Taotlus registreeriti ja võeti menetlusse numbriga
) § 232 lg 1, § 233 lg 3 ja märgib, et vastavalt
seletuskirjale nimetatud
lg 3 sätted on vajalikud, et võimaldada Eesti elanikkonna hulka kuuluvatel välismaalastel viibida ajutiselt välisriigis eelkõige seoses ajutise iseloomuga põhjustel nagu õppimine ja töötamine, ilma et nad kaotaksid võimaluse Eestis elamiseks. Samuti on pikaajalise elaniku elamisloa omamine Eesti kodakondsuse saamise üheks tingimuseks, mistõttu ei saa pidada eesmärgipäraseks liigsete piirangute kehtestamist elamisloa saamiseks või säilitamiseks eeldatavalt eelkõige nooremapoolsetele isikutele, kes vastavad muus osas Eesti kodakondsuse saamise tingimustele, kuid soovivad viibida ajutiselt välisriigis. Järelikult, kui välismaalane taotleb pikaajalise elaniku elamisloa andmist ning üksnes tema Eestist eemal viibimine taotluse esitamisele eelnenud viimase viie aasta jooksul on kestnud kauem kui kuus kuud järjest ja kokku kümme kuud viimase viie aasta jooksul (ehk mitte üle 310 päeva), võib ta paluda PPA lugeda tema eemalviibimise tagantjärele põhjendatuks. 2
kohaselt võib Politsei- ja Piirivalveamet välismaalase Eestist eemalviibimise registreerida, kui välismaalane kavatseb viibida ajutiselt välisriigis järgmisel eesmärgil: 1) õppimine; 2) töötamine; 3) välisriigi relvajõududes ajateenistuses viibimine või 4) muu ajutise iseloomuga põhjus, mis eeldab välismaalase Eestist eemalviibimist. Võttes arvesse, et
annab asjaolude loetelu, mis loetakse põhjendustena Eestist eemalviibimiseks (see on õppimine, töötamine, välisriigi relvajõududes ajateenistuses viibimine või muu ajutise iseloomuga põhjus, mis eeldab välismaalase Eestist eemalviibimist), väidab kaebaja, et tema registreerimata jäänud eemalviibimised on võimalik lugeda põhjendatuks.
lg 3 tugineb Euroopa Ühenduse nõukogu 25.11.2003 direktiivi 2003/109/EÜ (pikaajalistest elanikest kolmandate riikide kodanike staatuse kohta) art 4 lg-le 3, mille kohaselt võivad liikmesriigid aktsepteerida ka rohkem kui kuus järjestikust kuud või viimase viie aasta jooksul rohkem kui kümme kuud kestnud äraolekut liikmesriigis pidevalt elatud aja hulka „konkreetsetel ja erakorralistel ajutistel asjaoludel ning kooskõlas siseriikliku õigusega“. Kõnealuse direktiivi põhjenduse 10 kohaselt tuleks ette näha eeskirjade kogum, mis reguleerib pikaajalise elaniku staatuse taotluse läbivaatamise korda. See kord peaks olema tõhus ja juhitav, võttes arvesse liikmesriikide haldusasutuste tavalist töökoormust, ning samuti läbipaistev ja õiglane, et asjaomastel isikutel oleks vajalik õiguskindlus. See kord ei tohiks kujuneda vahendiks, millega takistada elamise õiguse kasutamist. Põhiseaduse (PS) §-st 10 tuleneb õiguskindluse põhimõte. Kõige üldisemalt peab see printsiip looma kindluse kehtiva õigusliku olukorra suhtes. Õiguskindlus tähendab nii selgust kehtivate õigusnormide sisu osas (õigusselguse põhimõte) kui ka kindlust kehtestatud normide püsimajäämise suhtes (õiguspärase ootuse põhimõte). Õigusselguse põhimõtte kohaselt peab isikul olema võimalik piisava selgusega ette näha, missuguse õigusliku tagajärje üks või teine tegevus kaasa toob (Riigikohtu 20.03.2006 otsus asjas 3-4-1-33-05). Kaebaja on seisukohal, et võttes arvesse PS § 10, peab viidatud direktiivi artikkel 4 ja preambuli põhjendust 10 tõlgendama nii, et riik on kohustatud kehtestama korra, mis reguleerib kogu pikaajalise elaniku staatuse taotluse läbivaatamise menetlust, s.h. taotluse eemalviibimise põhjendatuks lugemiseks läbivaatamist.
