← Eesti

3-15-765/25

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised Tartu Ringkonnakohus Tiina Pappel, Agu Timmi, Maili Lokk 28.04.2016, Tartu 3-15-765 Sergei Vassilenko kaebus Tallinna Vanglalt mittevaralise kahju hüvitamise nõudes seonduvalt Tallinna Vangla kinnipidamistingimustega Tartu Halduskohtu 14.09.

  1. a otsus Tallinna Vangla apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja Sergei Vassilenko Vastustaja Tallinna Vangla RESOLUTSIOON
  2. Rahuldada Tallinna Vangla apellatsioonkaebus.
  3. Tühistada Tartu Halduskohtu 14.09.
  4. a otsus osas, millega rahuldati esitatud hüvitamiskaebus osaliselt ja mõisteti vastustajalt kaebaja kasuks mittevaralise kahju hüvitisena välja 30 eurot ning riigilõiv 7,38 eurot seoses 30-l päeval kaebajale ebapiisava kambripinna tagamisega Tallinna Vanglas perioodil 31.10.2012-31.12.
  6. Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta Sergei Vassilenko hüvitamiskaebus tervikuna rahuldamata ning kaebaja poolt halduskohtumenetluses kantud kulud (riigilõiv) tema enda kanda.
  7. Ülejäänud osas jätta Tartu Halduskohtu 14.09.
  8. a otsus muutmata. EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s. o 28.04.2016, arvates (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  9. Sergei Vassilenko esitas 08.01.2015 Tallinna Vanglale mittevaralise kahju hüvitamise taotluse seoses talle ebapiisava põrandapinna tagamisega Tallinna Vanglas.
  10. Tallinna Vangla jättis 25.02.
  11. a vastusega S. Vassilenko kahju hüvitamise taotluse rahuldamata.
  12. S. Vassilenko esitas 27.03.2015 Tartu Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla vastu, milles nõudis mittevaralise kahju hüvitamist kohtu äranägemisel seoses talle Tallinna Vanglas ebapiisava ruumi tagamisega. Kaebaja märkis, et ta viibis Tallinna Vanglas 1 31.10.2012 – 31.12.2012 ja 02.01.2014 – 02.07.
  13. Kaebaja oli seisukohal, et tulenevalt Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikast olid tema kinnipidamistingimused õigusvastased. Kaebaja arvates tuleb EIK praktika kohaselt kambripinnast maha arvata nii WC kui ka mööblialune pind.
  14. Tartu Halduskohus rahuldas 14.09.
  15. a otsusega kaebuse osaliselt ja mõistis Tallinna Vanglalt S. Vassilenko kasuks välja 30 eurot mittevaralise kahju hüvitisena seonduvalt ebainimlike kinnipidamistingimustega Tallinna Vanglas 30 päeva jooksul. Halduskohus märkis, et kaebaja taotlus mittevaralise kahju hüvitamise nõudes käib perioodide kohta 31.10.2012 – 31.12.2012 ja 02.01.2014 – 02.07.
  16. Perioodil 31.10.2012 – 31.12.2012 oli kaebaja süüdimõistetu staatuses ja tal oli igapäevaselt võimalik neli tundi liikuda eluosakonna piires. Lisaks sai ta kasutada spordisaali. Perioodil 02.01.2014 – 02.07.2014 oli kaebaja vahistatu staatuses ning viibis lukustatud kambris. Kogu Tallinna Vanglas viibimise ajal oli kaebajale tagatud ka ühetunnine jalutuskäik. Viidates EIK praktikale tõi halduskohus välja, et soovitav minimaalne põrandapind kambris on 4 m² isiku kohta ning kui põrandapind on isiku kohta vähem kui 3 m², tuleb ülerahvastatust pidada sedavõrd tõsiseks, et selline olukord iseenesest kujutab inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 3 rikkumist. Vangla väite osas, et kaebaja ei ole pöördunud vangla poole seoses vähese kambripinnaga, märkis halduskohus, et kui kaebaja olekski vangla poole pöördunud, siis ei oleks kaebaja soovitud tulemust saavutanud, sest vangla oli seisukohal, et vaidlusalusel perioodil võiski põrandapinda olla kinnipeetava kohta 2,5 m². Halduskohus tuvastas, et kaebaja viibis perioodil 31.10.2012 – 31.12.2012 kambrites, kus oli kambri põrandapinda ühe isiku kohta ilma WC-ta alla 3 m² kokku 30 päeval. Vahistatu staatuses viibis kaebaja perioodil 02.01.2014 – 02.07.2014 kambrites, kus kambri põrandapinda oli ühe isiku kohta üle 3 m², mõningates kambrites isegi üle 5 m². Halduskohus leidis, et 30 päeva, mil kaebaja viibis kambrites, kus kambri põrandapinda oli ühe isiku kohta alla 3 m², saab pidada EIÕK art 3 rikkumiseks ning sellest tuleb kaebajale määrata rahaline kompensatsioon. Halduskohus leidis, et kambris asuvat WC-d ei saa kambri põrandapinna määramisel arvesse võtta, vaatamata sellele, et justiitsministri 30.11.
