Obsah (11)

§ 230§ 162§ 190§ 631§ 442§ 657§ 652§ 173§ 171§ 175§ 177

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Gaida Kivinurm, liikmed Margo Klaar ja Tiit Kollom Otsuse tegemise aeg ja koht 08.12.2015, Tallinn Tsiviilasja nu

§ 230

lg-st 1 tuleneb üldine tõendamiskoormis, mille kohaselt kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus selgitas hagejale tema tõendamiskoormist täiendavalt 05.01.2015 e-kirjas (tlk 84), milles rõhutas, et hageja peab iga üksiku eseme puhul tõendama, et tegemist on tema omandisse kuuluva ning kostjate valdusesse läinud asjaga. Hageja esitas kohtule fotod (lk 91), millest hageja hinnangul pidi nähtuma, et kostjate omandis on hagejale kuuluvad asjad (kapid ja voodi). Eelnimetatud tõenditega ei ole võimalik tuvastada, et kostjate valduses on hageja poolt nõutud asjad (kapid ja voodi), kuna antud tõendist ei nähtu, millal ning millest fotod tehtud on. Samuti ei ole hageja enda omandiõigust ning kostjate valdust tõendavaid tõendeid esitanud teiste hagiavalduses nimetatud esemete osas. Kinnistule jäänud vara koosseisu ei tõenda ka väidetavalt tsiviilasjas nr 2-13-53335 esitatud JP vastus (lk 116), kuna selle pinnalt ei ole võimalik tuvastada, et nimetatud vara läks kostjate valdusesse kinnistu üleandmisel. Kohus asus seisukohale, et hageja nõue AÕS § 80 alusel ei kuulu rahuldamisele, kuna hageja ei ole tõendatud, et kostjad oleksid 3 saanud hageja omandisse kuuluvad asjad õigusliku aluseta enda valdusesse.

1. Täiendavalt märkis kohus, et isegi juhul, kui asuda seisukohale, et kostjate valduses olid enne müügilepingu sõlmimist hagejale kuulunud esemed, ei anna see alust hagi rahuldamiseks. Nimelt tuleb sellisel juhul lahendada küsimus, kas hagi esemeks olevad vallasasjad olid 15.02.2013 sõlmitud lepingu eseme päraldised.
2. Müügilepingu punkti 1.1 kohaselt oli lepingu esemeks Harjumaal Raasiku vallas XXX külas asuv XXX kinnistu koos selle oluliste osadega ja päraldistega. Punkti 1.4.5 kohaselt olid lepingu esemeks oleval kinnistul paiknevad kinnistu oluliseks osaks ehitised, mille koosseisus on elamu, garaaž, saun, laut-küün, kuurid, kelder, pumbamaja, kasvuhoone ja kaev.
3. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 57 lg 1 kohaselt on päraldis vallasasi, mis, olemata peaasja osa, teenib peaasja ning on sellega seotud ühise majandusliku eesmärgi ja sellele vastava ruumilise seose kaudu. Kohus, lähtudes eelnimetatud vallasasjade objektiivsetest tunnustest ja müügilepingu punktis 1.4.5 nimetatud kinnistu oluliseks osaks olevatest ehitistest, jõudis seisukohale, et hageja poolt väljanõutavate vallasasjade näol oli tegemist päraldisetega, kuna vallasasjad olid ruumiliselt ja majanduslikult seotud kostjate omandis oleva kinnistuga, mis täitsid kinnistu funktsiooni või teenindasid seda lähtudes kinnistu oluliseks osaks olevatest ehitistest.
4. Kohus märkis, et müügilepingust ega kinnistu üleandmis- ja vastuvõtmisaktist ei tulene, et pooled leppisid kokku kinnistul olevate asjade üleandmises hagejale. Hageja ei ole esitanud ka tõendeid, millest tulenevalt saaks kohus asuda vastupidisele seisukohale. Asjaolu, et kostjad lubasid hagejal enda kinnistult vallasasju ära viia, ei tõenda, et pooled oleks notariaalses lepingus sätestatust teisiti kokku leppinud. Ka Riigikohus asus lahendi nr 3-3-1-45-13 p-s 25 seisukohale, et selleks, et päraldised ei läheks müügilepingu sõlmimisel üle, oleks see tulnud müügilepingus eraldi sätestada. Kohus märkis, et käesoleval juhul ei ole müügilepingus vastavasisulist kokkulepet, seega on hagis nõutud vallasasjad müügilepingu esemeks oleva kinnistu päraldised TsÜS § 57 lg 1 mõttes. TsÜS § 57 lg 3 kohaselt peaasjaga seotud õigused ja kohustused laienevad ka päraldisele, kui seaduse või tehinguga ei ole ette nähtud teisiti. Eeldatakse, et asja võõrandamise või koormamise kohustus hõlmab ka asja päraldisi. Seega on müügilepingu kohaselt kostjatele üle läinud ka päraldised, mille väljaandmist või hüvitamist hageja kostjatelt nõuab.
5. Kohus ei pidanud vajalikuks analüüsida hageja alternatiivseid nõudeid, kuna kohus tuvastas, et hageja ei ole tõendanud, et kostjate valduses olid enne ostu-müügilepingu sõlmimist hagejale kuulunud asjad ning samuti tuvastas kohus, et isegi juhul, kui hageja oleks vastavaid asjaolusid tõendanud, siis kostjatele on kinnistu koos päraldistega üle läinud, mistõttu hageja puudub vallasasjade ja hüvitise saamise õigus. Eeltoodud põhjendustel jättis maakohus hagi rahuldamata. 18.

