise maksmisel on lähtutud töölepingu seaduse (TLS) põhimõtetest (vt TLS § 100 lg 1) ning on loetud kohaseks koondamise tõttu teenistusest vabastamise korral maksta ametnikule ametiasutuse poolt tema ühe kuu keskmise palga suurune hüvitis. Eelnõu üle toimunud arutelude protokollidest nähtuvalt on Justiitsministeerium ja põhiseaduskomisjon nõustunud eelnõus valitud lahendusega, kuna see on analoogne TLS-is sätestatuga ja seetõttu sobiv. Lisaks on märgitud, et koondamise tõttu teenistusest vabastamisel on ametnikul õigus saada hüvitist töötuskindlustuse seaduses ettenähtud tingimustel ja korras. Ka ATS-i üleminekusätted ei näe nimetatud osas ette mingit erisust. Eriregulatsioon on ette nähtud üksnes ATS §-s 113, et tagada staažiga seotud vanaduspensionite osas õiguspärase ootuse printsiibi järgimist. Koondamise olukorras hüvitise maksmisel ei ole seadusandja pidanud vajalikuks eriregulatsiooni kehtestamist. Sarnaselt halduskohtule ei tuvasta ringkonnakohus uue regulatsiooni vastuolu põhiseadusega. Eelnevast juhindudes on ringkonnakohus seisukohal, et vastustaja poolt kaebajale hüvitise maksmine ühe kuu keskmise palga ulatuses on õiguspärane ning põhjendatud ei ole kaebaja arusaam, et talle tulnuks koondamisel maksta hüvitist 12 kuu ametipalga ulatuses. 22. Eeltoodut arvestades jätab ringkonnakohus A.R. apellatsioonkaebuse rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 23. märtsi 2015. a otsuse muutmata. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ning vastaspoolel menetluskulusid ei tekkinud, siis jäävad poolte menetluskulud nende endi kanda. Agu Timmi allkirjastatud digitaalselt Einar Vene allkirjastatud digitaalselt 8 Tanel Saar allkirjastatud digitaalselt