  17. a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSKE) § 7 lg 1 kohaselt on WC nimetatud kambri sisustusse kuuluvana. Halduskohus asus seisukohale, et mööbli alust pindala põrandapinna hulgast välja ei arvutata. Halduskohtu hinnangul oli vastustaja teadlik kambrite ülerahvastatuse probleemist, samuti EIK praktikast selles küsimuses ning leidis, et 30 päeva osas tuleb seonduvalt isikliku ruumi vähesusega tekkinud mittevaraline kahju kaebajale hüvitada. Hüvitise suuruse arvutamisel võttis halduskohus arvesse, et perioodil 31.10.2012 – 31.12.2012, mil kaebaja viibis 30 päeva kambrites, kus isiklik ruum oli kinnipeetava kohta alla 3 m², oli kaebaja süüdimõistetu staatuses, mil talle võimaldati neljatunnine vaba aeg liikumiseks oma osakonna piires ja spordisaali kasutamise võimalus kord nädalas. Halduskohtu hinnangul oli kaebaja õiguste riive seetõttu väiksem, kui see oleks olnud suletud kambrites viibides. Arvestades kõiki kinnipidamistingimusi kogumis, pidas halduskohus põhjendatuks mõista kaebajale välja hüvitisena 1 euro iga päeva eest, mil kaebaja viibis kambrites, kus oli põrandapinda ühe isiku kohta alla 3 m². Seega mõistis halduskohus kaebaja kasuks Tallinna Vanglalt välja 30 euro suuruse kahjuhüvitise. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
  18. Vastustaja esitas 06.10.2015 Tartu Halduskohtu 14.09.
  19. a otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsuse tühistada osas, millega kohus rahuldas osaliselt kaebuse ja teha asjas uus otsus, millega jätta kaebus täies ulatuses rahuldamata. Vastustaja on seisukohal, et halduskohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi ja rikkunud oluliselt menetlusnorme. Apellatsioonkaebuse seisukohad on järgmised: 2 5.
  20. Halduskohus on ebaõigesti arvanud põrandapinna arvestamisel kambri üldpindalast WC aluse pinna välja. WC aluse pinna mahaarvamine kambri põrandapinna suurusest oleks põhjendatud üksnes juhul, kui tegemist oleks sellise ruumiga või esemetega, mida kinnipeetav ei saa kasutada ja mis seetõttu vähendab põhjendamatult kambripinda. 5.
  21. WC aluse pinna kambri üldpinna hulka arvutamise korral oleks kaebajale tagatud kõikidel Tallinna Vanglas viibitul päevadel üle 2,5 m² põrandapinda, mis on kooskõlas vaidlusalusel ajal kehtinud VSKE § 6 lg-ga
  22. Vastustaja hinnangul ei ole ta siseriikliku õiguse norme rikkunud ning seega oli tema tegevus õiguspärane ja vastustajalt mittevaralise kahju väljamõistmine kaebaja kasuks oli põhjendamatu. 5.
  23. Halduskohus on arvestanud EIK-i praktikat valikuliselt ja jätnud välja olulised seisukohad, mis välistavad võimaluse lugeda alla 3 m² põrandapinda isiku kohta kambris automaatselt EIÕK artikli 3 rikkumiseks. Asjas nr 7334/13 Muršic vs. Horvaatia asus EIK seisukohale, et teatud juhtudel välistab muude tingimuste kogumist tulenev kompenseeriv mõju artikli 3 rikkumise isegi juhul, kui isiklik ruum jääb alla 3 m². 5.