§ 162lg-st 1 lähtuvalt jättis kohus menetluskulud hageja kanda.

Kostjad palusid hagejalt välja mõista menetluskulud koos käibemaksuga, milleks on esindaja tasuga 858 eurot (sisaldab käibemaksu). Menetluskulude nimekirja kohaselt kulus kostjate esindajal materjalidega tutvumiseks ja hagile vastuse koostamiseks 4 tundi ja 30 minutit. Toimiku materjalist nähtuvalt esitas hageja 9-lk hagi (lk 2-10), millele oli liidetud 38 lk kirjalikke tõendeid. 05.03.2015 esitas kostjate esindaja 4-lk hagile vastuse (lk 142-145). Kohtu hinnangul olid eelnimetatud toimingud ja nendele kulunud aeg põhjendatud. Kohtuistungiks ettevalmistamiseks ja kohtuistungil osalemiseks kulus kostjate esindajal 2 tundi. Toimiku materjalist nähtuvalt kestis 12.03.2015 kohtuistung 1 tund ja 31 minutit (lk 148-150). Kohus leidis, et kuigi kohtuistungi toimumise ajaks oli pooltele selged vaidluse asjaolud, tuli kostjate esindajal siiski ka kohtuistungiks ette 4 valmistuda, sh tutvuda kohtutoimikuga, seega pidas eelnimetatud toiminguid põhjendatuks ja vajalikuks 2 tunni ulatuses. 19. Kohus leidis, et kostjate esindaja töötunni hind 110 eurot (ilma käibemaksuta) on mõistlik ja jääb turuhinna raamidesse. Arvestades, et kostjate esindaja töötundide põhjendatud maht oli 6 tundi ja 30 minutit ning töötunni hind 110 (ilma käibemaksuta) eurot, oli kostjate esindaja õigusabiteenuse kulud koos käibemaksuga kokku 858 eurot. 20. Kohus andis 15.12.2014 määrusega hagejale menetlusabi ning vabastas ta riigilõivu tasumise kohustusest 325 euro ulatuses. Lähtudes

§ 190lg-dest 2 ja 4 mõistis kohus hagejalt Eesti Vabariigi kasuks välja 325 eurot.

Apellatsioonkaebus

1. Hageja palub tühistada maakohtu otsuse täies ulatuses ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada ning jätta menetluskulud kostjate kanda.
2. Maakohtu otsus põhines õigusnormi rikkumisel

§ 631

lg 1 järgi, kuna maakohus kohaldas

§ 631lg 2 järgi ebaõigesti Ts

ÜS § 57 lg-t 1. Samuti jättis maakohus täielikult kohaldamata TsÜS § 57 lg 2 ning ei põhjendanud oma otsust ega järeldusi rikkudes seeläbi

§ 442lg-t 8. 23. Nõutud vallasvara ei saa olla kinnistu päraldised vastavalt Ts

ÜS § 57 lg-le 1, kuna nende vallasasjade näol pole tegemist kinnistu või selle ehitistega otseses ruumilises seoses olevate vallasasjadega. Pelgalt asjaolu, et nõutud vallasasjad asuvad kinnistul või mahuvad füüsiliselt ehitistesse, ei muuda neid ilma muu asjaoluta kinnistu osaks, kuna ükski nõutud vallasasi polnud kinnistu või seal asuva ehitise küljes ega muul viisil füüsiliselt seotud. Ühestki nõutavast vallasasjast ei sõltu kinnistu või seal asuvate ehitiste eesmärgipärane kasutamine. Peamiselt oli tegemist sisustuse mitte ehitise eesmärgipäraseks kasutamiseks vajalike komponentidega. Näiteks ei ole veepump veesüsteemiga ühendatud ning ei täitnud veesüsteemi varustamise ülesannet. Kinnistu näol pole tegemist põllumajandusettevõttega, mistõttu põllutööriistad ei ole traktori puudumisest saati teeninud kinnisasja.