-ga sätestatud ja pikaajalise elaniku staatuse taotluse läbivaatamisega seotud kord peab olema piisava selgusega selleks, et isikul oleks võimalus ette näha, missuguse õigusliku tagajärje üks või teine tegevus kaasa toob, missugused dokumendid või selgitused peab ta esitama koos vastava taotlusega lugeda eemalviibimine tagantjärele põhjendatuks ja millisest
sättest lähtudes võtab PPA otsuse vastu.
-s puudub otsene vastus, kuidas kasutada
§-ga 233 lg 3 ettenähtud võimalust.
§-d 233 lg 3 ja 256 kasutavad erinevaid mõisteid. Kui
lg 3 räägib võimalusest lugeda eemalviibimist tagantjärele põhjendatuks, siis
annab PPA-le õigus lugeda välismaalase Eestist eemalviibitud aeg püsivalt Eestis elatud aja hulka.
jaos 3 „Eestist eemalviibimine“ (§§ 253-258) ei kasutata üldse mõistet „eemalviibimise tagantjärele põhjendatuks lugemine“.
jagu 3 „Eestis eemalviibimine“ näeb ette keelu registreerida eemalviibimine tagasiulatuvalt (
lg 2 - eemalviibimist on võimalik registreerida vaid edasiulatuvalt).
alusel kehtestatud siseministri 19.07.2010 määrus nr 31 „Eestist eemalviibimise registreerimise kord“ ei puuduta üldse võimalust esitada taotlus lugeda eemalviibimine tagantjärele põhjendatuks (
lg 3) ega lugeda välismaalase Eestist eemalviibitud aeg püsivalt Eestis elatud aja hulka (
Direktiivi elluviimiseks vastuvõetud
sätted ei ole täielikult kooskõlas direktiivi eesmärgiga. Juhul, kui seadusandja pole 3 kehtestanud tõhusat ja lünkadeta põhiõiguste kaitse mehhanismi, peab kohtuvõim tulenevalt põhiseaduse §-st 14 tagama põhiõiguste kaitse. Kaebaja leiab, et PPA kohaldas valesti
sätteid. Lähtudes
lg-st 3 saab PPA lugeda tagantjärele eemalviibimised 02.04.-20.04.2011, 04.04.-07.05.2013, 19.05.-12.06.2013, 01.11.-01.12.2012 põhjendatuks. PPA kirjutab oma otsuses, et Vaide esitaja Eestist eemalviibimised ei ole järgmistel perioodidel registreeritud ja PPA ei loe neid ka tagantjärele põhjendatuks: 17.10.2009 - 04.11.2011, 02.11.2012 - 16.07.2013, 10.01.2014 - 11.03.2014 ning 01.10.2014 - 16.10.
norme. PPA on vaidlustatud haldusakti andmisel piisava põhjalikkusega, ratsionaalselt ja kooskõlas seadusega kaalunud kõiki huve ning langetanud õiguspärase otsuse. 5.2. PPA ei nõustu kaebuses toodud väidetega ning leiab järgmist. PPA tähtajalise elamisloa pikendamisest keeldumise otsus on põhjendatud ning kaalutlusvigadeta, haldusorgan on selgitanud piisava põhjalikkusega välja asja otsustamise seisukohast olulised asjaolud ning andnud neile põhjendatud ja õiglase hinnangu. Vastustaja viitab
lg 2 p 2, p 3, § 232 lg 1 p 1,§ 233 lg 1 lg 3, § 252 lg 1, § 256, § 257 ja märgib järgmist.
