KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Monika Laatsit Otsuse tegemise aeg ja koht 18. mai 2016, Tallinn Haldusasja number 3-16-5 Haldusasi A.L. kaebus Eesti Advokatuuri 0

) ja Riigikohtu juhistega. Riigikohus leidis 16.10.2006 otsuses nr 3-3-1-53-06, et karistamise fakt tohib isikut saata kogu elu ainult siis, kui see on ette nähtud eriseaduses; kui isik, kes otsustab akti andmise, on

järgi õigustatud saama andmeid karistusregistri arhiivist, ja; kui isikut kogu elu saatvate karistusregistri andmete kasutamine on proportsionaalne taotletava eesmärgiga.

§ 5

lg-st 2 ja § 20 lg-st 1 ei tulene vastustajale õigust juhinduda karistusregistrist kustutatud andmetest. Järelikult ei ole karistamise fakt, mille andmed on kustutatud ja kantud karistusregistri arhiivi, advokatuuri liikmelisuse saamisel õiguspäraseks takistuseks. Riigikohus osundas ka 17.06.2009 otsuses nr 3-3-1-46-09, et karistusregistri arhiiviandmetele juurdepääsu puudumisel ei ole piirangute kohaldamiseks õigustatud tuginemine muudele karistamise fakti väljendavatele andmetele. Seetõttu ei saanud advokatuuri juhatus karistamise faktile õigusliku tähenduse andmisel õiguspäraselt lähtuda mõne advokatuuri juhatuse liikme väidetavast teadmisest/ettekujutusest või muudest infoallikatest. Vastustajale 08.12.2015 esitatud karistusregistri teate järgi ei omanud kaebaja avalduse esitamisel kehtivat karistatust kuriteo eest. Kuna kaalutlusõigus on AdvS § 27 lg 1 p 3 järgse fakti hindamises viidud nullini ning vaidlustatavas otsuses pole viidatud ühelegi teisele keeldumise alusele, saab kohus kohustada vastustajat võtma kaebaja vandeadvokaadina Eesti Advokatuuri liikmeks.

1. Eesti Advokatuur palus 05.02.2016 ja 14.04.2016 vastuses jätta kaebus rahuldamata. AdvS § 27 lg 1 p-s 3 toodud keeldumise alusena on mõeldud karistatuse fakti, mitte kehtiva karistuse olemasolu. Kui seadusandja pidanuks silmas ainult kehtiva karistuse olemasolu, oleks ta end selliselt ka väljendanud. Väljend „kellel on karistatus“ väljendab kehtiva karistuse olemasolu ning väljend „keda on karistatud“ väljendab karistatuse fakti üldiselt (vt ka avaliku teenistuse seaduse (ATS) § 15 p 1, 2 ja ATS-i seletuskirja § 15 kohta). Analoogselt AdvS § 27 lg 1 p-iga 3 sätestavad karistatuse fakti ka kohtute seaduse (KS) § 47 lg 2 p 1, notariaadiseaduse (NotS) § 6 lg 2 p 1 ning kohtutäituri seaduse (KTS) § 17 lg 2 p
2. Nende elukutsete esindajatele, sh advokaatidele, kehtivad ühesugused nõuded – isik ei tohi kunagi karistatud olla. AdvS-i läbiv põhimõte on, et tahtliku kuriteo toime pannud isik ei saa ühelgi juhul advokatuuri liikmeks olla, samuti nagu ei saa kriminaalkorras karistatud isik olla kohtunik, prokurör või politseinik. Õiguskaitsesüsteemis tegutsevad professionaalid peavad olema ausad, kõlbelised ja seaduskuulekad, vastasel korral ei ole võimalik tagada ausat ja õiglast kohtupidamist, mis sellisena peab ka näima. Tahtliku kuriteo toimepanemine välistab automaatselt igasuguse arutelu, kas isik sobib või ei sobi advokaadiks. Seda põhimõtet esindab ka AdvS § 37 p
3. Tartu Ringkonnakohus leidis oma 30.10.2012 otsuses haldusasjas nr 3-11-2204, et tõlgendades AdvS § 27 lg 1 p-i 3 ning AdvS § 37 p-i 2 koostoimes, välistab lõplik süüdimõistmine tahtlikult toimepandud kuriteo eest isiku töötamise advokaadina. Kui tõlgendada AdvS § 27 lg 1 p-i 3 kaebaja soovitud viisil ning võtta kriminaalkorras tahtliku kuriteo toimepanemise eest karistatud isik pärast karistuse kustumist advokatuuri liikmeks, peaks advokatuur ta AdvS § 37 p 2 alusel koheselt välja arvama, kuna karistuse kustumine ei muuda seda, et isiku suhtes on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus. Laitmatu reputatsiooni nõuet advokaadina tegutsemisel on rõhutatud ka AdvS eelnõu seletuskirjas (463 SE I, vt § 27 ja 37). Ka advokatuurile kui kutseorganisatsioonile on oluline, et tema liikmed oleksid laitmatu renomeega, õiguskorraga vastuollu mitte sattunud isikud. Kui kohus sunnib advokatuuri võtma oma liikmeteks seaduserikkujaid, kahjustaks see ülejäänud advokaatide kutsetagatisi, usaldusväärsust ja 2