1. Isegi juhul kui tegemist oleks päraldistega, siis poleks need päraldised TsÜS § 57 lg 2 alusel, kuna nõutud vallasasju ei loeta päraldiseks käibes. Hageja hinnangul ei saa TsÜS § 57 lg 2 kohaselt käibes päraldiseks lugeda nõutud vallasasju, kuna kinnistu võõrandamisel lepivad pooled kinnistul asuvate vallasasjade omandis eraldi kokku ja seega polnud vallasasjad kinnistu müügilepingu esemeks. Maakohus tegi ebaõige järelduse Riigikohtu lahendi nr 3-3-1-45-13 p-st
2. Asjaolu, et müügilepingus ei olnud kokkulepet vallasasjade või päraldiste ülemineku kohta, ei võimalda õiguslikult omistada vallasasjadele päraldise regulatsiooni, kuna kokkulepete olemasolust müügilepingus ei sõltu vallasasjade faktilised tunnused ja funktsioonid, mille alusel tuleb nende käsitlemine päraldistena otsustada.
3. Kostjad ei ole kohtumenetluse käigus vaielnud vastu hageja väitele, et vallasvara läks koos kinnistu üleandmisega kostja valdusesse üle. Vaidlust ei ole, et kostjad said asjad kätte (12.03.2015 kohtuistungi protokoll). Hageja ei nõustu kohtuga, et JP poolt tsiviilasjas nr 2-13-53335 esitatud vastusest pole võimalik tuvastada, et nimetatud vara läks kostjate valdusesse kinnistu üleandmisel. Faktilistest asjaoludest nähtuvalt oli JP ajaliselt viimane isik, kes kinnistult peale müügilepingu sõlmimist ja enne kinnistu üleandmis-vastuvõtmise akti allkirjastamist kinnistult seal eelnevalt olnud vallasasju ära viis.
4. Ebaõige oli kohtu seisukoht, et vallasasjade omand kuulus kostjatele, kuna kinnistu müügilepingust ei tulene, et pooled oleksid kokku leppinud kinnistul olevate asjade üleandmise hagejale. Hagejal puudus tahe vastustajate valdusesse üle läinud vallasasjade võõrandamiseks, mis nähtub asjaolust, et müügilepingus ei toonud pooled 5 välja võõrandatava vallasvara koosseisu. TsÜS § 67 lg 1 järgi eeldab tehingu tegemine tahteavaldust ja sellega nõustumist. Seega on ebamõistlik eeldada, et kostjad jätsid vallasasjade nimekirja müügilepingusse märkimata, kui neil oli omandamise soov. Kuivõrd vallasasjade omanik oli hageja, siis omandi üleminek kostjatele olenes asjaolust, kas see oli poolte vahel kokku lepitud. Hageja tahet vallasasju mitte võõrandada kinnitas ka tema soov oma vallasasju tagasi saada 01.03.
6. Hageja omandiõigus nõutavale vallasvarale on tõendatav faktiliste asjaolude kogumiga, kuna see oli tema kodune vara ja tal puudus praktiline võimalus seda tõendada, nt ostutšekkidega. Nii faktilised asjaolud, JP vastus tsiviilasjas nr 2-13-53335, kui ka kohtuistungil üle kuulatud tunnistajate ütlused viitasid, et kinnistul olid enne võõrandamist nõutud vallasjad olemas ning need olid seal ka vahetult peale võõrandamist ehk võis eeldada, et nõutud vallasasjade valdus anti vastustajatele koos kinnistuga üle.