See tähendab, et seadusandja on haldusorgani jaoks kehtestanud ühe lubatava tegutsemisjuhise, mis ei võimalda võtta otsuse tegemisel arvesse muid asjaolusid kui välismaalase vastavus
-s sätestatud pikaajalise elaniku elamisloa andmise tingimustele. Pikaajalise elaniku elamisloa taotluse menetlemisel ilmnes, et kaebaja puhul ei ole täidetud
Seaduse kohaselt võib pikaajalise elaniku elamisloa anda välismaalasele, kes on elanud Eestis elamisloa alusel püsivalt vähemalt viis aastat vahetult enne pikaajalise elaniku elamisloa taotluse esitamist.
lg 3 kohaldamise eelduseks on registreeritud või tagantjärele põhjendatuks loetud eemalviibimine.
kohaselt peab välismaalane Eestist eemalviibimise registreerimisel või taotluse esitamisel eemalviibimise põhjendatuks lugemiseks tõendama eemalviibimise põhjust ja asjaolusid.
sätestab imperatiivselt, et registreerimata eemalviibimise põhjendatuks lugemiseks peab välismaalane esitama taotluse ning tõendama eemalviibimise asjaolusid ja mõjuvate põhjuste esinemist. Vastustaja rõhutab, et
alusel saab PPA lugeda registreerimata eemalviibimise püsivalt Eestis elatud aja hulka üksnes siis, kui samaaegselt on täidetud tingimused, et välismaalasel ei olnud mõjuval põhjusel võimalik oma eemalviibimist eelnevalt registreerida 4 ning eemalviibimine on
§-de 253 ja 253 tähenduses ka sisuliselt põhjendatud.
§-st 257 tulenevalt peab vastavate asjaolude ja põhjuste esinemist seejuures tõendama taotleja ise. Üksikasjalikumalt on eemalviibimise registreerimise ja tagantjärele arvestamise taotlemist reguleeritud siseministri 19.07.2010 määruses nr 31 „Eestist eemalviibimise registreerimise kord“. 5.
-ga. Taotluse läbivaatamisel ilmnes, et P.D. on perioodil 18.10.2009 kuni 17.10.2014 (s.t. viimase viie aasta jooksul vahetult enne pikaajalise elaniku elamisloa taotluse esitamist) viibinud Eestist eemal kokku üle kümne kuu ning tema eelnevalt registreerimata eemalviibimisi ei saanud haldusorgan lugeda püsivalt Eestis elatud aja hulka, mistõttu ei vasta kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa andmise tingimustele. PPA on pikaajalise elaniku elamisloa andmisest keeldumise otsuses nr 15.3-3/400-1 ning ka 30.11.2015 vaideotsuses nr 15.3-10/6291-1 piisavalt põhjendanud, miks ei saanud eelnevalt registreerimata eemalviibimisi lugeda püsivalt Eestis elatud aja hulka ning vastustaja ei pea vajalikuks seda kõike üle korrata. Eeltoodust tulenevalt esineb imperatiivne alus keelduda P.D.ile pikaajalise elaniku elamisloa andmisest. Kaebaja leiab, et PPA otsuses mainitud eemalviibimised pole korrektsed, mistõttu on tegemist olulise menetlusveaga ning otsus kuulub seega tühistamisele. Vastustaja märgib, et kaebaja ei ole PPA otsuses mainitud eemalviibimiste ebakorrektsust tõendanud. Lisaks märgib vastustaja, et tulenevalt HMS §-st 58 ei saa haldusakti kehtetuks tunnistamist nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist.