  24. Halduskohus ei ole tõendeid kogumis hinnanud. Halduskohus ei ole muude vangistustingimuste tagamisel vastustaja tegevuses õigusvastasust tuvastanud. Halduskohus ei ole põhjendanud, miks kaebajale tagatud õigused ei kompenseeri ja ei tasakaalusta vähest kambri põrandapinda. Halduskohus ei ole tuvastanud muid puudusi kinnipidamistingimustes. Kaebajale oli tagatud kambris loomulik ja kunstlik valgustus, piisav õhuvahetus ja sobiv temperatuur, pesemisvõimalused ja oma voodikoht ning -riided, öörahu, mõningane meelelahutus ja infovajaduse rahuldamine, samuti võimalus suhelda lähedastega. 5.
  25. Eestis on kinnipidamisasutuste ülerahvastatuse vältimiseks astutud mitmeid samme. Alates 01.01.2014 tagatakse kinnipidamisasutustes kinnipeetavatele vähemalt 3 m² põrandapinda. Ehitatud on uued vanglad, vähendatud on kinnipeetavate arvu. Eesti riik ei ole olnud tegevusetu, aga halduskohus ei ole põhjendanud, miks need asjaolud ei ole vangla tegevuse õigusvastasuse tuvastamisel arvestatavad. 5.
  26. Halduskohus ei ole põhjendanud väljamõistetud hüvitise suurust. Halduskohtu otsuses peavad olema põhjendused selle kohta, mismoodi tekitas vaidlusalune olukord kaebajale valu ja kannatusi. Halduskohus on jätnud hindamata, mismoodi oleks kaebaja õigused olnud paremini kaitstud, kui tal oleks 30-l päeval olnud 0,37 m² suurem põrandapind.
  27. Vastuses apellatsioonkaebusele ei nõustu kaebaja sellega, vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata. Kaebaja leiab, et vastustaja väited muude kinnipidamistingimuste nõuetele vastavuse kohta on ebaõiged. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  28. Ringkonnakohus leiab, et Tallinna Vangla apellatsioonkaebus tuleb rahuldada. Tartu Halduskohtu 14.09.
  29. a otsus tuleb tühistada osas, millega rahuldati esitatud hüvitamiskaebus osaliselt ja mõisteti vastustajalt kaebaja kasuks mittevaralise kahju hüvitisena välja 30 eurot ning riigilõiv 7,38 eurot seoses 30-l päeval kaebajale ebapiisava kambripinna tagamisega Tallinna Vanglas perioodil 31.10.2012 – 31.12.
  30. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega jätab S. Vassilenko hüvitamiskaebuse tervikuna rahuldamata ning kaebaja poolt halduskohtumenetluses kantud kulud (riigilõiv) tema enda kanda (HKMS § 108 lg 1). Ülejäänud osas jätab ringkonnakohus halduskohtu 14.09.
  31. a otsuse muutmata.
  32. Vaidlustatud otsusega mõistis halduskohus Tallinna Vanglalt S. Vassilenko kasuks välja 30 eurot mittevaralise kahju hüvitisena seonduvalt ebainimlike kinnipidamistingimustega 3 Tallinna Vanglas 30 päeva jooksul. Halduskohus märkis otsuses, et kaebaja taotlus mittevaralise kahju hüvitamise nõudes tuleb rahuldada osaliselt üksnes perioodi 31.10.2012 – 31.12.2012 puhul ning tuvastas, et kaebaja viibis nimetatud perioodil 30 päeva kambrites, kus oli kambri põrandapinda ühe isiku kohta ilma WC-ta alla 3 m². Halduskohus leidis, et sellist olukorda 30 päeva jooksul, mil kaebaja viibis kambrites, kus kambri põrandapinda oli ühe isiku kohta alla 3 m², saab pidada EIÕK art 3 rikkumiseks ning selle eest tuleb kaebajale määrata rahaline kompensatsioon. Viidates EIK praktikale tõi halduskohus välja, et soovitav minimaalne põrandapind kambris on 4 m² isiku kohta ning kui põrandapinda on isiku kohta vähem kui 3 m², tuleb ülerahvastatust pidada sedavõrd tõsiseks, et selline olukord iseenesest kujutab EIÕK art 3 rikkumist. Muid tingimusi arvestas halduskohus kahjuhüvitise summa suuruse arvestamisel.