7. Hageja ei nõustu kohtuga alternatiivsete nõuete käsitlemata jätmiseks toodud põhjenduse esimese osaga hageja omandiõiguse tõendamatuse kohta, kuna vastavalt hoiulepingu regulatsioonile VÕS § 883 järgi pole hoiuleandja omandiõigus hoiulepingu alusel hoiule antud vallasvarale õiguslikult relevantne vallasasjade tagastamisel hoiulepingu lõppedes. Poolte vahel sõlmiti suuline hoiuleping VÕS § 883 mõistes, kuna kostjad nõustusid notari juures müügilepingu sõlmimise ajal hageja esindaja poolt hageja nimel tehtud pakkumusega sõlmida kokkulepe VÕS § 8 mõistes, et kostja hoiab hageja vallasasju seni, kuni JP kolib sealt ära ja hagejal on võimalik oma vallasasjadele järgi tulla. Hageja poolt hoiule antud vallasasjade üleandmine kostjatele asjade hoidmiseks hoiulepingu alusel VÕS § 883 järgi toimus koos kinnistu valduse üleandmisega kostjatele. Kostjad nõustusid hoiulepingu sõlmimisega nii TsÜS § 68 lg 2 järgi otsese tahteavaldusega pakkumusega suusõnaliselt hoiulepinguga nõustudes, kui ka TsÜS § 68 lg 3 järgi kaudse tahteavaldusega, kuna kostjad hoidsid ja andsid hagejale 08.03.2013 osa vallasasju tagasi, mis tõendas, et konsensuslik kokkulepe poolte vahel asjade hoidmiseks oli sõlmitud. VÕS §-s 883 ei ole kehtestatud vorminõuet, mistõttu oli kehtiv ka suuliselt sõlmitud leping vastavalt VÕS § 11 lg-le
8. Kostja I ja hageja esindaja ÜE kinnitasid pooltevahelist hoiulepingut telefoni teel, kui hageja esindaja soovis asjadele järgi tulla.
9. Juhul kui kostjatel pole võimalik hoiule antud vallasvara tagastada, siis nõuab hageja hoiule antud vara hüvitamist kostjatelt solidaarselt VÕS § 115 lg 1, § 127 lg 1 ja § 137 lg 1 alusel, kuna kostjad rikkusid hoiulepinguga võetud kohustust vallasasju hoida ja säilitada ning seetõttu oli hoiule antud vara kas hävinenud või kaotsi läinud, mistõttu oli nende tagastamine võimatu ja seega tuli kostjatel vara väärtus hüvitada VÕS § 132 lg 1 järgi. Kostjad vastutasid hävinenud või kaotsi läinud vara eest VÕS § 885 järgi.
10. Kohus jättis ebaõigesti käsitlemata apellandi alternatiivse nõude alusetu rikastumise sätete alusel. Asjaolude kogumis on tõendatud, et hageja andis kostjatele ilma õigusliku aluseta üle vallasasjad, millest tulenevalt kostjad alusetult rikastusid VÕS § 1028 lg 1 mõistes, millest tulenevalt pidid kostjad hagejale vallasasjad tagastama. Kui vallasvara hävines, siis nõuab hageja vastava vara hariliku väärtuse hüvitamist VÕS § 1032 lg 1 ja § 1035 lg 4 alusel. Vastavalt VÕS §-le 1050 eeldatakse kahju tekitaja süüd. VÕS § 1035 lg 1 alusel ei kohaldu VÕS §-s 1033 sätestatu, kuna vastustaja pidi olema teadlik, et ta pole vallasvara suhtes õigustatud isik, kuna kinnisasja müügileping vallasvara ei hõlmanud ning hageja oli kostjaid korduvalt teavitanud, et ta soovib vallasvara tagasi nii 01.03.2013 kui ka 08.03.
11. Vastus apellatsioonkaebusele 6
12. Kostjad palusid jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu põhjendused
13. Tsiviilkolleegium, kuulanud ära poolte seletused ja tutvunud toimiku materjaliga, leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks.