lg 1 p 2 kohaselt võib pikaajalise elaniku elamisloa andmisest keelduda, kui välismaalane on esitanud valeandmeid menetluses tähtsust omavate asjaolude kohta või kasutanud pettust pikaajalise elaniku elamisloa taotlemisel. Taotluse läbivaatamisel ilmnes, et P.D. on esitanud valeandmeid menetluses tähtsust omavate asjaolude kohta, seega esineb täiendav alus P.D.ile pikaajalise elaniku elamisloa andmisest keeldumiseks. Vastavad põhjendused on toodud vaidlustatud otsuse p-s 16 ja vaideotsuses (lk 4, 9-10). Nii on kaebaja püüdnud elukaaslase töövõimetuslehti siduda enda Eestist eemalviibimiste põhjendatuks lugemisega. Kaebaja väitis, et hoolitses perioodil 19.0512.06.2013 oma elukaaslase eest ja palus seetõttu lugeda põhjendatuks tema Eestist eemalviibimine, esitades selle kohta elukaaslase arstitõendi (alates 14.05-18.05.2013). Kuna kaebaja viibis Eestis 07.05-19.05.2013, siis haiguslehe kehtivuse ajal kaebaja S. G. eest ei hoolitsenud. Kui S. G. arstitõend lõppes 18.05.2013, viibis kaebaja Eestis alates 07.0519.05.2015 ja S. G. osales 29.05-31.05.2013 Moskvas konverentsil, siis ei tundu usutav, et kaebaja perioodil 19.05-12.06.2013 S. G. eest hoolitses. PPA on selgitanud, et arvestades arstitõendite kuupäevi ning kaebaja Eestis ja väljaspool Eestit faktilisi viibimisi, ei kinnita need tõendid kaebaja elukaaslase abistamist ja hooldust kaebaja poolt nimetatud perioodil. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED 5 6. Käesolevas asjas on vaidluse esemeks Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) 01.07.2015 pikaajalise elaniku elamisloa andmisest keeldumise otsus nr 15.3-3/400-1 (tl 6-10 pöördel), millega jäeti rahuldamata P.D.i 17.10.2014 taotlus (tl 30-31) pikaajalise elaniku elamisloa saamiseks. Vastustaja tugines keeldumisel
lg 2 p-le 3 ja asjaolule, et P.D.i puhul ei ole täidetud
lg 1 p-s 1 sätestatud tingimus ning
on esitanud valeandmeid menetluses tähtsust omavate asjaolude kohta. Muu hulgas märkis PPA otsuses, et ei saa lugeda taotleja Eestist eemalviibitud aega püsivalt Eestis elatud aja hulka, sest taotleja ei ole toonud välja mõjuvat põhjust, mis takistas tal oma Eestist eemalviibimist registreerida. Valeandmete esitamise osas on PPA mh seisukohal, et PPA ei kahtle, mitte esitatud haiguslehtede ehtsuses, vaid selles, et esitatud arstitõendid ja taotleja Eestist eemalviibimised on püütud panna üksteisest sõltuma. 7.
lg 2 p 3 näeb ette, et pikaajalise elaniku elamisloa andmisest keeldutakse, kui välismaalane ei vasta
-s sätestatud pikaajalise elaniku elamisloa andmise tingimustele.
lg 1 p 1 kohaselt võib pikaajalise elaniku elamisloa anda välismaalasele, kes on elanud Eestis elamisloa alusel püsivalt vähemalt viis aastat vahetult enne pikaajalise elaniku elamisloa taotluse esitamist.
lg 1 kohaselt arvatakse püsivalt Eestis elamise perioodi hulka ka Eestist ajutine eemalviibimine, mis ei ületa kuut järjestikust kuud ja kokku kümmet kuud viimase viie aasta jooksul vahetult enne pikaajalise elaniku elamisloa taotluse esitamist.
lg 3 sätestab, et kui välismaalase Eestist eemalviibimine taotluse esitamisele eelnenud viimase viie aasta jooksul on kestnud kauem kui kuus kuud järjest ja kokku kümme kuud viimase viie aasta jooksul ning välismaalane on oma eemalviibimise eelnevalt PPA-s registreerinud või PPA on lugenud tema eemalviibimise tagantjärele põhjendatuks, pikeneb pikaajalise elaniku elamisloa saamiseks nõutav püsivalt Eestis elamise periood eemalviibitud aja võrra, mis ületab
lg-s 1 nimetatud lubatud aega.
kohaselt juhul, kui elamisluba omav välismaalane soovib Eestist eemal viibida rohkem kui 183 päeva aasta jooksul, peab ta oma Eestist eemalviibimise eelnevalt PPA-s registreerima.