-ist, on asjakohatu. Kui isik soovib advokatuuri liikmeks astuda, siis lisaks vastavasisulisele avaldusele peab ta esitama ka isikuandmete ankeedi, mille p-s 18 kinnitab, et ta ei ole kriminaalkorras karistatud (sh kustunud karistus) tahtlikult toimepandud kuriteo eest (antud punkti sõnastus kustunud karistuse osas on muudetud advokatuuri juhatuse 12.01.2016 otsusega). Ankeedi p-s 15 kinnitab avaldaja, et ta vastab kõigile advokaadile seaduses esitatavatele nõuetele ning andmete õigsust kinnitatakse allkirjaga (vt https://advokatuur.ee/est/advokaadid/advokaadiks-saamine). Seega on advokatuuri astujal kohustus esitada tõesed andmed mh kriminaalkaristuste osas. Advokatuur ei rakenda liikmeksastujate avalduste menetlemisel karistusregistri andmetel põhinevat kontrolli. Kui avaldaja on kinnitanud, et ta ei ole kriminaalkorras karistatud, kuid advokatuurile saab mõnel muul viisil teatavaks vastupidine, siis tugineb advokatuur isiku suhtes jõustunud kohtuotsusele, mis on kättesaadav kohtute infosüsteemist. KOHTU PÕHJENDUSED

1. Kooskõlas HKMS § 51 lg-ga 4 ja § 62 lg-ga 2 võtab kohus asja juurde vastustaja poolt 05.05.2016 (s.o pärast kohtu määratud tähtaega) esitatud tõendid (õiguskantsleri 07.10.2009 seisukoht ja sellega seonduv e-kirjavahetus, tl 97-111). Tõend sisaldab õiguskantsleri tõlgendust kustunud karistuse arvestamisele vanglateenistuses ja vastustaja soovib sellega tõendada, et vaidlustatud haldusaktis AdvS § 27 lg 1 p-le 3 antud tõlgendus on õige. Sõltumata tõendi hilinenud esitamisest ei põhjusta selle vastuvõtmine menetluse viibimist, sest tõend ei sisalda asja lahendamise seisukohast olulisi uusi asjaolusid ja kaebaja on saanud tõendi suhtes arvamust avaldada.
2. AdvS § 27 lg 1 p 3 kohaselt ei võeta advokatuuri liikmeks isikut, kes on kriminaalkorras karistatud tahtlikult toimepandud kuriteo eest. Vaidlus käib selle üle, kas selle sätte alusel saab keelduda advokatuuri liikmeks võtmast isikut, kelle karistusandmed on karistusregistrist kustutatud ja kantud karistusandmete arhiivi.
3. AdvS § 27 lg 1 p 3 teksti grammatiliselt tõlgendades võib sõna „karistatud“ tõepoolest tähendada karistamise fakti kui sellist, eristamata kustunud ja kustumata karistusi, nagu leiab vastustaja. Advokatuuri seaduse eelnõu seletuskiri (IX koosseisu 463 SE, leitav www.riigikogu.ee) selle sätte rakendamiseks täpsemaid juhiseid ei anna. Ka eelnõu kujunemislugu, mida Justiitsministeerium kirjeldas 22.03.2016 vastuses kohtu nõudele (tl 32-33) ei anna ühest vastust, kas advokatuuri liikmete hulgast tuleks välistada ka isikud, kelle karistusandmed on kantud karistusandmete arhiivi.
4. Riigikohtu praktika kohaselt tohib karistamise fakt isikut saata kogu elu ainult siis, kui see on ette nähtud eriseaduses, kui isik, kes otsustab akti andmise, on karistusregistri seaduse järgi õigustatud saama andmeid karistusregistri arhiivist, ja kui isikut kogu elu saatvate andmete karistusregistri andmete kasutamine on proportsionaalne taotletava eesmärgiga (17.06.2009 otsus nr 3-3-1-46-09, p 12 ning seal viidatud 16.10.2006 otsus nr 3-3-1-53-06 ja 11.10.2001 otsus nr 3-4-1-7-01). Riigikohus on leidnud, et kui kehtiv õigus ei võimalda karistamise fakti õiguspäraselt välja selgitada (sh kui haldusorganil puudub juurdepääs karistusregistri arhiivi andmetele), ei saa haldusakti andmisel karistamise faktile tugineda, ning karistusregistri arhiivis oleva teabe kasutamine on lubamatu ka siis, kui see teave on haldusorganile muul moel kättesaadavaks osutunud (17.06.2009 otsuse nr 3-3-1-46-09, p 15). Riigikohus rõhutas 09.05.2016 määruses nr 3-1-1-36-16 (p 8), et