§ 657

lg 1 p 1 alusel tuleb apellatsioonkaebus jätta rahuldamata ja kohtuotsus muutmata. 33.

§ 652

lg 1 p 1 järgi võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel aluseks esimese astme kohtu poolt tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kui puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Ringkonnakohtu arvates ei ole maakohus faktiliste asjaolude tuvastamisel menetlusõiguse norme rikkunud.

1. Ringkonnakohus ei nõustu küll maakohtu üldise järeldusega, et hageja poolt väljanõutavate vallasasjade näol oli tegemist päraldistega TsÜS § 57 lg 1 tähenduses. Kas tegemist on peaasja teeniva asjaga või mitte, oleks tulnud otsustada iga väljanõutava asja osas eraldi, kuid käesoleval juhul ei mõjuta selle tegemata jätmine hagi rahuldamata jätmise õiguspärasust. Hageja pidi vindikatsiooninõude rahuldamiseks AÕS § 80 lg 2 ja § 82 lg 1 alusel esmalt tõendama iga asja suhtes eraldi, et tema on selle asja omanik ja asi asub kostjate valduses. Maakohus jättis hagi rahuldamata eelkõige põhjusel, et hageja neid asjaolusid ei tõendanud. Ringkonnakohus nõustub selles osas maakohtu põhjendustega.
2. Nõustuda ei saa hageja seisukohaga, et vaidlusaluste vallasasjade olemasolu ja omandiõigus oli tõendatud asjaolude kogumiga, s.o. tsiviilasjas nr 2-13-53335 esitatud JP vastustega ja tunnistajate ütlustega. JP vastustest nähtuvalt realiseeris ta kinnistul asuvaid vallasasju vastavalt vajadusele ja maakohtus said tunnistajad kinnitada vaid seda, mida nad nägid 08.03.2013, mistõttu ei saa eeltoodu alusel väita, millised asjad olid kinnistul valduse kostjatele üleandmisel. Hageja hinnangul tunnistasid kostjad vallasasjade olemasolu, pidades asju päraldisteks, mille omand läks kostjatele üle kinnistu müügiga ega vaielnud vastu sellele, et vallasasjade valdus anti üle. Ringkonnakohus ei nõustu, et ainuüksi hagis loetletud vallasasjade kinnisasja päraldisteks pidamisega tunnistasid kostjad konkreetsete asjade kinnistul asumist ja nende kostjate valdusesse üleandmist. Maakohus selgitas korduvalt hagejale vajadust tõendada iga üksiku asja olemasolu ja selle hagejale kuuluvust ja leidis õigesti, et esitatud tõendite alusel ei ole võimalik tuvastada, kas vaidlusalused vallasasjad olid kinnistul valduse üleandmisel.
3. Ringkonnakohus leiab, et need vallasasjad, mis asusid veel kinnistul ja mida ei saa pidada päraldisteks, andis JP koos kinnisasja valdusega üle kostjatele ja hageja ei saa neid asju enam nõuda. AÕS § 90 kohaselt eeldatakse, et iga vallasasja valdaja on ühtlasi selle omanik. Oluline on üksnes, et valduse üleandmise aluseks on võõrandaja tahe. Võõrandaja tahe nähtub tsiviilasjas nr 2-13-53335 esitatud JP vastusest, milles ta viitab kinnistu valduse üleandmisel sõlmitud kinnistu müüja ja ostja vahelisele kokkuleppele ka kinnistule allesjäänud asjade osas. JP kinnitas kostjatele võtmete üleandmisel, et tema ei soovi kinnistul asuvatest asjadest enam midagi (I kd, tl 24). Seejuures oli JP-l õigus üle anda ka abikaasade ühisvara hulka kuulunud vallasasjad, kuna vallasasjadega seotud tehingute puhul eeldatakse teise abikaasa nõusoleku olemasolu. Tõendeid selle kohta, et JP ja SP oleksid eelnevalt omavahel jaganud ühisvarasse kuuluvad vallasasjad, asjas esitatud ei ole. Samuti välistab selle asjaolu, et SP esitas hiljem JP vastu hagi ühisvara jagamiseks kohtusse. Samuti ei ole hageja välja toonud, mis asjad väidetava jagamise tulemusena temale jäid ja mille üleandmise õigust JP-l ei olnud. Samuti pole hageja tõendanud, et ta oleks müügilepingu sõlmimisel ostjatele öelnud, milliseid asju 7 te endale soovib ja sõlminud nende asjade hoidmiseks, mida ta ei saa enne kinnisasja üleandmist ära viia, eraldi hoiu- või mingi muu lepingu. Seega said kostjad valduse üleandmisega kõigi võimalike kinnistul asunud vallasasjade heauskseteks omanikeks. Eeltoodu tõttu on alusetu ka apellatsioonkaebuse väide, et hageja andis kostjatele ilma õigusliku aluseta üle vallasasjad, millest tulenevalt kostjad alusetult rikastusid.
4. Vastuseks hageja etteheitele, et maakohus jättis käsitlemata hageja alternatiivse hoiulepingust tuleneva nõude, märgib kolleegium, et kuivõrd hagis nõutud vallasasjade olemasolu jäi tuvastamata, siis langes ära ka vajadus analüüsida hoiulepingust tulenevat nõuet. VÕS § 883 kohaselt kohustub hoiulepinguga üks isik (hoidja) hoidma teise isiku (hoiuleandja) poolt temale üleantud vallasasja ja hoidmise lõppemisel selle hoiuleandjale tagastama. Sellest sättest tulenevalt said kostjad vastutada vaid konkreetsete hageja vallasasjade hoidmise eest, mis olid neile hageja poolt üle antud. Lisaks ei ole hageja näidanud, kelle vahel väidetav hoiuleping sõlmiti. Hageja väidab, et suuline hoiuleping sõlmiti hageja esindaja ja kostjate vahel notari juures kinnistu müügilepingut sõlmides ja samas apellatsioonkaebuses loeb hoiulepingu sõlmituks kinnistu valduse üleandmisega, mille juures hageja ega tema esindaja ei viibinud.
5. Seega on maakohus asjas esitatud tõendeid ja asjaolusid kogumis hinnates jõudnud õigele järeldusele, et hageja ei ole vindikatsiooninõude rahuldamise eeldusena tõendanud nõutud vallasasjade hagejale kuuluvust ega kostjate valduses olemist, mistõttu nõustub kolleegium maakohtu otsusega jätta hagi rahuldamata. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
6. Vastavalt