§-st 254 tulenevalt on välismaalase Eestist eemalviibimise registreerimise õiguslikuks tagajärjeks see, et tema Eestist eemalviibitud aeg loetakse püsivalt Eestis elatud aja hulka. Välismaalase Eestist eemalviibimise registreerimise ja sellest keeldumise alused on sätestatud
§-des 253 ja 2531. Muu hulgas võib PPA lugeda põhjendatuks välismaalase Eestist eemalviibimise muul ajutise iseloomuga põhjusel, mis eeldab Eestist eemalviibimist (
p 4).
reguleerib olukorda, kus välismaalane viibis küll Eestist eemal rohkem kui 183 päeva aasta jooksul, kuid tal ei olnud mõjuval põhjusel võimalik oma eemalviibimist eelnevalt PPA-s registreerida. Sellisel juhul võib PPA lugeda välismaalase Eestist eemalviibitud aja püsivalt Eestis elatud aja hulka.
§-st 257 tulenevalt peab välismaalane nii Eestist eemalviibimise registreerimisel kui ka registreerimata eemalviibimise põhjendatuks lugemise taotlemisel tõendama oma eemalviibimise põhjust ja asjaolusid. 8. Kaebaja on leidnud tuginedes Euroopa Ühenduse Nõukogu 25.11.2003 direktiivi 2003/109/EÜ (pikaajalistest elanikest kolmandate riikide kodanike staatuse kohta) art 4 lg-le 3 ja sama direktiivi punktile 10, et
ei ole sätestatud piisavalt selget regulatsiooni, mis reguleeriks pikaajalise elaniku staatuse taotluse läbivaatamisega seotud menetlust sh eemalviibimise põhjendatuks lugemise taotluse läbivaatamist. Kohus sellise käsitlusega ei nõustu. Esiteks kohaldub pikaajalise elamisloa taotluse menetlemisele haldusmenetluse seadus (
lg 1), seega on tegemist tavalise haldusmenetlusega, kus tuleb järgida haldusmenetluse seaduses sätestatud nõudeid ja põhimõtteid. Teiseks märgib kohus, et kuigi tõepoolest ei ole
sätestatud eraldi täpsemat regulatsiooni, kuidas täpselt toimub menetlus juhul kui isik esitab
sätestatud taotluse ja millal tuleks taotlus lugeda põhjendatuks, siis ei ole see kuidagi vastuolus kaebaja poolt viidatud direktiivis sätestatuga. Seda esmalt seetõttu, et tegemist on tavalise taotlusega haldusmenetluse seaduse tähenduses ja seda vaadatakse läbi nagu kohus juba eelnevalt märkis kõiki HMS sätteid ja põhimõtteid järgides. Seega puudub igasugune vajadus kehtestada mingi eraldi kord. Mis puudutab kaebaja väidet, 6 et reguleeritud peaks olema ka see, millal tuleb taotlus põhjendatuks lugeda, siis kohus selgitab, et selleks peavad olema täidetud järgmised tingimused. Nimelt välismaalase Eestist eemalviibimist saab
lg 3 järgi püsivalt Eestis elamise perioodi hulka arvata vaid tingimusel, et eemalviibimine on olnud eelnevalt
alusel PPA-s registreeritud või PPA on tagantjärele lugenud registreerimata eemalviibimise
Tuleb rõhutada, et
alusel saab PPA lugeda registreerimata eemalviibimise püsivalt Eestis elatud aja hulka üksnes siis, kui samaaegselt on täidetud tingimused, et välismaalasel ei olnud mõjuval põhjusel võimalik oma eemalviibimist eelnevalt registreerida ning eemalviibimine on
§-de 253 ja 2531 tähenduses ka sisuliselt põhjendatud.