§ 5

lg-s 2 on ammendavalt loetletud, millal saab registrist kustutatud ja arhiivi kantud andmetele tugineda, ning

§ 5keelab 3

§ 5lg-s 2 ette nähtud.

10. Karistusregistrisse kantud karistusandmetel on

§ 5

lg 1 kohaselt õiguslik tähendus isiku karistatuse ja kuriteo või väärteo korduvuse arvestamisel kuni andmete kustumiseni. Registrist kustutatud ja arhiivi kantud andmetel on õiguslik tähendus

§ 5

lg-s 2 ettenähtud juhtudel ning advokatuuri liikmeks võtmist ei ole selles loetelus mainitud. Ka

§ 20

ei anna advokatuurile õigust registri arhiivist andmeid saada.

§ 18

lg 1 p 3 alusel väljastatakse karistusregistrist andmete küsijale teatis, et isikul puudub kehtiv karistus, kui isiku kohta on registris üksnes registri arhiivi andmed.

§ 16

lg 1 kohaselt on keelatud isikult nõuda tema kohta registri arhiivis hoitavaid andmeid.

1. Kuna advokatuurile ei ole antud õigust karistusregistri arhiivi kantud andmeid saada ja isikult endalt ei saa arhiivis hoitavate andmete esitamist nõuda, saab advokatuuri liikmeks võtmisest õiguspäraselt keelduda vaid isiku puhul, kelle karistusandmed on kehtivad. Kaebaja karistusandmed on kantud arhiivi, seega on advokatuuri juhatuse vaidlustatud otsus õigusvastane.
2. Advokatuuri seisukoht, et kriminaalkorras tahtlikult toimepandud kuriteo eest karistatud isikud ei sobi advokatuuri liikmeks sõltumata karistusandmete arhiivi kandmisest, võib iseenesest olla põhjendatud. See ei muuda siiski kohtu eespool toodud järeldusi, sest Riigikohtu praktika valguses ei saa AdvS § 27 lg 1 p 3 tõlgendada lahus

§-dest 5 ja

1. Advokatuuri soovitud tulemuse saavutamiseks on ilmselt vajalik õigusakte muuta. Kohus märgib veel, et kui advokatuuri arvates ei ole isik aus ja kõlbeline ega sobi seetõttu advokaadiks, saab tema liikmeks vastuvõtmisest keelduda AdvS § 23 lg 1 p 5 ja § 27 lg 1 p 1 alusel.
2. Vastustaja väide, et advokatuuri liikmeks astuda sooviv isik peab ankeedis kinnitama, et tal ei ole kustunud karistusi, ei oma käesoleva asja lahendamisel tähtsust. Nõue täpsustada ankeedis kustunud karistuste olemasolu on advokatuuri selgituse kohaselt lisatud pärast kaebuse esemeks oleva haldusakti vastuvõtmist ega saa seetõttu vaidlustatud otsuse õiguspärasust mõjutada (HMS 54, HKMS § 158 lg 2).
3. Eespool toodut arvestades rahuldab kohus kaebuse ja tühistab vaidlustatud otsuse. Advokatuuri juhatusel tuleb teha kaebaja 02.12.2015 avalduse kohta uus otsus. Kohus ei kohusta vastustajat kaebajat advokatuuri liikmeks võtma, nagu kaebaja taotles, sest AdvS § 27 lg 1 loetleb terve rea advokatuuri liikmeks võtmisest keeldumise aluseid ja kohtul puuduvad piisavad andmed asumaks seisukohale, et kaebaja suhtes ei kohaldu ükski keeldumise alus.
4. HKMS § 108 lg 1 alusel kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 109 lg 1 kohaselt mõistetakse menetluskulud välja juhul, kui nende kandmise kohta on esitatud kuludokumendid. Otsus tehakse vastustaja kahjuks, seega vastavalt kaebaja taotlusele tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista riigilõiv 15 eurot (tl 9). Muus osas jäävad võimalikud menetluskulud poolte endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Monika Laatsit 4