  33. Esmalt ei nõustu ringkonnakohus halduskohtu seisukohaga, et kinnipeetava isikliku ruumi arvutamisel tuleb kambri üldpinnast tingimata maha arvata ka WC alune pind. Mõiste „põrandapind“ ei tähenda ruumis olevat jalutamiseks vaba pinda, vaid ruumi põrandapinna suurust, mille arvestamise aluseks on vastasseinte vaheline kaugus. Tulenevalt VangS § 45 lgst 1 kuni 30.06.2015 kehtinud redaktsioonis, pidi kinnipeetava kamber vastama ehitusseaduse alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele ning Vabariigi Valitsuse 26.10.
  34. a määrusega nr 38 kinnitatud „Eluruumidele esitatavad nõuded“ p 4 kohaselt arvestatakse eluruumi põrandapinda lähtudes toa laiusest (vastasseinte vahelisest kaugusest). EIK praktika kohaselt aktsepteeritakse kinnipeetava isiku isikliku ruumina kambri pindala ning seal viibivate kinnipeetavate arvu jagatist (vt nt otsus asjas Jirsak vs Tšehhi). Riigikohtu halduskolleegiumi 09.12.
  35. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-42-15 on märgitud, et kuigi EIK on vanglakambri põrandapinna kaasuste asjaolusid vahel refereerinud tualettruumi pindala arvesse võtmata (nt asi nr 36059/12: Bordenciu/Rumeenia, pd 9–17), on ta teistes asjades jällegi arvestanud kambripinda koos tualetiga (nt asi nr 44753/12: Gégény/Ungari, pd 6; 29334/11: Lutsenko/Ukraina, p 117). Sageli on EIK riive intensiivsuse hindamisel rõhutanud ka seda, et vaadeldud isiklik ruum on hõlmanud ka WC ning mööblialust pinda, ning käsitlenud riivet selle võrra intensiivsemana (nr 43589/02: Salakhutdinov/Venemaa, p 72; 30112/04: Petrenko/Venemaa, p 39). EIK praktikast ei tulene aga, et ilma tualettruumi pindala ja mööblialust põrandat arvesse võtmata peab kinnipeetava käsutuses igal juhul olema põrandapinda vähemalt 3 m2 või et soovitavalt võiks seda olla vähemalt 4 m
  36. Sellist kohustust ei tulene ka Eesti õigusaktidest. Eeltoodust võib järeldada, et ka WC alust pinda ei pea alati kambri üldpinnast maha arvama.
  37. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja viibis Tallinna Vanglas ajavahemikul 31.10.2012 – 31.12.2012 ja oli süüdimõistetu, viibides seega vangla avatud osakonna kambrites. Kui jätta WC alune pind kambri üldpinnast maha arvama, siis viibis kaebaja eelnimetatud perioodil ikkagi 30 ööpäeva kambrites, milles oli põrandapinda ühe kinnipeetava kohta alla 3 m2, s. o 2,63-2,83 m2 (tl 28). Kuigi käesoleva asja lahendamisel saab kuni 31.12.2013 kehtinud VSkE § 6 lg-t 6 iseenesest kohaldada, ei tähenda see aga, et S. Vassilenko hüvitamiskaebuse saaks üksnes sellele sättele tuginedes tervikuna rahuldamata jätta põhjendusega, et ka neil 30 päeval oli kaebajale tagatud siseriiklikust õigusest tulenev 2,5 m2 põrandapinda. RVastS § 7 lg 1 ja § 9 lg 1 alusel kuulub hüvitamisele õigusvastaselt tekitatud kahju. 09.12.