§-st 257 tulenevalt peab vastavate asjaolude ja põhjuste esinemist seejuures tõendama taotleja ise. Kohus märgib, et eeltoodud regulatsioon tugineb Euroopa Ühenduse Nõukogu 25.11.2003 direktiivi 2003/109/EÜ (pikaajalistest elanikest kolmandate riikide kodanike staatuse kohta) art 4 lg-le 3, mille kohaselt võivad liikmesriigid aktsepteerida ka rohkem kui kuus järjestikust kuud või viimase viie aasta jooksul rohkem kui kümme kuud kestnud äraolekut liikmesriigis pidevalt elatud aja hulka, kuid seda üksnes „konkreetsetel ja erakorralistel ajutistel asjaoludel ning kooskõlas siseriikliku õigusega“. Olukorras, kus PPA tuvastab pikaajalise elaniku elamisloa taotluse menetlemise käigus, et taotleja ei vasta
lg 1 p-s 1 sätestatud tingimusele, kuid
lg-st 3 tulenevalt ei oleks nimetatud tingimuse täitmine välistatud pärast
§-s 256 sätestatud menetluse läbiviimist, tuleks sellise võimaluse olemasolu taotlejale selgitada. Samas käesoleval juhul on kaebaja juba ise haldusmenetluses koheselt esitanud taotluse lugeda põhjendatuks kaebaja eemalviibimised Eestist järgmistel perioodidel: 12.01.2013-23.02.2013, 04.04.2013-07.05.2013, 19.05.2013-12.06.2013 (tõlge tl 97). PPA on seejärel P.D.ile selgitanud, et tema puhul ei ole täidetud pikaajalise elaniku elamisloa andmise alused ja andis oma 14.11.2014 kirjaga P.D.ile omapoolse seisukoha esitamiseks tähtaja (tl 50). Kuivõrd kaebaja nimetatud kirjale ei vastanud, siis saatis PPA samasisulise kirja kaebajale 22.12.2014 ja pikendas taotluse menetlustähtaega kuni 16.03.2015 (tl 46-47). 12.01.2015 esitas kaebaja PPA-le avalduse, mille kohaselt palus ta lugeda Eestist eemalviibimise põhjendatuks perioodidel 01.11.2012-01.12.2012, 12.01.2013-23.02.2013, 04.04.2013-07.05.2013 ja 19.05.2013-12.06.2013, paludes lugeda need päevad põhjendatuks 17.10.2014 esitatud arstitõenditega. Lisaks palus kaebaja lugeda põhjendatuks ka periood alates 01.11.2012-01.12.2012, kuna haiguse tõttu ei tulnud ta tagasi Eestisse mitte 01.11.2012 vaid 01.12.
ja HMS). Asja menetluse käigus esitatud taotluste lahendamine toimub üldises haldusmenetluse korras ja seda on käesoleval juhul järgitud. Lisaks rõhutab kohus, et direktiivi art 4 p 3 tuleneb, et konkreetsetel ja erakorralistel ajutistel asjaoludel ning kooskõlas siseriikliku õigusega võivad liikmesriigid aktsepteerida esimeses lõigus ettenähtust pikemaid äraolekuaegu, mis lõikes 1 osutatud perioodi ei katkesta. Sellistel juhtudel ei arvesta liikmesriigid lõikes 1 osutatud perioodi arvutamisel asjaomast äraolekuaega. Eesti õiguskorras on vastav võimalus sätestatud ja selleks on Eestist eemalviibimise registreerimise kord. Samuti on
sätestatud võimalus esitada taotlus lugeda välismaalase Eestist eemalviibitud aeg püsivalt Eestis elatud aja hulka, kui välismaalane viibis Eestist eemal rohkem kui 183 päeva aasta jooksul, kuid tal ei olnud mõjuval põhjusel võimalik oma eemalviibimist registreerida. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et käesoleval juhul ei ole kuidagi rikutud kaebuse esitaja poolt märgitud õiguspärase ootuse põhimõtet. Kohus rõhutab, et tegemist on erandiga, mille üle otsustamine toimub siseriikliku õiguse alusel.