§ 173

lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Kuivõrd maakohtu otsus jääb muutmata, ei ole alust muuta ka maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotust. Hagi rahuldamata jätmise tõttu on maakohus jätnud menetluskulud

§ 162lg 1 alusel õigesti hageja kanda.

Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisel jäävad ringkonnakohtus kantud menetluskulud

§ 171lg 1 alusel samuti hageja kanda.

40. Kostjate esindaja esitas kohtuistungil ringkonnakohtule avalduse menetluskulude suuruse rahaliseks kindlaksmääramiseks ja hüvitamiseks. Kostjad palusid hagejalt välja mõista menetluskulud 1080,19 eurot (koos käibemaksuga). Hageja esitas 20.11.2015 kostja menetluskulude osas oma seisukoha, pidades märgitud töömahtu ülepaisutatuks.

§ 175lg 1 järgi kuuluvad hüvitamisele vajalikud ja põhjendatud menetluskulud.

Menetluskulude nimekirja kohaselt tegi kostjate lepinguline esindaja kliendi esindamisel tööd 8 tundi 11 minutit, millest 2 tundi ja 26 minutit kulus kostjate esindajal esmaseks tutvumiseks apellatsioonkaebusega ja taotluse koostamiseks menetluskulude tagatise andmiseks ning seejärel 4 tundi ja 30 minutit apellatsioonkaebuse analüüsiks ja vastuse koostamiseks. Kolleegium leiab, et nimetatud õigusabitoimingute näol on tegemist vajalike toimingutega, kuid nõustudes hagejaga, ei loe põhjendatuks kogu ajakulu. Kolleegium peab vajalikuks ja põhjendatud ajakuluks 2 tundi apellatsioonkaebusega tutvumisele ja selle analüüsile ning 2 tundi vastuse koostamiseks, kuna esindajale olid faktoloogia ja õiguslikud probleemid teada. Taotluse koostamiseks menetluskulude tagatise andmiseks on piisav ajakulu 26 minutit. Ülejäänud õigusabiteenus seisnes istungiks ettevalmistamises (30 min) ning esindaja osalemises ringkonnakohtu istungil (45 min), mida kolleegium peab täies mahus põhjendatud ja vajalikuks. Eelnevat arvestades on kostjate esindaja vajalik ja põhjendatud aeg teenuse osutamiseks apellatsioonimenetluses 5 tundi ja 41 minutit. 41. Kostjate esindaja töötunni hind ilma käibemaksuta on 110 eurot. Kolleegium nõustub maakohtuga, et vandeadvokaadi tunnihind on mõistlik ja jäi turuhinna raamidesse. 8 Seega on põhjendatud menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramisel lähtuda tunnitasust 110 eurot ilma käibemaksuta. Kostjatele kuulub hüvitamisele 750,20 eurot. 42. Kostjate palvel tuleb hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses (

§ 177lg 4).

Gaida Kivinurm /allkirjastatud digitaalselt/ Margo Klaar /allkirjastatud digitaalselt/ Tiit Kollom /allkirjastatud digitaalselt/ 9