  38. a lahendis haldusasjas nr 3-3-1-42-15 märkis Riigikohus, et nende sätete alusel ei kuulu hüvitamisele üksnes riigisisese õiguse rikkumisega tekitatud kahju. Ka ratifitseeritud välisleping võib isikule luua kohtus kaitstava subjektiivse õiguse, kui välislepinguga korraldatakse riigisiseseid suhteid ja seda pole vaja konkretiseerida Eesti õigusega (kolleegiumi
  39. detsembri
  40. a otsus asjas nr 3-3-1-58-02, 4 p 11). Eesti seaduse või määruse ning ratifitseeritud välislepingu vastuolu korral kohustab PS § 123 lg 2 kohtuid jätma seaduse või määruse kohaldamata ning halduse tegevuse kooskõla riigisisese õigusega ei anna veel garantiid tegevuse õiguspärasuse suhtes. VSkE § 6 lg 6 v. r osas märkis Riigikohus, et see säte nägi ette vaid põrandapinna alampiiri, mitte ülempiiri, millest enamat kinnipeetavad ühelgi juhul nõuda poleks saanud ja lisaks VSkE-le pidid vanglad arvestama muid õigusnorme, sh PS §e 10 ja 18 ning EIÕK art-t 3, mis võisid sõltuvalt kinnipidamise asjaoludest kohustada tagama suuremat põrandapinda (vt ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus asjas nr 3-4-1-9-14, p 41). Seepärast ei eeldanud EIK praktika arvestamine põrandapinna kaasustes Riigikohtu hinnangul VSkE § 6 lg 6 v. r kohaldamata jätmist. EIÕK art 3 sätestab aga piinamise ning ebainimliku ja alandava kohtlemise ja karistamise keelu ning selle kohaldamispraktikat tuleb arvestada PS §s 10 nimetatud inimväärikuse põhimõtte ning § 18 lgs 1 sätestatud inimväärika kohtlemise põhiõiguse tõlgendamisel. Riigikohus viitas ka sellele, et RVastS § 7 lg 21 teine lause näeb muu hulgas ette õiguse nõuda kahju hüvitamist isikule, kellel on õigus esitada EIK-le individuaalkaebus asjas, mis on sarnane niisugusele asjale, milles EIK on rahuldanud individuaalkaebuse, juhul kui EIÕK-s sätestatud õigusi rikuti oluliselt ning isikul puuduvad muud võimalused oma õiguste taastamiseks. Eeltoodut arvestades tuleb kambri põrandapinna suuruse määramisel arvestada lisaks siseriiklikule õigusele ka EIK poolt esile toodud kriteeriumeid, mida halduskohus ka tegi.
  41. EIK on leidnud, et mitme kinnipeetavaga kambris on soovitav minimaalne põrandapind 4 m2 isiku kohta (otsus asjas nr 429/12: Tunis/Eesti, p 44). Asjades, kus isiklik ruum jääb vahemikku 3-4 m2, saab EIÕK art 3 rikkumisega olla tegemist vaid juhul, kui isiku olukorda raskendasid muud puudused, iseäranis seoses värskes õhus jalutamise võimalusega, juurdepääsuga loomulikule valgusele või värskele õhule, ventilatsiooni või küttega, tualettruumi kasutamise privaatsusega või põhiliste sanitaar- ja hügieeninõuetega (nt EIK otsused asjades nr 42525/07 ja 60800/08: Ananyev jt/Venemaa, p 149; 8968/08: Jirsák/Tšehhi, p 64; 7334/13: Muršić/Horvaatia, p 57). Samas on EIK leidnud, et ka 3 m 2-st väiksema kambripinna mõjusid võivad tasandada ja väärikuse alandamise välistada muud kinnipidamistingimused, kui on tagatud liikumisvabadus vangla või osakonna piires, võimalus viibida väljaspool kambrit ning kinnipidamisasutuse üldine nõuetekohasus (nt asjad nr 9967/06: Belyayev/Venemaa, pd 33–36; 2689/12: Semikhvostov/Venemaa, p 79; 7334/13: Muršić/Horvaatia, p 56). Asjas Muršič vs. Horvaatia eitas EIK art 3 rikkumist näiteks juhul, kui kinnipeetaval oli võimalus iga päev 3 tundi liikuda väljaspool kambrit, kambrisse oli loomuliku valguse ja värske õhu juurdepääs, kambris oli joogivesi ja kaebajal oli isiklik voodi. Ka Riigikohus pidas vajalikuks seoses kambri põrandapinnaga isiku väidetavalt inimväärikust alandavates tingimustes viibimisele hinnangu andmisel arvestada isiku tegelikku liikumisvõimalust ja muid kinnipidamistingimusi antud perioodil. Eelpoolviidatud otsuses asjas nr 3-4-1-9-14 leiti, et isegi 2,5 m² põrandapinda ühe kinnipeetava kohta ei ole niivõrd väike pindala, mille puhul saab inimväärikust eeldada, sest kambri vähest põrandapinda on võimalik kompenseerida muude meetmetega.