alusel püsivalt Eestis elatud aja hulka lugemine vältimatult seda, et
lgs 1 sätestatud registreerimiskohustust rikkunud välismaalane tõendab, et tal esines registreerimata jätmiseks mõjuv põhjus. Kui välismaalasel mõjuv põhjus puudus, siis tema registreerimata eemalviibitud aega püsivalt Eestis elatud aja hulka ei arvata, olenemata sellest, kas eemalviibimine oli sisuliselt põhjendatud või mitte. Kohus leiab, et kuivõrd PPA asus 01.07.2015 otsuses seisukohale, et P.D.i puhul mõjuv põhjus eemalviibimise registreerimata jätmiseks puudus, siis ei olnud haldusorganil enam tarvis hakata üksikasjalikult analüüsima, kas P.D.i esitatud andmed ja tõendid kinnitavad tema Eestist eemalviibimise sisulist vajalikkust või mitte. Samas on PPA võtnud seisukoha ka P.D.i poolt esitatud andmete sisulise põhjendatuse osas (lugedes seejuures erandina põhjendatuks P.D.i Eestist registreerimata eemalviibimise perioodi 12.01.2013-23.02.2013 osas ning jättes muus osas kaebaja taotluse rahuldamata). Kohus peab siinkohal vajalikuks selgitada kaebajale täiendavalt, et sisuliste hinnangute andmine, kas kaebaja eemalviibimine oli põhjendatud või mitte, on PPA pädevuses. Kohus ei saa haldusorgani asemel välismaalase riigist eemalviibitud aega püsivalt Eestis elatud aja hulka lugeda, vaid saab ainult kontrollida ja hinnata, kas haldusorgani poolne kaalutlusõiguse teostamine on toimunud õiguspäraselt ning põhilisi kaalutlusreegleid järgides. Siinkohal tuleb asuda seisukohale, et vaidlustatud haldusakti tühistamiseks ei ole alust. Vastustaja on vaidlustatud otsuse 15. punktis piisavalt põhjendanud miks ei saanud eelnevalt registreerimata eemalviibimisi lugeda püsivalt Eestis elatud aja hulka ning kohus ei pea vajalikuks seda kõike lähtuvalt halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 165 lõikest 2 üle korrata (seejuures nõustub kohus nii PPA poolt vaidlustatud otsuses kui ka selle suhtes 30.11.2015 tehtud vaideotsuses nr 15.3-10/6291-1 (tl 11-15 pöördel) avaldud seisukohtadega). Kuna P.D.i Eestist eemalviibitud aega, mis ületas 10 kuud (millises osas poolte vahel vaidlus puudub), ei saanud arvestada tema püsivalt Eestis elatud aja hulka, siis ei vastanud kaebaja
lg 1 p 1 tingimusele ja PPA keeldus
11. Teise alusena on vaidlustatud otsuses toodud keelumise aluseks
lg 1 p 2, mis sätestab, et pikaajalise elaniku elamisloa andmisest võib keelduda, kui välismaalane on esitanud valeandmeid menetluses tähtsust omavate asjaolude kohta või kasutanud pettust pikaajalise elaniku elamisloa taotlemisel. Otsuse kohaselt on P.D. esitanud valeandmeid menetluses tähtsust omavate asjaolude kohta ehk püüdnud siduda esitatud arstitõendid ja taotleja Eestist eemalviibimised. Kaebuse esitaja ei ole kaebuses avaldanud ühtegi seisukohta, miks ei ole vastustaja poolt märgitu kaebaja arvates tõene ega esitanud ühtegi tõendit, mis lükkaks ümber vastustaja poolt vaidlusaluse otsuse p 16 märgitu. Eeltoodust tulenevalt ei saa kohus selles osas ka oma seisukohti täpsemalt esitada. Kohus märgib üksnes, et nõustub vastustaja poolt vaidlustatud otsuses märgitud järeldustega ega pea neid vajalikuks lähtudes HKMS § 165 lg 2 üle korrata. 12. Eelnevat arvestades tuleb kaebus jätta rahuldamata. Menetluskulud 9 13. Vastavalt HKMS § 108 lg kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Otsus tehti kaebaja kahjuks. Kuivõrd vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamise nõuet esitanud, siis tuleb menetluskulud jätta poolte enda kanda. /Allkirjastatud digitaalselt/ Daimar Liiv Kohtunik 10
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.