  42. Nagu varasemalt juba viidatud, viibis kaebaja süüdimõistetuna (periood 31.10.2012 – 31.12.2012) Tallinna Vangla kambrites, kus kambri üldpind oli 15,8-17,0 m2 ning kambrites oldi nelja- kuni kuuekesi. Kui arvestada sama ajavahemiku kohta kambrite pinda koos WC-ga, siis oli iga kinnipeetava kohta kambrites põrandapinda 2,63-4,25 m 2 ja kaebaja viibis kambrites, kus kinnipeetava kohta oli põrandapinda alla 3 m 2 kokku 30-l päeval. Samas tuleb ka nimetatud 30 päeva puhul arvestada täiendavalt seda, et kuna kaebaja viibis vangla avatud osakonna kambrites, olid talle samal ajal tagatud täiendavad võimalused liikuda iga päev elukambrist väljaspool, mis kompenseeris ringkonnakohtu hinnangul 30 5 päeva jooksul esinenud võimalikku vähest liikumisvõimalust kambris. Nimelt on vastustaja nii oma 25.02.
  43. a otsuses kui ka apellatsioonkaebuses selgitanud, et kaebajale oli lisaks võimalusele liikuda ööpäevas neli tundi vabalt ringi eluosakonnas väljaspool oma kambrit, iga päev tagatud ka ühetunnine jalutuskäik ja võimalus külastada spordisaali kord nädalas. Peale põrandapinna suuruse ei ole S. Vassilenko muude kambri tingimuste üle vanglale ega ka halduskohtule kaevanud ning seega võib lugeda õigeks ja tõendatuks Tallinna Vangla selgitused selle kohta, et kaebuse esitaja oli paigutatud kambritesse, kus olid tagatud nii loomulik kui ka kunstlik valgustus, kambrites oli sundventilatsioon ja nõutava temperatuuri kindlustas keskküttesüsteem ning lisaks oli akna küljes veel ka avatav tuulutusava. Samuti oli kambrites olemas kraanikauss ja tagatud pidevalt külm vesi, lisaks võimaldati kinnipeetavatele duši kasutamist, igal kinnipeetaval oli oma voodikoht, oma padi, tekk, madrats ja voodipesu, mida regulaarselt vahetati. Süüdimõistetutele, s. h kaebajale oli tagatud ka mõningane meelelahutus, infovajaduste rahuldamine ajalehtede lugemise võimaluse näol ning võimalus laenutada vangla raamatukogust raamatuid ja suhelda lähedastega juhul, kui kinnipeetava suhtes ei olnud rakendatud suhtlemispiiranguid. Seega olid ka neil 30-l päeval, mil kaebajal oli kambris isiklikku ruumi alla 3 m 2, talle siiski tagatud sellised kinnipidamistingimused, kus oli olemas liikumisvabadus osakonna piires ja täiendav võimalus viibida väljaspool kambrit, mis väiksema kambripinna mõjusid tasandasid ja ringkonnakohtu hinnangul ka kaebaja väärikuse alandamise nende 30 päeva jooksul välistasid.
  44. Eeltoodust tulenevalt ei pea ringkonnakohus õigeks halduskohtu seisukohta kaebaja kaebuse osalise rahuldamise kohta ja talle perioodi 31.10.2012 – 31.12.2012 sisse jääva 30 ööpäeva eest mittevaralise kahju hüvitise välja mõistmist summas 30 eurot, sest arvestades kambrite põrandapinna suurust kinnipeetava kohta, kus kaebaja 30 päeva jooksul viibis, koostoimes isiku tegelike liikumisvõimaluste ja muude kinnipidamistingimustega, ei ole alust pidada mõningast ülerahvastatust ja kohatist vähest põrandapinna suurust nende 30 päeva jooksul EIÕK art 3 rikkumiseks Tallinna Vangla poolt ja seega kambrite tingimusi põrandapinna suuruse mõttes sellest tulenevalt õigusvastasteks.
  45. Kuna ringkonnakohus rahuldab apellatsioonkaebuse ja tühistab halduskohtu vaidlustatud otsuse osaliselt juba eelpooltoodud põhjendustest lähtuvalt, siis ei pea ringkonnakohus vajalikuks analüüsida käesolevas otsuses täiendavalt ka muid, s. o kõiki, Tallinna Vangla apellatsioonkaebuses toodud seisukohti. Tiina Pappel /allkirjastatud digitaalselt/ Agu Timmi /allkirjastatud digitaalselt/ 6 Maili Lokk /allkirjastatud digitaalselt/

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.